Tänases keskekavas räägime siis kevade märkidest ja kevade jutte mitme looduse mehega ja eelkõige siis sellisest loodusest, mis kas ringi lendab või, või ringi ujub kui endaga on küll niiviisi, et ma ei olegi siin aprilli hakul veel kordagi linnast välja saanud, aga seda ma nägin küll, kui, kui välkkiirelt Emajõe pealt Tartus jää ära kadus. Kas väljaspool linna oli samamoodi kalauurija, Meelis Tambets? Oli ikka samamoodi, ainult piir nihkub allapoole ja ja ühel hetkel on ja järgmisel hetkel ei ole nagu kevadel ikka. Aga mis see siis kalade jaoks tähendab, kui jää ära läheb? Kalade jaoks jää on üks osa nendest märguannetest, mis kevadkaladele annab, et, et nüüd on uus ringele pihta hakanud ja ja tuleb hakata mõtlema oma iga-aastastele. Toimingutele ja osa toiminguid on eriti olulised enamus meie kaladest koevad nimelt kevadperioodil või kevadsuveperioodil. Ja siis, kui ära läheb, see on üks väga kindel märk, et nüüd kevad ongi sama jaamis käes ja muidugi ei ole jääminek ainuke asi. Päeva pikkus muutub, see annab kaladele märku ja bioloogiline kell. Kaladel tiksub ja tiksub ja jääminek on üks paljudest märguannetest. Üks asi, mis kevadega kaasnevalt järve kalastikule ja elustikule väga tähtis on see, et paljudes järvedes toimub meil Eestis vee segunemine kaks korda aastas kevadel just on ükskord, kui, kui järvevesi läbi seguneb, see on selle tõttu, et veepind hakkab ülevalt soojenema ja siis, kui ta saavutab neli kraadi temperatuuri sistaks ülemine kiht muutub kõige raskemaks, see vajub põhja. Piltlikult öeldes ja, ja niimodi seguneb järve vesi läbi. Et paljudes järvedes on vesi kihistunud suvel ja talvel alumistes kihtides, seal võib hapnik otsa lõppeda ja segunemine järve kalade jaoks on järve elustikule hästi tähtis. Sügisel enne enne jahtumist, siis, kui jälle veetemperatuur pinnal neli kraadi saavutab, siis ta seguneb jälle, et näiteks sellised asjad toimuvad veel lisaks endale, mida võib-olla paremini silmaga näha. Sa mainisid seda, et osal kaladel on siis nii, et nad kevadel kudema hakkavad. Järelikult on ka teistsuguseid. On küll teistsuguseid, eriti tuntud kaladest, lõhe ja meriforell ja jõeforell, nemad koevad sügisel päris kesktalvel mageveekaladest, näiteks koe, Pluts seisund, alga püügikeeluaeg üldse paljudel kaladel püügikeeluaja järgi juba aimata, millal kudemisaeg on keeluaeg ja kudemisaeg kipuvad ühte langema ja mitte juhuslikult. Aga miks siis sellised erinevused on lihtsalt jumal on nii seadnud või on siin ikka mingisugune loodusotstarbekus? Jumal või loodus seda raske öelda, kumb on seadnud või kas need eraldi asjad on, aga nii ta on seatud jah. Ja loomulikult kalade jaoks tähendab üpris erinevaid asju, näiteks lõhemari on kevadeni oma kudepesas ja, ja koorub ta ikka kevadel, et seda tasub küll meelde jätta, et kuigi lõhe koeb sügisel ja meriforell ja nende marjast järglane koorub ikkagi kevadel alles. No linnuriigis on nii, et linnud laulavad praegugi siin meile ümber ja, ja isalinnud, lähevad hästi kenaks ja kas kaladel on ka mingisuguseid selliseid pulmarituaale, mis ikka selgelt kohe silmatorkavad. Ei taha küll sündudega võrdlema hakata ja ega nad alla küll ei jää oma muutuste poolest, et paljud kalad muutuvad hästi värviliseks kudemisajal näiteks ma ei tea eriti ilusamat kala kui wind või ogalik kudemise perioodil väga värvilised, paljud arvavad, et mis Windoyogalike on selline hall kala, aga kui nad kudemisajal neid oleks lähemalt vaadanud, siis nad ilmselt enam nii ei arvaks. Kui nüüd eesti kaladest rääkida tasukest eesti kaladel jääda pidama siis näiteks tekib selline pulmarüü, paljud on kevadel võib-olla latikaid näinud, on karedad, nagu Raspel on, see kala pealt nimetatakse helmeskatteks, tekivad nahale sellist kühmud ja see on ka kudemisperioodil just ja ja näiteks lõhel, see, et isas lõhel alalõug suure konksu moodustab ja kõik need on sellised pulmarüü ilminguteks kaladel. Ja on ka mingeid pulmamänge pulmatantse. Ega need ükski paljunemine ilma spetsiaalsete tegevusteta ei toimu ja seda kõike pulmamänguks küll nimetada. Kõige lihtsamalt öeldes, kui ikka koelmu kaladel ringi vaadata, siis tihtilugu vesi keeb ja, ja kalad seal teevad oma kindlaid liigutusi väga erinevad kalad oma kudemismomendil, näiteks käitumise poolest. Sellised madu ja kehaga silmud käituvad kudemisajal hoopis teistmoodi kui mõni tantsi kehaga kala ja lahendavad seal ümber üksteise ja kalad, nühivad 11 kudemisajal ja need spetsiaalsed pulmamängud igal kalaliigil andmed. Jaa, kudemisega käib siis kaasas tihtipeale ka selline pikk rändamine, noh inimestele ilmselt hästi on teada see, kuidas angerjas rändab, eks ole, ja, ja lõhede ränded ka, aga ma saan aru, et seal väga paljudel teistelgi liikidel Kogu see kala eluetappide erinevus, nende nõudmised erinevatel eluetappidel on nii erinevad elupaiga suhtes ja ikka enamus kalu vajab selleks, et kudema hakata väikest või suuremat rännet. Näiteks nüüd kevadest rääkides, kevadel kuulajad nad talvel ikka oma talvitumiskohtades ja kevadel peavad kudemiskohtadesse minema ja jõudma sinna veel õigel ajal ja peavad jõudma sinna nii isased kui emased ja siis ja kui väga paljud liigid ei satu sinna väga lihtne, kui lähed liiga vara näiteks ja kuskil on palju haugi, alles siis haugud Est ära sõi. Kunemine ebaõnnestub totaalselt, näiteks siinsamas Emajõe lähedal, nagu me oleme praegu Emajões, käib vilgas rändamine Peipsi järvest näiteks tuleb massiliselt kala Emajõkke, rändab kudema oma 90 kilomeetri kaugusele Alam-Pedja