Tänane saade kannab pealkirja Gunnar külverson ja romantiline Island. On üks nimeka maid islandi kirjanikke kuulub omaaegse islandi intellektuaalse noorsoohulka, kes rahvuslikel ja muil põhjuseil ei asunud eitavale seisukohale Taani vastu vaid kes koos niinimetatud Islandi kirjanike grupiga liitus Taani kirjandusega. Sündinud Islandil 18. mail 1889. aastal. Seal üles kasvanud asusta 18 aastasena Taani et õppida esialgu taani keelt ja pühenduda kirjanduslikule tegevusele, milles ta juba lapsepõlves oli unistanud. Ta on tunnistanud, et enne kui õppis elama, oli ta võlutud kirjandusest. Seitsmeteistkümne aastasena andis kümmerson välja oma esikluuletused kahes kogus. Kirjaniku nime võitis ta romaaniga Bori suguvõsa. Lugu ilmus aastatel 1912 kuni 1914, mille tegevustik toimub Islandil äärmiste kontrastide maal. Selles romaanis, mis eestikeelses tõlkes ilmus 1939. aastal pöörirahva nime all, kirjeldab küünarsson üksikasjaliselt ühe taluelu valgustab majanduslikke olusid ja probleeme. Selle taustaks on Islandi loodus, pikk ja pime talv ja lühike õitsev suvi. Lumetormid ja mäed. Romaan porirahvas on Islandi suguvõsa saaga, kus kirjeldatakse kolme sugupõlve. Inimeste kirjeldus on romantiline nii hästi seepoolest, et ta jälgib varem ilmunud eeskujusid kui ka selle poolest, et ta on ajaloolises sõltuvuses samal ajal ilmunud teiste Põhjamaade kirjanike teostest. Lörnsoni jutustused Lagerlöfi, Jeruusalemm ja teised. Sellel karmi loodusega saarel, kus inimelamud asetsevad üksteisest nii tohutult kaugel kasvavad üles omapärased iseseisvad inimesed, keda on karastunud võitlus kehva loodusega. Ühel soojal õhtupoolikul suve poole tuur mar kõrge kaljuserval purist lääne pool asetseva mäestikus, mida hüüti purjerfjaliks. Ta karjatas lüpsilammaste karja alamal enda ees oleval Astangol. Nende valvurina oli uurmaril võrratud päevad. Ainult esimesed kaks-kolm päeva pärast tallede ära võtmist olid lambad, rahutad, mäekesid, haledasti sööstsid igasse külge neid otsima ja oli peaaegu võimatu neid vaos hoida. Ent nüüd, kui oli jõutud suve poole, olid nad juba nii harjunud karjas käima, et uus peaaegu segamatult võis kogu päeva anda oma lemmiktegevusele mängida viiulit ja veeda aega unistelles. Ta oli kummaline olend. See 14 aastane talu pois kuidas ta seal istus oma raskes freesülikonnas, mis tegite kuju kohmakaks, varretes selle kauneid ja nõtkeid joon. Terav nägu, tugev lõug, mida ta toetas viiulile ja kõht käsi, mille paindunud sõrmed libisesid keeli mööda üles all olid kummaliseks kontrastiks paigatud kuuele mida ta iga päev kandis. Tumedad silmad pisut rikkas näos ununesid sageli tardunud kauguse vaatlisse. Sõrmed unustasid haarde, käsi poognaga langes põlvele. Selle näoilme oli nooruke näo kohtulik tõsine, mõtlik, pisut raske meelnegi mustad juuksed, mis taltsutamatu käharais kõverdasid siia-sinna ja naha tume, kahvatu, vasekarva läikiv tuul näis osutavat osalisele põlgnemisele Celtidest. Aga kuigi välimus oli pisut võõrapärane, oli ta meelelaadilt siiski ehtne oma maalaps. Raske unistaja, meel, mis hõõgus tema tumedate silmade sageli eemal viibiv asja kriitilises pilgus reetis ohtrate eriskummalist kujutlusvõimet mida Islandi looduse üksik, võimas, lopsakas ja külmalt viljatu