Tere tulemast kuulama saadet, lood ja laulud. Meil on täna hea meel tervitada stuudios Vaiko Epliku tervist. Tere. Maian Kärmas on saatejuhiks ja minu peas keerlevad kõik need erinevad koosseisud, mille ridades sa oled üles astunud, aga ometi on nende bändide keskseks figuuriks olnud ikka sina, olgu selleks siis Claire's Birthday, Rufus. Ja lõpuks oled saanud Vaiko Eplik ja Eliit. Me alati selle saate alguses teeme väikse sellise nii-öelda kokku võtta, et panna perspektiivi. Kui palju inimene on selleks hetkeks, kui me seda vestlust siin arendame, loonud ja teinud. Aga sinu puhul on see väga keeruline. Kas sa ise oskad enam-vähem ütelda, kui palju albumeid sul praeguseks pagasis on? Tegelikult ma tean seda üsna täpselt, sest et neil päevil on kohe-kohe ilmumas minu 20. album, nii et selline ilus ümmargune ja minu ametliku diskograafia nii-öelda 20. ja eriti tore on see, et täna, kui me räägime, on tegelikult minu isikliku plaadifirma XI asutamisaastapäeva, see on siis Mortimer? Jah, kuigi plaadistama ma hakkasin 2006, siis firma tegelikult vanem ja esimese plaadina läks natukene aega mõistetavatel põhjustel, aga üldiselt täna on väga hea kuupäev selle saate salvestuseks, sellepärast et 11 aastat möödub sellest, kui ma alustasin oma plaadifirmat. No palju õnne, aitäh, aga miks sa otsustasid, et sa tahad ise plaate välja anda? Sellepärast, et muusikaäris on kõige kindlam teha asju omapäi. Ehk siis ise salvestan ise ante välja, ise hoida oma õigusi oma tööle. Sest et vastasel juhul teeb seda keegi, kes suure tõenäosusega on jobu. Aga miks selle plaadifirma nimi on Mortimer? Tead, see ausalt öeldes on väga ebaõnnestunud nimi, see on loll nimi ja see sai lihtsalt pandud, ma sain kuidagi valesti aru. Ma lugesin Stephen kingi seda romani karri. Ja ma sain kuidagi aru, et Mortimer Snerd, et seal on mingisugune Liba America nism ladina keelest, et see on umbes mingisuguses 70.-te usa hais kuuli või noh, keskkooli nii-öelda slängis surm nohikutele. Ja siis mulle väga meeldis idee sellest, et panin oma plaadifirma nimeks surm nohikutele, ehk siis Mortimer Snerd. Aga hiljem tuli välja, et see tegelikult on neis kõhurääkija nukk 50.-test aastatest tedretähnilise ruudulise pintsaku ja kaabuga, see kõige-kõige ärritavam kõhurääkija nukk, tema nimi, Mortimer sneride ja mõnes mõttes on see plaadifirma nimi ka väga õige, sest mina olengi siis nagu see, kes hoiab seda Mortimer Snerde seda kõhu rääkinud, kui oma käes ja tema räägib täpselt, mida mina tahan, ehk siis läbi selle firma, ma annan väljenda muusikat. Mõnes mõttes on ka üsna loogiline, et tema nimi on siis kõhurääkija nuku järgi saanud. Aga. Üritame siis noppida nüüd sinu seniselt muusikuteelt neid lugusid, mis sinu jaoks on kõige olulisemad armsamad või tähtsamad. Millest me võiksime alustada? No seda on esiteks väga raske teha seda juttu kindlasti räägivad kõiki siin saates käivad sest et ma olen omaenda muusikat salvestanud umbes aastast 93 92. Ja tegelikult ma kirjutasin muusikat juba enne seda mitte ei kirjutanud, ühesõnaga mõtlesin laule välja ja ma räägin lihtsalt igavusest. Sest et Raplas ei olnud kole huvitav üheksakümnendatel olla varateismeline siis, kui Edgar Savisaar oli veel peaminister ja me kõik talongisabas seisime ja kartulikoori, olime valmis, sõime vabaduse nimel ja nii edasi. Mina sündisin siuksesse perekonda, kus selle vabadusi tulles hakati siis nii-öelda taastama seda omaaegset Eesti taluideaali. Sest minu isa nagu eesmärk oli, kui, kui tuli vaba Eesti riik, tema tahtis pidada talu ja talumäega pidasime me oma õega, leidsime kenasti, teises olukorras me kasvasime nagu sellises majapidamises, kus lähimad meie vanused olid küll kusagil kolme-neljakümne nelja kilomeetri raadiuses, aga me nendega väga ei suhelnud. Ja siis jäänudki muud üle, kui see muusikahuvi tekkis, sest ühel hetkel ma sain aru, et minust tõenäoliselt õudusfilmi režissööri ei saa. Kuigi Raplasse rajati ka tol ajal Hollywoodi Raplas pidi tulema suur rahvusvaheline filmitööstus, mida Toivo Kurmet lootis Raplasse püsti panna. Aga sellest ei saanud asja ja siis Nendel pikkadel jalutuskäikudel, Rapla vesiroosi gümnaasiumis meie taluvuse pärast oli päevade lõppu siis selle jalutamise rütmis ma hakkasin mõtlema välja, laule, lihtsalt igavusest ja neid laule siis sai ka proovitud siis salvestada, sest et isa käis ühel hetkel Ida-Saksamaal mingisugusele ekskursioonile oli seal kaasa toonud kassett tekkeni. Ja siis selle kassetitekiga sai siis salvestatud kogu 90.