Kutsume teid kuulama saatesarja peegeldus. Keel ja kultuur on meie silmis märksa olulisemad kui rass. Olen loonud endale niisuguse pildi. Vili küpseb augustikuu soojas päikeses. Nisu kõrvuti rukiga. Üks määratu suur põld. Loojangu eel tõuseb tuul ja puudutab viljapäid. Üle põllu libiseb kuldne laine. Ta tuleb paremalt ja veereb aeglaselt vasakule silmapiiri taha. Viljad on erinevad. Laine üks ja jagamatu. Igal kõrrel on omaette juurestik. Iga kõrs elab omaette elu ja painutab end õhtutuules. Eraldi võttes liigub iga viljapea isepäi ja oleks arutu tema liikumist mõõta, võrrelda ja kirjeldada. Hulgakesi on viljapead liitunud rukki ja nisu põlluks voogavaks väljaks. Püüan selle pildiga enesele selgitada kultuurimõjude mehhanismi. See puudutab meid nagu tuul ja liigub edasi lainena ilma et ise tarvitseksime paigalt liikuda. Me alustasime saadet katkendiga kirjanik Lennart Meri raamatust Hõbevalge Tamur Tohver, paralt loetuna. Oleme täna pisut pidulikumat ja nagu tähtpäevadel ikka, ootame külla häid sõpru. Mina olen Heidi Sarapu, jootan iga kuu viimasel reedel stuudiosse külalisi, kes tutvustavad Põhjamaade kultuuri. Siin Eestis uut saatesarja toetab Põhjamaade Ministrite Nõukogu infobüroo pika nimekasutus mis asub ise ka pikal tänaval. Sinnapoole sammud seamegi. Teejuhiks kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa. Pikk tänav 11 ei kuulu just tänapäeval kõige nii-öelda imposantsema silma torkamata hoonete juurde. Pigem võiks isegi nii-öelda seda fassaadi vaadates märgata, et tegemist on väga ebakoos kõralise ilmega, kus üksikud ehitusosad on erinevatest sajanditest, nende vahel pole suudetud luua seda harmooniat, mis seal tõeliselt silmapaistval ehitisel peab olema. Aga see ebaarmoonilisus on tingitud sellest, et seda maja, mis on rajatud juba 14-l sajandil, on viimasel sajandil ebamõistlikult ümber ehitatud. Vaadake, kui need vanad dokumendid kinnitavad seda, et 15 sajandi alguseks kuulusse maja Valdes raehärrale ja siis 1430. aastal bürgermeistriks saanud Henrik želementile ja tema järglaste käes oli see veel 15 sajandil peaaegu lõpuni. Ja tol ajal dokumentidest on siis nõndaviisi teada, nüüd pika tänava ääres oli kaks maja. Need olid elumajad, üks suur elumaja, teine väike elumaja ja see kinnistu ulatus siis välja tegelikult laia tänavani, nagu ta ulatub ka praegu. Ja selle laia tänava poolne osa, mis praegu kannab aadressi Lai tänav 10, seal paiknes kaks väikest maja kus katuste allviilude all olid veel viljahoidlad ja 16-l sajandil. Lisaks siis sellele neljale hoonele, mis olid seal kinnistul, ehitati veel üks teraviljaait. See oli siis hoone keskosas nende ilmannitate vahel nüüd fassaadi väljanägemine, milline see võis olla pikal tänaval viieristel sajandil, see võis olla nii, et seal oli paremat kätt, kus me näeme fassaadil praegu kolm akent, oli üks nimetatud suur elumaja väikese eraldi viiluga ja vasakut kätt, kus me fassaadil näeme kahte akent momendil ka ühte niisugust üsna ilusat puust nikerdatud ust oli tegelikult ümar Kaarne portaal, kustkaudu hobusevankriga pääses õuele ja selle võlvitud kangialuse peal oli siis ilmselt kahekorruseline väikene elumaja, mida nimetatakse väikeseks elamuks veel seitsmeriistal sajand. Ja vaata need algsed siis viis nagu erinevat ühel kinnistul asunud hoonet. Need läksid siis Tallinna nii-öelda paremate perekondade käest edasi. Üksteise järel vaheldusid majavaldajad sellepärast et hooned on püsivamad kui inimesed. Ja need majavaldajad olid reeglina suurgildi kaupmehed, paljud neist tulid Härrad, mitmed neist olid ka bürgermeistrid. Ja vot nende meeste nimede seas on näiteks