Oleme aastast 1863. Kevadel jüripäeval on käinud Tartus õpetatud Eesti seltsi koosolekul neli Viljandimaa meest Jaan Adamson, Hans Füüner, Martin Varres ja Hans Henno, et eestikeelse kooli asutamise plaane arutada. See plaan muidugi läidetakse baltisakslaste poolt maha, ent see käik siiski ei läinud tühja. Viljandimaa mehed kohtusid Jakob Hurdaga. Jakob Hurt õpib seal ülikoolis usuteadust on viimase aasta tudeng. Algavad ülikoolieksamid. Kõigepealt tuleb pidada katekismuse proovitundi esimese käsu üle. Järgneb eksami ütlus Ülikooli kirikus. Kirik on ülikoolil väga uus paar aastat tagasi valminud samal ajal kui peahoonele lisati kummalegi poole külghooned ehk tiivad. Ülikooli kirik on ehitatud nende tiibade vahele asudes seega õues, moodustades ühtse vaimse hingelise terviku. Usuteaduskonna üliõpilane Jakob Hurt peab siin oma eksami ütlust suures kirikus kuuendal novembril. Matteuse evangeeliumi järgi räägib paganausupealiku usust. Jeesus ütleb sõjapealikule, mine nagu sa oled uskunud, nõnda sündigu sulle. Ja Jakob Hurt jätkab jutlust usust usu jõust. Seda saksa keelset jutlust eesti verd noormeest, kes teab usu jõudu et usuga on võimalik rahvast äratada. Nii nagu inimest aitab just usk endasse, nii ja endasse usku ka rahval usku, eneseusku, usu ja eneseusu jõudu tahabki hurt rahvale kuulutama hakata. Ta on valinud tee ja see tee tõotab talle palju palju innustamist, töö ja püüdluste pühaks kuulutamist. Ülikooli lõpueksamid sooritanud asub Jakob Hurt diplomitööd kirjutama. Ülikooli lõpetab ta 1865. aasta jüripäeval. Ülikooli lõpetab Jakob Hurt kandidaadina, mida see tähendab? Tal oli nimelt valminud põhjalik uurimus Seitsmeteistkümnendal andi kirikumehe Heinrich Stahli tegevusest. Heinrich Stahl oli teatavasti mees, kes aastal 1637 kirjutas esimese eesti keele õpiku koos sõnaraamatuga. Oli sellega siis eesti keele senise õigekirja looja. Jumistasin paatiast selle mehe vastu ja tema eesti keele vallas tehtud töö jäädvustamiseks kirjutabki Jakob Hurt põhjaliku uurimuse monograafia. See kavatsetakse trükki anda, end jääb siiski tegemata, võib aga öelda. Uurimus Heinrich Stahlist on eesti kultuuriloos esimene omataoline. Eestlane uurib oma maa ajalugu, kirjutab teaduslikku töö eesti keeleuurijast. Uurib teaduslikult, mis enne teda on tehtud. Uurib, kuidas eesti keelt on uuritud ja uurib ka seda, kust jätkata. Ja mis siis senini tehtud oli. Siiani on eesti keelega tegelenud ju sakslased, vähem ka soomlased, aga mitte-eestlased ise. Seegi keeleteadus, mis eesti keele kohta tolleks ajaks koostatud on, on tehtud saksa keele põhja peal ja võib aidata küll sakslasi, ent see polnud eesti keel eesti keel, kellele oli vaja luua Eesti kiri Eesti kirjaviis. Kuidas siis jõuab Jakob Hurt nende probleemide juurde? Nimelt selleks, et oma õpingukulusid katta võtab Hurt ülikooli viimasel kursusel tõlkida Liivimaa talurahvaseaduse mis ilmus 1863. aastal ja see tõlgitakse nii eesti kui võru keelde. Esimese töö teeb Kreutzwald teise Hurt. Seadus ilmub uues kirjaviisis, ent talurahvaseadusele tekib ootamatult ühine vastuseis. Rahulolematus tulenevat uuest õigekirjutusest. Uus kirjaviis tegevat seaduse raamatu raskesti loetavaks, kohati lausa loetamatuks. Tekib üleüldine skandaal, nii oluline dokument ja põhiline seadusele raamat, ent seni kasutamata kirjaviisis. Seda võetakse kelmusena huligaansuseni ja