-te vältel põhimõtteliselt aastast 92 lõpp kuni umbes 97. aastani ma salvestasin oma lugeja lugusid siis. Ja ega need lood ei olnud suurem asi ja need salvestused olid ka üsna jubedad, aga see oli niisugune nagu kooliaeg või see oli siuke harjutamine, sest et ma selle Aja jooksul ma pidasin ka siukest kaustikud, kuhu ma kirjutasin sisse kõik lood, mis ma nagu siis linti mängisin. Enamik neist oli siuke nirvanalik, siukene karjumine, lihtsalt mingisuguste inglise keelt meenutavate silpidega. Aga on ka säilinud üks täitsa originaalne selline varasemaid säilinud salvestisi, sõna ansambel nimega Kaerosmit. Kuna minu suur lemmik oli aerosmite ja kuna me õega siis kahekesi hakkasime bändi tegema, kedagi teist nagu seal talus käepärast ei olnud võtta, kes oleks olnud nõus rokkmuusikat viljelema siis minu Eikega, kes on tänaseks päevaks diplomeeritud magister, skulptor ja kaunitar jumala armust temaga koos me siis tegime siis selle esimese bändi ja. Kõlab siis lugu nimega Sandei ajuvõlvi rokkstaar. Nende siis musitseerivad koos Vaiko Eplik ja tema õde ja tegite siis sellist rokki, punki. Ma saan aru, et, Jah, ma, ma sundisin oma õde, sest et õde me tegelikult koos laulsime lasteekraani laulustuudios mingi aeg. Aga mina olin tegelikult üks viimasest kolmest poisist selles lasteekraani laulustuudios, sest et õige pea sellises tütarlastekoor selle üle ainult kolm poissi. Mina olin üks neist ja minu kõige viimasena algas häälemurre, tänu millele mossis pidin ka mõnikord üksinda nelja kümnendi tüdrukuga näiteks linnahalli laval laulma, mis oli väga piinlik. Sest et kõik teised on tüdrukud, nädala uni vormis. Sina ainuke poissegi klipp sulle nagu lollakas sõidad, eks ole. Aga peale minu need kaks poissi, nad olid väga tähelepanuväärsed noormehed, need olid Hando Nahkur kes on tänaseks päevaks Ameerikas klassikaline pianist ja Veiko Tubin, kui ma ei eksi, linnateatris näitleja ja ka teeb onu teinud ka väga paljudele lavastustele muusika, nii et need olid need kolm poissi, kes siis Viilupi ja salu veri algatatud lastekooris alustasid. Ja me olime ka viimased kolm poissi, sest pärast meid see oli puhtalt tütarlaste nii öelda värk. Ja õde ma sundisin, sest et ega meil väga ei olnud mängukaaslasi peale üksteise ja, ja siis oligi niimoodi, et kui tema tahtis vaadata näiteks Santa Barbara, et siis ma olin sellega nõus, tingimusel et me teeme siis koos bändi või ta mängib minuga jalgpalli. Et tema sai siis nagu tüdrukute asju teha, aga see bänd läks laiali, kuna ema sai teada ja seal olid osad lood, olid sihukesed ropud vennaskonna Cover'id ja oli siukest nagu pungiilikumat värki. Ja siis see bänd ka nagu lagunes, aga kõige esimene bänd, mul on hea meel öelda, et oli tõesti minu õega. Järgmine lugu, mis võiks olla järgmine, võiks olla kõige esimene kord, kui ma päris oma bändi oma loominguga sain stuudiosse. Ja seal ansambel Claire's Birthday lugu võiks olla International konspirassi. Sest et aeg läks edasi. Me tegime vahepeal Priit Võigemastiga bändi bändi nimega Friroid. Mängisime erinevaid Covereidmanime Rapla maakonna nagu mõistes olime üsna arvestatav bänd, aga kus te üldse kokku saite? Me saime kokku Rapla laste muusikakoolis, tema õppis löökriistu ja mina klaverit ja, ja hiljem me laulsime koos Thea paluoja laulustuudios. Mis on väga oluline periood minu elus ja Priiduga Me seal sõbrunesime veel enam. Ma ei unusta kunagi esimest korda oma Priitu, nägin ta, võib-olla peaksite kiitmisest joigandilt midagi mängima. Priiduga Me tõesti arvasime, et me lähme Ameerikasse, jääme, saame kuulsaks ja me akustilise kitarripaelaga seljas hääletasime Kehtna ja Rapla vahet pidevalt, sestap