Tere tulemast kuulama järjekordset saadet, sarjas lood ja laulud. Meil on väga hea meel tervitada stuudios Ivo Linnat saatjatel, Maian Kärmas. Tervist. Tervist. Tervist. Kas oskaksid kokku rehkendada kõiki neid heliplaate, mida sa oled salvestanud, kus sinu hääl peal ei oska? Sellepärast? Läbi aegade ka ka sellel suurel vinüüliajastul anti ju välja igasuguseid kogumik, kus on üks või kaks lugu või, või niimoodi. Sooloplaate on ju tegelikult vähe, mina ei tea, palju neid CD-sid on viis või kuus või midagi sellist ja vinüülid on nimeliselt on vist ainult üks, aga aga samas ma olen laulnud ka kõik rock hotelli lood, eks ole, apelsiniaegadel nende plaatide peale minu laulmist ja ja eks neid valikuid on ilmunud nii et kuskilt otsast ma olen kuulnud, et raadio fonoteegis on igasuguseid praksatusi kuskil 900 ümber või sealt üle. Sest et vanasti, kui olid need iga-aastased, mitmed lauluvõistlused, raadiosse, heliloojad, kirjutasid lauljatele lugusid. Tihtipeale õpetati samas foonikas selgeks kohe lint. D ja kohe meelest ära ka, võib-olla üks kontsert oli, kus sai ette kantud ja seda materjali on, on päris palju ja pean kiitma Eesti raadio fonoteegi daame, kes ükskord võtsid viie CD peale neid lugusid ja, ja usu või mitte, aga paljud lood algasid, ma mõtlen, et mis lugu see on? Ei tule meelde, mõnikord on ka raadiost lastud, ma mõtlen, kes pagan laulab. Asemist olengi mina. Et selliseid mäluauke mul ka. Aga jah, päris palju on neid tegelikult plaadi kujul mitte väga, väga hullult täid, sooloplaat ei ole palju. Aga ma pole veel püssi põõsasse visanud, nii et võib-olla tuleb veel. Aga hakkame täna noppima lugusid, mis sa mõtlesid meiega jagada täna millise looga võiksime alustada? No alustaks ühe lauluga, mille eestikeelne pealkiri on Heiliis. Ja see viib mind tagasi aastasse meid tagasi aastasse 1968 kui siis mind veel Tartus olevat. Inimest kutsuti esmakordselt televisiooni ja see oli 68 aasta sügisel. Täpsemalt 28. novembril, kui toimus esimene saade, noortesaade täiesti uut tüüpi saades keelata ära, sest see oli nii uut tüüpi nende aegade jaoks mille nimi oli siis kanal 13. Ja kõigepealt ma laulsin seal ühte Tom Jonesi poolt tuntuks lauldud laule, laulu, mis eesti keeles refrään algab sõnadega, sind vaid näen. Kuna režissöör Leo karpin ütles, et sinna oleks ikka teist lugu küll veel vaja siis oli abi kohe võtta. Ta sest et ansambel The Beatles oli just üllitanud laulu Hey Joe'd. Ja režissöör karpin, sõitis parajasti Tšehhoslovakkias pärast tormilise sündmuse esimene turismigrupp Black sinna. Aga ta jõudis enne mööda varruka sellel Olav Ehalal, kes siis oli üheksateistaastane või vabandust, isegi kaheksateistaastane. Et sellele laulule siis seade Olav tegigi. Tulin tartust lindistama, seda lugu televisioonimajja ja ja mõtlesin, et seal ikka enam-vähem selline, nagu, nagu ansambel ta pikalt seda tegi. Aga Olav pöörast sellel lood täiesti pahupidi. Ja seda lindistati öösel, no flöödipartiisid mängisid näiteks Marju Kuut, Jaak Joala. Ja lindistasime lugu hommikuni tekstiga oli üks igavene jama, me tegime seda, mugandasime Peeter Peetse loobude leiutatud, tegi selle teksti. Keerasin seda natuke oma meelest paremaks, kui tea, kas läks paremaks. Ja see tulemus oli minu jaoks täiesti õudne. Aga mis sa teed, seda tuli siis seal televisiooni saates ka maigutuda. Ja praeguseks. Ma olen aru saanud, et see on üks parimaid