Heidame põgusa pilgu Eesti kirjameeste seltsi tegevusele selle esimeseks presidendiks. 10 kõige viljakamad aastad on Jakob Hurt. Sellest ajast Tereldavad koosolekud. Poole aasta tagant peetakse ikka üks talvel ja teine suvel. Kogunetakse Tartusse Vanemuise seltsimajja Jaama tänavale, kus lahke Vanemuise selts kirjameestele peavarju annab. See on klassitsistliku fassaadiga hoone ja alles tänini seisab paraku tühjalt ja laguneb. Enne kirjamehi on siin Vanemuise seltsimajas koos hakanud käima Eesti Aleksandrikoolikomitee. See tiivuline Vanemuise seltsimaja on ärkamisaja eesti üle-eestiline kultuurikeskus. Esimesele Eesti kirjameeste seltsi asutamiskoosolekule kogunetakse Viljandisse 25. veebruaril 1872. Et kirjameeste seltsi asutamine Viljandis toimuks, on Jakobsoni erisoov. Viljandis on asutatud just lauluselts Koit. See asutati laulupeoaastal ja samuti on 1871. aastal asutatud siin Eesti põllumeeste selts. Koosoleku juhatajaks palutakse Johann Voldemar Jannsen. Kuni selts endale eestseisuse valib, räägite aga see, et presidendiks võiks valida Jakob Hurda. Jakobson aga väljendab selle kohta oma arvamust kirjas Jaan Adamsonile. Ma Hurdast ühtegi paha ei arva aga poliitikatundmise puuduse pärast ei saaks ta ka oma parteiga mujale jõudma. Kui rabasse. Nii arvab Jakobson, kes võtab seltsi asutamist kui poliitilist koondumist eelkõige Jaan Adamson, on kirjavahetuses mõlemaga nii hurda kui Jakobsoni-k ent poliitilistes vaadetes hoiab ta Jakobsoni poole. Poleks ta iial hakanud Hurdale kirjutama, mis Jakobsonile kui venelased sel viisil meie eest hakkaks muret kandma, see oleks siis kõige tugevam side, mis meil nendega ühendab ja mida ükski ei jõuaks katki kiskuda. Hurda kirjavahetuses torkab aga silma. Tema ei aruta ilmaski kellegagi, kellele Ta või kellele mitte, pidades rahva arengus esmatähtsaks just kultuuri üldist tõusu, loodab tema vaid oma rahvale ja omaenda jõule. Kultuur kas on või ei ole see saapaid olla? Ma seda ei saa kelleltki paluda ega võta. Hurt on püüdnud õpetatud Eesti seltsis ajalehte toimetama hakata, et kirjasõnaga rahvast harida. Selle leheprogramm läks taas käiku muutmatul kujul, kui ta püüab ajakirja mesilane asutada. Ja nüüd, kolm aastat hiljem, tahab ta sellesama programmiga Eesti kirjameeste seltsi asutada. Et see võiks saada kogu seltsi töö aluseks. Kui see on hurda, eneseplaan, kuidas rahvast harida, ent nüüd peab see saama üldiseks plaaniks. Aga enne, kui ühiselt plaani pidama hakatakse, kõlavad igal koosolekul koosolemisel ikka ühised meestelaulud. Ent Tartu gümnaasiumi õpetajat Jakob Hurda kirjameeste seltsi asutajate seast ei paista. Selgub, et on ikka veel kurgu ka haige. Küll on ta aga läkitanud asutajate koosolekule tervituskirja, mis samas ka ette loetakse. See on terviklik eesti kultuuri aluste rajamise plaan. Hurt näeb uut seltsi mitte poliitilise, vaid puhtalt kultuurilise ühendusena. Üksnes poliitika, poliitika üksinda on vaid pealispind. Ka kultuur on poliitika aga sügavam ja olulisem. Hurda läkitus on igapidi seda väärt. Taan edaspidise töö lähtekoht ja sellepärast loeme ta sinete. Eestseisuse valimise poolest, mis vististi teie esimene töökoosolemine saab olema, kiidan