Tere kõikidele tegija saate kuulajatele. Eesti ajalehtede liit jagas eelmisel nädalal ajakirjanduspreemiaid ja peapreemia kirjutavale ajakirjanikule tema viimase aasta silmapaistva töö eest. Ehk siis aasta ajakirjaniku tiitli pälvis Postimehe reporter Nils Niitra. Palju õnne, Nils aitäh. Ajakirjanikunimi ja nägu on tavaliselt tema artikli kõrval, olgu siis paberlehes või veebis. Aga sellest hoolimata ei pruugi kuulajal alati esimese hooga täpselt meelde tulla. Millest sa kirjutad Postimehes ja enne, kui sa hakkad kuulajale tegema väikest ülevaadet sellest, millest sa kirjutad, pean ma ütlema, et ma ei suuda ära unustada sinu lugu ühest põlises talupidajast, kes kes olude sunnil pidi oma lehmakarja kas nüüd maha müüma või lihakombinaati viima ja kes oli täiesti üle jõu käiva tööga oma tervise tapnud. Ja kes ei olnud siis nõus ka oma eluõhtut tugitoolis televiisorit vaadates mööda saatma ja niimoodi ta siis ühel heal päeval keetis suure hulga seakartuleid lõhkus perele pliidipuud. Ta hoolitses oma matuseraha eest. Ja ta lahkus ise elust, sest et ilma talutööd tegemata tundus talle täiesti mõttetu. See oli vapustav lugu. Räägi palun, kuidas lugu lõpuks vormus, kui mitu korda sa pidid selle ümber kirjutama? Kaja võib-olla see tuleb sulle mõneti üllatusena, aga see mees on ühe rahvusringhäälingutöötaja onu kellest ma kirjutasin ja midagi. Ja ma seda nime ei hakka praegu ütlema, aga see rahvusringhäälingutöötaja on üksiti mu hea sõber. Ja meil tuli jutuks tema onuga niimoodi läinud, olin tema onu varem kohanud ja onu onu lapsi, kes on kõik väga toredad täiskasvanud, hakkama saavad inimesed. Ja kui ma kuulsin, et nii see läks siis ma hakkasin vaikselt läbi selle sõbramaad kuulama, et kas omaksed oleks nõus sellest mulle rääkima, sest väike talunikuna see lugu läks mulle väga-väga hinge. Ja väike talunduse olukord on üldse Eestis pigem selline, et see hääbub, et siin ei olegi enam midagi väga-väga päästa ja, ja lõpuks need omaksed andsid mulle nõusoleku minuga vestelda. Me istusime köögis, sõime kooki ja külmkapi peale oli endiselt see kiri, anna sigadele süüa, juua. Ema ja poeg, ehk siis selle mehe abikaasa ja poeg rääkisid oma loo algusest lõpuni ära, kuni siis selle finaalini. Ja lugu oligi tegelikult nende otse kõnena, et mina ajakirjanikuna seal oma mingisuguste tekstidega ei sekkunud. Nii et see ei ole mitme maaelu hääbumise loo pealt kokku kirjutatud niisugune üldistus, vaid see on konkreetse ühe talu pere ühe lapsest peale tööd murdnud mehe lugu. See on ikka ühe konkreetse mehe lugu ja, ja üks konkreetne, paar tundi kestnud vestlus. Missugused on olnud selle järelmid, kas sa said lugejatelt mingit vastukaja? Ma sain sellist vastukaja, et see, see lugu paljudele läks hinge ja võib-olla jõudis inimesteni paremini pärale see, et väiketalud mis on olnud Eesti ja eestluse selline selgroog sajandeid on tõepoolest hääbumas ja me oleme jõudnud sellise kombinaat farminduse ajajärku. Et sellisena see lugu täitis oma trastilisuses kindlasti eesmärgi. Aga kas sa lootsid, et miski muutub suhtumises väiketaludes? Ma arvan, et suurtootjate lobi meie poliiterakondades on sedavõrd tugev ja nende esindajad on meie erakondades sedavõrd tugevasti esindatud. Vaevalt siin midagi muutub, et see rong on läinud ka uus maaelu arengukava tegelikult. Minu hinnangul on, on jätkuvalt väiketootmise kahjuks ja suurtootjate suunas kaldu. Suur on suur ja väike on väike. Millest sa veel lehes kirjutad? Varem Tartu Postimehes, nüüd suures Postimehes? Minu teemade ring on, on väga lai, et ma nimetan ennast aeg-ajalt kõigesööjaks, et kui, kui miski huvi pakub, siis siis sellest ka selles ka kirjutan, et üsna üsna servast serva, et tõepoolest, et see teine nominatsioon, mis mul uudiskategoorias käesoleval aastal tuli, oli ju sellest, kuidas Eesti riik 700000 eurot jäälõhkuja projekti mattis, et laias laastus võibki öelda, et et see talumees omaenesetapuga ühes servas ja teises servas, siis sellised majanduspoliitilised, et lood ja ütleme nende servade vahel ma siis kogu aeg niimoodi askeldamine, et