Lipper otsib väravaid kirjandusilmas. Tervist, mina olen Urmas Vadi 19. veebruaril Muhumaal Koguva külas Juhan Smuuli Muuseumis köeti ahju, mida juba mitu aega poldud tehtud. Selle kõige põhjuseks olid vennad Ülo ja Jüri Tuulik kes on ka muuseas Juhan Smuuli sugulased. Ning nad tulid, teatasid oma lapsepõlvest ja kirjandusest. Saade on valminud koostöös Eesti Kirjanduse seltsiga. Head kuulamist. Me ei olnud vennaga ilmsesti imelapsed, sest imelapsed hakkavad lugema kolme, nelja või viie aastaselt. Aga 1947. aasta augustikuu oli Abruka saarel nagu tavaliselt ikka kõige parem kalapüügiaeg. Mehed tulid võrgult kogu augusti teise poole, meid vennaga ei saanud kuidagi kodu. Isa oli kooliõpetaja, isad vestiis, nagu ei lubanud temal endal tegeleda, sellega poisse lugema õpetada ja meid õpetas lugema vanem õde Salme. Aga igatahes viimasel augustil 1947, üks päev enne koolide Valgust oli õde tunnistanud meie kooliõpetajast isale kurvalt ja lootusetult ja ühe lauseliselt. Need poisid vist ei hakkagi lugema. Nii et me hakkasime nii-öelda imelaste kohta lugema hilja, aga võib-olla seda ahnemalt selle varase lugemise kohta. Me olime Jüriga umbes kümmekond aastat ülikooli lõpetanud ja mitu lendu peale meid. Meie filoloogide hulgas levis üks lugu, mis meile kõigile väga meeldis meiega koos ühiselamut jaganud kaks filoloogi, noored mehed, kes olid jõudnud abielluda, kellel olid lapsed sündinud, said kokku, papad, ajasid omavahel juttu klaasi veini juures ja teise mehe viieaastane poeg kuulas jutu, kuidas kaks filoloogia rääkisid eesti kultuurist eesti kirjandusest. Ja siis viieaastane poiss esitas kahele Tartu Ülikooli lõpetanud filoloogile oma mänguklotside vahelt Uudishimuliku küsimuse, isa kummast Jakobsonist, sa räägid onuga, kas kaaperdatud Aabetist või augustis? Me ei teinud selles vanuses nii peent vahet eesti kultuuris, eesti kirjanduses ja meie lugemislaud oli minu meelest napp ja ühekülgne ahtakene, kas polnud nii, oli. Mul on gaase viimase augustipäev nagu meelde jäänud. Kui õde järsku meie juurest toast välja kargas ja trepi pealt jah, ma mäletan, kostis niisugune. Järsku vali häälitsus, nagu oleks kajakas kusagil häält valjus teinud kadakate vahel ja siis isa ja ema vist hüppasid mõlemad välja, et midagi on juhtunud ja siis sealt kostaski õe Salme kurba hääl, et need poisid ei hakka iialgi lugema. No emaseks teda rahustas ja eks me siis septembrikuu jooksul õppisime lugemise ära, seal oli emal õigused, kannatus kannab vilja, aga no mõni kuu hiljem siis õel, tekkis ketserlik mõte õpetada Meika pillima mängima. Aga seal seal, kus sama vana tõsiasi, et me ei ole tõesti imelapsed. Meil oli kodus harmoonium. Salme nägi meiega kurja vaeva ja siis ühel päeval ta lõi armooniumi kaane plaksutades kinni ja teatas jälle sama valju häälega. Need poisid ei hakka iialgi ühtki pilli mängima ja seekord oli tal õigus. Aga, ja meil ei olnud vist võib-olla sellepärast Nonii hirmsasti kiirustada lugemisega, et meie elasime koolimajas, kus läbi käis kogu saare tollaaegne elamine, lisal eestlasi, juba kaluriühistu raamatupidaja ja õde Salme oli juba Abruka raamatukogu juhataja ja kõik probleemid, kõik koosolekud peeti meie majas ja seda sotsiaalselt seal oli, nagu öeldakse, oli meie ümber niivõrd palju, et meil vist ei olnudki veel mingit vajadust raamatuid poole pöörduda. Ja tõesti see meeletu aeg, see augusti lõpp ja septembri algus, kõige parem kalapüügiaeg. Siis ei hoia ühtki last raamatu taga, siis me olime kogu selle aja niipalju, kui saime Abruka vanas kalasadamas. No me peaksime sinuga Jüri tegema, niisuguse võib olla sellise, isegi filosoofilise kokkuleppe, millega me piirame selle aja, mida me sinuga nimetame lapsepõlveks. Kui me hakkame rääkima, mida me sel ajal lugesime, mina olen seda piiri alati nihutanud, on üks võimalik selline kokkulepe, et lapsepõlv lõppes 1952. ajal aastal, kui lõppesse idüll Abrukas koolis käia ja me pidime tulema tookord Kingissepa nime kandnud Kuressaare linna, aga samal ajal kuidas alles läks ka lapsepõlv veel edasi. Me olime kanged, spordipoisid mõlemad. Minul näiteks. 