Kes teab, mida mõtleb Jakob Hurt 20. juunil Anno Domini 1881 suures keisrite kirikus. Ekste omalgi ole oma tähtis roll selles jumalikust suures näitemängus. Kord saab temagi kuulsaks ning teenekaks eesti rahva ajaloos. Ehkki teisiti kui Carl Robert Jakobson võim märtrit. Nii kirjutab Oskar Kruus kultuuriloolises romaanis aega atra seada on aasta 1881 20. juuni eestlaste jumalateenistus Peterburis keisrite kirikus. Päev varem, 19. juunil 1881 on eesti seltside saadikud käinud uue keisri Aleksander kolmanda jutul. Selle käigu õnnistuseks peetaksegi nüüd jumalateenistust. Õpetajaks Peterburi eesti Jaani koguduse õpetaja Jakob Hurt. Asub kurt juba aasta Peterburis ta eesti Jaani koguduse õpetaja keisrite kirikus jumalateenistust pidada on tal esimene ja viimane kord elus. Mis aga puutub eelmisel päeval keisri juures käimist siis sellest on igal saadikul omad muljed. Saadikuid on 15, keisrile Aleksander, kolmandale antakse üle ka eesti seltside märgukiri, kus kirjas üheksa punkti. Eestlaste märgukiri algab nii. Keiser Aleksander esimene on eesti talurahvast orja paeladest lahti päästnud keiser Aleksander, teine on hakanud otsust teinud, et eestlased teiste riigi jalamatega õiguste poolest ühe sarnaseks peaksime saama. Keiser Aleksander kolmanda armust. Loodame, et tema seda õnnistatud hakatust lõpetad. Mis selle õnnistatud hakatuse lõpetamise soovi, mis puutub, siis selle lõpetamine näiks Aleksander kolmandal kohe alguses plaanis olnud olevat. Ehkki teisesuunaline lõpetamine, kui eestlased kavatsevad lõpetamisele vihjab paar kuud varem ajakirjanduse tsensoritele saadetud kiri, kus tehakse korraldus venestamise suuna võtmiseks. Tuleb tingimata kõrvaldada Läti ja Eesti väljaande eest igasugune kõrk toon igasugune upsakus saksa elemendi suhtes ja peab soovitame erilist tähelepanelikkust, lubades avaldada trükis fakte, mis osutavad kohaliku saksa elemendi üksikute esindajate separatistlikke püüdeid kõrvaldades niiviisi igasugused juhtumid vastastikkuseks ärrituseks kohalikud rahvaste vahel ja rõhumata eestlaste, lätlaste tunge lähemale ühinemisele vene rahvaga ja Venemaaga. Ringkiri selle hoiak ja mõte näitab uue keisri Aleksander kolmanda poliitikat ääremaade rahvaste suhtes selle kanga ära määratud poliitika Liivimaa ja Eestimaa suhtes. Ometi ei usu eesti seltside tegelased enamasti sellise kursi võimalikkust ja püüavad ise mitmeski asjas ka hariduses saksameelsuse alt pääseda ja vene hoole alla astuda. 19. juuni märgukirja on koostanud Mihkel Veske. Märgukiri on sama otsustav kui 1878. aasta septembrikuu haritlaste protokoll. Ent selle alus on nihkunud märgatavalt Vene suunas Vene-orientatsioonist, püüdes vabaneda sakslaste eest kostest ja seal näiteks palutaksegi Piia haridussüsteem vene haridusministeeriumi alla ja see on viies punkt, mis kõlab niimoodi. Rahvakoolid peaksivad saksa mõisnikud ja kirikuõpetajate valitsuse alt lahti saama sest nii kaua, kui seda ei ole sündinud ei või iialgi loota, et seal kasulikku Ilmlikku teaduste ja vene keele õppimise eest nii saaks hoolt kantud, nagu seda väeteenistuseks ja täielikumaks harimiseks tarvis läheb. Et inimene igal pool leiba võib teenida. Märgukirjale on alla kirjutanud 14 meest, puudub ühe mehe allkiri, kellele