Tartus peab olema võrdlemisi universaalne ajakirjanikuna. Et meil on Eestis muidugi väga palju väga häid ajakirjanikke, keda ma pean endast kindlasti paremateks, ajakirjad näiteks kes tegutsevad oma mingisuguses nišis. Aga siin, Tartus on kindlasti plussiks universaalsus ja laiemas mõttes tegelikult ajakirjanduses, ma usun, üldse universaalsus saab järjest ja järjest olulisemaks, et ma toon näite Viljandi koolitulistamisest kus ma sõitsin siis sinna kohale ja Tallinnast tuli videomees. Ma pidin rääkima kaamerasse. Me tegime videoid, sealt tartust, võtsin kaasa fotograafi, kes tegi pilte ja väga vabalt, võib-olla veel see, et online toimetus veel vahetult võtab ka veel vahetult intervjuusid, nii sageli kui ma helistan mõnele inimesele, ütlen, et tere, mina olen Nils Niitra Postimehes, siis ta küsib minutit. Kuulge, aga keegi postimehest helistas juba. Ja, ja siis ma peangi seletama, et jah, et see võis olla keegi Online toimetusest, ma isegi ei tea, kes see olla võis. Et jah, ajakirjanikud muutuvad järjest universaalsem, ma ütleks, et see on selline, uue aja nõue. Aga sa žanrilises mõttes oled ka niisugune kõigesööja, et sa kirjutad uudislugu sisse kirjutatud reportaaži sisse kirjutada olemas lugu ja portreed ja ma väga hindan sinul neid arvamuslugusid, mis on Postimehe teisel küljel vasakus servas. Sa kirjutad kõike. Jah, et nii on paraku läinud ja ma pean tunnistama, et selline selline lähenemine mulle endale ka võib-olla võib-olla sobib kõige rohkem. Et mingis ühes kategoorias tegutsemine muutuks mulle igavaks, et ma olen võib-olla pisut pisut püsimatu inimene, et kui mingisugune suurem teema, mille, mille ma ajakirjanikuna olen püstitanud mingi kõva uudis, siis aeg-ajalt mul mulle muutub tüütuks juba sellele uudisele kärgede järgede tegemine. Et tahaks juba, tahaks juba midagi muud teha, et ei taha püsida, ei taha takerduda, takerduda mingitesse väga-väga kindlatesse Sandritesse tõepoolest. Aga sageli on niimoodi, et sa teed mingi loo või teid uudisloo ja sealt hakkab omaette lugu kerima, et sa saad lugejatelt kirju analoogsete juhtumite kohta ja, ja need kõik nagu nõuavad uue loo kirjutamist, et kuidas sa tajud seda, et kas see on nagu niisugune taak, mis ei lase sul uue juurde minna või vastupidi, see toob esile mingi laiema probleemi, mida ühest esimesest algsest uudisloost poleks osanud arvatagi. Eks ikka sageli hakkavad need lood oma elu elama. Võib-olla mõni teine meediakanal või meie enda online toimetus tegeleb sellega edasi. Aga, aga jah, et ma tõesti pean tunnistama, et sageli mul on väga hea meel, kui meie online toimetus näiteks võtab, ma lähen minu minu alustatud asja üle. Et ma ise saaks millegi uue kallale asuda, et ei ole mul see rutiinitaluvus kõige parem. Miks sa tahtsid ajakirjanikuks saada? See on hea küsimus, aus vastus on, et ma ei tahtnud ajakirjanikuks saada. Mu ema on staažikas, tubli ajakirjanik, ma arvan praeguseks võib-olla üks seeniorimaid tegijaid Eesti Eesti ajalehtedes. Jaa, jaa. Ma olin seitsmeteistaastane gümnaasiumi poiss, kui otsisin suveks endale tegevust ja, ja siis ema arvas, et poiss oskab kirjutada küll ja toona oli selline Päevaleht nagu hommikuleht. Ja ta tõi mu siis sinna hommikuleht suvereporteriks ja ma mäletan, esimene lugu, mille ma kirjutasin, oli loomulikult rannareportaaž. Randa jah, et, et vaadatakse siis, et mis mees ka on ja noh, niimoodi ta kerima hakkasite, algul töötasin suviti ajalehes, siis hommikul eest sai Eesti Päevaleht juba. Ja millalgi ülikooli ajal ma jõudsin siis otsapidi Postimehesse ja sinna ma sinna ma ka jäin, et olen Postimehes juba hiiglama pika aja töötanud. Kas sul oli konkureerivaid ideid ka kelleks saada? No ma läksin Tartu Ülikooli filosoofiat õppima, et mis, mis tõsi küll, jäi, jäi mul pooleli. Kunagi mul oli selline idealistlik plaan, et praegu võib sellele üksnes läbi huumoriprisma vaadata, et käia mööda turge ja jutustada oma tõde inimestele. Aga see, see oli selline võib-olla pisut lapsik mõtlemine. Päris esimeses klassis ma mäletan, et ütlesin õpetajale, valasin