On aasta 1887, Jakob Hurt on juba seitse aastat Peterburis elanud eesti seltside töö Eestimaal, Liivimaal on soikunud, ent Hurda enda oma just aastal 1887 algab uue hooga, kurt on siis 48 aastane. Mul on see au ja õnn olnud oma noorest põlvest saadik umbes 24 aastat järgi mööda kõrgesti austatud uurija Wiedemanni k sõber olla iga aasta korrapärast temaga läbi käia ja tema eeskujulistest töödest osa võtta ning kui noorem sõber ja tööline tänulikult vastu võtta. Aga kus iganes võimalik, oli ka rõõmuga saadud kapitali eest teaduslisi intressid maksta. Jutt on viide manist ja nii kõneleb Jakob Hurt Johann Wiedemanni haual aastal 1887 kõneleb Hurt, kes elukutselt on kirikuõpetaja, ent oma viimases hüüdes räägi Friedemanniga puhtalt tööjõud nimetades ennast Wiedemanni nooremaks sõbraks, tööliseks viidemaniga keeleteadlasega tutvus Hurt üliõpilasena ja nii nagu aastal 1863 jüripäevane kohtumine õpetatud Eesti seltsis Eesti Aleksandrikooli asutajatega Viljandimaalt määras paljuski ära Hurda tegevuse rahvusliku liikumise vaimujuhina. Nii võib just samuti üliõpilasena Wiedemanni ka kohtumist samuti õpetatud Eesti seltsis pidada Hurda eluaegse pürgimise alguseks nimelt tööle eesti keele eesti murrete Eesti vanavara uurimisel. Keeleteadlaseks tahab Hurt saada kogu aeg. See on aeg, mil Tartu Ülikoolis pole veel eesti keele ja eesti vanaaja professori kohta loodud. Küll loodab aga tema Wiedemanni järglaseks saada Peterburi Teaduste akadeemias, kus Wiedemanni on olnud soome sugu keelte uurija, akadeemik. Hurt on Wiedemanni matustel ega tea veel, et midagi on jälle teisiti korraldatud. Et Wiedemanni ise on elu lõpul teinud ettepaneku selle kohta, et akadeemias üldse ära kaotada soome-ugri keelte uurimine. Ja sellega ei oleks ka tema töödele jätkajat kahju. Igatahes tuleb see Hurdale, kes Wiedemanni kohta taotlema hakkab, selge, õigemini küll segase üllatusena, milles tänini täit selgust pole. Ent kuidas on võimalik, et kirikuõpetaja Stort üldse sellist kohta soovib? Just aasta varem on Hurt tunnistatud filoloogiadoktori teaduslikku kraadi vääriliseks. Ta on kaitsnud nimelt oma filoloogiadoktoritöö neelõpulistest sõnadest eesti keeles Helsingis alkvisti juurest alkvisti allkirjaga tunnistust me praegu kirjandusmuuseumis vaatamegi. On nüüd väga, väga põnev dokumente, see on Helsingi Ülikooli doktoridiplom Hurdale see on ladina keeles. Siin on siis ära öeldud, et Jakob Hurdale või ladinapäraselt Jaakobus Hurdale on siis antud filoloogiadoktori kraad. Allkiri on siin August tahalphvistil tuntud meelt ja siis on üks, mis on trükitud atlassiidile, et see anti talle Soomes, see anti talle Soomes ja 1886. aastal. Nii et nüüd Wiedemanni haual räägibki Hurt Friedemanniga kui tema töö jätkaja ja 24 aastat tagasi on Hurt just üliõpilane, kuid õpetatud Eesti seltsis iidemaniga kohtub. Ta on uurinud Põlva kihelkonna pärimusi selle töö järgi. Wiedemanni ta leiabki ning sellest ajast peale pole aastatki, kui nad koos ei töötaks. Muidugi nende tutvus algas, seega õpetatud Eesti seltsis, aga jätkus ka Eesti kirjameeste seltsis. Pärast Jakobsoni surma saab Eesti kirjameeste seltsi uueks presidendiks Tartu Ülikooli eesti keele lektor Mihkel Veske kes lektori ametis juba kaheksa aastat. Samuti on ta juba seitse aastat tegelenud eesti murrete uurimise ja kogumisega. Eesti kirjameeste seltsi kokku kogutud vanavara aga asub Jakob Hurda käes Peterburis, kes peaks seda nüüd siis avaldama hakkama