paroodiat, mis on biitlite lugudest üle ilma. Üldse tehti. Loova Ikla. Sa taldi ka. Arv kiirelt. Palju liikvel, kes. Kiire sinus läheb leili palju liigpall. Mis ta seal teeb? Piiradis. Ivo Linna selle loo ajasin, kirtsutas nina ja raputas pead, muudkui, et oi kui õudne. Aga tegelikult imearmas. Võtame jälle järgmine õlu. No siin võiks minna nüüd siis apelsini juurde nende lugudega, sest tollal oli ansamblitega, kes ei kuulunud Eesti riikliku filharmoonia alla. Oli hoopis eriline asi, ansambel ei tohtinud eksisteerida kusagil keldris või mõnes korteris või, või nii. Ansamblil pidi olema nii-öelda katusorganisatsioon ja apelsin kuulus Tallinna Kaubamaja alla. Hiljem näiteks rock hotelliga meelime puhkeparkide direktsiooni ansambel. Vastutasuks siis sellele, et me teadsime, et meil on see seljatagune olemas. Me käisime igal aastal, ütleme, ametiühingute mingil konverentsil seal tasuta esinemas ja kaubamaja pidudel ja nii edasi. Ühesõnaga käsi pesigi, eks ole. Ja ükskord tehti televisiooni saade, mis oli kaubamajakeskne. Muidugi apelsin oli varnast võtta, teeme aga lugusid. Ott Arder kirjutas peo teie tekste ja, ja me käisimegi mööda kaubamajad ringi laulsime, neid laule, meid filmiti ühes kohas isegi teesklasime. Üks nendest lugudest on Kaubamaja polka, autoriteks siis viieminutilise tohutu puhangu järel Arder ja mina, pluss siis Ott Arder tekst. Ja teine lugu oli, oli järjekorra rock või see oli järjekord ja me isegi teeskleme seal mingit järjekorda, trühisime apelsinidega kusagil nõude leti ääres ja meil lubati isegi taldrikuid puruks peksta, et oleks trügimine, tuleks võimalikult autentne välja. Ja need lood sündisid meil proovis ja väga kiiresti, sest oti tekstid, no müts maha selle geeniuse ees olid lihtsalt nii soravalt, et need viisijupikese, seal pole tegelikult mingisugust viisi olemaski, nendes lugudes erilisi. Aga need sündisid kohe ja kohapeal. Ja sellest koostööst kaubamajaga on siiamaani väga head muljet, sest olgem ausad, defitsiidiajastul me saime minna kaubamaja keldrisse, ma ei tea, mis seal praegu toimub. Seal olid siis laod, kus müüdi Poola platvormkingi, mingisugused pruunid klubipintsakut saime selga odava raha eest. Nii et see, see oli teisest küljest ka väga, väga nauditav, nii, tervitusi kaubamajarahvale kogu aeg. Aga vaevolka, see, kes teab, mis asjad on Tšehhi botikud näiteks praegu Prahas, ma usun, et ei tea, aga siis olid need defitsiitsed elanud. Olge. Ka vait. Jääma ja oma kaova maa ja Valgamaa ja oma kauba tappa ja Tennaga ood A kooreva toolegi vastase tooreva ei vasta, ei vaati mööda köit ja vaatavad A raetööta. Ka toob kaasa see voog toodelega kaabli atooga OV ühele ka noored naerunäoga la käega ta Beoga Baer, TSD kool, ta saab täna poole. Saab PT poolda, saab tänavale, Lenna samme mao jooma ja toore mao ja maohaava. Peale laene ta veab kaua ta veere peal sõita. Et kuidagi te suutsite ikkagi apelsini ka sellest, kuidas ütelda kaubandusliku seoses selle kauba jääb ikkagi nagu üle olla huumoriga. Tänapäeval võiks kuidagi nagu viltu vaadata, et üks ansambel justkui orje mingisugust ettevõtetega teie jaoks oli päris humoorikas ettevõtmine. No vaata, seal oli see asi ka, et tarder ikkagi pani oma tekstidesse ridade vahele ka üht-teist süütu lauset vahel siiski kuulda saab, täna pole, homme saad, saab et, et see näitas natukene ka seda, et nahk kaubaküllust siis ei olnud