Portreesaate peaosaline on näitleja Ülle Kaljuste kes lõpetas lavakunstikateedri üheksanda lennu 1980. aastal. Seejärel sai temast uhiuue teatri vanalinnastuudio näitleja. Aastani 1989. Edasi oli Ülle Kaljuste üheksa aastat vabakutseline ning aastast 1998 on näitleja draamateatris. Väike valik Ülle Kaljuste lavarolle. Liviaan, kes aevastas tütarlaps lõunavaheaeg, klinsi Roo unerohi, Roksaan, Syranoodeberzerak, linnapealiku naine, revident, Margaret Williams kass tulisel plekk-katusel mariga ürii härrašütsi, aumärgid, keda kaabler puskari emma ja toatüdruk viina. Härra punttila ja tema sulanemati. Jelena Andrejevna onu Vanja, pea Mao tee kalju peal. Joodik aristokraadid, Koneril, kuningas Liir, proua Robinson, elluastuja oliiv suured tüdrukud ei nuta. Asta kinnist nihili stiivi kits, mamma latern, Ülle kallistan mänginud telelavastustes Moona Liisa lumekuninganna viimane suvi teleseriaalides salmonid, veri, me saame hakkama. Filmides keskea rõõmud, Regina äratus, Need, vanad armastuskirjad ja teised. Ülle Kaljuste oli lavastaja Andrus Vaariku assistent, kui Nargenooperas sündis Haydni ooper elu kuu peal. Mina olen saate autor Pille-Riin Purje. Juttu ajasime Ülle Kaljuste kant 22. märtsil 2005. Üllatus proloogiks palusin näitlejal lugeda katkendi Hans Christian Anderseni muinasjutust lumekuninganna. Keset tühja ääretut lumesaali oli külmunud järv. Selle jää oli pragunenud 1000-ks tükiks. Aga kõik tükid olid üksteisega nii sarnased, et see oli otsekunsttükk. Ja keset seda järve istus lumekuninganna, kui ta kodus oli. Ja siis ta ütles, et ta istub mõistuse peeglis ja et see on ainus ning parim siin maailmas. Väike kai oli külmast päris sinine ja peaaegu must. Aga ometi märganud ta seda, sest lumekuninganna suudlused politamalt külmavärinaid ju ära võtnud. Ja pealegi oli tema süda niisama hästi kui jäädomp. Ta askeldas mõne terava lameda jäätükiga, mida ta igal võimalikul viisil üksteise otsa seadis sest ta tahtis, et sellest midagi välja tuleks. Aga kunagi ei suutnud ta kokku seada seda sõna, mida ta just tahtis. Sõna igavik. Kuigi lumekuninganna oli öelnud. Kui sa mul selle viguri kokku sead, siis saad ise oma isandaks ja ma kingin sulle kogu maailma ja paari uusi uiske. Kuid ta ei suutnud. No kas teid üllatas see valik ja? See vist oli kolmas lastelavastust televisioonis, eks minu noorem meeskolleeg ütles, et siis, kui ta oli väiksem poiss, et Ülle Kaljuste oli tema lemmiknäitleja ja iidol ja just see lumekuninganna jättis väga sügava mulje. Kas te ise ka saite vastukaja? Sellele? Ma sain küll, jah. No väikesed tüdrukud, mu enda sõbrannad siis ma mäletan, tema nõudis emalt, et ta teeks riided ja kroonid ja siis nagu ikka tüdrukutele meeldivad ilusad riided ja. Aga siis, kui ma tegin Viljandis Ühte lavastus, kass tulisel plekk-katusel, seal oli hulka lapsi, mingi seal kaasa mängisid. Ja, ja nüüd mingi aasta tagasi, noh, nüüd on juba täiskasvanud inimesed. Ma neid nägin ja seal paar tükki ütlesid, et no me ikka nii õudsalt sind kartsime alguses, et nad käisid minuga ühes tükis mängima. Et neil läks ikka väga pikka aega, kui juba proovid olid läbi ja siis, kui juba etendused käisid ja noh, siis oli ka jälle pikk kleit oli seljas ja siis Nelme seda kleiti pida ja siis nad jooksid kogu aeg seal teatrisabas, aga siis on mulle nagu ütlesid, et hirmsasti kartsid mind alguses. Aga see tuli sellest lumekuningannast siis jah, just nimelt lumekuningannast kui heldelt üldse niisugust tänu või tagasisidet antakse näitlejale või on see tõsi, et eestlane on niisugune kitsi kiitma ja pigem hoiab endas? Noh, ütleme oma tuttavate või selline Ell lähikond, kes teab või tunneb, noh nemad ikka ütlevad midagi. Ja tuleb ka ette, et mõni julge võtab ennast kuskil tänaval kokku või voes või mingisuguses täiesti võõras seltskonnas ja, ja see on ka näha, et inimene on ennast ületanud, aga ta tahab ära öelda, et et ikka tuleb ette, aga eks see vist ikka eestlasel Ale selline vaoshoitum. Aga ise olete ka niisugune ütleja tüüp, kui, kui on südamel midagi head öelda kolleegile. Jah, jah, ei taha küll, jah, kindlasti, kui mulle nagu ei meeldi, siis ma pigem hoian eemale või eriti mis puutub esietendused ja, ja esimesed etendused, ma tean enda käest, kuivõrd raske on seda taluda. Ma olen ise nagu see tüüp, laskem, ma teen nüüd selle ära isegi kasvõi mingi kolm päeva mööda ja siis te võite mulle öelda. Aga Mulle õudselt ei meeldi, kui noh, keegi, tule kohe esietendusejärgsel päeval või, või ajal ja, ja kuidas me siis oma kolleegia ja ütleb midagi sellist, et sa tead ise, et kõik need asjad on nii õrnad, vajavad nagu ütleme seda aega-na. Aga olete te üldiselt enesekriitiline või kui palju te enda suuristate nende rollide suhtes või lubate enesega