Tänane saade kannab pealkirja tuli roos ja räägib soome luuletajast hilja Unerva lehtinemist. Ühten keran, elanes tuli Roosu hauge ühten ühensiku kasta ja amme ja rauge silland ehk vedellenze keskiiayden huuma. Silon lehtiv Verinen, purpur, ainen, uuni. Silon Duaksu. Täida tuli kokanen, joaseen kunagisi hele hetki. Naudin hetki. Kaadu paigaldasin. Hilja Unerva lehtinen sündis 1882. aastal Helsingis ja lahkus esimesel märtsil 1972 jättes endast järele paarkümmend luuletuskogu seitse romaani, novellikogusid arvukalt esseesid ning arvustusi. Tõlkeid prantsuse keelest. Pärast Eino Leino surma andis onerva seon ta kirjanikunimi soome kultuurile hindamatu väärtusega teose kaheköitelise Eino Leino, luuletaja ja inimene. Oler vaja Eino Leino suhe oli lähedane vastastikune kiindumus mis oli esialgu mõlemapoolne. Võitis edaspidi teise kuju. Elu lõpuni jäid nad aga lähedasteks sõpradeks. Suure poeedi puhemlikku elu. Lõpuperioodil oli Olerva abi Leinule hindamatu. Olerboli Leino kõrval sajandi alguse värvikaim luuletaja isiksus, kelle algusjärgukogudel oli palju, ütlevad pealkirjad. Ebakõlad 1904. Ja purustatud jumalad 1910. Oleneb on jäänud teenimatult varju Eino Leino kõrval. Nii luules kui proosas tõlgendas unelema uut vabanenumat elutunnet. Ta toob soome kirjandusse uue tegelaskuju iseseisva naise, uute kristlikust moraalist erinevate arusaamadega. Kultuuriajalooliselt on huvipakkuv romaan meeridia mis annab huvitava pildi Eino Leino lähemast tutvuskonnast. Kahe luuletaja kohtumine toimus sajandi alguses Helsingis kui kahekümneaastane üliõpilane ja õpetaja kandidaat. Hilja Unerva lehtinen tuli paluma üht tähtpäeva luuletust soome luule ja kultuurikriitika tõusvalt tähelt Eino Leinult. Samas söandas ta küsida, milline kunstiharu, luuleteater, muusika, maalikunst oleks küsijale tema Mitmekülgsete harrastuste seast õigem. Minge mehele vastase Leino sügavasti solvununa ja valesti mõistetuna läksin oma teed, kuid varsti pärast seda kõnelust vabanesin ma kaunishinge ja kõikide kunstide harrastaja eluhoiakust. Nõnda kõneledes kohtusid nad esimest korda. Oidermaa meenutab, et sõbrunes Leenuga umbes 1905. aasta paiku. Leino sõpradele oli üllatuseks, kui poed 10. detsembril 1905 neiu Freya Šoltsiga abiellus. Orhideeliik kaunitar kassilikult nõtkete liigutustega mõjus nagu luuletus luuletaja kõrval. Oleva esimene abielu metsatehniku ja maalikunstniku Väinust ringiga osutus ebapüsivaks. See hakkas kõikuma 1907. 1908. aasta talvel, samal ajal kui Freya ja Eino Leino perekonnaelu tasapisi pingestus. Samal aastal on kirjutatud ka novell, hääled. Valge maja ees on pikk kiigelaud ja selle ümber suur rohuaed, mis sügisese õhtu. Üksilduses tasakoondise kiigelaual pimeduse peidus istuvad kaks inimest, neid pole näha. Ainult hääled tabavad teineteist, ainult hääled ajavad juttu. Iga sõna sõdib teise vastu ja siiski ujuvad nad koos minema. Ühes Levkoide lõhnadega öösse uppudes. Kaks kohta on sinu elus, millest ma aru ei saa. Sinu ja minek, siis. Esimene tagasitulek nüüd selles oligi kõik mu elu. Kas sulle pettumuseks oli? 10 aastat tagasi ja nüüd? 10 aastat oled sina minust eemale sammunud? Minule nüüd ainult kauge mõistatus. Miks sa arvad, et sinust eemale sammusid? Ja sellest Andres õnnetus minuga lakkasid mind armastamast. Lahkusin sinust siis, kui sind kõige enam armastasin. Imelik armastas, kiskusin enesest lahtine kuiva oksa. See on minu elu kõige piinava mälestus. Minu jumalad lõivad mind oma sõjariistadega. Süda lõhki nagu habras koor, äratan südames. Sidemeid olnud, kus sa seda tead? Seal on ka südamesaatus, süttimine ja kustumine ühes