veel. Ja eks nende tekstidega oligi tollal niimoodi, et noh, ma räägin võib-olla sellest pikemalt, kui me jõuame, Loone viis viimast. Aimla teeks et kõike otse öelda ei saanud, siis tuli natuke peita ka ja vastavad organid, küllap nad oskasid sealt ridade vahelt lugeda ka, aga räägime sellest sotti aja pärast. Aga üks lugu, mis jääb ka apelsiniaega, on siis kas minu esimene tõsisem nii-öelda katsetus lugude tegemise ajal, mina seda heliloominguks ei söanda kuidagiviisi nimetada. Aga vaata, kui sa oled noor, siis saab, pulbitseb energiast ja tahaks ka teiste kõrval, kes ansamblis meil lugusid kirjutasid. Tõnu Aare ja Gunnar kriikia, Jaan Arder. Tahaks ka lookest teha. Ja ühes proovis siis Ott Arder tuli tekstiga, mille pealkiri on vana lakkuma tiiv. Ja tema sai inspiratsiooni Ants Nuudi käest. Sest tantsud, tuntud tromboonimängija ja, ja suurepärane artist on rongide hull. Ja tema ehitas neid ronge ise. Ja ma olen näinud tema korteris täiesti ehtsad väikest auruvedurit, millel on tuli all ja katel popsub ja korstnast tuleb auru ka sõitmas ringi. See oli täiesti imeline vaatepilt Nausaltele, need alles kõik. Inimene on väga pühendunud rongide rongide kangelane ja ma mäletan, kui me jäime kusagil Tapa ülesõidul või rongi taha pidama oma bussiga, siis Ants läks alati välja ja ta vaatas üksisilmi, kuidas rong möödub ja meil oli kiire edasi sõita, siis Ants ei tahtnud kuidagi seda rongi saba vaatamist lõpetada, siis tal ei vaadata vihane, kui ta tuli buss ja ütles. Ma kiire, kiire, kiire, kogu aeg, kiire, kiire, kiire nädal sammul lase mul rongi arvata. Ja, ja sellest fanatismist sai siis vunki Ott Arder. Mina tulin mingi harmoonia viisijupiga välja ja Gunnar Priit mõttes selle käigu avakäigu välja. Ja prooviruumi minnes ei olnud refräänist aimugi. Aga millegipärast see mõnikord läheb. Refrään tulid kohe nii, nagu oleks ta mul olnud, ilmselt ta kuskil alateadvuses oli. Ma ei mäleta, mis siin stuudios raadios oli, aga igal juhul ma laulsin kõiki hääled sinna refrääni ise peale. Ja mul ei jäänud ettekujutust, kuidas need hääled üldse peaksid seal jooksma, aga jooksevad just nii, nagu nad jooksevad. Kui on seal kobaga, aga mõnikord perfektne värk ei olegi kõige parem, et mulle see lugu päris meeldib. No mis ma siin. Tõuseb valgeid pilvi. Lokomotiv vartile neil vatiini armastud ei räägi, jõu. Pabeross. Rillada Poola. Lood ja laulud, saade jätkub, Ivo Linna ikka saatekülaliseks, kui eelmise loo sissejuhatuseks ütlesid või noh, sa oled alati kuidagi nagu väljendanud sellistel ütelda väga enesekriitilist nooti enese aadressil, just selle selles osas, et sa ise ka tegelikult natuke kirjutasid, aga miks see nii on tegelikult täiesti korralikud lood. Ühtepidi sa nagu hakkasid julgusega peale minema, et nüüd ma hakkan ka lugusid kirjutama, aga mis sind pidurdas? Võib-olla ma olen olnud tõesti selles suhtes enesekriitiline, sellepärast et maailmas on väga palju head muusikat ja maailmas on veel rohkem väga halba muusikat. Kui seda jumalikku sädet on ikkagi väga vähe siis parem jäta see lugu tegemata, sest seda prahti on tõesti palju. Ja ma olen nokitsenud ka praegu, noh, võtad seal Muhus kitarre üle õla ja ja proovid ja ma olen seal isegi diktofoni peale neid mänginud. Aga ma ei ole tundnud, et seda oleks väga teisele mängida. Võib-olla see on vale suhtumine, aga aga, aga ei tea jah, minu meelest kõik, teised on