Tere õhtust, algab luulesaade süda puperdab, sest kevad ju käes. Täna loeme ja laulame armastusest. Kava on koostanud ja esitavad näitleja Guido Kangur ja tenor Vello Jürna. Klaveril Piia paemurru. Kuulete Henrik Visnapuu, Juhan Liivi, Karl Eduard Söödi ja Artur Alliksaare tekste. Kui õitseb toomingas ja tuleb ööbik ning kuller kupest kollendama niit siis katuse all enam ma ei ööbi. Mul ööja Meresega sõlmit, liitmaailm on avar, nagu poleks piiri. Ja avarus on kollendav ja külm. Veel purskab üles värvilisi kiiri maailma otsast, kus on päiksekalm. Ja. Ja pull. Ja avaruse kollet. Veel purskab üles värvilisi. Maailma otsas päikse kal. Oo, süda, kuhu sina pööraden? Kas hääletumalt lähed nagu aul, kes põhjavett pesitsema lendab? Kurg igatsevalt koostab sinu laul. Mu armuke, mu kullake, läks üle vee lainete. Mu armuke, mu kullake on üle vee ja lainete silm kaugele käib, üle vee käib üle vee lainete. Ei lainekey kõnele mul üle vee ja lainete. Siin laineke seal laineke kuuld. Kui jäädki, teeks mis kuhugi ei vii ei saagi viia vana jalutut. Siis armas jumal, mõni päev teeni, et väsinud on, tunneks valutut. Ei mingit kahtlust, mingit salaviha. Mis mingituna lahkusena näib. Et ma ei tunneks siis, et see on liha, mis sinu teele tolmu sisse käib. On nagu lõpeks silmapiiril elud, kus piirinuga läbi lõikab tee. Sa oled tuul ja põllud ära siilud. Ja mina tahan, aga pole see Mooma mängust viltu, olen aetud. Nii silmapiiril tekib samasus. Kas olin tühi? Igas olin laetud, kui tundsin ära, mis on armastus. Ei varaveelsust laulda, armas, liig teravad, veel sinu näojooned liig selgelt kuldsed alles meeles hooned, kus veetsime päävatooned, ei vara veelsust laulda, armas. Lasunenäoks muutub elu su silmade vaevalt aimuks läbi aja täis õrn armu sinu häälega aia. Kui hõbe tilin huvaks kõneleja. Lasunenäoks muutub elu. Las muutub müüdiks, kõik, mis mööda kõik rõõm ja mure, meeleheit ning viha, kõik lapsemeel ja kõige murdja ja kõik see, mis ihkas vaim, jäimus, liha. Las müüdiks saada. Las läheb mööda. Kui tuleb Ulung, kuldne, hämar ja süda hellaks saab tost pehmest helgist, mis imeliselt hoovab silmist selgeist siis laulda võin Me armu õitsvast nelgist. Heleri. Neidudega jalutasin läbi aiamaa lille silmad tervitasid õrna säraga. Lilled nagu noored kassid, liitsid enese neiukese riietele, nende jalgele. Neiu taga kelmilise meelitusega palusid, et pean neile õisi kinkima. Ainult üks seal, teiste hulgas seisis tõsiselt, pööras kahvatunud pilgu ära lilledelt. Ei ta nõudnud minult õisi, ainsa sõnaga ehk küll talle aiatäie oleks andnud maa. Ja ma olen. Toonud ka. Mina kirjutasin kirja, päike paistis palavalt. Luges ära minu kirjast saladusi himukalt. Ei, ma teadnud teda karta. Marju hoida kirja ees, arvasin, las vaatab peale. Tänu usalduse mees. Usalduse mehekene rändas ära, kaugele, avaldas mu saladused linnule ja lillele. Linnuke ja lillekene rääksid küla piigale. Nüüd mu armastuse Lubuudutav kogu ilmale. Kahe rännumehe tee viis mööda jõest kaldal, kaunis neiu valas pisaraid. Neiu ütles. Ei saa üle Emajõest. Aga mehed sellest nii aru said. Nooremrändur võttis neiu kätele üle jõe, ta viis ja panni kaldale. Tuli tagasi ja kuivatades end, ütles teisele. Meil aeg on minna, vend. Paari tunni järel küsis teine mees. Ka see ei toonud sulle Batumateid, see, kui sa neiu viisid süles üle v? Nooremrändur seisma jäi ja ütles nii. Jätsin neiu mitu tundi tagasi. Mina, neiu pani maha, ammugi, sina kannad ikka