Tere tulemast kuulama järjekordset saadet, sarjas lood ja laulud. Meil on väga hea meel tervitada stuudios Ivo Linnat saatjatelt, Maian Kärmas. Tervist. Tervist. Tervist. Ikka pead sa käima pealinnas, kuigi Saaremaa külge sind on aheldatud hinge ja ihuga, noh, sa ei taha sealt mitte mingil moel ennast lahti köita. Täpsustan kuuma külge, nüüd on mul tänagi pärast saate salvestust sinna tagasi lähed. Mis muudab ühe muhmulase teistest mandriinimestest erinevaks. Minu meelest on nii üle ilma. Need, kes elavad suuremate või väiksemate saarte peal ma ei tea, kas on ajalooliselt või geneetiliselt või millistel põhjustel nad on erinevad, need inimesed. Ja see saare kutse on nii tugev. Mida sa võib-olla noores põlves ei tunne. Ma läksin, ma olen seda öelnud enne ka, et kui ma sain teated, et mind on võetud Tartu ülikooli vastu aastal 67, siis. Ma võin öelda, et ma astusin bussi ema, vaadanud tagasi ka. Sest suur maailm ootas Tartu. See on võib-olla suurim kingitus, mis ma olen noores põlves olnud olla Tartus mõne aasta. Ja, aga pärast saab seal ring kuidagi täis. Ja siis järsku tajud, et ainuke võimalus on minna tagasi. Sest see kuidagi teeb su hinge puhtamaks. Sa tunned ennast seal nagu kodus kodus olla. Tead, aga on kõige parem tunne. Ja võib-olla see see ongi see, mis, mis teeb selle asja eriliseks. Saarlased, oleme olema eriline rahvas. Muusika, kuivõrd see on saanud ka sinu, no võib ütelda, were kutseks. Kas sa mäletad ka seda sellist murdepunkti oma nooruses või lausa lapsepõlves, et millal sa tundsid ära, et ahhaa vot see on minu asi. No võib-olla esimene tunne oli siis, kui ma läksin esimesse klassi aastal 1956. Ja meil oli väga tore lauluõpetaja Antonina Kesküla, kes ütles, et nüüd kõik lapsed püsti. Ta ja mudilaskoor hakkab tegema esimest proovi. Ja mäletlane. Ta oli seal meil poisse kellele see laulmine üldse ei istunud ja nad meelega laulsid valesti, kuigi oleksid võinud laulda õigesti. Aga mulle meeldis, mulle meeldis seal karja sees olla. Ja muidugi teine suur määraja oli see, et mu kallis vanem vend oli suur džässihuviline. Ja ma mäletan, et kui ma olin noh, ütleme kaheksa, üheksa, 10 ja, ja sealt edasi siis ta söötis nii palju kui seda informatsiooni oli võimalik saada üldse piraatraadiojaamad, et igasugused välismaised läbi kohinat kuulduvad jaamad. Ja, ja ma pidin siis tema sunnil teadma ja ära arvama, kes mängib klaverit nagu näiteks Bill Evans või kes laulab Ray Charles rääkimata Louie afrongistele lahvičeraldist. Siis ma pidin seda teadma ja see kuidagi haaras mind, ma ütleks, et minu venna tugi oli või otsene sundus oli see mis nagu viis mind täitsa loogiliselt 60.-te aastate alguses siis biitliteni. Ja kui siis seesama minu vend ütles 65. aastal, nüüd joonistan sulle kitarriduurid kõige lihtsamad ja õpid need ära. Ja siis ma hakkasin nagu tundma, et, et mulle tegelikult see joon meeldib. Võib-olla seal suurem eputamise tung hakkaski. 66., kui me siis tegime Saaremäe esimese kitarristide ansambli. Ja eks, ja muidugi minu sõbrasuhted Tartu ülikooliga lõppesid ka sellepärast, et mulle meeldis rohkem olla ikkagi lava veel proovida vähemalt midagi teha ja edaspidi ma ei teinud võib-olla ise eriti midagi, et see see jääks või saaks minu elukutseks, aga saatuse sõrm oli see, mis mind suunas. Küll ta suunas mind sõjaväe orkestrisse suurt trummi lööma. Seal oli meil estraadiansambel küll ta suunas mind kokku Olav Ehalaga ja tema ansambliga laulma. Ta suunas Mika vilu teise Viru hotelli teise korruse restorani kõrtsi lauljaks ja selle vastu. Mu vanem vend oli väga, sest ta kujutas ette, et kohe-kohe maa langen igasuguste meelitustaja kiusatuste küüsi. Aga õnneks seda ei juhtunud, saatuse sõrm viis mind varjet teedesse. Viska ansamblisse apelsin, mis tegelikult oli see võib-olla kõige suurem stardipauku Viru laulmine, mida kestis ju, mis kestis peaaegu seitse aastat. See oli