mina seltsi aupresidendiks tohtrihärrat, doktor Friedrich Kreutzwaldi. Hurt tunnustab Kreutzwaldi tööd eesti kirjanduse rajajana. Samuti ütleb Hurt, et teised liikmed valitagu vabalt, see tähendab tema selle ütlejana on kui ikkagi kuidagi väärtustatud ja on ju temaga tulevane president võib-olla siiski oma ametist ette teadlik. See on siis esimene punkt. Teine kuni neljas punkt on hurda kirjas kõige määrava tähtsusega ja need on tegevuse keskmes kogu seltsi tegevuse aja teine punkt kõlab nii. Seltsi toimetada tuleva töö poolest arvan mina kõige tarvilisemakset kõige esiti kooliraamatute peale mõteldakse. Mis kõige ainumalt neist raamatutest tarvis läheb, palun läbi rääkida, arvab mõni, liig vähe jõudu ja osavust selle ja selle töö peale olevat siis ärgu unustagu tema ära, et üksi katsudes ja tööd tehes jõud ja osavus kasvavad. Jääd meie hakatuses ka kehvema tööga rahul peame olema. Kui aga midagi tehakse, mis tõsiseks õpetuseks juhatuseks võib-olla siis on ju, sest esiotsa küll küll aeg vaimu vilja enam valmistab. See on otsene üleskutse tööle, kutse püüda teha võimalikult palju kasulikku oma rahvale, usaldada ennast ja omi võimeid, mida Hurt kui pedagoog ka haritlastele üha kordab. Kõige selgemini on see väljendatud just kirjas Joosep kapile. Ei, armas vend, tehke tööd, kui mees, astuge keskeelusse ja keskseltsidesse ja ärge panku käib vahemaalehega paremale poole. Meil on tööd palju, aga töömehi vähe. Niisiis, kõigepealt rõhutab Hurt just õpikute väljaandmise kirjutamise tähtsust. Noh, võiks öelda, et hurda presidendiks oleku ajal kirjastati 54 väga mitmesugust õpikut seal, eks ole, küllaltki suur arv. Järgmine, kolmas punkt kõlab nii. Raamatute trükkimise poolest kiidan, mina näeks, et liikmetel voli on ka oma kulu ja varaga raamatuid välja anda. Mis siiski seltsi toimetuste nime all käivad, selle läbi arvan mina, saab kirjade hulk, mis seltsi nime all välja tuleb, rutlemine suuremaks tõusma ja seltsi töö nägusamaks minema, mis ka kaunis asi on. Et uus kirjutamise viis üksi teaduse ja keele loomu põhja peal seisab, siis tuleb soovida, et kõik seltsi toimetused uut viisi saaksivad kirjutatud Kuda meie kõik ühe joone peale saame kirjutamise poolest seisad pärastpoole seltsile iseäraline läbirääkimise ja nõupidamise asi olema. Aga enne Wiedemanni grammatikat, mis ehk aasta pärast valmis saab olema, peame kannatama ja selle juurde jääma, mis õpetaja Aarens heaks kiitnud. Kuidas lahendab Eesti kirjameeste selts eesti kirjakeeleküsimuse juba seltsi teisel koosolekul? 72. aasta suvel arutavad koolmeistrid uue kirjaviisi vajalikkust ja teevad oma otsuse. Vanast õige kirjutamise viisist tuleb lahkuda. Selts saab oma kirjades üksi uut parandatud viisi pruukima. Et Eesti kirjameeste selts tähendab kogu edaspidise olulisema kirjavara väljaandmist, on see otsus ülitähtis samm Eesti õigekeelsuse arengus kirjakeele ühtlustamiseks. Aga moodustatakse 1875. aastal õigekirjutuse normeerimise komisjon, kuhu kuuluvad kolm meest Hurt, Veske ja Jakobson. Ja nüüd kolmas punkt. Teaduse asjade poolest peaks seltsi esimene püüdmine olema igal pool ja kõige jõuga vanu eesti mälestusi, iseäranis aga vanu laulusid ja regevärsid