Tere õhtust. Loeme Wabariigilaule kirja pannud Kalev Kesküla raamatus, mis ilmunud 1998. aastal. Ühelt poolt dokumenteerib ta Eesti elu üheksakümnendatel, teisalt Upper pallitab julgelt meie kultuuriteadvuse kinniskujunditega uusi seoseid, luues. Kalev Kesküla tekste loeb Toomas Suumann. Muusikaliselt on saate kujundanud Silja Vahuri ja kasutatud on fragment Raimo Kangro lauleldusest Ukuja eco ning ansambli N-Eurolaule test pigem siis, kui palju on muutunud Eesti elu viimase napi 10 aastaga. Head kuulamist soovib toimetaja maris Johannes. Nonii nonii, nanni muine on apt, on rutt. Vabariigi iseloom ja alateadvus. Meie vabariik on demokraatlik nagu Ameerika ja õiglane nagu jumalariik. Vastuoluline nagu Matteuse evangeeliumi hämar, nagu härra kleitus. Vihjeline nagu Delfi oraakel. Aga seisab nagu Martin Luther mõisa õues, müts peas. Meie vaba riik elab kristallpalees ja töötab, süttis euroremonttöödel. Lobiseb interneti jumalaga, võtab enne küberruumi astumist kingad jalast, lamab lahtisi silmi maailma rahaturgudel, kuni otsija tõuseb orgasmini. Meie vaba riik, maksupettuse geenius, paneb oma tööga tapetud talupoja südame Brüsseli kaalukausile. Seda ei või te ometi kergeks pidada. Laseb Baltika püksid Bankoki pordumajas rebadele, tahab õndsaks saada. Ei usu oma silmi ega pisaraid. Nutab salaja juues natuke paremad riskid kui eelmisel eelarve aastal. Seal pool jõge, raudteed, Hääde kurja elab teine vabariik, kus seevastutuult elab läinud päevi, laulab oma eesti laulu valel viisil ja aktsendiga. Ema süda klopib vastu, mõlkis taskupudelit. Ja tuleb kevad teisiti, teise vabariiki laseb sügavkülmutatud aja uulitsele voolama. Maakera pöördub läände. Isamaapind tõmmatakse jalge alt. Kalamaja surnuaed haigutab kui hundikurk. Teine vabariik saab suhu ja silma kuni õpib vee peal käima. Rentslitegaal läbi töötavate tänavate. Wabariigi varases alateadvuses varathaaralikes katakombides piinavad paganad euroametnike, laula, laula, pappi. Oh ma vaene Läti Henrik. Juspremen oktis. Senine vereülekanne Siberi ja viinakatk. Villu võitlused. Vene hinge, vene süda kõigile Eestimaa rahvastele. Salavabariik, meie südames ainult üks rühm, kuhu panna pea kallid seltsimehed. Salaviinavabariigi katakombides Klooaagis härjapea jõe kallastel. Porised atlased ja Eurdiiked kannavad õlul pangamaju. Laulavad isamaalaule, kehastavad õõvaseid, varjukujusid pensionifondide ja alateadvust. Platoni Wabariigi seinal. Vabariigitööd ja päevad. Koidikul hakkavad vabariigi heerundid hümni mängima. Naase unerännakuid ja astu vabariiki. Wabariigi kobrioriterid on juba öösel vabariigi seitse salanime välja mõelnud ja vabariigi džinni pudelist päästnud. Vabariigi müügimehed läkitatakse üle jääteele. Vabariigi lihunikud lõikavad parimaid pehme vabariigi alad kaardile. Veri voolab mööda härjapea jõge otse Soome Siljade kõhu alla. Wabariigi meelelahutustööstus töötab nagu meeletu koorelahutaja. Ei ole muud pornograafiat peale vaesuse ja valevandumise arvab vabariigi meedia ning näitab kurbi ja liikuvaid pilte. Vabariigi filosoofid kõnelevad inglitega inglise keelt. Vabariigi luuletajat unistavad teistele paremust elupäevast. Ja et saaks ühe Isamaa laulu eest sama palju kui kompleksivaba vabariigikompleksivaba tütar