toona emaga Kärdlas, Hiiumaal. Kui õpetaja küsis, kelleks ma saada tahan, siis ma ütlesin talle, et ma tahan mereröövliks saada, mille peale õpetaja tegi minu emale noomituse, et ma tahan asuda kuritegelikule teele. Aga tegelikult ma arvan, et, et mu ema tõi mu ajalehte enne, kui ma jõudsin tõsisemalt hakata mõtlema sellele, mida ikkagi täiskasvanuna teha, et ma tahtsin tegelikult ma, kui ma ülikooli sisse astuda, siis ma kandideerisin nii ajalukku kui ka ajakirjandusosakonda, aga ja ma tahtsin aja loolaseks saada, aga, aga ma ei saanud ajalukku sisse ja siis siis ma läksin ajakirjandusosakonda ja sealt hiljem üle filosoofiasse. Sinu seniste vastuste põhjal ma arvan, et sa selle ajakirjaniku elukutse juures kõige rohkem hindad seda, et ta on väga vaheldusrikas, et ükski päev ei sarnane teisega ja et kui sinul on niisugune madal rutiinitaluvus, siis tiini selles elukutses ei ole. Aga see vastandpool, mille poolest see töö kõige rohkem närvidele käib? Ja sellel tööl on kindlasti ka oma miinused, et on, on keeruline teha mingisuguseid väga vettpidavaid vettpidavaid plaane öelda oma kaasale, et vot sel kuupäeval me kindlasti saame minna teatrisse või kellelegi külla või, või mis iganes, et võib-olla juhtub küll harva selliseid ekstreemseid sündmusi nagu sedasama viimatine koolitulistamine, aga aga neid juhtub ja siis siis tuleb kiiresti tegutseda. Et kui tavaliselt siin võib-olla õnnestub mõne loo kallal paar päeva rahulikult nokitseda, siis, siis sel hetkel tuleb tegutseda ja väga kiiresti. Ja, ja ma arvan, see ongi see peamine peamine puudus, et neil, kel ei ole rutiini, need ikka aeg-ajalt, et igatsevad ka rutiini. Ja eks ta on ka stressirikas, sellepärast et tänapäeval ajakirjanikud on, on väga suure välise surve all tegelikult mida, mida lugejaid võib-olla ei näe. Aga kui kirjutada mingisugustel kriitilisematel teemadel, siis on ikka ja, ja küllalt neid inimesi, kes püüavad peatoimetaja kaudu survestada ähvardamisega kohtusse andmisega. Ja ajakirjanik peab olema väga kindel selles, mida ta, mida ta kirjutab, et see surve on aja jooksul ainult kasvanud ministeeriumides, riigiasutustes, omavalitsustes on terved pressiinimeste armeed ja selles olukorras on, on võib-olla sageli psüühiliselt keeruline on väga vaja, et toimetus toimetus, peatoimetaja, mu ülemus mind toetaks ja nad on mind toetanud. Aga ma kujutan ette, et ega kuskil ministeeriumis postimehega väga tülli ka ei taheta minna. Seda küll, aga oma oma nii-öelda nägemust või oma lobi tahetakse ikka peale suruda, et kellele ikka meeldib, kui kirjutatakse sellest, et jäälõhkuja peale kulutatud 700000 eurot kirjutati sisuliselt korstnasse, et loomulikult loomulikult pigem ei soovita sedalaadi lood ilmuks, kuigi selle loo puhul ma ei mäleta, et mul oleks väga otseselt survet avaldatud või, või ähvardatud, aga, aga need sõnumid, mida siis nii-öelda vastukaaluks pressiteadete näol laiali saadeti, et need loomulikult üritasid seda kõike iga hinna eest siluda. Ja lõppude lõpuks see uudis realiseerimata jäänud ideest muretseda eestile jäälõhkuja see oligi see, mis tõi sulle aasta ajakirjaniku preemia. Tegelikult ju mina ei võitnud üheski kategoorias, et meil on olemusloo kategooria, eks ole, kus ma olin. Ma ei tea, kas üks kolmest nominendist aga võitis vist, kas oli Tarmo Vahter Eesti Ekspressis, siis oli arvamusloo kategooria, kus võttis meie enda Postimehe Mariel Gregor ja siis oli uudisloo kategooria, kus ma olin ka üks kolmest nominendist, aga aga ei võit, aga, aga ju siis ju siis keegi keegi ikkagi arvas, et võib mulle sellise tiitli kinkida. Ma arvan, et see oli väga õige otsus, aga räägime veel sellest, mida sa kirjutad. Meil siin vikerraadio kolib praegu ühest majast teise ja ja ma olen katsunud ikka mõnda kausta sisse ka vaadata, enne kui ma ta ära viskan. Ja hiljaaegu just sattus mulle kätte kaust 2001. aasta metanoolitragöödia artiklitega ja unustasin Need artikleid ennast üle lugema ja ja väga mõjus mulle Madis Jürgeni artikkel Eesti ekspressist just selle Salavina ohvrite kohta. See oli niisugune