Kutsume teid kuulama saatesarja peegeldus. Tere saatesarja peegeldus kuulajad. Täna räägime Taani kirjandus teabekeskusest, kelle toetusel on tõlgitud eesti keelde nii mõnigi Taani autor. Mängens küllansongi liistu. Keemia nõuab. On ta Õue võtke Amboweegi. Käibele omaga. Tere tulemast stuudiosse Silvi Teesalu Taani Instituudist. Tere. Milline seos on Taani kirjandus, teabekeskusel ja Taani instituudil? Noh, kui avata see ajakiri, mida Taani kirjandusteabekeskuse välja annab ja mille nimi on, teenis library mägesi ja mille viimane number on 13 praegu siis ühel lehel leiab seal kohe kuulutuse või teate selle kohta, mis on Taani kultuuri instituut, kust tema tegutseb, missugused on tema aadressid, see tähendab seda, et meil on väga tihe koostöö. Taani kirjandus, Teabekeskuse direktriss näiteks on Taani kultuuri instituudi juhatuse liige ja meil on tihe koostöö ka mitte ainult niimoodi organisatsiooniliselt tasandil, vaid ka päris sisuliselt. Sest mis on Taani kirjandus Teabekeskuse idee idee on tutvustada Taani kirjandust välismaal, sest Taani on üks väike riik ja taanlane tunneb, et tema on üks väike inimene. Ja sellepärast see keskus on loodud ja see keskus spetsiaalselt tehti, selleks tunti Taani kirjandust, mis on nii väga hea, ei tunta kusagil. Ja meie, kes me töötame Taani kultuuri instituudis ja oma ülesannet tutvustada Taani kultuuri Loomulikult suhtleme Taani kirjandusteabekeskusega kui palju, ütleme nüüd tänu sellele kirjandus, teabekeskusele on ilmunud Taani kirjandust Eestis peale sõda, ma mõtlen ennem sõda oli seal mingi 200 teose ringis, aga palju nüüd võiks juurde lisanduda umbes nii. Ma usun, et kõige täpsema vastuse annab Anu Saluäär sest. Et tema on, kes väga täpselt oskab siin kas ütleme, ta arvu või nimetuse ette tuua, aga ma ütlen, et üpriski on suurenenud arvuliselt nende raamatute hulk, mis on nüüd meie lettidel eesti keeles stani kirjanikest. Ja. Ma ei oska arvu öelda, aga mulle kohe silme ette tuleb kuskil kümme-viisteist niisugust raamatut. Ma olen ise sirvinud viisid läbi lugenud viimaste aastate jooksul. Nii et rõõmustav tendents Jutt oli sellest samadest ajakirjast siin et ja ma vaatasin, et viimases numbris oli öeldud ka, et mis on eesti keelde tõlgitud ülevaatena. Ja ja sest iga aasta lõpul annavad nad siin üks või kaks korda välja niisugust nimekirja mis on Taani kirjandus Teabekeskuse abiga välja antud, see ei kajasta muide kõike, mis on trükitud või tõlgitud. Sest teabekeskus võivad ka oma valikuid. Ja valikute põhjus on see, et raha ei ole nii palju kui tahaks. Nad võiksid anda muidugi kõikidele raamatutele toetust ja tahaksid anda, mis tõlgitakse võõrkeeltesse, aga see ei ole lihtsalt võimalik nende summadega, mis neil jagada on. Seetõttu nende poolt ütleme kas tõlkija rahadena või siis mingite honorari täna või, või mingi praktilise kulu katteks antud rahad. Kui nende käsi on mängus, siis on see ka nende raamatus kirjas. Aga meil on tõlgitud palju rohkem raamatuid Eestis ja ma pean ütlema, et Eesti kirjastused on avastanud Taani raamatu. Tore, aga nüüd veel sellest ajakirjast, mitu korda sõlm. See ajakiri ilmub, minu meelest on see kolm korda aastas, ta on ülevaatlik, üpris ülevaatlik ajakiri. Kõigepealt ta räägib nendest sündmustest, mis on vahepeal juhtunud kastanikirjanduselus või rahvusvahelises kirjanduselust, mis puudutab Taani kirjandust, noh, ütleme seal suured laadad või on mõni kirjanik väga hea raamatuga välja ilmunud kuskil tõlkijana ja siis on seal kindlasti minule väga meeldib selles ajakirjas üks lõik päris mitu lehekülge, tavaliselt, et missugune taani lastekirjanduse seis. Missugused uued lasteraamatut on ilmunud, kusjuures need antakse veel värvipiltidena. Kui nii-öelda täiskasvanute kirjandusest kirjutatakse mustvalges ja, ja fotod on tavaliselt mustvalged, siis see lõik ajakirjas on värviline ja lõbus. Ja see näitab seda, kuivõrd suurt tähelepanu siiski Taanis pööratakse lastekirjandusele ja mitte niisama lastekirjandusele võit just nimelt Taani autorite poolt kirjutatud lasteraamatutele. Aga seda asutust nimetatakse kirjandus teabekeskuseks lisaks nüüd sellele abile, mis nad annavad materiaalselt tõlkijatele ja annavad välja ajakirja, millega nad veel tegelevad. Kirjandusteabekeskusel on üha suuremad ülesanded, saan mina