tunnist. Hästi mõnusa Isamaa laulu eest. Vaja assotsiatsiooni assambleel sõita, enne seda sõnnik laotada ja surmanuhtlusega viivitada sperma pankadele moratoorium välja kuulutada ja väike sõltumatut vabariigi valitsusele. Tuua kodutütardele brüsseli, pitsi rahvale erutavaid eurodirektiive. Elus tuleb valida seeboti Belt sümboli vahel. Taks kriis Nebukadnetsari Jeroviimi vahel. Nebukadnetsar on suurim euromõõt 12 liitrine veinipudel otsekui vabariigi vanadestamentlikule janule loodud. Olgu Krõõt või Katriin. Iga õige eesti naine läheb paljast mõttest vabariigile Märjaks. Vabariigi valgustus. Jumal keerab leegi surnuks. Waba riik pimeneb ja hakkab hümni laulma. Sinimustvalgust paistab klipp Toompea tornis. Wabariigi hämarusest valgustavad sõnajalaõied ja jaaniussid. Suveks mobiliseeritud. Kultuurilehtedes leegitsevad igikestvat ideed pettum mobile põhimõttel. Riigikogu valgustavad helged väljavaated vastuvõtusaali briljandid kõrgetel kortsudeta kajaltel. Öisel Viru tänaval gaasilambi all. Litsi silmad säravad. Osson tormilaterna pudeli bordo päikest, hiilgavast mõisast. Unustamatuks taasta käigust. Üle vabariigi kõhu kõlguvad rahvusvahelised kaubaketid ja paistavad magusat hamburgeri valgust. Lumeväljade kohal jälgivad Statoil Neste jagu. Wabariigi vaim lehvib Peipsi pääl. Jalad kurat põhjas vahendab koidu ja hämariku armastust. Metselajate silmade paistuses seisab krooni kattevara ja küsib kirvest. Teispool vabariiki. Käib ulgumine ja hammaste keristamine. Meie vabariigi sees krüsanteem ja taskupudeli taga elab hoopis suurem riik. Südame salavabariik. Kuidas mahukski 45-le 1000-le ruutkilomeetrile, mälestuste võlumäed, lootuste õhulossid, tar tahtmised, Villu võitlused. 700 aastat, seitsme aasta sisse, 10000 aastat predest tinatsiooni. Kõik need, kes vabariiki ei jõudnud, ära oodata, ootab optsiooni. Meil tuleb oma vabariiki nii kaua ehitada. Kuningkujutluse salasuur, riik mahub keskklassi maja kaminasimsile. Siis on meie vabariik valmis. No me mees musti olla tahtis riigimees, suuri otsuseid ja seadusi tahtis teha teiste loo kunsti. Eduard anda president ühes riigi ainuvalitseb Soome Läti jada. Olnud ainult suur, ta saaks kaid arved küll moto on, soojatrassid, enni keeraks ja köisi teeksin külvama. Lumemees kunstiringi käis külmrelvaga, mustad mõtted olid valges peas läbi saivaid ennadega. Lumemeeskonnas oli külma närviga küünalt ohustada muudatusena järgi vaata lumemeeskonnas lumekihi sees. Ilmar residendi. Juurde saaks kõik arved. No mees kunsti olla tahtis, mees saabuski evana, Tiia, ta sulas veeks päikseke loigus. Kruusateel täpselt valimisteni väikseks loigus kruusatee. Wabariigi armastus. Oma õnne tuleb sul vabariigiga jagada oma meistri naist mineviku ja tulevikuigatsust elavate surnute järele. Jagada silda, mille all mure päeval kössitada vesivoodit, milles rõõmupäeval loksuda. Kui vabariik on vana, tuleb sul teda töötada ja viia. Kui jalutu siis kanda oma südames. Soov silmade, mäe kuplitega nõks on tuleb sul vabariigiga jagada. Sest sinul, lagi on suur kirg ja väike lotovõit. Aga vabariik on õnn ise. Õnne ja juhuse armuühendusest sündinud vee ja tulekindel mutant. Tema varustab sind igal õhtul puhta pesu ja homse päevaga. Vabariigi naine. Waba riik