Hommik koidab, on uue sajandi kuues aasta teine pool. Suvi on läbi, on sügis, uute tööde alguse aeg on käes. Jakob Hurt ärkab hommikul pool kaheksa. Unevoodisse on ta heitnud kella nelja ajal kirjutanud valmis 155. aruande Eesti vanavara korjajate tarvis ja pannud sellele aadressiks Eesti Postimees. Tartu Liivimaahommikukohvi joob hurt oma kabinetis kohvi juures võtab ta veel kord välja käsikirja Eesti Postimehele määratud ümbrikust vaatab lehed üle. Kui kohvi joodud, paneb hurt lehed ümbrikusse tagasi, kleebib ümbriku kinni, võtab varnast Kuuenurgast kepilaualt ümbriku ja läheb hommikusele jalutuskäigule. Kepp on Hurdal kaitseks hullude koerte vastu. Peale hulkuvate koerte on Jakob Hurdale ebameeldivaid kokkupuuteid olnud veel pikse ja püssiga, mis ta elu mitmel korral ohtu pannud. Pikne Otepääl prooviaastal kaudsmanni majas oli tõeline ehmatus. Niisamuti aga ka äia Carlotelli nõrk, kus ai nimelt demonstreeris talle uut püssi, aga seal juhtus just padrun siis olema. Ja see tungis läbi hurda kuue imekombel, mitte läbi hurda enese otse seina. Ka on Jakob Hurt koos emaga vingu mürgitusest ellu kasutatud. Aga see on juhtunud veelgi varem gümnaasiumi päevil ühes erakorteris, kus Hurt üürilisena elas. Aga sellegi õnnetuse õnnelik lahendus on tulnud juhuslikult. Nimelt juhtus keegi lihtsalt sisse astuma ja meelemärkuseta ohvrid välja kandma. Nii et vedanud on Hurdale elus üksjagu maises elus, mille tee nii äraarvamatu, kõige segasem muidugi otsi algus ise. Hurdale ehk mõnes mõttes ka mitte, on ta õnnistanud siia ilma tulijaid ja sellest ilmast lahkunud, kui jäid 30 aastat end juba viis aastat, pole Jakob Hurt Peterburi Jaani koguduse õpetaja. Sellest ametist on ta end lahti võtnud. Siia ilma tulijatele jumalikku tervitust lahkujate õnnistust jagavad juba nooremad mehed. Mitte et Hurt tunneks end vanana, et tal poleks enam jõudu tööd teha, vastupidi Fortune pikka selgemini. Ta tahab teha üht suurt tööd. Nimelt ühtesoodu koguneb ja kasvav kaastöörahvaluulematerjal nõuab läbitöötamist Hurt. Tal on vaja vabaneda oma raskest ametitööst. Et pühenduda vanavarale ja Hurt pöördub palvekirjaga keisri enese poole, palub eneseelamiseks 2400 rubla aastas, et alustatud töö auga ära teha. Hurt kirjutab Vene keisrile. Olen 30 aastat rahvaluuleteaduse ehk folkloori alal töötanud ja 860 kaastöö tegija abiga suure ja rikka materjali kogunud kokku 136 köidet käsikirja, mis sisaldavad eesti rahva mälestusi. Nii on kogutud 40500 rahvalaulu, 8500 muinasjutt 45000 vanasõna 37000 mõistatust samuti märkmeid igasuguselt, rahva elualalt, ebausust, arstimitest ja nii edasi. Ehk küll kogutud materjal koosneb ainult eesti rahva vanavarast, on ta ometi nii üksik asjaline täielik edu osutub viljakaks ka teadvusele üldse. Siinkohal meenub ehk 35 aastat tagasi Riiga saadetud palvekiri, kui Hurt Äksi kirikuõpetaja kohta taotleb. Nende kahe kirja sarnasus on suur, ka eesmärk. Mõlemis kirjutab Hurtuma pürgimuste eest Eesti rahva heaks. Esimeses nooruses saadetud kirjas on juttu hingepõllust ja vaimsest toetamisest salgamata oma rahvuslikke tundeid ja kiites oma puhast eesti keelt. Nüüd keisrile kirjutab Hurt veel oma aastakümnete pikkusest