rahva suust korjata ja kirja panna. Neil on nõnda, kui teame oma suur hind ja tähendus, kui vana ega uurime ja eesti rahva vaimu loomu sügavamine tundma tahame õppida. Küll ei saa igal seltsi liikmel enesel võimalik olema külasid ja talusid pidi käia ja laulusid korjata. Aga iga liige võib keelamata teravaid noormehi ehk muidu sündsaid inimesi korjama kihutada. Püüdku siis iga seltsi liige teha, mis võimalik, et need esivanemate vaimu õiekesed unustuse kartusest päästetud saaksivad. Niisiis, see on esimene kord, kui Hurt pöördub teadliku haritud rahva poole, kutsudes enesele appi ja räägib teadlikust kohustusest traditsioonide hoidmisest ja seda on vaja just sügavamalt tunda oma ajaloolist loomust. Ja see ongi nooreestlaste tee algus, mis tekib iseeneseteadvustamisest. Ja siit läheb edasi tee sajandi vahetusele, kus uue sajandi algusel hakatakse Euroopa kultuuri poole pilku heitma. Ent ärkamisaja nooreestlaste algküsimuseks on enese esitlemine eesti loomuse kultuuriseisusesse tõstmine. Kuidas aga edeneb Eesti kirjameeste seltsis vanavara korjamine? Lähemalt arutatakse vanavara trükki andmist kirjameeste seltsi kaheksandal koosolekul 75. aastal ja Hurt esitab siin ka oma plaani anda välja süstematiseeritult kuus seeriat. Plaan on väga hea. Vana kannel, rahvalaulud, teine vana tarkus, vanasõnad ja mõistatused. Kolmas vanausk. Neljas, vanad jutud, viies vanad kombed, kuues rahvalauluviisid. Nagu teate, ei jõudnud Jakob Hurt kaugemale selle kava esimesest punktist ja vaatamegi lähemalt. Eesti kirjameeste seltsi toimetiste sarjas ilmunud rahvalaulude väljaanne, vana Kannel eessõnas kirjutab koostaja. Vana kannel, mis siin lugejale lahkesti pakutakse, tahab täieline kogu vanu eesti rahvalaulusid olla. Tema tahab meile ja järeltulevale sugule näidata, kel heledad kõrvad selge päev ja lahtine süda. Neile laulab vana kannel imeasju ette ja esivanemate mälestus tõuseb neile armsamaks ja kallimaks. On sümboolne, et esimeses rahvalaulude kogus on kõige esmalt Hurda enda kodukoha laulud, Põlva kihelkonna rahvalaulud. Vana Kannel on paralleelselt eesti ja saksa keeles. Nojah, tol ajal teaduslikku teksti üksnes eesti keeles polnud ju mõtet veel välja anda. Tänapäeval peaks aga neid sarju seda viit sarja, mida Hurt ei jõudnud välja anda tingimata ta välja andma. On ju rahvaluule eestlastele praegu sama oluline kui 100 aastat tagasi. Kes kandle ilu ise ära tunneb, sellele soovin teda kuuldes sedasama rõõmu, mis väljaandjal teda kokku seades oli. Rahvaluule kogumist organiseeris Hurt. Ja see kirjameeste seltsi rahvaluulekogu kujunes minu meelest suuremaks kui kõik seni Eestimaal kogutu. Keremeeste selts oma tegevuses püstitas kolm eesmärki. Tegelikult sel ajal, kui Hurt seal president oli, need ka täideti. Need kolm ülesannet olid rahvaluule kogumine siis ettekannete pidamine ja kolmandaks seltsi toimetiste kirjastamine. Nüüd aga tagasi hurda läkituse juurde pöördudes lisame veel viienda punkti, mis Hurt on kirjutanud, mis pole küll nii programmiline tegevusjuhend, ent kokkuvõttev siiski. Et suurem hulk seltsi asutajaid seisuse poolest koolmeistrid on siis võib ka selle üle arutamist sünnitada, kas ja mispärast ja missuguse