Kellynchause neid ja siis, kui me neid nimesid veel vaatame, siis näiteks on seal Colot näiteks glotti suguvõsas tõusis hiljem ka üks Rootsi kuninglike asehaldur Tallinnas, kelle matusekabel on Niguliste juures. Siis oli, siin olid siin Gertonit, maja valdajateks, Stampelid ka nimekad suguvõsad. No selle majavalduse lugu kulges nõndaviisi, et 18 sajandi lõpul sai maja valdajaks teenide suguvõsa üks aseaadlisuguvõsa on praegugi elavate kirjas. Ja siis oli nõndaviisi, et praeguse fassaadi ilmet hakkas mõjutama mitte leitnant Adam Johann von Baranoff vaid ilmselt 19 sajandi alguses omanikuks saanud Fonhuusenite kaupmehe suguvõsa. Ja siis tehti nähtavasti nõnda, et need kaks keskaegseid maja elumaja ehitati, kokku, võeti mahaviilud ja kunagised salve korrused ehitati ümber elu korrusteks ja kui me seda fassaadi vaatame, siis me näeme, et kaks rida aknaid, A5 akent, millel on väga ilusad Grofist raamistused, nende akende pealsemikud, nimetatud Sandrikudrossettide jagu, Luutidega LED kaunistused ja mitmesugused ilusad profiilid ja nende halvel raamistus. See on klassid siis 19 sajandi teine veerand. Ja see on stiilne sellel fassaadil eriti ilus on katusekarniis ilusate vormid kaunilt vormitud konsoolidega, mille vahel on ka paigutatud niisuguseid rotid, et seal on kohe lihtsalt lust ja rõõm vaadata. Ja see pidi olema siis jah, Uusanite aeg, mis kestis majas 1000 859. aastani. Ja vaat nüüd on natukene probleeme, et kas alumise korruse või maakorruse vasakus nurgas praegu paiknev ümar Kaarse pealmikuga klaasuks, mis on renessansi stiilis puunikerdustega või klaaspealikuga. Muidugi, kas see on Elfenbainide ajast. Need olid järgmised omanikud 1867.-st aastast kuni 1901. aastani või kuulub see uks juba järgmise majavaldaja, Tallinna kaubandus- ja tööstuspanga rajatiste uuenduste hulka, see võis nii olla, sest see meie sajandi alguses need renessanssvormid, mida nii-öelda tüüri Reaga jäljendati olid populaarsed. Nüüd ilmselt sel ajal Kaubandus-Tööstuspanga ajal sai majaga vitriinaknad alumises vööndis, mis ei lähe stiililt kokku ülemiste korruste akendega samuti nagu ka see omas mõttes renessaanslikuks ka ei sobi sinna. Nii et see alumine vöönd moderniseeriti nii ära, et see alumine vöönd ei sobi ülemisega üldse kokku. Võiks öelda niimoodi, et kui võrrelda seda maja fassaadi ühe daamiga, kelle pale näeb välja 150 aastane jalad näevad välja 15 aastase omad. Nii et siin on samuti sellise vastuoluga tegemist. Kuigi nüüd viimane sõjaeelne omanik oli Eesti Kindlustuse aktsiaseltsi Eesti Lloyd mis paiknes sinna 1931. aastal ja muidugi paralleelselt on toimunud, siis ka need ümberehitused ja muudatused siis laia tänava poolses küljes. Nii et kui asjasse pühendamata inimene vaatab fassaadi, siis ta ei saa üldse arugi, et tegemist siiski ühe niisuguse hoonega ja maja valdusega, mis on keskaegse algupäraga. Nii et tegelikult arhitektuuriajaloolasena seda kõike vaadates on niisugune tahtmine, et kui nüüd oleks võimalus, et maja oleks täiesti tühi ja seal oleks võimaluseks seest krohvid igalt poolt maha lüüa siis ilmneks, et see maja vaidlus on samuti nagu mitmekihiline pirukas, kus iga sajand on midagi jätnud ja hilisemad sajandid reeglina üht-teist varasemate niisukest kunstilises kujundusest ilmekates konstruktsioonidest talalagede seinamaalingute straid kividest portaalidest ära varjanud. Nii et ma usun, et tulevikus kolmas aastat 1000 võtab vaevaks seda maja põhjalikult läbi uurida ja siis võib tulla seal ilmsiks samasuguseid ilusaid sisekujunduslikku üksikasju, nagu tulid Põhjamaade nõukogu eelmises asupaigas Tolli tänava majas, aga see oleks juba hoopis