elukool, siis apelsin, oli selline kontserdi ja esinemise kool rohkem lavaelukool. Ja saatuse Sõrvakene Viismiku kui igasuguste huvitavate muusikutega on teinud seda siiamaani. Kas see kuidagi on arenenud? Ma ei tea, kes mind suunab õiges suunas, mingid kõrgemad jõud nähtavasti, aga, aga ma olen aru saanud, et kui nagu vahepeal küsitakse, et kui alustaks uuesti, siis ikka ainult ainult seda rida ajas ajaks küll. Tänaseks, kas sa oskaksid kokku rehkendada kõiki neid heliplaate, mida sa oled salvestanud, kus sinu hääl peal? Ei oska sellepärast, et läbi aegade ka ka sellel suurel vinüüliajastul anti välja igasuguseid kogumik, kus on üks või kaks lugu või, või niimoodi. Sooloplaate on ju tegelikult vähe, mina ei tea, palju neid CD-sid on viis või kuus või midagi sellist ja vinüülid on nimeliselt on vist ainult üks, aga aga samas ma olen laulnud ka kõik rock hotelli lood, eks ole, apelsiniaegadel nende plaatide peale minu laulmist ja ja eks neid valikuid on ilmunud, et kuskilt otsast ma olen kuulnud, et raadio fonoteegis on igasuguseid praksatusi kuskil 900 ümber või sealt üle. Sest et vanasti, kui olid need iga-aastased, mitmed lauluvõistlused, raadiosse, heliloojad, kirjutasid lauljatele lugusid tihtipeale õpetajatele samas foonikas selgeks kohe lint. D ja kohe meelest ära ka, võib-olla üks kontsert oli, kus sai ette kantud ja seda materjali on, on päris palju ja pean kiitma Eesti raadio fonoteegi, saame, kes ükskord võtsin viie CD peale neid lugusid ja, ja usu või mitte, aga paljud lood algasid, ma mõtlen, et mis lugu see on, ei tule meelde, mõnikord on ka raadiost lastud, ma mõtlen, kes pagan laulab. Ma saan aru, asemist olengi mina. Et selliseid mäluauke mul ka. Aga jah, päris palju on neid tegelikult plaadi kujul mitte väga, väga hullult, täitsa sooloplaat ei ole palju. Aga ma pole veel püssi põõsasse visanud, nii et võib-olla tuleb veel. Aga hakkame täna noppima lugusid, mis sa mõtlesid meiega jagada täna millise looga võiksime alustada? No alustaks ühe lauluga, mille eestikeelne pealkiri on Heiliis. Ja see viib mind tagasi aastasse meid tagasi aastasse 1968 kui siis mind veel Tartus olevat. Inimest kutsuti esmakordselt televisiooni ja see oli 68 aasta sügisel. Täpsemalt 28. novembril, kui toimus esimene saade, noortesaade täiesti uut tüüpi saade seepärast keelata ära, sest see oli nii uut Nende aegade jaoks mille nimi oli siis kanal 13. Ja kõigepealt ma laulsin seal ühte Tom Jonesi poolt tuntuks lauldud laule laulu, mis eesti keeles refrään algab sõnadega, sind vaid näen. Kuna režissöör Leo Karp Pin ütles, et sinna oleks ikka teist lugu ka veel vaja. Siis oli abi kohe võtta. Ta sest et ansambel The Beatles oli just üllitanud laulu Hey Joe'd. Ja režissöör karpin disparajasti Tšehhoslovakkias pärast tormilise sündmuse esimene turismigrupp läks sinna. Aga ta jõudis enne mööda varruka sellel Olav Ehalal, kes siis oli üheksateistaastane või vabandust, isegi kaheksateistaastane. Et sellele laulule siis seade Olav tegigi. Tulin tartust lindistama, seda lugu televisioonimajja ja ja mõtlesin, et seal ikka enam-vähem selline, nagu, nagu ansambel ta pikalt seda tegi. Aga Olav pöörast sellel lood täiesti pahupidi. Ja seda lindistati öösel, no flöödipartiisid mängisid näiteks Marju Kuut, Jaak Joala. Ja me lindistasime lugu hommikuni, see teksti oli üks igavene jama, me tegime seda, mugandasime Pieter Peetsalu, olgu tervitatud, tegi selle teksti jaga Me keerasime seda natuke. Oma meelest paremaks, kui ei tea, kas läks paremaks. Ja see tulemus oli minu jaoks täiesti õudne. Aga mis sa teed, seda, tuli siis seal televisiooni saates maigutada. Ja praeguseks. Ma olen aru saanud, et see on üks parimaid paroodiat, mis on biitlite lugudest üle ilma, üldse tehti. Loova. Siin elades ma ei eksinud su vastu olla. Ris taldi ka. Arv kiirelt leidsin Eili palju liikvel, kes. Kiire sinus läheb leili palju liigpall ja