rahulolu ka ikka aeg-ajalt kohutavalt enesekriitiline? Ma olen täiesti haiglaselt enesekriitiline. Selles mõttes ma olen väga kahtlev tüüp. Aga mul on ka jälle selline teispoolsus, et kui mõni tuleb spetsiaalselt midagi, ütleme halvasti, siis ma ütlen, et jah, vot nii ongi, nii peabki. Et jah, olen jah selline et siis tekib nagu mingi võitlus triot vastu sellele, et sa saad aru, et inimesel ei ole nagu seda delikaatselt või või seda arusaamist noh eriti kolleegide puhul, nemad ju ei pea kõike välja ütlema, nemad teavad ju selle ala spetsiifikat. Teine asi on, kui tuleb mingisugune inimene, kes ei ole teatriga kokku puutunud. Noh, temal on õigus ju kõike öelda. Võib-olla mõned traditsioonilisemat küsimused ka, et kust see teatrihuvi algas või kuidas see valik, millal ja kui kindel, see oli väga juhuslik, mina ei tea, no mõtlen ja mõtlen, et et see ikka nagu täiesti nagu väikestel tüdrukutel. Täiesti loomulikult kasvas välja see algselt ilmselt see iluvajadus ja see nagu on väikestel tüdrukutel, jaga vahel mõnel väikestel poistel, et et filmid ja kõik see glamuur, mis tundus nii ilus elu, et on ju ka sügaval vene ajal laps ja me elasime väga, väga vaeselt. Ja ma olin seitsmeaastane, kui ma isa kaotasin. Ja ma olin väga palju üksi seal üksi olles, siis ma nagu mängisin omaette seda ilusamat elu, mis, mis ma ei tea ajakirjadest või siis juba ka teleka vahendusel tulijat. Mulle läks nagu sa ikka niivõrd korda, et ma mäletan, et sõda, rahu oli minu üks lemmikfilme Vene variandina ja no ma olin seda juba mitu korda näinud, aga ja seal oli minu lemmik oli vürst Andrei. No see oli vist tol ajal paljude lemmik. Kui tema suri, siis mina nutsin seal teleka ees nii hüsteeriliselt lahutamatult. Ema tõi mulle suhkruvett. Ja noh, siis ma mäletan veel meie tädi, kes elas Kanadas Montatis meid nagu aidata, sellepärast et me olime materiaalselt väga-väga raskes seisus ja tema saatis meile neid vaeseid pakikese, mingite riiete asjadega. Siis tema saatis ka Burda ajakirju ja noh, et ema saaks need komisjonis maha müüa siis oli see laulikute tegemine oli laste seas väga populaarne ja, ja laulikutesse oli alati laulude juurde pilte panna. Siis mina mingil hetkel näpud sügelesid, vaatasin neid, Burdad nagu see oli kõik ju jumalast värvilised pildid ja jazz ja läikivad ja siledad ja ja siis ma hakkasin niimoodi vaikselt lehthaaval niimoodi salaja sealt neid välja nihverdama. Ja ma sain nagu endale kõige ägedama lauliku piltide poolest. Ja ma mäletan, et seal klassis käis veel piltide vahetamine ka ja minuga klassis käis koos Sulev Keedus, mina ei tea, kas tema seda mäletab, ei mäleta, aga aga ma tean, et me oleme temaga ka neid lauliku pilte vahetanud. No ja siis ilmselt sealt nagu sai aga juurde seda näitlejaks tahtmise soovi või et oma meelest ma nagu ei puudutanud seda nii kellelegi avalikult kangesti, et ma tahan selleks saada, aga seni vaikselt niimoodi, sest siis kui juba keskkooli aeg oli siis ma juba nagu mõtlesin salajas rohkem selle peale ja, ja ma isegi hakkasin käima hääleseade juures, siis ta pani mind mingitel naistepäevadel kuskile asutusse aktusel esinema ja. Niimoodi siis nii toredad. Ja, ja kui ma keskkooli lõpetasin, siis mul oli tegelikult aasta aega, siis ei olnud sisseastumiseksameid. Ja siis ma läksin teadlikult tööle, et ma nüüd järgmine aasta igal juhul proovin selle ära. Kui ma päris ausalt mõtlen, siis ma ei mõelnud mingid varuvariant, et kui ma nüüd sisse ei saa, et siis ma lähen nüüd kohe kas kõmm järgmisesse kooli või sinna, et mulle tundus, et pärast seda sammu hakkan mõtlema, midagi muud. Ja siis ma sain sisse ja. No eks need illusioonid said ikka maa peale toodud seal koolis. Et kõik see toredus, mida sa sellelt lauliku piltidest vahtisid ja, ja telekast, et selles mõttes kas seal selline tõsine tööinimese kallal pihta. Ma ikka suutsin seal niisuguseid kompleksid läbi elada, et ma ikka vahepeal mõtlesin, ma tulen ära sealt koolist ka. Kuigi ma tundun, niukene, suur ja kõva mutt, et siis siis ma tundsin ennast ikka nii õrna ja haavatavana seal kooliaeg, et. Isiksus otsimine läks väga väga valusaks. Aga siis edasi tuli ju täiesti uue teatri asutamine, jalalinnastuudio see võiks ka ikka väga põnev olla, oli see ainus variant või oli ka muid pakkumisi? Ma pean ütlema seda, et minu jaoks tuli ausalt öeldes täiesti viimasel hetkel ja täiesti nagu välk selgest taevast, sest et mingi trupi komplekteerimisega seal nagu tegeldi. Aga mina sinna ei kuulunud ja mul oli täiesti sihte, oli silmade ees, et Rakvere teater ja maali sinna suurima rõõmuga nõus minema. Aga siis selle trupi moodustamine mingitel põhjustel siis nagu katkes. Ja see Eino Baskini nagu hakkab seda teatrit tegema siis oli päris päris hilja. Siis