see dokument allakirjutamiseks ka esitatakse, aga selle punkti pärast tema sellest keeldub. Ja see mees on Jakob Hurt, nii et nüüd vene keisrite kirikus peab eesti jutlust Jakob Hurt. Mida mõtlevad saadikud? Miks Hurt ikkagi keeldub märgukirjale alla kirjutamast ja miks ta keisrile esitab ennast luteri kiriku õpetajana, kui teda on saadikuks valitud Eesti kirjameeste seltsi poolt? Ta oli rohkem selle märgukirjas vahtu sellele punktile, mis siis kutsus üles allutama kogu Eesti koolisüsteemi vene haridusministeeriumile. Hurt nägi selles venestusohtu ja nagu paraku elu näitas, täiesti õigustatud. Sest see käimine suhteliselt huvitav asi, kui lugeda neid kirju, sellepärast et seda, mida Hurt rääkis mehele Aleksandr kolmandale, kellest oli juba noh, tal kindlasti teada baltisakslaste vahendusel seal üldiselt teada, mis mees Venemaa troonile asub ja mis poliitikat ajama. Hurt oli ainukene delegatsioonis, kes pidas mingil määral poliitilisi või rahvuslikku kõla. Kirikuõpetaja luteri kirikuõpetajale esinemine loomulikult kisti suhtes sulaselge häbematus. Sest et oli teada, väga täpselt teada, kuidas suhtub tollane Aleksander, kolmas kui õigeusu levitaja tohutu poode, luteri kirik, kus ja rahvale väga osav tähendab toppidestiirile pähe nagu kohustuse seda eesti keelt ja ja Eesti koole ja neid kaitsta, mida Hurt tundis kõige rohkem juba ohustatud olevat. Ja see ei olnud sugugi asjatu. Asjatu mure, sama keiser Aleksander kolmas ka selle venestamise ja täpselt ja seda oli juba ette teada, mis poliitikat hakkasime ajama. Jakob Hurda aadres Peterburis on ohvitserskaja 54 maja säilinud tänini. Tänava nimi on küll muutunud Gabrist kaja, ent number 54 on endine. Õigemini pole küll tegemist majaga, mille suurt elab. Tähtsam on kirik, Jaani kirik, mis sama aadressiga. Missugune hurda tööpäev oli küllaltki suure osa päevaste võttis enda alla tema ametitöö Peterburis Jaani koguduse õpetajana kus ta tegi oma tavalist leivatööd. Ja noh, kui meenutada seda, et Jaani kogudus Peterburis oli suurim eestikeelne kogudus seal oli 10, üle 10000 inimese, kui Hurt Peterburi läks ja kui tema pensionile jäi, oli seal üle 20000 inimese. Et aastasse tuli matta üle 600 inimese. Neid, keda ristida, tuli, Kedaleeritada tuli, keda tuli laulatada, neid, neid oli kõike noh, mitme mitmesaja mitmesaja ümber niimoodi, et juba kirikuõpetaja, noh, see töökoormus oli väga suur. Näiteks Jaani kirikus pühapäeval peeti kolm eestikeelset jumalateenistust, kuna kirik ei mahu, tänan kõiki sinna tulijaid. No muidugi tähendab kõike seda tööd teinud hurt üksi, tal olid abiõpetajad kelleks olid niisugused edumeelsed eesti noormehed, nimetagem siin Villem Reimanni, luuletaja Jaan Bergmanni, tema juures oli abiõpetajaks ka tema väimees Aleksander morfelt. Tema monograafia kirjutaja siis Peterburi periood eluta andis veel kolmeks gümnaasiumis, usuõpetuse tunde tegeles eesti seltsides. Ta kirjutas doktoritöö, keelealaseid töid, ühesõnaga tegevus oli väga mitmekülgne. Peterburi eestlaste koguduses on Jakob Hurda tööd tohutult, siin hakkab kujunema eestlaste keskus. On ikka arvatud, et Hurt lahkus Eestist just tüli pärast Jakobsoni iga eesti seltsidega ent siiski, Hurt on sellest ajast ja põhjustest kirjutanud