taldi. Arv kiired. Ivo Linna selle loo ajasin, kirtsutas nina ja raputas pead, muudkui, et oi kui õudne. Aga tegelikult yhe imearmas ja väga paljuski olgu need biitlid või Tomdownsid või mõned muud artistid olid ikkagi tol ajal teile väga suureks eeskujuks, et et ühtepidi peab ju kedagi jäljendama, et õppida. Aga teistpidi mingil hetkel peab selle oma tee ka üles leidma, et kui kerge see sinule oli või et see, see päris oma Ivo Linna, mingi stiil või omadus üles leida selles artistist. Tegelikult hakkaski pihta sellest hetkest, kui ma läksin sinna viru teisele laulma. Sest eks ma proovisin ahvida, Tomson siis kuni Joalane välja, eks ole. Aga seal tollal olid sellised, teised kombel tuli meie vennasrahvaste esindajad ridamisi rahapaberid näpus. Kes ütles, et nüüd laulad Armeenia lugu, Gruusia lugu, ma ei tea, kelle lugu veel, rääkimata nendest hetke moelugudest, see ei ole üldse vale. Et Eurovisiooni lood, mis võitsid, need ju lindistati järgmisel päeval siin kas või Peeter Sauli orkestri saatel rääkimata restorani elust. Inimesed maksid selle eest, ansambel esiteks neid laule tulid rahapaberid näpus ja ütles, et Maroni Waterloo võitis eile õhtul. Teie mängige seda ja me mängisime, sest me teadsime, et see toob meile mis seal salata, raha sisse. Ja see skaala oli väga lai tõesti armeenia lugudest kuni kuni brittidele välja. Ja see kuidagi arendas, noh mulle meeldis ja meeldib siiamaani ütleme selline bluusimuusika, eks siis sai ju katsetatud ja ja ka neid lugusid seal laulda, mis võib-olla restorani lõbusale publikule eriti peale läinud, aga millegagi pidi seda aega täitma. Ja, ja kuidagi see teine liin, mis hakkas 75. aastal pihta, apelsiniansambel kus oli mitmehäälset laulu ja sellist nalja ja, ja igasugust igasugust Võib-olla jah, nende esimese 74 viis kuus võib-olla siis siis ma sain aru, milleks ma olen esiteks võimeline. Sest tollal oli ju see viga, mida ma olen ka hiljem läbi lasknud, et kui mõni originaalloo esitaja laulab mõnda lugu kõrgemalt, kui Pääle palakesed seda võtavad või võtsid siis oli tingimata aja samal kõrgusel seda lugu teha, täpselt kopeerida ja kõik need asjad on läbi elatud, nii et et võib-olla jah, need 70.-te aastate keskpaiku pluss muidugi suur asi. Õpi laulma eesti estraadimuusikat, ma olen väga vabandan siiamaani Valter Ojakääru ees, kui ta pakkus mulle kunagi ühte laulu, mida laulis hiljem Ardo Juhkov Valteri kodulinna Pärnu, Pärnu linn, on üks selline lugu. No küll ma proovisin seda ja minu meelest ma käisin isegi seda proovimas ka lindistada, ma ei saanud sellega lihtsalt hakkama, ma ei osanud suhestuda selle lauluga, ma ei osanud laulda seda suurepärast lugu, ma ei tea, miks praegu ma usun, et sa valmistakski nii suurt muret ja probleeme. Aga säänse arenemise märk, mõnele on antud rohkem, võib-olla tuleb kohe ja puha. Aga ma pidin selle kooli läbi tegema ja ja eks sa õpid muidugi kogu aeg edasi, Kaana, mis seal salata, nii et jah, need 70.-te tõelise kujunemisaastad ja eriti need Eesti lood, apelsin ja kõrts. Mis sa teed? Vitan jälle järgmi, ela. Siin võiks minna nüüd siis apelsini juurde nende lugudega, sest tollal oli ansamblitega, kes ei kuulunud Eesti riikliku filharmoonia alla. Oli hoopis eriline asi, ansambel ei tohtinud eksisteerida kusagil keldris või mõnes korteris või, või nii. Ansamblil pidi olema nii-öelda katusorganisatsioon ja apelsin kuulus Tallinna Kaubamaja alla. Hiljem näiteks rock hotelliga, meelime puhkeparkide direktsiooni ansambel. Vastutasuks siis sellele. Me teadsime, et meil on see seljatagune olemas. Me käisime igal aastal, ütleme, ametiühingute mingil konverentsil seal tasuta esinemas ja kaubamaja pidudel ja nii edasi. Ühesõnaga käsi pesigi, eks ole. Ja ükskord tehti televisiooni saade, mis oli kaubamajakeskne. Muidugi apelsin oli varnast võtta, teeme aga lugusid. Ott Arder kirjutas peo teie tekste ja, ja me käisimegi mööda