ta helistas ja ütles, et tema kutsuks ja ja kas ma tuleks ja, ja ma olin siis juba muidugi oma tulevase abikaasaga tutvunud ja mul oli nagu see isiklik elu oli nagu siin pealinnas juba kuidagi natuke seotud, kuigi me ei olnud abielus veel. Ja Mul oli siis kas rakvere Ma ise teater ja. Ja kui ma mõtlen järgi, et seal hakkas nagu kõik nullist ja kõik olid võrdsed, et selles mõttes oli hea ja kerge minna. Et ma kujutlesin ette, et kui mina oleksin sattunud kohe põmdi draamateatrisse. Ma ei kujuta ette, ma oleks seal vist mööda neid seinaääri ja nurki vist päris tükk aega niimoodi ringi liibunud, et noh, ega ei oska seda takkajärgi midagi öelda, mis oleks toimunud või nii. Aga ühesõnaga, see oli minu jaoks päris hea variant. Tundus, et kõik on nagu võrdsetel alustel ja kas mõnda rolli sellest vanalinnastuudio ajast eriliselt kalliks peate või kui palju te tagasi mõtlete sellele, mis mängitud on, ja kaasas kannataja on teil niisuguseid lemmikrolle? No loomulikult on meeles ka need kõige esimesed tegemised ja naljakad seigad nendest. Ta oli ju väga populaarne teater ju. Olulisena kindlasti Syranoodi perserakk, mis oli nagu hoopis nagu teise suunitlusega või nendest estraadikomöödiast nagu välja nagu tuli siis ma olen pidanud ka väga südamelähedaseks lõunavaheaega kus ma tegelikult alguses üldse Ja aga see mulle meeldis ka just selle teistsuguse materjali poolest ja et Aleksander Eelma seal mängis. Ei tea, ma olen eluaeg ta nii meeldinud väga ja ja siis oli minu jaoks ka väga oluline, oli ühe bulgaarlasel avastatud etendus nimega aken. See oli üks viimaseid enne, kui ma sealt ära tulin. See oli nagu esimesed uued tuuled ja ütleme väljaspoolt ja teistsugune tööstiil ja seega metsikult hoidis seda näiteseltskonda või ütleme, nüüd oleme me nagu juba sellest saanud siin kõik aimu kuidasmoodi, ütleme, välismaa lavastaja, noh, nad nagu nõuavad nagu kõike selle näitlejate ja ütleme loomegrupiteenistuses olevaks, et siis tol ajal oli see meil päris selline esmane kogemus. Mis põhjustel see vanalinnastuudioaeg siis otsa sai? Enniks ära tulite? Ma ei tea, mul sai mingi ring täis. Ma olin seal üheksa aastat olnud ja Ma olen tundnud sellist asja, et kui sa hakkad mingit asja kallal virisema ja ka iseenda kallal virisema, siis on vaja mingi muutus teha ja ja see minu jaoks nagu hakkas järjest rohkem mind sööma, siis ma pean mingisuguseid muutusi tegema ja mul oli ka võimalus. Paljudel ei ole võib-olla, et. Ta peab olema oma tööandja juures ja, ja ta ei saa võib-olla ütleme materiaalselt lihtsalt ta peab mõtlema nende asjade peale. Ma ei pidanud seda tegema ja ma olin siis veel piisavalt noor ja sellist võitlusindu täis, et ma mõtlesin, et ma siis katsetan. Mind päris üllatas nüüd leksikonist vaadates, et see vabakutselise põli oli ju päris pikk ka üheksa aasta päris pikk ja mina ei olnud seda endale üldse teadvustanud. Kuidagi kummaline, kuidas tegelikult on inimestel mälus mõni näiteks küsib siiamaani. Kuule, kas sa oled ikka vabakutseline või või siis mõni võlgi, kas oled ikka vanalinnastuudios? See on juba, et kui palju keegi on kursis asjadega. Aga ma olin vist esimene, esimene vabakutseline, kui ma ei eksi. Oli see ikkagi siis niisugune töörikas aeg või oli see laadimise aeg või, või mismoodi seda perioodi praegu mõelda? Ta oli, alguses oli ta kindlasti töörikas aeg ja eks ma siis mul oli ikkagi ülbus, mõni asi nagu ära ka öelda, nii et, et ma mitte ei rabanud absoluutselt kõike, mis pakuti vastu. Aga siis jälle mina ei tea, kas jälle mingi ring sai täis või siis mäel hakkasin tundma seda, et et ma ei taha enam ringi tuisata, ma tüdinen mingitest perioodidest ära, et need vanemad tahaks, et mul oleks jälle ja armas kodune olemine kuskil. Ja kuna ma olin nii palju draamast teinud ja mind oli sinna kogu aeg kutsutud seal olid väga toredad kolleegid, mul oli seal alati väga hea olla, siis ma kuigi oli ka teisi pakkumisi. Kodu, kõik siin, et kuhu ma siis ikka lähen. Vaba riiviale ringi sõitma, olen üheksa aastat sõitnud, et siis see tundus nagu loogiline. No see on siis 98.