vanajõgede süsteem jääb õige, mitmed liigid rändavad sinna ja huvitav on veel see, et osakaalu nähtavasti tuleb Peipsi järvest ja sama liigi mõned teised isendid tulevad Võrtsjärvest ja kuidagi natuke klapitavad oma rändeid, nii et õigel ajal peavad õiges kohas olema. No jõudumööda te olete ise ka seda rännet uurinud kalade märgistamisega. Me anname sellele päris palju jõudu isegi pühendanud ja märgistamine annab väga huvitavaid tulemusi selle latika kohta, näiteks põhilist Me oleme latikat märgistanud. Latikas on sama koelmu truu nagu lõhe tundub antud siin süsteemis vähemalt need märgistatud latikad, kes on oma märgise Emajões selga saanud, nemad järgmise kuderände ajal nad tulevad jälle eksimatult Emajõkke ei lähe. Kes Emajõe suudmeosa tunneb seal kõrval veel kaks jõge, koosa ja kalli jõgi, kuhu läheb ka kevadel hästi palju latikat, aga Emajões märgistatud latikaid ei ole kunagi leitud sinna minemas ja kõike Emajões märgistatud latikad ei lähe mitte paarsada meetrit eemal asuvasse jõkke, vaid just tulevad Emajõkke seal seal arvukuse erinevus on väga selge, naaberjõgedest on saadud mull Emajõemärgisega, kala ja Emajõest on neid juba sadu saadud, nii et mingit kahtlust selles ei ole. Ja just huvitav on see, et et looduses käivad need asjad mingite protsentidega, et enamus tuleb juhuslikult, eksitakse kõrval jõgedesse aga siiani, eks edaspidi paistab, äkki muutub, aga siiani ei olegi leidnud veel, et oleks valesti läinud. Ka teed siis need latikat muidu läbida võivad, kes siitsamast Emajõest pärit. Kõige pikem teekond, mida me oleme latika juures kindlaks teinud, on umbes 200 kilomeetrit, see tähendab needsamad latikat, kes siia Emajõkke käivad ja rändavad üles kõigepealt koevad ja siis osa neist laevadelt Võrtsjärvega. Nad võivad tulla ükskõik millisest Peipsi järve osast, nii et kogu Peipsi järve pikkus siis Emajõepikkusel, Võrtsjärve pikkus ka 200-ga kilomeetrite arv algab. Kui kaua see aeg siis nüüd kaladel kestab, kui kõige viimased ka oma selleaastase kude heidetud saavad? Ma ei saa sellele nii vastata, kui sa latika kohta küsid, siis latikad reeglina koevad maikuu jooksul ära aga ei tea, mis ilm teeb, aga osal kaladest on see kudemisperiood hästi konkreetne lühike. Teised kalad võivad siin suvi otsa kudeda nii-öelda portsjonilisi kudejaidan, kes vajavad ühe portsu ära ja siis mõne aja pärast veel mõne portsu ja koevad niimoodi latikas kogu aeg küll ühekorraga ära ütlesid siin ilma kohta, niiet ilmast sõltub ka see kõik ikkagi, mis kaladega juhtub. Ilmast sõltub väga palju ja nimelt sedakaudu, et see viimane, mis kõige täpsemalt kudemisajad paika paneb, see on veetemperatuur ja laiemas plaanis pannakse kudemiseks valmistumine paika, nagu öeldud, päeva pikkusega ja ja veel mitmete teguritega, aga see, et millal nüüd täpselt kudema hakata, see sõltub eelkõige temperatuurist ja on väga liigispetsiifiline osa kalaliike jahedas vees ja osa tahab väga sooja vett ja see tagab jälle selle, et et neid looduses olemasolevaid võimalusi võimalikult hästi ära kasutatakse kaladel riigi poolt. Nii et selle järgi siis tundub, vähemalt esialgu, et nendel kaladel, kes soojemat vett vajavad, läheb sel aastal natukene ootusaeg pikemaks. Pikemaks ja mõnikord on nii, et mitte ainult ei lähe ootusaeg pikemaks, vaid üldse. Ebatäpselt öeldes võiks öelda, et kalad ei saa ka oma oma marja lõpmatult kaua pidada enda sees, et kui ei lähegi soojaks näiteks liialdades, kui soojaks ei lähegi, siis mari ikkagi rikneb ja kvaliteet langeb ja selles mõttes on aastad soodsamad ja vähem soodsad, rääkimata sellest, et temperatuur, tuur on üks asi, aga kui näiteks suurvesi kaob enne ära, kui vajalik temperatuur tekib, siis on jälle probleeme selles mõttes, et selleks hetkeks on koelmud pind kokku tõmbunud ja veerežiim on üldse jälle kalade jaoks väga tähtis. Võib juhtuda näiteks selliseid asju ja võib-olla paljud on seda näinudki, et kui vesi luhal, kus näiteks haug on kudenud, järsku langeb, siis koetud mari võib hukkuda. Luhtade peale on see veel natukene aeglasem, see lugu aga võid ta endale ette kujutada, et et kui näiteks Peipsi ääres eelmisel kevadel nägin sellist situatsiooni puhusid püsivalt põhjatuuled pikka aega just enne latika kudemist ja Värska lahes, mis on kuulus latika koelmu. Värska lahes tõusis veetase selle põhjatuule tõttu mis lakkamatult puus tõusis, küllaltki kõrgele. Ja siis ratuur saabus soodne latikas hakkas kudema ja siis tuul pöördus ja Veetase langes väga kiiresti, ta langeb seal silmaga nähtavalt, võiks öelda ja siis oli näha tohutult palju latika marja, mis oli kuiva käest taimede küljes, mis ulatusid veepinnast kõrgemale ja, ja seal hukkus tohutult seda marja, aga selle peale ongi loodus mõelnud. Üks võimalus Peipsi järve jaoks ongi see, et osa latikat koeb siis siin ülemjooksul ja, ja seal on tingimused hoopis teistsugused. Siin meenub, et mõni aasta tagasi tuli mai algul veel küllaltki soliidne lumi maha ja jälle need, kes selleks ajaks kudenud olid need kalad. Nendel läks olukord täbar aks sellepärast et vee temperatuur langes liiga madalale ja väga külmaga jälle paljude kalade mari hukkub. Aga osa mõnes teises kohas siinsamas jälle selle Emajõe Peipsi süsteemis ei olnud kalad kudema hakanud, ootasid, kuni vesi soojenes ja nende marjaga siis nii kehvasti käinud asi. Ja veel, kui rääkida sellest, millal kalad koevad, et osa sügisel osa kevadel, sest ma olen kohanud hästi palju inimesi, kes arvavad näiteks jõesilmkoe ka sügisel, sellepärast et sügisel teda