paneb naise pikali ja heidab talle peale. Naine suleb silmad, mõtleb isamaale virust, võruni. Vabariik pruugib naist muru metal mäe peal ja õhta hilja mõisa õues. See on murueide tütardele parim. Kungla rahvaviis on see. Naine sünnitab vabariiki juurde nagu Vändrast saelaudu, et oleks Hiina piirini. Naine on põhise headuse, armee ja turismi kõrval vabariigi tarvilisimbara hoitud hoolega. Naine on vabariigi kuldrannake. Lihtne naine, kellega pole rääkida muust kui armastusest kui ei, oleks häbeme ja hüpo füüsi vahel pendeldama elavhõbedakuulikest tarkade kivi, armastuse astraalkeha. See teeb su nii lihtsaks nagu laulu. Eluaegne tundekasvatus Vabariik on erootiline unenägu, millest sa enam ei ärka. Ihulik Waba riik. Vabariigiga ühte, vaid kord elus. Aga vabariigi orgasm ei unune. Sest voodis on vabariik algupärane, kordumatu. Lähed, teinekord jalapaarkümmend versta läbi suveöö ja magad piimapuki otsas. Et veel kord vabariigi nööpe haake ja pöörasid avada. Aga vabariik ei korda imesid, sest ta on kordumatu ja täiuslik. Tema rehnuti raamatus on linnuke su armurõõmude taga kirjas. Laseb teatada, et on vanaks jäänud sängi lauad pehkinud. Šampanjavann, kuiv. Vabariigi vahekord on parim asi. Lävele avan ukse ja mida ma näen? Võtad rätiku ja läid. Roojus peletab ja halba teeb. Kuid hügieen ei olla sa probleem. Kostub kilkeid, kostub naer. Sina sadam linalaev ja nii vannis puhtaks. Esmaspäeval jälle tuleme. Õhtuleht ja ma Ju luule. EV. Soovib siis kelguta. Takse. Wabariigi süda. Vabariigi süda on varjul Isamaa altarikapis töötatööliste keldris, kuradi saare Kasemattides, pioneeride palee tinakambris, Tori põrgu karvasest kõhus näljase laual, pajal potisetu, saapasääres, Rahvapartei peleti vahel saarepiiga suurte rindade vahel hiidneitsi jalgade vahel nagu puss põigiti perses. Vabariigi süda istub vangitornis, laseb oma juuksed alla, võtab sinu sõnad suhu, lubab oma silmi suudelda. Päikeseloojangul laulab Mahtra ja Anija meeste kiituseks. Wabariigi rikkadon skandiumist, titaanist ilusad mäletavad spermast, vaprad verest. Kütuseärimehed loputavad Emajõe spintsakuid, pesupulbri, tüdrukute silmavees, tagumikud tanklakettidele ankrus. Rikaste ja ilusate haledad teemantsüdamikud on valu täis vabariigi kaunidusest ja kurbusest trellitavad pilvelõhkujaid sügisnukruse vastu. Sügispilved on lehmakettidega vabariigikivide ja kändude küljes kinni nuuskavad revääri kusevad saatasse. Siin maal on igaüks rikas, ilus ja vapper. Sest meie riik elab hiiglaslikust armastusest. Ja sisepõlemismootor. Südame sisepõlemismootor tarvitab kütteks armastust, määrdeõliks konjakit, soovitav grand šampannist. Armastus võiks olla grandamuuri tüüpi. See põletab elusalt. Segaste tunnete otsad, köis läbi rinnaelu ja jaoks liiga pikk. Veab mälestuste killavoori üle jää. Tee tööd, näe vaeva, siis tuleb ka surm, lülitab mobiiltelefoni välja ja pühib jääveini maitse suust. Viljandi viimne paadimees Üksildase südame klaperjaht kütib looma sinus eneses lõbujanuliste õnneotsijat, ühiskondliku looma vere hääl kisendab. Südamesoojuse mädasoo hoiab mõistust pantvangis hirv ojal purjutab sõda. Klopib viimseid, paukpadruneid ootab viimset ülevedajat. Aga paadimehel on depressioon. Viljandist kõrini. Nokamüts jalas. Arvake