-st aastast ja siis peab jälle üheksa-aastast tsüklit ootama, et järgmine etapp ei tea? Ei, ei ütle kunagi, et nii on või ei ole? Ei oska öelda, jah, aga koduteated on, eks ole? On küll, jah, ma just mõtlesin, et et huvitavat, mis minu jaoks teatrit iseloomustab, on kummaline milline ilm on väljas või kui ma tunnen mingeid vereringe häired kuskil, kas me oleme väljas liikudes või vahel on ka kodus või nii siis ma lähen sinna ja välisukse lahti ja ja mul on ja soe olla. Ja ongi kõik see vereringe taastub, et siis ma mõtlesin, et ilmselt see siis ikkagi noh ja on ka teistes teatrimajades mulle sedasama kogemust olnud, et ju see siis ikka ei ole väga vale koht. Üks osa hiirelõksust on kirjandusminutid näitleja valikul. Ülle Kaljuste loeb katkendi Williamsonväärset muumiromaanist. Teater. Kallis, sa oled küll maailma suurim näitleja, aga jumala pärast, sa oled nõid. Julie ajas silmad pärani, näol kõige naiivsem, üllatus. Maikel, mida sa sellega tahad öelda? Ära mängis süütut, sa tead väga hästi, kas sa arvad, et võid minusugust vana kalana ärritada? Maicel vaatas naist sädeleva pilguga ja too suutis vaevu naeru pidada. Ma olin süütu nagu talleke jätta. Kui keegi on üldse kunagi meelega kellelegi etteaste tapnud, siis tegid sina täna seda ei vissi omaga. Ma ei saanud sinu peale pahandada, see oli nii ilusasti tehtud. Nüüd ei suutnud Julia enam peita õrna naeratust, mis kõverdust tema huuli. Kiitus on näitlejale alati meeldiv. Ei vissi. Ainus suur stseen oli teises vaatuses. See toimus koos Juliaga ja Maikel oli harjutanud seda nii, et kogu tähelepanu oleks pööratud tüdrukule. Seda näidend tegelikult nõudiski. Ja Julia oli proovidel nagu alati järginud Mikeli juhtnööre. Eilis riietati kahvatu sinisesse kleiti, et tuua esile tema siniste silmade värvi ja rõhutada valgeid juukseid. Selle kontrastiks olid Julia valinud endale sobivat kollast tooni kleidi. Seda oli ta kandnud peaproovil. Samas aga oli ta tellinud teise kleidi särav, hõbedase ning ilmus teises vaatuses Mikeli üllatuseks evisii kohkumuseks lavale just selles kleidis ära ja valguse peegeldamise viis tõmbasid publiku tähelepanu endale. Eilis siis sinine kleit neis selle kõrval riideräbal. Kui jõuti otsustavas Tseenini, mille pidid kaks naist koos esitama, tõmbas Julia välja suure punase Shifoonist taskurätiku. Nagu mustkunstnik tõmbab kübarast välja jänese ja hakkas sellega mängima. Ta lehvitas rätikut, laotas selle laiali, nagu tahaks lähemalt vaadata. Kärdrutas siis kokku, pühkis sellega laupa ja nuuskas delikaatselt nina. Võlutud publik ei saanud punaselt riide tükilt pilku lahti. Julia läks lava tagaotsa, nii et Eevis pidi temaga rääkides publikule selja pöörama. Ning kui nad istusid sohval, haaras ta impulsiivsed liigutusega tüdruku käe, mis näis vaatajaile võrratult loomulik ja sundis tugevasti tahapoole Naldudes evisid profiili saali poole pöörama. Juulia oli proovide ajal märganud, et profiilis meenutas eelis pisut lammast. Autor oli pannud Eilishi suhu sõnad, mis olid esimesel proovil kogu trupi laginal naerma ajanud. Enne kui publik üldse jõudis taibata, kui naljakad need on, ütles Julia sisse oma repliigi ja saal, kes tahtis seda kuulda, hoidis naeru tagasi. Stseen, mis pidi olema äärmiselt lõbus, võttis sardoonilise varjundi ja tegelane, keda Eevis kehastas, hakkas paistma odioosne kuulmata oodatud naeru sattus evis oma kogenematusest segadusse. Tema hääl hakkas kõlama karmilt ja liigutused muutusid kohmakaks. Julia võttis stseeni temalt üle ja mängis seda hämmastavalt meisterlikult. Kuid tema viimane hoop polnud tahtlik. Eilis pidi pidama pika kõne ja Julia kägerdas närviliselt oma taskuräti. Selle toiminguga kaasnes automaatselt vastav näoilme. Julia vaates evisid äreva pilguga ja mööda tema põski veeresid alla kaks rasket pisarat. Võis lausa tunda, kuidas ta põleb häbist kergemeelse tüdruku pärast ja näha seda valu, mida põhjustas julm naer, temad tagasihoidlike ideaalide, tema ausameelsuse, tema heatahtlikkuse üle. Episood kestis vaid minuti. Kuid selle minuti jooksul tõid Julia pisarate ja ahastava pilguga nähtavale naise haletsusväärse elu viletsuse. See oli Eilishi lõpp. Etteantud teemal Ülle Kaljuste impraviseerib Maria Klenskaja. Esimest korda kohe jäi silma sisseastumiseksamitel, kui kõik nad laval olema, kes too päev sinna kogunesid Toompeale ja on selliseid asju mul ka enne olnud, et järsku üks nägu on nii ehedalt, tähendab vähe sellest, ta lihtsalt üks kaunidus oli ilus naine, minul oli siis niisugune ütelus, et see tüdruk, see, kes on roomis naidele ja Marina plaani ristsugutis, ta kiirgas koera, siis olid juba nende arvestused ja eksamid, kus ta jäi silma, lavakõnearvestus oli väikeses saalis. Ja kui ma ei eksi, siis oli tema Eeva kirjad, maak, tavainimene ennast ja tal oli mingi roheline kleit ja see kõik nii vapustavalt, nii ürgnaiselikult tõesti Eeva ja selge see, et selline naine viiparaadisest Aadama ja minema kell. Ja siis kooliajal oli väga kaunis nende diplomilavastused, ston, šamaan stena käisime Viljandis vaatamas ja pärast seda Ma käisin vaatamas vanalinnastuudios jah, etendusi, aga siis me mängisime ka naiskonnas ja, ja siis oli jälle nagu tundus, pikk paus. Siis olid meil keskea rõõmud ja pärast sattus niimoodi, et me mängisime koos. Üldse ma ei tahakski nii palju näitlejast rääkida, sellepärast et see on ju teada. Aga niisugused asjad, mis on tema puhul ootamatut ja