uurima hakkama. Esimene kogu rahvaluulet ilmub 1875. aastal köide vana kannel ja samast aastast pärineb juba hurda suurejooneline kuuest punktist koosnev programm. Rahvaluule kogumise käik või kujunemine Hurdal oli siis järgmine, et 22 aastase üliõpilasena 1860. aasta suvel pani ta esimest korda kirja Põlva kihelkonnas rahvalaule oma õelt eemalt. Järgmine etapp oli, ta hakkas oma tuttavatele rääkima ja palus neil ka rahvaluule kirja panna, sest ta nägi, et tööpõld on väga suur ja tema üksi sellega toime ei tule. Siis järgmine etapp hakkakski 70.-test aastatest, nimelt aastal 1871 avaldasurt esimest korda avalikult ajalehes üleskutse rahvalus kogumiseks. Ta oli näinud, et materjali on palju ja seda niimoodi kitsa ringiga ei ole võimalik kätte saada. See ilmus tema enda toimetatud Eesti Postimehe lisalehes. Ja nüüd, kui 1872. aastal asutati Eesti kirjameeste selts, mille presidendiks urd sai siis selle seltsi üheks põhiliseks tegevussuunaks kurt luges rahvaluule kogumist, tema asus selle kogumise organiseerimise etteotsa. Kogu organisatoorne töö lasus tema õlgadel. Temale tuli materjal. Tema võttis selle arvele. Tema avaldas ajakirjanduses mitmeid üleskutseid. Ja kuni 1881. aastani millal Hurt lahkus kirjameeste seltsi presidendi kohalt oli siis kokku saadud 10 köidet. Ja selle aja jooksul oli Hurdal kogujaid umbes pooltest Eesti kihelkondadest. See oli siis Eesti kirjameeste seltsi päevilt, aga nüüd on Hurt ära kolinud Peterburi, tema side kodumaa ja Kirjameeste seltsiga nõrgenenud, katkenud küll mitte, sest erakirjades tunneta väga elavat huvi seltsi tegevuse vastu, kuid vähem kui aasta tagasi on ta ju seltsi presidendi ametist tagasi astunud ja nüüd suvel, 1882. aastal kirjutab Mihkel Veske seltsi uus president Hurdale Peterburi. Eesti kirjameeste selts on oma endise kassahoidja, kirjutaja ja raamatukogu ja vanavarahoidja käest kõik omad asjad kätte saanud aga mitte veel sinu käesolevat vana varandust, see on käsikirjas olevaid eesti rahvalaulusid, vana jutusi, vanasõnu ja sarnast. Palun siis seltsi, eestseisuse otsuse järele, sind nii lahke olla ja kõiki käsikirju, mis Eesti kirjameeste seltsi omandus nüüd 21.-ks juuniks Tartusse kaasa tuua ja vanavarahoidja j tubli kätte anda. Eesti kirjameeste seltsi eestseisuse nimel. On arusaadav, Mihkel Veske on ju ise samuti vanavara uurija ja sama nõudmine kordub kaks aastat hiljem. Nimetamata ei taha meie mitte jätta, et selts pikemalt oodata ei luba ja eestseisusele nimetatud omanduse välja pärimiseks igapidi täielise voli andis. Selle peale aga vastab Hurt pikemakirjaga vana varada loomulikult käest anda ei kavatse ja kuues punktis põhjendata, miks ta seda teha ei saa? See oleks kahjulik Eesti teaduslikule uurimistööle. Veske andku välja need korjandused, mis tema ajal korjati. Mina annan trüki, need, mis minu ajal on korjatud. Teiseks kadunud Jakobsoni ajal tehti kiri, et vana kannel seltsi toimetiste hulgas ilmub. Kolmandaks olen seda kõike palju uurinud. See metsaviskamine oleks kahjuks kogu asjale enesele neljandaks. Suur osa laulusid on minu enese korjatud. Kuuendaks. Kui Eesti kirjameeste selts aga siiski oma otsuse juurde jääb ja kogutud vanavara tagasiandmist nõuab siis tekivad tülid, mis lõhuvad eesti elu. Siinkohal paar sõnaga mihkel veskist. Aastal 1886 on Mihkel Veske neli aastat juhtinud Eesti kirjameeste seltsi ja sellega tema tegevusele juhina lõpebki. Veelgi enam see lõpeb ka Tartu ülikoolis ja