valitsus on edendanud oma laste iseloomu peajoonena. Ja millega see nende südamed nii täielikult on võitnud. Et isegi nende seast, kes on rännanud ringi kogu maailmas, vahest suurema osa oma elust elanud pehmema kliimaga rikkama taimestikuga maadel püüavad täis selget veendumust. Island on parim ja kauneim kõikidest maadest. Sama tüüpiliseks jooneks tema iseloomus oli kurnav raskemeelsus. Mis rõhusta hinge ja mis oli tekkinud endasse süvenemisest. Ei temal ega kellelgi muul tema sugulastest ei tulnud iialgi meelde rääkida ebad. Taali vanast üllast puri suguvõsast. Nii noor kui ta oligi, reetis pealiku verd iga ta näojoon, iga liigutus. Ent kõige selgemini reetis rähk siiski ta mäng, mis oli täis põlevat huvi ja hell armastust. Nii üksindus kui meeleheide nuuksusid vahelduvalt riiuli, pehmes või erutatud toonides. Värisesid sügavast igatsusest. Mäng reetis ta, hing tundis end rändorina kõrbes või hiiglasena, kelle jõudel neetud uinuma purustamatut ahelate all. Ta tundis end sündinud olevat jõurikkusega kui ta ei näinud ega tundnud ainsatki asja, mille läbiviimist oleks pidanud käe väljasirutamise vaeva vääriliseks. Ning et ta ehki talu pärijana ja just sellena tundis end orjaks. Sündinud olevat. Vaatamata oma noorusele oli Urmar täiel selgusele oma meele killustata, sest samal ajal, kui ta tundis uhkust olla talu pärija kandis ta endast selle vastu hõõguvad viha. Sest et see määras ette ta saatus. Igatsedes sellest eemale elaste hinges täiel määral üle seda, et ta on tihedalt seotud oma kodukohaga. Tal tuli vaid sammude isade jälgides. Ent talle tundus, et ta liiga kergesti võidab mängu, mida ta meelsamini oleks soovinud võitlusena, elu ja surma peale. Talle tundus, et ta päritolu ja ta saatuse ette määramine välistavad juba ette ta elust elamused, milliseid ta igatses ja valmistavad talle võrreldes ta jõu ja võimetega vääritu osa elus. Kuid ühtlasi oli tal tunne, et kui neid Teide tundeid väljendada siis kompromiteeriks teda häbistaks ta suguseltsi. Ja seepärast tuleb neid varjata vaikimise pimedusse ja mitte iialgi kellelegi usaldada. Ainult mängus mis kõneles ilma ohtlike sõnadeta, julges ta neile vaba voli anda. Oma edaspidises loomingus ei vii küünarküünarsson edasi üksi romantilist joont vaid haarab lisaks usulisi, aga peamiselt eetilisi probleeme, kus pearõhk asetseb üksikisikuvõitlusel oma südametunnistusega. Õndsad on lihtsameelsed tundrutusk. Hingepalvus omavad kõike dramaatilist ilmet. Romaan õndsad on lihtsameelsed, mis ilmus Eestis 1937. aastal ja kordustrükina Orto kirjastuse poolt Torontos 1962. aastal. On meistriteos, mille psühholoogilise usutavuse kohta võib esitada vastuväiteid kuid mille tehniline ülesehitus on nii osav ja jõuline, et see annab romaanile eri koha Taani kirjanduses. Romaani tegevus sünnib Reykjavikis influencer epideemia ajal ning haarab endasse seitse sündmusrikast päeva. Romaani peategelasel. Doktor ellida Cl imuril on autori pessimistlik maailmavaadet. Ta ei usu jumalat, vaid et elul on see mõte, mida sellesse pannakse. See vaade ütleb, olge head üksteisele. Aga romaani peategelane ei suuda täiesti selles veenduda, kuni mõistus äärmise pinge tõttu murdub. Ka selle romaani taustaks on karge Islandi loodus võimsa