Sarja kuues saade kannab pealkirja sügist tähtede all. Ja räägib nüüd Hamsuni luulest. Veldajatenzanginansku paks guugja, debaasume sange Roodlas foriik, Hoffillaneb flötum, Tansangersk, Nuuge Ogaalskaapens järgnev stuudiaansumlik. Laulja mede selles kuhugi ja üks laul kõlas võimsana metsa tagant lõputult üks laulja ringi käima rüü armetu rippusta kõhnal kehal, kuid pilk oli hulluse tähti täis, endaski reegiasseni, mets hirmunult otsekui pea, sest kaotas, kui helid ta kurgust vallandasid. Meloni ja loomadki pagesid põllult ära. Mets kuulis, mis ennekuulmata. Smiigereti äng. See kostis kui vägeva tõotusena, sest viletsust rohkesti leidus maal. Ta sõnad seal tõusid ka üles, taeva sai helidest kõlav mahe passaaž. Küll ingliks Sovskisid meelitasid kuid jumal tal kastis tõestiseni. Õrn päikesepuna siis metsa kattis. Kui saabunud oleks uus õiglusriik. Eesti lugejaskonnale on norra kirjanik, nüüd hamson tuntud oma arvukate ka nende kaudu. Täna räägime hamsonist kui lüürikust eelkõige tema luule kaudu. Tõlkijaks Maarja Siiner. Tihe ja igavene seos looduse ja inimese vahel. Looduse ja inimhinge ühtsus, õhkuv vastu, hamsoni, luuleski. Amsoni kirjanduslik mõju ilmneb ka eesti ilukirjanduslikes teostes avaldudes peamiselt lüüriliste loodusmeeleolude jäljendamises. Meie kirjanike poolt kahekümnendail aastail. 1910. aastal külastas Bernard Linde Norrat kus olid enne teda peatunud Nikolai Triik, Konrad Mägi, Jaan Koort, Aleksander Tassa. Eesti kirjanduse. Pritsi kuukirjas 1929. aastal meenutab ta. Sinna sõites sain Nikolai triigilt kaasa vene immigrandi ajakirjaniku leebini aadressi. Viimasega oli Triik Kristjanist tutvunud ja teda portreerinud. Milline portreemaal oli ka Eesti näitustel. Levin oli elanud juba mitu aastat Norras ja siin võrdlemisi kodunenud. Mõistis isegi pisut norra keelt. Ta elatas end kaastööst Vene edumeelsetele ajalehtedele ja oli ühtlasi vahemehekski nüüd homseni ja Vene kirjastuses Nanje ning Moskva kunstiteatri vahel. Tol ajal ei kuulunud Venemaa veel Verni kirjandusliku konventsiooniga liitunud riikide hulka ja seega võisid kõik vene kirjastused kui teatrid vabalt tõlkida välismaise kirjanikke. Kui nende teosed olid ilmunud alguskeeles. Leidus küll üksikuid kirjanduslikumaid kirjastusi, kes nõutasid välismaistelt kirjanikelt tõlkimisloa makstes selle eest honorari. Kuid need olid siiski haruldased. Nii oli lugu Kaagno Thomsoni teoste tõlkimisega. Teda oli tõlkinud eriti palju, kuid õige halvasti keegi Hanseni nimeline vene ajakirjal liiva kaasannete jaoks. Ja selle tõttu oli Hanson saanud väga populaarseks Venemaal. Suure Venemaa tõlkehonoraride ärajäämine eriti tunduv väikese Norra kirjanikule, see viiski homsoni vist küll ärilise vaimuga, varustatud juudi soost leeveni algatusel, nagu oletan sobivusele Haanja kirjastusega ja Moskva kunstiteatriga. Et selle norra kirjaniku teoseid tõlgitakse nimetatud asutiste jaoks juba käsikirjast. Enne algupärandi ilmumist. Thomson niigi kirjastajaks oli, nagu oli seda olnud paremini kõigi