teisiti. Tema mälestustest loeme. Ehk minul küll Otepäält lahkumine kerge ei olnud, ühendas tõsine armastus kogudust õpetajaga. Arvasin ma siiski mitmel põhjusel Peterburi kutset vastu võtma pidavat. Et minu anded põllupidamiseks väikesed olid, oli minul soovitab ühendusest põllupidamisega vabaneda ja majanduslikult teistele alustele saada. Peale eelnimetatud majandusliku põhjuse oli mul veel silmas pealinna seisukoht ja tähendus, kuhu mind kutsuti. Minu perekond oli kasvanud, minule sündis Otepääl veel neli last, kelledest aga kaks tütart. Hildeckardia Helmi surid. Kaks jättis mulle armas jumala alles. Rudolf ja Linda. Laste kasvatamine paistis mulle linnas märksa kergem olevat kui maal. Peterburi Jaani kirikuhooned on alles tänini, kui seda ikka niimoodi öelda saab hoonete puhul, mille otstarvet on olemuslikult muudetud moonutatud nimel, tasub kirikus, kuhu Hurt 110 aastat tagasi kirikuõpetajaks tuleb praegu neljakorruseline büroode hoone kus helisevad telefonid, krõbisevad kirjutusmasinad, vahepõrandatele on seatud isegi parketid. Seda, et hoone kunagi kirik on olnud, võib aimata vaid tema kummalisest fassaadist, mis ümmarguse Een-tega, kus trepp nüüd ülemisele kontorikorrusele, siis kuuri ja oreli juurde läks. Endise oreli kohal neljandal korrusel aga võib solina järgi tualette leida käingi mööda koridore donada. Ma ainult vaatan seda maja ja selle peale ollakse imestunud siin vaadata. Kahjuks pole ju mingi korralik majamajaks ümber ehitatud. Nii et polegi olnud maja? Ei, siin on olnud kirik, luteri kirik. Kas Hurt võis kunagi arvata, et siin seistes ülest vaadates ja paludes palvetades pool sajandit hiljem kolm korrust veel suurte ehitatakse tema toimetab siin praeguse plaani järgi, siis küll laboris toimetab oma pühalike talitusi või äkki siiski urt aimab seda, miks muidu aastal 1881 Aleksander kolmandale ta luteri kirikust räägib. Võib-olla ta tõesti aimab ja kardab seda juba siis. Aga milline on elu Peterburis hurda saabumise ajal? Siis kui tema sinna läks, oli see pilt suhteliselt tühi, tähendab, oli üks kiratseb eesti koolikene iga hetk kokkulangevas majakeses. Oli olemas eesti kogudus, seal juba siis üsna suur, 10000 hinge. Kust kogu aeg langes inimesi vasakule, paremale ära ja urt alles siis lõi sigi monoviitseks ja tugevaks, tema ajal suurenes eestlaste arv kahekordseks, kokku oli 20000 hinge siis kogutses, kui Hurt lahkus Peterburist. Need kahekordistus selle aja vältel. Ja oli olemas üks Aleksandrikooli abikomitee või edasi seltsi, keda nimetati, kellega Hutise väga tihedalt seotud oli ja mis oli ka väga tihedalt seotud Hurda Peterburi kutsumisega, selleks et see mees, juht hurt oli, keda kutsuti ja Hurt ajal need, siis need seltsid tegelikult alles tekkisidki. Mitte ainult seltsimehed vahetasid kogu aeg oma nime, käsitööliste abistamise selts ja tegevuse selts ja Peterburi Eesti selts ja nimelt vahetasid, aga kogu aeg olid olemas sellised organisatsioonis, mis tegutsesid. Kui Eesti saadikud aastal 1881 koos Peterburis käivad, ei tähenda see veel, et Eestimaal ja Liivimaal koostööd tehakse. Kuidas areneb Iru Eesti- ja Liivimaal peale haritlaste nõupidamist aastal 1878 kutsutakse ka kokku Aleksandrikoolikomitee üle Eesti kokku tulnud rahvas