edasi. Igavesti mulle antud olla kurb. Olla rõõmust hull, olla hell, olla karm. Võlum tunnilisel meeled, sinu arm, jälle süda mul tuikab, tuikab sul igavesti antud mulle olla noor, ikka nälgida, joobuda alati täitke viinaga karika ääreni. Täna armasta teda, ihkan ma. Ah miks puhkev jürikuine Pajurb, päike heidab tuld üle maa üle vee. Tule minuga, tule minule. Loomugevad kuldlilled, kõik muld, kuidas hallid, kuidas Trallib linde, koor, õde, armuke, valla jõus, vallav, ö, kiirelt, kaob käest mööda läheb öö. Heida minule käed kaelale. Närvu, kurb, et märgub naer, silm. Suudle, suudle mind surnuks. Enam veel. Lahku armuta veab eluneel. Nüüd vihkan sind, hoomugevad linn. Igavesti mulle antud olla kurb. Olla rõõmust hull, olla hell, olla karm. Võlunud tunnil sel meeled, sinu arm, jälle süda, mul tuikab, tuikab sull. Tule pühitsema koda oma hingeõhuga, minu kambri laed ja seinad, rängasti mind rõhuvad. Tule istu, ime vaibaks, minu kalkija kõva tuul. Pilkudega kuldseks käeks ketra, minu mõte, pool. Tule õnnista mu lauda uuteks lauludekse tööks. Pale minu padja alla, magus Unib igaks ööks. Võta minu kuumalt kulmult murerske higirätt. Mina suudlen nagu usklik sinu kallist kitsast kätt. Sa tulid nagu päikene, kui hommik tulid, sa, sa tulid nagu päikene ja ilm lõi särama. Sa tulid nagu päikene ja paistsid südame ja kadusid kui päikene. Öömusta hõlmasse. Kas oli maa kitsas Megahele, et pidid lahkuma siit? Kolm ringi kuu tõmmanud Me vahele siinsamas ja neljanda viitmaa lahti on külmale Rahele ja purustati südameliit. Tõukan paadi kui tundmata lahele taga tuhastat tuleriit. Veel hetkeks üle rõdu rinnatise on õhtumaastik lahti, nagu maal. Veel kestab kaugust pilgul Ingulise. Veel voogab avaruste suur koraal. Keskpäeva olid terviklikult ise. Sul oli kindel mõiste koht ja kaal. Nüüd pimedas all tähe süttimise. Sind riivab hämmastuse külm mistral. Mis tarvis, tiivad anti lindudele kust alguse sai hingelendu. Miks mõni mööduv ulm on piinav helesild, mingi kulgeb paistvalt kaebusele neist suudab kaugemale jõuda. Kumb vaemõttekilde kokkuseletele? Nüüd läbi uluvad õhtute kaob mõte nagu hilinenud regi. Kõik ilu, mis sa jõid, ei hävine. Ta magusust jääb küllalt jäänussegi. Et sinu tee on meeletuse tee ja sinu laul ei kuulu kellelegi. Sa oled võlgu ainult sellele, kes rõõmu lõi ja kannatuse tegi. Sa tundeid, mingi tuul ei puhu ära. On piiritu suriik ja rajatu supiin. Kui mägestik, kus ükski jalga ei astu. Just siis, kui kõige heledamalt särad tuhmu kaduviksu saagiks valib, siin. Ja surub näoga igilume vastu. Kui lahkud jäta küünal põlema. Võib-olla veel kord naased majja sesse. Kui on pime. Uinunud maa. Vaikus väriseb su sammudesse. Ja nõnda õndsalt õndsaks jäänud sa kui pühakoda, kus ei peeta messe. Ning iga uue rajaga laenuga. Uut vaeva immitseb su südamesse. Kui kaua kõrbes kõndinud, omaette näed, karvane paelme, mina rätte. Tead, et su meeli võrgutab miraaž. Kuid õelusena haarad endab ette. Kuulsite luule- ja laulukava süda puperdab näitleja Guido Kanguri ja tenor Vello Jürna valikus jäisituses. Klaveril Piia paemurru, tekstide autorid Henrik Visnapuu, Juhan Liiv, Juhan Viiding, Karl Eduard söötja, Artur Alliksaar. Laulud olid Gustav Ernesaksa ja Artur Kapi ning Mozarti Arenski, Verdi tonitseti ponid Shelli loo dosellija Dosti loomingust. Laulud on salvestanud helirežissöör maid, omaadik. Tekstid võttis üles ja saate mängis kokku režissöör Külli tülid. Eesti raadio luulesaated 2005.