1956. aastal õnnestus teha selline vigu, kui me sinuga koos olime Tallinnas koolinevate Eestis, kategiaadil esimesel alal, millel ma võistlesin 110 meetri tõkkejooksus, ma kukkusin esimesel tõkkel. Ja loomulikult ma jäin viimaseks Eesti noorte hulgas. Ja kaks päeva hiljem tulin ma sportlikus käimises Eesti meistriks. Ja samal sügisel jäin ma kudestades hullusti haigeks. Jõuluajal viidi mind kudes alles kopsu dis banzeri öeldi, et mul on kopsus plekk. Mul seisab ees kolme aastane ravi ja sel hetkel tundus mulle, et sellega on lapsepõlv läbi. Kokku oli tugev ja halastamatu ja ootamatu. Aga hilisema elu ajel olen ma mõelnud, et ei lõppenud lapsepõlv ka 56. aasta sügisega sugugi mitte. Tahaksin seda aega venitada imelikul kombel veel tükk maad edasi ja ma venitasin selle täpselt tänasesse kuupäeva, sest täpselt tänasel kuupäeval, 19. veebruaril, täna täpselt 20 aastat tagasi, kui Abrukal suvi meie ema ja emade lahkumisega lõpeb üks periood iga inimese elus ja kirjaniku kohta öeldakse, et tema veab lapsepõlve endaga kaasa nii kaua kui võimalik. Sellest on tema naiivsus ja lihtsameelsuse ja uudishimu kaasaelamine kõik need omadused, mida kirjutav inimene peab omama, aga äkki sina üritad sõnastada, mis eluaastani me siis praegu räägime lugemisest, praeguse eluga kutse juurde jääda, seda tunnistada põhiliseks ainsaks elukutseks, siis me peame seda lapsepõlva säilitama elu lõpuni, sest ilmselt see on see ainuke kaev, mis ei tohi kuivada. Ja me saame meenutada uusi päevi, uusi aastaaegu, uusi valgusi, Messina kaevu ulatusid, me saame vaadata, kas sinna kaevu peegeldab mingi sügisene kollane sirelileht või selles kaevu põhjas vee sees välgatab järsku pääsukese tiib. Mul on selline tunne, et lapsepõlve aitavad praegu pikendada ka needsamad raamatud, mida me tol ajal lugesime ja mida me tol ajal ei lugenud. Õde hakkas meile kõigepealt lugema, kui me omale lugemise oskus oli väike, lugema muidugi muinasjutte. Need olid Eesti rahva ennemuistsed jutud, siis väga palju nõukogude rahvast ja erinevaid muinasvõtta, mida tol ajal kiiruga eesti keelde tõlgiti. Siis veel August Jakobsoni ümberkirjutatud Eesti muinasjutud ja muistendid, ööbik ja vask, kus see on minule küll jäänud meelde kui üks nii-öelda lapsepõlve põhiraamat. Mul jäi ta sellepärast ka hinge terendama, et mul oli väga suur kiindumus ehk Külos tugevam looduse, eriti lindudesse, erid tee Vardlastesse tehastesse varestses. Ma ei olnud sugugi üllatunud, kui ma pärast hakkasin kirjutama lühikesi valme ja kuuldemänge esike väikese romaani, kus ka pea tegelev solid, linnud ja eriti niisugused August Jakobsoni terase sulega kirja pandud ja, ja väga kujundirikkad lühikesed ja meelde jäänud muinasjutud püsisid väga kaua hinges ja on tänaseni seal. Aga selle armastuse ma taastasin uuesti alles kaheksakümnendatel aastatel, kui esimest korda Eestis trükiti uuesti August Mälk Jutte lindudest. Esmatrükk oli muidugi juba, kui kaugel on 70 aastat tagasi üheksa 34 ja siis teine trükk oli Rootsis 59, siis oli mul selline tunne, kui ma 82. aastal neid Mälgu jutte lindudest lugesin, et kui ma ei oleks neid nüüd lugenud oleks hakanud võib-olla kirjutama ehk peaaegu samasuguseid lugusid nagu Mälk kirjutas, et väga hea, et need jutud nüüd mulle kätte jõudsid. Samasugune lugu juhtus Piiteri loodusraamatuga pilte ja hääli Eesti loodusest. Ma võrdlesin siis neid kahte raamatut. Kabiipeli raamat oli ilmunud juba eesti ajal, aga kahjuks oli nende ärevat aegadega Abruka raamatukogu niivõrd ära laastatud ja tühjaks tehtud. Et kui meie pere 46. aastal pärast igasugu ei eksirännakuid varrukas Sõrve ja siis 100 jalgu Saksamaale, aga siis Abruka raamatukogus ei olnud enam ühtegi Mälku ühtki Underilt ühtki biitorit ja nii edasi. Ja see maailm jäigi meile tookord kättesaamatuks, see, mis võib-olla oleks pidanud kuuluma meie lapsepõlve sisse just vähemalt ma arvan, et ma jäin millestki neil aastatel nende raamatute võrra vaesemaks. Kui 54. aastal. Mart Niklus, tuli Abrukasse lindusid rõngaste rõngastasid minu isaga väikesi pääsukesepoegi meie trepi peal, siis ma küsisin Martniklusega Stahli vist neljanda kursuse ornitoloogia, kas sai teened väikesele linnule liiga ja siis Mart mind lohutas ja ütles, et ei, et sädadan teadvusele vaja ja seda on inimesele vaja, me saame siis hoopis rohkem lindude kohta teada ja novell ühelgi ei olnud tol ajal mingit eel aimust, Mart Niklus, hiljem rõngastatakse hoopis karmimate rõngastega väga pikkadeks aastateks. Aga see linnu kiindumust, mul oli väga hea meel, kui Martliklus tuli siis oma esimesest vangipõlvest kaheksa aasta pikkusest tagasi, vist