armastusega, minu armastus ei ole kustunud. Lähed oleti, mina põle. Armastas Kustas, kas mind jälle rad? Tõukad? Nagu siis? Siis palusin, maitsa jääksid? Kõnelesid teised, kui tundsid, olid külm nagu jää. Armastuse tuli oli sinule tundmata, muidu ei oleks minu arm sinule haavav olnud. Armasta sellist, siin. Ma vajasin hingamisteadust. Nüüd oskan hingega armastele lits mulje. Minul ei ole enam singi. Kuigi sa mind ära tõukad, ma ei lähe elu. Jään sinu uksele ootama, juba läksin teineteisest, need, ma ei või seda uskuda. Sinu hääl on samasugune, kui, siis. Anna mulle oma käsi arvamusel. Mind ei ole olemas, sina puudutad Rico viirastust ususeda. Mina kustutasin siis kumine, armastaski. Sõnad on ära auranud nagu koide lõhnad sügisese sees. Kui Eino Leino ja one Reva vaheline kirjavahetus 1908. aasta juunikuu lõpul päriselt lahti läks oli sellele eelnenud tutvus sõprus ja kiindumus. Kevadtalvel 1908 äratas nende kuraneerimine suurt tähelepanu kirjandus- ja kunstiringkondades. Ja sama aasta suvel olid mõlemad kirjanikud oma abikaasadest lahus. Olerva elas oma isa juures kotkas Eino Leino Helsingis hotellis, hiljem väikeses üürikorteris. Kirjavahetus algas pärast Leino Kotka külaskäiku. Need on pikad kirjad, jõulised luulelised, hingeahastuses ja valus kirjutatud pihtimused mis sisaldavad muu hulgas hulga luuletaja sisimat tunde, ilma isiklikku sümboolikat ja müstikat. Ridade vahelt võime aimata, et Leenu oli rohkem kiindunud luuletajanasse kui teine temasse jääd. Vastastikune usaldus polnud täielik. Kirjanik on Narva Helsingi seitsmeteistkümnes juuni 1908. Kulla Onärva kotkas, käik avaldas mulle mitmel moel vapustavat mõju. Kõigepealt otsustasin, ma ei sõida Helsingist kuhugi, teiseks kolisin otsekohe Sven ja seda ära ja asusin elama siia Eeriku tänava majja number kolm omaette tuba, eraldi sissekäik, mis nüüdsest kuni tundmatut tulevikuni on mu aadress. Kolmandaks sain ma aru, et armastan sind liiga palju. Püüan tasapisi koguda täielikus vaikuses, kuid asjatult, nii asjatult. Neljandaks otsustasin kohe karsklaseks hakata ja mürgitada end pigem mõne muu naudinguga nagu näiteks luulega nõdrameelsete fantaasiatega, sinust ja nii edasi. Mul on juba nüüd hirmus igatsus sinu järel. Hommik koidab. Kel võib-olla kaks öösel olen kavatsenud hankida äratuskella. Kus ja mida teeb süve salmi tüdruk. Arvatavasti uinunud mingeid kohutavaid kandidaadi teose kohal. Ma ei või elada ilma sinuta. Sina seevastu seda on kurb mõelda. Kohutan kirjutanud sinust, see tähendab sinu romaanist Mirdja nii Päevalehes kui Helsingin sõnumites. Meest on vallanud eriline energiahoog. Ma olen mõlemaid artikleid lugenud ja annan neile täieliku õnnistuse. Mõlemad on nimelt väga kiitvad. Ta tegi ka mulle visiidi oma noore mõrsijaga. Tüdruk oli üsna meeldiv, aga kohutas nii tuliselt armunud, et see oli päris ebameeldiv. Ainult väike viide minu poolt nende suhte purunemise võimalikkusele. Tüdrukul tulid pisarad, silm näed, see on õige armastus. Ja mina ohkasin endamisi. Õnn üksikutel, kuigi suvi kõigil on närve, ei oleks iialgi minu pärast nõnda pisaraid poetanud. Päev hiljem 18. juunil 1908. Sa pead nüüd mulle täpselt vastama, mida sa teed ja toimetad ja millal arvad tulevat Helsingisse. Peale selle peavad olema by, see tähendab, pead mõtlema minu peale ja minust võimalikult soodsalt. Kahtlemata on minu sündsuse tundes palju puudulikku kuid teatud puhkudel toob see mulle samavõrd kasu. Kahju, et me ei leppinud kokku Viiburi laulupeol kohtuda. Uurin laevade sõiduplaane. Harjunud meresõitja pilgul. Oleval tuleb vastata ühele küsimusele, mida oleme varemgi esitlenud. Tule ÄRA