aru sellest, mida ma loen nende ajakirjades ja kontaktidest. Nende ülesanne on hoida ülevaadet välismaal tõlgitud vast taani kirjandusest, see tähendab, et nendel peaks olema seal üpris hea andmepank siis mingil moel, aga siiski veel vähe on nad alustanud tööd sellega, et hoolitada tõlke taani kirjanduse tõlke. Need kursused on nendele olnud, mõned, mitte nii väga palju, aga ma tean, et nendel endil on huvi sellise töö vastu väga suur ja nad ütlevad, et kui vähegi jõudu ja aega, siis see on üks niisugune töölõik, mida nad teha tahavad. Siis üks ülesanne, mida nad väga suures ulatuses täidavad ja mis võtab palju nende aega, rahalisi vahendeid, on see, et nende vastutada on kirjanduslike laatadel messidel taani kirjanduse need väljapanekud. Ja seetõttu see on üks, kas nad nüüd haaravad seal, ütleme, kirjanike liitusid või otsekirjanikke või kedagi nagu kaasa, see on üks asi, aga nemad korraldavad kõiki neid tutvustavaid, ütleme bokse ja see on üks väga tõsine töö. Ja muidugi on nende ajakiri mitmetes ja siis mina saan seda inglise keeles. Ja meie majas võib seda lugeda inglise keeles. Siis see tähendab seda, et nad üritavad sellega, et nad trügivad oma aja, kirin mitmetesse keeltesse ja põhiline muidugi eks ole, inglise keelt laia levikuga Nad propageerivad ühtlasi ka sellega Taani kirjandust. Kas praegu on ka midagi teoksil või pooleli? Ma ei oska praegu reetsete nimetuste juurde minna, aga ma tean seda küll. Enel Mägi meie tõlkes elab Hiiumaal. Temal on seal mõni idee, mida on pakkunud Taani kirjanduse infokeskusele või teabekeskusele, aga ma ei tea, mis sellest on välja tulnud. Ma olen igatahes soovituskirju ka siia-sinna jaganud, sellepärast et eks nad ootavad ka meie arvamust, et kas see või teine asi on siis nagu niuke minev siin. Nemad muidugi vaatavad, et omalt poolt sellepärast et kirjandusteabekeskuses on omanisused, kas komisjonid või kuidas neid nimetada, kes istuvad maha ja arutavad, missuguseid raamatuid tõlkida. Sellega seoses võime öelda, et Eesti kirjastajad oskavad valida, sest näiteks üks esimesi raamat Nad tulid, mis nagu eesti kirjanduslavale nüüd ilmus, oli ju Sven oomesseni jutustada inimesi Eurotte jää väljaandel. Ja kui Lauri Leesi kutsus autori Tallinnasse ja siis me tegime ka mitmeid üritusi tutvustavaid. Mul on väga heameelsem, väga huvitav inimene iseenesest temaga koos, kui saada. Jaa, muidugi on mul hea meel selle üle, et Taani kirjanduse klassik kaaren pliks, on tõlgitud mitme raamatuga eesti keelde ja veel üks juba ka Eesti vabariigi ajal tõlgitud raamat, mis nüüd on uue kuue saanud proua Marie Gruber, Jens Peder Jakobsoni oma, huvitav kirjanik ja ma loodan, et teismelised on lugenud Eerik kuulseni Lars-Henrik Olseni puutumata maad. Seal on veel kolm osa. Mul on hea meel, et taani kirjanduse on üles leidnud ka ja just nimelt. Romaani põhiliselt välja andnud kirjastus Kunst rääkimata mitmetest muudest raamatutest, mis, mis tõesti lettidel on taani kirjandusest. Aitäh ja nüüd kuulamegi katkendit Lars-Henrik Olseni raamatust metsa varjus loeb Toomas Tross. See vend oli sel ööl kaua ärkvelpäevased. Sündmused olid olnud liiga pöörased ja ta ei saanud und oma mõtete pärast. Väikeses külas valitses vaikus. Väljas ahistasid mingid pisikesed loomakesed. Ta kuulis ka seda, kuidas öökulli pojad toidu peale piiksuma hakkasid. Pisut hiljem kostis metsast huntide ulgumist, kuid ainult väga vaikset hundid olid ilmselt kusagil kaugel. Huvitav, kuidas Aino taani keelt rääkima oli õppinud? Võib-olla oli runo talle lihtsalt natuke sõnu õpetanud, kuid miks? Kus Ainosena keelt kasutama hakkaks? Aga see oli muidugi tore, et Aino temast aru sai. Huvitav, kas ta nimele mingi tähendus ka on? Runo hommikul metsa kaasa võttis? See sarnanes pausiga. See oli ehk mõne looma jaoks, keda nad kaugemal kinniseotuna hoidsid. Või oli see ohvriend mõnele jumalusele? Kui ta lõpuks unne vajus, oli väljas juba peaaegu valge. Järgmisel hommikul ärgates jäi Svend põhkudesse kauemaks lamama ja kuulas maja ümbert kostvaid hääli. Ta püüdis endale ette kujutada, millega keegi seal väljas tegeleb. Kõrvaltoast kostis Ruuna sügavalt kõlavat häält ja Vello sosinal öeldud vastust. Poiss oli ilmselt juba ärkvel. Vello hädaldas pisut, kuid ta hele hääl kõlas üldiselt ikkagi rõõmsalt. Kas peaks üles