püütakse, sügiseti tuleb massiliselt jõgedesse, aga jõesilm on selline kalaga ei olegi päris kala, aga kes tegelikult koeb ikkagi kevadel ta tulebki sügisel jõgedesse valmis suur osa silmustega, vaata kevadel ikka siis, kui vesi natuke juba soojeneb, aga, aga selle silmu kohta võib ka öelda, et kui oli jutt, et kala ei ole võimeline lõputult kaua marja pidama, heas korras, et oodata, millal tempel tuur tõuseb, vat silmuga peaks olema, aga mõnel aastal selline probleem, et veetemperatuur ei saavuta õiget taset pikka aega, siis kuna silm on selline Kalavi loom, kes peale kudemist kohe sureb ja tal on see suremine nii-öelda sisse programmeeritud väga tugevalt siis silmul on raske oodata vee soojenemist, ta hakkab juba otsast vaikselt surema, näiteks saba võib küljest ära mädaneda ja siis ta ootab ja kannatab millal, millal ära saaks kudeda ja ja siis pääseb sellest vaevast või, või kuidas seda võtta, igal juhul koeb ära ja, ja siis siis sureb. Sa mainisid, et silm päris kala polegi, kas meie neis päris kala, sealhulgas ka selliseid tegelasi on, kellel siis soojätkamine jääbki viimaseks rõõmuks elus? On ikka, meil on mitmeid, sõltub ka natukene aastatest ja tingimustest näiteks lõhegi tihtilugu koeb, koeb ainult ühe korra ja peipsi tint näiteks. Nii et samamoodi naga inimesegagi, et kliimamuutusi ja muid taolisi asju kaladel karta tuleb, tuleb jah, ma ei oska nüüd öelda, kuidas globaalne kliimasoojenemine siin meie kandis mõjuma hakkab, selle kohta vist päris täpselt keegi ei teagi, arvatakse küll, et üks, üks selline tõenäolisemaid arengustsenaariume on võib-olla see, et kevadised suurveed vähenevad, kuna talved võib-olla lähevad pehmemaks ja suvine madal veeperioodi aegne veetase jälle. On ka nii madalale, aga kes seda teab, sellest ei ole need inimesed veel päris kokkuleppele jõudnud, et kuidas global kliimamuutus just konkreetses kohas antud juhul siis meil mõjuda. Hülgeuurija ja hülgekaitsja Martissiga ajame juttu tema Tartu Supilinnakorteris hoopis. Kas on siis nii, et selleks talveks saanud neljast ega need suuremad mured murtud? No tundub küll jah, see hooaja lõpp on täitsa käes, ütleme selle konkreetse hooaja lõpp, mis puudutab nende poegimist ja sinna juurde käib etteheidet. Et üks selline äge tiini reis on vaja veel teha ja vaadata, tähendab siis ülemis sinna nagu maha jäi. Aga nüüd on meie töös nagu väike vahe jah, kuni siis maikuuni, kuni hülged vahepeal tagasi tulevad, hakkad karva vahetama, kus me saame nende arvukust nii-öelda siis hinnataja. Ja vahepeal on nad siis on nagu oma tegemistega väga-väga kimpus neil raske aeg selja taga lähevad kasulam natukene meres. Märtsi teises pooles siin sai helgest selline tõeline meediakangelane ja ja päris kohe rõõm oli lugeda, et ükskord ajalehed, et ja, ja televisioon ja raadio kõik rääkisid hüljestest sellises positiivses võtmes, mis imenipiga te suutsite, need need hülgemammad sinna Tallinna sadama juurde meelitada. Tähtis Expedia kangelaseks tehti. Selle tembu tegi meie eest nagu ilm ära, et me ei pidanud väga palju sekkuma, aga, aga võib-olla see tähelepanu ja positiivne tähelepanu tulenes nagu sellest, et need inimesed nägid oma silmaga ära, et hüljes on olemas, et eks meie aastakümne pikkune jutt juba, et nad tegelikult seal meres elavad, aga ta ei olnud väga veenev, aga, aga nüüd ma usun, et kui nad oma poegadega päris kohe linnal olid, siis, siis eks oli nagu niisugune aineline kinnitus sellele oma olemusest ja, ja, ja eks ta tõmbas kindlasti tähelepanu ka sellega. Ja inimesed nägid ka, et ei ole selline kuriverejanuline elukas, aga selline päris sümpaatne tegelane. No seda küll pojad petavad natukene ära, kõikide loomade pojad on siuksed Sulmide suurte, pruunide silmadega, et et kui nad natukene kasvavad, eks nad kiskeks muutuvad, aga, aga need isendid küll jah, olid sellised väga head avalikkuse. Ma ei tea, kuidas siis öelda elu tegelased seal. Ja see oli siis tavalisem hülgeliik hallhüljes. See oli hallhüljes jah, kes on, kes on nagu laiemalt levinud ja, ja kelle ilmumine sena Tallinna all on, on tõenäolisem kui, siis sellel tiigril, kes on nagu lahe soppida ja kaugemate mere kantida elukas, et, et kui nad oleks Tallinnas viigrid olnud, siis oleks olnud see juba noh, mitte just skandaalne, aga vähemalt sensatsiooniline sündmus. Aga nii, et see talv oli siis üks üks väga hea talv hülgerahvale. Lõpuks küll jah, alguses me olime üsna mures, sellepärast et detsembris polnud nagu jääst veel märkigi ja merevesi oli pluss kuus ja ja, ja mõtlesime, kui see niimoodi kevadeni jääb, siis oleks olnud selge rahvas ikka päris hädas, aga aga talve teine pool ikkagi tõi siiani, et need külmad õhumassid ja kaanetas ära, nii et et sellest nurgast nagu vaadatuna jah, see päästis küll küll hülged sellisest suurematest hädadest ja meid ka mõnes mõttes oleks peale hakanud sellega, kui olekski hülged, päised. Kumma hülge jaoks jää olulisem on? No viigri jaoks on olulisem sellepärast, et ta on päritolult ikkagi arktika liik ja ta on kaasajal ka kõik maailma viigerhülged elavad põhja põhjapoolsetes vetes ja jääväljadel, et et tema on nagu rohkem sõltuv sellest jääst ja ainult jäästaga ka lumest, mis jää peale peaks nagu tulema. Et ta saaks oma oma pesad nagu kaevata ja oma poega külma ilma jääkarudest peita. Et Tallinnas jällegi on nüüd viimasel ajal kui viimaste aega rääkida viiest 10-st 1000-st aastast on nagu lõunapoolsema levikuga liik ja temale selline soe talv ei ole võib-olla niivõrd dramaatiline, sest et