esimesel nädalal tuli ta kohe hapukale jälle neid lindusid vaatama. Aga ma ei mäleta, kas ta tookord lindusi, rõngast. See on mul ka üks niisugune detail, mida ma olen mõelnud, et inimene, kes olid kaheksa aastat rõngad joonud kas ta julges linnul uuesti rõngast jalga panna. Nii et need kaks raamatut piipar ja August Mälk selle lapsepõlve pikendasid, noh, niisuguse pikkade sammudega ja niisugusse, tugevate emotsioonidega ja sel ajal hakkasid siis tulema üksteise järel ka meie omad uued linnukirjutajad. Harri Jõgisalu ja Rannap ilmus ka siis juba neid. No siis tuli juba Konrad Lorenz ja teised hoopis tõsisemad loodusuurijad. Nii et ma usun, et me piirasin ajaliselt seda lapsepõlves, et annaks jumal, et ta jääkski meiega. See lapsepõlv, üks kardin kukub muidugi ema lahkumisega ja siis sa elad teises maailmas, aga selles teises emata maailmas on lapsepõlve hoopis rohkem vaja. Jah, neli oli ikka, ei ole vähimatki kahtlust selles, et meile oli saatus kinkinud erakordselt õnneliku lapsepõlve. Me tulime täiesti 45. aasta suvel Saksamaa vintsutustest tagasi. Meie kodu oli Sõrves maatasa põlenud, meie vabandus oli hävinud. Meil ei olnud isegi lampi missari klaasiga, vaid see oli õlipudeli otsas põlevvillane lõng. Me tulime Haabudrukale. Meie toidumoodustasid ennekõike silk ja kartul. Aga sõda oli läbi, me olime kõik elus, iga asi, mis toimus, kaasa arvatud uus päev, päev ja rikkad kalasaagid Abruka meestel ja esimesed raadiod ja mis tahes see kõik väämustes nii hullumoodi. Aga samaaegselt nagu see toidulaud oli ühekülgne, vapustavalt ühekülgne ka minu ja Jüri vaimne toidulaud. Sest sina, putukad, raamatukokku, kus olid kadunud kõik niinimetatud eestiaegsed raamatut, sinna hakkas tulema selle niinimetatud bolševiseeritud Eesti kõik trükised ja ennekõike meeletus hulgas tõlgitud vene ilukirjandust ja me hakkasime meeletult lugema ja meie lugemisvada moodustas ennekõike Stalini preemiaga autasustatud Vene sõjaromaanid sinna hulka kõige meeldejäävamad on näiteks budism, pole vōi jutustus tõelisest inimesest kasakevičid, täht, siis veel Semjon Babajevski kuld, kavalev, Veera Panova teekaaslased siis seomuskini, Pathjoonovi ja paljude teiste teosed. Me lugesime läbi sisuliselt kõik täisealistele mõeldud raamatut, mis Abruka raamatukogu tulid ja me tulime Judiga 52. aasta sügisel kuuendasse klassi Kuressaarde ja novembrikuus selles Viktor Kingissepa nimelises esimeses keskkoolis oli välja kuulutatud kirjandusviktoriin ainult keskkooliõpilastele. Ja mina läksin, pugesin sinna tagumisse pinki ja hakkasin ka häbelikult oma kätt tõstma. Ja kui see umbes paarikümne küsimusega viktoriin lõppes, siis 10. klassi poiss, kelle nimi oli Eimad ohak, kellest sai tuntud ajakirjanik, tema võitis selle viktoriini ja minul oli tema järel suuruselt teine punktide summa ja mul tuleb ikkagi see viktoriini läbi viinud õpetaja pilk meelde, kui ma sealt püsti tõusin, jäi ta mind vaatama. No kuule, laps, aga mis klassist sina oled? Ja mina ütlesin, et ma olen kuuenda klassi poiss ja mul tuli nahka, sest auhinnaks olid raamatut, ma mõtlesin, ta ei anna mulle raamatut, aga see andis niisuguse tõepoolest reaalse ettekujutuse selle lugemise mahust, mida me olime siis Jüriga koos neelanud nendel aastatel, see oli tagasihoidlikult öeldes üsna aukartust äratav. Aga see teistsugune lugemine hakkas natuke, tuleme hiljem Advindi ainult kah paar näidet teile siin tuua. Me elasime võitlevate istmi propageerivasse riigis ja alles 56. aasta jõulu ja uusaasta vahel, kui ma olin üsna raskes seisukorras, kuidas selles haiglas üks vanaproua tuli, pani Ühele niimoodi hämaldaval õhtul, enne kui me oma sisse saime, pani minu laua nurga peale piibli. Ja ma olen seetõttu piibli läbi lugenud ja küsimusele tuulik, kuidas on teie vahekord jumalaga ja usuga olema seetõttu vastanud, et ma olen haritud ateist. Ja 1962. aastal, kui ma läksin toda seda, kui kaksikvend oli minu eest läbi käinud meditsiiniga komisjonid, sest ma natuke pelgasin veel oma tervislikku seisundit siis Atlandi ookeani lõunatroopikas eestitud A Le veel Juhan Sütiste õppisin ma keelt ja minu kajuti laual olid kolm raamatut. Vana testament eesti, esperanto, too ja inglise keeles. Kui me Saksamaalt tulime tagasi, siis isal Sõrve maha jäänud raamatukogu, mis oli mitu 1000 raamatut, oli muidugi kõik hävinud, laiali kantud, ära põlenud, üksainuke