tulemäega, mille samas alatiselt seisab inimsüdamete võitluse kohal. Maalne reisimiseks Taivo ainult nimetada. See oli ainult väike põrumine, nagu oleks hobust häiritud mingil kohal, kust ainult sügada ei saa. Seepärast väistab nahka soovid sigaretti. Tänan meeleldi. Arvad, et ainult põrumine ei midagi muud, mitte kõnevärki. Aga kui see oli väike võnkumine, jätkus sellest siiski ehmatuseks. Õieti on see päris hea. Kui sulle kord mõjuvalt meenutatakse, kui õhuke, habras on tegelikult maa massi tardunud jahtunud kord mille peale tavaliselt asetame rahulikult oma jala võid ma valan kohvi juurde, palun muidugi. Õieti on see kummaline oleski, mida me oma väikese maa peal veedame. Hõõguvate maa südant ümbritseval õhukesel koorel elame meie atmosfääris, mis ümbritseb maad nagu lõhkpuuvilja. Elame ja tegutseme rahulikult ja endastmõistetavalt sellena, mis me ju olemegi. Jumala suur sugu seimi sünnitis. Lühidalt Loomingu isand aine ja mõninga ettevaatusega võib illusiooni väga hästi alal hoida. On ju kõike muud kui ülendav, vaadelda ise oma piiratust. Meie mõtleme õnnelikul kombel nii vähe kui võimalik. Otsime endile hubase nurga ja koome oma võrku uusi Naimat ämblikudena, kes me ju õieti olemegi. Sageli on see üsna soliidne kude. Graniidist majad, rauast ja betoonist sadamad. Edeme maa endile alluvaks taltsutamine, pimedat mürgavad, koskede jõudu. Paneme kurradi. Poisid, ristleme terastiibadel üle ookeani. Elame nii kindlustatuna nagu täi lõvikasukas juhtub harva, et Lõvi tunneb sügelust ja raputab enesest pudulojused. Naeruväärsel kombel me ei ole veel saanud oma võimusesse oma elu peavaenlast, teda vikatimeest ämblikukude edevus ja tuule talle. Kuule vanapoiss, see kõik on väga ilus ja hea. Kahtlemata oleme nõnda vaadelduna üsna viletsad ussikesed. Aga kas sinu vaatlused pole pisut ühekülgsed? Ämblikukude edevus? See sobib suurepäraselt kogu materiaalsele, kogu kaduvale ja piiratud oleski elule. Et on ju olemas miski, mida nimetatakse vaimuks, eks ole? Sa arvad, et me ei jõua iialgi välja atmosfääri piirkonna, ütled, ma tean. Kuid me juba teemegi seda. Võid hoida igasuguse vastuse endale, kui tahad kõnelda meie vaimu piiratusest. Mul ei ole kahjuks aega praegusel silmapilgul nii laiaulatuslikuks vaidluseks, milleks vahest võiks kujuneda. Tahan ainult osutada sellele, et vaimuriik on meile tumedaks maailma. Ja just tumedate see maailmajagudes avatsena meie inimesed, lapsed, nagu me oleme paigutada oma kummalisi maid, unelusi, seda, mida me ei tunne. Mille olemasolu me aga teame, tavatseb enamasti üle hinnata, üle hinnata või alahinnata. Üks on niisama harilik nagu teilegi ent sa kõneled nii üleolevalt inimeste kummalistest tulemustest. Ma ei mõista, kuidas võib unistuste elu pilgata. Inimene, kes on tunnetanud mateeria, edevust ja kaduvust ei tarvitse ju ometi olla vaimne paksunahaline, kui tahetakse üht teise kulul kõrgele tõsta. Mulle tundub mõttetuna mõõta Olesk elu ainult materiaalse mõõdupuuga. See on vaimne enesetapp. Möönan, et seisame tunnetuse piiril ja tunnistan, et me ei tea midagi. See on ausa mehe tunnistus. Kui aga läheme kaugemale ja väljendame end oletustel, aimustel või usul põhineval vaatel siis satume teisel viisil kõrkusse jaetegevusse. Säärastel