silmapaistvamatel norra kirjanikkude kirjastajaks Kopenhaageni suurim kirjastusäri kümnendaal kes maksis tol ajal hamsoloyle honorari 70 Norra krooni trüki poognast 16 leheküljest. Venelased aga olid andnud oma nõusoleku 50 krooniliseks honorar yks sama suure trükipoogna eest. Olles valmis ära ostma iga homseni kirjutatud teose tõlke nõudmata tutvumist algupärandiga. Et leeven esines Kristiaanias kahe nimetatud ettevõtte volinikuna, siis oli ta korraldanud tõlkimise nii, et Norra pealinnas elas oma mehest Moskva professorist lahkulenud prouat iras polskaja ja tõlkis hamsoni käsikirjades tema teoseid vene keelde. Tutvunud leebiniga, külastasin siis sagedasti nimetatud provotilospolskajat ja samaleebini kaudu ning tänu temale avanes mul võimalus tutvuda nüüd homsoniga. Esiti tema Kristiaanias viibimise puhul ja hiljem ini teda kord kõmaal külastades. Levin oli mulle jutustanud nii mõndagi nüüd Thomsoni elust milles teate nii imeväärselt vähe. Ja selle tõttu oligi selle tol ajal juba nii populaarse kirjaniku elulugu omasuguseks ministeeriumiks mille ümber koondunud nii palju usutavaid, võimalikke ja veelgi rohkem võimatuid, legende ning anekdoote. Need kõik olid aga õige katkelised riismed, mida teati siis selle kirjaniku eluloost. Huvi kirjaniku eluloo vastu aina kasvas. Eriti venelased, ajakirjanikud ja kirjanduslikud kriitikud tegid katseid soetada ligemaid andmeid homsoni kohta kes oli muutunud Venemaal juba lemmikkirjanikuks. Mäletan veel selgesti, kuidas mulle Christie Haanjas kurtis vene arvustaja Kornfelt et ta sõitnud Norrasse just Thomsoni pärast ja pidavat nüüd tagasi sõitma sama targalt, kui oli tulnud. Ta süüdistas leebinit VK ise püüdvat takistusi teha, et venelased ei pääseks kirjaniku juurde. Kas oli süüdistusel just täit alust, oli, on raske öelda. Kuid võimatu see ka ei olnud. Kuid esimesele nimeka väliskirjaniku kohtamisele järgnes peagi Southamptoni külastamine maal. Nähtavasti oli leeven saanud mingi ülesande Moskva kunsti teatrilt, kui mu mälu mind ei peta. Ja selleks oli vaja sõita maale, et seal kirjanikuga läbi rääkida. Sõitsime kolmekesi Levin rikka Norra töösturi ning autolo omaniku poeg ja nende ridade kirjutaja. Nimetatud teine viis meid siin oma isa autos. See oli kaunimaid autosõite, mis mul on tulnud teha. Et see oli esimesi pikemaid autosõite. Minu elus on see haruldaselt teravalt mällu lõikunud ja selgesti meeles veel tänapäevalgi kus sellest on möödunud ligi paarkümmend aastat mäestiku vahel üles jälle alla looklev tee meie omadega võrreldes eeskujulikult sile ja nooruslikult hulljulge, autojuhi kaelamurdvad pöörded käänukohtadel. Sel kõigel oli vahest nii palju ühist homseni tegelaste mõttekäikude, sama hulljulgete pöörangutega. Meiegi olime eneste meelest vähemalt rändurid, kes oletasid enesel olevat sarnasust hamsoni hulkuritega tema romaanidest. Seekord olime tulnud õnnelikul momendil. Homsel oli nähtavasti juba tüütunud oma maa üksindusest ja ta ei näinud meis mitte oma töörahu soovimatuid