raamat. Ta oli kogu meie pere peale, kui Saksamaalt olime. See oli isa väike saksakeelne entsüklopeedia line teatmik. Ta oli ise omal ajal omapäi saksa keeli omandanud perfektselt ja ta ei tahtnud seda ka unustada. Isegi Saksamaal olles sakslasi, mitte vihades, vist püüdis mõista. Igal vabal hetkel luges ka seda teatmiku. Ei olnud siis piiblit, kuigi ema oli meil jumalakartlik inimene ja kui ajad pisut, Nad läksid, ema hakkas pühapäevi hommikuti Soome raadiost kuulama jumalateenistust. Nii et ema ei püüdnudki meile Piibli, teete handad seda ehk oleks Abruka külast juba kusagilt siis saanud ja seda meie peres ei olnud aastaid. Aga minul on piibliga seotud elu kõige kaunimaid tundelisemat hetked selles mõttes, et kui ma sõjaväest ära tulin Nõukogude armeest 66. suvel oli üks kordumatu kaunis suvi ja mul oli selle Eesti korraga rohkem kui üks pruut ja ma pidin kõigile kirjutama ja mulle endale tol ajal nii palju mõtteid veel ei olnud ja siis oli mul ma tunnistan, mul oli piibel laua peal. Ja ma usun, et mõni kaunis naisterahvas tänaseni mõtleb, kuidas sai nii noorel inimesel nii sügavaid ja igavikulised mõtteid olla. Me võime siis halvatud, uuem, kuuenda suvel saalid sõna otseses mõttes pühamees. Aga ma tahan Ülo käest seda küsida, et selle kirjanduse sees tol ajal Abruka raamatu see ei olnud ka veel niisugused võimsad merekirjandust peale indi tuulise ranna esimeste osade ja Smuuli Koguva külasid, et pärast tuli sul seal rännukirg ja merearmastus. Kust kohast nüüd hakkab sinu lugemiselamus pihta tõsine lugemiselamus ja ookeanikirjanduse koht? Jah, see on muidugi üsna kapitaalne küsimus. Ma meenutan ookeanilugemisi selles mõttes tänulikult. Kehale andis aega võimalust ja sel korral, kui laeva raamatukogu oli enam-vähem komplekteeritud lugeda mahuliselt üsna palju. Meil ei ole viisakas Jüriga siin teineteist kiita, seda enam mikrofonide ees, kuid me tegime endale juba kudes selles keskkooli päevil selgeks vene keele. Me hakkasime lugema ajalehte saeveskis ja me käisime Kuressaare raamatukogus lugemislauas lugemas ajakirja Innostvanneliteratuuda, mis sel ajal oli Nõukogude Liidu üks esimesi kaasoliidseid Lääne Badema kirjanduse vahendajaid. Ja, ja selle tõttu selles keeles lugemine sai ka üheks eluaegseks harjumuseks. Nii et kui ma 1961 esimest korda läksin pikale Atlandi reisile, siis kõige muu kõrval lugesin ma baaslaeva Johannes vale raamatuga, kust läbi kuus köidet Ivan puuninit originaalis puunin sai just lubatuks jälle Venemaal emigratsioonis elanud Vene esimese Nobeli laureaadi na aga 62. aasta sügisel kuskil seal teispool ekvaatorit juba toogo myybja traavers silma lugesin vene keeles kokku kokku 16 köidet Dostojevski. Ja sain eluks ajaks ettekujutuse sellest mehest ja võinud ka tunnistatud, imelikul kombel ei olema hiljem ühtegi Dostojevski raamatut Te võtnud. Võib-olla ühte meest nii palju järjestikku ka lugeda ei tohi, aga paarikümne aastaga sellega paralleelselt sai läbi loetud kogu maailma merekirjanduse Bademic. Nendes keeltes nagu öeldakse, mille peale meie hammas teatud nädal hakkab ja ehk oligi parem, siis hiljemalt hakkasid need lugemusest. Kui mälu ei peta, siis esimese merejuttu sa kirjutasid 15 aastaselt solitest kaheksanda klassi poiss, kui sa said Saaremaa kirjandusvõistlustel juba auhinna 15 aastasena siis selle täpselt, kuna meil on, me oleme suhteliselt hea mälu. Oma esimese novelli kirjutasin ma käesoleval nädalal täpselt 50 aastat tagasi, esimesel märtsil lõppes saade maa üleüldine kirjandusvõistlus ja just veebruari viimasel dekaadil kirjutasin ma selle esimese novelli, mis üllataval kombel leidis ka kohe auhindamist. Nii et saab oldud juba mingil kombel 50 aastat nii-öelda suurest kirjandusest, see oli siis väga hea, et sul ei olnud veel piisavalt suurt lugevus, siis oleks saanud liiga vala professionaaliks liiga varane professionaalsus, väga hukutav. Nii et siinpool vedasi. Ja kui nii elukogenud professionaal seda sedastab. Mina hoidsin neid August Jakobsoni lukusidki ja kaua oma hinges ja ma ei julgenud isegi üritada neid pisikesi loomavalme ja proosaluuletusi kirjutada ja aga ma pidasin vastu kuni 1970. aasta jaanipäevani ja siis oli üks täiesti müstiline päev, kus ma hakkasin hommikul kirjutama, valmisid lugusid, lindudest ja loomadest ja õhtuks olid need valmis. 