peetakse irvitamiseks, mida vastab Hurt. Süüdi ei ole mitte uus õigekirjutus vaid seaduse kohmakas stiililt ebatasane saksakeelne tekst. Seda, mis ehkki küll tõsi, võetakse laimuna tekkinud poleemika, see annab Köhler erakirjas Hurdale nõu. Oleks väga tarvilik eesti lugejatele uue õigekirjutuse kohta artikkel kirjutada selle läbi tasandaksite täie veel soome kirjaviisi jaoks rahva keskel teed. Jaa, Hurt võtabki tuld. Mõni artikkel või brošüür uue, parandatud õigest kirjutuse kohta on väga tarvilik. Niipea kui aega saan, asun selle kallale tööle. Ning just samal aastal jõuabki Hurt valmis oma töö. Lühike õpetus õigest kirjutamisest parandatud viisi. Selle kirjastas õpetatud Eesti selts muide tähelepanu väärne näide teaduse neutraalsusest. Selts ise on tolle jäägitult vanadel positsioonidel, on põhimõtteliselt vana kirjaviisi pooldaja. 1860 neljandat ja viiendat aastat võibki pidada seega eesti kirjakeele sõja aastateks ilmub Liivimas vabadus, mis uues kirjaviisis ilmub veel selle kirjaviisi teoreetiline põhjendus ja õpetus see näiliselt tähtsusetu õhuke brošüür, kirjaviisi õpetus saab uue ja vana omavahelise võitluse alguseks. Milles see uus kirjaviisis seisneb? Vaadakem lähemalt seda väikest õhukest brošüüri suure kurja juurt. Tantsin meie ees laual, lühike õpetus õigest kirjutamisest. 25 aastane Hurt pöördub oma lugeja poole. Meie vana kirjutamise viis on puuduline. Seda teadvat kõik keele tundjad õnsamasingi päevist saadik ja peaks nüüd ometi iga tähele pane ja lugeja ja kirjutaja tõeks tunnistama. Juba Maasing püüdis ära tuntud puudusi parandada, aga tema parandused on muist poolikud, muist ei ole nemad õige põhja peale rajatud ja sellepärast mitte süldised mis tema parandustest pruugitavaks tuleb võtta saamel nimetama. Sellega on kõik öeldud taandamine, ehkki ta seda otse välja ei ütle, seisneb eesti keele senise saksa keel sellest tulnud ortograafia hülgamises saksa mõjudest puhastamisest. See on midagi rohkemat kui ainult keeleküsimus, ehkki vormiliselt jääb asi nendesse raamidesse. Vaatame lähemalt. Kogu õpetus koosneb 20-st paragrahvist, mille esimene, see ongi põhiseadus. Peaseadus on. Kirjuta võimalikult nõnda. Kuidas sa räägid? See on ju loogiline, miks siis ikkagi nii palju vastuseisu väitis Jansengi, et tegemist on üksnes tutvustamisega. Uus kirjaviis pole kellelegi sundus. Tõenäoliselt oleks võinud versiooniga leppida, kui raamatus endas poleks muud. Nimelt lõpetab Hurt 20. paragrahvi ja lisab, lisab nii. Nimelt tuleb meie kooliraamat ümber teha ja parandada. Ja veel uue kirjaviisi kasutamisest toob ta näite Matteuse evangeeliumist, öeldes ise näituseks, kui ta pühakiri parandatud viisi peaks ümber kirjutatama veega aabits ja pühakiri ümber kirjutada. See kõlab ähvardusena. Piiblivahendajad rahvale on siiamaani olnud sakslased, nemad vahendavad rahvale piiblit, nemad on loonud eesti keele kirjapildi, saksapärase nende keelele lähedase keele Nad eestlastele on õpetanud. Nüüd on siis tulemas aeg, kus eestlane hakkab nende loodud eesti keelt ümber tegema. See tähendab, et piibel oleks kaugenenud vahendama 100-st sakslasest kirikuõpetajast. Saksa kirikuõpetaja oleks oma ameti pidamine raskeks läinud, kui mitte võimatuks. Vahendajaks oleks saanud ilmselt eestlane. Eesti rahvas oleks aga piibliga vahetuma kontakti saanud oma kontakti, omaenda kontakti jumalaga. Seda kõike teadis