rikkujaid. Tralivist jõudeaeg saabunud ja ta oli jutukas näidates ja juhtides meid oma talus ringi. Kuigi ta näis hoiduvad sellest, mida olin isiklikult just kõige rohkem oodanud ja lootnud kõnelustest oma isiku ja oma loomingu kohta. Kõigest oli juttu välja arvatud külastatava tööst. See oli mulle suurimaks pettumuseks, mis leevendus ainult selle läbi, et mul avanes võimalus nüüd jälgida ja vaadelda seda kirjanikku, kelle teoseid lugedes olin püüdnud teda nii mitmel puhul oma silmade ette manada. Ja sagedasti saavutanud seda väga erikujuliselt see juba üle 50 aastane mees ei paistnud kui otsustada ülespidamise ja olemise järele sugugi nii vana, tema võimas vitaalsus väljendusvajaduses lasta voolata oma eluenergiat kas või lihtsas vallatuses siin maa üksinduses või linnas veetes sõpradega öid, päevi, kõrtsimöllus. Sest et kirjanduslik loovtöö ei suutnud ära kasutada kogu seda energiatagavara mis oli selle elujõulisel mehel neil neil aastail. Kuigi tõesti üle oli käinud juba elu raske, seda kõike masendav rull. Nooruses nähtud vaeva ja füüsilise töö kurnavuse näol. Arusaadav Pieteet sidus 20-le nelja-aastase üliõpilase keelepaelad. Kuigi kogu aeg piinas mind mitte üksi paljas uudishimu vaid veidi tõsisem ning väärikam tärkava kirjandusloolase Ki huvi mis vajas seletust nii mõnelegi selle mehe teoste lugemisel kerkinud küsimusele. Aga need kõik tuli suruda tagasi. Sest järsu eitava vastuse saanud amine sellelt mehelt oleks olnud veelgi raskemalt talutav kui tema vaikimine või lihtne vestlemine asjust, mis neil tol korral ka äärmiselt vähe. Või sugugi ei huvitanud. Liik, mille ümber keerles kogu aeg, meie kõnelus leppisime siis pea üksi vaatlemise ja vooruslikude mõtete mõlgutamisega. Need keerulised siis ka piiramatult hamsoni isiku ning tema loomingu ümber. Nato range outi märke, folkoor, ellita hääbrameen rüüte, TSH tunkt, närite jääsomork, Lokeanstoor, Tahõõra, jää rasterkalle, Samukranhüld, rebi Jeweether Mäidivilt, enne kui nata idu ärin. Eco, Mariann, Vigri. Soig Ma ei ütle, sina, on truugiassosel Southern, küüd, noode, väärfaaromaakia, sombelfantsen, väljan Menaldri meelt. Jan. Ö lasub nüüd üle aasa. Kõik pimeda tulles. Kaob kuulaton oma aknal ja väljas ja nõnda tasa. Kui kusagil kellad lööks. Mul kostuks, kui kaugeid hääliselt tõusmas. Kus haldja hõim? Ma tean, et nad ootavad mind, just. Puhake rahus. Taas tulen. Kui käes on koit? Ma lahkusin välja öösse. See neelas mu kogunisti. Oh jumal, sa hoian. Taate, et öö seest nad võiksid. Naasta kuid iial ei tervenisti. Peegelsile oli Meri eile ja peegelsile on ta täna. Hilissuvi ja soojus on saarel. Oh milline mahedusja soojus. Aga ei ole päikest. Palju aastaid on möödunud sellest ajast mil tundsin sellist rahu enda ümber. Võib olla 20 või kolm 10. pastat. Võib-olla oli see Kuid ükskord ammu mõtlen, ma pidin maitsnud olema seda rahu. Kuna nüüd siin hulgum, ümisen ja Huimunud olen ja huvi tunnen igast kivist ja kõrrest. Ning need omakorda minust huvi tundma näivad. Meie oleme. Kui sammul rohtunud