17. Tunnistan teile ausalt, kõik on trükitud. Aga see loomaaialinnuarmastus jäi nagu siis püsima. Siis ma lugesin vahepeal läbi veel Tammsaare, meie rebase ja kas seal on vares sees ja see varesemotiiv hakkas mind noh, sõna otseses mõttes vaevama, sest varas on looduses ehk kõige targem lindi ja ma mõtlesin, et kui ma kunagi kirjutan lindudest pikemalt või loodusest, siis kirjutan just nimelt varesest. Aga see Ülo alane professionaalsus oli mul ka väga kaua takistuseks, sest ma olin täiesti veendunud, et ma lähen Nornitoloogiks õppima ülikooli aga keskkooli viimase klassi viimasel kuul, Ülo oskas mind ümber rääkida, et tuleb minna filoloogiat õppima ja ma mõtlen, oleks ma natuke varem loodusteaduste kallale saanud, võib-olla siis oleks mu teadmised olnud ka sügavamad ja mu emotsioonid ehk tugevamad, sest teadmistes peitub jõud. Nii et see asi venis, aga 79. aastal ma siiski kirjutasin väikese romaani valmis ja selle pealkiri oli vares. Ma hakkasin vennast mõned aastad varem tänu oma meresõitudele ennekõike nagu tookord õieti läänemaailmas ringi rändama. Ja 1977. aastal oli mul õnnelik võimalus tutvuda suude eesti luuletaja Kalju Lepikuga Stockholmis ja meist sai Kalju elu lõpuni head ja lähedased sõbrad ja kolleegid, kelle kodus Stockholmis on palju istutud ja keda meil oli au ja võimalus nii nõukogude aegses kui vabas Eestis vastu võtta. Ja mul tuleb aina meelse Kalju suhtumine sellesse Jüri varesesse. Kui see ilmus kalju, ütles mulle, et ma pidasin sinu venda ikka üheks naljameheks. Ja alati Stockholmist ära tulles ütles kalju niisuguse klassikalise lause mulle ukse vahel. Ole kena, kui sa siis jälle Tallinnas oled, tervita seda oma lähedast sugulast, kes selle varese kirjutas. Ja teinekord sõnastaski, et selle romaaniga. Noh, lõpuks naljamehest sai ka tõsine kirjanik. Kui ma neid lapsepõlveraamatuid mõnikord nii-öelda näpin riiulit Vatanen võimule satub kätte sedasama ööbik ja vask, kus siis ma otsin kõigepealt üles oma ühe lemmikloo sellest raamatust. Ehk loeme vahelduseks väikese loo ette, see on vares käib tihasel kosjas. Vares nägi tihast, otsustas talle kosja minna. Tehasele meeldis vares samuti väga võttiski kosjad vastu. Õhtul, kui lauas istuti ja keha kinnitati, küsis vares pruudilt. Ütle mulle, miks sa nii hirmus tilluke oled. Noor veel noor, veel vastastihane, nõnda suuremaks siis ikka kasvavad kasvanud kaaslane, miks siis ei kasva, pärast sööki hakkas pruudil igav. Haigutas iga natukese aja tagant, ütles viimaks peigmehele. Mul on igav, kõnele mulle mõni niisugune lugu, mis mu igavuse eemale peletaks. Hea küll, nõustus varese, jutustas kohe. Mullu kasvas seal metsataguses külas, kus minu onu elab nii kõrge uba, et tigu seda mööda kolm korda vihmapilve juures jooma ronis. Oh see nüüd mõni ime, ütles tihane. Tunamullu nägin mina nii pikka hernest, et ritsikas käis sedamööda päikese peal oma piipu süütamas. Vares jutustas kohe uue loo. Kolm aastat tagasi tõusis samas metsataguses külas nii kange tuul, et inimesed käisid neljakäpukil. Sellest kombest said nad vabaks alles mitme kuu pärast. Haa stseenid mani ime, ütles Deane. Viis aastat tagasi nägin ma nii kõva tuult, et veskid paistsid kõik ilma tiibadeta olevat. Tiivad keerlesid nii kiiresti. Vares jutustas neid kolmanda loo. 10 aasta eest olevat olnud nii kole pakane, kuused, metsas karanud kõik tüvest kuni ladva lõhki. Ahah, see nüüd mõni ime, hüüdis tihane. Umbes tosina aasta eest, kui ma alles oma kolmandaid poegi taga Leinlasin. Tulin päripäeva paiku, sihuke vali pakane, ahjusuu ees leiba jätkuval naisel külmus käsitaignasse ja pada pliidil, ühest äärest kees, teises ääres oli aga supil paks jää peal. Ja, ja, ja siis pidi on mõistlik tõesti vali pakane olema. Arvas vares, ohkas, palus luba korraks välja minna ega tulnudki enam tagasi. Olgu lugu aaga Ernaga ja pakasega, nii või teisiti. Aga nii vana naist, kes seda kõike läinud on, ta endale siiski ei taha. Minu jaoks arusaamine olnud, et liiga vala liiga tarku raamatuid ei tohi lugeda, see on asjatult mahavisatud aeg. Me võime nii-öelda, me oleme seda lugenud. Me oleme teist lugenud. Ja Juhan Smuul näiteks ütles, et kuskil kui Juhan oli neljakümneaastane, et inimesele jääb umbes 200 raamatut. Aga 35 aastane Smuul oli näiteks minule isiklikult tunnistanud, et ta oletab, et tema lugemus on nii suur, et temast rohkem eesti kirjanduses on lugenud ainult Tuglas