tõusma ja teda vaatama minema? Ta jäi siiski oma asemele lamama. Ühest kohast maja ees kostis rütmelist mütsumist. Mütsud kõlasid täpselt niimoodi, nagu oleks seal võid kirjutada. See on vist küll Aino, mõtles vend ja kujutas endale neiu käsivarsi, et huvitav, kas need olid niisama ümarad ja pruunid kude, sääred. Kaunis kohas oli hea lõhn. See oli suur ja piklik aida moodi ruum. Seal oli palju toiduvarude hoidmiseks mõeldud tünne ja potte ning kuna neil olid kaaned peal, olid nad kindlasti vilja jaoks. Huvitav, kui palju seal vilja võis veel järel olla. Põhk oli suures hunnikus, seal oli ka villa, kuivatatud kase koort, katuseõlgi luuavarsi ja hulgaliselt igasuguseid tööriistu, vikati, Chirta ja heinahark. Kõik käepidemed olid peente sisse lõigatud mustritega kenasti kaunistatud. Kummaline, et neil selle jaoks aega jätkus. Ent laskis silmadel mööda seina edasi liikuda. Nurgas seisid mõned pikad õhukesed, väga siledad lauad, kõigile üks ots kõveraks painutatud. Need nägid imelikud välja ning ta arutas endamisi, milleks neid võidi kasutada. Seal seisis kolmel jalal ka üks käsikivi. Edasi tulid imelikult pikkade piidega äke või reha ja mingi sahk saha moodi see igatahes oli mingi vanaaegne, kahe tera kaader. Hobuseriist oli seal ka samuti vitstest punutud asju. Teises nurgas seisid kangasteljed. Laepalkide küljes rippusid mitmesugused naha tumedad ja heledad läbisegi. Nagides rippus rätikuid mitmesuguseid pealisriideid. Pikema seina ääres seisis suur saal. Sellist asja polnud ta varem näinud, aga hulkur oli talle saani kunagi kirjeldanud. Talvel pidi siin palju lund olema. Läbi ukseprao paistvas valgus kumas oli kõik kergelt pruunikas. Kas uks oli ööläbi lahti? Sellel polnud ju luku, kees nagu polnud teistelgi ustel, mida ta siin näinud oli? Lukkusid polnud siin ilmselt vaja. Shen nõrestunud. Hans. Enda spirond. Ja nüüd ajame juttu raamatu tõlkija Raivo juurakuga võib-olla mõni sõna natukene autorist, Lars-Henrik Ulssemist. Tema on väga viljakas autor ja kirjutanud, palju noorsoojutte ja ja palju loodusteemalisi, eriti loomadest on hariduselt ongi bioloog. Aga võib-olla veel huvitavam on see, et väga koloriitne isiksus. Nii et kui ta midagi jutustab inimestele, siis see hääl liigutel sosinal äkiliste karjateni ja need inimesed on tõesti päris ikkagi šokeeritud nii elavast esinemiste istub maha ja ronib lauale peale ja väga, väga niisugune energiline isiksust kohtunud, lennata. Kui see raamatu tõlge ilmus, siis ta käis Eestis ja Taani kultuuri instituudis. Oli üks, põrutab ettekanne temalt ja siis teine oli rahvusraamatukogus ja kõigile jättis väga sügava mulje just autor ise. Lisaks raamatule kas raamat metsa varjus nagu järg mingile eelnenud raamatule? Ja see on kolmeosaline ajaloolis romantiline noorsooraamat. Võtsime Taani Instituudis plaaniks, et selle võiks ära tõlkida. Ja siis tahtsime teha hästi ruttu. Ühes tegime ühisprojekti, kolm inimest tõlkis, minule langesid teine osa, see on 13. sajandi algus. Esimene osa käsitleb Taani kuninga Valdemar ja ettevalmistusi eesti rahva ristimiseks. Ristiretk Eestisse, teine osa on siis lahingud Eestis ja, ja ühe kuninga sõduri põgenemine Kesk-Eestisse, metsakülla, mis asub üsna minu sünnikodu lähedal Lehola Lembitu linna läheduses. Ja Lembit on isegi tegelane. Ja kolmas osa on siis selle terve aasta Eestis elanud Taani sõduri tagasi retk Eestist, Taani nagu kolm osa, noh, ma arvan, et minul vedas sellega, et minule langes see keskmine osa, kus siis kas enne pillu lahestaja elab terve aasta aega ühes Eesti metsakülas. Üsna huvitav. Kindlasti ja, ja kindlasti on ka selle peategelasele huvitav see Eesti elu ju seal on ikka mingid erinevused ka Taani. Kultuuris, ja see ongi noh, mis lugejat või võiks üllatada see, et autor tunneb väga hästi Läti Henriku kroonikat ja väga paljusid saksa keeles kirjutatud ajaloo ülevaateid Grafi uurimusi, et isegi täiesti võiks öelda, et koolis võiks kasutada seda ajal õpikuna, kuigi sündmustik ise on romantiline, ameerikalik põnev kogu aeg ripub peategelase elu juuksekarva otsas ja, aga, aga see etnograafiline taust on üsna üsna Läti Henriku teksti lähedane. Need detailid on seal sees. Et kes veel lugenud ei ole ja eriti siis noored, siis soovitaksite kindlasti lugeda Lars-Henrik Olseni. Ma arvan, et küll on