hästi pidevahenditega kirja pandud lugu. Ja see mõjus mulle niisama sügavalt nagu Nils sinu lugu Ülost. Mulle tundub, et sai, sa vist ei jahi niisuguseid edulugusid ja elus hästi hakkama saavate inimeste lugusid. Miks, sest ajakirjanduses just nende järgi on ju alati nõudlus. Sa pead silmas selliseid kroonika tegelasi või? Ei, mitte alati aga, aga lihtsalt edukad teadlased, head õpetajad, et, et me tõstame ajakirjanduses esile neid, kellel läheb elus hästi. Muidugi me tõstame esile teenitult taga, see tähendab seda, et need, kes olude või tervise või, või mis tahes muu sunnil et neil ei lähe hästi, aga kellest ometigi võiks kirjutada ja keda me ei tohiks ära unustada. Tegelikult siin ei ole minu jaoks vahet, et ma olen mõnel korral käinud siin kas või oma laste koolis rääkimas, milline mu töö on. Ja, ja lapsed on küsinud minult, milliseid lugusid see kõige rohkem kirjutada tahaksid. Ja ma olen neile vastanud. Kõige rohkem tahan ma kirjutada positiivseid lugusid, sest neid saab kõige harvemini kirjutada. Mulle meeldib kirjutada ka, ma kirjutan päris palju teadusest. Tänases lehes on näiteks intervjuu ühe geeniteadlasega kes on ju noor ja edukas, tuli Oxfordist Eestisse tagasi. Minu jaoks on ikkagi peamine krit, see on see, et oleks huvitav ja, ja kui on veel võimalik kirjutada midagi positiivset mida juhtub paraku üsna harva. Sest niisama positiivne on ju sageli ka väljapool vaatajale igav. Et ikkagi paraku ajakirjanduses on esiplaanil intriigid. Sageli just küsitakse ajakirjanik, et miks te, miks te positiivseid lugusid ei kirjuta, mille peale ma julgen vastu küsida, et kas te loeksite ka neid. Kui on midagi positiivset, siis, siis see peab olema eriliselt huvitav. Selle positiivsusega peab kaasnema mingisugune erakordsus. Aga enamasti siiski ei kaasne. Ma pean kuulajale ütlema, et Me salvestame intervjuud Nils Niitra ka teisipäeval ja teisipäevases lehes tõepoolest see lugu väga edukast Eesti geeniteadlasest ka ilmus. Aga kui ma tulen ikka veel selle tunde juurde tagasi, et sa kirjutad näiteks lastest, kes mingi ametnike kokkumängud Peavad talvel sõitma külmades, kütmates, bussibussides WC kirjutad India laevakaitsjatest, noh, kelle kodumaale tagasi jõudmine ei liigu karvavõrdki edasi, hoolimata jõupingutustest. Et selle põhjal tundub, et sa püüad olla nagu kaitsetute poolel. Kas sul on niisugune hästi tugev õiglustunne? Seda võib-olla küll, kui me räägime sellest laevakaitsjate arvamusloost, kus ma olin erakordselt kuritegelikult ei kirjuta väga tihti arvamuslugusid sageli just siis, kui ma millegi peale tõsiselt vihastan. Ja ma lubasin endale, et ma mitte kunagi enam Indiasse ei lähe ja ma pean seda lubadust, et kui mul oli valida, kuhu reisile minna, siis ehkki mulle india väga meeldis seoses selle intsidendiga ma ei lähe enam Indiasse ja ma ja ma soovin, et keegi eestlastest ei läheks sellisesse riiki, kus meie inimestega süütute inimestega niimoodi käitutakse, et on tõesti mõned sellised juhud ja teemad, kui ma. Kui ma võin väga vihastada ja ma usun, et seda viha on siis selles arvamusloos ka ka tõepoolest näha. Sügav nördimus oli küll, mis sellest arvamusloost välja paistis. Just ma arvan, et räägitakse hästi palju ajakirjanduse puhul objektiivsusest jah, objektiivsus, tasakaalustatus on ka väga oluline, aga kõige tähtsam on tõeotsing ja tõde on see, et meie inimesi sisuliselt piinatakse kuskil Indias ja siis siis ma ei suuda enam objektiivne olla. Jajaa aga võtame nüüd sinu teise poole. Lugesin laupäevasest postimehest, et sa oled maale kolinud ja juba õige mitu aastat tagasi. Miks sa seda tegid? Ma küsin sellepärast, et üleüldine liikumine on praegu ju vastupidises suunas maalt linna. Mina kolisin maale juba 2001. aastal ikka päris ammu. Me olime siis toonase abikaasaga noored ja meil oli sündinud esimene laps ja teine laps oli sündimas. Ja Mul oli tekkimas üks rahasumma, millega me siis plaanisime osta oma kodu. Me vaatasime juba siin Tartus ringi erinevaid kortereid. Ja siis juba üks oli väljagi valitud, aga siis üks õhtu me istusime siin Tartu