ta on õppinud läbi ajaloojuhust ära kasutama ja minema siis sinna poegima, kus, kus nagu parem on, kui on kehv jää, läheb randa ja ja kui on vaja, läheb jää peal, et temale see Talle soojus võib-olla ei ole nii hull. Aga, aga maksab oma maksuta sellest küll, et ta, et ta jää peal poegi ta ei saa, et siis tingimused on kehvade poegade suremus väga suur. Aga viiger temaga siis vahest laiu peale poegima peab elama. No me õnneks ei ole pidanud sellist asja nagu Eestis nägema, et me oleme küll silma peal hoidnud sellel Eesti rannikul, siis kui on jäänud väga vähe olnud proovinud vaadata, et kus tiigrid on ja mis nad teevad, aga meie ei ole veel leidnud ühtegi elusat viigripoega rannalt. Et, et ilmselt neil see teadmine nagu puudub ja hea meelega nad sinna ei lähe, aga, aga päris jäta talle pole Eestis olnud ka, et et need väga soojad talved on ikka mingisuguse jääka sinna külmutanud lahtedesse ja, ja siis tihtipeale on need hülged seal viimase või ainukese jääserva peal tihedasti koosed rabeleda, poegima ei lähe, ei meil siin ega ka kuskil mujal maailmas. See tihedalt koos poegimine, see on Källa ohtlik omakorda. Ta ei ole meeldiv jah, sellepärast et et need poegimise ajal need loomad ikkagi hoiduvad suhteliselt omaette ja, ja kaitsevad oma oma järglasi siis vaenlaste ligikaaslaste eest ja, ja kuna ta on väga tihedalt koos sisse see liiklus ja see nii-öelda küünarnukitunne ei lase neil mitte rahulikult sellel ajal olla ja käib selline nihelemine ja, ja ütleme, kogu see aur kulub vile peale, aga mis tegelikult peaks peaks kulutama siis nagu selle selle ainukese poja üleskasvatamisele ja, ja palju laste puhul on see veel lisahäda, et kui nad maa peale satuvad, siis ma ei ole mitte kõige puhtam keskkond ja, ja selle kaudu pääsevad igasugused viirused liikvele, mis võib-olla muidu merejää peal ei ulatuski nii-öelda pojalt pojale, et siis on nagu ma olen ennegi öelnud, et kui seal ühes. Ma arvan, et üks, üks aevastab, siis järgmisel päeval on kogu lasteaed nohune ja ja need on lihtsalt sellised tegurid, mis, mis nagu looduses nende hüljeste edukust vähendavad, et ta hea kindlasti ei ole tihedasti koos olla. Kõige suurem, siis selline õnnetus või hüljest, ega mis siin viimastel aegadel on olnud, on siis need umbes 15 aastat tagasi või 89 90 kui kui viigritega oli terved suured seiklused. See oli jah, selline selline erakordselt soe kevad, kus siis selline torm lõhkus selle viimasegi jäämisse, mis veebruari lõpuks oli, oli moodustanud sinna Pärnu lahe piirkonda ja ja siis oli sarnaselt need viimasele talvel oli kui Pärnus kevade uputus, aga aga sisseuputust ei merelt kaasa ka hülgepojad jäätükkide peal, nii et neid oli siis Pärnu linnas parkides prügikastide taga arvukalt, aga aga siis oli, oli reaktsioon üsna kiire ja ja õnnestus luua selline ajutine Abikeskus Sindi kalakasvatusse kõhuneid. Neid hülgepoegi siis koguti linnast ja seal need siis elule aidati või, või päästeti, et see oli ja nende teadmiste kohta suhteliselt edukas ettevõtmine, sest et vähemalt pooled nendest sinna Sindi kalakasvatusse sattunud poegadest jäid need ellu ja, ja üsna pontsakas poistena päästeti merre tagasi. Kahjuks vist seal sellist võimalust isegi ei ole, olgugi, et elu nagu Eesti vabariigis edasi läinud on, aga sellist valmidust hülgeid rannalt korjata ja päästa nii suurele arvule ikkagi ei ole, sellepärast et kaasajal ta ikka nõuab palju suuremaid pingutusi ja vahendeid kui kui toonane inimeste pühendumine ja vabatahtlik töö. Sellest sündmusest on mul üks heli mälestus olemas, nii et kuulame siis natukene Sindi kalakasvanduses nendel kaugetel aegadel üles võetud viigerhülgepoegade nuttu. Kevad on käes, mis elu siis need, et hülged elavad selles aprilli alguses, kas pojad on juba nüüd ema tissi nii palju lutsinud, et on nisu täis? Nendel ei ole isu täis kindlasti see on täitsa selge, aga aga emadel on mõõt täis, et nendel on ainult Nad on nagu teatud piirini hoolitseda oma poegadest sellepärast et et nad peavad nagu sellesse kevadesse kogu selle energiavaru merest kaasa võtma. Nad ei saa poegimise ajal merest nagu toituda, vahest võib-olla väikse snäki võtavad, aga, aga sellist korralikku kõhutäit nad ei saa ikka üsna üsna mitu nädalat. Ja selleks, et selle pika perioodi lõpuks ise ellu jääda, peavad meil olema teatud sellised varud ja, ja kuidas nad need varud ära tunnevad, seda meie ei tea, aga ühel heal päeval ütlevad lihtsalt oma pojale head aega, sellepärast et vastasel juhul see järgnen lihtsalt imekesele ema surnuks. Nii et nendel on mõõt täis, nad lähevad lihtsalt minema. Ja poisid on siis nüüd oma oma nii-öelda täie paagiga jäätud sinna sinna randa hülgeks saama või jää peale, kus nad on, et eks neil läheb nagu paar nädalat lisaks aega, kui, kui sellest titest peab, siis nagu selline noor loom kasvama, et nad nüüd veedavad seal magades väga palju aega ja pestides päikse käes, aga tegelikult seal selle looma sees käivad väga tormilised mänguprotsessid, et neile arenevad lihased ja luustik ja ja ütleme see kogusel vereringe, mis on vajalik ikkagi meres elaval loomal, et ta saaks sukelduda ja veel kaua olla nii et et läbi saab, siis ma arvan, et aprilli esimese nädala lõpus on meil on nii-öelda tittedest saanud noored hülged, kes juba meres ringi ujuvad ja otsivad, mis, mis nagu kõlbab suhu panna, sest et ega seda meile ka keegi õpetajat, nad peavad ise selle ära õppima, et nad alustavad kividest taustaga. Lõpuks saavad aru, et kala on nagu palju toitvat kraam, et ju nad kuskil