Hurt suurepäraselt. Oli ta ju ise võõras keeles hariduse omandanud keele õppimise raskustega tuttav. Ta teadis ka seda, et enne eestikeelsest koolist rääkida, kui ole eestipärast eesti keelt. Omal ajal tähendus oli see, et see oli üks esimesi selliseid nooremaid avalikke ülesastumisi uue kirjaviisi kaitseks. Ja uue kirjaviisi tähendus oli lühidalt öeldes seeta ühtlustas ära kirjutamisviisi kogu Eesti alal natukene ületades, võib-olla ka takkajärgi vaadates mõnele mehele tundub, sülarusena ületas selle mult alad, erinevusi selles suhtes oli just selle ühtlustava tegurina ja keelt arendava tegurina moodsamaks muutva tegurina tohutu tähendus. Ja selle brošüüri pärast sai hirmsal kombel sõimata ja sugugi mitte alati halbade meeste käest ega omal ajal ei pea vaidlema sugugi, kui sellised, ainult hea ja halb mees võib lihtsalt olla mees, kes on harjunud vanema kirjutamisviisiga harja traditsiooniliste pöördumistega. Kellele sihukene noor agar mees, kes ei viitsigi oma seisukohti niivõrd pikalt põhjendada, ütleb lihtsalt, et nii peaks olema, käib lihtsalt natukene Nendele ilmselt ja sealt neid tülisid, pahandusi tuli huda selle brošüüri vastu tuli hulgaliselt protestikirju. Algas sõda uue ja vana kirjaviisi vahel muidugi, sõjaks on seda tegelikult palju nimetada, kurdab jogurt isegi kirjas Kölerile, et ainus, kes uut kirjaviisi näid pooldavad, on Kreutzwald, Hurt, Kölerile. Peab kahetsema, et just kirikuõpetajad, kellede mõju on rahvasse väga suur, pea midagi ei tee, keelelise edu heaks. Kirjutage vastus vanas kirjaviisis ette ärrituks kõva pead juba kirjaviisi läbi algusest saadik artikli vastu. Protestikirju tuleb ka Eesti Postimehe toimetusse. Eesti Postimees ilmub küll vanas kirjaviisis ent samas on Jansen võtnud õpetatud Eesti seltsi brošüürid oma levitada. Mis siis on Lukaim vastuargument? Uus kirjutusviis olevat kahjulik ja tarbetu, sest ta on mitusada aastat hilinenud. Eestikeelseid raamatuid on palju trükitud ja rahvale olevat vana kirjaviis väga omaseks saanud. Jaga uut kirjaviisi peetakse nimme vastoksa tegemiseks. Täheldatakse, et sakslastel on uut kirjaviisi raske lugeda. Ta hääldab Kahekordsed vokaalid kahes silbis kui vana kirjaviisi lugevata, nagu teinegi eestlane. Ja kooris nõuti loobugu õpetatud Eesti selts eesti keele parandamisest. Eesti Postimehes käiva ägeda poleemika katkestab aga Jansen ise, kes teatab, et kirjade sees palju muud ei seisa kui puu risti pooriski. Hurda lühikese õigekirjutuse õpetuse ilmumisel asutama Airi uus pooldaja, võitleja, hingeline Carl Robert Jakobson siis kooliõpetaja Peterburis ja asub kirjutama uut aabitsat uues kirjaviisis. Akadeemik fon Mittendorf, kelle juurde Hurt peale ülikooli lõpetamist koduõpetajaks läheb, on silmapaistev loodusteadlane. Siin Hellenurmes õpetab ta kaks aastat kahte Middendorfi poega ja tütart. Õpetamine on hurdaluus ja lihaskooli toast on ta ju väljagi kasvanud, ülikoolipõlves tundide andmisega elatist teeninud. Läheb läbikäimine tekib siin Hellenurmes Otepää kirikuõpetaja Moorits kaudsmanniga, kes oli Middendorfi tuttav. Hurt saab pidada mõned jutlused Otepää kirikus. Need äratavad üldist imestust, kuulda kirikus selget ja puhast eesti keelt. Fort omakorda aga tunneb vaimustust sõna- jõust pühakoja võlvide all. Hurt unistab kirikuõpetajakutsest, unistab oma rahvaharimisest ja kasvatamisest ka oma kihlatud pruudile