Eestis üldse. Veske suundub nimelt Kaasani ülikooli soome-ugri keelte õppejõuks. Tema unistus Eesti muistse loomingu talletamisel ja uurimisel jääbki seega unistuseks. Aga seda enam, seda suurem koormus ja kohustus on nüüd Hurdal. Muide Veske sureb Kaasanis õige pea aastal 1890 ja tema töö jääb pooleli. Ja oma viimases pöördumises aastal 86 on ta Hurdale kirjutades juba märksa leplikum. Et õpetajahärra Hurt on hakanud laulusid välja andma siis andku tema neid peale edasi. Väljatrükis ilmunud jau peab hurt aga tagasi saatma, et teised seda uurida saaksid. Ja just nii nagu viidemann on setu keelt ja kultuuri Eesti kultuuri kõige vanemaks ja omapärasemaks osaks pidanud. Nii alustab ka hurt just setualast. Nimelt ilmub aastal 1887 ajalehes Olevik järgmine üleskutse. Lühike teadus ja tähtis palumine. Armas lugeja, siin astun lühikese teadusega ja südamliku palumisega sinu ette. Mul on tähtis kirjatöö eesti uurimise põllul käsil ja selle juures võid ehk sinagi abiks olla, kui Eesti rahva ajaloo tundmist kasvatada tahad. Mis töö sisse on? See on seekord selge. Setu raamat. Setu vendi on küll vähe aru järele, aga eesti muinasaja tundmiseks on nemad kõigist eestlastest kõige tähtsamad. Nad on tänase päevani pea puutumata jäänud kõigest koolitarkusest ja koduõpetusest, vaimulikust ja ajalikust. Kõik vaimu võitlemised ja eluliikumised, mis muidu Euroopas vägevaste ilmunud ja ka eesti rahva kohta palju mõjunud on. Neist tundmata ja teadmata mööda läinud. Setukesed on kõige vähemalt paarsada aastat vanemajärjega. Kui töised eestlased nende elus ja olus usus ja arvamistes kombetuse pruukides meeles ja keeles on üliväga palju vanakraami. Eesti vanaaja tundmiseks on nemad kõige tähtsam allikas. Sellepärast on üks iseäraline setu raamat, kus kõigist praegu tähendatud asjades sügavamalt seletust tehakse ja aru antakse. Kõigiti tähtis ja tarviline. Iseloomulik ongi just see, et Hurt alustab mitte kõige kergemalt tasapisi, vaid just kõige olulisemast ikka kõige raskemast, olemuslikumas ja setu ala kultuuri uurimine just seda ongi, räägib folklorist Udo Kolk. Ta jõudis siis setu laulude juurde ja nende vastu huvi tundmiseni. Noh, siin niisugune lugu, et sellel ajal, kui ta kogus juba noorel vanarahvaarvu, et oma kodukihelkonnas Põlvas ei saanud tähelepanuta jääda ka naabruses olevat setu alad ja kindlasti ka juba Kreutzwaldi ja Veske kogud Setumaalt, mis olid varem tehtud ja tema enda sugulased, Juhania, Joosep Hurt, samuti Räpina mees, Jaagoman olid juba aastatel 1874 kuni 77 seal liikunud ja silmapaistva kogu kogunud, mis ulatus ka tema kätte, äratas suurt huvi. Nii siirdub ta Setumaale ise koguma aastal 1884 ta ise oma mälestustes märkinud selle kohta. Aastal 1884 kirjutasin neli päeva üksi vanu laulusid, nii et viimaks krambi sõrmidesse lõi ja silmad ja kõrvad üksi uurida võisid. Kui järgmisel aastal anti talle vene teaduste akadeemia poolt toetusraha stipendium, nii et ta koos ühe abilisega sai suvel 1886 kolm nädalat järjest mööda Setumaad rannad. Ta külast külasse agarasti uurides, nagu ta ise ütleb, see on tema enda suure setu kogu algus. Järgmisel aastal 87 on ta Pihkvas. Et saada ülevaadet setualadest, käib ta kubermanguvalitsuses kavatseb edasi igal aastal Setumaal hakata käima, kuid pastori amet nõudis enda osa ja ta pääses sellele rikkale laulualale. Alles vanemas eas. Nende esimeste kogude juures tundis ta ära setu rahvalaulude eriväärtuse Eesti rahvalaulude osas