huvitav juba, kuidas taanlane Eesti ajalugu tähendab, see minul oli ikka üsna huvitav. Ja seda raamatut aitas ka toetada ja nõustada Taani kirjandus, Teabekeskus. Kirjandusteabekeskus toetas kirjastust, oli on selle raamatu väljaandmisel nad leidsid, et selle väljand tõlkimist toetada. Ja kuidas toimub üldse see protsess, et tõlkija valib raamatu välja ja siis pöördub otseselt siit kirjastuse poole ja siis edasi nemad juba kirjandus Teabekeskuse poole. Vot selle raamatuga oli veel lihtsam. Mina käisin Kirjanduse Teabekursuses tõlkijat seminaril ja mulle selle teabekeskuse tookordne juhataja Liisi postruks soovitas seda raamatut, et kas ma oleksin huvitatud ja andis mulle kõik kolm köidet lugeda. Ja küsis siis minu arvamust selle kohta ja siis ma arvasin, et seda võiks tõlkida ja, ja siis ta oli instituudis, siis leidsime kaks tõlkijat veel. Kui palju üldse on taani keelest eesti keelde tõlkijaid Eestis? Need on juba ikka üsna, ma arvan, näiteks paarkümmend enamus on tõlkinud üks või kaks raamatut, mina olen ka ainult kolm. Ja aga seda kirjeldust teabekeskus soodustab seda. Nendele, kes on juba ühe raamatu tõlkinud, ta juba korraldab, kutsub seminarile, julgustab, informeerib, tutvustab olukorda põhjalikumalt ja nad on rahul, kui ka niimoodi see tõlki tegevus areneb. Te rääkisite, et käisid seminaril see oli siis millal ja mis kujutab üldse see nende poolt organiseeritud seminar. See oli kolm aastat tagasi kah maikuus ja see oli väga huvitav ennekõike Taani kultuuri tutvustamine, seminar Me käisime teatris ja vabaõhumuuseumis ja külastasime linnaosi, mitmes teatris käisime koguni. Tutvusime isetegevuslike teatritega professionaalsetega tantsuteatrist, siis Karimpliks nii majamuuseumis. See on üks külg, teine külg, mis mind veel rohkem huvitas, oli loengut Taani mentaliteedist või? Noh, taanlase väärtussüsteemid, mis on need kõige tähtsamad asjad taanlase jaoks ja mis vähem tähtsad ja see oli eriti huvitav selle noh, üks rõhk oli kohe demokraatia. Sellest armastavad taanlased väga rääkida ja peavad seda ka tõesti tähtsaks, nii et isegi ühest ajalehest lugesin niisugust väljendit meie kallis demokraatia. Isegi lausa harjumatult peavad tähtsaks seda ja siis. Ja siis teine on jälle taanlase, oleks heaolu, on üks võlusõna või magnetsõna, mis väga tähtis isegi. Taani keeles on see sõna on kodusemalt tunda veel hüge mugavus see on nagu siis teine taanlase tunnustada. Mugavus. Kas te saite sealt mingi impulsi oma edaspidisteks töödeks ka seminaridele? Ma sain sealt päris palju impulsse ja mulle just kõige rohkem pakkuski huvi just see taanlase Igapäevase, taanlase maailmavaade. Et seesama demokraatia, seesama heaolu, nende noh, teater. Niisugust ettevõtlikkust, ebamugavuste talumist ja mugavus jälle tähendab jälle vastupidist, et kuidas nad sellega toime tulevad. Ja see on väga huvitav ja nüüd tagantjärele läheb veel huvitavamaks, näiteks suur streik, mis nüüd Taanis oli see nagu hoiab ka sinna jälle mugavuse kaitse kohal, et pikemat puhkust, amsterdami traktor, taadi, rahvahääletus, mis tuleb seal jällegi seesama demokraatia mugavuse vaheline, et mõnele on see ebamugav ja mõnele on selle põhimõtteliselt olgu ebamugav, aga peab olema poolt. Väga huvitav on jälgida seda ja selle nagu lõnga, ma sain sealt tõlkinud seminarilt tegelikult. Ja te olete ise ka praegu ühte ajakirja välja, jah? Ma toimetan ajakirja, mille nimi on Maurus ja mis just käsitlebki Mauri laias mõttes kitsas mõttes on, kultuur on kirjandus, muusika, kunst, helilooming, aga see on see just see elamise kultuur, ühiskonnaelukultuur sotsiaalne kultuur või neid probleeme esitlemegi ka selles ajakirjas moorus ja, ja väga palju näiteid ma olen saanud just Taani ühiskonnast, mis on samuti väike rahvas, väike riik ja arenenud teistes oludes noh, võiks öelda normaalsemaks oludes kui meie ja väga huvitav võrrelda. Väga huvitav on jälgida, mis seal toimub, ja vahel nagu julgeks mõnda asja ennustada, et meil võib ka minna selles suunas või teises Seminar andis mulle veel isiklikult väga palju. Ja nüüd võib-olla isiklikku laadi küsimus, et kuidas teist tärkas huvi tooni keelevast? Minut ärkaski seoses töötuks jäämisega. Ma töötasin õhtulehes kuus aastat järjest ja siis nagu tsükkel sai täis ja hakkas muutuma karussell X üks ja pilt