ise jutt. Eelmises intervjuus ütles Jüri Kuuskemaa, et see hoone, kus Põhjamaade Ministrite Nõukogu infobüroo asub, on nagu mitmekihiline pirukas. Kas töö teie büroos on ka mitmekihiline? No seda võib tõesti öelda ka meie töökohta. Et poemade Ministrite Nõukogu infobüroo on need siin Tallinnas olnud juba peaaegu viis aastat. Ja see siis rajati aastal 91 ja pärast seda on Põhjamaade Ministrite nõukogu kasutanud 150 miljonit Taani krooni erinevatele projektidele Eestis. Ja sellest suur osa on tulnud just otse Põhjamaade Ministrite Nõukogu infobüroo kaudu. Et Põhjamaade Ministrite nõukogul on eraldi nende niinimetatud lähialade programm, mis puudutab just Baltimaid ja Loode-Venemaad. Aga noh, Loode-Venemaa koostöö alustati ainult paar aastat tagasi, et Baltimaades on juba kauem seda tööd tehtud. Ja nüüd juba järgmisest aastast alates see lähialade programm on üks kolmest kõige tähtsamast valdkonnast Põhjamaade koostööst, mis on väga märgatav asi. Et see otsus võeti vastu reitze, viidi koosolekul 95 märtsi alguses. Ja siis Põhjamaade koostöö postid on siis kai peal traditsionaalne koostöö Põhjamaade vahel siis Põhjamaade koostöö Euroopa liidus ja kolmandaks siis just koostöö lähialadel. Ja Põhjamaade info büroosin, Eestis on kõigepealt Põhjamaade koostöö esindus, me püüame seda maade koostööd siin tuua avalikkusesse seda, et kui kasulik see ikkagi on igas valdkonnas ühele maale ja siis tervikuna sa võib-olla saab rohkem asju valmis kui üksinda. Ja meie töö põhineb kõigepealt koordineerimisel. Põhjamaadel on koos, siin võib öelda igal sektoril mingisuguseid projekte, näiteks meie suurematest projektidest võiks mainida Põhjamaade ajakirjanduskeskuse kursused Eestis, neid on olnud siin juba nelja aasta jooksul mitu kursust. Ja siis näiteks pauknet. Põhjamaad on andnud kuus miljonit Taani krooni internetiühenduste ehitamiseks kõrgkoolidele ja teadusasutustele. Ja siis praegu me alustanud objetajate lisaharidusprogrammiga, mis tähendab just uue pedagoogika õpetamist Eesti ja Läti ja Leedu õpetajatele ja teisi projekte näiteks tervishoiustatistika valdkonnas tarbijakaitse küsimustes. Ja põhimõtted on eriti huvitatud ka keskkonnaprojektidest, neid on üsna palju. Ja ma oletan, et kultuurist on ta ka huvitatud, kindlasti on ja mulle tundub, et Põhjamaades, eriti poliitikud on, on huvitatud kultuurist, et väga paljud ütlevad seda, et kultuuriasjadesse nagu hea meelega annaksid rohkem raha, mis on ju hea, hea märk, mis on nagu iga maa visiitkaardiks. Jah, täpselt, et ja seda me oleme siin tahtnud tähendada, et koostöö Põhjamaad ja Baltimaade Kustnikute vahel on, on selline huvitav asi ja seda me tahaksime näha rohkem ka tulevikus. Näiteks 97 aasta kevadeks oleme planeerinud Põhjamaad ja Baltimaade tantsijate workshop kus nad saaksid siis koos mingi huvitava performance'i valmistada. Ja sellega siis ringi käia Baltimaadest. Ja 1996, mis see toob endaga kaasa. Ma ütleksin, et noh, see asi, mis meie tegevusest nüüd kõige rohkem vist tavainimest puutub, võtab, on need Põhjamaade grandid ja vahetusprogrammid, nende laiendamine on meil üks, üks tähtis asi sellel aastal 96 ja tõesti meie büroost saab siis rohkem infot nende vahetusprogrammide kohta. Ja sellel aastal me jätkame meie tegevust. Meil on nüüd olemas 50 miljonit Taani krooni selle tegevuse jaoks, et siin sellest piisabki igasugustele asjadele ja kultuurialase koostöö selliseks rahutuseks alustame siis Põhjamaade kultuurifestivali valmistamise ja sügiseks, meil on plaanis ka suurkultuurid, poliitiline seminar Baltimaades. Bänni Spilde. Tsee nõudvilbi bänner spill tusse. Lõpelbiit