rada mööda läbi metsa väriseb mu süda ebamaises rõõmus. Mul tuleb meelde üks kõrvaline koht Kaspia mere idarannikul, kus olin kord. Seal oli nagu siin ja meri oli vaikne, raske terashall nagu nüüd. Läksin läbi metsa. Joovastusin ning kordasin alalõpmata, jumal taevas. Kui saaksin veel kord siia tulla, nagu oleksin kord seal viibinud varemgi. Aga võib-olla olin tulnud sinna teisest ajast ja teisest maast, kus metsrajad olid samad. Olin lill metsas. Võib-olla olin põrnikas, kes elutses Acadcial. Ja nüüd olen tulnud siia. Võisin selle pika tee läbi lennata linnuna. Volin tuum mingis kiviviljas, mille saatis Pärsia kaupmees. Näe, nüüd olen eemal linnakärast inimestest kõige selle eest olen põgenenud. Kuna mind uuesti kutsusid maa ja üksindus, kust oleme pärit. Olen esialgu siin elama asunud ühte kurtsikusse. Ja vana küünhild on mu perenaine. Pihlakad seisavad valminud korrall marjadega, ümberringi okasmetsas raskeid kobaraid, langetavad nad marju Maale. Uskumatus külluses läheb neid raisku igal aastal. Ühelainsal puul loen üle 300 kobara. Ja ümberringi nõlvakul seisab veel jonnakalt lilli. Kes sugugi veel mitte surra ei taha, kuigi nende aeg õieti on möödas. Aga ka vana küünhildi aeg on möödas. Kuid vaadake, kas ta sureb. Ta teeb nagu ei lähekski surm talle korda. Kui kalurid all rannal askeldavad ja rõsasid tõrvavad või paate hüppavad läheb vana küünhilt kustunud pilguga, kuid kavalaima äri mõttega nende juurde. Mis tänama grillid maksavad? Küsib ta. Sedasama, mis eilegi, on vastus. Siis võite nad omale hoida. Küünhild pöörab koju. Aga kalurite jäävad liiga hästi. Küünhilt pole mitte üks neist, kes vaid näilikult lähevad oma teed. Juba varemgi tagasi vaatamatuks läinud oma hurtsikus. Ei kuule. Lõikavad nad seepärast talle järele. Täna on pool tosinat seitse makrelli. Siis ostab küünhilt kalu. Eile liivarannikul lonkides kaldale uhutud puidjad konnakarpe ja kive vaadeldes leidsin ahtakesed tüki peegelklaasi. Kuidas on ta siia sattunud, ei mõista. Ta näib siin eksitusena nagu mingeid arusaamatus. Vaevalt on keegi kalur temaga siia sõitnud, siia maha pannud ja siis uuesti ära sõitnud. Jätsin ta sinna, kus ta oli. Ta oli paks, harilik ja lihtne. Võib olla trammivaguni aknakild. Oli kord aeg, mil klaas oli haruldane ja pudel roheline. Jumal õnnistagu vana aega. Kuna see midagi oli haruldane. Nüüd tõuseb suits kalurite hurtsikus, saare lõunaosas on õhtupuder tulel. Pääle õhtusöögi lähevad auväärt inimesed magama. Et uuesti ärgata, auvalgel. Ainult rumalad noored hulguvad Hursiku juurest hurtsiku juurde. Viidavad aega ja ei tea isegi, mis neile vaja läheb. Mis teame, me? Mis teame meedeedest radadest? Ole alandlik munad. Üks laul keset ööd kõlas minule kui muistne plejaadide laul, oli see, ta möödas, on tänaseks? Öö lumi on katnud koguma. Kust leida tee mu laps. Mõtlesime nii, kuidas keegi saab. Veabsul teise palve jääb kuulmata. Nii elus võib juhtuda. Meil kasvavad aias sirelid. Just õites näed mu laps. Kolm neidu noort päikese paistuses lumes