tuli uuesti ette ja ma nagu tundsin, et on vaja mingit pööret teha ja siis see oli just siis, kui Island tunnistas Eesti iseseisvust ja seejärel kohe Taani. Ja siis ma mõtlesin, et on vaja teha põhimõtteline murrang ja hakkasin taani keelt õppima otsides. Nüüd ma lihtsalt ei oodanud, et kust midagi tulevaid. Samal ajal õppisin iga päev taani keelt viis-kuus tundi. Mul oli väga hea ise õppi õpik ja tahtsin teada, kuidas elatakse, ühesõnaga normaalses demokraatlikus väikses riigis Aga Rootsit teame kaasaga, Taani oli sel ajal üsna tagaplaanil. Ja siis ma mõtlesin selle veel, et sealt saab äkki siis kõige rohkem nagu uut teada ja mul on väga rahul või isegi võiks öelda õnnelik, et mul on tekkinud väga häid kontakte. Ma olen väga toredaid inimesi kohanud Taanis ja ja ainult ülisõbraliku vastuvõtu ja suhtumist ja ja olen väga paljud asjad ümber mõelnud. Justani kogemuse põhjal. Eriti Taani ajalehti lugedes olen ma hakkan tasapisi tõesti tajuma. Niimoodi siis seal reisis. Tavaline inimene mõtleb, sest ajaleht tähendab seda tavalist argipäevaelu kõige piltlikumalt. Mul enne sõda. Isa elas aasta aega Taanis ja oskas taani keelt pärast tagasi Eestisse tagasipöördumist ja luges Taani ajalehti. Nii et see on nagu oli ka perekondliku traditsiooni jätkamine. Te olete tõlkinud veel ühe raamatu ja, ja see on lausa kas kriminull või? No taani keelest otse tõlgetes mõrvalugu. No mina oskan taani keelt siiski halvasti, see ei ole minu teine emakeel ja anekdootidest isa. No ja seetõttu ma olen tõlkinud lihtsamaid asju. Ja ennekõike selleks, et just neid asju tõlkides ka sõnavara laiendada ja harjutada ja lauset automaatseks harjutada ja seetõttu ma olen võtnud lihtsamaid raamatuid ja keerulisemaid tõlgi Varbolas ja Anne välja, väga hea Taani keele tundja ja siis hirv ja neid väga häid keele tundjaid, ka mina olen tõlkinud lihtsamaid selliseid, kus lugu jääb alles ka siis, kui kõik nüansid ei ole sajaprotsendiliselt edasi antud ja see, see mõrvalugu pend, haardevi, mõrvalugu on tõesti selline mõnus asi mis on niivõrd koloriitne, niivõrd puhtam pruugiga, et see lugu jääb alati alles. Ja autor ütles ise ka, et tema ei, ei olegi huvitatud sellest, et see oleks tõlgitud ülitäpselt vaid ta ütles, et see peaks tõlkijana kõlama nii, nagu oleks eesti autor kirjutanud. Ja sellega ma arvan, et ma tulin toime ja ja lõpuks kujuneski, see pilt kujuneski natukene ka selliseks, nagu toimuks tegevus sajandi alguse Rakveres või Viljandis või kuskil Eesti väikelinnas. Üldiselt seal on ka nii sarnased olukorrad. Karakterite peategelaseks on peategelaseks on üks murdeealine tüdruk kes minule lugemise käigus hakkas väga meenutama Nabookoviloliitat. Autor väidab, et tema pole seda lugenud. Ja, ja huvitav on veel see, et autor ise on autori esimene raamat, kusjuures autor on Taanist tuntud kui väga hea fotograaf kes on teinud barokk kui ehituskunsti barokkajajärgust albumeid ja sau saavutada suure tunnustuse sellega. Aga siis 50 aastaselt ema otsustas kirjutada ühe mõrvajuttu. Ja see esimene jutt, mis ta kirjutas, sai kohe Põhjamaade põnevusromaanide võistlusel teise preemia kui täiesti uutmoodi värske lähenemisnurgaga ebatüüpiline. Ja nüüd noh, minul oli see esimene ilge, temal esimene kirjutas päris huvitavale. Tore aitäh teile intervjuu eest ja nüüd kuulemegi katkendit raamatust mõrva kerge helge mäng loeb Haide Männame. Mina läksin ees ja tema tuli järele. Mulle. Kui jõudsime trepini, astusin kähku kõrvale, et tema saaks ees minna. Andsin talle sellest nõudliku pilguga märku. Ta jäi pisut segaduses seisma ja vaatas mulle küsivalt otsa. Mina vaatasin sõbralikult, kuid irooniliselt vastu, sest ma tunnen otse füüsiliselt nende härrade pilke, kes mu järel trepist üles tulevad. Ta oleks nagu mu mõtteid lugenud ja ta põsed lõid õhetama. Nii oli ta väga armas. Nii siis tema ees. Tegelikult on tal küllaltki musklilised jalad ja ta tagumik pole nii pehme ja laialivalguv nagu enamusel meestest, kel on palju kontoritööd. Kui ta jõudis ülevalt kolmanda astmeni, kriiksatas see nagu harilikult kõrvulukustavalt. Hermansen võpatas ehmunult ja kiirustas järgmisele astmele, samal ajal, kui vabanenud aste oma tavalisse asendisse tagasi kiiksatas kergitasin pisut ebadiskreetselt seelikut natuke kõrgemale kui hädavajalik. Mu pahkluudes