Kehtnas toimusid meie bändiproovid. See võis olla mingisugune aasta, äkki 95, kuus moodustasime kahe mehe tuua Joyguns, mis on küll tagantjärele mõeldes kõige geim ja selline lamedam bändi nimi, mis üldse saab olla. Aga noh, tollal Rapla kontekstis kõlas ka kuidagi väga uhkelt ja siis sai siukseid ingliskeelseid lugusid südamevalust. Ja tüdrukutest väga palju linti tehtud ja osalenud üleriigilistel konkurssidel, kus me võitsime ka mitmeid auhindu. Aga sellel kõigel lõpp, sest et pritsiks lavakasse. Ja tegelikult selleks ajaks juba oli sündinud. Ei priid läks lavakasse ja Elmo Nüganen oma õpilastel kõigil keelas avaliku esinemise õpingute ajaks ära, mis tähendas, et meil ei olnud enam kitarristi. Ja siis ma muidugi olin tol ajal ise, astusin siis samal aastal otsa kooli kui Priit lavakasse. Ma ei teagi, kas astus või sattus lihtsalt, sest aprill tegelikult sellist plaani ei olnud. Nagu ma olen aru saanud, ta täiesti juhuslikult sattus lavakasse ja bändi tegemisega kriips peal ja teist kitarristi meil ei olnud ja otsa koolis, siis ma nägin pidevalt ühte sihukest kõhna kõrendit, sihukest pikkade lokkis punaste juustega Türi Türi noorsandi, kes mängis mingisuguseid voi siis igasuguseid Smitzi lugusid kitarri peal. Ja siis ma kohe kutsusin tema asemele. Mul on väga hea meel, et lõppkokkuvõttes kõik läks nii, nagu läks, sest et me oleme Priiduga siiamaani väga sõbrad, aga Jaaniga ehk siis Jaan Pehki ka meil sai alguse väga viljakas koostöö ja ma siiamaani pean ütlema, et ma olen, mul on suur au öelda, et Jaan Pehk on minu sõber ja sellest, kuidas need esimesed salvestused. Jaan küll liitus nii-öelda teiseks sessiooniks meiega ehk siis, kui me teist korda juba Plerzbjaste nimel stuudiosse läksime, siis Jaan juba meiega. Aga kõige esimene on selles mõttes võib-olla täna põhjust ära märkida selle hoolimani international konspiressi. Ja see lugu, ma arvan, et on ka tolle aja kohta selles mõttes hea näide, et et seal on üsna hea tekst. Jätkame saates lood ja laulud vestlusi Vaiko Epliku KG-s. Teie esimene stuudiosessioone päädis looga meil pealkirjaks International Kons töösii. Millest see lugu tegelikult siis ikkagi kõnes? See tegelikult sündis see lugu sellest, kuidas minu kõige esimene pruut Ja minu õde olid mingis asjas minu vastu. Ja siis ma sain aru, et aha naiste vahel on mingisugune rahvusvaheline konspiratsioonimeeste vastu et ainult naistel kollektiivselt saab olla nagu õigus. Ja siis ma tegin selle laulu, aga noh, see oli mingisugune aasta, 97 98. Et noh, 16 seitsmeteistaastasena ma siis oskasin niimoodi reageerida sellele, ma pidasin ennast olla feministlik tegelikult ja üritasin siukseid feministlikke tekste kirjutada. Ma ei teagi, miks see võis olla catcherviskokkeri mõju. Sest et alati, kui ma Palpi mingisuguseid asju panin, siis väga mõjutatud sellest briti popi nii-öelda lainest ja teksti autorina. Mulle meeldis ikkagi rohkem kokerja ja pretenberson, sest et nemad tegelikult laureid nagu feministid kui meesterahvas, nagu kirjutab nii-öelda üritab kirjutada nagu naiste seisukohast, ükskõik kui valesti ta seda ka ei teeks ja selles on oma võlu. Ja see on siis nagu põhimõtet harjutus selles vallas. Väga veenvalt Claire's Birthday tegelikult inglisekeelsena toimis, millisest hetkest sinul endal südametunnistus või jumal teab, mis hakkas nõudma, et tuleb ikkagi eesti keeles? Teha, et see ei olnudki tegelikult algselt nii väga südametunnistus, praegu on väga ilus lehvitada sinimustvalget ja öelda, et eesti keeles on ainuõige teha ja nii edasi, aga, aga kui sa oled ikkagi hilisteismeline ja sa teed muusikat ja kõik räägivad sulle, kui andekas sa oled ja nii edasi, siis sa ikkagi loodad, et sinust saab mingisugune tohutu, ma ei tea, mis asi. Kogu maailm läheb põlema sellest talendist ja nii edasi, aga ja siis sa kirjutad inglise keeles, see on täiesti arusaadav, sest et kõik su eeskujud on ingliskeelsed, inglise keeles on ka turvalisem ennast nagu väljendada, sellepärast et On väga suur vahe, kas ütled kellelegi, laulab ju, või ma armastan sind näiteks, eks ole, või või, või