kes küll meie linnameeskond tema tõeline ja oskab hästi saringenberg, et no. Ei kaugel. Ta rauges täitsa temal lihasmassi meil ei soovi enam võtad. Ennetanud ei ole. Veel. Aga kas te teate ka, kui õnnelik ta on? Värvi alla maetud ribiümbermõõt. Endiseks peavärv päevas. Helen, meie linna. Lahutab ta vaevalt pingeid, kui pinge tõuseb. Tal ei ole palju mõtteid, seega pole mingeid tõkkeid temaga veeretanud vaid aega viidata veel. Klapitajatega õnnelik on paneeli. Moodsa ja vägimehed. Kalevipoeg vabariikliku tähtsusega Herakles tahab koju tulla. Tal on nüüd Ameerika pass ja kangelaspension omanimelisest teadusfondist Indianas. Vabariigil on nüüd uued heerused. Kalevipoeg Ameerika tualetikultuuri laps peeretab nagu jätkusõjaaegne soome haubits ja paneb Emajõe Ülikooli kammerkust läbi voolama. Lurich Aberg akent Schmidt kindlalt nagu Aalto taburet. Jalad põrgukatlas õlgadel, põlispõllud silmakoobastes suitsupääsukesed seisavad mehed kui hiiepuud mürisevad ühte laulu. Meer, lift, ond kelt. Kui vabariik kord jalad alla võtab, saab Hacken Schmidti jõu mõtete õppetooli. Lurich avab jõuvõtete erakõrgkooli. Aaberg murrab tellimise peale kvante kaamelit korjab Kaitsevägi jõud ja valgus. Hoopleb hämarik. Ustav Ülo sõjaliste teenetega vabadusvõitleja Ümera lahingu päevilt sai vabariigi aastapäevaks Maarjamaa Risti Taara avita. Põrgupõhja, Jürka viskab iga ilmaga kraavi, putitab hädaabitraktorit, tarnib Peetrusele palgipuud, kannab vanapagana risti. Saaks siis õppuse Medelegi. Pikk Hermann, see vana põdur saks vangub, tahab Riviera paruni pajukile Kalevi haua katakombides varjul kurivaimud ja viletsad. Aleksander Nevski katedraalis kaklevad venestaja showskoi pärijad. Lempsitakse põdrasamblasuppi, aga Toompea lossis istub igavene maarahvas ja teeb taara säädust. Edendab hiiepuukaubandust ja kogub komprat. Toomas Nipernaadi on väsinud heitlustest külaelu idiotismiga ja suvetuurid lõpetanud, investeerib nüüd Linda aktsiatesse. Igavesed eestlased, vaeste patuste alevist, istuvad Pärnu lahel ja hüüavad ahvenaid. Ainus helge hing. Paunvere kiriku kellamees viskab üle soo pubis viskit. Elatanud beib. Raja Teele lebab sekspesus lõbulehtedes ja annab kokandusnõu. Sööda Tootsi. Kuidas tahad, ikka vaatab Venemaa poole. Naine vaesest maailmast, jälgib kaalu. Mäeküla piimamees riisub koore. Kihnu jonn peab lätlastega räimesõda. Karge meri Truckib head sadamat. Vargamäel lastakse verd ja soolikaid. Sinu vabariik. Vabariiki juhivad köögitüdrukud huntaugu Miina virgu vanni ja lutika. Viu. On selline partei. Selline triumviraat. Advokaadibüroo Väljaotsa Jaan anud Rummu Jüri räägib musta hobuse valgeks. Suur Tõll pakub Hiiu kalurile katust. Wabariigi valitud kalevipoegadel on selged silmad ja pikad juhtmed. Heast eestiaegsest vasktraadist. Hommikuti üles ärganud suure vaevaga peeglist seina löödud naelaga naerma, näos vaid noorusliku sileduse eesti rahvas, ennemuiste kartlik, et võtaks. Võtaks laksu, tee, vasak käsi lahti, parema raadiotee. Istun, mõtlen mõtteid, oleme ajalehes minu, ta ei viida. See on minu päev. Esikusse peideti, äkki kostus esimene terariist. Leia linnaga. Lambi palee häirevist kartmiseks olen maa, Paaradriti, läheks longiks tänavaile, paneks päikse krampis sünnipäevaks