päike, nõspell, uske. See nõukildi fänn, lilletusse tän. Ja proovin päewindei. Soovite, tähendab CD, player säil lätlas, klapp, tähendab ja kett käib heli tähendab see täppi. Ja päin rippi klants tähendas tõhusam tehtumise. Õude. Noorel. Ka Põhjamaade kirjandus on Eestis olnud mitmekihiline ja olude sunnil kord kättesaadav. Kord kaugeia keelatud. Stuudiokülaliseks on Loomingu raamatukogu toimetaja ja Anu Saluäär. Kas Põhjamaade kirjandus on küllaldaselt esindatud Eestis? Mulle tundub, et Põhjamaade kirjandus on olnud Eesti keeles üsna hästi esindatud. Tuletame meelde siin kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel, ma usun, et see on paljudes raamaturiiulites veel säilinud küll Nobeli laureaatide sarjas, küll Põhjamaade romaanisarjas külm küll muid väljaandeid, peaaegu kõik Hampsoni teosed, peaaegu kõik Selma Lagerlöfi teosed, Jens anker Larssoni antroposoofilised kuulsad romaanid, tarkade kivi ja vaataja Marii. Ma olen nii-öelda lausa populaarne lugemine. Ja nüüd uus aeg on näidanud seda, et, et rahvas on neid raamatuid seal ikka uuesti nõudnud ja vahepeal hävitatud ja kadunud raamatute asemel on antud välja uued trükid nendest samadest asjadest. Nii et mul on vähemalt tunne, et, et nii taani, nii rootsi kui norra kirjanduse, eriti norra kirjandus on nagu eesti lugejale oma mälestused jäljed jätnud. Kas sa võid öelda, kas see Põhjamaade kuulus sari, mis vanasti olid, kas enamus kõik neid on neid uuesti trükitud? Ei, vaat, just natukene võib-olla järjeküle lugu üldistatud vastus on selles Põhjamaade romaanisarjast. Ma eile just vaatasin seda Taani eesti kirjanduse bibliograafiat. Ja kui mälu värskendada, siis tegelikult meenub hoopis see, et Põhjamaade romaanisari iseenesest ei olnudki see kõige esinduslikum põhjamaadel romaanide väljaandja sest väga palju oli teisi väljaandeid, teisi kirjastusi, kes andsid küllaltki tähtsaid teoseid välja aga Põhjamaade romaani sarju, nagu üldisena jäänud inimestele meelde see põtradega kaanekujundus. Ja imelikul kombel just sellest sarjast ei olegi nii palju uusi. Sest näiteks Juhan Boyer, kes oli omal ajal väga-väga populaarne, see oli kuidagi niisuguse elu, usu ja inimesevõitluse ja nõnda edasi sisendaja. Kes oli tõlkija August Hanko lemmik, muide, peamiselt eestinduses ongi need Poyeri romaanid. Need Poyeri romaanid on siiamaani veel taas trükijate poolt üles leidnud ja kas sa oled mõjutanud? Ütleme, Loomingu raamatukogu sarjas toimetajana väljaandeid valikut. No see ongi nagu toimetaja kohus lause otseselt seda mõjutada. Ja eluga selles, et, et seal muidugi nii-öelda see Skandinaavia ala, Soome ala on olnud enam-vähem minu kavandada, minu toimetada. Noh, olen ise muidugi üht-teist sinna tõlkinud mõned moodsamad autorid ja enamasti ka siis nii tellinud teistelt Meie võimete piirides, niipalju kui Loomingu raamatu väiksesse mahtu mahub. Kui palju üldse ütleme, uusi väljundeid Loomingu Raamatukogu aasta jooksul võib? Võib avaldada, palju võimudel on, meil on, hetkel on meil praegu 40 numbrit aastas keskeltläbi umbes nagu 20 raamatut ja meie maksame. Aga meil on nagu riigituvi abiks ja me saame oma välislepingut ikka hankida. Nii, aga kui rääkida nüüd sellest 1996.