väljendustel võib teatavatel juhtudel olla luuleline väärtus. Kuid ei midagi rohkem. Tähendab ämblikukude ämblikukude ja kas tead, kas sa tead, kes täna selle maavärisemise ajal siia saabuv team pal Emerson, ma ei ole temaga veel kõnelnud. Räägiti, et laeva pardal oli mitu haiget. Gripp öeldakse, loodetavasti ei lähedale epideemias. Kui palju aastaid sellest möödas on, kui kõik kolmekesi Kopenhaagenis koos olime oma kaks või 13 aastat tagasi. Mul on esimesest hetkest alates olnud tunne, nagu valitseks teie vahel teatud pinge, ta on nimetatud ajaloo professoriks meie ülikooli juurde. Pikalt välismaa reisilt tagasi koju. Tüdrukud avavad Allan kohvi sulle tere päevast. Sisse astuda. Tere, koolivennad oma väga mind teatava aplombiga vastu. Terve vald oli kuulda jah, et oled meie linnas tagasi. Võta istet, sa tulid koos tule ja pimedusega. Ma olen muide alati elamusi taga ajanud nagu peni. Kas seal, kus isiklik riisikol minimaal. Sa tunned mind õudsalt, tõesti? Pean ütlema. Ja kus isiklik riisiko on minimaalne, mõtlesin õieti, ainult et sa muidu oleksid kasutanud juhust, mille andis sulle sõda, et teha ka pisut praktilist maailma ajalugu. Et sul on täiesti õigus. Ma isegi mõtlesin sellele. Oma kiituseks pean siiski lisama üsna põgusalt. Igaühel on ju oma nahka hoida ka kärnasel koerad. Kas usud, et saad nüüd siin kodus hakkama? Mina san igal pool hakkama, mulle piisab nagu Ibseni trollidelegi iseendast mugav omadus. Sa oled nii tulvil imetlust minu omaduste annete üle. Meenutad veidi talupoissi, kes on tulnud esmakordselt laadale arvereid, kui sina oled kloun ühel viisil, siis olen mina selle teisel ning kohtlasemat. Miks omistada mulle nii söövitavad piiret? Ma ei ole ju muide siin Reykjavikis võõras. Mul on siin tõesti palju sõpru ja ärgem võtkem seda liiga tõsiselt oisku, mina võtan seda täiesti tõsiselt. Mulle kujuneb üsna väikeseks arvutusülesandeks leiutada, kuidas võin sooritada kõige kergemini oma töö, jätmata seda hooletusse, selles seisabki sinu elukunst ja ja sina suudaksid märgatavalt kauemini vastu panna, kui teeksid samuti. Kas mäletad muide, et kord paljude aastate eest kõnelesime samast asjast? Eestlasime mitmekesi ühel õhtul sinu juures? Mäletan, et väitsin, et headus ja kurjus on vananenud mõisted, mis tuleks asendada moodsamate väljenditega. Tuge Janar mäletan väga hästi. Sina väitsid, viidates ajaloole, et inimesed olevat säärased, nagu nad alati on olnud ning nad ei saavad kunagi paremaks ega halvemaks, kuna tõenäoliselt tasapisi kõik mandub ja hävib. Ütlesid, et kui koorime maha selle kultuuri, millele nii uhked oleme siis astub meie ette barbar, kiskja, kelle kirglikuks paheks on roim, veri, meeleline, joobunud ja hävitame ja sul on hea mälu ja nii ma ütlesin vist sõna-sõnalt. Ja kas viimaste aastate sündmused pole seda tõendanud? Kas mäletad, mida sa vastasid? Sa ütlesid, et kuigi ma kahtlematult võiksin toetada oma väiteid veenva tõendusmaterjaliga ja isegi kui asjade edaspidine käik mulle näiliselt andvat õiguse siiski olevat minu, sõnab tühi loba ja sa lõpetasid, öeldes. Inimene, kas sa siis iialgi ei õpi vahet tegema aine ja vaimu vahel? Pean tunnistama, et ma seda siiani pole õppinud. Kas sina oled üha niisama tugev vaimus? Sina