aprilli lõpuks juba osavamad hülged juba, et seda protsessi pole saanud nagu päris kõrvalt jälgida, aga aga nüüd juhuvaatlustest kokku pandud pilt näitab, et neil läheb veel natuke aega, enne kui nad hülgeks saavad. Ja, ja täiskasvanud hülged siis on, on nagu selleaastasele kõige olulisema töö ära teinud, et nad on oma järglased sinna jätnud sinna randadesse või, või kuhu iganes, jää peale. Ja neil on nüüd vaja kiiresti taastada need need energiavarud, mis nad nagu kaotasid selle kuu ajaga ja, ja eks nad siis otsivad omale seda söökisid, et see on hästi ajastatud, sest peagi hakkabki räimi randa tulema ja, ja kalad tulevad kudema, nii et neil on see, ütleme, see supp on natukene rammusam kui, kui suvel. Ja siis tuleb neil teine nälgimisetab, teine paastuperiood on siis, kui nad karva vahetavad, karvane loom peab kord aastas oma kasukat vahetama ja, ja eks nad siis maikuuks tulevad jälle jälle randa tagasi või, või viigert jää peale, kui seda jääb. Natukene on jälle taastuvad paar nädalat, et saaks korralikuma kasuka. Nii et hüljestel siis seda kommet ei ole, et laps viiakse käekõrval lasteaeda või pärast kooli, aga kas need pered kuidagi niiviisi lähestikku hoiavad või lähevad nende teed kohe päris lahku? No meie oleme küll tähelepanud talle kõigile teed lähevad ikka väga lahku, et, et kui see poegimisaeg läbi saab, siis kõik vana tõlget lihtsalt lahkuvad sealt, kust need pojad maha jäänud ja neid jälle seal lähedal ka kusagil näha. Et kui pojad seal 10 päeva paar nädalat veel veel nagu rannas bee esitavad, siis selle ajaga jõuavad nende vanemad juba ära minna Rootsimaale, Taanimaale või kuhu iganes, kus nad hakkavad oma oma suvist etappi siis nagu elama. Ja, ja selge on see, et, et hülged tulevad tihtipeale tagasi sinna oma lemmikpaikadesse, kus nad on siis kas poegi näiteks eelmisel aastal käinud, et et eks nad saavad oma oma järglastega uuesti suvel kokku, aga, aga täitsa kindel see, et mitte enam nagu nagu ema ja laps, aga lihtsalt nagu üks vana hüljes ja üks noor hüljes, et neil ei ole nagu sellist pikka aega kestvat. Ütleme peresuhet. Et meil kolleegid on proovinud nagu uurida, et on neil nagu mingisugused selliseid nagu rühmasuhted, et on teatud sõbrannad ja sõbrad, kes omavahel kokku hoiavad aastast aastasse ja koos liiguvad, et et mingid selliseid rihmasid märke selle kohta on küll nagu nagu olemas, aga, aga need hülged ei pruugi isegi omavahel sugulased olla, et seal võib-olla pigem see, et on vanad ja väärikamad kogenumate, kellega siis nooremad liituvad ja hiljem ka nagu püsivad rühmas sellepärast et et tihtipeale on nagu rühmas elamine, rühmasse liikumine looduslikult kasulik noh, toidu leidmiseks ja vaenlaste eest hoidumiseks ja nii et sellised tehtud rühmasid on aga, aga, aga mitte selliseid perekondi, keda võiks tunda, et siin on ema, isa ja poeg. Kaua see aeg kestab, kui siis see hülgepoeg seda toredat valget kasukat kannab. No see ongi ainult see esimestele nädalate selline nagu titekarv ja selle ta vahetabki ära siis, kui emade maha jätab või, või juba natukene enne seda hakkab see karvavahetus pihta, et see on, see on tegelikult siis üks selline jäänuknäht sellest ajast, kui, kui need, meie hülged olid veel päris jääväljade loomad ja, ja sellel eks ole, mitu otstarvet seal arvatakse, et see aitab tal vaenlaste eest varjuda. Väljadel, muidugi. Ja teisest küljest on on avastatud ka see, et olgugi, et ta on valge on ta nagu päikese käes lesimeseks väga kasulik ülikond, sellepärast et need soetavad päiksekiirt pääsevad sealt valgest karvast alla musta naha peal hästi läbi. Ja ka seda nüüd edaspidi pole tal sellist pehmet kasukat enam vaja, sest see segab kindlasti ujumisele. Proovige villase kampsuniga minna kuskile, suvel natuke uju mõttes ei ole mitte, meeldib et nad vahetavad selle ära ja, ja, ja selle järgi tegelikult saabki vaadata hüljeste päritolu tihtipeale, et et kuidas nad pikema aja jooksul on, on nagu arenenud. Sest et kõik mereimetajad on läinud merre kuskil troopikas soojades vetes ja, ja need, kellel on siis tekkinud poegadel valge karv, on, on siis ühel või teisel elu eluperioodil kindlasti kuskil jääviljatele ära käinud. Ja näiteks siin lõuna, Läänemeres elab meil üks, üks hülgeliik randalhüljes, kelle, kelle pojad vahetavad selle valge titekarva ära juba emaüsas enne sündimist väga harva, nad sünnivad valgena, see näitab seda, et nad neil on, nagu pikemas ajaloos on neil jää kogemus, aga kuna nad kaasal elavad juba juba mitte jäätuvates mereosades, siis on see valges karosündiline endale kahjulik ja loodus juba proovib sisse viia väikseid korrektuure, nii et, et ta nägu veel tekib küll sellele hülgepojale, aga ta enam ei, ei sünni sellises uhkes valitus. Hüljest elust oleks küsida palju ja palju, küsin siiski ainult selle veel, et kui kaua siis sellega aega läheb, et nendest tänavu ilmale tulnud esialgu valges riides hülgelastest siis hülgevanemad juba saavad, millal nad lapsi hakkavad ise saama? Seda püütud nagu nagu hinnata, sest ega seda mõõta on väga raske niimoodi otseselt meres jumalaid kinni püüdmata, aga aga arvatavasti kuskil neljandal-viiendal nagu elu kevadel on nad juba nagu valmis ise ise järglasi sünnitama, aga see palju oleneb nagu sellest, mida neile loodus pakub, et kui kui nad ei saa nooruses piisavalt rammusat süüa, kasva piisavalt suureks selleks, et hakata järglasi ilmale tooma, siis nad lükkavad seda sigimise algust nagu edasi, et nende maailmas on nagu väga oluline selleks alguseks saavutada