süve Salmelt. Ein. Tundru üksindus. Esimesel ESL virgutav kaste kui jook Jaanusele kui vaikselt lalisema mägioja uinutav vulin. Kui hingetõmme pärast pikka võitlust. Teisele see oli magus alus, kirvendamine varjatud mäe Krist. Tallide kiirgus. Ilu, vihalemine. Tuli, et usk, nauding. Kolmandal ööl ei vulisenud lohutuse, läte ei lekkinud ilutõrvik. Ainult ränkraske hall baas rõhus kohal südame. Kõikvõimas pimedus. Kolmandal öösel jaheldav vangla oma mina kivi silmadest valvatud kust vaim igavesti Massa vabaks võitles. Et lunastada. Berliinis oli noor helilooja Leevi mõõdet oja osutanud huvi on Narva vastu ja tema jumaldab hellus äratas luuletajannat tundeid. Leinuga kohtus 1909. aasta kevadel oma sõbra Robert ajaloolise tütre noore harfimängija Aino kajanusega keda oli tundnud juba kümmekond aastat. Neiu kajanus oli väikesest plikast peale leinud imetlenud et paljud kirjad, mis Leino onerevale 1909. aastal saatnud on, osutuvad, kui kõrgelt ta oma luuletajannast sõbratari hindas. Aga ridade vahelt saab lugeda, et nende omavahelises suhtes on juba pahaendeline mõra. Kuidas nende tegelik või kujutletud võõrdumine tasapisi üha ilmsemaks sai. Sellest on vihjeid mõlema tolleaegsetes luule ja proosateostes. Käin koorem, mis inimest rõhub, ei ole elamise suremise vaev vaid valekoorem teistelt päritud vanade vormide lasu aastasadades sammaldunud tardunud kest, võõras rännurüü, totruste säng, kus inimene peab lebama, silmitsedes veretu vaimu, väeti, piinatud ükskõiksuse, nii rusutud ja hukka mõistetud. Tud oma minata kaguelu oma ainsa elu. Ja seda nimetatakse vastutuseks ja kohuseks. Kui on harva, 1911. aastal novembrikuus oli sõitnud Berliini ja liitunud hiljem Pariisis Leevi mõõdet, ojaga oli Helsingisse jäänud Leino hingeseisund. Igal juhul põrgulik armukadeduse ja vastukäivate tunnete segapuder. Eino Leino ja onerva vahel valitsenud mitme tahulisele hingesugulasel oli iseloomulik, et isegi ei ole Arvo 1913. aasta suvel leevi madalat ojaga sõlmitud abielu ega Leino nädal hiljem välja kuulutatud abielu ainukajanusega suutnud hävitada paljudes katsumustes karastatud suhet mis oli nüüd vabanenud erootikast. Leino ja Unerva tormilisele. Kireajale. Tuli veel väike järelmäng. 1913. aasta juunis, Savonlinna ooperipidustuste aegu on Elva, meenutas hiljem, kuidas tema Leino koos pisaraid valasid, kuna ei võinud kokku jääda, sest abiellumislubadused olid juba antud. Sina mu ainus kallis armas igavesti igatsetud, unustamata. Kuid piiritult, Ma armastan sind. Sind üksi ja ainsana kogu laias ilmas. Eile, täna ja igavesti. Miks ainult lühike valuse, ilus lõpp Savonlinna öises muinasjutulise minevikus? Valusast pausist hoolimata Teeemm ometi. Nii käisid, meie kannataksid alati, kui kohtame teineteist. Kui sul kannatanut rohkem kui tollal, kui see esmakordselt kohtasin, jätsin muu maailma selja taha. Sisemine vangisolek on mulle raskem kui väline. Aga ka mu puhas südametunnistuse sisemine ilujõud, mis on mu suurim õnn. Miski ei lahuta mind sinust ei surm, sest ei lahuta iialgi. Ei isegi elu siin, maakera kamaral, midagi muud ei ole igavene. Peale meie ühise vaimu leegi. Savonlinnas oli palju takistusi, mille tõttu ei saanud kohtuda, nagu olime kavatsenud. Kõik jäi ühe valus õndsa hetke peale. Juhuslikult varastasime. Kas on see meie vääriline? See on loomuvastane. Ah, kuidas igatsesin su järele sel õhtul kasiinos. Nii hulluks olen jälle läinud. Kui panen selga kleidi, mida kandsin sel suvel, kui tulin sinu juurde esimest korda Helsingisse enne meie reisi. Siis läheb päris hulluks. Sest ei ole olemas muudkui meie, kaks. Sina tead seda ka kui Jentsed