siis midagi täiesti vastupidist, eks ole. Et eesti keel on nagu ta mõjub nagu liiga vahetult kohmakalt, sest et me ise igapäevaselt teda niimoodi kohmakalt ja vahetult kasutame nagunii. Ja siis ongi tore nagu kasutada mingit teist keelt, mis on nagu turvalisem, ehk siis keelt, milles su ema väga hästi aru ei saa, aga ikkagi üleminek, see üleminek tuli. Meil põhjusel see tuli paljuski sellepärast, et esiteks ma lõin käega igasugusele rahvusvahelise muusika business nii-öelda ambitsioonile, sest ma sain aru, et selles tööstuses ei ole nagu võimalik mitte midagi teha minu isikuomadustega. Sest et ma ei, mulle ei meeldi tühi jutt, et mulle ei meeldi koosolekud, mulle ei meeldib pugemine. Ma selles mõttes väga eestlane. Ja ausalt öeldes noh, ma kohtusin üsna nagu õrnas eas väga paljude selliste välismaa nagu muusika ärikatega ja nii edasi ja ma sain aru, et ma selliste inimestega oma ülejäänud elu küll suhelda igapäevaselt ei taha ja maalidega mitte mingisugust pistmist teha ei sobi. See muusikaäri juba need kaks sõna Nad ei lähe kuigi hästi kokku muusikaäri. Nad ei sobi nagu suvekool või noh, ma nagu pettusi on kõigest sellest, ma saan aru, et ma ei taha sellega mitte midagi tegemist teha, sest seal pole muusikaga mitte mingisugust pistmist. Aga see kõik juba hiljem, ma lihtsalt mingil hetkel nagu sain aru, et mul on valik, kas teha nagu palju head muusikat või olla edukas. Siis mõtlesin, et ma pigem nagu teeks head muusikat, kui oleksite kasvõi või, või kuulus või rikas nii-öelda. Ma pigem tahaks olla nagu Andres Ehin, kes on 70.-te eluaastateni nagu loominguline ja võib-olla veel parima osa oma loomingust teeb, nagu selles eas, kus enamik meist nagu on pensionil. Mind huvitab pigem ikkagi nagu muusika, mitte karjäär. Aga võtame sellest muusikast järgmise nuppe. No ma ei tea, siis võib-olla peaks midagi laskma, kas ansambel Ruvuselt või ansambel koeralt, sest et kerjus projekti lagunemiseni kaks ansamblit tekkisid ja mul ongi raske nagu siin valikut teha, võib-olla siis peaks midagi Rufus repertuaarist laskma. Mulle endale tundub, et Rufus ja üks õnnestunum, vaid lugusid on. Haatia pik huul ja Rufus, kas sa seda aega mäletate või selles mõttes, kuidas see lugu sündis? Selle uhkusega oli see asi, et ma tegelikult lootsin, et äkki õnnestub. Nagu üks korralik inglisekeelne album teha sest et Claire's Birthday albumid olid Esimene ja viimane neist olid paari nädala, no ütleme nii, et esimene oli kahe nädalaga kokku visatud siukene arutu laiatamine, ehk siis 15 lugu, mis on lihtsalt nagu kõik välja paisatud ja seal mingit vormi või mingisugust nagu taotlust, nagu selles albumis kuidagi ei olnud. Aga see selles mõttes väga hea esimene album, aga ta nagu ei olnud. Ja palju laene, teine album oli vastupidi, teine album seal oli väga vähe nagu siukseid, muusikalisi ideesid nagu otseselt originaalseid, aga oli väga palju seda viimistlust, ma üritasin nagu. Neid vigasid parandada, mis esimese albumiga sai tehtud ja tänu sellele teine album on jälle siuke üsna tuhm ja nagu surnud ja kolmas album, see lihtsalt nagu kahe päevaga Tartus tehtud, sest et meil ei olnud enamaks raha, kuna meie mänedžer oli meid jätnud suurtesse võlgadesse ja ja meie muusika vastu erilist huvi Eestis tol ajal ei olnud ja. Me saime endale lubada kahte vahetust Tartu forward stuudios ja Lauri liivak oli nii lahke, et ta võttis meid vastu ja me tegime selle. Noh, ütleme siis ühe ööpäevaga albumi demona mõeldud, aga kui me eurovisioonile läksime, sealt edasi pääsesime, siis sellest sai album, sest midagi parema kvaliteediga meil ei olnud ja meile maksti selle eest. Et tegelikult me nagu Claire's Birthday ka ühtegi nagu minu jaoks nagu selles mõttes head albumit inglisekeelset ei jõudnud teha. Ja siis Rufus, ega nagu ma üritasingi seda viga parandada, tehakse korralik album tõesti, mida, kas see album tol ajal väga huvitama? Mul hakkas tekkima mingisugune arusaam sellest, mis album on ja mul tekkis ambitsioon teha häid albumeid. Aga kahjuks see Rufus album kunagi valmis ei saanud ja see on siiamaani välja