teatud kindel kehakaal. Aga kui loodus lubab, siis kolme, nelja aastaselt nad hakkavad juba juba ise poeg ilmale tooma, et me oleme näinud mõnda oma oma poolt pojana märgistatud isendit juba juba oma järglastega. Neljandal aastal sealsamas arvab, et kas nad siis ei sündinud, on nii, et et meil on mingisuguseid vaatlusi, aga, aga see on väga raske nii täpselt öelda. Su jutust see paistab päris selgelt välja, et hüljeste kohta teada saada on veel hästi palju, kas neid hülgeuurijaid ikka nii palju jätkub, et see kõik kunagi lõpuks ikkagi välja selgitada, kuidas see helge elu välja näeb? No eks seda uudishimu kindlasti jätkub, aga, aga ma olen nagu see tähendab nüüd, et see on üsna keeruline ja raske töö ja mõne väga lihtsa küsimuse vastus oli tõesti aega võtta 10 15 aastat. Kui seda uudishimu nagu saaks läbi korrutada selle kannatused, mis vaja on, siis ma usun, et me saame paljudele salapärastele asjadele need lahendused ja, ja ma loodan, et on neid, neid inimesi, kes nagu sellise teema omale omale valivad, et et paraku vist on üldiselt kaasele huvi hakkab vähenema, selle looduses toimub vastu sellepärast et kõike saab juba ju internetist ja mis siin ikka looduses käia, uurimas, aga vastamata küsimusi seal nagu on ja, ja ehk mõni inimene tuleb, kes, kes sellega nagu söandaks oma aega raisata. Eesti ornitoloogiaühingust on sellisesse suhteliselt linnurohkesse kohta üsna lihtne jõuda, ei olegi muud vaja, kui aknast rõdule välja astuda ja siid Loogia Ühingu rõdul, siis ornitoloogiaühingu, meeste Andres Kalamehe ja Jaano seltsiga neid kevade hääli kuulatama. Ega see helipilt, mis kõrva praegu kostab, nii väga lõpmata inspireeriv ei olegi rohevint praegu ainult nagu kuulda. Põhiliselt rohevint ja tegelikult täna hommikul siinsamas kassitoome nõlval ka esimest korda tegi metsvint lauluhäält ja Tartus seda ilmselt ongi jõudnud tänase öö jooksul, sest hommikul läbi Raadi parki läbi kalmistu sõites oli ka neli metsvinti laulis ja ega siin praegu jah, peale sinitihase ja ja rasvatihase ja ilmselt ka puukoristaja momendil veel lauljaid ei ole, aga metsvint annab juba nii-öelda tugevalt värvi juurde. Nendele hommikutele. Täpsustame siis, et see jutt on meil aetud esmaspäeval, neljandal aprillil, siis paar päeva enne saate toimumist Jaanuselt, sina elad maal, kuidas seal on linnas lund enam üldse ei ole. Kuidas maal on? Metsa all on lund veel päris kõvasti, aga nõlvade peal on lummi väga kiiresti ära kadunud ja see on ka muidugi jälje jätnud, siis linnuelule, kes on väga aktiivselt laulma hakanud. Kas on sel kevadel juba mõni selline väga uhke linnuelamus, Kalnud Andras Kalawes? No muljetavaldav oli kindlasti laupäeva hommikul kabli linnutornis rändevaatamine paar päeva enne seda, neljapäev, reede olid jahedad ja udused, ilmad ja ränne oli peaaegu seiskunud tunud. Laupäeva hommikul seevastu tuli neid nagu torust, nagu öeldakse, et pidevalt oli taevas täis suuri rändesalkasid põldlõokesed, metsvindid, Kiievit, hiireviu, kaelustuvid, linavästrikut, esimesed võsa raadid olevat läbi läinud sealt, nii et et see oli päris uskumatu elamus, seal veel meri on jääs, aga jääkohalt siis lendasid sookuregrupid piki rannikut kühmnokk, luiged ja ja üksikud lahvandused väiksed, mis on sinna siis on ennast pugenud ja toppinud siis ristpart sinikaelpart ja, ja haigroid seisab nagu postament terve Häädemeeste ranniku peal. Kas need põldlõokest ja mets vintide ja võsa raatide hardid siis nagu siin juttu oli, on sellised, kes meist panevad ühe vilega mööda ja siia pidama jää. Seda ma arvan küll, et nad ilmselt ühe hooga lendavad nii kaugele, kui neil esimene hoog ja, ja nokk ütleb ja hakkavad siis siis tasapisi ennast sättima kohtadele valmis, nii et et ega tegelikult põldlõokest siin Lugandis üritasin kuulatada vist, kas laupäeva õhtul vist oli esimene kord, kui nüüd noh, nii Tartu linna kohal kuulsin rõõmsamalt laulmas, nii et eks nad on vaikselt vaikselt jõudnud, aga mitte nii väga massiliselt. Ilmselt veel. Jaanus küsin ka, mis on selle kevade kenamat linnu hetkel jõudnud alla juba? No minu kandis on kakud olnud tähelepanuväärselt häälekad ja arvestades seda, et, et osa sellest maastikust on täiesti traditsiooniline kultuurmaastik ehk siis talumaastik siis seal on tänavu päris palju kõrvu kratse häälitsemas olnud, nii et isegi ühes kohas seistes on võimalik mitut korraga laulmas kuulda. See kakulaulmine on siis ikka sama sihiga, mille pärast teisedki linnud laulavad. No ikka jaa, et näidata, et mul on siin territoorium ja nende hiirte järgi ei maksa tulla. Kuidas siis praegu tundub olema, kas on see lindude tuleks selline enam-vähem normaalne või on tõesti nii, et natukene hiljemaks jäänud, kui tavalistel aastatel? Ütleme nii, et praeguse seisuga võib küll arvata, et keskeltläbi paar nädalat on see asi hilinenud. Aga sellest pole muidugi midagi katastroofilist, sest kõik sõltub sellest, kuidas ilm edasi areneb ja kui ta püsib selline, nagu ta praegu on olnud. Et viimased päevad, et öösel paar kraadi külma ja päeval üle 10 kraadi sooja, siis loodus areneb väga kiiresti ja saavad linnud ka õigel ajal pesitsemistega peale hakata, nii et ega ma küll ei arva praegu mingeid probleeme, võiks nendel olla veel. Minul oli nendel aegadel, kui ma ikka natukene rohkem nagu ringi liikusin ja ka linnast välja sain, selline lind, kelle järgi minu isiklik kevad saabus, oli kiivitaja, et kui ma kiivitaja lennu olin põllu peal ära näinud, siis mulle tundus, et need on kevad ja, ja teine selline oluline