andekamad ja meie Eesti heliloojate laulukirjutajate hulgas on väga andekad inimesed. Võib-olla oma teadmised igasugusest harmoonias meloodias, tan lihtsalt Linklikud ka, aga aga sinu jutu peale, no ma proovin siis. Seda on tore kuulda. Võtame järgmise loo. Järgmine lugu on märgilise tähendusega lugu. Selles mõttes, et noh, meil oli tollal apelsiniajal oli tekstide kirjutamise alal meil meid hoidsid üleval kolm vaala. Ott Arder, Priit Aimla ja Henno Käo. Ja mina sain ühe loo üks iiri laulja Joe Dolan tollal väga populaarne tema repertuaarist, siis ühe loo. Viisin selle Priidu juurde. Priit kirjutas ta, tõlkinud selle lugu vaid kirjutas sellele täiesti sellise teksti mis sobis nii hästi sellesse aega et mind kutsuti isegi organitesse välja. Küsiti, et aga mis te selle looga tegelikult mõtlesite? Sest et lugu hakkab ju salm pihta sellega, et tähtsaid mehi täis on. Poodium, jah, kõik on täis, vastab rahvassis. Kaheksalt ridade vahelt võib leida siiamaani üht koma teist ei ole oma aktuaalsust sugugi ka kaotanud. Nii et meil oli selle loo pärast pisukese jamasid. Ja ennist, kui ma rääkisin, tuli ju laulda sama kõrgelt kui mõni originaalartist, siis selles loos tollases lindistuse, mina tegingi selle vea. Proovisin siis kisada seal üle oma võimete. See on kuulda selle lindistuse põhjal ka praegu ma laulan seda ka, seda lugu aga sutikas altpoolt. Ja see on kõikidele. Aga jah, viis viimast on selle selle loo pealkiri ja minu meelest see on Priit Aimla ulatad kõige sügavama mõtteline tekstilt. Jätkame saadet, lood ja laulud Ivo Linnaga ja võtame veel ühe numbritega laulu pealkirja ette viis viimast just lõppes ja jätkame sellise looga nagu 65. Jah, me tegime linnahallis üks kord rock hotelliga plaati ja meil puudus selline mingisugune väga kindel kontseptsioon, et mismoodi me seda plaati teeme ja leppisime omavahel kokku, kurat, igaüks pakub lugusid, kas olgu need siis mingeid kavereid nagu tänapäeval öeldakse, või siis originaallooming? Ma mõni aeg enne seda juhtusin ma esinema ühes filmis, mille pealkiri on reekviem. Mängisin seal ühte vene lendurit, minu nimi oligi Viktor vene. Ja see filmimine toimus Valgas. Ja kuna mul oli siis poeg sündimas, nagu hiljem sündis selgus, sündis poeg, eks ole, siis terve selle 83. aasta Suwema pendeldasin Valga ja Tallinna vahet. Ja Ma lõbustasin seda pikka maad sellega, et ma lihtsalt lõugas laulda, ma teen seda siiamaani sõja nautos laulda keegi ei kuule. Kui jube saan, aga siis tulevad ka mingid viisijupid. Ja tuligi selline laul, millele sai pealkirjaks 65 tänu, mitte minule. Ma ei kujutanud, millest see laul oleks võinud rääkida, aga kui see plaadi tegemise aeg tuli hätte siis olin ma tutvunud Villu Kanguriga. Ja Villu tuli välja sellise tekstiga. Sellel laulul ei olnud üldse veel seadet, mina kujutasin teda millegipärast aeglasema laata ette. Aga tuntud muusikahiidseltsimees Kappel võttis asja enda kätte ja tegi sellest just sellise loo, nagu ta on. Mispärast siis 65, sest see oligi see aasta, millal ma esimest korda haarasin kätte kitarri. Ja võib-olla see 65. aasta määras ka minu elu laias laastus põhjalikult, et selles mõttes on see niuke tähenduslik laul. Ja eks sealt kumab see ilus aeg läbi küll. Et olin noori. Ja siis taastub ja on 65. Siis praegu ma saan aru, oli küll ilusaks. Muuseas, kui kuulama, mis liiga ajas, kõik ikka. Meenub esmalt. Klouni peaks, ei saa aasta