-st aastast, millised raamatud on tulekul? Sel aastal on, ma isegi ütleksin, et võib-olla rohkem kui kunagi enne veel suhteliselt lepingud moodsate rudi kirjanikega näiteks meil tuleb Eegmanni koer, mis on väga väike ja ilus, niisugune väga omapärane. Võib ütelda pikem Lowell või, või lühike romaan väga-väga kuulsalt Rootsi kirjanikult, kes sai Põhjamaade nõukogu auhinna paar aastat tagasi. Ja teiseks on tulemas torni Lindgreni raamat homme hoonung endale, praegu ma ütleksin, võiks vist tõlkida tõenäoliselt nagu kimalase mesi või umbes nii. Milleks me oleme saanud ka lepingu torni Lindgren on üks viimase aja tuntumaid rootsi kirjanikke. Tõnni sarnowerhandada, tõlkinud ennegi eesti keelde tuleb nüüd siis üks tema väike meistriteos selle aasta jooksul siis ajakirjandusest. Usun, et aasta lõpuks saame ühe norra elegantse novellimeistri. Kell Askitseni novellid välja. Aga kõige lähemas tulevikus või õigemini võib-olla juba praegu võib lugeja saada Loomingu raamatukogu väljaande. Tahaks Sursdaadi romaanist 11. romaan, Kaheksateistkümnes raamat mis on naljaka pealkirjaga, aga minu arvates väga-väga hea näide tänapäeva moodsast norra kirjandusest. Ja nüüd kuuleme katkendid taak sul seda tee 11 10.-st romaanist 18.-st raamatust loeb Jüri Krjukov. Temast oli saanud kohaks Bergi teatriühingu liige sealjuures aktiivne liige. Töörid lammers oli see, kes ta kaasa meelitas. Töörid lammers oli juba õrnas nooruses amatöörteatrit teinud ja nüüd, kui ta sünnilinna tagasi pöördus, ei läinud kaua, kuni ta ühines taas konksbergi teatriühinguga, kuhu paljud tema noorpõlve tuttavad ikka veel kuulusid. Ning tüürid lammers oli eemal oldud aastatega koguni edasi arenenud. Ta oli õppinud näitekunsti nii Norras kui ka Prantsusmaal ning õpetas seda konksbergi gümnaasiumis. Lisaks harilikel õppeainetele nagu inglise ja prantsuse keel. Ta oli tõeline leid, kes avasüli vastu võeti ja ei läinud kaua, kuni tal õnnestus veenda Björn Hans neidki kaasa lööma. Björn Hanssen hakkas vastu, ütles, et ta pole mingi näitleja aga tüürid, sõnased, teatriühingu saab palju muudki teha, sest kõige tähtsam on siiski miljöö. Jon Hanssen arvas, et kuna ta pole näitleja, tunneks ta ennast selles miljöös võib-olla teisejärgulised. Ja seda ta ei tahtnud. Tööride protesteerisid, oli kindel, et Björn Hanssonit saaks hea näitleja. Ainuke viga on selles, et ta pole seda veel proovinud. Pealegi olid kõik konksbergi teatriühingu liikmed võrdsed. Niisugune oli juba nende põhimõtte. Peaosalised vaheldusid, kõik andsid endast midagi, sest etenduseks läks ju tarvis nii uskumatult palju inimesi. Lugu lõppes sellega, et Björn Hansson tuli kaasa, saatis oma elukaaslast proovidele, hakkas ametlikult liikmeks ning oligi asjaosaline. Konksbergi teatriühing lavastas ühe etenduse aastas, mis oli iga-aastane sündmus. Seda mängiti kuus korda hilissügisel konksbergi kinos, kusjuures etendust oli planeeritud juba eelmisest jõuludest saadik. Esimesel etendusel osales maksuameti direktor Björn Hanssen lavatöölisena ja lõi igale poole käed külge. Ta sekeldusi jooksvate asjadega õiendase avaldustega, aitas piletimüüki organiseerida, oli kassapidaja, abistas eelarve koostamisel ja tegi ees seisvale etendusele tõhusat reklaami nii maksuametis kui ka terves raekojas. Ja kui etendus jõudis, võis teda leida lava taga rapsakalt kullis samas alla lastud eesriide varjus vaatusest vaatuses lavapilti vahetamas ning täissaali kostis raske mööblil lohistamistule lava põranda ning tugev prantsatus, kui higine Björn Hansson tugitooli maha pani. Ja juba ta oligi kulisside taga Eleveli järgmiselt etteaste pärast põnevil, kas publik ikka läheb kaasa ja kas see laul läheb hambaarst? Härmann, usk ka täna õhtul end ületab ning jälgis, kuidas ärevil hambaarst tegi viimaseid samme rambi suunas ning möödus Anssenist, kes talle poolehoidvat, sosistas Kivi kotti, mida vaevalt keegi kuulis peale tema enda. Jah, teda tõmmati sellesse kaasa. Talle meeldis amatöörteatri õhkkond, ta sai inimestega tuttavaks tööridel ja temal oli nüüd ühine ajaviide, mis muutus, vaated