kirjutab hiljem nördinult ajalehes Sakala. Kella viie ajal alustas tähtis nõupidamine oma tööd ja kell pool seitse oli juba lõppenud mikspärast sellepärast et teie koosoleku juhataja oma lapsi kirikusse tahtsite viia. Ja sellepärast pidivad kaugelt kokku tulnud mehed, kellel mõnigi tõsine sõna kaela peal kaalus jälle poolteise tunni pärast lahkuma. Miks nii? Võib-olla tõesti väldib Hurt siis just tüli asjade seltsi kandumist, see oht on suur. Igatahes ilmunud Sakalas kokku 36 kirjutist, milles Jakobson oma tüli asja Hurdaga õiendab. Mitmetel lugudel on rohkesti allkirju Hurda aadressil, kirjutatakse kibedaid ja ägedaid sõnu. Tarvastu meeste kiri on igatahes täiesti iseloomulik. Kui meie ilusal isamaal midagi head ja ausad nimetati, siis nimetati ka teid. Kui Isamaa meil kurjuse ja kavaluse vastu võitles, siis võitlesite ka teie. Sellepärast olivad meie silmad alati tänuliku armastusega teie poole pööratud ja meie ootasime teie läbi oma isamaale ja eestivendadele palju kasu. Aga nüüd olete teie oma isamaale ja eestivendadele selga pööranud. Suure osa kaastööliste ja rahva seas on tõsine arvamine, et Hurt on Jakobsoni rünnates rahvale selja pööranud. Meie palume, oh vaadake veel kord tagasi oma ilusa mineviku peale ja mõelge siis, kuidas teid armastati ja nüüd taga nutetakse. Jakobsonile kirjutatud avalikud kirjad on selle alguseks keisri juures käimine, aga lõpetuseks, see tähendab aastal 1881 on üldine otsus, et Hurt peaks presidendiametist tagasi astuma. Aga appi tuleb selleks poolenisti juhus. Nimelt augustikuu koosolekul Hurta pole. Koosolekut juhib viitsepresident Carl Robert Jakobson ja koosoleku protokollis, mis praegu aastaraamatust vaadata, seisab kirjas, et 10. punktina loetakse ette Jakob Hurda kiri koosolekule. Austatud Kirjameeste seltsile sellega annan austud kirjameeste seltsile teada. Et mina seltsi koosolemisest 28. augustil mitte osa ei võta. Ärajäämisel on perekondlik kurbasi põhjuseks. Minu tütar Helmi on surnud 26. augustil ja minul tuleb isakohust täita ja laskmata. Teiseks annan teada, et mina üleüldse presidendi ametikirjameeste seltsis maha panen. Minu amet Peterburis seob mind nõnda, et ma seltsi ja tema eestseisuse koosolekuid mitte juhtida ei või. Paljalt nime pärast president olla ilma tarvilise tegevuseta ei too mingisugust kasu, on pealegi kahjuline. Ma palun siis seltsi minu käest presidendi ametit tagasi võtta ja uut meest presidendiks valida. Seda on olnud loota, aga karta, ent ometi tuleb see praegusel hetkel ootamatusena. Võib-olla harva Burt, et teda tagasi palutakse, seda aga järgne ja protokolli üheteistkümnendas punktis on kirjas. Viitsepresidendi Jakobsoni ettepaneku peale lubas selts oma lahkunud presidendile tänukirja saata. Mida see tähendab, kas allaandmist igatahes lahkub kirjameeste seltsi eestseisusest veel arvukalt liikmeid ja samas aastaraamatus samas protokollis seitsmeteistkümne punktina seisab kirjas Joosep Kapi pöördumine, millega ta astub samal koosolekul ülesse. Kus enne armastus valitsuses on nüüd viha selle asemele tulnud, kus enne vennalik ühendus oli, seal on lahutus selle asemele astunud, kus n usaldus kõigil kõikide vasta oli. Seal on nüüd otsata umbusaldus näha. Salakius külvab armetumal kombel