ütlesid, et olevat üldse absurdne kõnelda headest ja halbadest inimestest äärmisel juhul võivad kõnelda tarkadest ja vähem tarkadest või nagu sina seda meelsamini väljendasid rumalatest vähem rumalatest. Headus ja kurjus olevat vaid ühe ja selle sama asja kaks külge. Üksikult võetuna nad ei evivad mingit iseseisvat eksistentsi. Headus ilma kurjuse olevat niisama vähe mõelda nagu elu ilma surmata Kuivastu oksa. Ainuke mõõdupuu, millega elu mõõtvat inimesi ja järelikult ka ainuke õige olevat seesama mida kasutatavat ka kõige muu olemasoleva kohta, nimelt Elu tubliduse mõõdupuu. Sa ju ütlesid elu asetab meile ainult küsimuse, kas jõuad vastu pidada, kas suudad võitlusele vastu panna? Me olevat siin ainult selleks, et võita või hävida. Võid seisvat selles, et sammuda murdumatult. Või sa meelsamini ütleksid orjastamatult läbi elu see, kes võitmat olevat seepärast tugevaim ja järelikult ka parim. Nii kindlasti kui elav keha olevat raipest parem ning sa lõpetasid, olge mehed ja kõrvaldage keelest säärased vananenud kõnekäänud nagu hea kuriüsna. Üsna õige. Sellest võib näha, kui mõistlik ma juba tookord olin. No mis sa sellest arvad? Te tülitsete üllatavad asjade pärast sa ütlesid tol õhtul veel palju rohkem, sa ütlesid muuseas, see olevat sinu veendumus, et igaüks, kes pole sinuga päri, on kas teeskleja või idioot, no see on ju praegugi veel, mu vend. Viimaks läksid isiklikuks ja hakkasid meid mõlemaid võrdlema, nagu mingil kahevõitlusel. Sa väitsid. Mis mina vastasin, pidid panema enda arvele. Ma pidavat ennast sinust paremaks ning sa ütlesid, et vaatamata sellele, et säärane vaade reedab enesega rahulolemise kõrget määra millest sina aga vaba olevat põhjenevad alusel, mis olevat lahtisem kui liiv. Sa ei salanud mingil viisil, et mina olin usinalt kui sina. Et Usimus olevat ligemalt vaadatuna ainult andetu võitlus saavutada vaimselt paremini varustatud taset samensid ma olevat mõõdukes oma naudinguid, mida sina ei olnud, väitsid, aga mõõdukust oma võitluses pidavat taotlema, samuti ainult nõrgem, et panna end maksma. Edasi sa tahtsid möönda, ma püüdvat teatava puhtuse poole, ent sinule olevat kõik selline puhtus vaid kujutluseks ning sa pidavat mu püüdu juletu arguseks selge tunnetuse tule ristimise ees. Uusillusja mõõdukus ja puhtus. Need kolm omadust, mis peamiselt tõstsid mind enda arvates sinust kõrgemale osutusid lähemal vaatusel. Ütlesid sa keskpärasuse tunnuseks, mis mingil viisil ei suutvat tõsta nende omaniku ühestki teisest kõrgemale ja sa lõpetasid Eikri mur. Ükski meist ei ole parem kui teine ja kes meist tugevam on? Tähendab elu tublim paesonar, hiilgav mälu. Ma ei saa sellest kõigest sõnagi maha salata. Mul pole selleks muide tahtmist, võin vaid korrata. Aeg näitab seda. Mina vastasin sulle, et sul igal juhul oleks hea külg, sa oled järjekindel. See oli esialgu ainus hüve, mida oli suutnud sinus leida. Sest ma kahtlustasin kogu aeg, et sa ainult näiliselt polnud arglugu, selle argusega on meile mõlemale suurt osa etendanud. Ma jään oma sõnade juurde. Ei või ütelda, et oleksime teineteist komplimentidega üle külvanud. Ei tundu ka, et kunagi andume liiga suurele viisakusele endaski mõiste leidus midagi väärtuslikku ka sinu vaatlustest tol õhtul