oleksime üheskoos ja teiste hulgas. Kas me jaksame selles elus teineteisest üle saada? Ei tea? Kuni surmani ja igavikuni kuulume ühte. Heino leina, samu suur kallis õpetaja. Milliseid piiritu mõte ja kujutlusmaailmalooni igal hetkel sinule ja sinuga koos. Me ei või usaldada teisi, kui ainult teineteist kõiges. Selle tarvis jaksan ma elada sinu jaoks meie jaoks. Sina oled mu suurim egoism ja altruism üheskoos. Ei ole õhtutega hommikut, oled ainult sina. Kui kurb ja kõiglus. Nüüd on mul see, mida varem asjatult igatsesin, sina, sinu siseilm, sinu intimiteet. Mida me kaks mõistame ja midagi muud ei midagi välist. Iga hetk, nii ma sind kohtan, on täis kurb, magusat naudingut. Midagi sellist pole iial olnud. Ja kuidas me teineteist mõistame pallist pilgust, sõna värvist et siis sekundi jooksul olla teisele päris ise siis jätkata. Täiendades hingede harmooniat. Septembris 1913 ilmus Leinot romaan õnneori milles ta Unerovoga koos kogetut õige südametud viisil ära on kasutanud ja kujutanud Liisas mõningaid onerva vähem meelitavaid külgi. Septembri lõpus saadab ta kirja leinale. Eino Leino. Olen lugenud viimast orja. Minu arust on see hea raamat. Sina oled õige kirjanik, oskad ära kasutada, kõik, mida läbi elad oli nii kummaline tunne. Muidugi ainult käega. Kui kohtasin omi sõnu proua rabingi suus või teades nende hukatuslikest stseenide, milles vaene Liisa kaasa mängib. Originaal jooniseid. Hea, et olen selles suhtes kõigeks kõlvanud. Proua rabinge karnele. Täna siis mind, nii nagu mina sind, tänan. Carmela olin ainult niipalju kui sinu juures pesunaise kohuseid täitsin. Kui enam midagi muud ei teinud. Armastus. Häbiväärne vabadus. Ja siiski on midagi, mis mulle sinu juures ei meeldi. Samamoodi nagu on midagi, mis sinule minus ei meeldi. Aga sinul pole siin midagi kurta. Selle põhjal sa just romaanikirjanik oledki sa luuletaja. Mul pole kahju endast, pigem on sinust. Oled nüüd kallanud minu üle kogu selle elu ääretus tumedas sogases. Milleks ise võimeline oled? Vaata. Algul ei olnud meie lahkumineku põhjus armastuse puudus. See oli midagi muud. Kas ütlen? Ma ei tea, mis see sinu puhul oli, ei tahagi ega võigi teada. Aga minu puhul see oli sinu ääretu ebainimlikkus. Kuidas kohtlesid oma sõpru, neid, kelle olegi, saad edaspidigi olema kõige kallim. See oli vane, sellest kõik tuli. Miks pean nii ütlema? Miks mitte see teine, et ole hea, ilus, armas, igavene olla ülalpool nagu taevas ja allpool nagu ma alati, rahulikult, armsalt, alati. Hea ja suur, tahan olla. Võib-olla Katark. Kas kellelegi Jaksed, korret tuleks suur ja hea et kord tuleks. Piiritu tarkus. Ääretu kurbus. On vaja Madetooja laulatati seitsmeteistkümnendal novembril. Leinoja Aino kajanus nädal varem. Leino abielu jäi lühikeseks. Juba 1914. aastal hakkas ühine kodu tühjaks jääma. Kodu purunemine oli teinule ses mõttes raske, et oleks vajanud kogu oma jõudu Dante tõlkimiseks. 1915. aastal saadab Eino Leino Olervale Kaianist pika kirja, milles ütleb, et ta otsekui sünnib uuesti. Talle on seltsiks vanakuu ja alles nüüd mõistab ta luule olemust. See kiri on esimesi märke luuletaja vastalanud kolmandast ja viimaseks jäänud suurest loomeperioodist. On tähelepanuväärne, et Leino uue luuletõusu rahustavat toeks ja omamoodi vaimseks selgrooks sai igapäevane südamlik sõprus onervaga selle kunagi jumaldatud asjatult vallutada püütud armastatu, riiupartneri, sõbra ja mõistjaga. 