ise äralise sihiga meile koolmeistrite seltsi tarvis mis mina heaks kiidan, on see mitte üht iseäralist koolmeistrite seltsi asutada, vaid teda meie kirjameeste seltsiga ühendada. Sünnib meile korraga hulk seltsid, siis võib väga kergesti lugu tulla, et kellelgi täit elujõudu ei saa olema liiatagi, kui ühed ja needsamad inimesed siin ja seal liikmeks on nende jõud saaksivad nii ära tükeldatud, et viimati kuski täielikku tööd teha ei jõua. Löövad aga mõlemad kirjameeste ja koolmeistrite selts kokku, siis on see kergem ja tulusam mõlemile. Ka soome kirjameeste seltsil on sedaviisi mitu jagu ja neil jagudel osakond nimi. Seda arvan mina tulusama soovitavana olevat, kui meie ise äralise koolmeistrite seltsi asutame. Niisiis alguseks on kohe tähtis jõudude koondamine, ühine tegevus koos minema hakkamine, et ennast võimalikult kiiresti kohe tunda anda ja et see mõjuks. Et aga Jakobsoni ikka hiljemgi v teise, alternatiivse seltsi loomise mõte on, see, selgub ka tema kirjas Jaan Adamsonile. Mullu kiitis Hurt Koolmeistriseltsi heaks ja pani oma nime põhjus kirjade alla. Tänavu saadab ta need põhjus kirjad minu kätte, kust nüüd oma nime maha on kriipsutanud ja juure kirjutanud. Palun minu nime maha jätta, sest ma ei kiida praegust seltsi asutamist hääks. Mullu oli ta koolmeister, aga tänavu on ta õpetaja. Siin see konks ongi nimelt kui aastal 1868 koolmeistrite seminaril lõplikult otsustatakse, et on vaja koolmeistrite ühendust, ühte seltsi on nii Hurt kui Jakobson tol ajal kolleegid mõlemad tõepoolest koolmeistrid Jakobsoni koostatud esimeses põhikirjas rõhutataksegi koolmeistrite kesksust. Eriti selgelt tuleb see välja presidendiks olemise punktis, mis kõlab nii. President, kes seltsi asjad toimetab ja nende eest vastutab ning kelleks kooli õpetajat, kes eestlane on, valitsetakse. Siiski jääb keelmataks. Kui selts soovib ka muid õpetatud eestlasi selle ameti peale valitseda. Ent just 1872. aastal samal aastal, kui Eesti kirjameeste selts luuakse pakutakse Hurdale Otepää kirikuõpetaja kohta. Kui Hurt astub Eesti kirjameeste seltsi etteotsa, vastata täpselt põhikirja nõudele, kus presidendiks peab olema koolmeister. Paar kuud hiljem on ta juba eesti soost kirikuõpetaja Otepääl. Just sellest sammust algavad aga selgemad lõhed Hurda ja Jakobsoni vahel. See lahe algab ja see on jälgitav just omaaegses kirjavahetuses. Näiteks kirjutab Jakobson. Sonile tartus, palusin mahurti, kas ta ka minu ajaleheküljes ühes tööd ei tahaks hakata tegema ja nimelt lubasin temale ma selle kirja eest, mis ta helmes õpetatud eestlastest ette luges, 50 rubla anda, sest et just see kiri siin Tallinnas väga tähtis on ja palju kasu saaks tooma. Aga tema arvas, et ta minuga mitte käsikäes ei võida käia. Kuni meie keskel üks kontakt kirja teel ei ole tehtud, kus ära määratakse, kui kaugele ma poliitika asjades tohin minna. Nimelt ütles ta selle vasta olevat, et ma ikka otsekohe Peterburist abi otsida ja mitte enne oma õnne Liivimaal ise ei katsu. Nagu nähtub, hindab Jakobson Hurda rahvuskäsitlust. Jakobson ise aga peab sisemise kasvamise eelduseks eelkõige just välist vabadust. Nimelt on Jakobsoni ja Hurda põhiliselt vastuolud just usu