kuldaväärt, mis üldse näitlejanna Adèle harva on? Noh, on küll näitlejannasid, kes hästi palju räägivad endast ja mitte ainult seltskonnas, vaid ka ajakirja veergudele, nii, aga see, kuidas märkamatuks jääb, kuidas tema hoiab oma peret ja oma meest, see on haruldane. Ja midagi sealt ei tule kergelt, sellepärast et oma tööd on ka vaja teha, kui palju on inimesi aidanud ja mitte kunagi ei ole ta seda sisseerinud kuskilt. See on minu jaoks kõige jubedam, kui tehakse head ja siis räägitakse, heategevus, heategevus, aga kogu aeg reklaamitakse nagu ennast. Aga sellest mitte kunagi, mitte keegi ei tea, samas ega see kõik kergelt ei tule. Sellepärast et äkiline loomus on tal ja mitte keegi ei tea kunagi Nendest pisaratest ka, mida ta nutnud. Sest väga palju on nii meesnäitlejaid kui naisnäitlejaid, kui nüüd siin on inimesi, kes käivad sellise näoga, nagu me nimetame seda, küsi minu käest, mis mure mul on, temal seda nagu ei ole, mina pole seda näinud, aga ma usun, et muresid on küll olnud küll ja küll. Ja veel üks hindamatu asi, mis on rohkem isegi kui kuldaväärt Toma äkilise loomu juures, kui nad on jäär ja kukk. Ja ega me siin keegi kingitused ei ole, kõik konfliktid on tal oskus vabandada mis on väga-väga vähestel. See on tõesti niimoodi, et üks väärtuslikumaid asju sest ennast ületada ja see teha. Aga tema teeb seda mida väga paljud ei tee üldse ei teagi, et niisugust asja peategi ei oskagi praegu rohkem praegu endalegi kohe hing vaimustusest kinni, et kui hea Aga meil on ka, meil on ka ragistamisi olnud ja sellepärast ma ütlengi, et seda rohkem ma hindan sellist asja, et muidugi niisugune ürgne õigluse tunne. Ta võib uhkelt minema marssida ja uhkelt ukse kinni lüüa, aga ta võib ka järgmine päev tulla, vabandada ja see on hinnalisem kui miski muu. Kuidas ta partnerina, ta on lihtsalt väga hea partner, ega siin ei ole midagi öelda, kõik see koomiline. Sellepärast et ma olen ikkagi jäängi seda korrutama, et draamaga võid petta, tragöödiaga võid ära. Aga kui meedia ja armastusega ei saadeta sellepärast et võib ju rollis olla, et sa 100 korda korrutatud, et oi, kuidas ma armastan ja oi, kuidas ma armastan, aga no ei ole armastust. Aga on selline näitleja, kes ei räägigi, võib-olla ei ole tekstis, aga Ta kiirgab seda. Jooned, kõik asjad on õpitavad, aga mõni asi tema puhul tundub, et, et see on lihtsalt tal olemas. Jumal on teda nagu heas tujus loonud väga rõõmsas tujus. Kes on olla teie jaoks või on praegugi oma lavastajad ja kas peab olema näitlejale niisugune oma lavastaja või peab just olema hästi paindlik ja kohanema kõigi ja väga erinevate lavastajatega? Ma ei ole selles mõttes pirtsakas, et mul peab olema oma lavastaja. Ja ma ei ütle, et mul on oma lavastajat. Ma olen teinud osadega rohkem tööd, osadega vähem. Ja mulle meeldib väga erinevaid lavastajaid proovida, õieti erinevad lavastajad, mind prooviksid. Muidugi on teatud lavastajad nakkis nagu intrigeerivad ja kellega nagu nagu tahad teha alati Sa usaldad nende maitset. Sa pead nende mõtteviisist, kellega ma kindlasti tahaks veel teha, kui kui elu veel kokku viiks. Kaarin Raidi tohutult head mälestused ja Peterson iga võiks veel teha. Ja oma teatris on. Väga ilusad ajad olid ka Katri Kaasik kaaslasega ilusat tööd enesehinnangul, kui paindlik või kui vastaline ja isepäine te näitlejana olete, kui hea materjal? Lavastaja käes on õudselt raske öelda. Aga ma sisimas ma võin öelda, et Ma olen nii paindlik, kui vaja on. Aga kui ma ei saa aru, mismoodi see paindlikkus väljendub siis ma ilmselt lähen selliseks jäigaks materjaliks, kätte võin minna. Olen valmis kõike tegema, selles mõttes mul ei ole mingeid piire, et seda ma ei taha, seda ma teen. See on mulle nii, see on mulle naa. Ma olen ise mõelnud, et mingisuguses perioodis töö käigus mida lõpupoole see tööprotsess läheb. Mul on vaja väga väikeseid lihtsaid näitleja vahendeid anda kätte või või selliste lihtsate märkustega mind suunata. Selles mõttes on näitlejad vahel kui nad vaatavad teist näitlejat laval kõrvalt. Et nad nagu teinekord oskavadki nagu täpsemini öelda seda, et kui, kui lavastaja. Et ma võin neid suuri sõnu kuulata küll kuskil mujal. Mina olen seda meelt olnud ja, ja minu meelest on elus ka niimoodi, et kõik asjad akal väikestest asjadest kõik suured asjad. Et sa ei saa siin Maidle taevaid kokku jutustada ja siis noh ja üks asi inimestele selgeks niimoodi, et sa puudutad teda, naha karvadeni, kõik väga intiimsed, pisikesed detailid, mis nagu suudavad inimest tuututada või millest tekib mingi suur asi. Me rääkisime vanalinnastuudioaegsetest neist lemmikrollidest. Et võib-olla sealt edasi hilisemast ajast ka veel öelda midagi endale olulisemat. Kindlasti Viljandist kass tulisel plekk-katusel Kaarin