kireks. Tüürides sai teatriühingu juhtiv jõud, ta oligi ju peaaegu professionaalsust, õpetas näitekunsti. Talle meeldis teatrit teha ja ta teadis, kuidas saali pihku saada. Björn Hansson seisis kulisside vahel ja tajus, kuidas konksbergi elanikud, las ta on järjekindlalt võluda tema isiklikul elukaaslasel naisel, kelle tõttu ta siin praegu viibis ja ta rind paisus uhkusest. Ta jälgis naist, kui see tuli lavalt võitnud publiku ja värisedes üle keha, näol unelev, enesesse süüvinud ilme. Suurepärane, sosistas bjornhansse ning naine võpatas ja tõttas garderoobi poole valmistuma. Järgmiseks etteasteks. Tüürid lammersi koju, konksbergi pöördumine oli konksbergi teatriühingule vaieldamatuks kingiks. Temast sai teatriühingu absoluut näkkese. Ta oskas kõike nii laval kui ka lava taga. Aga ta polnud mingi primadonna. Ta ei võtnud endale tegelikult kunagi peaosa, vaid loovutas selle teistele. Ta eelistas hiilata kõrvalosades, tõsi küll, kesksetes kõrvalosades, aga peaosad need ei olnud. Teised õhutasid teda alatasapeaosa võtma, aga ta ei tahtnud. Ta ütles, et see poleks aus. Aga lava taga kuulus peaosa temale. Tema kostüümikavandid võitsid alati. Materjalide valik jäi viimaks ikka tema otsustada ja kui kõnesolev lavastaja ei olnud päris tüürid ei maitse, siis ei kutsutudki teda lavastama. Lammersete villa muutus teatriühingu ettevalmistuste loomulikuks keskuseks. Siin õmmeldi kostüüme, siin eostusid ideed, siin peeti pidusid. Siin käisid konksbergi teatriühingu sõbrad sisse ja välja just nii, nagu heaks arvasid. Ööpäevaringselt valitses entusiastlik, pisut isegi üleolev meeleolu. Kõik olid enda meelest suure vaimse potentsiaaliga inimesed ja suhtusid oma hobisse, kuid kutsumus. Sest eks ole igaühes peidus eluandev jõud, mida sageli maha surutakse ja Hillitsetakse, millele Nemad võisid anda vaba voli suunates oma energiateatritegemisse esinemismängu. Ehk homo luudens, nagu nad ütlesid, oli nende ideaa. Ja ka Björn Hansseni saatuseks sai esindada seda ellusuhtumist, sest juba ta oligi muutunud osaks keseks sellest. Tõsi, juba seetõttu, et ta oli tüürid, lammersi elukaaslane aga ka sellepärast, et ta jagas jäägitult nende vaimustust, seisis enne etenduse algust eesriide taga, surudes silma selle pilusse, et näha publikut ootusrikkalt kohtadele tunglemas valgustatud kinosaalis. Hetk enne eesriide avanemist. Nad mängisid kas naljamänge või opereti ja see põhjustas tuliseid vaidlusi, kas mängida ehtsaid jante, eriti äravahetamist, komöödiaid, kus edu oli garanteeritud või proovida kätt mõne operetiga, mis pakuks hoopis rohkem. Ja tavaliselt nad valisidki mõnu Barretti või muusikali. Ning seal oli menu. Olid 1900 seitsmekümnendad aastad. Björn Hanssen debüteeris Oklahomas statistin. Ta oli kauboi, tegi kaasa kooris vihtus tantsu, kauboiriided üll, olles omandanud mõned lihtsamad tantsusammud ning laulisin, nagu nokk oli loodud tuli päris toredasti välja edaspidi leida kaasa igal aastal kätt südamele pannes öelda, et vähesed norralased on publiku ees temast rohkem operetimeloodiate refrääni esitanud. Vaatamata sellele, et ta polnud kunagi varem laval olnud, läks kõik hästi. Ta oli lausa hämmingus, aga tüürid lammers ütles, et edasi küll põrmugi ei üllata ning tähendas, et kui ta poleks tema naine, ennustaks ta Björni järgmiseks aastaks tõeliselt suurt rolli. Niisuguseks oli muutunud Björn Hansseni elu. Niisugune oli elu elu kaungsbergis ühes tüürid lammersiga naisega, kellega ta pidi koos elama, sest kartis, et vastasel juhul hakkaks ta kõike kahetsema. Ja nüüd tutvustame märtsikuu kultuuriüritusi. Katrin Maandi, Rootsi saatkonnast, palun. Suurematest