kaubamajad ringi laulsime, neid laule, meid filmiti ühes kohas isegi testisime. Üks nendest lugudest on Kaubamaja polka. Autoriteks siis viieminutilise tohutu puhangu järel Arder ja mina, pluss siis Ott Arder tekst. Ja teine lugu oli, oli järjekorra rock või see oli järjekord ja me isegi teeskleme seal mingit järjekorda, trühisime apelsinidega kusagil nõude leti ääres ja meil lubati isegi taldrikuid puruks peksta, et oleks trügimine, tuleks võimalikult autentne välja. Ja need lood sündisid meil proovis ja väga kiiresti sest oti tekstid no müts maha selle geeniuse ees olid lihtsalt nii soravalt, et need viisijupikese, seal pole tegelikult mingisugust viisi olemaski, nendes lugudes erilisi. Aga need sündisid kohe ja kohapeal. Ja sellest koostööst kaubamajaga on siiamaani väga head muljet, sest olgem ausad, defitsiidiajastul me saime minna kaubamaja keldrisse, ma ei tea, mis seal praegu toimub. Seal olid siis laod, kus müüdi Poola platvormkingi, mingisugused pruunid klubi, pintsakud, saime selga odava raha eest. Nii et see, see oli teisest küljest ka väga, väga nauditav, nii, tervitusi kaubamajarahvale kogu aeg. Aga jah, vaevolka, see, kes teab, mis asjad on Tšehhi botikud näiteks praegu. Ma usun, et ei tea, aga siis olid need defitsiitsed elanud. Raadio on seal jääma ja oma Ema ja oma kauba tapvat ja sinna ta ooda saada Oreva tooli otaaži kooreva ja sooli ei vasta tšehhi paati. Mööda ei müüda ka tava tava ära ei tööta. Woo möödudelegaa kaableid Natoga OV-le ka noored naerunäoga loola käega peoga Baer sees kuulda saab. Täna pole ta vaev, see kool, ta täna ta vennad on mao jooma ja toore Obama ja ka tee ääres peale. Kaua ta veere peal seina veab, et. Ta teab ja moega, et on seal võõrastel ja omadel ja võõrastel maadel. Et kuidagi te suutsite ikkagi apelsini, ka sellest kuidas ütelda, kaubandusliku seoses selle kauba vajab ikkagi nagu üleval huumoriga, tänapäeval võiks kuidagi nagu viltu vaadata, et üks ansambel justkui orjab mingisugust ettevõtetega teie jaoks oli päris humoorikas ettevõtmine. Vaata, seal oli see asi ka, et tarder ikkagi pani oma tekstidesse ridade vahele ka üht-teist süütu lauset vahel siiski kuulda saab, täna pole, homme saad, saab et, et see näitaja natuke ära, seda, et noh, kaubaküllust siis ei olnud veel. Ja eks nende tekstidega oligi tollal niimoodi, et noh, ma räägin võib-olla sellest pikemalt, kui me jõuame Loone viis viimast Aimla teeks et kõik otse öelda ei saanud. Siis tuli natuke peita ka ja vastavad organid, küllap nad oskasid sealt ridade vahelt lugeda ka, aga räägime sellest sotti aja pärast. Aga üks lugu, mis jääb ka apelsiniaega, on üks minu esimene tõsisem nii-öelda katsetus lugude tegemise ajal. Mina seda heliloominguks ei söanda kuidagiviisi nimetada. Aga vaata, kui sa oled noor, siis saab, pulbitseb energiast ja tahaks ka teiste kõrval, kes ansamblis meil lugusid kirjutasid. Tõnu Aare ja Gunnar kriikia, Jaan Arder. Tahaks kalookest teha. Ühes proovis siis Ott Arder tuli tekstiga, mille pealkiri on vana lagunenud tiiv ja tema sai inspiratsiooni Ants Nuudi käest. Sest tantsud, tuntud tromboonimängija ja, ja suurepärane artist on rongide hull. Ja tema ehitas neid ronge ise. Ja ma olen näinud oma korteris täiesti ehtsat väikest auruvedurit, millel on tuli all ja katel popsub ja korstnast tuleb auru-ga sõitmas ringi. See oli täiesti imeline vaatepilt Nausaltele need alles kõik inimene väga pühendunud rongide rongide kangelane ja ma mäletan, kui me jäime kusagil Tapa ülesõidul või rongi taha pidama oma bussiga, siis Ants läks alati välja ja ta vaatas üksisilmi, kuidas rong möödub ja ja meil oli kiire edasi sõita, siis Ants ei tahtnud kuidagi seda rongi saba vaatamist lõpetada, siis talle haarata vihane, kui ta tuli buss ja ütles. Ma kiire, kiire, kiire, kogu aeg kiire, kiire, kiire nädal sammul lagemul rongi kuulata. Ja, ja sellest fanatismist sai siis vunki