endaski mõiste on maailm täis pettust, valet, kurjust ja igasuguseid räpaseid pärimusi. Ent on veel olemas midagi muud ja see muu ongi olulisim. Vähemalt minule. Võid vaadata mulle nii põlastuvalt ja üleolevalt, kui tahad. Mõtlen inimvaimule. Kui salatakse maha seda, salatakse maha kõik, ka iseennast, kas see oleks siis nii hirmus? See oleks minu arvates nii hirmus, et ma ei mõista, kuidas siis veel võiks elada? Ei, oota veidi, tean mis sammule vastata tahad. Tahad ütelda, et see on maskeeritud enesealalhoiutung, mis takistab mind järgnemas sinule, kas ma arvasin õieti ja täiesti ma ei saa seda uskuda, sest aine kõrval oleneb ju ka mõtteelu, eks ole. Ega sa ometi seda ei saa maha salata, et vaim oleneb sõltumatuna ainest, on arvamus, mis põhineb ainult tuletusil. No olgu nii, aga isegi kui mõte oleks vaid õieks ainevarrel, mis sellest, kui ta kõigest hoolimata on puhas ja õilis. Jah, las ma lähen nii kaugele, et ütleme, et isegi kui inimeste vanim ulm puhtusest peaks olema ainult ulm, siis elage Mulmas ja ulma jaoks. Sest ka ulmal on oma eksistents oma tõelisus. On kindel, et inimeste kujutlused jumalast on lapselikult ent kõigest hoolimata annavad tunnistust igatsusest püüdes tahta tõest headuse järele ja ja tahaksin öelda, kõrgema järel, mille ees me mitte ainult ei pea paljastama päid ja painutama endid, vaid, mis on ainukeseks, mille najal võime edasi elada. Kas mul pole õigus? See on sinust muide vägagi hästi aru. Sa oled päris tavalise staadiumis. Oled liiga arenenud selleks, et kummardada puust ja kivist jumalaid. Kuid see pole veel küllalt arenenud, et üldse mitte vajada jumalaid või seda telgid seda nagu tahad. Kui see sind lõbustab, siis möönan ausalt, et oman vaistu, mis sinul näib puuduvat, mis takistab mind absoluutselt eitamast või aatamast midagi, mida olen võimetu tunnetama. See vaist on mulle nagu mingiks vaimseks selgrooks. Ja mul on tunne, et nii kaua, kui ma seda ei vägista nii kaua elan, vaimselt kõneldud, ehk. Nii kaua on mulle kõik eluvõimalused antud, tähendab mingit sorti religioon, mis loobub definitsioonist sel lihtsal põhjusel. Et sa isegi ei ole selgusele saanud selles asjas. Ja nii edasi arutama sõbrad ja mitte sõbrad ootavad mind kõikjal linnas kes tuleb väes o kell on juba nii palju. Mu kõnetund algab kohe, patsiendid ootavad. Kuidas aeg küll nii kiiresti läks. Head päeva, head päeva. Ma tulen õhtul sinu poole grima. Ma arvan, et tulin vihmavarjuga. Siin ta on, palun. Ta on õieti nõrk meesto kriimur hellida krimur, siis sa ei tunne teda, nõrk mees. Selleks ei ole palju vaja, et paisata teda sadulast. Mis sa arvad? Kas sul millegi kriimur Elida kriimuri vastu? Kõneled, nagu oleksite turniiril? See polnudki nii halvasti öeldud ja Rimur hellida krimur ja mina oleme õieti alati viibinud keset võitlusringi. Senise igal juhul pole veel paisanud tera sadulast, seni mitte. Me oleme ju nagu öeldud, kogu aeg keset võitlusringi. Ja kas kriimud pole peamiselt just sinu poolel lõbustaks teada saada, kes sa ikka ise tead, millest sa räägid? Minu omad ehk on nähtavamad, kuid vaevalt ohtlikumad jaja mina iga tehas, vean kihla kriimuri kasuks, ma arvan sa seda liiga kõrgelt. Mis lind sa õieti oled? Üks neid, kes ei külva ega lõika, tead