teaduslikust uurimistööst eesti folkloori alal. Millist tööd oleks tarvis jätkata, ent kõik materjalide ülevaade on ainuüksi tema käes. Ja siia juurde lisada veel oma eluloo ning senised tööd. Ent mõlemile kirjale on reaktsioon üks. Tähendab olukord eestlaste eesti rahva suhtes pole ametlikus sfääris kübetki muutunud. Et Eesti elu ikkagi selle ajaga edenenud on, siis tänu ainult haritlaste ennast algavale eestvedamisele ja tööle. Kuigi ta nende organisatsioonide juhtimisega minu meelest väga hästi toime tuli, on Hurt siiski oma põhiolemuselt filoloog. Ta on seda korduvalt rõhutanud ja tahtnud tahtnud filoloog alla. Ja minu meelest on niimoodi neid põhitalasid, millele Hurda elutegevuse on toetunud, on kolm. Need oleksid siis keel haridus ja ütleme siis kirjandus, tema puhur, rahvaluule. Niisiis, kurk pole juba viis aastat õpetajaametit otseselt pidanud selle ajaga aastast 1902 kuni 1906-ni on aga ka suhtumine kirikusse paljugi muutunud. Kui aastal 1905 novembris luuakse Eestis esimene kodanlik partei siis on ka selle esimesi nõudeid, et kirik riigist lahutada. Räägitakse juba valjul häälel, et kool tuleb riigist lahutada. Nojaa, aga teiselt poolt kirikupüha ja õnnistavat osa hakatakse pidama veelgi pühamaks ja olulisemaks just uue eesti noore eesti teadliku aluse rajamisel. Ja siin seostatakse sellega just Jakob Hurt. Niisiis kui Jakob Hurt kirikuõpetajaametist loobunud on etel täielikult vara kogumisele rahvaluulele pühenduda, saab temast korraga eestlastele tegelikkuses jällegi midagi hoopis enamat. Teda nähakse kui Eesti rahva ja jumala vahendajat. Miks siis muidu kutsutakse just teda rahvusasjade edenemisel õnnistajaks. Nii on Jakob Hurt pidanud õnnistus jutluse Tartus Eesti üliõpilasseltsi oma maja avamisel 1902. aastal ja nüüd aastal 1906 12. augustil on ta jälle Tartus, seekord Vanemuise seltsi uue maja sisseõnnistamisel. Hurt on 67 aastane uuend, aja õnnistamisele on teda kutsunud vana sõber, tolleaegne Vanemuise seltsi esimees Heinrich Koppel. Suurepärase romantilise juugendliku arhitektuuriga uue hoone õnnistamine Tartus on suursündmus nii kultuuriloos aga oluline ka hurda enda elus. Vanemuise maja avamisel kõneleb hurt nõnda. Armsad ja ausad pidulised. Vanemuise selts on enesele uue seltsimaja ehitanud. Pikk hool on peetud suur vaeva, nähtud palju armastust on igalt poolt Eesti pinnalt ettevõtmisele ilmutatud kaunis töö on nüüd lõpule jõudnud. Nägus, otse tore seisab maja meie silmade ees. Tõsine ehe Tartu linnale veel armsam ja tähtsam lootjale eesti südamele. Jaa aga pesine ehe Tartu linnale ja veel armsam ja tähtsam lootjale eesti südamele on rahvast hulgaliselt kokku toonud ja nimelt on vaatama tuldud ühte lootjat eesti südant Jakob Hurda hinnast, kelle kohta ajakiri Linda juba 10 aastat tagasi on kirjutanud, avaldades oma lehekülgedel Jakob Hurda pildi. Praeguse aja tähtsama eestlase kuju seisab siin lugeja silma ees. Mehine, tõsine ja kindel on see nägu nagu ta kandja iseloom ka kes vististi enam kui naljalt mõni muu elutules on karastatud. Aga ta on kõik ära võitnud ja seisab nüüd, nagu ära seletatud, puhtuses eeskujuks kõigil sugu vendil. Aga selle kindla näo taga on veel varjul nii aus