kui lõksu meelitet. Hirm haaranud vanemaid. Näe, patuseid süütust pillates on hullusse laps. Ei hoolinud nooruse tegudest. Nuppa naela, päikesel riiusel leidub, visates avaneb. Mis teame, me laps teedest, radadest? Ole alandlik, mu laps. Läheb aeg, et see laul meile kostaks, taas küll taevas neid otsin, kuid jäljeta ma enam ei leia neid. Öö laskub üle aia. Ta vaikne ragin läbiruumiga, no nüüd liblikad taas lendavad üle aasa. Link uksel aeda, hilju avaneb, kui leek vao neiu poisi rinnale. Poiss, nagu lõkke neiu haarab kaasa, on rohi tungiks neile kahele. Siis kirdi, algselt kaovad oma teed. Et õnnelikult sängi võiksid naasta. Kui liblikat taas maa peal ärkavad. Ulm häältes täidab iga ilmakaart või merekarbikohin. Lõputa. Ma nägin kord ühel peol noorte armunud naist. Tema silmad olid kaks korda sinisemade säravamad. Et oma tundeid sugugi varjata ei saanud. Keda ta armastas? Toda noorhärrad seal akna all perepoega, kellel oli munder ja häälne kukk arvul. Mu jumal. Kuidas need neiu silmad, noormeest hellitasid, nii et ta oma toolil rahulikult istuda ei saanud? Öösel kujuneb peolt, koju tulime, ütlesin ma neiule. Kuna ma teda hästi tundsin. Külverie on täna särav ja rõõmus, oli sul ka lõbus? Ja täita neiu soovi, tõmbasin sõrmest kihlasõrmuse ning lisasin. Näed nüüd sinu antud, samas on mulle liiga kitsaks jäänud ja pigistab. Ehk sa laseksid selle suuremaks teha? Neiu sirutas käe välja ja sosistas alase minu kätte. Küll ma selle siis suuremaks teen. Ning ma andsin talle sõrmuse. Kuu aega hiljem kohtasin teda taas. Tahtsin pärida temalt ka oma sõrmuse kohta kuid jätsin selle tegemata. Ega sellega pole kiiret, mõtlesin ma. Tal kulub selleks kindlasti rohkem kui vaid üks kuu. Siis võta pilgu tänavale, ütleb ah jaa, õigus küll see sinu sõrmus. Sellega juhtunud õnnetus. Ma jätsin ta kusagile, kaotasin ta ära. Ning ta jääb ootama minu vastust. Oled sa mu peale nüüd pahane, küsib ta rahutult. Ei, vastasin. Jumala kui kergeks muutus, lahkudes ta samm nüüd. Kuna ma tema peale pahane ei olnud. Möödus terve aasta. Viibisin astutaval lagendikel ning kõndisin ühel õhtul seda nii tuttavat rada pidi. Seal tuli ta mulle vastu. Tema silmad olid kaks korda sinisemad ja säravamad. Tema suu oli aga muutunud suureks ja kahvatuks. Ta hüüdis mind juba eemalt. Siin on su sõrmus, sinu kihlasõrmus, ma leidsin selle. Ühes kallis ja lasin suuremaks teha. Enam ei pigista. Ma vaatasin seda hüljatud naist ja tema suurt kahvatut suud ja ma vaatasin sõrmust. Ütlesin ma sügavalt kummardades. Selle sõrmusega ei vea meil kohe kuidagi. Nüüd on see minu jaoks liiga suur. Peolt koju. Vaata ette, kui vankrisse astud. Kallis, pea meeles, Me lõbusal peol voolas vein. Ka kutsar peab olema ettevaatlik, sest vägev ja meeletu too hobu on meil. Kui töö on valge ja vaikne. Me tuleme hoolikalt vankri ukse ja viipame kutsaril alaku sõit. Ning rataste mürinal me ei kuule, mis kaunist üksteisele öelda võiks. Kuid öö on rahulik, vaikne. Siis suudles ta naist. Toodal naeris kõrva. Kas sa siis ei