Ott Arder. Mina tulin mingi harmoonia viisijupiga välja ja Gunnar Priit mõtles selle käigu avakäigu välja. Ja prooviruumi minnes ei olnud refräänist aimugi. Aga millegipärast see mõnikord läheb. See refrään tulid kohe nii, nagu oleks ta mul olnud. Ilmselt ta kuskil alateadvuses oli. Ma ei mäleta, mis siin stuudios raadios oli, aga igal juhul ma laulsin ka kõiki hääled sinna refrääni ise peale. Ja mulle jäänud ettekujutused, kuidas need hääled üldse peaksid seal jooksma, aga jooksevad just nii, nagu nad jooksevad. Kui on seal kobaga, aga mõnikord perfektne värk ei olegi kõige parem, et mulle päris meeldib. No mis ma siin ikka teen? Varsti läheb neil imi armastuta õieti Raivi pabeross. Rillada. Puuna. Tule ja. Tuule. Karl. Lood ja laulud, saade jätkub, Ivo Linna ikka saatekülaliseks. Kui eelmise loo sissejuhatuseks ütlesid või noh, sa, sa oled, olete kuidagi nagu väljendanud sellistel, kuidas ütelda väga enesekriitilist nooti enese aadressil just selles selles osas. Ma loodan, et sa ise ka tegelikult natuke kirjutasid, aga miks see nii on tegelikult täiesti korralikud lood. Ühtepidi sa nagu hakkasid julgusega peale minema, et nüüd ma hakkan ka lugusid kirjutama, aga mis sind pidurdas? Võib-olla ma olen olnud tõesti selles suhtes enesekriitiline, sellepärast et maailmas on väga palju head muusikat ja maailmas on veel rohkem väga halba muusikat. Kui seda jumalikku sädet on ikkagi väga vähe siis parem jäta see lugu tegemata, sest seda prahti on tõesti palju. Ja ma olen nokitsenud ka praegu, noh, võtad seal Muhus kitarre üle õla ja ja proovid ja ma olen seal isegi diktofoni peale neid mänginud. Aga ma ei ole tundnud, et seda oleks väga teisele mängida. Võib-olla see on, see on vale suhtumine, aga aga, aga ei tea jah, minu meelest kõik, teised on andekamad ja meie Eesti heliloojate laulukirjutajate hulgas on väga andekad inimesed. Võib-olla oma teadmised igasugusest armooniaste meloobiastan lihtsalt klientlikud ka, aga aga sinu jutu peale, no ma proovin siis. Seda on tore kuulda. Võtame järgmise loo. Järgmine lugu on märgilise tähendusega lugu. Selles mõttes, et noh, meil oli tollal apelsiniajal, oli tekstide kirjutamise alal meil meid hoidsid üleval kolm vaala. Arder, Priit Aimla, Henno Käo, ja mina sain ühe loo üks iiri laulja Joe Dolan tollal väga populaarne tema repertuaarist, siis ühe loo viisin selle Priidu juurde ja Priit kirjutas, ta ei tõlkinud seda lugu, vaid kirjutas sellele täiesti sellise teksti mis sobis nii hästi sellesse aega. Et mind kutsuti isegi organitesse välja. Küsiti, et aga mis te selle looga tegelikult mõtlesite? Sest et lugu hakkab ju salm pihta sellega, et tähtsaid mehi täis on. Poodium, jah, kõik on täis, vastab rahvassis. Kaheksalt ridade vahelt võib leida siiamaani üht koma teist ei ole oma aktuaalsust sugugi ka kaotanud. Nii et meil oli selle loo pärast pisukese jamasid. Ja ennist, kui ma rääkisin, tuli ju laulda sama kõrgelt kui mõni originaalartist, siis selles loos tollases lindistused, mina tegingi selle vea. Proovisin siis kisada seal üle oma võimete. See on kuulda selle lindistuse põhjal, aga praegu ma laulan seda ka, seda lugu aga sutike altpoolt. Ja see on kõikidele. Aga, aga jah, viis viimast on selle selle loo pealkiri ja minu meelest see on Priit Aimla vaata et kõige sügavama mõtteline tekstilt. Jätkame saadet, lood ja laulud Ivo Linnaga ja võtame veel ühe numbritega laulu pealkirja ette viis viimast just lõppes ja jätkame sellise looga nagu 65. Jah, me tegime linnahallis üks kord rock hotelliga plaati. Meil puudus selline mingisugune väga kindel kontseptsioon, et mismoodi me seda plaati teeme ja leppisime omavahel kokku, kui, et igaüks pakub lugusid, kas olgu need siis mingeid kavereid nagu tänapäeval öeldakse, või siis originaallooming? Ma mõni aeg enne seda juhtusin ma esinema ühes filmis, mille pealkiri on reekviem. Mängisin seal ühte vene