kesklinnas oma Turu tänava korteris ja vaatasime üksteisele otsa ja küsisin toonastelt abikaasalt, et nii ostame korteri, remondime ära. Viie aasta pärast remondime jälle ära. 10 aasta pärast remondime veel. Aga mis siis veel? Ja, ja siis ma ütlesingi talle, et aga lähme lämmale, hakkame lambaid kasvatama. Et esialgu oli see plaan veel palju radikaalsem, hakkasin Hiiumaalt otsima sobivat talu, aga ühel hetkel siiski nii palju alalhoidlikkust oli, kuna mulle see tartu kant ka meeldib. Et me tulime Tartule järjest lähemale ja lõpuks me siis valisime 35 kilomeetri kaugusel Tartust ühe talu välja seal Peipsi lähistel ja seal ma siis samal sügisel, kui olime sisse kolinud, võtsin esimesed kuus lammast ja ja hakkasin aga pihta, see lammaste kasvatamine on olnud mul kogu aeg selline ajakirjanduse kõrval tegemine. Ma ei saaks öelda, et see väga lihtne oleks olnud. Et kui ma olen seda 13 aastat teinud, siis ma tunnistan sulle et ma nüüd lõpetan selle ära, ma enam ei jõua. Sest jaks sai otsa. Ma tunnen, et ma tunnen eriti tänavu, et et ma lihtsalt ei jõua seda enam oma töö kõrvalt teha ja mu jaks ei käi neist üle ja lõpuks on minul süümepiinad ja ja lambad ei ole võib-olla kõige rõõmsamad. Et ma, ma lihtsalt ei jõua enam ja ma müün need lambad nüüd kevadel maha ja rendin oma maad välja, sest teen teen seda, mida väga-väga paljud väiketalunikud teinud on. Ja, ja seesama ka maaelu arengukava, kaldu olek suurte tootjate poole, see mingisugune tuuleveskitega võitlemine. See võtab selle isu ära ja, ja veel see, mida kogu aeg rõhutatakse väiketalunikele, suurtootjad poolt läbi lillede või otsesõnu see, mida te teete, mõttetu, see on täiesti perspektiivitu tegevus. Miks te seda teete? Müüge oma maad maha ja sealt see sealt, see lõpuks kaob see isu isu lihtsalt ära. Ja ma arvan, et kui ma olen need lambad ühel heal päeval treileri peale pannud ja ära saatnud. Ma usun, et ma natukene kurvastanud. Aga teisest küljest ma olen 13 aastat, et seda teinud ja ma võin öelda, et ma olen olnud päris talumees olles pärit puhtalt linnast. Ma olen teinud seda, mida tegid minu vanaisa ja vanaema. Ja ma olen ses osas ennast realiseerinud ja, ja tõestanud ja nüüd võib-olla. Aga sinu kogemus, mille sa oled omandanud selle 13 aasta jooksul võib-olla läbi valu ja vaeva lammaste kasvatamine ja nende haigused ja kuidas sa oskad ravida ja ma ei tea, kas sa teed ise heina või ostad selle või no aga, aga ikkagi see lamba seljast villa niitmine ja see suur kogemus see pakitsele nüüd sisse ja tõstad riiulile. Ongi ütlesidki väga õigesti, et ega see kogemus ei kao kuhugi. Panen ta ilusti selle kogemuse ja tõstan selle kotiriiulile. Ja ega ma ei loobu oma talust, ega ma ei loobu maal elamisest, ega ma ei loobu sealsete inimestega suhtlemisest. Ma ei välista, et viie aasta pärast ma hakkan võib-olla jälle põllumajandusega tegelema või kui ma jään vanemaks, et oleks mingit tegevust. Ma võib-olla enam ajakirjanik ei ole. See on väga väärt kogemus. Ja maaelu on väga teistsugune elu kui see elu, mida elatakse linnas. Ma võin selle kogemuse koti ühel hetkel sealt riiulilt uuesti välja võtta ja avada. Aga kas ma sain sinu eelmisest vastusest õigesti aru, et praegu käib nagu võitlus selle maa ja maaomandi pärast et suured vajavad selleks, et palju ja kiiresti ja intensiivselt oota vajavat maad ja see on põhjus, miks väiketalusid noh, olude sunnil välja suretatakse ja tahetakse, et nad müüksid või rendiksid oma maad suurtootjatele. Lääne-Euroopas on endiselt talude keskmised suurused palju, palju väiksemad kui Eestis. Kui räägitakse, et selline kombinaat, farmindus on meie põllumajanduse tulevik siis ma usun, et see on mingisugune kujutelm, mis meil siin loodud on, et Lääne-Euroopas on endiselt suurem jagu väikesed farmid ja nad saavad hakkama, nad tegutsevad ühistuliselt. Lihtsalt seal on põllumajanduse, selliseid abimeetmed, otsetoetused rohkem just toetamas väiksemaid talusid. Tegelikult ju vajavadki rohkem abi. Aga meil on kogu meedia, kui jutt käib jälle mingisugustest otsetoetustest põllumajandusele täis