laskmata. Tegelikult on sellest möödas juba 12 aastat, kui see materjal tegelikult nagu olemas ja valmis ja sisse mängitud, aga miksimata ta lihtsalt seisab. Alguses ta seisis nagu erinevatel juriidilistel põhjustel, mille tekitasid needsamad muusikaäriinimesed. Ja nüüd ta seisab lihtsalt sellepärast, kuna see on juba nii vana asi, keda siin nii väga ikka huvitab. Ja neid albumeid on mitme inimese nimi, oli seisma jäänud koera, teine album ja mul on endal mitmeid albumeid, mis on küll valmis tehtud, aga pole välja antud sest lihtsalt neid üle nagu vaja. Kas see tähendab seda, et sa tegelikult mõtled ikkagi rohkem juba ka üksikuid lugusid kirjutades selle terviku peale, et sa jääd siis rahulolematuks tervikuga ja siis sa paned terve portsu riiulile looma rahulolematu. Tulen nagunii, noh, selles mõttes ma ilmaski millegiga rahule nii või teisiti ei jää. Aga kui album jääb riiulile, siis on seal noh, põhjuseid nagu mitmeid aga, aga peamiselt ongi see, et minu diskograafia algab aastast ametlikult 2000 15 aastaga nagu 20 albumit välja anda nii väiksel turul kui Eestis, siis seda on juba tegelikult liiga palju. Jääme sõbralikult eriarvamusele, selles seisukohas aga võtame järgmise loo. No nüüd järgmine lugu peaks olema midagi siis sellest nii-öelda kodus lindistamise algusaegadest. Alguses ma kasutasin nime Vaiko Eplik ja Eliit, kuna tundus liiga ambitsioonikas lihtsalt enda nime alt seda teha vaja harjunud, et mul on mingisugune alias või mingisugune bändi nimi või mingisugune nii-öelda grupp. Et kui ma lõpuks üksi kodus lindistama hakkasin, siis oli vaja mingisugust järelliidet. Ja see esimene plaat tegelikult oli väga tore, väga tore aeg ja ma arvan, et see on ka tegelikult minu nagu sihuke esimene nagu õnnestunud album, kuigi tal õnnestunud nagu poolkogemata. Aga sealt edasi hakkas nagu midagi nagu juhtuma, et ma arvan, et minu enda lemmiklugu, selle esimese eliidi plaadi pealt, meteoor ma ei teagi päris täpselt, miks, aga mulle tundub, et see on niisugune lugu, mis nagu mind ennast ei tüüta. Instrumentaal noh, ta on niisugune nagu kogemata hästi välja kukkunud lugu. Mulle väga meeldib kool, midagi kogemata õnnestub. Vaiko Eplik ja Eliit meteoor pead seda üheks selliseks toredaks õnnestumiseks, aga kust sündis idee ikkagi hakata nummerdama oma plaate? Ausalt öelda ma ei teagi. Järele võin sellele väga konkreetse nagu ja üsna sihukse tibi ja põneva nagu põhjenduse välja mõelda. Aga tol ajal selliseid eksprompt mis ma oskasin talle nimeks panna, ma tahtsin, et tal oleks number juba kas või sellepärast, et ma, mul oli kindlasti plaan jätkata siis hetk, kui ma oma abikaasa mahitusel ostsin omale helikaardi, hakkasin läpaka ja hakkasin kodus ise lindistama, üksinda. See oli selline vabanemine minu jaoks. Selle hetkeni ma olin alati olnud sõltuv vähemalt kolmest teisest muusikust. Meil oli alati Klers pöördega seitse aastat, mis me tegutsesime meil igal pühapäeval proov, see proov ja pühapäeviti ära kogu selle seitsme aasta jooksul võib-olla neli korda mingite pühade või mingite asjadega seoses. Aga see oli alati, ma ootasin pühapäev päevasest nädala jooksul, mul tekkisid mingid muusikalised ideed ja ainult pühapäeviti Sännid testida. Ehk siis ma õpetasin harmoonia partii kellelegi selgeks, oli mingisugune struktuur ja soovisime koos mängida. Ja kui me järgmiseks nädalaks seda veel mäletasime või viitsime mängida, siis see läks nagu repertuaari. Et meil oli iga proov, oli, oli kaks kuni neli uut lugu, mis õppisime selgeks ja seda, mida me nendest kahest kuni neljast loost järgmisel nädalal veel mäletasime, seda maksime mängima. Aga kui ma sain omaenda helikaardi, kui ma sain omaenda arvuti, siis ma olin selleks ajaks juba õppinud mängima trumme kitarristid, basskitarri mängimine mulle nagunii raskusi valmistanud klaverit, ma olin õppinud, et ma oskasin mängida kõiki põhi bändiinstrumente ise. Ja sellest hetkest, kui ma sain aru, et ma saan seda kõike üksinda kodus teha, ma võisin juba teha nädalas ükskõik, mitu luu ja sellest hetkest alates ma siis ka tegin. Ja see juhtus millestki 