umbusaldust praegu kirjameeste seltsis. Kangekaelsus sagedast inetu ja toores parteituhin. Nii, aga nende sõnade juures on ka märge, et sealt edasi keelas Eesti kirjameeste selts kõnelejal edasi rääkimast. Lit sugune vaim valitseb uues seltsis, kus enam kurta ei ole. Eesti kirjameeste selts suleti 1893 siis Eestimaa kuberneri šahhovskoi poolt. See muidugi oli tud minu meelest jätkuva venestuspoliitikaga ja vene mõju tugevnemisega muidugi varaste hurda lahkumist kirjameeste seltsi presidendi kohalt üldse seltsi tegevus soikus. Sinna ei sattunud ikkagi niisugust õiget liidrite ette eta otsa, kes niimoodi ka rasketes tingimustes oleks suutnud tegevust niimoodi õigetes rabastas hoida. Nii et Eesti kirjameeste seltsist lahkub Hurt aastal 1881. Presidendiks valitakse Carl Robert Jakobson, kes saab selles ametis olla vaevalt pool aastat. Järgmisel kevadel viib noore elujõus mehe võitleja hauda külmetushaigus. Jakobson on oma elus mitu korda nüüd Hurdalt lepitust palunud. Hurt on aga sellest alati keeldunud, kuna olemuslikku leppimist ei saa ju olla. See ei ole võimalik Jakobsoni surma puhul aga aastal 1882, kirjutab Hurt. Inga rahus suguvend ja kaastöö tegija Isamaa põllul. Üks siht oli meil eesti rahvast teenida ja nende põlve ülendada. See oli meie ühendus. Armastus ja õnn. Teedetundmised olivad mitmesugused ja viisivad meid lahku. Mis lihast ja verest sisse anti, see vaju kuju kadugu, mis tõest tuli see tõusku ja toogu vilja. Jumala vaidlemise ja vaenu lõpetanud rahu sulle mullapõrmust. Rahu meile Isamaapinnal. Tänu kõige tõsise töö eest lepitus kõige liia eest. Jumalaga J Hurt Peterburist. Loometi täiesti selge, et Eesti rahvas on erakordselt vajalikud olnud, mõlemad nyyd. Nad on 11 täiendanud, nii nagu on üldse inimeste Elu erinevad poolused, 11 täiendavad ilma üheta poleks võib-olla olnudki üldse mitte teist sellisena, nagu ta oli ja selles suhtes on need ajastud ja tulnud kuidagi hämmastavalt heas tasakaalus omavahel ja need legendid, mis elavat ulast üldse edasi. Need on paljuski ka ikka needsamad vääritimõistmised, et mida, mida Hurt tahtise, mida Jakobson tahtis, sest Jakobson oli poliitik, tegutses poliiti kuumeetodite poliitiku vahenditega ja tema toetumine tsaarivõimudele oli poliitikutaktikaliseks võtteks. Hurt oli eeskätt kultuuritegelane, võib-olla just see kultuur tegelikult ka selle tõttu, et tema ei tahtnud kellelegi toetuda, kuna Hurt selgelt kartis venestust kui sellist ja nägi seda ilmselt tunduvalt selgemini ette kui Jakobson, kes tõesti ilmselt lootsid sihukest asja ei tule, siit tulebki. Seevastu üks oli poliitik ja teine oli kultuuri tegelen eeskätt. Ja kui need püüd ühteteist allutada mõjutada poliitikat, kultuuri täielikult või kultuuripoliitikale, vot siis võivad tekkida väga suured lõhed ja vastuolud ja väga suur pinge, mis ei tule nüüd ühelegi liikumisele enam kasuks. Lahutuse vaim levib ka Aleksandrikooli pea kombel Teeesse tormilised sündmused arenevad aastal 1883. Köhler, kes on Hurdaga koos Aleksandrikooli asutamise mõtet arendanud kooli loomise eest seisnud, on nüüd korraga see, kes vallandab hur tammustamise kampaania. Ta nõuab nimelt endale suurt laenu kahtekümmend viit 1000 rubla. Et osta Krimmi eestlastele mõis. Ja seda raha tahab ta saada otse Aleksandrikoolikassast. Hurt keeldub, ent abikomiteed järgmisel koosolekul nõustuvad. Algavad hurda, süüdistamised. 