kui muinaskultuuri ainulaadse, kõige arhailise maa osa. Ja seepärast on tal juba varakult mõlkunud mõttes koostada koguni setu raamat. Hurt. Väga andeka teadlasena jõudis juba aegsasti aru saada avamisele, et rahvaluuleväärtused saavad katsutavaks siis, kui nad on trükis ilmunud ja teaduslikult korraldatud. Temalt pärineb ka meie kõige suurema teadusliku seeria üldnimetus. See kannab nime monumente Estonia antiik ladina keeles. See oleks siis monumendid eesti muinaskultuurist ja seda seni ilmunud kolm seeriat. Kõigi nende väljaannete keskel kerkib aga kõige võimsamalt esile tema suur kolmeköiteline väljaanne. Setukeste laulud, mis ilmus aastatel 1904 kuni 1907 ja on suurim ühe piirkonna rahvalaulude väljaannetest, hõlmab kokku 1975. Laulu. Ja setu üleskutsele järgneb aasta hiljem meile juba tuttav paar palvid. Just nimelt järgneb mitte jalga asi sellega aastalt 1888 ilmub samuti ajalehes Olevik Hurda teine pöördumine, paar palvid. Paar palvid eesti järksamaile, poegadele ja tütardele. Ju mõnikord olemine avalikult ajalehtede läbi armsaid suguvendi palunud mind eesti uurimiste põllul materjali korjamisega lahkesti aidata ja minu palumine ei ole iial asjata olnud. Seepärast palun mina uuesti armsaid eesti vendi ja õdesid igasuguse vanavara korjamisest mitte lõdvaks jääda, vaid elavaste tööd teha. Seda tööd võib laialt teha ja sellest võib palju inimesi osa võtta. Ühtlasi on see töö üks Isamaakohus. Meie langeme kangelaituse alla, kui selle kohuseära unustame ja järeltulijad põlved saavad meid veel enam süü alla mõistma. Nüüd on vana ajatunnistusi veel kauniste saada. Sellepärast korjake neid hoolega. Siin on väga tähelepanuväärne, et üleskutse setu rahvaluule kogumisele oli aasta aega varem 1887 kui ülikuulus paar palvid 1888. Millega see seletatav on ta just setust algas. Nähtavasti on see tõesti seletada sellega, et ta juba sellel perioodil on äratanud tundnud setu rahvalaulude erilise tähenduse. On ju nii, et kui hurt ütleb, et setu laulud oma paarsada aastat vanematest, siis tegelikult nüüd uuema uurimisalusel võib seda perioodi hoopis kaugemale minevikku hinnata. Jaa, Hurt tundis selle selgesti ära. Kui meil eesti keele uurimiseks võrreldakse läände teiste läänemeresoome keeltega meie keeleaineid ja vorme, siis sama lugu on rahvaluule alal sest peamiselt just setu rahva laulda setu rahvaluules on need ühisjooned, mis ulatuvad üle vadja ja vepsa kaugele karjalasse välja. Ja seda on tema tunnetanud. No peale selle oli nendel aegadel kerkinud ka Soomes üles mõtte läänemeresoome rahvalaulude ühisväljaandeks, küllap see teda ka innustas. Nii oli ta pannud siis suurejoonelise aluse setukeste laulude kogumisel, aga eriti väljaandmisele 1899 pöörduvad tema poole Soome teadlased, kes tema kogudused on teadlikud ja tehakse koguni ettepanek, et Soome Kirjanduse selts võiks ära osta setu kogud. Kurt, loobub sellest, ta ütleb, et kogud peavad alatiseks Eestisse. Ma küll aga eriti tänu lahke professor Karl kruuni toele ja abile nõustub ta sellega, et Soome Kirjanduse selts kirjastab selle setu laulude suur väljaande ja ilma Soome Kirjanduse Seltsi toetuseta Eesti oludes see poleks saanudki trükist küll ilmunud. Paar palvid aastal 1888 on tõesti paar palveid, tähendab, palveid on kaks. See sisaldas tegelikult kaks üleskutset, esimene oli mõeldud haritud eestlastele murrete kirja panemiseks ja teine oli mõeldud kõigile kirjutada oskavatel eestlastele rahvaluule kirja