2005. aastal, kui ma hakkasin sellega pihta. Ehk siis 10 aastat tagasi ja nüüd 10 aastat hiljem, ma olen siin päris palju plaate on tehtud sellel meetodil, päris palju on salvestatud välja mõeldud ja kohati on isegi võib-olla see meetod tänaseks päevaks ennast ammendanud või ära tüüdanud. No minu seisukohast. Aga üldiselt jah, see oli minu jaoks tohutu nagu eneseleidmine. Samas sellega kaasnes ka mingisugune selline täiesti omaette saun, see kodu salvestamise sound, sest sellisel kuulsa andsid lõbuks plaate välja väga palju ja, ja seda peetigi väga sinu eest eetikaks. Kui üks mees mängib instrumendid, siis kelle sound see on, kelle eest eetika, et et mul esimesed kaks plaan alati ma tegelesin nagu laulukirjutamisega, kolmas plaat, kosmoseodüsseia, seal ma juba mulle tundub, et ma nagu juba leidsin enda stiili. Esimesel kahel eliidi plaadil ma seda enda stiili puhuti, nagu tabasin polgugema, et ma tegin ka nendel esimesel kahel plaadil väga palju eksperimente ja otsisin, katsetasin erinevaid asju ja nii edasi, aga kolmas plaat kosmoseodüsseia on mõnes mõttes võib-olla minu lemmik sellest nii-öelda esimesest perioodist ma nimetan seda pannakse Testamendiks esimene kuni viies album sest plaan oli teha nagu 10 albumit, kõik nagu, kuni topeltnumbrite nii-öelda välja. Ja praegu on kaheksas välja tulnud. Mul on veel kaks tükki aega ja kaks tükki vaja teha ja põhimõtteliselt aasta aega. Sest et esialgne plaan oli, et võib-olla teha kogu elu seda, aga võib-olla teha 10 aastaga 10 plaati ja siis nagu puhata, sest et tegelikult see ei ole normaalne, teha ühte ja sama asja kogu oma elu või noh praegu ongi niimoodi, et mul on kaheksas plaat on väljas. Mul on praegu teinekord selle aja jooksul, mis ma kodus üksinda lindistama hakkasin, kus ma mõtlen, et võib-olla see on kõik, et võib-olla nüüd nende numbriplaatidega on kõik. Aga samas ma ei ole selles päris kindel, sest ühest küljest oleks õige lõpetada kaheksanda plaadiga kaheksa noodiga saab oktav täis ja kaheksa aastaga uuenevad kõik rakud inimese kehas ja nii edasi. Aga teisest küljest jällegi numeroloogiliselt, ma peaksin 10-ni välja minema. Aga see on niisugune, see on juba vestlus või noh, see on juba need on nagu see on minu enda mingisugune jura, et see ei ole tegelikult väga tõsiseltvõetav, et aga jah, mulle mulle tundub jah, et et ma võin selle jagada kahte etappi, et on nii-öelda esimene testament ja teine testament, esimene, esimene kuni neljas praeguse seisuga siis viies kuni kaheksas et neli ja neli. Aga võtame veederoonid. No võib-olla peaks kuulama just nimelt midagi kollektiivilt eliit, sest et eliidi nimel maksime, käin positsioone läbi viima. Teine huvitav teema, võib-olla peaks kuulama hoopiski lugu naise loomine siia sest et minu ellu ilmus ka see inimene nagu Jarek Kasar, Jaan Pehki ja Räkiga. Me panime kokku sihukese kollektiivi, nagu eliit kuulasid veel põhikoosseisus lisaks meile Raul Saaremets ja Madis Aesma rütmigrupina, mis on üks Eesti paremini toimivaid ja siukseid loomulikumalt toimiva maid, rütmigruppe nendega koos. Me oleme salvestanud. Me oleme välja andnud vähe, aga me oleme salvestanud tegelikult sadu laule, mis me oleme välja mõelnud siukses kriisist situatsioonis, kus me oleme elava publiku ees ja meil ei ole mitte midagi. Ehk siis improvisatsiooniline popmuusika popmuusika on enamasti nii labane ja lihtne. Et seda tegelikult on võimalik teha ka ilma igasuguse eelseadistused on võimalik lihtsalt nagu panna lavale kokku piisava talendiga inimesed ja nad teevad sulle 10 kuni 13 lugu popmuusikat, mis ka popmuusika on umbes tunni aja jooksul. Seda tõestasime korduvalt ja me pole küll ammu ühegi improvisatsiooni ka nagu üles astunud või salvestanud, aga ma alati väga hea meelega ise kuulan neid asju ja meenutan neid toredaid aegu, sest meil oli vähesest huvitavat muusikat koos, poolkogemata tegime, meil oli ka väga lõbus alati koos. Ja see konkreetne lugu, naise loomine meeldib mulle sellepärast, et selles improvisatsiooni, nagu selles sunnitud seisundis võivad välja lüüa kõige ootamatumalt mõjutused. Muusikalised