pinnal. Hurt usu õpetlasena näeb usus hinge kultuurialust suurt toetavat jõudu. Et eestlastele on selle vahendajad olnud aga vallutajad sakslased, siis näeb Jakobson usus just eestlaste alluta tamise vahendit ja süüd. Nii et kas tugi või süü. Muidugi pole see Jakobsoni ja Hurda omavaheline probleem, see on ikka ajastu eneseküsimus ja enne, kui järgmise põlvkonnaga see teravus kaob. Ametisse astuvad nimelt just eesti soost kirikuõpetajad, kes kirikualuse peal ka rahvusasju ajavad. Ja nemad ongi ka need, kes venestusele vastu panevad, on ärkamisaegsetel tegelastel see usu küsimus. Keskne probleem. Hurt esimesi rahvuslikke kirikuõpetajaid ei suuda veel muuta üldist pilti ja suhtumist. Mida see tähendab Hurdale endale tema seisuses seistes mitmete oma seisuse seniste tavade vastu. Kui 1877. aastal Jakobson tõepoolest lõpuks oma ajalehe avaldamise loa saab, tervitab Hurt, kes Otepääl kirikuõpetaja seda rõõmsalt Jakobsoni ajaleht Sakala hakkab ilmuma 1878. aasta märtsis. Toimetus asub Viljandis. Hurt on üks neid, kes lehe ilmumist toetab, lehele reklaami teeb ja tellimisi korjab, aga peagi selgub, et Hurt ei ole lehega rahul ja nimelt kirjutata Jakobsonile erakirjas. Mind on otse kurvastanud, et oma lehes ristiusu põhjusi ja kristlikku elusambaid Alt kipute tühjaks kaevama. Kui te siin ehk seal asja tegusid teate, mis karistuse väärt karistage, see on tulus. Aga kui teie näituseks vagadust üleüldse pilkate, siis on see küll suure karistuse väärt. See käib kõige sügavama südametundmise vasta ja history ja annab teile lööke mehe moodi. Nii ei kesta Hurdal Sakala kaastööliseks olemine kuigi kaua. Kas tõesti ei suuda Jakob Hurt leppida Jakobsoni kirjutistega, milles Jakobson kiriku pahesid riivab, rünnates küll baltisaksa vaimulike ja nende eesõigusi, ent mitte usku tervikuna ja jättes ka puutumata Ta eesti vaimulikud. Järgnevalt kirjutab hurt kirikuvastastest rünnakutest kinni haarates avaliku kirja usuküsimustes ja selle avaldab ajaleht Sakala. 18. juulil. Rõõmuga olen poole aasta eest teie sõitungi tulemist oodanud. Aga nüüd pean kurbusega lugema ja nägema, et teie hääl meelega ristiusule ja kristlikule kirikule liiga teete. Teie kipute avalikult usu põhja alt ära kaevama ja kiriku müürisid maha kiskuma. Kurt põhjendab usu tähtsust. Kristlik kirik on meie vaimulik ema ja tema on Euroopa rahvad selle järje peale kasvatanud, kus nad praegu seisavad ja muist rahvast üle käivad. Tema on ka meie eesti rahva vaimu ja südameharja olnud ja peab ka edaspidi see au ja ameti sisse jääma. Ning sellega seoses teatabki Jakob Hurt. Et teile küll mitmelt poolt ja mitu korda seda meele on tuletatud ja teie leht siiski mitte selle poolest ei parane. Siis on mul kaastöö tegemine teie sõitungi põllul võimata ja palun mina minu nime oma kaastöö tegijate hulgast maha kustutada. Nii et see on juba sellest kümnendist, teinekord, kui Hurt, ent Jakobsoni ettevõtmistest lahti ütleb. Esimene kord sünnib see Eesti kirjameeste seltsi asutamise aegu, Bilda seltsile oma laia kultuurilise programmi ette paneb ja see heaks kiidetakse, Jakobsoni koolmeistrite seltsi asutamine veel sinna juurde, samadest inimestest muutub aga mõttetuks. Hurt saadab