linn, tegelikult siinsamas kassid nimelt on minu jaoks olnud läbi aegade, ma kunagi elasin siin lähedal punarind, et mingi punarindade läbiränne mõnel soojal aprilli õhtul Polari nad kõik siin kooris laulavad, siis on selline tunne, et nüüd on see soe kevad juba käes. On teil ka selliseid liike, mille järgi nagu tunnet, et vaat nüüd on kevad käes selleks aastaks. Täielikult ongi samad liigid ilmselt et esimese kiivitaja nägemine paneb nii-öelda vere natuke kiiremini tuksuma ja tegelikult eks seda esimest sumedama õhtu musträsta laulu või vilistamist on ka nagu pikalt oodatakse. Linavästrik nägeminegi annab juba kaadik selgelt selgelt märku, et, et nüüd on nagu ühele poole see kevadteel. Jäälõhkuja nagu öeldakse linavästrik kohta, eks ole, Jaanus sulga mõned sellised liigid. No minul tähistab iga liik mingit kindlat kevade arenguetappi ja see tavaliselt hakkab peale kuskil seal märtsi lõpus buss, kui rongad hakkavad mängima soojema või vahest kargema päiksepaistelise ilmaga. Ja see nende Blollimine mängulennud tähendavad mulle, et kohe-kohe hakkab kevad tasapisi tulema. Aga tõsi, sellest hetkest siis päris kevadine on tihti veel õige mitu kuud aega. Aga sedapidi, kuidas kevad areneb, tulevad uued liigid ja need tähistavad siis mingeid selliseid arenguid. Ja üks selline päris kevade märk, kui on minu jaoks kindlasti suured laulu- ja vainurästasalgad kes hoogsalt lauldes puult puule liiguvad, sesse hetk tähistab juba siis seda, et ka ööd hakkavad olema soojemad, sest ega muidu seda ussikest maa seest kätte ei saa. Aga mõnel kevadel on nende erinevate liikide saabumise aegade vahe ainult mõni päev, nii et selliseid selgeid etappe ei pruugigi üldse ilmneda. Kuidas siis sellega on, et räägib ilmast, räägime lindudest, sellest, kuidas nad tulevad, kuidas nad hilinevad kas siis ikkagi saab lindude toel ka ilma ennustada? Eks see üks parasjagu keeruline asi ole, sellepärast et tihti me võime arvata küll, et me ennustame ilma lindude järgi, aga tegelikult ütleme me selle juures hoopis teisi märke ja linnud on lihtsalt selline kaasnähtus asjale, see on umbes sama nagu võrrelda suve saabumist sellega, et suvel on soojem kui talvel, et loomulikult on ja loomulikult on ka lindude elus siis sellised tapid, millal nad liiguvad rohkem ringi ja millal nad ühte teise kohta. Ta saabuvad aga nende käitumise järgi nüüd selliseid pikki, no see teha, et mis nädalate või kuude pärast juhtub, on selline väga väga trikki asi ja ega ausalt öeldes suurt selliseid positiivseid näiteid ju võtta ka ei ole, et need ennustused, mis on tehtud, on tehtud ikka igasuguste muude märkida, kui lindude järgi. No minu jaoks üks selline kindel näitaja, mis ütleb, et ega see linnuilma ettenägemise võime ikka väga suur ei ole, on see ikkagi ka, et aasta juhtub ju, et, et mingil hetkel sajab jälle suur lumi maha ja siis on neid hädalisi linde palju ja palju ja siis helistavad inimesed ornitoloogiaühingusse. Jah, tõesti, polegi vist peaaegu kevadet, kus ei järgneks sellisele esimesele suurele soojalainele ja ja eufooria lell linnu kui inimeste maailma poole peal siiski kümnen periood, kus sajab lörtsi ja võib veel pikkadeks päevaks lumi maha tulla. Eks praegugi. Ilmaennustus lähipäevadel hoiatab, et võib tulla vihma ja lörtsi ja mõnikord, et võib see päris paks lumi maha, aga tulla nii et et see mingi ime ilmselt ei oleks. Ka see aasta kordub. Võib-olla tasuks siis väikse õpetuse juba praegu ära öelda, et, et mis siis ikkagi mõistlik teha oleks, nendel inimestel, kes üldse midagi teha saavad lindude aitamiseks? No ma usun, et kes pole veel oma talvetoidulauda ära pannud, võiks ta nii-öelda käepärast val ikkagi hoida ja ja kui tuleb paksem lumi maha, siis kasvõi aedades või kus võimalik on lund ära maapinnalt lükata ja siis sinna päevalilleseemned või toitu nii panna, et, et sellega me saame ikkagi natuke kaasa aidata. Tihti on ka, kui on paksem lumi olnud, siis on suisa põllumehi omaniku üles kutsutud, et nad põllu peale ühe suurema laiema sellise lumevaba ala lükkaksid või korraks läbi künnaksid ühe ühe triibu, et oleks võimalik lihtsalt lindudel peatuda ja ennast natuke kuivatada ja puhata. Jaanus üks tarkus, mida saab ikka üle korratud, on ju see ka, et siis need inimesed, kes autoroolis istuvad, siis oleksid nendel päevadel märksa tagasihoidlikumad selle gaasipedaali vajutamisega. Jah, tee on ilmselt üks selliseid kohti, mis sõltumata siis ilmast püütakse hoida võimalikult lumevaba ja linnud, et hakkavad sinna maanduma. Ja peale selle siis otsima sealt ka toitusest ikka sinna näiteks viljavedamisel teri pudenenud, pluss siis lõpeks ka veel see liiv, mis seal ääres on, mida lindudel on vaja seedimise arendamiseks. Nii et sellistel puhkudel tasuks hoolega vaadata erit udus, oma ilmaga. Milline meie sõidukiirus on ja ega nägemisulatuses ei ole suuri linnusalka kokku, sest eelmisel reedel, kui me sõitsime Dust Häädemeestele, siis pärast veel tagasi tulles kogu selle trassi peal õnnestus üles korjata kolm surnud lindu hommikul olnud udune ja saagiks olid langenud siis üks nurmkana, üks leevike ja üks rasvatihane. Et lihtsalt inimesed tihti ei pane üldse tähele, mis ümberringi toimub, ainult vajutavad gaasile. Jah, ja eks see ole ka teada, et see tee servast lausa linnu laibakuhja ei leia tingitud sellest, et seal on jälle valulised olemas, kes need laibad sealt hästi kiiresti ära koristavad. Jah, see on küllalt petlik, sellepärast et mõnes piirkonnas öeldakse, et kohalikud kassid, varesed, rongad ja