meelsus kui iganes võib olla armutäis hing, helde meeli, lahke süda, nagu see sellele elukutsele kohale on, mida ta omale valinud hingekarjase ametis. Mis tööd Hurt, issanda viinamäel on teinud 1872 kuni 1880 Otepääst ja sestsaadik päälinna eesti koguduses ning pääle selle sõjaväeõpetajana Eestis soldatite seas. See seisab enamasti varjul surelikude silma eest. Nüüd Vanemuise seltsi uut maja õnnistades on hurt üks neid vähestest, kes Vanemuise ka tema tee sünnis seega eimillestki hämarast tulnuna kaasa on teinud, olles seltsi esimeseks auliikmeks juba sünniaastal 1865. aastal. Ja kuna Hurt on Vanemuise ka käinud, tee tema sünnist alates seega 41 aastat, see on korralik mehe iga, teab Hurtka kõige paremini, mida see Eesti rahvale on andnud. Eriti nüüd seltsi uue hoone avamisel võib öelda, et see traagika, mis vana seltsimaja põlemine neli aastat tagasi 1902. aastal on tähendanud tähendades justkui seltsi surma on siiski vapralt ühte koondudes üle elatud ja kuidas veel, uus maja on tõeline temp ja nüüd võib küsida, millal oleks seda ehitama hakatud, kui poleks juhtunud sellist õnnetust. Tagantjärele võib küll nii mõelda, antagu andeks. Nüüd aga kuuleme edasi hurda peokõne Vanemuise seltsi uue hoone avamisel. Mis muud, venna ütleme apostli sõnadega, olge rõõmsad. Rõõmuks on meil asja, kui minevikku tagasi vaatame, rõõmustada tohime, kui silmad tulevikku pöörame. Vanemuine, esimene rahvuslik selts eestlaste maal, unustamata Johann Voldemar Janseni vaimulaps oli omas lapsepõlves väetia nõder. Ma olen ise sagedasti nõrgukese kätki juures seisnud ja mälestan tema esimesi eluaastaid väga hästi. Oma maja Vanemuisel algul esialgu ei olnud, ta pidi kahe kolme üürikambriga rahul olema, mis ehk tääl leiti. Vaimutoiduks oli laul, mõnikord ka õpetlikud kõned, mõlemad päris piimatoit. Aasta 1865 on Vanemuise loomise aasta. Aasta 1865 tähendab aga mitmes mõttes kokku ärkamist nõidusunest. Ärkamine nõidusunest, see on maal Johann Köleri maal mis on valminud just aastal 1865 ärkamine nõidusunest. See on Eesti esimene kunstiteos Kalevipoja kõrval esimene kujutava kunsti teos, kus eesti soost looja kunstnik eesti oludele ajaloole rahvale sügava pilgu heidab. Sellest maalist kõneldakse palju. See on Köleri varasemast loominguperioodist katse rakendada maalikunsti rahvusliku liikumise huvides. Aga see on sellest sama kuulus kui Delacroa vabadus kaadidel. Sama toime on Kreutzwaldi Kalevipojal kohe, kui ta trükist ilmub. Niisamuti võib öelda, et Jakobsoni on äratanud just ärkamine nõidusunest Köleri maal, mida Jakobson nägi siis, kui ta Köleri juures Peterburis elas ja ka tema ajaloo käsitlus. Kolm isamaa kõnet kannab omakorda tugevalt Köleri ärkamine, nõidusunest, ideed, käsitluse märke. Meie päevini on sellest maalist aga säilinud 1882. aasta Peterburis trükitud reproduktsioon mille all leidub venekeelne seletus. Ja see kõlab tõlkes niimoodi. Liivimaa ristisõdade ajal armus kurjast vaimust kiusatud noor ristirüütel ilusasse pagana neiusse kuid kõik katsed teda enesele võita Jeitaga järjetuks. Viimaks otsustas ta kristlaseks pöörata. Ent niipea, kui pühitsetud vesi neiu keha puudutas, langes neiu hingetult maha. Ja ta maeti