ja Semper. Ja Juhan väitis, et neid kahte sadat euri, mis on lemmikteosed, hakkab inimene ülejäänud elus ikka ja uuesti üle lugema. Sest ta teab, et need on väärtuslikud, nendesse saab mingisuguse elamuse. Need on osa tema kultuurist. Ja kui me sinuga täna siin räägime, mida me lapsepõlves lugenud oleme, miks me ei pea, siis meenutame näiteks kõigis nendes intervjuudes, mida Smuul kuulsa kirjaniku Anna pidi küsiti talt sageli, mida te lugesite lapsepõlves noores eas ja mis tegid teist kirjanikku ja teeb oda vaadandi on nii ilusasti meenutanud, näiteks kuidas Juhan pani seda nimekirja kokku. Ta oli tõesti meeletult lugenud inimene ja Juhan vaatas Poolale otsa ja küsis, et kas me paneme sinna kirjaga Toomas Manni ja Dewooda väitel juhale ei armastanud, Thomas Manni, teeb ta targa ja intelligentse inimesed loomulikult paneme siis Juhan ütles oma kavalal kombel, kui me juba Thomas Manni panime, panime Heinrich Manni k. Niimoodi tekib teinekord pilt sellest kõigest, mida kirjanik loeb, mida ta peab lugema ja jääksin selle mõtte juurde, et õigeid raamatuid tuleb lugeda õigel ajal. No selles vanuses on vist ilmselt niiviisi, et kui sa raamaturiiuli seisad ja raamatu kätte võtavad, ükskõik kui hea või kui kuulasse raamat ei olegi ja kui sa lehekülje või kaks loed, siis sa tunned kohe, kas sel hetkel su hing nõuab seda raamatut, see oleneb su enda meeleolust ja, ja kogemusest ja saatusest. Mida sa uuesti tahad lugeda. Kui ma nüüd Ülo käest küsisin, kui ta nüüd uuesti satuks Abruka raamatukokku aastal näiteks 1000 948950 52. Millise raamatusse sealt siiski kõige ennem kätte võtta? No sellise taamatumis sünnitab minus kõige enam nostalgiat, võib-olla ma leiaksin sealt mingisuguse juhuslikult säilinud Stalini preemiaga hinnatud teoseid näiteks Kasak keevitši tähe, kuna see oli tolleaegses Nõukogude üsna banaalses ja üheülbaliseks ja üsna halvasti kirjutatud sõjakirjanduses üks ometigi ehedaid ja mõjusaid mõjuvaid teoseid. Võib-olla sellega Sakkevitši tähe võtaksin ma esimesena ja vaataksin nüüd, miks see teos tolleaegses sõjaraamatus minule isiklikult kõige enam meelde jäi, nagu ka selle raamatu järgi tehtud film, mida me vaatasime, kui vänd kino Abruka koolimajja tuli näitama ühel õhtul kolme nelja filmi, mida näidati õhtul kella kaheksast öösel kella kolme-neljani. Et võib-olla kasakevitši tähevataksin uuesti kätte ei antud, neile aastal oli ta vene kirjandust hullupööra ja seal oli seda igal tasemel ja seda jagus hiljemgi. Isalvest ei olnud eriti selle vastu, kui me neid kasakewis sõitja pandi. Oravaid lugesime. Mul tuleb meelde üks kord hommikul enne tunde, meil oli Üloga pisut aega, õpetajad juba vene keelde, ma õppisin vist kas poole tunniga õppisime Nõukogude Liidu hümni vene keeles pähe? Vaata huvitav, ma harva nägin oma isa pahasena, aga millegagi pärast sai vahtu tema hing, et õppisime vene keelelt pähe nagu muud ei oleks õppida lastel, ütles isa. Aga noh, niisugust anti venelikke meeleolust. Hommik meis siiski ei süvendanud ja mina olen eluaeg olnud vene kirjanduse fänn ja mul oli kaua-kaua aega kaks lemmikkirjanik olil Ermatuge koogol koogolit hakkasin õhtut külastikankas pihta. See oli mitte seikluslik lugu või mitte mingisuguse kauge tundmatu maa kirjeldus, vaid juba varasest noorusest. Ma ei suuda seda ütelda, mida see hoog oli, tekst alati sinusse toob. Tähendab, see on võõra vere ja võõra rahva jõud ja ärevus tähendab jõud kogu niisuguse rahvuse võimetes ja tema suuruses ja tema sangaritega tema legendides, aga samal ajal mingisugune ärevus ja hirm, et kui see jõud valla pääseb, siis see jõud võib ka midagi hoopis hirmsamat teostada, kui ainult särada rahvusena. See võis olla täiesti niisugune vale ettekujutus, aga selles oli midagi sellist seletamatut ja müstilist, millest ma tundsin, et ma lõpuni aru ei saa ja mina olen küll, ma ei ole Tolstoi seal üle ühe korra lugenud, aga koogolit võtan ma ikka ja jälle kätte ka, sellepärast et hiljem sattusin natukese humoristide nimekirja ja koogoll ja Soome niinimetatud metsalaane humoristid. Nad on niivõrd iseseisvalt niivõrd tabamatud, niivõrd seletamatut, et nende juurest ei ole mitte midagi õppida, ei tule kätt. Kõik on ainukordne, niivõrd seletamatult ilmselt oleks pidanud ise kusagil Sorošesse aasta laadal olema, et näha oma silmaga, mis kõik võib juhtuda, millised laustad ja teab, mis