1883. aastal Aleksandri hakati tasandama hurda Aleksandrikooli presidendi kohalt. Ja seoses sellega ilmus ajakirjanduses tohutult palju Hurta laimavaid ja tema tegevust, tauni vaid artikleid. Neid on hakatud ajaloos nimetama lahti mõistmiskirjadeks, kus üle maa abikomiteed nõudsid hurda taandamist Aleksandrikooli presidendi kohalt mis suvel pea koolera kui ka teoks sai. Ja minu meelest, kui lugeda nüüd neid artikleid, siis see kujutab endast niisugust nõiajahti lausa nõiajahti ühe inimese vastu, kes tegelikult oli ju nii palju Aleksandrikooli heaks teinud, on väga oluline just see, et, et kui jälle Aleksandrikooli mõte oli, siis oli Köler see, kes hoiatas, et esimesest ideest kõrvale ei kaldutaks, mis lõhestab liikumist. Tähendab, see on välja välja mõeldud idee selle raha laenamiseks lihtsalt et kujundada välja hurda, vastast rinnet. Ma küll arvaks, arvaks niimoodi, miks pidi seda seda raha välja laenama ja veel nii, nii kaugele. Samal ajal see raha oli ikkagi kogutud rahva poolt kopika haaval niimoodi üle üle terve maa. Ja minu meelest Hurdal oli siin õigus, kui ta ei lasknud niisugusel kombel rahvaöös aktsioonina kogutud raha ehku peale minna või niimoodi tuulde tuulde loopida ja sellele sellele vastu hakkas. Hurt mõistetakse Aleksandrikooli peakomitee presidendist lahti aastal 1883, jaanilaupäeval asemele valitaksegi Johan Köler. Ent Hurt jääb kohale, ta ei tagane ja kaebab asjad edasi. Peterburis. Siin seisab Aleksandrikooli asi veel uurimise all aga otsus on pea oodata, nagu mulle öeldi. Ma loodan, et tuisu lastele pang, külma vett kaela saab valatud. Ja neile, kellest veel midagi loota on. Terviseks saab olema. Asjaajamine on keeruline, võtab aega mitu aastat. Ent ikkagi, miks ei lahku Hurt Aleksandrikooli peakomitee, presidendi kohalt vastaste nõudmisel? Diapõhjus eesti rahvuse alalhoidmine, seega rahvuslik moment. Piinlikuks tegi asjaolu, et otsest põhjust ei olnud võimalik avalikkuse ette tuua ajal, kui Vene riigis pantslawismus südameid soojendas ja riigivõim heal meelel eestlastele appi oli tulnud saksa võimu murdmiseks. Ja vene usk ja vene kool, kui kaks tugevat käevart eesti rahva poole olid välja sirutatud hüüdega. Tule, tule, rahvusekene, sa minu täiesti minu omaks muutu kiiruga venelaseks, siis oled sa vaba mõisaorjusest sisega vaeva, sa oled õnnelik. Hurdale oli Aleksandri kool ainuke kants maailmas ja kindlus ümber rahvustamise vastu. Selle juurest ei lahkunud ta vabatahtlikult. Nagu teada, Eesti Aleksandrikoolikomitee likvideeritakse, kool ise küll avatakse aastal 1888, ent vene õppekeelega põllutöökoolina. Samal ajal aga ilmub Peterburi ajalehes süüdistused Jakob Hurt, Eesti Jaani koguduse õpetaja Saksastab oma koguduse liikmeid. See levib ka eestilehtedesse ning Postimehes ilmub hurda avastus. Ei ole mitte õige, et mina, sakslane olen, mina olen sündimise ja mõtte poolest eestlane ja ma ei ole iganes nii nõrk olnud, end sakslaseks pidada ja näidata. Ei ole mitte tõsi, et mina Peterburi Eesti elanikust Saksastada tahan. Esiti oleks niisugune püüdmine rumal ja kasuta, aga rumalate ja kasutajaasjadega