kui surnukirikualusesse hauakabelisse. Seega maalil ärkamine, nõidusunest ehk eesti legend kujutatakse noort surnud tütarlast, kes hästi säilinud pole kõdunenud, kelle kaelas olevat talismani tahab röövida vana rüütli järeltulija. Ent sel hetkel Carney uuesti nõidusunest ellu. Nii maal ärkamine, nõidusunest kui ka Kreutzwaldi Kalevipoeg, on need suured kunstiteosed eestlaste elus, mille kohta Hurt oma Vanemuise kõnes võib öelda piimatoit. Nad on hulgad noorte inimeste järgnevate eestlaste põlvkondade ääratajad. Äratuse mõte on ikka algselt üks teenida oma rahvast, arendada Eesti elu selle juurde. Tee ja olukorra hindamine on aga erinev. Aeg ajab kahtlema ideedes ja teedes, kahjuks ka inimestest, ent mitte kalevipojas ja mitte maalis ärkamine nõidusunest. Kunst on edasi äratades tõe rääkimisega ujutamisega erksaid, vaime, kes äratatuna on käinud pika tee, ainult et. Nimelt. On ilmne, et see maal ärkamine nõidusunest kellelegi ei meeldi. Nii ootamatult viini näitusel, kus ta on eksponeeritud kui üks suuremaid töid. Muide sellelt näituselt läheb see suur ja kuulus maal jäljetult kaotsi. Ja on kaotsis tänini. Me teame sellest tööst vaid reproduktsiooni. Niisugune on siis selle kordse maali esimese tõeliselt rahvusliku eesti maali saatus. See on üks ja ainus, kordumatu, asendamatu, teda on võimalik olematuks teha, ent mitte tema ideed. Nii et aasta 1865, kuhu praegugi hurt tagasi vaatab, on tõeliselt algus. Pärast Peterburi Jaani koguduse õpetaja töö üleandmist Rudolf Kallasele ja vanavara kogumisele uurimisele pühendumist on Hurt korduvalt tahtnud Tartusse elama asuda. Õigemini on see tema päris ammune plaan. Paar aastat tagasi kord Tartus olles ja Heinrich Koppeli juures peatudes on ta kutsunud viimase kord kaasa Maarja kalmistule jalutama. Seal nad jalutavad vesteldes, kuni hurt lõpuks ühe paiga juures seisma jääb, vaatab, mõtleb ja ütleb Heinrich Belile. Vaat siia võiks minu matta. Vaat siia ja haud peaks olema umbes nii suur. Hiljem sellest käigust enam juttu ei ole, see isiklik, see toimub varjatult, ei tea hurt ega ei tea Heinrich Koppel, et see ots nii lähedal seisab. Et tookordsest käigust õige pea rääkida, tuleb hurda enesemaise tee lõpus. Mehist väsimatu tööd nõuab meie käest terve praegune elu ja ajalugu. Meie elame suurel püüri ajal Vene riigis. Pool tahetakse elu parandada, uuendada ja olud parandada. Ja mis kõlbmatu, risuks see saanud kadugu mis tõesti kõlblike kasuline, õigus ja kohus, see tõusku ja elagu. See uuendamise õhk puhub ka Eestis igal pool, ka meie hüüame paremuse poole paremuse poole. Ent praegu kõneleb Hurt kui ilmasammas jaga ta jutt ise on eesti kultuuris igavikku väärt. Nii põhimõttelistest asjadest kõneleb Ta otsekui teaks ta, et see on tema viimane kõne Eesti rahva ees, et see on tema viimane viibimine Tartus, et see on tema viimane kord olla Eesti kultuuri uute templite avamisel. On õhtu, Jakob Hurda õhtusöömaajad käivad täpselt kella pealt kell kaheksa. Ehkki Hurt oma kabinetis tööd tehes pilku kellale heitnud oma kabinetist tuleb hurt klaveri juurde. See on kindel märk, et roog tuleb lauale tuua, sest klaveri juurest tuleb ta otsekohe söögilaua taha. Küla odrajahukördi ta