Raidiga lihtsalt. Draamateatrisse nagu nüüd päriselt tulles tööle, siis oligi esimene tööli Mao tee kalju peal. Mulle meeldib tohutult materjalina mängidega finišini silt. Noh, mulle lihtsalt meeldib see kogu see materjal. Kas teil endal lavastaja ambitsioone on, nüüd ju lavastaja assistendina ooperi juures said kätt proovida, kui ma ütlen, et ei ole siis on nii, et ma olen siin uksest välja ja siis ma hakkan kohe lavastama. Kui ma ütlen, et jah, mul on, siis siis võib nii minna, nagu ma tahan, et ei ole. Ma ütlen ka, et ma poleks seda ma unenägudes ka kunagi osanud ette mõelda, et ma kuskil mingi ooperi lavastamise juures olen. Aga sellesama Nargen Opera egiidi all oli ju ka üks sõnalavastus, Jaan Tätte latern. Tõnu Kaljuste oli lavastaja. Milline lavastaja tema siis on? Tema nagu ei pea ennast lavastajaks selle juures, et ikkagi nagu rihma töö ja materjali iseenesest niivõrd armas. Et seda oli lihtsalt kõigile meeldis teha ja meil läks küllaltki valutult. Tõnu Kaljuste, teid on sõnateatris sageli näha, kas te üritate kõik Ülle Kaljuste lavarollid ära vaadata? Ja püüan küll, aga praegu mõnda ei ole isegi viimastele näinud, et nii, et ei saa öelda, et kõik kaasa. Aga kui niimoodi spontaanselt peaksite ütlema mõne ralli, mis teile eriti on meeldinud. Spontaanselt, tuleb kohe see roll, mis oli aristokraat sides. Seal ma tundsin, et olin omas elemendis, kõige rohkem on Ülle Kaljuste, teie arvates musikaalne näitleja, seda küll ja olulised asjad on paigas. Tal on sõna edasiandmiseks kõik võimalused. Ja inimestel arusaamiseks on ka olemas niisugused kõlad, mis ei kaota tekste ja mis on nagu tehniliselt paigal, mina kuulan võib-olla tihtipeale näidendit kui kuuldemängu. Millegipärast mulle tundub, et peale nõndanimetatud Panso aegasid on hakanud nagu alla käima sõna tähenduse, sõna kõla ja sõna kultuur üldse. Ja selles suhtes ma ma võib-olla väga üheülbaline teatrijälgija, sest teatrikeel on palju rikkam kui kuuldemängukeel. Aga kui peaks, Silja kallistab mingi heliteosega või kelleltki helilooja loominguga võrdlema, mis siis pähe kargaks? Oo tal niisugune Saara Leanlasi hääl rohkem, ta võiks niisuguseid laule laulda. Et mingist klassikalise muusika väljast või sümfooniliseks teil ei tule mõte. Ja ma arvan küll, niisugused Prampsilikumad, Malerlikumad, aldi, tämbrid ja soolod ja niisugune raske romantism. Kui sarnased või erinevad loomasid te olete või kas need kaks suurt loovisiksust ikka suudavad kõrvuti olla või olete te kodus ka suurem dirigent ei muma, otse vastupidi, püüan niisugust ansamblimängu poole ja nii palju, kui seda kodu dirigeerimist on küsitud, siis ikka, et seal on ka õlledirigent, siis ma arvan, et seal kõige parem vastus, üks tema naiskolleeg ütles. Ta on küllalt äkilise loomuga, vastab see tõele. Muidugi noh, ta on niisugune. Artistid on kõik äkilise loomuga, nad peavad ju järgmises taktis kohe Fordsando põrutama ja nad peavad oskama kohe vihastuda ja kui endal elukogemusest sees on, siis õnnestub see laval kõige paremini. Aga niisugust elu näitlemistan siis kodus ka palju või või seda vastupidi, oskate põlevad vältida. Vaadake, see on niisugune asi, millega oled niivõrd ära harjunud. Analüüsima hakata on täitsa nagu naljakas, sest selle artisti elu on ju põhimõtteliselt oma niisuguste mingisuguste tehniliste võimalustega helilooja või kirjaniku või kellelegi materjali edastamine, nii et me põhimõtteliselt elame loodud kunstnike teostes mingisuguseid hetki ja püüame neid nagu vahendada ja sellel selle vahendamise juures ei saa seda kunagi ära unustada, sest tihtipeale kui näitleja dirigendi ellu satub omamine rohkem kui helilooja ja kirjaniku mina, siis on asjad hullud. Sest rohkem rohkem oleme ikenegi teenindav personal. Selles mõttes püüame ennast elus rikastada nende teostega, mida me läbi käime, nii et need niisugused ego küsimused, nad ja ego vaatepunktid asjad on minu jaoks küll välistatud. No neid on teile andnud pisut uudset rollijaotus, et ma mõtlen, et teie olete Ülle Kaljuste lavastanud ja, ja siis tal olnud lavastaja assistent ühe ooperi juures, et kuidas need sedalaadi rollijaotused on sobinud või on temas mingeid uusi tahke avanenud ja ma arvan, et on niisuguse lavastaja assistendi või laastava inimese kõrval küllaltki hea kolleeg, sest ta on piisavalt jäärapäine, et hoida niisugustes asjades, mis tihtipeale kergemeelselt inimestele ära ununevad või või ei ole nagu alati oluliselt tema hoiab nagu neid asju väga väga meeles ja jälgib ja tihtipeale läheb asjadega nagu lõpuni. Ses mõttes see oleneb kõik sellest meeskonnast, kuidas hingamine just parajasti on. Et kuivõrd taoline persoon hakkab närvidele käima ja kuivõrd teatud persoon kasu võib tuua, nii et see on alati niisugune