ei tee mina tegemist. Teiseks olin mina alati eestlaste Saksastamise Virk vastane ja olen ise kirjade läbi niisuguste nõude vastu võidelnud, mis igaühele teada peab olema, kes eestlaste elu viimasel 20-l aastal on tähele pannud ja mis ka võitlemise kirjatükkidest näha. Kirikukool on läbi ja läbi Eesti asutus, eesti keel on siin ka õppekeel. Muidugi teada on ka vene keel kõigis kolmes klassis õpe asjaks saksa keelt õpetatakse ainult keskmises ja ülemas klassis. Niisiis, millest tegelikult on asi Hurt, kes Eesti Aleksandrikoolikomiteest lahti tehakse, asutab ju samasuguse nimelt siin Peterburis Peterburi eestlaste jaoks. Vot, see ongi tema selline eriline hurda, järjekindlus kui üldse vaadata hurda isikut, siis hämmastab tema aadete püsivus. Kui ta on ikka ühe mõtte endale pähe võtnud, ega siis tema kannab seda kogu elu ja praktiliselt surmatunnini välja. Ja täpselt ongi see eestikeelne kool, eestikeelne haridus, seal hurda jaoks üks põhimõisted olnud riba, kui ta sai siis nagu öeldakse, lüüa Eestis sellel pinnal, kui te olete kõigepealt ise Aleksander üritusest eemale, lausa hämmastav vaadata, kuidas ühes kohas viie saanud läheb Peterburi, aga täpselt samamoodi pihta uuesti ja täpselt sama nime all ta nimetab, loob Aleksandri seltsi selleks et luua Peterburi võimas eestlaste kool. Kusjuures kõige hullem on see, et vaesele Hurdal Need tulemused on ka täpselt samasugused, kuna ka see asi läks lõhki. Kooli põhikiri on kinnitatud valitsuse poolt ära, kuna seal loeti liiga rahvuslikuks, mille peale ta kuttegi uue põhikile midagi ära kinnitatud ja mille peale osa siis tegelasi leidis, et noh, et ikka tuleb valitsusega paremini läbi saada ja astriis selle kooli luteri kiriku alt eemale. See oli vene valitsuse nõuet, noh tähendab, et ta ei oleks seotud luteri kirikuga üleüldse mitte. Ja tulemus oli suur lõhenemine ja kaklus kooli rahade pärast ja nii edasi edasi. Hurt lõi küll kooli ära eesti kooli aga kuhu nüüd natukene väiksemaks, kui ta ilmselt alguses oli tahtnud, aga just eestlastele eestlase nunn etendas loomulikult emakeelega neljaklassiline kool siiski tohutut osa ja veel suuremat osa eestlaste nendesse maja, kuna Hurt ehitas koolile ikka Peterburi tasemel ainulaadse maja algkoolile sellist noh kolme 30 neljakordne selline vägev ehitis, mis tegelikult need saigi kogu selle Peterburi eestlaskonna kooskäimiskohaks. See saal oli see, kus toimus siis üks pidu ja heategevüritus kõige kaudu siis nad tõenäoliselt selles saalis kõikide seltside kooskäimised, kui nad varsti endale tihtipeale komad majad said, aga ikkagi selline rahvuslik keskkoht, üks kindel koht, kuhu salati tulla ja just alati ilmselt ruume sai ja see oli noh, erakordse suure tähendusega koht. Niisugune on siis Jakob Hurda tegevus Peterburi päevil. Kirikuõpetaja ametit pidades koondab ta kogu Peterburi eestlaskonda. KUI Hurt Peterburi asub, on ta koguduses 10000 hinge, see on siis aastal 1880 uue sajandi algusel aga on juba tema koguduses 20000 hinge, see tähendab poole rohkem peale otsese inimeste koondamise teeta algust ka vaimse koondamisega. Õigem oleks isegi ehk öelda vaimse laiendamisega, sellepärast et ta asub eesti kultuuri vaimset aluspõhja looma. Aga sellest juba järgmises saates.