on elegantsi ja vältisin kurikuulsat astet astudes sellest pika sammuga üle. Jah, see aasta võiks surnudki üles, vaata ta. Ütlesin siis ilmega, mille kohta romaanides öeldakse kena tagasihoidlik naeratus. Aga vaevalt preili Plipsti. Ta vaatas mulle jahmunult otsa. Kuna paistis, et ta ei saanud naljast aru, siis tegin talle silma selle kelmika pilguga, mida olen mõnikord peegli ees harjutanud. Aga ta nägi peaaegu nagu halvatud välja. Stan pika taibuga, võib-olla tal huumorimeelt. Aga võib-olla ei oska mina ise niimoodi nalja teha, et inimestel lõbus oleks. Kohutavalt piinlikum, kui püüad kõigest väest vaimukas olla, aga inimesed jäävad sulle lihtsalt arusaamatuses otsa vaatama. Loomulikult võib asi olla ka selles, et tal ei ole lihtsalt lubatud teenistuskohustuste täitmisel naerda. Võib olla oleks kõik hoopis teisiti. Võib-olla vabaneks oma kurvameelsest tõsidusest, kui kui metantsiksime kahekesi kristall ühtrite all kuningakoja lemmikorkestri võrgutavalt igatsevad hoogsate valsihelide saatel. Ja me naeratasime ja kogu seltskond naeraks, sest väike Emily on öelnud jälle midagi võluvalt naljakat, oma tavalise elegantsi ja täpselt õigel hetkel. Mängiksin oma ilusa nimetissõrme pika terava küünega narritadest. Alahuulel annaksin niimoodi viisile, mida ta ümiseb, erutav rütmi. Kuni mu küüs nagu madude huulde Salvaks, lastes verel tumepunasena mu kõverdunud sõrmele valguda siis limpsik silma oma sõrmed puhtaks. Härrade seltskonda, läbiks ohe. Aga tema vaataks mind ja ainult mind. Noh, mida te siis näha soovite, ütlesin talle oma kõige õrnemad tütarlapse häälega. Ta pilk libises üle uste. Kas kõigil perekonnaliikmetel on siin üleval oma tuba? Küsis ta siis? Jah, vastasin mina, neli tuba, kummalgi pool koridori, esimene siin vasakule, minu oma. Ta vaatas küsivalt kinnistust. Vajutasin pehmelt käepidemele ja andsin uksele õrna tõuke, nii et mu kumer käeselgvõlvi moodustas ja sõrmed sihvaka lehvikuna välja sirutasid. Olge lahke, ütlesin malbelt ja vaatasin talle alt üles otsa. Ta astus sisse. Päris kena, kommenteeris ta. Ja see uksin vaheseinas. Inspektor puudutas ust seal lukus, ütlesin mina, tähtis hetk riigi käes, need kaks tuba olid varem ühendatud. Aga see oli enne seda, kui mu vanemad ja õde surma said ja mina siia kolisin. Hüva, ütles ta ja astus koridori tagasi. Ja edasi. Jah, ütlesin ma mööda koridori edasi minnes. Kõigepealt tädi heitlik, tegin puusaga nõtke liigutuse tädi Hedvigi ukse suunas, siis täditütar Klaara, kes teeb meesterahvastele silma. Seda öeldes tegin käega kõrge pehme kaare ja riivasin Klaara ust, nii pikad küüned, seda pisut kriimustasid. Seejärel maja kõige tähtsam paar, vanaema ja vanaisa. Pöördusin ümber ja lasksin oma puusal teha uue viibutuse. Ja siin elas, nagu te teate, maja Laneb Femme Fatale. Ütlesin napi viisaka naeratusega. Seejärel pesemine ja Bladistamine ehk vannituba. Täiesti privaatne ala, kui lukuauk seda muidugi võimaldab, ütlesin Herman selle naeratades ning pistsin sõrmelukuauku, lastes seal seal paar korda ringi käia. Täiesti pikantne detail, jätkasin, kui vannis püsti tõuseb, ainult sisse seevitad. Eriti siis, kui oled pärast lukustamist võtme välja võtnud. Päris lõbus äraarvamismäng, et kas see on onu või onupojalauk, mis käepideme liikuma paneb. Kriminaalinspektor kuulas mu kellukese naeru üsna osavõtmatult. Nagu poleks teadnud, mida arvata. Ja seejärel jätkasin, ma tuleb solvatud vanemate paar ning lõpuks nende häbiväärselt ära kasutatud poeg, armas, armunud nagu noormehe inglise keele ja teiste distsipliinide õpetajanna paaril päeval nädalas talle ütles. Ongi kõik. Lõpetasin inspektorile alt üles otsa vaadates. Tänan, ütles tema. Ta oli vait. Sa oled elanud siin oma vanemate surmast saadik. Ütles ta küsiva alatooniga. Jah, nad võtsid mu enda juurde ja mu varandus on nii kaua nende hoole all, kuni ma saan 21 aastaseks. Sinu varandus jäi ta mulle otsa vaatama. Väga tähelepanelikult. Jah, mu vanemad said Ameerikas väga jõukaks. Pärast seda, kui nad sellest õnnetust onu Kotli pist lahti said. Perekonnale oleksin ma praegu laibana palju väärtuslikum kui elavana. Kui ukselävel poleks lamanud mitte preili Plibest vaid mina, siis jalutaks perekond nüüd võib-olla juba valgete päevavarjude all Nizzas, Cannes'is või Monacos. Aga nad ei tee seda. Nad