siis oli 65, uuris välja saetud kitarr, ei tundu siis võimalik päikese all. Nii sai käes käärid ja liim, kas taipad, aeg peatub siin? Aasta siis? Küsige paare, uiske siini täis spido VR muusikat täis from Vilbsuvenetoliiteistesse ala leia ning kuivas ootas ning pra aasta siis. Seda lugu nüüd meenutades veel praeguse aja kuulajal, võib-olla ei saa üldse aru, mis asi on makilint ja käärid ja makilindilill. Ja teiseks on seal sõnad, et spido kula Mul servani muusikat täis, mis elukas see spidoola siis võin öelda teile noored sõbrad, et see oli üks populaarne Läti taskuraadio? Nimetati kaasaskantav, selline väike armas ristakene. Millise loome valime järgnevaks? No lihtne oleks muidugi, kui me jäime sinna rokk hotelli juurde püsima. Lihtne oleks valida mõni tuntum laul, aga mina läksin teist teed. Ja võib-olla võtaksime siit kaks suhteliselt ühe temaatilist laulu ja esimene nendest võiks olla Margus Kappel tabeli lugu pealkirjaga Grand Hotel Dell. See on ka Aimla teksti mehele kirjutatud laul ja kes seda teksti tähelepanelikult jälgida võtaks, siis ta saaks aru mida tähendavad selles laulus mainitud 15 korrust, mis sellel hotellil on? See on meie vuhvelotell ja 15 nõukogude vabariik ehk siis tegu on Nõukogude Liiduga. Huvitavat selle looga meil mingeid probleeme tollal ei tekkinud, ma ei tea, kes vastavad instantsid ei jaganud seda. Seda asja täiesti. Läbi närida ridadevaheline, teen jah, aga see on tõesti tõesti see lugu, millega, millega tänu Priit Aimla väga osavale Sulele siis lahkasime seda nõukogude elu olemust. Hea oli teha. Lauldavalt tuua esile see tekst, kus selliseid sõnu kasutatakse, see on ikka päris suur kaela murdmine. Kas sa mäletad ka sellel ajal seda salvestamist veetud, kui lihtne või raske siis minu jaoks oli? Noh, mina ütleks seda, et. Ega need salvestused on ühtpidi rasked või kerged, siiamaani see, ma ei tea, millest see täpselt oleneb. Kui ettevalmistunud või just hingeliselt ette valmistunud sa sinna stuudiosse lähed. Õpid loo selgeks, laulad paar korda selle loo lindi peale ja sa saad aru, et ei tule, ei tule, ei tule. Laulad veel, on juhtunud, et ühe päevaga, vot mingipäev on, kus ei tulegi. Teisel korral sünnib see enda jaoks vähemalt rahuldav tulemus täitsa kohe alguses 10 minutit ja kojuminek. Kuidagi on jah, keeruline seda isegi seletada, miks see nii on. Aga kõige parem on, kui sa saad lindistada nende heli režissööridega kes tingimata ei peata vale või vähe mustavõitu noodi järel seda linti diaaparaati kinni. Ja ei ütle, Moost võtan uuesti mahust. Minu puhul on nii, et lasku mul seda lugu laulda ja muidugi eriti tähtis on see. Aga alati pole selleks aega olnud, et kui on uus lugu, siis tegelikult peaks seda laulma kümneid kordi enne lava peal, et sellest tekkinud, eks see õige variant. Kui sa lähed stuudiosse ja see lugu on sinu jaoks täiesti uus siis on keerulisem nende lugudega, paraku väga paljudega on seda, seda keerukust on olnud. Aga kuna mehe rock hotelliga siiski alustasime ju sellelt pinnalt. Meile meeldis meie lapsepõlve muusika rock n roll. Siis me õppisime alguses me tegime ju, ma ei tea, iga päev proovi, õppisime noh, selle suurema jao nendest tuntud rock n trollidest ära inglise keeles. Osa tekste oli kusagilt Soomes ilmunud laulikutest saada, osa kirjutasid need, kes oskasid inglisekeelseid tekste maha kirjutada, seda tegid. Ja nii see asi käis, nii et