Tartusse kirjutata sellest. On kaunis mai hommik. Kevad on kogu oma hiilgusega meie juurde saabunud ja minu vastu lõunat vaatlev aken annab mulle võimaluse oma toakeses laiatüki Hellenurme kevadmaastikust vaadata ja selle üle rõõmustada. Põldude ääres seisab mitmeid talumaju, mille olgugi, et näotult vaeseid siluetti ometi kestvalt mu pilku köidavad ja arvukalt kirevaid mõtteidäratavad jätavad mulle meelde mu hälli ja lapsepõlvepäevi, samal ajal aga ka tulevast tegevusala pilgus kohtadele ja oludele, mis meid esimestel eluaastatel ümbritsesid, peitub omapärane võlu. Olgu need kohad ja olud ka nii lihtsad ja vaesed kui tahes. Ma olen rõõmus, et võin kuuluda meeste hulka, kes kuigi madalast kodust pärinevad ja rasketesse oludesse on asetatud ent ometi jumala ja heade inimeste abil ning ise enesejõul üles töötavad kõik takistused ja raskused ületavad ning austatud tublideks kodanikeks saavad. Ning tõesti ajalugu näitab, et nende seas pole vähe olnud selliseid, kes on üksi rohkem töötanud ja inimkonnale kasu toonud kui terve tosin kõrge sünnilisi kokku ja nende madal päritolu Poloy nende tähendust ega kuulsust ja väärtust mõistlike silmis vähendanud. Inimese väärtus ja suursugusus ei peitu mitte tema päritolus vaidlema meelsuses käitumises ja tegudes. Mõistlikud, ja haritud mehed pole kunagi oma madalat põlvnemist häbenenud. On ometi Lutter vabalt ja avameelselt tunnistanud, et ta vanemad tublid talupojad olnud ja tema talupojapoeg olevat. Ja mõistlikud inimesed pole selles kunagi mingit puudust näinud. Ma rõõmustan, kui ma meie maarahvalt nii palju, kui ma nende seas tuntuks olen saanud. Palju austust ja armastust olen pälvinud ning seda osutab rahvas mulle osalt just seepärast, et ma nende seisusest esile kerkinud ja seda keerutamata vabalt tunnistan. Nii tahan ka mina oma tulevases ametis. Nii palju kui mu võimuses seisab meie veel üsna madalal seisvate talupoegade heaks mõjuda ja tegutseda, kaasa aidata, et ajani jõuda, kus talupoja nimi enam rumaluse, jõhkruse ja muu sellise üldnimi vaid austatud seisuse nimetus oleks sellisena seal saavad siis ka need kurvad kujud kaduma. Kellel mõte talupoeglik vanemaid oma olemasolu eest tänada häbipuna näkku toob. Siis saavad ka talumajad teadagi sootuks teisiti välja nägema kui need, mida oma ärklitoakeses vaatan ja mis mind sel korral eelpool kirjeldatud käsitlusele tõukasid. Sina, minu südametruu väljavalitu, saad loomulikult mu mõtteid mõistma ja mu arvamusi jagama. Nii ei pea oma oma vaatlusi edasi ketrama ja pöördun oma aknapildi juurde tagasi. Ja kui Hurt koduõpetaja ametist vabaneb, hiirdubki ta Otepääle, et valmistada kirikuõpetajakutseks. Seda aastat nimetatakse proovi aastaks. Ent juba seitsme kuu pärast, juuli keskel, 1867. aastal annab õpetajat kaudsman Hurdale prooviaasta tunnistuse. Äksi kirik valib hurda enesele õpetajaks ja Hurt meenutab seda hiljem. Ma õppisin õpetaja kaudsmanni, tema sooja heatahtliku iseloomu pärast austama ja temast lugu pidama. Et mul endal minu teoloogilises mõtlemises protestante eitavaid kalduvusi oli, ei pannud õpetaja sellesarnane seisukoht mind võõrastama. Minu otepää prooviaasta ajal vabanes Äksi õpetaja koht, mina kandideerisin sellele kohale. Ehk lõpetaja, kaudsmann minule antud tunnistustest tõendas, et mina, proovija, taasta kandidaadi kohused hoolsalt ja küllaldaselt täitnud olen. Ja eestlane