istuvad hoopis all toas tumedate barjääride taga ja püüavad arvata, millest me siin küll räägime. Ütlesin talle ja lasksin sõrmedega nipsu. Ettevaatust selle astmega. Ütlesin talle, kui trepist alla läksime. Ümiseda siseüht, revüüviisi, milles süütutest sõnadest on olemas nagu igaüks teab ka silmatorkavalt kahtlase maiguga rahvalik kõrtsiväljaanne. Kiikasin tagasi üles tema poole nina sündsamaid sõnu. Ütlesin talle. Ja nüüd lühike tagasivaade ühele kultuurisündmusele, mis leidis aset Ahvenamaal, millal ja miks, sellest räägib Eha Vain, Põhjamaade Ministrite Nõukogu infobüroost, palun. Lapsed, kas teie teate Lile haldjat? Ja, ja? Kui teatri näitleja Helle Laas muinasjutu Lile haldjast Marie Hammni linnaraamatukogu saalis istuvatele lastele ja nii algas aprilli lõpul balti kultuurinädal Ahvenamaal niimoodi algaski. Ei tavakohast, Teremoonitsemist ei pikki pidukõnesid, ei tähtsaid riigi või kultuuritegelasi. Nukuteatri näitlejad Helle Laas, Are Uder ja Riho Tammert etendasid Ahvenamaa lastele muinasjutulillehaldjast lausa 12-l korral mis tähendas kohati kolme etendust päevas. Ja oleks võinud vist veel rohkemgi olla, sest lasteteatrihuvi oli suur. Kohe etenduse alguses õnnestub Helle Laasile lapsed võlumaailma kaasa viia. Taastub lapse juurest lapse juurde, paneb tavapäraselt oma peod kõrva vastu ja küsib, kas muinasjutuseemne idanemis on juba kuulda. On küll ja etendus võib alata. Etendus ei ole pikk, poole tunni jooksul väike teatrikülastaja ei väsi. Ta hoopis lustib ja elab kaasa, avaldab varjamatult oma poolehoidu või vastumeelsust selle kohta, mis toimub sirmil ja sirmi taga. Ja kriitikud kirjutasid. Tegevus on tempokas ja intensiivne etendus, visuaalselt hästi jälgitav, kaasakiskuv, lustakas nõiduslik. Tehnilisi tegelased ju ei räägi, vaid väljendavad end igaüks just talle omasel viisil häälitsuste ja helide abil. Palju on ka elavat muusikat. Ja kas muinasjutu jutustades peabki ainult inimkeeles rääkima? Tegelikult Balti kultuurinädal algas 20. aprillil balti kultuurinädalast. Ahvenamaal võtsid osa Eesti, Läti ja Leedu näitlejad, muusikud ja kunstnikud kes kõik vastavalt oma väljendusvahenditele ja sobivale vormile püüdsid osutada oma kohale seni veel nii paljudele kolm erinevat balti riiki ühtseks tervikuks siduvas terminis. Baltikumist. Fredi hästi tuntud loodusvaatleja fotograafia publitsiste rääkis oma kohtumitel ahvenamaalaste ka Eestimaa loodusest. Aga mitte ainult rääkis asjadest ja nähtustest, mis teevad Eestist just niisuguse näoga riigi nagu ta külalisena Eestisse tulnud inimesele paistab. Ta rääkis neist nähtamatustest protsessidest ühiskonnas mis mõjutavad inimest, tema hoiak, kuid tõekspidamisi. 100-st slaidist koosnev programm, lindistatud loodushääled mõjusid kohati kõnekamalt kui ükski sõna- ja lõhnasid rohkem kui kohalolek. Fred Jüssi paneb end ju alati kuulama, ta on veenev, aus, usaldusväärne ja informatiivne, nii sõnas kui pildis. Muusika on kahtlemata üks emotsionaalsemaid kunstiliike, mida taolistel kultuuriüritustel galati rohkelt pakutakse. Muusikute tuua Villu Veski ja Tiit kalluste tõestasid kuulajatele, et ime sünniks piisab ka ainult kahest muusikust. Tõepoolest nii tomatu koosseis saksofoni akordioni näol võib luua kõikides nii kergesti äratuntava põhjamaise fluidumi. Lihtsad, otsekui vaikuses tekkivad helid, nende omapärased töötlused, ootamatud ja äraarvamatud lahendused tegid iga kord publiku ära. Ja kriitikud kirjutasid. Näärisaarte omapärane loodus näib olevat muusikuid inspireerinud looma imekaunist, unistustest tulvil olevat muusikat. Lihtne meloodia, mis justkui rohelisele saarele ära eksinud, kasvab ja tiheneb aeglaselt, kuulajat üha enam endasse mates. Just nii nagu Fääri saarte udu seda looduse ja inimesega teeb. Villu Veski ja Tiit Kallaste hingestatud muusika lummas kuulajaid nii koolis, kontserdisaalis kui kirikus. Björni kirikus pühapäevasel jumalateenistusel kõlanud muusika oli erakordselt kaunis pühalik ja kordumatu. Nii lõppesidki Balti kultuuripäevad Ahvenamaal. Nii musitseerid Villu Veski ja Tiit kalluste Ahvenamaal ja nüüd tavapärane kultuuriürituste tutvustus. Silvi Teesalu Taani Instituudist palun. Taani kultuuriinstituudil on suvel mitmeid üritusi, kui me räägime tunnist, siis selles kuus on Eestisse tulemas Gröönimaalt, et