lendurit, minu nimi oligi Viktor vene. Ja see filmimine toimus Valgas. Ja kuna mul oli siis poeg sündimas, nagu hiljem sündis selgus, sündis poeg, eks ole, siis terve selle 83. aasta Suwema pendeldasin Valga ja Tallinna vahet. Ja Ma lõbustasin seda pikka maad sellega, et ma lihtsalt lõugas laulda, ma teen seda siiamaani. Sõja nautos laulda keegi ei kuule. Kui jube saan, aga siis tulevad ka mingid viisijupid. Ja tuligi selline laul, millele sai pealkirjaks 65 tänu, mitte minule. Ma ei kujutanud, millest see laul oleks võinud rääkida, aga kui see plaadi tegemise aeg tuli hätte siis olin ma tutvunud Villu Kanguriga. Ja Villu tuli välja sellise tekstiga. Sellel laulul ei olnud üldse veel seadet, mina kujutasin teda millegipärast aeglasema laata ette. Aga tuntud muusikahiidseltsimees Kappel võttis asja enda kätte ja tegi sellest just sellise loo, nagu ta on. Mispärast siis 65, sest see oligi see aasta, millal ma esimest korda haarasin kätte kitarri. Ja võib-olla see 65. aasta määras ka minu elu laias laastus põhjalikult, et selles mõttes on see niuke tähenduslik laul. Ja eks sealt kumab see ilus aeg läbi küll. Et olin noor. Teadusel siis aasta see on 65 siis tõesti tajunud seda praegu ma saan aru, oli küll ilus aeg. Nuusaki kui kuule. Mis liiga ajas, kõik ikka. Meenub esmane. Ent klouni tehakse metsa aastas. Päris välja saetud kitarr ei tundu siis võimalik päikese all. Kui makki sai sees käes käärid ja liim kas taipad, et peab siin? Seda siis? Küsige paare, uiske siini täis spido VR muusikat täis rom Virtsuvenetoliiteistesse ala leia ning kuivas ootas mind aasta siis. Seda lugu meenutades. Kuula, võib-olla ei saa üldse aru, mis asi on makilint ja käärid ja makilindi liim. Ja teiseks on seal sõnadel Spydugula mul servani muusikat täis, mis elukasse spidola. Siis võin öelda teile noored sõbrad, et see oli üks väga populaarne Läti taskuraadio. Nimetati kaasaskantav, selline väike armas ristakene. Millise loome valime? Nemaks no lihtne oleks muidugi, kui me jäime sinna rock hotelli juurde püsima. Lihtne oleks valida mõni tuntum laul, aga mina läksin teist teed. Ja võib-olla võtaksime siit kaks suhteliselt ühe temaatilist laulu ja esimene nendest võiks olla Margus peli lugu pealkirjaga kraandavad Well. See on ka Aimla teksti mehele kirjutatud laul ja kes seda teksti tähelepanelikult jälgida võtaks, siis ta saaks aru mida tähendavad selles laulus mainitud 15 korrust, mis sellel hotellil on? See on meie vuhvelotell ja 15 nõukogude vabariik ehk siis tegu on Nõukogude Liiduga. Huvitavat, et selle looga meil mingeid probleeme tollal ei tekkinud, ma ei tea, kes vastavad instantsid ei jaganud seda. Seda asja täiesti, ei suutnud seda läbi närida. Ridadevaheline teen jah, aga see on tõesti tõesti see lugu, millega, millega tänu Priit Aimla väga osavalt Sulele siis lahkasime seda nõukogude elu olemust. Hea oli teha seda lugu. Lauldavalt tuua esile see tekst, kus selliseid sõnu kasutatakse, see on ikka päris suur kaela murdmine. Kas sa mäletad ka sellel ajal seda salvestamist veetud, kuivõrd lihtne või raske see sinu jaoks oli? Noh, mina ütleks seda, ega need salvestused on ühtpidi rasked või kerged siiamaani. See, ma ei tea, milles täpselt, oleneb kui ettevalmistunud või just hingeliselt ette valmistunud sa sinna stuudiosse lähed. Õpid loo selgeks, laulad paar korda selle loo lindi peale ja sa saad aru, et ei tule, ei tule, ei tule. Laulad veel, on juhtunud, et ühe päevaga, vot mingipäev on, kus ei tulegi. Teisel korral sünnib see enda jaoks vähemalt rahuldav tulemus täitsa kohe alguses 10 minutit ja kojuminek. Kuidagi on jah, keeruline seda isegi seletada, miks see nii on. Aga kõige parem on, kui sa saad lindistada nende heli režissööridega kes tingimata ei peata vale või vähe mustavõitu noodi järel seda linti diaaparaati kinni. Ja ei ütle Moostvada uuesti mahust. Minu puhul on nii, et lasku mul seda lugu