küll. Kuid kellel siiski on Nokia küüned, mis ja püüavad lokkida. See keskustelu hakkab muutuma pisut naeruväärseks. Paremini lõpetaks. Nagu soovida. Head päeva. Head päeva. Kirglik armastus Islandi vastu intensiivne siseheitlus inimeses huvi vallutaja inimese vastu ilmestavad Gunnar küünarssoni loomingut. Lahkudes siit ilmast novembris 1975. aastal jättis ta lugejale suure hulga romaane, näidendeid. Kuningas lumi kuidas võib inimene ometi unustada? Peaaegu oleks mul täiesti meelest läinud, kui hästi ma omal ajal tundsin kuningas lund kui vabalt ja koduselt liikusin tema saalides ja kui hästi nautisin tema külalislahkust ja toredust. Aga sellest on nüüd ka kaua aega möödunud. Palju surnud ja võõrast lund on tuisanud üle menu viimase kohtumise Islandi ainulaadse talve monarhiga. Aga et mina, kes ma kord seisin nii sõbrajalal temaga sedavõrd võisin kaotada teda silmi, sest see on lausa arusaamatu. Sellest võib näha, millised seikluslikud, hädaohud luuravad inimest tema teel läbi eluaastate. Kuningas lumi oli minu lapsepõlvekuningas üle kõige ainuke kuningas, keda tundsin rohkem kui nimepidi, keda tundsin isiklikult. Ainuke, kelle riiki Mul oli juhust tõsta jalga. Ainuke sellise kõrge sünnipäraga, kellega ma kunagi olen vestelnud ja sõprust sõlminud. Muinasjuttude ja muinassaagade kuningad võisid ju olla küllalt hääd. Nende üle ei maksa lina krõmpsutada. Ainult parimal juhul olid väga kaugelt nii hästi ajas kui ka ruumis inimene võis, kui tal just kõrge lend oli unistada kokkupuutumisest, nendega. Kuningas lumega oli lugu teine tema juurde, ükskõik, millal tagamaal oli, võidi minna otsekohe ja suruda kätt. Ja tema oli maal vähemasti pool aastat, vahest kauem inimesel peab tema kuningas olema lähedal, muidu ei ole temast mingit õiget kaitset. Kuningas lumi oli juba tol korral vanahärra, aga õieti ei saanud ma küll kunagi teada, tema vanust ja päritolu. On kaunis täbar lugu usutleda, selliseid kõrgeid härrasid ja kuigi seda julgetaks ei saada iga kord vastust. Teisiti ei saagi olla. Mina kahtlustasin, et ta on pärit Din markist. Temas oli mingit nõidust, nii palju oli kindel. Hiljem sain selle kohta kinnituse, lugedes tarkade meeste raamatuid ja ühtlasi sain selgituse, et tema riik on igivana institutsioon vist küll vanim meie maakeral. Ja et tema valitsuse algus kaob halli paganluse aega kaugemale tagasi kui raamatuid ja inimesed jah, isegi muinaslood suudavad mäletada. Kuningas lumi oli või, ütleme, praegu on tujukas härra nii, nagu see ainult sobib sellisele vägevale isikule. Ta oli väga tujukas härra ja teda ei saanud kuidagi arvestada. Seda ei pandud talle pahaks ja mis olekski sellest kasu olnud? Just vastupidi, see oli midagi äärmiselt kuningliku ja head, et kunagi teatud, mida ta nüüd teeb, tema järsud üllatused, need olid teistest paremad. Ta polnud just teretulnud külaline orgudes, kui ta äkki ilmus sinna keset suve. Kuid siiski oli igaühe hääles tahtmatu elevus, millega teatati. Täna öösel 100. mägedes lund. Nendel, tema suvistel külaskäikudel leiti harva võimalust teretada teda. Ta oli juba jälle koju tagasi pöördunud, enne kui ärgatud oli taandunud oma jäätanud suvelassi ja asulasse põhjanaba juures. Ainult mägede tipud hõõrusid rõõmsasti säravalt