loodus seal järske vajad inimestele ilmutada. Või siis noh, ma ei tea avoka Ahoga endaga kohtuda, et uskuda, et selline inimene on olemas oma abituse pärast, et miks ma lõpus kõigest aru ei saa, miks ma humoristina humoristi ei mõista, miks ma aru ei saa, kus on see tõeline naljamehhanism, millega millega lugejad hoida ja et midagi õppida ma ei suuda, siis ma võtan selle koogoli uuesti kätte. Olen koogolid vist. Niimoodi vallas näiteks jutt ei maksa midagi, tema huumad ei kirjutamis uudingdudes seletada, milline vahe on Saaremaa, Hiiumaa ja Muhumaa kuumadel ja tõepoolest on, me teeme hoopis erinevalt nalja ja peale selle on üks Jüri teooria, et Eesti territooriumil randadest kaugemale Eesti sisemaa poole huumori tajumine väheneb. Ja Kesk-Eesti on kõige tähtsam paik ja me olime Jüriga esinemas kuskil absoluutselt süda Eestis paarkümmend aastat tagasi. Ja Jüri sattus kuumadest kõneldes jõudis jälle sõnastada selle asja, et Kesk-Eestis ei taibata kuumadest peaaegu midagi. Mina vaatasin hirmuga saali, seal tekkis täielik oota, vaikus, silmad tõsinesid. Aga vend on nutikas mees, ta hoomas selle siiski paari sekundiga häda, nii et me saime elusalt sealt ikkagi tulema. Lõppkokkuvõttes. Ja Jüri kahtlemata jagab huumorit ja kõik, aga ma arvan, et meie lugemuse juures, kuigi ta algas ühekülgsest vene nõukogude kirjanduses on meil suuresti vedanud, sest me oleme saanud ikkagi suhteliselt arvestatavalt hea maitse selles osas, mida me loeme, mida rehkendan selle järgi, et meie kumbki ei loe kriminulle ja meie kumbki ei, absoluutselt mitte ühte seebikat. Nii et ilmselt on meile sattunud lugeda hea kirjandus ja taevaisa on andnud tarvidust just nimelt seda head kirjandust ikka ja uuesti mingil määral tänase päevani lugeda. See on jah, omas mõttes isegi nagu väike mõistatus, et seiklusjutud maalt ja merelt ja ulmekirjandus jäi meil nagu täiesti vahele. Ja see on meil tänaseni praktiliselt kõik lugemata sõna otseses mõttes muinasjuttude pealt noore kaardiväe ja kuidas karastus terase juurde ja saad juba suuri sõnameistreid, vallutaja Pelle ja perekond kaart. Ja, ja ei olegi tarnet olnud pärast maid. Ülo läks pärast ookeanidele ja kaugetel maadel ja kõik seiklusjutud maalt ja merelt olid tal lugemata. Huvitav, kuidas ta seal hakkama saan, aga. Ma tahan veel Ülo käest küsida, et lapsepõlve lugemuse kohta, sest Me olime täiesti lapsed, kui me kirjutama hakkasime, et kas sa oled ikka oma venna loomingut jälginud kogu aeg lapsepõlves. Ja me oleme tänu jumalale erinevalt kirjutajad. Mõni väidab, et Me oleme identsed kaksikud ühtemoodi inimesed jumal tänatud, et meie mõtlemises lähevad eri suundades, meie loominguline käekiri on absoluutselt erinev. Ma võin küll tunnistada, et on väga raske olla Eesti ühe tuntuma oma testivend, sest sa pead kogu aeg tegema nägu, et seal vähemasti naljast aru saada. Ja ma käisin Tallinnas ükskord Jüri eest esinemas. Oli udune ilm. Kui Jüri pidi Tallinnasse tulema, ühte suurde tehasesse esinema, ta oli juba eesti tuntumaid omaadiste ja lennuk ei tulnud. Ja ma käisin, esinesin Jüri ees kaks tundi ja mulle tehti väga häid kingitusi, seal tehas tootis mingisugusesse häid lampe ja mulle tehase direktor ütles veel kokkuvõtvalt, et jumal tänatud, nii tore ja huumorit mõistev ja nalja tegev inimene tuli meiega kohtuma ikkagi, aga ma olen kuulnud, et teie vanem vend Ülo on ikka hoopis tõsisem inimene. Nii et sellestki ürisevaid järeldada, et ma olen üsna kursis sinu loominguga. Tänan. Kui palju teie vanem õde Salme teid juhendas lugemismaterjali valikul ja teine küsimus on see, et kuivõrd mõjutas teid selles lugemuses või ka kirjutama hakkamisest see, et eile oli niisugune suur sugulane nagu Juhan Smuul. Salme osa on nüüd üle hindamatu on meid kasvatanud ja koolitanud ja ilmtingimata ka kirjanduslikku maitset meile mõlemile andnud. Smuul oli kõrge ja vägev ja võimas eeskuju. Nii lähedal sugulasena, seda enam. Ja kui ma viis 10. vastad tagasi oma esimese novelli kirjutasin, siis kuu aega hiljem näitasin ma seda uhkusega Juhanile, kuidas alles see käsikiri on mul alles. Ma loovutan selle taotu, kirjandusmuuseum oli üks päev. Mitte et ma siiani häbenen seda, sest see on kõige selle auhinna saanud. Novelliäärtel on Juhani märkused naiivne, vilets. Kas siis nii tohib ütelda? Ka nõrk, see ei kõlba kuskile, kogu tekst on märgistatud ainult