eesti keelt, mille meie bioloogia kandidaadid alles prooviaasta kestel kuidagi omandavad täielikult sõnas ja kirjas valdasin kustutas mind siiski Liivimaa konsistooriumi kandideerijate nimekirjast maha. Põhjusega näete, mina täit 12 kuulist prooviaastat veel ära pidanud ei olevat. Selle Äksi kirikuõpetaja koha saamine olnuks Hurdale äärmiselt oluline ja Hurt pöördub palvekirjaga Liivimaa konsistooriumi poole. See kiri on hurda eluga tutvumisel üldse erakordselt huvitav. Vaatame seda koos Mart Laariga. Kuna oli näha, et võib tekkida teatavaid raskusi tema prooviaasta arvestamisega, siis Hurt pidas vajalikuks põhjendada, miks just tema peaks saama Äksi kirikuõpetajaks. Ja noh, see kiri on ühelt poolt siis noorusliku Maximorismiga suure eneseusaldusega ning noh, üsna paras annus naiivsust See kiri on meie ees laual, siin praegu taan neli lehekülge pikk tihedas ilusas ühtlases käekirjas, kusjuures tuleb märkida, et hurda saksakeelne käekiri kirjapilti erines tunduvalt tema eestikeelsest omantikootishiftiga kirjapildist. Aga sellest teinekord tähendab, aga see kiri on tõepoolest omapärane, sellepärast et kusagil mujal ei kiida hurt iseennast. Jah, see on tõesti üsna ainulaadne juhtum, ilmselt need valusad tagajärjed, mis ta selle enesekiituse järgi sai seda tunduvalt enda kiitusega tagasi tõmbuma. Ta kirjeldab, kuivõrd hästi ta valdab eesti keelt. Kuidas ta on talupoegade seas juba praegu armastatud ja populaarne, kuidas just tema kui päritud eestlane suudab nende talupoegadega kindlasti kõige paremini läbi saada ja ta tõesti oma tarkuste kiitmast ei väsi. Ja just need omadused, et äksi on koht, kus ta peale selle, et ta kirikuõpetaja on rattaga igasugu muud tegevust arendada eesti rahvuslikku tegevust, need kõik välja kui enda väga positiivsed jooned. Aimamata see, et nende joonte peale, kui ta selle kivi jaoks võib-olla kirjutavat jätnud Rex tal veel olnud mingisugust võimalust sellele kohale kandideerida. Aga baltisakslastel lasta kirikuõpetaja ja ametisse just selline mees, kes ei ole lihtsalt niisama varjatud noor eestlane ja rahvuslane. Pussitaja nagu nimetati vaid täiesti avameelselt ja ausalt ja puhta südame, seda kõike deklareerib ka. Ja see oli ilmselt suhteliselt võimatu ja Uudol hakatigi tegema igasuguseid vormeli takistusi, viidates tema prooviaasta lõpetamatusele ja sõna kapukseeritidega nende kandidaatide seast välja. Nii et selleks ajaks on Jakob Hurda vaated eluülesanne niivõrd selginenud, et ta võib neid esitada kellele tahes. Nii ongi enam-vähem üks jutt Liivimaa konsistooriumi-le ja oma äsja kihlatud pruudile. Võitlus uue kirjaviisi eest polnud olnud juhuslik põikpäisus või rinda pistmine. See oli põhimõtteline elu ülesanne on selge, ent plaanib, mitte. Et teda ei peetud konsistooriumi ringkondades sobilikuks kandidaadiks, siis otsustab Hurt kirikuõpetajaametisse pääsemise katsetest hoopis loobuda. Burton, 28 aastane. Mida teha edasi? Jätkata sealt, kus õige kirjutamise õpetus pooleli jäi. Hurt kirjutab Kölerile. Elunähtused ja ligem äraga kaalumine on mind kindlale otsusele viinud loogiat maha jätta ja keeleteaduse juure üle minna. Oma ise äralise kalduvuse järele tahaksin ma end kõige armsamini soome keeltele ja Eesti vanavara uurimisele pühendada. Seda enam, et mina sel põllul kindlasse ühendusse jääksin oma eesti rahvaga ja tema kasuks jõudu mööda kirjanduslikult