panemiseks. Ja on üllatav, et see üleskutse leidis nii tohutut vastukaja. Esimesed saadetised jõudsid juba Hurdale enne, kui see aruanne ise jõudis lõpuni ilmuda. Tähendab, see ilmus läbi mitme ajalehenumbri. Ajaleht oli nädalaleht, ilmus kord nädalas ja enne, kui viimane ots olevikus hirmus jõudsid juba esimesed kaastööd Hurdale. Kuidas kaastööde kogumine algab, kuidas kulgeb sellest võib lugeda isegi prantsuse teaduslikust ajakirjast la traditsioon, mis juba 1889. aastal õnnelebki sellest eestlaste algatusest kuulakemgi siis seda esimest kokkuvõtet mitte Hurgalt eneselt, kes küll aruandeid regulaarselt avaldab, vaid just sellest prantslaste pilguga. Jaanuarikuus 1888 saatis Hurt uue palve ja üleskutse eestlastele. Aasta jooksul vastasid 339 eestlast enam kui 500 saadetusega. Ja kes ja mis olid need värsked vanavara uurijad, talupojad, lihtsad külaelanikud, mõned koolmeistrid ja vaevalt ehk tosin mehi kõrgema haridusega. Nii et värsked vanavara uurijad, talupojad, lihtsalt külaelanikud teevad Eestis üheskoostöö, mida mujal Euroopas on mõned väljavalitud vaimuhiiglased sajandite jooksul teinud ja seda jälgitakse suure hardus ahustuse imega. Niiet võimas äratatud. Lekt suudab kogu rahvaga 10 aastaga teha sama töö viiedasamale arengule, mis mujal mitme sajandiga. Pealegi, mis kõige suurem, see on ehe, omaenese keskel elav looming, taan, looming, kunstilooming. Mis siis setu rahvalaulu juures on paelunud või köitnud viibida setu pulmas või tegelikel matustel või nende del surnute mälestuspühadel või kirikupühadel ja kuulda tundide viisi voogavat laulu, jälgida laulikuid? Kuidas nad sellesse suhtuvad, teates on nii suur kunstielamus, mis jätab aastateks oma püsiva mulje. Sellest on tõesti eriti põline, eriti tähendusrikas, muinasaine see on see maailm, kus veel nõiad istuvad nõgese Puumastes ja arbujad ahju peal, kus elavad inimesed käivad manalasi, mõnede laulude järgi tulevad sealt tagasi. Ühesõnaga see muinasmütoloogia maailm, mida omal ajal nii väga ihkas näha, Kreutzwald, seal on kümneid ja kümneid laule, mis on niivõrd niivõrd põlised Kus Hurt kõike seda kogu hoiab millal tema oma tööd teeb, kuidas ta seda kõike süstematiseerida, millal ta vastab kirjadele. Siinkohal. On meil arhiivis säilinud hurda lapselapse Helmi biitoli mälestused. Defreerida võimatumaid käekiri ja need olid küll niiviisi ma ise olen näinud. Mulle näidati. No see oli lihtsalt kriips. Lihtsalt kriips ja tema loeb nii, nagu nagu oleks Tristitud edeneda anne. No jääb päevast päeva päevast päeva oli see töö nüüd mingisugust vaheldust või midagi niisugust ei oldud. Tema istus oma kabinetis tema suitsetades selliseid pabinasse, mida toppis vanaematala suure hoolega, need olid nii paksud ja nii pikad, ma ei ole elades soid löönud ja ma ei ole elades selliseid papibasse näinud ja mitte sigareid, vat just paga tassid, aga spetsiaalsed pikad paksud ja tema suitsetas terve päev läbi ja tema kabinet oli laest maani suitsu täis. Siia kabinetti kogunes siis kokku Eesti vanavara ja siit kirjutas ka hurt aruandeid. Ju siis peab see tõsine asi olema, kui selline tark mees, nagu Hurt sedaviisi kirjutab ja rahvast appi kutsub, on ta ju ennegi mitmel puhul õige asja eest väljas olnud Samson nisu ja eest nahutada saanud, koolja kirikut kaitstud. Ja kui nüüd Jakob Hurt nii kutsub, öeldes, et on viimane aeg seda tööd teha ja kõneleb siia juurde süüst, mida tulevad põlved ei andesta, kui see töö tegemata jääb, siis tuleb peale hakata. 