muidugi süüa gaasin Peterburis, ehkki seal tema lemmiktoit õhtusöömaaeg koosneb vaid külmast roast ja kuumastiivist. Käsikirjade virnad täidavad Jakob Hurda töötoa. Hurt laseb nad köita kehakate köidete Arv haga 200-le lähenema. Kõik see ühtesoodu kasvav materjal nõuab pidevat läbitöötamist kursisolekut enne trükikotta saatmist. Four teab, et see on eesti kultuuri kõige tähtsam varamu. Ehe eesti emade sünnitatud looming, eesti rahva, oma vaimuesindaja, auga, iga teise rahva vaimu ütluste ja luule ning mõtteesindajate keskele astumas, et öelda siin ma olen, aga selleks tuleb kirjutatud sõna-trükisõnaks muuta, muidu jääte tundmatuks teadmatuks kasutamatuks. Ta ülesanne jääb täitmata. Sellise suure materjali andmise võimalused Eestis aga puuduvad. Hurt pöördub abi saamiseks Soome sõprade poole. Abi tuleb. Vanavarale läheb Hurdal kogu päev ikka hiliste öötundideni välja. Kell kaks, kell kolm hurda, silmad pole veel unised. On ülimat rõõmu, hingelist heiskamist, südamest tulnud ohkamist. Viimaks paneb ta paberid oma paika, tõuseb laua tagant, vaatab välja pimedasse Ühe taevas säravad tähed. Hurt võtab varnast taas kuue laua laekast ooperi kiikri ja läheb õue. Ta otsib majade vahel lagedama koha ja jääb tähti vaatama. Nõnda on see olnud Otepääl, nõnda on see ka Peterburist. On 1906. aasta november, niisamuti vaadati tähti ka 67 aastat tagasi. Jah, seda vaatas ämmamoor hammastes, kui lepa talu perenaine poja ilmale tõi, kellele nimeks Jakob pandi. Poiskisest saa mees, kes on suur ja kes huma rahva vanavara kokku korjas ja aita hoiule panud. Milles sai Sõgla tähes haisva hõkva aida otsakotsil. Nüüd on Jakob Hurda ämmamoori ennustus täide läinud ja kuidas veel juba 20 aastat ei saa Hurt Peterburis teha muud kui kogu aeg rahva kogutud varaga tegelda. Ta on küllaltki lähedale jõudnud unistusele, milles ta 30 aastat tagasi Joosep kapile kirjutab. Meie vana kannel saab siis alles täieline olema, murdes heledasti hüüdma, kui igas kihelkonnas hoolega laulusid, korjatakse nimelt nii, et viimati öelda võib. Igas kihelkonnas on kõik nii ära otsitud ja kõik nii puhtaks kraabitud, suuremat enam loota ei ole. Hurt vaatab tähti või vaatab ta jumala poole ärkamine nõidusunest? Ei, temale on see kõik piimatoidus olnud ka see, mis paljusid omal ajal hirmutanud Hurdale ei tähenda jumal maitsemist noomimist, kärkimist. Hii nagu ristiusu sisseimbumine vanasti eesti rahvausundis toob sellesse üha uusi motiive Niine furt kirikus eneses jumala toe ja usu ja õnnistuse paika oma rahva tegudele. Meie loomuvigadest otse kuulsaks saanud ja meile enestele ütlemata palju kahju saatnud tuttav eesti jonni kius oma ajaloolistest vigadest, mis meile endile endine orjapõlv külge kasvatanud. Peame iseäranis sugu, salgamist ja emakeele põlgamist nimetama januhtlema. Ja Hurt kõneleb ühest eestlaste kogudusest, kes endale jutlusi saksa keeles hakkavad nõudma. See on patt jumala ees, neljanda ja kaheksanda käsu rikkumine ja häbi inimeste ees. Edevus ja rumalus. Mida ütleb aga piibli neljas ja kaheksas käsk, Nad lausuvad nõnda. Sa pead oma isa ja ema austama, et su elupäevi pikendatakse sellel maal, mille Jehoova, su jumal sulle annab. Sa ei tohi tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana. Nende punktide pühakirja austamist nõuab Hurt nii koguduselt kui eesti rahvalt, mis muud Eesti vanavara korjaminegi on kui esivanemate mälestuse austamine ja talletamine. Soome keele professorid eesotsas Kaarle krooniga abistavat Hurta setukeste laulude väljaandmisel. Aastal 1906 on käsil kolmanda köite väljaandmine. Ja Hurt vaatab parajasti 20 neljandat poognat. On jõulukuu aastatuhat 906. Hurt lamab haigevoodis. Haiguse põhjust ei oska arstid seletada. Voodi juurdetulevale abikaasale ütleb Hurt, too mulle tööd, mul on igav. Detsembrikuu keskel aga lausub Hurt abikaasale märksa tõsisemalt. Kui tema mind veel peaks tervisele aitama, siis lähen kirikusse, laulan jumalale kiituselaulu ja annan vaestele andeid. Aasta eelviimase päeva hommikul parandab hurtsetukeste laulude käsikirja 20 neljandat poognat. See hommikune töö on hurdalaga, viimane ei saada enam ise kirikusse, jumalale kiituselaulu laulma ega vaestele andeid jagama. Fonsumööleni joonistus Tartu jaamast aastal 1885 on peaaegu samasugune kui praegu. 100 aastat hiljem. Ainult jaama esine plats tundub väiksem, rohelisem voorimehed seisavad kohe maja ees. Hurda, puusärk tuuakse rongiga Tartusse. Siin platsil ootavad hurda puusad. Eesti seltside saatkonnad. Eesti üliõpilaste seltsi liikmed kannavad selle Vanemuise majasse, kus seltside esindajad, lahkunuid, austus ja mälestussõnu ütlevad. Vanemuise maja on Hurt ise pool aastat tagasi just sisse õnnistanud ja siin leinatalitusel meenutatakse seda kõne korduvalt. Üks meeldiv tugevaks. Meie üksikud inimesed oleme kui liivaterad. Kui liivad eradel mingisugust ühendust üksteisega ei ole siis tuiskavad nad sinna-tänna tuiskavast liivast ei või sina midagi üles ehitada. Aga kui liivaterad kalligiga ühendatakse, siis saab neist kindel ehituse materiaal mis igale tuulele ja tormile vastu seisab. Mina ei vaata, müürisid, mis aastatuhandeid seisnud. Nii on lugu ka meiega. Pidagem siis üksmeelt kalliks. Järgem salligem, mitte teda rikutakse. Ja võib-olla on seegi kõne olnud rahvale ärkamine nõidusunest, sest leidusesse pole saatust mitte ainult et ajalooline pärand nagu Köleri maalil. Hurt lõpetab oma Vanemuise kõne eesti rahva enese iseloomu nõrkade kohtadele osutamisega ja sellest nõidusest. Nüüd ei saa rahvast päästa keegi muu, kui ta ise. Hurt on öelnud, Eesti rahvas peab saama suureks oma vaimult. Kui sul on olemas vaimupotentsiaali, siis sa võid ka jõupoliitikat ajada, sest et siis on sull olevas organiseeris oskajatel olemas teadmised see olla suur vaimult ei tähenda seda, et sa peaksid kõikidest muudest võitlustest kõrvale hoidma. Aga selleks enne muid võitlusi pidada, pead sa kõigepealt vaimult suur olema. Just need Peterburi, Eesti seltsimees kõige raskemale lootusetu venestusajal Eestis andsid oma tegevusega julgust ja jõudu ka kogu Eestile sellega näidata, et on võimalik teha, on võimalik tegutseda. Just Jakob Hurda isiklik mõju nende seltside loomise elushoidmisel enda toetamisel on tohutult suur sest ei või iial teada, mis oleks saanud meie autonoomiaseadus 1009 17. Aastal, kui oleks Peterburis leidnud 30000 eestlast, kes korraldasid seal 