nende suurtootjate kisa ja hala, et väikesed kahjuks ei pääse absoluutselt löögile enam. Milles oleks lahendus? Ma arvan, lahendus oleks selles, kui meil oleks tasakaal suurtootmise ja väiketootmise vahel, et võib-olla need, võib-olla tuleks neil nähtustel teha ikkagi väga palju selgemat vahet, kuni selleni välja, et väiketootja ei tohi tegelikult oma õunapuu otsas, mis on võib-olla lambale oluliselt, et vähem stressitekitavam ei tohi seda lammast paja inimesele oma aiast värsket liha müüa, see on keelatud, et selle eest karistatakse. Meile kehtivad täpselt samasugused nõuded, sama massiivne bürokraatia. Ma ükskord lugesin kokku, kui palju on erinevaid ametkondi, kes kes talunikke kontrollivad, neli või viis ja nad käivad regulaarselt. Et bürokraatiatase on ka tegelikult tohutu. Tuleks vähendada bürokraatiat, tuleks vähem alluda suurtootja lobistidele. Ja võib-olla võiks meil olla minu hinnangul ka teistsugune põllumajandusminister sesse, praegune põllumajandusminister on küll väga hea suuvärgiga, aga tegelikkuses on riigipoolsed otsetoetused põllumajandusele praktiliselt ära kadunud, on ainult siis Euroopa raha ja mina leian tema panus. Tema panus tegelik panus põllumajanduse arengusse on pehmelt öeldes tagasihoidlik. Eks see kõik nõuab suurt mõtteviisi muutust, ainult et mis selle muutuse käivitaks? Mina ka ei oska öelda. Jah, et on meil siin olnud igasuguseid maarahva erakondi aga lõppkokkuvõttes need maarahvaerakonnad on kõik kaldunud. Kaldun sinnasamma suurtootjate soovitud vakku. Meil ei ole tegelikult enam väiketootjatel ei ole, ei olegi ühtegi sellist organisatsiooni, mis spetsiaalselt neid esindaks, et ma, ma ise väga loodan, et võib olla, võib-olla tekib selline esindusorganisatsioon väiketootjatele, kus on kõik koos kõik need hobitalunikud ja ühe kitsekasvatajad ja mina nimetan neid ühe kitse hipsteriteks. Neid maalike on kõik kõige väiksem väiksemate potipõllumeeste nii välja. Ja ma arvan, selle organisatsiooni võimsus ei seisne mitte nii-öelda tonnides või mingis rahalises mahus, vaid, vaid ta seisneb, et selle organisatsiooni arvukuse, see selles, et seal on koos inimesed, kes võitlevad selle eest, et maal elu säiliks. Sa oled selle teema üle väga põhjalikult mõelnud ja pole ka ime, kui sa oled ligi 15 aastat olnud ise selles väiketaluniku staatuses aga praegusele Postimehes uuriva toimetuse reporter, mis sul praegu käsil on? Hetkel üritan siin valmis saada üht kõneleb Räpina vallavalitsuse poolt rajatud Räpina sadamast, et ma ei oska veel öelda, mis seal kujuneb, et igasuguseid küsimusi seoses riigihangetega, mis seal korraldati, on, on mul küll tekkinud. Selleks ajaks, kui see saade eetris on, siis tõenäoliselt on see lugu juba ilmunud. Kui kaua antakse Postimehes aega ühe teemaga tegelda? See on väga erinev. On lugusid, mis on, mis on tõesti pärastlõunal midagi juhtub ja järgmisel päeval peab midagi lehes olema ja õhtul veel midagi online'is. Aga ma arvan, et niimoodi kaks-kolm-neli päeva selles minu toimetuses sõltuvalt teema kaalukusest loo kirjutamiseks ikka saada võib. Tegelikult on ajakirjandus väga-väga erinev võrreldes sellega, mis ta oli üheksakümnendatel, kui kui toimetab juhatuses olid kõik ühesugused ajakirjanikud, kõik kirjutasid, paberlehte töörütm oli sarnane. Võib-olla ka võib-olla ka palgad olid enam-vähem väga sarnased. Nüüd on, nüüd on ajakirjanik kuud väga erinevad, et Online toimetuses istuvad ajakirjanikud. Nemad võib-olla väga palju väljas ei käigi. Nemad töötlevad pressiteateid, suhtlevad ministeeriumidega ja no viimasel ajal on nad küll ka hakanud rohkem väljas käima ka nende töö on selline välktöö. Ja siis on, siis on tõepoolest veel omaette veel järjest väiksemaks jääv seltskond neid ajakirjanikke, kellel on võib-olla natuke rohkem vabadust oma teemade otsimisel ja, ja võib-olla ka natukene rohkem aega nende lugude kirjutamisele. Et aga mulle mulle tundub, et neid ajakirjanik jääb, jääb järjest vähemaks, sest sedalaadi ajakirjanduse tegemine on suhteliselt kallis. Aga sinul on seal uurivas toimetuses aega ja