20 aastaga ilmub Hurda sulest 155 aruannet, mida need tähendavad? Tegelikult see oligi aruanne selles mõttes, et Hurt fikseeris nendes temala saabunud rahvaluulesaadetised niimoodi punkt-punktilt see esik sellest kihelkonnast saatis nii mitu laulu, nii mitu Nonii, mitu vanasõna, nii mitmel posti poognal ja siis järgnes lühikene materjali iseloomustus kas väga hea saadetis või? Ja, ja mingisugused niisugused tunnustavad sõnad niimoodi, et selles mõttes oli see tõesti aruanne, aruanne rahvale teisipidi lähevad need aruanded muidugi kaugemale. Sest nad on samal ajal ka juhendmaterjalid kogujatele, kuidas koguda, mida koguda, ei soovita näiteks lastel koguda, need, nendel ei ole niisugust vahetegemise vaimu ja õpetab isegi seda, mis Morel on odavam postiga saata seda materjali pakki Peterburi. Ja sageli see läheb niisuguseks pikaks, väga huvitavaks arutluseks rahvaluule teemadel. Ja noh, minu meelest nendes aruannetes peegeldub veel hurda väga suur pedagoogiline talent, et see on tähendab oskust suhelda inimesega, kes teeb vabatahtlikku kaastööd. Alati ta leiab häid sõnu kogujatele, ütlemiseks, innustamiseks ja, ja õhutamiseks. Nii võiks öelda, need aruanded on samas ka üleskutsed hoidsid nende aastate jooksul seda kogumisaktsiooni pidevalt ülal. Folkloor see on rahvusliku vaimuvara alumine põhi ja just sellel alusel selgub juba siis, kui palju on meil põhjanaabritega ühist. Kõige paremini selgub see just setukeste laulude väljaandmisel. Ja muidugi, kui Hurda kogud olid vahepeal sõja ajal Helsingisse viidud siis Nende säilitamise huvides, siis oli muidugi hiljem Karl kroonil kahju nendest loobuda. Kui 1927 asutati Eesti rahvaluule arhiivi, Oskar Loorits nad Helsingist ära tõi. Küllap mõistis Kaarle Kroon, kes ka Karjala laule suurepäraselt tundis, et Setumaa ongi ju seesama Eesti suhtes, mis Karjala-Soome suhtes teate, see on väga huvitav, et kõlaliselt Karjala vanad laulud võtavad setud sõnu Setumaa, kus ma selliseid kõlasid olen kuulnud. Ja hiljem setu laule uurides olin näinud seda, et on teatavaid vanaaegseid mütoloogilise mõisteid, mis esinevad selgel kujul ühelt poolt ainult Karjalas, teiselt poolt setus, mõned niisugused mütoloogilised kujutelmad nagu leemelehti ja leeme mõistega seostu. See on Karjalas produktiivne olnud Setumaal, osalt ka Soomes. See on põline ühisskulptuur ilmselt õieti aastatuhandetega mõõdetav, mis on jäänud alles Setumaal ja teiselt poolt karjalasse. Nii et kui Hurt ütleb oma setuks ta laulude väljaandes, et see maa on muinasaja uurijale kullakaev, siis õieti nii eesti kui ka soome folkloristid. Kumbki oma kullakaevu juures on ikka ja ikka jälle käinud. Kõige vilkane, kõige tegusam, esimene käia oli muidugi lünrootise. Soome sideme mõistmine on Sellel ajal juba ülimalt teadlik, ta on juba lausa teaduslik, meenutame siin, et Soomes trükiti Kalevipoeg, mis rahvani jõudis nüüd, 40 aastat hiljem ilmub Soome teadlaste vahendusel kolm köidet setukeste laule. Eesti kultuuri algus ilma nendeta oleks kujuteldamatu. Rõhutab ka Hurt ikka ise. Meie peame vaimupõllul enam ja enam soomlaste kadutavaks saama. Pealegi võib ju öelda, et hurda koostatud setukeste laulude kolm köidet on võrreldav Kreutzwaldi Kalevipoja endaga. Ja peab rõhutama seda, et see, mida Hurt teeb, on eesti kultuuri vene ja saksa orientatsioonilt nihutamine. Ta teadvustab kultuurialust ja see on rahvaluule ja see on soome hõimudel kõigil ühine.