mõjutused, mis inimesel on, kui sa hakkad improviseerima, kui sul ei ole mitte midagi ja kui seal on publik, kes peab midagi nagu kuulma ja sulle on muusikud, kes peaksid saama nagu midagi mängida siis võib välja lüüa mõni väga ootamatu mõjutus ja, ja mina näiteks selle konkreetse laulu sündimise ajal, mis on salvestatud siinsamas Eesti raadio stuudios, ma käisin suitsu. Ja ma tulin tagasi ja Jaan ja Jarek olid klaveri ääres, olid siukse asja välja mõelnud. Ja nüüd alles tagantjärgi seda kuulates ma saan aru, et see on tegelikult saanud inspiratsiooni ühest sellest Bachi Tokaatastest või tema kuulus oreli Palazetega ta Tododounta korra. See on täpselt seesama motiiv, aga järjeke jaan kuidagi nagu tegid sellest nagu mingisuguse siukse, erootilise klaveri. Ja siis me kolmekesi tegime selle linti, et see on väga hea näide sellest, kui müstiline ootamatu asi, võib-olla improvisatsioon, sa võiksid sõpradega kokku saada ja siis teha mingisugust lollust. Ja lõpuks tuleb välja, et sa töötled Johann Sebastian Bachi. Naise loomine, sviidi nimi oli vist maailma loomine, jah, ja väga ambitsioonikas maailma loomine. Jaan Pehki igal juhul pidas seda ka oma lemmikuks lood ja laulud saatesse, viimati. Jätkame mõne järgmise maiuspalaga sinu senisest karjäärist. Magume. Siis me jõudsime eliidi imperalisatsioonide kolmas plaat ja mul on hea, Ma olen, numbreid pidi hea edasi minna, tegelikult see numbri värk on selles mõttes natukene põhjendatud ka, et ma üldse ei klapi numbritega, ma ei jaga numbreid, ma ise numbritest aru. Ja võib-olla ma ise tagantjärgi omistangi oma nendele numbriplaatidele seda, et mul oleks iga numbriga mingi isiklik muusikaline side. Sest et ma tegelikult kõik, mis numbritega seotud on minu jaoks košmaar, on arusaamatu, on õudus. Ja siis oli neljas plaat. Neljas plaat oli esimene kord, kui ma mõtlesin, et see näkkinud viimane plaat nagu sellest sarjast. Aga siis ma ikkagi leidsin mingi viisi nagu, kuidas edasi minna ennast nagu motiveerida ja ma mõtlesin, et võiks lasta sellel neljanda plaadi pealt hoopis lugumiseised pealt välja. Tagantjärgi mul ongi väga raske öelda, miks ta nagu välja jäi. No küllap seal mingeid põhjuseid ikka nagu olid, aga selle loo nimi on lühidalt inimloomusest mulle nimelt plaan, et kuna see numbriplaatide seeria algas kõige esimese plaadi kõige esimene lugu oli lühidalt supernoovadest siis oleks nagu loogiline ka lõpetada see seeria kuidagi ütleme, neli on hästi, lõplik number neli on tegelikult nagu vanadele eestlastele väga püha number tähendab Kuu lõpunumber või on, ta sümboliseerib nagu lõplikust surma vaatsust lõpetatust ja sellepärast mul oli ka mõte, et võib-olla selle neljaga peaks lõppema see minu seeria noh, hiljem muidugi selgus, et tuli veel neli plaati. Aga et lastelugu, mis mul oli planeeritud algselt tegelikult seda neljanda plaadi lõpulooks selle nimel lühidalt inimloomusest kõlab muidugi väga ambitsioonikat. Seal on ainult üks sõna ja ta on niisugune. Võib-olla olekski pidanud tegelikult olema selle albumi lõpulugu ma praegu tegelikult tagantjärgi ma kahetsen, et ma plaadi peale ei pannud, seda enam oleks võib-olla siis põhjustena seda luurata. Meil on alati hea meel, saates lood ja laulud ka rariteetseid salvestusi mängida, mida meie külalised endaga kaasatoovate. Vaiko Eplik ikka meil saates külas. Mis sinuga ikkagi toimub sel hetkel, kui sa kirjutad, kas sa kirjutad lihtsalt igapäevaselt metoodiliselt nagu mõned inimesed pesevad hambaid, söövad, ärkavad? Ega ma ei kirjuta, ma ei oleks ka oma elu päästmiseks suuteline kirjutama sama nagu muusikat selles mõttes, et kui keegi ütleks mulle nüüd, et su ema elu nüüd sõltub sellest, kas sa kirjutad Mulle siia noodipaberi peale neljahäälse seade millestki siis väga halvad uudised minu emale, eks ole. Aga mis siis ikka toimub, no selles mõttes, et mul lihtsalt tuleb mingi idee, ma selle realiseerin vastavalt oma võimetele ja siis ma lähen edasi. Et ega see ei ole ka mingi tohutu müstiline asi, et ma olen mingisugune, et mul tuleb mingisugune vaim peale ja siis ma silmad