vabadust. See on nii ja naa, et kindlasti allus ma ikkagi kõigepealt oma armsa ülemuse Sigrid Kõivu korraldustele ja kõik sõltub ka sellest, kui palju on mingisuguseid lugusid ees, et vahepeal vahepeal juhtub ikka ka niimoodi, et järgmise päeva lehte tekib ootamatult mingisugune tühi ruum ja, ja siis tuleb ka mõelda sellele, kas, kas mul on mõni selline lihtsalt ja kiiresti realiseeritav teema või lugu, mis, mis on võimalik tõesti ka kvaliteetselt ja kiiresti ära teha. Ja teisalt on sellised lood, mida ma teen, võib-olla mingite muude lugude kõrvalt siin ka kuu aega. Et praegu üks selline käsil on, aga võib-olla ei ütleks veel, millest. Küllap me seda siis ühel päeval lehest loeme. Nii et sul on üsna suur koormus ju tööl, kodus ja lapsed, räägi palun oma lastest. Mul on neli last. Solveic on kõige vanem, tema sai nüüd 16, on Bernard on Hello, üheksa aastane. Ja siis on peagi kolme aastaseks saav väike Paul. Nad on mul kõik väga armsad. Nad on mind keerulistel aegadel kõik väga toetanud. Nad üldiselt õpivad koolis hästi. Vanemad lapsed käivad ka trennis, noorem laps käib igasugustes huviringides seal Alatskivile. Sattunud, et kui vanemad lapsed sai pandud Tartusse katoliku kooli siis nüüd noorem tütar, tema, tema läks Alatskivile kooli. Ehkki haridusega eksperiment tsiteerita, nagu ma olen alati öelnud, siis huvitav on näha. Mis seal siis vahet on, et ühest küljest ma usun, et katoliku koolis võib-olla on õppetase mõnevõrra parem, mõnevõrra moodsam. Aga teisest küljest jälle mulle tundub, et mu vanematelt lastelt on ära võetud see võimalus, et nad saavad minna koolist koju ilusal kevadel Päeval porilombis natukene plätserdada või, või näha kuskil teeservas jänest jooksmas või rebast. Sellised pikad mõnusad minu lapsepõlvest mulle meenuvad koolist kojuminekud kuskil kuskil maal. Sellest jäävad need suuremad lapsed ilma, sest nemad sõidavad peale kooli, peavad minema trenni ja siis istuvad nad õhtul pool seitse bussi peale ja jõuavad pool kaheksa koju. Ja nemad elavad siis sellises rütmis, et ma ei oska öelda, kumb siis lõppkokkuvõttes paremaid vilju annab. Ma arvan, et omad head ja, ja omad vead on mõlemal variandil, et kes käib ikka linnas koolis, ma arvan, ta võtab väga selge sihi võib-olla kuskile välismaa ülikooli. Kuidas sa oled mõelnud? Ma olen mõelnud seda, et kuna mul on neli last, siis on vähemalt, et väga suur tõenäosus et mõni neist jääb Eestisse ka ja, ja on ka väga suurt või üsna suur tõenäosus, et mõni jääb ka sellesse piirkonda siin Tartumaal, kust ma lahkuda ei kavatse. Küll on üsna paratamatu, mu tutvusringkonnas on ka selliseid vanaemasid kelle, kelle lapsed elavad kaugel välismaal ja eks ta mõnevõrra kere on, et ma ei saaks öelda, et ma ses mõttes sest globaliseerumisest üleliia suures vaimustuses olen. Oleks ju tore, kui suguvõsal ka veel mingisugune tähendus on või, või, või et inimesed on rohkem kompaktselt koos, nagu nad vanasti olid. Jah, aga ma usun, et sa rõõmustad selle üle, et piirid on lahti nüüd juba peaaegu 25 aastat ja et enam ei pea kuskil väljasõidukomisjon Su toimikuid arutama, et kas, kas sa lubad sellel inimesel välja sõita või ei luba, et minu meelest see liikumisvabadus on ikka suur asi. Loomulikult on see suur asi ja, ja ma siiski loodan, et need inimesed hakkavad, hakkavad Eestisse Eestisse tagasi ka tulema. Mind kõige rohkem häirib sageli selline välismaale kolinud jutt, et Eestis on halb ja siin on kurjad inimesed. Jah, tõesti, kui ka ise lennukiga kuskilt välismaalt tulla, siis vahelennujaamast, kust juba läheb Lentsis Tallinnasse siis siis sa tunned kohe ära need sellised ümarate silmadega ja pisut mornide nägudega tegelased, saad aru, Need on eestlased, tegelikult on eestlane väga südamlik inimene. Ma olen selles täiesti kindel ja paljud, kes on ka pikemalt välismaal elanud, nad ütlevad, et pole sel eestlasel tõesti häda midagi. Jah, mida kauem võõrsil olen ka seda kohanud, seda arvamust, et et seda rohkem hakatakse Eestit Eesti olusid ja, ja rahvuskaaslasi hindama. Nils, sul on ajakirjanikupõlve ees ajaliselt rohkem