tegev võiksin olla. Selle minu südamesoovi teoks tegemisel on aga kaks takistust ees. Esiteks puudub mul veel eriteaduslik eelharidus, et nimetatud loovalt võida tegev olla. Ja teiseks paistavad lootused sel teel armsa igapäevase leiva juurde pääseda praegu õige kurvad. Oleks ometi Tartus üks dotsentuur soome keelte jaoks üleüldiselt ja eesti keele jaoks ise eraldi. Kui hea meelega püüaksin ma niisugust dotsent uuri ja kui Edurikalt võiks just siin rahva keskel jamaal eesti keele kasuks praktiliselt ja teoreetiliselt tööd teha. See on Jakob Hurda appis viie selge soov vastu selget võimatust. Ta otsib abi veel mitmelt poolt. Ent ikka on selleks aeg liiga vara. Selleni tuleb veel jõuda. Jakob Hurda elus on aasta 1867 seega murranguline. No 67. aasta oli murrangulise ks aastaks võib ütelda, et selle aastaga sai nii sellisest natukene naiivsest eluvõõrast. Noorukist sai mees, sest elu paiskas selliste tormide ja võitluste sisse, kus ta täiesti paratamatult pidi karastama ja mehistuma. Ja see muudatus on temas väga selgelt näha. Aasta algul on tegemist sellise romantilise hoogsa armunud noorukiga, kes unistab kiiresti oma elu rajamisest, on täis igasuguseid ideid, üks vägevam kui teine, täis usaldust maailma vastu, lausa naiivset usaldust. Ma lahkun asist 66. aasta lõpult koduõpetajaametist Hellenurmes, kus ta siis seda Middendorfi juures pidas asust endale otsima. Töökoht see tähendab siis kirikuõpetaja kohta, millest seda suhtlus suure vaimustusega ja tema noor pruut, kes värskelt siis leeris käinud, alles kasula vaimustuse kirjeldas, kuidas ta noore proua ana talupoegade eest hoolitseb ja nagu siis neid aitab ja kaitse, kuidas talupojad teda hirmsasti armastavad ja nii edasi ja nii edasi. Ja saamata kirikuõpetajaks ja saamata keeleteadlaseks sooritab Hurt gümnaasiumi õpetaja proovitunnid ja asub õpetajaametit pidama pool aastat, kõigepealt Kuressaares, siis Tartus. Tartusse naasnud, võtab Hurt naiseks Jevgeni etteli neiu, kes tema püüdlusi mõistab ja toetab. Aga toetajaid on teisigi. Eriti tervitab hurda pastori ametiplaanist loobumist. 26 aastane Carl Robert Jakobson annab Hurdale tutvumiseks oma kooli lugemise raamatu. Muidugi uues kirjaviisis. Jakobsoni kooli lugemise raamat oli esimene võit, väärikas samm eesti vaimukultuuri algusesse. Kõrge vaimse tasemega, rõõmus ja mitmekülgne. Lane kujundus, krabüür liigutavalt põhjamaine sisust õhkub haridusejanu. Siin on eesti tollaste autorite parimad värsid. Samuti tutvustatakse kõiki Mandreide rahvaid. Raamat, mis on kirjutatud kirglikkus armastuses oma maa vastu, lõpeb Lydia Koidula luuletusega. Eesti muld ja Eesti süda. Eesti muld ja Eesti süda. Süda, kuis sa ruttu tõused kuumalt rinnus, tuksuma, kui su nime suhu võtta on püha Eesti isamaa? Mina olen näinud ja paha. Mõnda jõudsin kaota. Mõnda elus jätta maha. Sind ei iial unusta. Jah, ja see on aabits. Meenutame Jakob Hurda esimest unistust, milles ta õigekirjutuse õpetuse lõpus lühidalt kirjutab. Nimelt Meie kooliraamat siis ümber teha on möödunud kolm aastat selle unistuse kirja panemisest ja see on teoks tehtud ja mitte üksnes kirja viis polnud uus, ka sisu oli äratuse ABC. Ja kas nad võisid arvata? Aabits jääb kasutusele ka uue sajandi algusel. Mida üldse võisid mõelda 26 aastane Carl Robert Jakobson ja 28 aastane Jakob Hurt, kes siis ühel meelel ühtede unistustega edasi sammusid.