kuulnud, ma hüüdsin? Ei. Mees, vastas. Mul võimatu sind on kuulda. Kuid mulle vaid näis, et sa olid vait. Kui töö oli soe ja vaikne. Seal segunes hingus ja kohtusid pilgud. Mees naises siis tõmbas rinnale mis ütlesid, päris seepeale neiu. Ning peagi sai kuulda, mis tahtis, mees. Sest öö oli palav ja vaikne. Oli vaikne maja ja lõhnasid sirelid aia sees. Neid sosistas liiva, kui muistne Eeva. Ei, homme sa tule. Aeg küps Heiseks veel. Ja öö pole hirmutav, vaikne. Flöödihelid. Kort aasalt, kus kanarbik kasvas sõpradena ja tuttu luu. Üks tähtmeid vaatas kaks suud kui kohtus. Nii hea kui sina, ei keegi muu. Need nooruspäevad, rõõmupäevad ei kordu enam. Kuid vaata nüüd siis mesilased ja luiged mängisid, ei mängita enam, vaid tuttu, luu. Ma ei tohi teile kirjutada. Kuid kas ma ei võiks saada luba teid jälle näha? Olen hotellis, homme, pärast lõunat kell viis, siis. Kas mitte määrata varasem kellaaeg kuid hommikune valgus on nii hele. Kui ma olen liigutatud ja mul suu ümbert tõmbleb siis on vist küll kole välja. Viisin kirja ise Viktoriasse ja tulin uuesti koju. Pik. Oh, kui isa oli tunnid pikad. Nüüd, kui pidin magama ning olema värske, ei võinud ma seda mitte. Päev kimasemad, tõusin üles. Pääle pika uitamise tänavail, longin jälle koju. Heidan pikali ja uinun. Tunnid mööduvad virgunud ja ennast kogunud. Tõttan täis hirmu telefoni juurde ja küsin, kas proua on ära reisinud? Ei, ta pole veel ära reisinud. Nii ei kavatse ta, jumal tänatud, põgeneda, minu eest. Ta mu kirja kätte saanud. Söönja heidan jälle magama. Kui ärkan, on lõuna möödas. Siis tuigun jälle telefoni juurde ja kõlistan. Ei, proua pole ära reisinud. Kuid ta on asjad pakkinud. Tan praegu väljas. Riietun kiiresti ja sõidan kähku Raatuse tänavale. Lähen valvama. Poole tunni jooksul tuleb ja läheb palju inimesi hotelliuksest. Kuid ükski neist polnud tema. Kell on juba viis uksehoidja juurde. Proua on ära reisinud, ära reisinud, ent mul on kiri, teine. Võtan kirja. Ning seda avamata. Küsin, millal läheb rong. Rong läks. Neli 45. Nüüd on viis. Istun trepiastmele ja vahin maa. Uksehoidja kõneleb edasi. Ta taipab väga hästi, et ta polnud mu õde. Ütlesin prouale, et äsja telefoneerige keegi härra. Ta vastas, ainult tal polevat aega. Jama pidavat andma teile selle kirja. Oli keegi teine daam temaga kaasas, kui ta ära reisis? Ei. Tõusen ja lähen. Tänaval, avan kirja, loen. Teie ei tohi mind enam jälitada. Üsna pikkamisi pistan kirja tasku. See ei üllatanud mind. See valmistanud mulle mingit uut muljet. Siis tuleb palju veini pääle selle viski. Ja siis viiskid määratumal hulgal. Sulle. Ma kurtma peaks kuule. Või teatama sull. Mul selleks liig kange meel. Kuid vastu, kui tulles mul ulataks käesa, kui tuleksa sisse, siis paluksin su mu jumal, sul teada see kõik üksikud õhtuma asjata käin ja samm teel kuulatan. Ehk tolmupilv paistab. Või seisatab sõitja. Tuul üks julgudes põllul vaid käib. Mul täis ajab hinge ta. Veab teed sul, kus viibid. Mu palve on see, pean pühkima pisaraid. Mu poisil neid