meie algus oli ju ikka suurelt jaolt inglise keel. Aga me saime aru, et meile meeldiks, kui rahvale ka meeldiks, sellepärast rock Hotell hakkas juba kuskil 80. aastal siiski neid välismaa lugusid eesti keelde ümber panema ja ja tegelikult see oligi õige otsus ja järgmine laul on üks ka vana, ma arvan, et see on Chuck Berry lugu originaalis ta kannab nime Antoni poi. Aga eestikeelses tekstis sai sellest jällegi üks tolleaegse, aga, aga miks mitte, et ega mõnikord mul on tunne, et see tekst sobib väga hästi tänapäeva ka. See on üks mängude maa, kus me elame. Võtku seda, kuidas keegi tahab, aga mõnikord jääb selline mulje, et see jah, kõik istub tänapäevaga. Tuleme mängude maalt tagasi, lood ja laulud, saade jätkub. Ivo Linna valib oma lemmiklugusid või neid lugusid, mis on just tema jaoks märgilised, tema senisel muusikuteel. Järgmine lugu õnneks on taas kord sinu kirjutatud. Nojah, tühjaland, nüüd kõik nii väga märgilised on, et märgilisi on, võib olla teisigi ka olnud, aga aga mina valisin siis eputamiseks ühe loo aastast 1993. Kui ma olin juba mitu aastat teenistust saanud ju laevade peal laulmisega ja algas meie sügavam ja siiamaani kestev koostöö anti kammistega. Ja 93. aastal siis tekkis idee, et teeme plaadi ja selle plaadi peale kirjutasid lugusid Alo Mattiisen näiteks ja Gunnar Krii. Ja ma mõtlesin, et hea küll, teeme ka paar lugu. Ja kuna ott tarderile oli siis minu meelest mingisugune väga haruldane väga loominguline periood siis üsna mitmed selle plaaditekstidest ongi väga lihtne nimi Ivo Linna 93. Siis tema astus ka punti ja tegigi neid tekste ja andsin talle selle loo viisi sellise tooriku. Ja tema tuli väljatekstiga, mille pealkiri ausalt öeldes alguses natuke ehmatas, et sülita vaid allatuult. Ja kui ma lugesin selle teksti läbi. Ma ei laulnudki seda lugu alguses kohe mõttes nagu viisiga kaasa. Siis ma sain aru, et ott, kellega ma ju olin ammune sõber olnud võib-olla tajus ära selle jupikese minu olemusest, et noh, mis ka ei juhtuks. Et siis ära lase pead norgu vaid sülita allatuult ja elu läheb edasi ja kõik on korras. Ja siis koos kamiste Antti Kammiste ansambliga sai siis proovi tehtud ja selle loo variant tuli just nimelt selline nägu, ta tuli ja mulle eriti meeldis see, et kui me saime siis selle loo linnahallis linti siis meil tuli selline mõte, et sealt on midagi puudu. Et seal võiks olla ka mõni naishääl ja kutsusime Hedvig Hansoni, kes tuli stuudiosse, kuulas selle loo üle ja ma ei ole midagi sellist. Ei olnud vähemalt tükil ajal näinud. See inimene tuli, tegi oma suukese lahti ja see on minu meelest ühe korraga on lauldud see see vokalisi osa seal lõpus mida võib olla väga palju seal kuulda ei olegi, aga, aga siiski tajutavalt tänulik selle ära ja minu meelest see pani sellele loole krooni pähe, nii et aitäh, et riigile tegi sellest loost tegelikult loomi ajaks. Ta oli nii, et uutele ruumi Ülitavaid. Kui käes? Kui ma ta taeva tuulemaa aga sulelisi juuda minema Kuiva emme. Või. Või sele? Darrowee. Ivo, kui sa niimoodi refräänis laulad, siis see on nii võimas, et kuidas siis ennast siis tunned, et kas, kas seal on mingi selline suur vabanemise tunne, sa saad lauldes endast välja anda kõik või ma tunnen ennast väga hästi. Ja selle kohta võiks ju rääkida laiemalt ka, et kui see laulmine on elukutse, siis on ka neid kordi, kus sa oled väsinud, kus ei teki seda mingit klappi lava peal