12000 sõduri osavõtul ikka sellise demonstratsiooni, mis anarhias vaevatud bet õprusaatas, noh pehmelt öeldes vapustavat muljet, kui mingisugune seltskond suudab saada kokku sellise massi, kes niivõrd organiseeritud koosike kümnekonnaorkestriga marsib läbi terve linna oma loosungitega oma programmiga, see oli juba vägev sõjaline jõud, see kohutas selle vaese ajutise valitsuse täitsa ära, kuna Nazanarhial ikka koletud Su nüüd järsku 30000 tähendab, on üsna ähvardavas olekus ja tulevad ja nõuavad ja seetõttu oligi Eesti ainukene piirkond, kes sellise autonoomia seaduse kätte sai hiljem seda enam kellelegi antaksegi suurele Ukrainale, mitte sellist seadust. Ja see, et, et meil oli olemas need organisatsioonid, oli olemas organisatsioonide võrk, mis paarib päevaga, võimaldas sellise tohutu ürituse ära organiseerida, see ulatub tagasi sinna varasemasse aega. Ja noh, nii nagu ütleme, see sündmus on läinud igaveseks eestlase ajalukku sekretär pul, eestlaste demonstratsioon, siis selle igaveseks eestlase ajalukku, kogu Peterburi eestlaskond. Tuhanded leinajad saadavad hurda põrmu Maarja kiriku surnuaiale lahkunu enda valitud rahupaika, matusepäeva õhtul kogunevad aga eesti seltside tegelased ja teadlased. Jah, sajandi algul on Eesti ühiskonnas juba teadlasi et arutada Jakob Hurda tööde jätkamise plaani. Sellel õhtul otsustatakse asutada muuseum, kus talletatakse kogu tema pärandus. Ent kas on ka teada see, mis jäi Hurdale oma elus tegemata? Kaks asja on kindlasti teada, mis tal tegemata jäi, kaks, mida ta väga tahtis teha. Sedasama juturaamat, mida ta nimetab, see oli suurejooneline teos, kus olid ette nähtud ka teised rahvaluuleliigid, mitte ainult rahvalaulud ja küllap poleks sinna kuulunud ka tema sõnad ja iseloomustused setu ainete sügavama tähenduse väljatoomiseks. Praegu on nõnda, et Vaitsetukeste laulude teises köites setu pulmade kirjeldused temalt küll ta oleks juba kombestikku ja kõike muudki seal ka kirjeldanud. Ja ta jõudis sellest tööst ju ainult kolme laulu tõlked eesti keelde ja need on nüüd koolide kaudu saanudki kogu Eestis tuttavaks, ju need on ilulaul ja kalmuneiu peamiselt, kui tema neid toredaid täpseid tõlkeid ei oleks, ei oleks setu rahvalaulust niigi palju muudele eestlastele teada. Ja veel ühe oma setu käigu järel ta ütleb, et on saanud mõned niisugused laulud, mille monograafilise uurimusele Tatu kohedaks asuda. See tähendab puht teadustöö põhjalik uurimistöö, noh nagu see võimalikuks sai põhja pool Soome lahte elavatel setu rahvalaulu vastu huvi tundjatel, professor kroonile, teistel, kes saidki terve rea monograafiat kirjutada oma pastori ameti kõrval ja kõige selle kõrval, mis nii palju aega võttis rahvaluule tegelikuks kogumiseks tsel organiseerimiseks, ei jäänuseks lihtsalt mahti. Ta oleks päris kindlasti tahtnud olla ka rahvaluuleuurija. Hurda. Elutöö on kahtlemata äratamine, nõidusunest aga edaspidiseks öelgem Villem Reimanni sõnadega raamatust kivid ja killud. TÖÖ kihutab tööle, armastus sütitab armastust. Tulest. Tule. Eesti noorsugu. Sinul on niisugune kangelane sinu suuremaks kullakaevaja, eks. Sellepärast temale järele. Tema vaimus tema armastuses tema jõus ela, püüa tööta.