1915. aasta sügisel asutati nimelt kirjanduslik Diosoofiline nädalaleht summultai mille toimetuses iso Roberti tänaval lehe peatoimetaja Eino Leino koguni elas ja toimetussekretär Olerva vilkalt ja osavalt töötell. Selle lehe ilmumise ajale langeb ka Eino Leino ja Aino Kallase fantastiline suhe. Kuid isegi see ei muuda hoonerva ja Leino lähedast sõprust, mida Leino jätkuvalt armastuseks nimetab. Eino läinud kirju hoonervale aastaist 1920 23 ei ole säilinud, kui neid on üldse olnud. Haige. Leinu kohtas oma sõpra tollal Helsingist sageli ja Olerva aitas emalikult päris abitus olukorras viibinud Leenut. Tema kirja donervale on aeg-ajalt nagu hellitatud ja haiglase poisikese omad. Kui ta on suutnud ka anda Unervale ilusat tunnustust mitme humoorika või teravmeelse tervituse näol. Olerva jäi Leinole kõige tugevamaks truumaks ja kallimaks sõbraks. Sina, hea sõber oled alati olnud. Nii kaua, kui olen sind tundnud mu parimat mõtet, kaunim avaldumise. Viis. Ma ei või sinust kunagi loobuda. Niisama vähe kui lahutada oma elutööd sinust. Sa kuuluda aegadesse, mille õied puhkevad alles minu haual. Tean, et elu pole sul kerge. Aga kui see võib mõnikord kergendada mõnd sinu elu rasked hetke sest teha ka seda, et maailma suurim laululooja on sind armastanud. Sinu enda ülesanne on teha unelmat tõeks. Onerva käsitles oma Leino suhte valusad ja tormilist järku peale mõne novelli ja romaani Inari ka luuletuskogus, õhtukellad. Selle kogu luuletused on enamasti purunenud armastuse kajastused ja tundepildid. Eino Leino omakorda väljendab anervale pühendatud luuletuses solvatud. Sedasama mõtet. Orjad oleme köidetud ühte, on meie haavatut, südamed, armuahelad, randametel õlul tööde raskus. Kaleeno suhtumine Unerva abi Gazasse Leevi Madetojasse muutus sõbralikumaks juba 1916. aastal. Madetaja esimese sümfoonia ettekande järel analüüsis Leino tunnustavalt Heilooja siseilma mõnegi juures viibinud muusikamehe suureks imestuseks. Mõõdetava omalt poolt on oma lüürilise muusika hiilgavalt tõlgitsenud Leino luulet. Leino jätkas oma eluteed tühjade kätega. Komistades ja kukkudes otsis ta kaitset kord ühe, kord teise naise juurest, leidmata siiski mõnd teist inimlikku tugisammast peale Olerva. Ühe korra oma elus tuli roos vaid puhket. Ühe vaid õilmitseb võidukalt uhkelt. Aroom on jooblustav kõik kevadised tuuled. Muide, on ka Eestis käinud, sellest võib lugeda ajalehest, esmaspäev ilmunud seitsmendal juunil 1927 Soome naisluuletaja Tartus teeõhtu üliõpilasmajas külalise auks. Neil päevil sõitis professor suitsukülalisena Tartu Soome tuntud naisluuletaja proua Unerva. Akadeemiline kirjandusühing ja hõimuklubi korraldasid sel puhul tema auks üliõpilasmajas. Teeõhtu on Herman üks tunnustatud soome naisluuletajaid. Temalt on ilmunud 11 luuletuskogu kuusk, kogu novelle ja kolm romaani. Ühtlasi on ta kasutanud ka Eesti rahvaluuleaineid. Olerva auks korraldatud õhtul viibisid meie kirjanikest suits Tuglas Visnapuu all siis doktor Manninen, magister Mägiste ja teised. Hõimuklubi nimel tervitas vennasrahva luuletajad Johannes Aavik. Peale sele tervitati teda veel akadeemilise kirjandusühingu, Kirjanike Liidu ja vanade sõprade poolt. On Järvakandis ette omi luuletusi. Jälle seenemaid, leides ainult tuhakaid. Samm. Klaid mälestuste puit. Neljas Dailt kooritult kuusirtnudki Su muudki summulile. Suur suvesooja viljasalve õhtul hilja korda läinud päeva täid, lendeid Eha valgeid öid, Võsu lilled laugudele, kiirtekimbud kulmudele. Jälgedesse tantsutuju, hinge kuldsed unekujud, kuuk, sirp, kus nad kõike seda mulle. Pikad õhtud, laulan oma rõõmu sulle. Saates esinesid Anu lamp. Jüri Krjukov Hans Kaldoja. Luuletõlked olid Ants Paikrelt, Joel sangalt proosatekstid mari Tarandilt. Saate autor oli Heidi Sarapu, helirežissöör Külliki Valdma. Muusikaliselt kujundas Saate Silja Vahuri.