tõmbuvad. Ma ei tea roheliseks ja ma hakkan vahtu suust välja ajanud, ei ole siukest asja, mul tuleb lihtsalt mingi idee ja kui tuleb õigel ajal ja kui mul on nagu mingi emotsionaalne nagu baas millele seda muusikat nagu selles mõttes emotsionaalselt nagu ehitada, siis ma teen seda ja kui ei, siis ei olnud, see on lihtsalt niisugune asi, mida ma teen. Ja ei ole ka nii, nagu paljud arvavad, et mida kehvem aeg luuletajal näiteks seda parem on, tema looming ei ole nii, kõigest annab nagu midagi teha ja see ei tähenda sugugi, et nüüd mingisugusest negatiivsest impulsis saab tulla ainult midagi kurba või ebameeldivat või või, või nii saab ka teha väga ilusat kõiges, mis nagu maailmas leida võib ja mis inimeses nagu toimub, milleks inimene suuteline on, sellega on võimalik kunstis midagi ette võtta. Võtame järgmisena. Järgmisena sa arvad me umbes kaks lugu veel saame mängida, siis võib-olla olekski hea nüüd kuulata veel avaldamata muusikat, kuna see võib-olla siis saate lõpuni, neid võiks ainult avaldamata muusikat kuulata. Ja mul on üks avaldamata album eelmisest aastast, ma olen nüüd eelmine aasta, andsin välja kaks albumit, nad on mõlemad 10 looga. Nad. Tegelikult on napilt üle poole tunni pikkused, sa räägid nõgesed ja nelgid, nõgesed ja nelgid just nimelt. Ja tegelikult nende jää rääkides ma olen mitmeid lugusid, mis ei olnud piisavalt head või, või mingil muul põhjusel ei sobinud, nagu plaatide peale poleks lõhkunud tervikut või stiililiselt ei sobinud. Ja siis ma olen enda lõbuks pannud kokku sellega plaadi, siis nii-öelda jääkidest omakorda siis albumi nimega sirelid. Või õigemini, sir leidis, on selle albumi nimi, eks nagu Vaiko Eplik sirelis. Et mina olen sinu keset sireleid, otsin seda, ma ei tea, mida sealt noh, nagu me teame, võib ju ka sirelidesse selg ees laskuda, puumõõk käes ja igasuguseid toredaid asjana flirelitega teha. Kahtlemata sümbol, mida eestlane rohkem ootab, kui seda aega, mil sirel õitseb ja võib-olla siis selle pealt kuulata. Tuleme velge korraks sirelitest välja. Vaiko Eplik saab veel valida tänases saates ühe loo, mis senisel muusikuteel talle kuidagi oluline, nii armas lubasid, mängid meile, nüüd saate lõpuni ainult rariteete. Ma mõtlesin, et kuna me alustasime kõige varasematest Nendest oma loomingulistest säilinud katsetustest, siis võiks lõpetada siis kõige viimaste asjadega, mis ma olen teinud. Ja praegu viimane asi, mis siin valmis on saanud või valmis on saamas on muusika ühele linnateatrietendusele. Ma olen üldse viimase aasta jooksul siin teinud teatritööd rohkem kunagi varem. Algatuseks me tegime koos sõber Jakob Juhkami ka muusikali Edgar Savisaarest aga ühesõnaga nüüd ja viimane asi, millega ma olen töötanud, on siis linnateatri esimesele nii-öelda tantsuetendusele melujanu tehtud muusika. Ja mina nimetan neid lugusid selle tüki jaoks, mis on linti mängitud, ma nimetan neid saapad. Nad ei ole nagu selles mõttes nagu lood lihtsalt nagu mingid kitarripalad, näpuharjutused, mis ma olen endale välja mõelnud. Umbes samamoodi nagu mul kunagi oli mingi hääleharjutusi, mis ma enda jaoks olin välja mõelnud, mis mulle jäi see väga hästi sobisega pendatooniline, millest hiljem sai lugu nimega Moona Liisa. Siis ma umbes samamoodi olen võtnud nagu mingi kitarri näpuharjutused, mis ma enda jaoks olen välja mõelnud, sest et ma mängin nii valesti kitarri, et minu jaoks nagu tegelikult etüüd võis ka alasid või midagi sellist ei ole olemas. Ja siis nendest sai väga no enda jaoks niisugune väga tore muusika siis linnateatri tantsu või liikumistükile. Ja salvestasime me selle, kus väga andeka noore trummari Hans Kurvitsaga kellega mitut samamoodi Jakob Juhkam, keda ma tervitasin puhul ja kuulaks võib-olla siis sellest valikust. Lugu nimega südamäel. Ikka aitäh sulle, aitäh majja, jah, saatesse külla tulemast ja soovin sulle võidukalt 10.-ni. Absoluutselt. Täna küll juba 11. nii-öelda nagu plaadifirmas on juba toranaalseda sinuga siin täna tähistada. Aga noh, ega ma ei oskagi midagi nüüd siin lõpetuseks nii väga veel. Jah, et lasime muusikal kõlada mängigu.