kui selja taga. Ma arvan, et sa oled oma aktiivse elutee keskpunktis. Milliste sihtide suunas sa tahad edasi liikuda? See on hea küsimus, kõigepealt tahaks õnnelik olla. See on kõige tähtsam, tahaks olla õnnelik ja tahaks, et oleks hingerahu. Võib-olla on tõesti ka selline vanus juba, kus kus võib öelda, et tahaks, et eelkõige lastel läheb hästi. Aga ise tahaks, et kui ma nüüd iseendast räägin, et ma ikka areneks veel, ma jääks kuhugi pidama, et noh, nüüd on õnneks jälle meedias palju selliseid põnevaid väljakutseid tõesti, et tuleb teha videoid otse kaamerasse, seal on nii tohutult palju palju õppida. Teie enda, Indrek Treufeldt käis meid Postimehes koolitamas ja tegelikult ma tunnen, et et ma seda lugu. Ma nimetan seda selleks looks. Oma elu. Kõige-kõigemad lugu ei ole veel kirjutanud. Ma tõesti loodan, et nüüd nüüd, kui mind aasta ajakirjanikuks valiti, et millalgi ma siis selle loo ka valmis teen ja ja ma loodan, et need kogemused, mis mulle aja jooksul tekkinud, kompenseerivad võib-olla seda seda õhinat, mida võib-olla praegu mõnikord enam nii palju ei ole. Ses mõttes, et kui ma loen neid lehti suvel tulevad ajalehtedesse suvereporterid ja siis ma siis ma vaatan, kuidas nad võtavad jälle mingisuguse teema ülesse, millest mina või mina olen kirjutanud või mõni teine ajakirjanik ja see kõik mõjub nii värskelt kuuelt nagu oleks noor ajakirjanik selle peale esmakordselt tulnud. Tegelikult on seda kõike juba tehtud ja järjest raskem on ennast ajakirjanikuna mitte korrata. Järjest raskem on olla originaalne, järjest raskem on leida täiesti täiesti uusi ja põnevaid teemasid ja vaatenurki. Ma väga loodan, et ma ikka suudan seda, seda ka edasi. Teha see on väga ilus, ilus vaade oma eelseisvatele aastatele. Räägime veel sellest preemiast. Preemiaga käis kaasas niisugune kunstitöö, mis on metallikunstnik, kiire, Marie kögardi ja klaasikunstnik Katrin Tuckmani ühistöö, kullatud sulg. Ma katsusin seda vaadata sealt Postimehe foto pealt. Ma oletan, et sa paned selle endale, kas töölauale. Nii et sa seda kogu aeg näeksid ja jääd sa ennast kogu aeg meelde tuletaks. Kas on mingeid auhindu või mäetippe, mida sa tahaksid selle kuldsule kõrvale saada. Noh, tegelikult Eesti ajakirjanduse selliseks tipppreemiaks ikka endiselt, no see on küll seda nimetataksegi uuriva ajakirjanduse preemiaks. On ju Bonnieri preemia. Ja seda, seda ma võitnud ei ole. Oleks ju tore, kui õnnestuks kunagi ka kunagi ka see auhind võita, et kui ma selle nagu ma sulle ütlesin, selle loo olen ära teinud, eks ole. Jah, aga muide seda kuld sulgema ei pannud endale töölauale sellepärast et ma usun, et olen selleks võib-olla pisut tagasihoidlik, et kolleegide ees sellega uhkustada, et ma panin selle endal kodus kapi peal, et sealgi ilus vaadata. Nii nagu iga tegija saate lõpus kõlab portrateeritava valikul natukene muusikat, nii, nii, küsin sinu käest. Mida me sinu soovil täna kuulame siin saates? Ja ma pean ennast tõsiseks melomaanigsega, kui niimoodi järsku järsku küsida, siis siis jännata natukene natukene hätta. Äkki midagi luuriidilt? Kes hiljuti suri, et ma pean temast väga lugu kõigi nende paljude artistide seas, keda ma kuulan. Mille poolest tead lugu? Ma ei tea, ta, ta mõjus alati kuidagi väga-väga vabalt ja tema tekstid on väga-väga inimlikud lihtsad, samas geniaalsed ja see, et ta tegelikult laulda ei osanud on ainult üks suur pluss. Nils Niitra väga tänan sind pika intervjuu eest ja mida muud soovida sulle järgmisteks aastateks ja aastakümneteks, kui et sul õnnestub kätte saada see oma lugu. Et sul õnnestub see vormida nii, nagu sa oled mõelnud. Ja nagu sa ütlesid, et ikka oleks võimalik midagi kogu aeg uut juurde õppida ja et oleks endal põnev ja oleks lugejal postimehest huvitav lugeda. Aitäh sulle, Kaja ja ma võin omalt poolt kinnitada, et ma jätkan entusiastliku ja lojaalse vikerraadiokuulajana. Olen väga suur raadiokuulaja. Aitäh, ja nüüd kuulame seda lugu, mille, mis on meile välja valinud. Laulis aasta ajakirjanikuks 2014 valitud Nils Niitra soovil saate toimetas eetrisse Kaja Kärner.