laulda ja muidugi eriti tähtis on see alati pole selleks aega olnud, et kui on uus lugu, siis tegelikult peaks seda laulma kümneid kordi enne lava peal, et sellest tekiks õige variant. Kui sa lähed stuudiosse ja see lugu on sinu jaoks täiesti uus siis on keerulisem nende lugudega, paraku väga paljudega on seda, seda keerukust on olnud. Aga kuna mehe rock hotelliga siiski alustasime ju sellelt pinnalt. Meile meeldis meie lapsepõlve muusika rock n roll. Siis me õppisime alguses me tegime ju, ma ei tea, iga päev proovi, õppisime noh, selle suurema jao nendest tuntud rock n trollidest ära inglise keeles. Osa tekste oli kusagilt Soomes ilmunud laulikutest saada, osa kirjutasid need, kes oskasid inglisekeelseid tekste maha kirjutada, seda tegid. Ja nii see asi käis, nii et meie algus oli ju ikka suurelt jaolt inglise keel. Aga me saime aru, et meile meeldiks, kui rahvale meeldiks, sellepärast rock Hotell kas juba kuskil 80. aastal siiski. Et välismaa lugusid eesti keelde ümber panema ja ja tegelikult see oligi õige otsus ja järgmine laul on üks väga vana, ma arvan, et see on Chuck Berry lugu originaalis. Ta kannab nime Antoni poi. Aga eestikeelses tekstis sai sellest jällegi üks tolleaegse aga, aga miks, et ega mõnikord mul on tunne, et see tekst sobib väga hästi tänapäeva ka. See on üks mängude maa, kus me elame. Võtku seda, kuidas keegi tahab, aga mõnikord jääb selline mulje, et see jah, kõik istub tänapäevaga. Tuleme mängude maalt tagasi, lood ja laulud, saade jätkub, Ivo Linna valib oma lemmiklugusid või neid lugusid, mis on just tema jaoks märgilised, tema senisel muusikuteel. Järgmine lugu õnneks on taas kord sinu kirjutatud. Nojah, tühi, elab nüüd kõik nii väga, märgilised on, märgilisi on, võib olla teisigi ka olnud, aga aga mina valisin siis eputamiseks ühe loo aastast 1993. Kui ma olin juba mitu aastat teenistust saanud ju laevade peal laulmisega. Ja algas meie sügavam ja siiamaani kestev koostöö anti kammistega. Ja 93. aastal siis tekkis idee, et teeme plaadi ja selle plaadi peale kirjutasid lugusid Alo Mattiisen näiteks ja Gunnar Krii. Ja ma mõtlesin, et hea küll, teeme ka paar lugu. Ja kuna ott tarderile oli siis minu meelest mingisugune väga haruldane väga loominguline periood siis üsna mitmed selle plaaditekstidest ongi väga lihtne nimi Ivo Linna 93. Siis tema astus ka punti ja tegigi neid tekste ja andsin talle selle loo viisi sellise tooriku. Ja tema tuli välja tekstiga, mille pealkiri ausalt öeldes alguses natuke ehmatas, et sülita vaid allatuult. Ja kui ma lugesin selle teksti läbi. Ma ei laulnudki seda lugu alguses kohe mõttes nagu viisiga kaasa. Siis ma sain aru, et ott, kellega ma ju olin ammune sõber olnud võib-olla tajus ära selle jupikese minu olemusest, et noh, mis ka ei juhtuks. Et siis ära lase pead norgu vaid sülita allatuult ja elu läheb edasi ja kõik on korras. Ja siis koos kamiste Antti Kammiste ansambliga sai siis proovi tehtud ja selle loo variant tuli just nimelt selline nägu, ta tuli ja mulle eriti meeldis see, et kui me saime siis selle loo linnahallis linti siis meil tuli selline mõte, et sealt on midagi puudu. Et seal võiks olla ka mõni naishääl. Ja kutsusime Hedvig Hansoni, kes tuli stuudiosse, kuulas selle loo üle ja ma ei ole midagi sellist. Ei olnud vähemalt tükil ajal näinud. See inimene tuli tegema suukese lahti ja see on minu meelest ühe korraga on lauldud see see vokalisi osa seal lõpus mida võib olla väga palju seal kuulda ei olegi, aga, aga siiski tajutavalt tänulik selle ära ja minu arust see pani sellele loole krooni pähe, nii et aitäh, et riigile ühe tegi sellest loost tegelikult loomine ajaks. Seal on hinnad pealinn. Ülitavaid. Kui hambad käes? Kui ma ta taevatuule Väljas. Tuule. Või sele härra. Iva, kui sa niimoodi refräänis laulad, siis see on nii võimas, et kuidas siis ennast siis tunned, et kas, kas seal on mingi selline suur vabanemise