asjadest, mis asuks nagu mainida, mis kindlasti ka mingil määral üldsusele huvipakkuvad on TOP-i raames. Külaskäik Rootsi kirjaniku poolt, üks naiskirjanikele nimi on Sigrid kombisham ja kes tuleb siia Rootsi moodsamat kirjandust tutvustama. Doctennon võiks ütelda kõikide kultuuriinstituutide, mis siin Tallinnas on nende ühine projekt, kus me katsume oma eri maade moodsamat kirjandust tutvustada, selleks et Eesti võib olla kirjastused ja tõlk ja ja teised leiaks uusi raamatut, mis vääriks tõlkimist. Ja võib-olla natuke väldiks seda, et tuleb kirjandust, mis müüb hästi, et oleks ka natuke kitsamad kirjandus taga, mis võiks huvi pakkuda. Ja nüüd on siis märtsis rootsi korda tutvustada oma kirjandust. Kirjanik on nagu ma ütlesin, naiskirjanikke ja kirjutanud hästi mitmeid romaane, mis puudutavad just fantaasiat, natuke müstilised, aga tihti ka mingisuguse tõelise tagapõhja alusel. Ja võib-olla see raamat, mis kõige rohkem läbi lõi Rootsist ja mida tõesti kõik, kuni nüüd liialdada võib, inimesed lugesid, oli lool Bayroni kohta raamat, mis on täitsa, tähendab faktid on kõik õiged, aga romaani kujundada siis tutvustatakse jale molekule, vabadusega, mis kirjanik omal siis võib võtta. Ja ja ta on kanud Rootsi Kirjanike Liidu esimees ja nüüd on alustanud uue raamatu kirjutamist ja sellepärast selle koha pealt lahkus. Ja kuna nüüd tema niukse väga tõsise sisuga raamatu ka nii läbilõikes me arvasime, et tema oleks väga sobiv inimene selleks, et siia tulla, tutvustama ja mis kuupäevadel aset leiab, temaga kohtumine temaga kohtumine Tallinnas leiab aset 15. märtsil, nii et 15. märtsi peale lõunat on loeng ja arvatavasti toimub Rootsi saatkonna residentsis, tähendab saadiku poole peal, mitte loengust selles koosoleku saalis. Selle kohta tuleb loomulikult täpsemat informatsiooni. 14. on ta ka siin, aga siis kus, kus ka kindlasti oleks võimalik teda kuulata. Kuna seal on Skandinaviska ikka suur osakond ülikoolist, siis ta peab ka seal loengu, mis võib-olla natuke laiahaardeline esmalt räägib Põhjamaade kirjandustest üldse mitte ainult ei piirdu Rootsi kirjandusega ja kirjandushuvilisele on sinna sissepääs temaga kohtunud on täitsa võimalik ja, ja ka küsimusi esitada ja niimoodi Maimu Berg Soome Instituudist, Soome Instituudile märtsikuus. Kõigepealt kavas niisugune asi, et me tähistame seda, et lõpuks ometi on eesti keeles ära ilmunud Väine linna romaan tundmatu sõdur ja selle on tõlkinud Endel Mallene, avaldanud kihastas koge ja auks on meil kolm päeva pidulikke sündmusi. Kõigepealt laupäeval, teisel märtsil saab kinomajas kaheseansil kell 10 ja kell kaks ja ilma rahata vaadata Edvin Laine filmi tundmatu sõdur. Aastast 1955 pühapäeval, kolmandal märtsil samadel kellaaegadel Raunimol päri filmi tundmatu sõdur 82.-st aastast. Esmaspäeval lähevad need pidustused edasi. Avalikest üritustest on kell 16 30 Soome Instituudis loeng, kuidas muutnud Väino Linna tundmatut sõdurit ja räägib rajale Soome kirjandusteadlane. Märksõna peale väina linna võiks olla meil Kuressaare, sest ma usun, et mitte ainult Soome Instituut teised instituudid siin ka sellel arvamusel, et mitte ainult Tallinnas ei toimu kultuurielu, vaid terves Eestis. Ja seekord meie objektiks on Kuressaare, kus viiendal märtsil esinevat loodusfotograaf Hanno haudala Soome tuntumaid loodusfotograafe näitamas. Slaidiprogrammi ja seda kommenteerib raadio loodussaadete populaarne toimetaja Veiko neuronen. Ja selle õhtu teemaks on kaamos siis kõige külmem ja pimedam aeg. Põhjamaal. Ja siis kolmas nii-öelda märksõnana sellel märtsikuul on kena noormehe nimi, see on nimelt Marysgotooni. Maris