pärast tema kiiret külastust, tunnistades, et tema oli öösel olnud lähedal, oli käinud vaatamas oma riiki, oli veendunud, et keegi polnud budget pannud selle aja sees, kui tema ära oli, jääd suvi, tema põline vaenlane, seegi kord polnud veel igaveseks asunud elama sinna. Ja see oli troostlik külaskäik. Nüüd teati, millest võis rõõmustada ja et kuningas lumi polnud enam kaugel. Aga alles sügise poole asus kuningas lumi armulikult elama rohkem lõunasse meie väljadele ja panid tõsiselt maksma oma õigused. Kuidas ja mis kellaajal ta tuli, sõltus täiesti tema huumorist ja see oli vahelduv. Vahest tuli ta päeval päikesepaistega või õigemini tema eeljooksjad laotlesid agarasti tema jalgade ette pimestavalt valgeid vaipu, mida mööda ta edasi liikus. Aga võis ka juhtuda, et ta täie võimuga tormas kohale keset tööd mille pilkane pimedus kuidagi takistanud tema edasiliikumist lammati ärkvel ja kuuldi teda müravat. Väljas kuuldi, kuidas ta kihutas oma teenreid, torme ja võitluse ning rõõmuhoos vallutas maad Teeessele nii kuninglikult, külmaks ja elamiskibedaks, nagu tal seda vaja oli. Et tunda ennast kodus. Kui ta oli sellises tujus, siis ei olnud iga kord juhust tervitada teda kohe. Tal polnud kõne tunda, kui ta aga tuli päeval, võidi kohe minna tema juurde ja öelda. Ah sa oled juba jälle siin kuningas, lumi. Ta ei saanud valesti aru, sõnadest veel vähem häälekõlast. Seda ei juhtu suure härraga kunagi. Ja taga seisis vagusi ja säras küsijale oma hiilguses vastu või naeris oma rõõmsat naeru ja mähkis inimesel lõbusasti oma udu sulgsesse embusse. See oli tõesti ehtne kuningas. 1935. aastal tähistati Eestis laiaulatuslikult raamatuaastat. Eesti noorus, tervitas Islandi kirjanik järgmiste ridadega. Kõige parem mulle tuntud vahend rahva hulgas vastastikuse tutvuse arusaamise ja sõpruse saavutamiseks on raamat. Ma ei ütle seda seepärast, et ise kirjutan raamatuid, seal pole midagi ühist reklaami Jaagitatsiooniga vaid järeldan seda oma kogemustest. Nii see on. Ja arvatavasti maksab seesama hästi teiste nagu minugi suhtes. Neilt rahvalt, kelle kirjandust me tunneme, tunneme tema parimat, isegi kui me ei tea temast midagi muud. Oma sümpaatiat nende rahvaste vastu, kelle kirjanikud on kõneldud meie südamesse on peaaegu ükskõik, kuidas nad seda teevad. Ei, saame kustutada. Miski pole nii püsiv nagu vaimne tänu sellest paremat, ma ei oska vastata teie austavale sooviavaldusele et kirjutaksin midagi teie ajakirjale Eesti raamatu aasta puhul. Seejuures pean oma häbiks tunnistama, et tunnen alles liiga vähe Eestit, kelle keelt ma ei valda või vald on palju vähem, kui ma seda sooviksin. Ja miks seepärast, et eesti kirjandus pole veel jõudnud siia läände, vähemasti mitte meloni. Saadame Eestile südamlikke tervitusi tema raamatuaasta puhul, soovides, et mina ja paljud teisedki võiksid tundma õppida teie maad ja et senised tundmatuse asemele võiksid astuda teineteise vastastikune tundmaõppimine ja sõprus eesti noore kirjanduse kaudu. Järelikult Eesti raamatu kaudu. Gunnar küünarson. Te kuulsite saadet Islandi kirjanikust Gunnar Gunnar sonist. Saates esinesid Ain Lutsepp, Toomas Tross ja Dan Põldroos. Muusika valis Silja Vahuri, helirežissöör Külliki Valdma. Toimetaja Mari Tarand.