vestleks targa näoga mõne kena neiuga nagu arheoloog siis naaseks koju jõuda. See on minu päev, see on minuga. Demokraat püüabki trepikojast ei teagi, see on uurima ille. Võitja on silmad kinni lahti, jäämustvalge telekas laulab vanem daam, kes üsna kiire. Viieni. Tules. Puhuvad Wabariigi randu kannavad, neelavad vabariigi laevu, soolavad vabariigi heeringat juba 5000 aastat. Lindast lugedes juba 10000 aastat naast arvates ajaloojalgu pestakse vabariigi pisaratega ja loputatakse vabariigi vesiveskitega. Vabariik on taevase isa soolakaevandus, kas siis selle maa sool? Kas siis selle maa sool ei ole midagi enamat kui Värska vesi ja Haapsalu mudaroima haige ilmahulguse vannis? Vabariigi hääled. Wabariigi merre piiridelt kostab külmumise hääl otsekui merre madu oigaks. Kalasadamas ägavad roostes traalerid. Öised diskosaalid karjuvad ingliskeelseid roppusi ja röögivad kanepisuitsust. Vabariigi rongid ühtuvad raua kolinal ja käratsevad plekki siis vene keeles. Kõrge ja kuri mets sisiseb Rootsi saagide vingumist kuuldes. Šampanjakork prahvatab Kumedal lopsuga. Automaat määratab surmava lõikavusega. Vabariigi muusika ja riigikaitseakadeemia peavad torude dialoogi. Wabariigi edevuse laat kiidab end pilvine ja langeb Bladinal plekk-katustele. Börsikurss kukub kiljudes linale vaat beibed lendlevad parketi kriuksudes tänava kividki kisendavad, kui neist pressitakse vana Tallinnat. Eesti eurolaulu hüüd kajab vastu ilmaruumi satelliiti velt. Wabariigi libahunt kulub ülemaailmsed kuud. Krooniat dollar krabisevat. Kõrisõlm klõnksub. Vabrikuvilerahvas vaikivad. Üksnes Palamuse poolt kostab imeliku kandlelugu heldimus, pisar vuliseb üle vabariigi vahulise palge. Wabariigi palve. Sina minu esmasündinud ja kadunud poeg Kapitooliumi emahundiimetatud, metsavendade punkrites, kasvanud Avignoni vangipõlves vaevelnud Ida-Euroopa Tarzan. Sina ise oled kohtumõistja ja kardaboy veeretad töörahva kommuun töökatis, sulgedes kupatatud naha kaupleja Pontuse ja peninukid piiri taha. Pesed Läti Henriku ristimis v soome saunas. Õlitad Euroopa turvaukse hinged. Sina, vabariigi rehepapi aidamees, vabariigi rege, teie roomikutel raudtee ja karujõu juudiaruga. Sinul, riigil ei ole muud valikut kui v ja munade peal käia. Õhtuma salajalu lõpuni. Lähed vabariik sinu eest jää alla ja paneb ahvena õnge otsa. Kus usk nõrk tuleb vabariik su juurde läbi lukus ukse näitab kolmevärvilist leopardi ja annab kõva konverteeritavad katsuda. Kui su meel nukker. Ma olen vabariik sulle oma pudelist paneb riigikantselei nurka põhukotile magama. Ja müriseb sulle omal viisil laule koidulauliku sõnadele. Valguse aja saabumiseni. Laule. Et Atket asked auta, laen. Kaane või viska katet, laena lahti laulu. Saks Ecut korrektita euroliidus aega abi. Tootke käega olgu lahked kõik. Leida natuke pomme jooned, pattuk. Uusi asju uuri Uku Riigikokku kõrgelt. Guugolidaalitu tõsta eesti meest. Jääger hukku, ecu natud peeruhoidjaks, soola. Tase piimajoove moona julgelt välja. Pole hullu. Meil pole ükski vuna. Sellised olid need vabariigi laulud autor Kalev Kesküla luges Rakvere teatri näitleja Toomas Suumann. Muusika on valinud Silja Vahuri ja luuletused seadis saate jaoks kokku toimetaja maris Johannes. Eesti Raadio luulesaated 2001.