öösel taas kuivatan. Kastansul, mõeldes pimedas vaikuses. Nii raskeks on loodud mu vaim. Hallingtorydants. Ma kirikus käisin vaid särgi väel. Nii väga, ma tahtsin uut pühadekuube. Ja kingi kandsin ma ainult käis, et nad ei kuluks seal päikese käes. Koost, hüüti mind korraga, rändur, rändur. Ma ehmusin. Olen nüüd nõiutud, ma. Nii minekuks edasi kaotasin raja. Kui kohtasin lehmi, kel kroonid peas ja jõge, kui sujusid punased kalad ning isandaid keebis kuldvarvaste peal. Soost hüüti mulle rändur, rändur. Seal seisis kuningas hiigelsuur. Tal olid silmad kui mustad linnud. Meie rinda ei kellelgi teist. Ja mõlemas kõrvas kaks tabalukk. Et tühja läheksime palvused, ta võimsana, hüüdis rändur rändur. Langesin põlvini kartuses. Kui leiaksin abi. Tantsida võiksin ehk lahkemaks saaks nii kuninga meel. Lõin tantsu, mil nimeks on halling tali. Et vesises soos mu ümber kees. Naerdes hüüdis siis rändur, rändur Kaisandad naersid, kõht kõveras. Siis avastad kõrva, kus rippus taba. Oo kuningas, kuube uut palun su käest. Ning kuningas viipas. Ja isandad 100, siis kiirelt kadus. Täituda käsk. Ta noogutas mulle, ütles rändur. Pisarais tänasin. Lõidus vaid see. Teis seisab rändur kes kuningal tantsis Kuubal hoitud, kui oleks see uus, ma enam ei hüppa. Vaid heinateol laulan. Viis tervisega Kaasa sooja eine, pill. Ma seetõttu iialgi lenduriks end kes tantsu eest kuningalt tasu sai. Soov soove soove. Padingeni Pöörane koor, hingenud Phätter pagayentroor, ingene ennestelliid, mänur, soov, soov, Ozov. Soome pallinud Owe Tower, Alto Dageni Markian tal see meessõpru või eskallieeezzomi jänganglu allet hing vilje looga. Kuni surm. Magada magada vaid keegi uus, sest et enam ei liiguks, ei kõnniks mu Aivar radu ja ümber mub, püsiks vaikus, magada, magada vaid magada tormis ja tuultes. Ses kõiges, mis seob mind maisega. Uus ummik taas leiab mu virgena ning nagu vanasti naeran, ma võin kõike lubada teile. Vaikus kuis mu alkowiski alga, ei sünni midagi, mu jumal vaid seda palungi, ma luban, Ma luban veel rohkemgi magada, magada vaid. Homse päevades leiangima olla võib käes minu viimne tund. Purjekas teel on igaviku ja ümber jääb püsima pimedus. Mis lõpuks imena Helendub. On maailm pilkude ees ja üle kui tühine osakest sellest suurest kor, nii kui me oleme, astume üles ja kõiksus ja ainsus, kui noogutab. Võime rongi peale asuda. Just täna ehk viimast kordama nägin Eha maad rahvast. Täna öösel, kui süda peaks seiskuma hüvasti, siis kõik las jääda. Surm ei lõpeta midagi jäävalt. Me sünnime uuesti ikka ja taaseha, ma rahvas, Surm unehõlmas on puhkuseks. Ning elu kui koidud lõputus reas. Surnuist ärkame üles. Diföödes töödes Aföödes põni Mennes käär, juurliiv oma orgia endale öelda tööd ärvilan finantslee oliive rändele Est kriipageeri viibekkesse tradi tööda. Te kuulsite kuuendat saadet sarjast kirjatähti põhjataevas. Nüüd Hansoni loomingut vahendasid Dan Põldroos, Indrek Sarapuu ja arverois tranden. Helirežissöör oli Külliki Valdma. Muusikaliselt kujundas Saate Silja Vahuri.