näitus, mis on praegu küll Riias. Mul on veidi kahju, et me ei saanud seda Tartus eksponeerida, aga ei midagi. Me püüame näituse üles panna Narva kindlusmuuseumisse, kus on selle jaoks ruume, sest näitus on tohutu suur ja kindluse peaaegu kõik muuseumi saalid on hõivatud, igatahes kes tunneb suvisele haruldaselt eksootilise maa vastu, tuleb sammud sättida juunikuu lõpul. Narva. See näitus on seal üleval peaaegu terve suve. Lisaks Gröönimaa niisusele rahvuslikule näitusele on ka Gröönimaa kunstnike kraagilised tööd, mis on täiesti omaette vaatamisväärsus. Kuus on Taani lipupäev ja 15. juunil on Eesti Taani seltsi liikmed ning ka teised huvilised Taani vastu huvi tundvad inimesed oodatud. Kell viis peale lõunat Taani kuninga aeda, kust me siis läheme edasi piknikule? Tallinna botaanikaaeda? Ja nüüd on mikrofoni ees Maimu Berg Soome Instituudist, palun. Soome Instituut natukene siis räägib oma suvistest plaanidest. Üldiselt muidugi suvel kõik ju puhkavad ja mingi aja puhkame ka, meie, aga enne puhkust me tahaksime niisuguse puhkusele mineku aktsioonid. Teha ja see on üks piknik üheksandal juunil Tuglase ja Underi kirjanduskeskuse aias ja halva ilma korral seal majas sees. Ja sinna on muidugi kutsutud kõik, kes meid aasta jooksul on külastanud ja kaasa elanud ja te võite seal läbi astuda ajavahemikul kella neljast kuni kella seitsmeni. Ja kuigi me peale jaanipäeva mõneks ajaks paneme oma uksed kinni ja käime ainult lilli kastmas instituudis. Aga me tegevus jätkub niisugusel kombel, et Me oleme sponsoreerinud üpriski mitut suvefestivali, niisugust festivali, mis kuskil Eestimaal toimub ja kus osalevad Soome esinejad. Ja ühte ma tahaksin siinkohal mainida Talle reklaami teha sest see on nii, väikeses kohas, 23.-st 25. juulini on muusikafestival Mustjalas Saaremaal. Sinna me oleme kutsunud siis ame lauljatari ja seal on ka võimalik vaadata Hugo Simbergi Soome tuntud kunstniku fotode näitust. Eha Vain tutvusta Põhjamaade Ministrite Nõukogu infobüroo tegemisi palun. Endal juunil esineb Tallinnas Kaarli kirikus Islandi kirikukoor hall krimi kiriku modeki koor. Korram Tallinnas seoses Islandi presidendi Andy Olaf Ragnar Clintoni riigivisiidiga. Nagu selliste ametlike külastuste puhul kombeks pakutav külakost. Seega oma maa visiitkaardi näol peab olema parim. Island laste kõrgetasemeline lauluoskus ja laulutraditsioonid on ju teada. Koor tegutseb alates 1982.-st aastast osa võtnud kirikumuusikafestivalidest, küll Oslos Nizzas jätte Boris esinenud vini kultuuripidustustel ja osa võtnud ka Iirimaal toimunud rahvusvaheliselt koorifestivalilt kaks aastat tagasi, kus nad saavutasid auhinnalise koha muusikale. Lisaks pakutakse kontserdil ka Islandi rahvamuusikat, selle rahvamuusika, tänapäevast töötlust ja Islandi nüüdismuusikat. Viimasel ajal on halgrimi kirikukoor esitanud ka Arvo Pärdi nelja kooriteost. Lastekoori kontsert toimub kaheksandal juulil nii Tallinnas Kaarli kirikus algusega kell 19. Sissepääs on kõikidele tasuta. Üheksandal juunil algusega kell 18 on kontserdipaigaks hoopis Niguliste kirik ja esinejateks niisugused huvitavad muusikud nagu Villu Veski saksofoni teel ja Tiit kallustel akordionil ning klahvpillidel. Villu Veski ja Tiit Kallaste musitseerivad selleks kontserdikavad ka koos Tallinna saksofonikvartetiga ja seda kontserdikava on ilmselt mõjutanud nii Fääri saared, Gotlandi viga, Ahvenamaa saared. Poolt kindlasti kaunis ja omapärane põhjamaa loodus. Aga teiselt poolt nende saarte rahvamuusika küllap kunstisõbrad teavad, ütlevad juba neljandat suve järjest toimuvat kunsti festivali nimetuse all kunstisuvi 98. Kunstisuvi tähendabki ulatusliku kunsti väljapanekut juunist augustini ja samaaegselt mitmes kohas Pärnus, Haapsalus ja Kuressaare. Esmakordselt on teil suvel Kunstisuvi rahvusvahelise osalusega. Pärnu linnagaleriis saab näha väike graafikat enam kui 20-lt maalt sealhulgas ka Põhjamaadest. Loomulikult osalevad ka pea kõik eesti graafikud. Näiteks Pärnu linnagaleriis on avatud 27.-st juunist kaheksanda augustini nauditavat kunstisuve. Ja ongi selleks korraks kõik. Saatejuht oli Heidi Sarapuu, helirežissöör Külliki Valdma. Altmuusika valis Silja Vahuri. Kohtume veel kord enne suurt suve juunikuu viimasel reedel. Saadet toetas Põhjamaade Ministrite Nõukogu infobüroo.