seoses sellega Jakobsonile kirja, kus ta oma nime palub seltsi põhikirjast kustutada. Tookord käib lahtiütlemine kirjavahetuses. Pealegi on see taganemine pigem ühise ühtse töö huvides pidi ju killustamata vaimutöö hurda arvates eesti rahvalegi tulusam oleva. Milles on siis aga asi nüüd, milles on tegelik põhjus, mis sunnib Hurta nii selget seisukohta võtma? Jakobson vastab hurda kirjale samuti oma avaliku kirjaga. Aga et teie oma seisuse kasu ülemaks olete seadnud kui terve rahva ja kodumaa kasu. Sellepärast ei saa teie enam nõuda võima, et meie rahva eestvedamise ametit seesamasuguse usaldusega teie hooleks anname nagu siiamaale. Üks tõsine rahva eestvedaja ei tohi kõikuda, tulgu ka kõik vanaaja inkvisiitorid veel ülesse ja tema vasta välja. Sellele Jakobsoni vastusele, mis avaldab ühtlasi avalikult hurda kui rahvajuhi vastu teravat umbusaldust, vastaburt jälle omakorda avaliku kirjaga, mis samuti Sakalas avaldatakse. Muidugi kahe Eesti rahvajuhi avalikud kirjad äratavad tähelepanu kogu Liivi ja Eestimaal. Kas on nüüd tõeks läinud ennustus, mis Tartu Ülikooli professor Trumpil Saksamaal on ütelnud? Venelastest ei ole meil ühtegi karta, aga noored eestlased ja lätlased, need teevad meile päevalu. Aga nii kui ka väikse rahva juures, nii saavad ka nende eestvedajad tülisse minema. See annab meile lootust ja näitab meile teed, kelle peal meie nende üle kõige kergemat võitu saame. Muidugi katseid eestlaste ühisesse ettevõtmisse kiilu lüüa on tehtud ju pidevalt. Meenutame siinkohal kas või Jakobsoni süüdistamist Aleksandrikooli rahadega põgenemises rahakorjamisele takistuste tegemist, uue kirjaviisi laimamist ning samuti Sakala lehe kohaletoimetamisega seotud probleeme. Nimelt läks suur osa lehti teel kaduma Hurton helmes, sõnastanud eestlaste kultuurilise pürgimise ja sellest ikkagi joondutakse. Me ei saa suureks hingede arult ent Me peame saama suureks haritud elu poolest. Ent lisamata jäi kõige olulisem, see nõuab enamat kui suure rahva puhul see nõuab ühtsust, kui ühtsust pole või käib juhtide vahel. Omavaheline võitlus, on suured ideed kergemini kahjustatavad ja kergemini hävitatavad kui suurtel rahvastel. 1870. aastal ei ole eesti rahva arengutee võimalused veel selliseks probleemiks, kui nüüd algaval samm-sammult läheneval venestamise ajal. Ühed peavad seda sakslastest kindla vabanemise märgiks, tervitavad toimuvat pööret. Teised aga muutuvad ettevaatlikumaks klammerdudes üldkultuuriliste väärtuste, sealhulgas ka usu ja vaimulikus külge lootes usujõuga rahvast hoida. Veel 1876. aastal kirjutab Hurt Jakobsonile. Meil on ühendust hädasti tarvis, et müüdav mees mitte meie püüdmise ära ei solgi. Siin käib jutt paraku Jansenist Aleksandrikooli küsimuste puhul ja muidugi ei soovinud ei hurt ega Jakobson Eesti rahvale halba käekäiku ja Hurt ütleb. Seda tahan mina, ka meie sihid käivad seepoolest ühte. Aga see tee, mis tema käib, see kombe, kuidas tema sihile tahab ligi saada on minu südametunnistusele vasta. Sest kumb rohust ei või midagi välja kasvada? Tema ütleb küll, et ka tema ristiusu põhjaülemaks ja esimeseks vaimuharimise põhjaks arvavat. Aga Sakala, seda ta väikse idee. Seega, kuidas ületada vastuolu