ühtset löögirusikat, et täna me oleme need poisid, kes panevad. Ja siis mõnikord läheb see enda jaoks see tunne või see tundmus, mis seal sees on, kogu aeg jääb nagu lahjemaks. Aga siis, kui laval on kõik hästi, heli, kogu see meeleolu, publik, kelle eest või kelle jaoks ju me üldse olema seal lava peal tuleb kaasa siis see tunne, kerkiv kerkiv, nii et mul on, mul on olnud küll ja küll neid kordi, kus ma tunnen, et tegelikult, et ma olen 10 sentimeetrit vähemalt maast lahti. Ja mina, ma tõesti armastan seda tunnet, sellepärast selle tunde pärast ma tahan laval olla ja mitte sealt ära minna ja mõnikord on juhtunud, see tunne kestab, aga lavaaeg saab lihtsalt otsa. Siis on nii tuline kahju sealt lavalt ära minna, sest see, see tunne, see annab sulle tiivad, see, see hõljutab, since hellitab, see kaisutab, see paitab. Ma ei tea, mis sõnu võiks seal seal nagu päike mis soojendab, et see on, see on uskumatu tunne, mis siis tekib ja ma tunnen ennast tõesti sisest. Meil on veel üks väga-väga ilus laul siia saate lõpetuseks. Ja ma käisin mõni aeg tagasi, sellest on võib-olla kolm-neli-viis aastat möödas, Muhus naudse Mihkli talus olen seal kodust jalutamise tee, lantisin sinna ja seal oli jäääärekontsert ja ma ei olnud äärt kunagi laval näinud. Aga hea lähedal minna, kodune värk ja Nemad laulsid nii nagu Riho Sibul tabavalt ütleb. No me teeme sellist mure, muusikat, teevad nad seal seda mure, muusikat siis hoolega. Ja see kõlas muidugi väga hästi, sest jäääär on tõeliselt suur ansambel. Ja osa lugusid oli, oli nagu raadiost tahavad aga osa mitte. Ja mul hakkas kummitama pärast seda kontserti üks Tõnu timmi laul ja kui siis mitu aastat hiljem sellest kontserdist tekkis idee teha sellist soojemat sorti plaat saigi nimeks päike sõbra aknas, siis järsku mul plahvatused. See oli hea lugu ja otsisin selle loo üles jää ääreesituses. Ja ma sain aru, et mu südames Pi ei, väga õige lugu. Ja otsisin siis Tõnu üles ja küsisin, kas mina võiksin ka seda lugu rikkuma hakata. Ja toona oli sellega väga nõus. Sul annan andeks, kõik. Tõnu Oja on kirjutanud sellele sõnad. Ja miks see lugu mulle meeldib? Ma ei hakka rääkima võib-olla sellest, et seal on harukordselt ilus meloodia, harukordselt ja harmoonia mille peale mina võib-olla mõtlen kõige rohkem, kui ma seda lugu laulan ja ma tahan seda lugu iga kord, kui ma ütlesin, et ma tahan seda laulda. Sest see räägib ühest tundest, mida maailmas on, aga mitte sugugi nii palju, nagu mina seda ootaksin. See on üks võime ja see on võime andestada, ükskõik mis ei juhtuks. Kui inimene leiab endas võime või jõu andestada, siis on kõik korras. Sa pead ju endale sellega ja sa teed teisele ka. Aga minu meelest, kuidas saab kellelegi andeks anda, kui ta tahtmatult või tahtlikult sulle halba teinud, siis see puhastus puhastab su hinge mõtteid ja meeli. Ja siis võib-olla tunneb ennast jälle nagu maast lahti kergitatuna ja ja minu meelest seal Eesti, no ma ei tea, kuidas klassifitseerida armastuslaulude hulgas seal number üks nende veel 1000 Eesti number üks armastuslaulude hulgas. Vot nii on. Ivo linna südamest aitäh, et tulite stuudiosse, oma lugusid ja laule meiega jagama ja tähtsate kohtumisteni ja kõike ilusat. Seni kuni järv on kinnislahti elani järvest üle Ei ole möödas aeg. Räägi, kui sa vaikida ei son. Lahti kisuring ja hingehaavu. Räägi tuli, vaikus, võtab. Sul. Üks. Jah, sinu või.