loomulikult ka rebased on õppinud seda teed hoolega koristama ja käivadki mööda neid teeservi selle jaoks, et sealt koguse kaupa üles korjata. Selle jutuajamise ajal, ma usun, panite tähele sind kõike tegijal selja taga ja ja see tõi mulle pähe sellise küsimuse, praegu ta küll niisama häälitses lihtsalt. Jah, aga, aga paar päeva tagasi kuulsin ühte leevikese isandad siin põõsa otsas ka päris innukalt laulmas. No seda vist on küll raske uskuda, et leevike siia pesitsema jääkski, miks ta siin küll laulab? No ilmselt nad on veel oma talvisest toitmisest või linnadesse kogunemisest siia jäänud ja ja noh, toidulaualt kadusid leevikesed ära nädal-paar tagasi järsku, nii et neid oli ennem seal ikka isegi sinilind Taas kümmekond leevikese, kes ikka iga päev, nii et nüüd nad on järsku järsku kadunud. Tegelikult minagi olen kuulnud neid veel päris innukalt laulmas ka Raadi kalmistul. Nad on küll väga peitunud elu elupuu otsa, nii et tükk aega, ma pidin neid isegi otsima, sealt nad eriti kusagile liikunud, nii nad seal istusid vaikselt kudrutasid, nii et ju neil siis mingi plaan. Ka varsti on Raadil vist võib leevike isegi pesitseda, aga, aga mis ta seal linnas praegu siis sööb üldse? No sööta kõikvõimalikke maha pudenenud seemneid ja praegu on selline tore aeg, et lume alt sulavad välja kõik need vahtraseemned, mis neile iseäranis meeldivad. Vahtraseemned hakkavad praegult paisuma niiskuse abil ja hakkavad varsti ka idanema. Ja vot need on need kõige paremad maiuspalad neile. Tõsi, sireliseemneid on see aasta väga vähe, nii et neid kuskil võtta ei ole. Ja mis seal salata, eks pakatuvad pungadki ole need, mis levikestele meeldivad. Aga praegu on see aeg, kui leevikese salgad hakkavad laiali lagunema, see tähendab, et nad pigem tegutsevad paarikaupa või selliste hajusalkadena ja käibki selline kõva kurameerimine, kus ikka aeg-ajalt püütakse siis kaasale läheneda ja talle näidata oma oskusi. Ja ja põhimõtteliselt sellise tegeliku pesitsemise peaks veel oma kuu aega aega olema, aga leevikene jah, võib pesitseda ka parkides, kuigi ega see linnamaastik ei ole tema jaoks päris õige maastik, eelistate siiski tihedat metsa eriti kuuserikkast metsa, aga Lääne-Euroopas on ta mõnel pool muutunud ka küllalt tavaliseks pargilinnuks. Kui palju siis neid linde on, kes praegu juba pesitseda võivad? Ma tean, siin mõni päev tagasi. Tuntud loodusfotograaf Arne Ader riputas üles aga uhked pildid käbilinnust, kellel see asi vist siis juba käsilane. Jah, käbilindu olen ka ise siin linnuatlas, tehes nüüd paaris kohas kuuluda, õhtul täpselt pesakohta ei ole üles leidnud, aga häälitsused olid just sellised, et seal pesa võiks kusagil lähedal olla ja noh, rongapesaehitus oli siin kusagil märtsil, lõpus, tegelikult hiljem kui tavaliselt, nii et noh, see täis kurn peaks märtsi lõpus tavaliselt olema, aga aga ilmselt nad ka praegu juba mune munenud on või munemisega alustamas. Samamoodi kaja ilmselt hall hall varesel. Loodetavasti kostab mikrofoni see ära, et need süntaks laulva jälle, nii et ei olnud meie jutt asjatu midagi. Ja naeruga. Kas oli just ülelennud? Ka jälle kevadekuulutaja endiselt levikkade Pealt Peipsis siiski nii-öelda, et vaatamata pingsale tööle ornitoloogiaühingu kontoris ja lindude tutvustamisel mööda Eestit jääb ikka endale aega ka vahest välja minna ja binokkel silma ette tõsta ja vaadata, kes siis kuskil on ja kuulata, kes laulab. No otse loomulikult, eks meil Jaanusega jääb ju öö, kuna meil veel nii-öelda vaba ja, ja varastada hommikutunnid, nii et eks me siis seda kasutame siis hoogsalt väljas käimiseks ja lindude kuulamiseks ja eks endalgi tuleb tihti uuesti määraja kätte võtta ja hommikul kuuldud hääli plaadi pealt üle kuulata, et olla ikka kindel. Nii et see õppimise protsess ja, ja meenutamise protsess käib ikka endal täpselt samamoodi. Küsin lõpetuseks siis seda ka, et kelle laul siis nüüd võiks see olla, mis järgmisena sel aastal esimest korda kõrva tuleb, Jaanus. Õige pea peaksid need juba jutus mainitud vainu ja laulurästas saabuma, sest ilm on küll täpselt selline, mis nende saabumist soodustab. Ja keda sina adrasaated. No ma ootaks neid ka ja veel punarinda ka, sest noh, eile oli ka näha, et putukaid on päris kõvasti juba liikumas, praegu ühe sama päevaga tulid välja väljakärbsed ja, ja sääsed ja nii edasi, nii et et punarinna sellist pärli karistamist oleks nauditav kuulda juba. Ja mina ise lugesin täna hommikul linnuhuviliste arvutil Eestist suure kadedusega Urmas sellise teadata tema hauka küla juures laulab. Lobanõmmelõoke, kes on minu üks suuri lemmikuid ja kindlasti tahaks selle võimalikult varsti sel aastal ära kuulda. Kevadest loomariigis kõnelaseid järjestik. Kalauurija Meelis Tambets, hülgekaitsja Mart Jüssi ning Eesti areneda geoloogiaühingu juhid Andres Kalamees ja Jaanus Elts. Mina olen saate koostaja Toomas Jöriaada ja mul on teile vaid üks hätta panek. Praegu minge magama, aga hommikul kevades kuulama teda praegu oh kui palju. Metsa alla metsa Allan samblik. Sambliku ansambli uus on ämblik. Ole üksi. Ämblik kuulan ämblikku Land Rover. See on väike, see on väike põder. Traalseljas traalsell Yasse elik. Õõder veidi veidi ülemeelik. Ka see, kuna dias orgu Põr kussatoos, võrd, Kuusatoos, hüljes. Küll käel oli hülgemiga küljes. Hüljasta olla. Hoiata ta põdra halvast küljest. Therly kali ka üle me elik. Liiga kõrge, nii ka kõrgel seelik. Või kyll, nüüd on küll kämiga küljes. Tund see tüks täiesti justkui juba mu. Ja nad läksid ja nad läksid ja läksid.