väike kiige nende kahe asja vahel, need, need väiksed tööd, mis ma olen teinud, ma olen tähele pannud, et ta on asjade läbiviimisel nagu lõpuni minev ja niisugust lõpetatus ja algus ja kõik need olulised miksid. Hoiata kenasti meeles, mis tal veel niisugused hääd oskused on või kas võiks ta teie arvates millegagi leiba teenida väljaspool lavamaailm? Maal niisuguseid asju pannud tähele, et võib olla ehitusel, võiks olla niisugune ja töödejuhataja näiteks ja siis võib-olla ka aianduses võib-olla kiviktaimla kujunduse niisugune juhataja näiteks võib ta diktor raadios alla ja no ma võin ju hästi palju niisuguseid väikseid asjakesi nimetada, aga ma arvan, et need on kõik niisugused spekulatsioonid, mis kuuluvad rohkem huumori valdkonda, nii et selline inimene leiab ise endale selle koha. Ja vist on leidnud aga see töödejuhataja ja see on selles mõttes niisugune organisaatoreid, talent või on tal endal ka käed lahti ja ta talle meeldib õiendada küll. Et selles mõttes hoiab asjad nagu töös ja kamandaja tüüp ses mõttes, kui teie peaksite mingisuguse rolli talle pakkuma või, või kujutleksite teda mõnes tavarollis, kas on mingi tunne, et midagi peaksite tingimata mängima ja, ja ma vahepeal üritasin midagi, ma mul vahepeal polkovniku lese niisugune soov lavastada, aga siis mul vaibus soov mingis hetkes, aga tõsisemalt vastates sellele küsimusele ma arvan, et need teosed, mis talle sobivad, need on minu vaatanud klassikast ja võib olla ka niisuguses kaunis hilisromantismi is. Thorne Lindgreni sel Mao tee kalju peal on niisugune lauset, kõike võib endale keelata, aga mitte muusikat. Ja on selle, kui oluline muusika siis teie elus on? No ma, kui ma olin väike, siis mind pandi klaverit õppima. Ja ma õppisin kuus aastat Nõmme laste muusikakoolis klaverit. Ja siis ma käristasin hambaid, ütlesin emale, mina enam seda mängida ei taha. Ja tulin sealt ära sealt koolist. Ja mul on sellest pärast väga kahju olnud. Siis ma ma kardan, et mul oli natuke õnnetu saatus selles mõttes, et mul sattusid järjest väga noored õpetajad. Ja nad vahetasid mul selle kuue aasta jooksul vahetas mul neli õpetajat. Ja, ja lisaks veel see, et me elasime viis korteris, kus oli peale meie pere, oli veel 11 inimest. Ja noh, ausalt öeldes ma kujuta ettegi, üks klimberdab seal kõrvaltoas, sul peab mingeid heliredeleid harjutama ja niisugune väike laps ka, keda keegi nagu ei juhenda või? Ma ise sain nagu aru, et jumalaid, sa võid närvidele käia küll, et oma neid heliredeleid harjutan, et mul tekkis endal ka niisugune, et ma ei taha ja ma ei taha ja teistel on palju huvitavamad teha ja temal vaesekesel ei jäänud enam midagi üle, sellepärast et ta ikkagi vägisi mind. Aga ma mõtlen, et sellest isegi sellest kuuest aastast on mul kasu olnud. Kui oli see maoteetükis, tuli hakata armooniumit mängima siis noh, nooti ma ikka tunnen. Kätes on olemas see tunnetus, mis kahe käega mängimisel on nii pihku, kui see ka oli, et sellest ikkagi ikkagi on kasu olnud. Kuuldemängu rolle on Ülle Kaljuste kogunenud 30 ringis. Kuulame väikest põimingute aastatest 1981 kuni 95. Dostojevski Michalkovi, Ehini hääl, krokodilli kõhust roll Jelena Ivanovna Sa kääni äraaetud hobune, korrali hundisauna kuuldemäng naine, kolleni, relvade valik. Leoni. Režissöörid Einar Kraut, Salme Reek, Astrid Relve partnerid Roman Baskin, Aarne Üksküla, Lembit Ulfsak, Maria Klenskaja. Kalliskivi pärast aga ma pidin, ma pidin täid viibivate nägema. Kõige paremate kavatsustega. Ideo ergutajad Kell nii varasel tunnil abielunaise juurde ilmuda, käelegi ette teatamata. Aga kui ma olen jällegi sees, see pole sünnis. Noh, aga kui te juba tulite, eks võtke siis ta tuleb ja jooge kohvi Mägallandeile. Nagu ma juba ütlesin, juhindudes kõige parematest kavatsustest, söandasin ma Teitsile Naiwanlani varajasel tunnil tülitada. Ma tahtsin järele vaadata, mul oli mure, et ühesõnaga, ma eile käisin Timofeissim jalatsites vestlesin temaga ja siis ma käisin meiega Angiva. Ahjaa, või isegi kuidas teil on, kas igav. Aga ma tahtsin teilt küsida, ma võin lahutust taotleda, eks. Lahutust. Mis lahutust? Kuulge, ega te ei kavatsenud oma oma seaduslikust abikaasast midagi ära lahutada, aga missised seaduslikkust tema istub muutkui krokodilli sees ja jääb küllap eluks ajaks sinna istuma. Kuulge mees, istugu kodus, aga mitte krokodilli sees, kas pole niiviisi, aga kas see on kuidagi ettenägematu juhus ja ärge parem rääkige, ma ei taha sugugi, ei taha võõrad inimesedki, räägivad, et mulle antakse lahutus, sest ivamad veits ei hakka palka saama. Vabastasin noortest härrasmeestest, kes nõudmised soosinud. Veel hullem, nad nõudlesid muuget ja miks te siis mehele minna? Ei ta. Mulle ei meeldi laulatussõrmused kah tähtsama ei kanna kindaid