tunne või sa saad lauldes endast nagu välja anda kõik või ma toon on väga hästi. Ja selle kohta võiks ju rääkida laiemalt ka, et kui see laulmine on elukutse et ja tänu sellele ma ju teenin nädalaga elatist, eks ole. Siis on ka neid kordi, kus sa oled väsinud, kus ei teki seda mingit klappi B-lava peal ühtsed löögirusikat, et täna me oleme need poisid, kes panevad. Ja siis mõnikord jääb see enda jaoks see tunne või see tundmus, mis seal sees on kogu aeg ühe nagu lahjemaks. Aga siis, kui laval on kõik hästi, heli, kogu see meeleolu, publik, kelle eest või kelle jaoks jume üldse olema seal lava peal tuleb kaasa siis see tunne, kerkiv kerkiv, nii et mul on, mul on olnud küll ja küll neid kordi, kus ma tunnen, et tegelikult, et ma olen 10 sentimeetrit vähemalt maast lahti. Ja mina ma tõesti armastan seda tunnet, sellepärast selle tunde pärast ma tahan laval olla ja mitte sealt ära minna ja mõnikord on juhtunud, et see tunne kesta, aga lavaaeg saab lihtsalt otsa. See ei pruugi olla tingimata neli tundi laulmist, see, võib-olla see tunne tekib ühel hooajal. Aga võib-olla mõnes kontserdis ma olengi sunnitud või ettenähtud laulma ühte laulu. Siis on nii tuline kahju sealt lavalt ära minna, sest see, see tunne. See annab sulle tiivad, see, see hõljutab, since hellitab, see kaisutab, see paitab. Ma ei tea, mis sõnu võiks seal seal nagu päike mis soojendab, et see on, see on uskumatu tunne, mis siis tekib ja ma tunnen ennast tõesti sisest. Ja meil on veel üks väga-väga ilus laul siia saate lõpetuseks. Ja käisin mõni aeg tagasi, sellest on võib-olla kolm-neli-viis aastat möödas, Muhus naudse Mihkli talus olen seal kodust jalutamise tee, lantisin sinna ja seal oli jäääärekontsert ja ma ei olnud äärt kunagi laval näinud. Aga hea lähedal minna, kodune värk ja Nemad laulsid nii, nagu Riho Sibul tabavalt ütleb. No me teeme sellist mure, muusikat, teevad nad seal seda mure, muusikat siis hoolega. Ja see kõlas muidugi väga hästi, sest jäääär on tõeliselt suur ansambel. Ja osa lugusid oli, oli nagu raadiost tahavad aga osa mitte. Ja mul hakkas kummitama pärast seda kontserti üks Tõnu timmi laul ja kui siis mitu aastat hiljem sellest kontserdist tekkis idee teha sellist soojemat sorti plaat saigi nimeks päike sõbra aknas, siis järsku mul plahvatas, et see oli hea lugu. Ja otsisin selle loo üles jää sääreesituses. Ja ma sain aru, et mu südamesoppi ei, väga õige lugu. Ja otsisin siis Tõnu üles ja küsisin, kas mina võiksin ka seda lugu rikkuma hakata. Ja toona oli sellega väga nõus. Sul annan andeks, kõik. Tõnu Oja on kirjutanud sellele sõnad. Ja miks see lugu mulle meeldib? Ma ei hakka rääkima võib-olla sellest, et seal on harukordselt ilus meloodia, harukordselt ja harmoonia mille peale mina võib-olla mõtlen kõige rohkem, kui ma seda lugu laulan ja ma tahan seda lugu iga kord, kui ma esinenud, ma tahan seda laulda. Sest see räägib ühest tundest, mida maailmas on, aga mitte sugugi nii palju, nagu mina seda ootaksin. See on üks võime ja see on võime andestada, ükskõik mis ei juhtuks. Kui inimene leiab endas võime või jõu andestada, siis on kõik korras. Sa pead ju endale sellega read, sa teed teisele ka. Aga minu meelest, kuidas saab kellelegi andeks anda, kui ta tahtmatult või tahtlikult sulle halba teinud, siis see puhastus puhastab su hinge mõtteid ja meeli. Ja siis võib-olla tunneb ennast jälle nagu maast lahti kergitatuna ja ja minu meelest see on Eesti, ma ei tea, kuidas klassifitseerida armastuslaulude hulgas. See on number üks, nende veel 1000 Eesti number üks, armastuslaulude hulgas. No nii on Ivo linna südamest aitäh, et tulite stuudiosse oma lugusid ja laule meiega jagama ja tähtsate kohtumisteni ja kõike ilusat. Kuni Järva kinnisjää Lahti veerandi järvest üle päeva. Ei ole möödas aeg. Laps ei kisu hing ja hingehaavu. Räägi tuli, vaikus, võtab. Ning siis tulega. Püsiv üks silmapilk. Jah, sinu pull.