selliste hüüatus märkidega. Ja Johan muidugi jumala õigus kõike seda kirjutada. Ma arvan, et minule isiklikult Juhani inimlike eeskuju on sama suur kui kirjanduslikke eeskuju ja kui ma olen üritanud läbi elu suurele merele, et pääseda või noh, niisugused natuke nõrgema tervisele vaatamata midagi ikkagi teha, siis on ka tema isiku mõjusin erilisel kohal olnud. Ma pean siin lisama, puhtkirjanduslikult on vanem vend olnud minule ka suureks eeskujuks selles mõttes, et kujutage nüüd ise ette, et on kaks viieteistaastast iseteadliku ja võimekad poissi järsku üks nendest on 15 aastaselt juba kirjanik ja teine ei ole mitte keegi. Seda oli kohutavalt raske üle elada, kaheksas klass ja mõtled, et sinu venda juba trükitakse ajalehes, tema on juba kirjanik. Erakordne alaväärsustunne oli pool aastat pääsenud sellest ennem kui ma kirjutasin. No tunduvalt tegelema jutuga vist kaastundest. Saaremaa ajalehe toimetaja trükkis selle ära. Ma olen talle elu lõpuni tänulik, ma pääsesin nagu painesk. Ja ma ei mäleta isegi jutukas tänaseni ma tea, selle peaks üles otsima ja kõrvaldama, sest see oli tõesti väga nõrk. Et kuidas nende huumorit, aga on ikka see Hiiu ja Saare ja Muhu huumor paari sõnaga ja et milline siis teile endale nendest kõige enam meeldib? Tähendab huumorit ei ole, kuid keelt ei ole. Ja ma olen võib-olla ise nii-öelda humoristi maine saanud ainult tänu sellele keskkonnale ja sellele keelele mis on end ümbritsenud. Nüüd on raadio, televisioon, kino ja nii edasi, mis kõik asendavad sedasi väär, mis vanasti oli inimese ümber, kus iga hea ütlemine iga nali säilitati küla või suurema kogukonna teadvuses, see oli eraldi väärtus. Seda korrati, sellest räägiti meie väikses Abrukas jäid selliseta ütlemised alati meelde. Ma toon lihtsalt kolm ütlemist, mis võib olla määrasid ka minuga humoristi saatuse. Noor kalur ja vabruka poe juures nii rängalt magama, et mehed lohistavad jalust ära prügihunniku peale. Abruka külanaine läheb mööda, ütleb tihedal hoidku, miks nii noormees ära visata, seda sünniks pruukida veel. Selliseid ütlemisi säilitati ja hoiti väga kaua. Vana kalur vaatab naised jälle poe juures, seal saiuvad ja räägivad oma elust ja räägivad, kui haiged nad kõik on. Kalur läheb meeste, juhtleb kuus päeva nädalas soiuvad ja räägivad, kui haiged kõik on. Pühapäeval pole matta mitte kedagi. Aga elus, no kuidas saab niisugust asja unustada, kuidas sa saad seda maailmale mitte rääkida, siis on meil sellised inimesed, tuleb meile kolhoosi esimeheks. Kommunist, Isamaasõja veteran. Kuue klassi haridusega on kohtuniku alludena seda, kuna ta on kommunist Ta teisel või kolmandal kuul habrukas kirikuõpetaja ei olnud tema päev. Mates käesolevat surnut meenuta. Meenutad meie kolhoosi töösaavutusi. Mis puutub sellesse olemusse, siis on ju niiviisi, et saarlastele ei olnud nali mitte kunagi naljaks omaette tähendab, nendes sfäärides naljas avaldas kogu elutarkus ja ja selleks oli ka eluline vajadus inimese proovimiseks. Kui oli vaja suhteliselt tundmatut inimest daatigi, vaata kellega sa pidid igas olukorras olema, siis sellele mehele visati paar nalja. Jätter. Kui ta naljast aru sai, siis võiks selle mehega igal poole minna. Erakordselt raske on olla inimese kauemat aega pisikeses kitsas ruumis. Inimesed, kes nalja ei mõista. Judiga on umbes 100 lugu, mis meile mõlemile väga meeldivad ja me kordame ta esitame neid suure eduga omavahel ja oma sõprade ringis. Meie sõbrad on neid palju kordi kuulnud. Üks lemmiklugusid kuulub Juhan Smuuli-ile. Smuul ja Debora Vaarandi olid kahekesi esinemas Paides ja kui kohtumine oli läbi, astus saali, et kuuenda klassi tüdruk, pioneer. Tal oli pääs loomapuud, kus oli üks patsakas kodujänes. Aga lapsel olid eks pähe õpitud ja ta ütles muuli poole pöördudes. Lugupeetud rahvakirjanik, lubage teile üle anda väikesed mälestusesemed. Ja Kirjanike Liidu Volgaga ka Tallinna sõites. Juhan oli kogu aeg naerdavate poodaga, seda väikeste mälestusesemete juttu. Kuni järgmisel hommikul tema Kadrioru kodus selle patsakal jänesele oli kaheksa. Tänases lipilis rääkisid oma lapsepõlvest lugemisest kirjanikud Ülo ja Jüri Tuulik. Salvestus on tehtud 19. veebruaril Muhumaal Koguva külas. Saade on valminud koostöös Eesti Kirjanduse seltsiga. Meistri panid kokku Külli tüli ja Urmas Vadi kõike paremat ja kohtumiseni. Litter otsib väravaid kirjandusilmas.