ja abielusõrmust. Põhjus on küllalt kaalukas. Igatahes kui ma söandaksin teile nõu anda, siis soovitaksin valida pöördunud perekonna huvides, eks loomulikult siis te jääte ju siia elama, jääb see valmistaks neile rõõmu erakordselt. Tavaliselt pagema maja kontserte samme kuuldes raudrüüsse peitunud, ei püüdsin ma juba Is eelis. Kui ma oleksin noorem, kui vana te siis olete? Ostetud inimestel ei ole vanust, need on täpselt niisama vanad nagu nende ostjad. Te olete täna imeilus korali kas mingi kindla sihiga? Kindla sihiga ja teie jaoks, kes te olete Teataja soovidite tee jaoks, kes ei armasta kedagi kuid usub, et 100 aastat tagasi armastas ta ühte naist kelle nimed on unustanud Sudelgi mind, Henry. Ma olen siin ainult sellel põhjusel, et oma ähvardusega hirmutasite mu surmani ära missugusele laiselikule tuul, olen ma niisuguse kammi kingituse võlgu? Ma ei tea, võib-olla hoopis veskile. Ärgem sellest enam rääkigem olu. Milleks on vaja intervjuusid juhuslike inimestega? See võimaldab välja selgitada avalikku arvamust. Ära räägi mulle avalikust arvamusest. Tead küll, mind lihtsalt huvitab televisioon. Ta lihtsalt ei armasta mind. Kalg. Tuleese veel mu selga, palun? Ei. Miks. Ma ei taha. Ma pesen ise. Sa tahad kaamerate ees poseerida? Sa tahad terve vabariik sind, vaataks su jalgu silmiseks. Sa tahad kuuluda rahvale, mitte minna. Kuhu on jäänud nooruslik romantika? Suvel maailma valu? Labas. Mina lähen labaseks, sest mul pole muud teha ja mina tahan televisioonis töötada, viska leili alla jahe. Kust te käskisite täna hommikul peale hakata ka seda, et ma mõtlesin, et teest kajast, nii, hakatuseks ava ja vannituba ja ehka tänava poolne väike magamistuba, aga trepid ja trepi peal ehk teeksid ära, selle jaoks ma siin olengi. Ma olen niisugustes asjades algaja. Teie peate mind aitama, mina ei tunne ennast hästi, tööandjana nano ei kuku mul hästi välja. Minu arust on need jooned tööga hea küll, hea küll, jajaa, aga jaa, nii et korra juba küsisite. Mul on raadio kaasas. Ja. Te teete, et ma teen tööd siin kodus, nii et ma võin olla oma perekonna keskel, doktor vääriks, rääkis edasi. Raadio võiks mind segada. Ei vist mitte. Keeraksin tähele, võiksime Xavi. Hirmus teema hakkas, me lepime palga suhtes kohe kokku reede hommikuti ja sama palju kui doktor pärit pussyra muidugi. Kuidas teile meeldib see praegune eluiga, millest elata, kas see on niisugune keskea rõõmud vaata iga või. Keskerõõmude iga ta vist enam ei ole natukese peale seda veini, aga ta on kohati päris huvitav, sellepärast et nooremana sa näed nagu vähem värv kui vanemana. Nooremana olid nagu asjad nagu palju lihtsamad julgesid suudavad täis paljude asjade kohta, et ei, nii on ja nii ei ole, see mulle meeldib, see ei meeldi. Mõtlen, mida vanemaks saad, seda rohkem. Ma enda puhul küll võin öelda, et mul ei ole mitte mingisugust õigust kedagi hukka mõista. Ma suudan mõelda siis nagu enda jaoks selle asja läbi, enne kui ma hakkan mingeid hinnangut andma. Minu jaoks on palju rohkem neid vastuseid, et ma ei tea selle asja kohta, ma ei tea. Kui nooremana, nooremana nagu tundus, et nii on ja ma tean. On teil hobisid või meelistegevusi, mis on väljaspool teatrit. Hobisid mulle meeldib, et mul oleks, et mul on kodu korras. Ei, ma ei ole mingi kuduja tüüp ega selline. No väljas ja õues mulle meeldib olla tohutult, ma ootan seda aega, millal lumi ära sureb, kui valge aeg, et ma võin tuppa tulla, siis kui läheb päris pimedaks ja mul siis vahel abikaasa ütleb, et sa vist õitsele luuaga vist terved päevad, ainult kee sa sellest üldse midagi. Itaal head ka, mõtlesid sellega kogu aeg käiv vehi seal väljas, et aga lemmik aastaaeg on ka olemas või, või meeldivad kõik, või ongi see kevad ikkagi? No sügis on ka. Sügis mulle ka väga meeldib. Siis saab metsas käia ja siis on tohutult ilusad värvid. Sügise värvid on minu meelest na kihtimaid valgused, kõik on hoopis teine, vaikus on väljas. Vahel on niisugune vaikus nagu kõrvulukustav. Ja sügis mulle jah, meeldib tohutult vananaistesuvi, mulle meeldib. Kevad, mulle meeldib ka, mulle meeldib. Vot sellised viimased tormilised turtsatused, sünnid märtsil buss kaob, prillid on vahel, nii et sa tead, et jää kestma, et. Mulle alati meeldib, kui tuleb mingi tohutu lumesadu ja kõik on jälle kinni ja need on nagu need viimased tõmblused, sellised turtsakas tõmblused. Et no ma olen ise nagu kevadel sündinud, et ta teeb muidugi ärevaks ta teeb ta teeb selliseks närviliseks, see kevade rohkem. Hiirelõksu peaosaline oli Draamateatri näitleja Ülle Kaljuste. Tema soovil kõlas muusika Edward kriigi süüdist beer künt. Saate seadsid kokku helirežissöör Külliki Valdma ja Pille-Riin Purje. Lõpulauluks Ülle Kaljuste soovil varumm miilitsakorjuse ehituses.