Kotooni on hakata kuulsaima pianisti Ralph Kotooni 16 aastane poeg, väga andekas pianist, jaka luuletaja, ta on esinenud mitmetel kontserditel ja ka Saksa ringhäälingus on olnud tema plaadistamisi juba. Tema mängib meil 23. märtsil kell neli Must peade maja Olavi saalis ja kavas on tal Beethoven. Siia Pakov jääb. Paar aastat tagasi mängis raekojas Šostakovitši itia. Šopääni ei Asubertid, nii et tema repertuaar on väga lai ja on ka võimalik jälgida selle noore andeka inimese arengut. Ja kui ta meil juba siin on, tal on märtsikuus ilmunud luulekogu ilmumas luulekogu Soomes eme, palusime, et ta järgmisel päeval pühapäeval kell 12 Soome Instituudis. Räägiks natukene endast kui luuletajast tutvustaks seda luulekogu. Silvi Teearu Taani Instituudist Palun märtsikuus on tõepoolest palju huvitavat, mis puudutab Eesti ja Taani suhteid. Päris esimene asi on see, et Taani lasteraamatunäitus, mis praegu on üleval Eesti rahvusraamatukogus saab olema esimese märtsi kolm päeva paviljonis, kus toimub balti raamatulaat ning need, kes rahvusraamatukogus käinud. Soovitan väga raamatulaadale minna, sellepärast ette vaadata on seda näitus päris põnev. Mul on hea meel, et see näitus liigub edasi märtsikuus, nimelt kuuendal märtsil avame sama näituse Tartu linnas raamatukogus ning selle näituse juurde on planeeritud ka üks seminar mille korraldavad siis Taani kirjanduse lektor Tartu ülikoolist Lars arendal ning Tartu raamatukogu. Kus räägitakse sellest, missugune on lastekirjanduse hetkeseis Eestis ja sellest, mis huvitavat võib Taani lastekirjandusest leida võib-olla ka eesti lastele. Märtsikuu on huvitav ka selle poolest, et üle väga pika aja Me saame näha Taani filme. Taani filmifestival, mille korraldame koostöös kinomajaga, algab 14. märtsil Tallinna kinomajas. Tore on see, et Tallinna kinomaja inimesed Liivil me ei ole ainult siin, vaid need filmid saavad näidatud ka Haapsalus ja Pärnus ning Tartus. Ma loodan väga, et mõni film juhtub ka Viljandisse, sest seal oli asja vastu suur huvi. Taani filmid, mis siia tulevad, on tegelikult meile tundmatud, sest ette Taani filmikunst üldse ei ole eriti palju Eestis tutvustatud. Võib olla, kas keegi veel mäletab filmi? Vallutaja Pelle? Aastaid tagasi me võisime seda näha. See film, mida mina nägin möödunud aastal veel kord, on sama värske ja tore ning vaadatav nagu ka varem. Peale selle ma tahaksin rääkida veel ühest filmist ning selle pealkiri on kuningriik. Kuningriik jutustab meditsiinitöötajate igapäevasest elust. See on fantasy, kunstiliselt huvitav film, mille pikkus on neli tundi, mis võib-olla algul ehmatab inimese ära, aga ma ütlen, et, et need, kes vaatama tulevate naudite seda filmi algusest lõpuni. Ma väga soovitan tulla kinomajja. Nendel inimestel, kes on meditsiiniga seotud, õed, arstid, meditsiiniametnikud, seal on väga palju niisuguseid probleeme, mida meiegi oma elus püüame lahendada ja millega kokku puutume. Üks kaunikesti huvitav film võib-olla juba ka sellepärast, et osaliselt on ta tehtud, et Eestis ka Lätis on film, mille pealkiri on viimne viiking. Nimelt see film tehti taanlaste poolt siin ning jutustab viikingite ajast on väga värvirikas väga kirev ja kaunikesti tõsise ja südamliku sisuga film. Mul on hea meel öelda, et selle filme grupis töötasid kaks eesti neiut kes siis tõlkisid taani keelest eesti keelde ja vastupidi ning mul on hea meel, et nende nimed on ka subtiitrid. Ja ongi käes saate lõpuminutid. Tänan kõiki kuulajaid, esinejaid, tegijaid. Raadio poolt olid ametis Külliki Valdma, Silja Vahuri, Marje Lenk. Saatesarja peegeldus autor on Heidi Sarapuu. Kohtume taas 29. märtsil.