ajal, mis ise lõhenemist soodustab? Suur lõhe tekkimise ajal asuvad vastuollu läinud leerid oma ridade koondamisele ja kindlama programmi tegevusjuhise loomisele. Tähelepanu väärne koosolek toimub 11. septembril 1878. Ka hurda poolehoidjad soovivad asutada oma väljaande. Nüüd on selle käimapanemise vajadus suurem kui kunagi enne. Nimeks pakutakse taas mesilane. See pidi Eesti kultuuri arengu küsimusi käsitlema hakkama, käsitlema neid sügavalt, olema Jakobsoni poliitilise lehe kõrval rahvuspoliitiline ajaleht, millest siiani ikka polnud. See pidi seisma vastu lõhede süvenemisele kultuuripinnal ja see olnuks ka võimalik, sellepärast et ühiselt kaitstavaid küsimusi. Ühiseid väärtusi oli siiski palju, aga lehe ilmumisluba ei antud. Sellele koosolekule koguneb 18 ärkamisaegset tegelast ja nad sõnastavad oma ülesanded Eesti rahva ees täpselt ja lühemalt kui iial enne. Koosoleku otsus on 15 punktiline, milles vaadatakse eesti kultuuri väga kaugesse tulevikku. Vaadatakse selgelt ja täpselt, seega, mida segasemad on suhted praegusajas. Mida rohkem ootamatusi. Need aga tõi muutunud aeg igal sammul. Seda selgemalt tuli sõnastada kauged sihid ja neid silme ees hoida. Nii saavad kindla otsuselise sõnastuse järjest punktid, mida Eesti kirjameeste seltsi loomisel kuus aastat tagasi veel ei kõneldud, mille abstraktse vajaduse nimel muidugi koondutigi. Kui kuus aastat tagasi Hurt oma kirjas seltsi algusel programmi sõnastab, mille nimel alguses ühte koonduti ja üks selts loodi, mitte kaks, siis nüüd tagasi vaadates tundub, et sellega suudeti tõepoolest lõhet mine pikki aastaid ära hoida. Nüüdseks oli aga see küpsenud seltsi sees eneses. Koosoleku otsuses on 15 punkti. Muidugi esimesed punktid puudutavad keele arendamist, kirjavara kasvatamist, koolide edendamist ja oma rahvusele truuks jäämist. Esimest korda jõuavad koosoleku otsusesse aga ka õige kaugelevaatavad mõtted. Meie peame püüdma, et eesti keel ka haritud eesti perekondades aegamööda ka kodukeeleks ehk kõnelemise keeleks saaks. Meie soovime, et kõik kõrgemad ametnikud meie maal, õpetajad, kohtumõistjad, töised, avalikud ametnikud, eesti keelt õpiksivad ja oma eesti keele tundmise poolest eksami teeksivad. Ametlik keel nimelt rahvakohtutes ja muis asjaajamistes rahvaga meie maal olgu eesti keel. Meie soovime Tartu University pääle täielist professori õpetust tooli soome sugu keelte ja iseäranis eesti keele ja eesti vana ja uurimiseks. Meie peame vaimupõllul soomlastega enam tuttavaks saama ja sõprus selle poolest enam ja enam kinnitama evangeeliumi usu kirik on meile rahvakirik ja saab meist austatud ja omas töös edasi aidatud, ilma et meie selle juures tõistele usud. Unistustele kuidagiviisi liiga tahaksime teha. Meie soovime ja püüame, et talurahvaseisus ka maapäeva õigusliseks saaks. Meie soovime, et edaspidi palju eesti mehi universiteedi väärilist õpetust saaks ja siis niisuguseid mehi igasugusesse ametisse saaks. Nii tänapäevaselt kõlab Eesti Kirjameeste tulevikku vaatamine 110 aastat tagasi. Keskärkamisaja vastuolusid eesti haritlased vaatavad tookord ette täpselt 40 aastat aastasse 1918. Vahepealne 40 aastat, seega kaks põlve kulub rahval veel kasvamiseks.