Tere, keskeprogramm ei kuule ja stuudios on Marje Lenk ja Andrus Mölder, kelle hobiks on väikerahvad nende kultuur ja ajalugu. Me oleme oma varasemates saadetes rääkinud mängsidest, baskidest, friisidest, koosik, lastest ja Kassuubidest. Tänane saade on sorbidest. Andrus, te suhtlete interneti teel eri rahvustest inimestega. Kuidas need tutvused on tekkinud? Noh, eks ikka paljuski otsimise teel ja, ja mõned tutvused on arenenud niiviisi, et, et keegi tuttav, kellega oled kirjutanud, on sind kellelegi edasi soovitanud. See viimane on küll võib-olla rohkem niimoodi minu teise huvi, minu lippude huvist on see tutvus niimoodi arenenud, et et see ringkond nii-öelda ise omavahel vahetab neid tuttavate meile tuttavate huviliste meile ja, ja niiviisi see seltskond, kes omavahel meile vahetavad, tasapisi suurenenud. Kas nad on ka teie käest Eesti kohta ühtteist küsinud? No Eesti kohta on neid aktiivseid info andjaid, mulle tundub, et niipalju, et ausalt öeldes ei ole minu käes siin küll mitte midagi küsitud, sellepärast et see, see info on, on kõik juba hästi olemas. Ja mis puutub näiteks lippudesse vappidesse, siis Eestil on väga korralikud ametlikud leheküljed, kus kogu seda infot on võimalik täiesti ametlikest kanalitest internetist saada. Enne kui hakkame sortidest rääkima, kuulame veidi sorbi keelt. Viimane uudis, mida ma Sorvide kohta lugesin, ei olnud sugugi meeldiv. Märtsikuu alguses vandaalitsejad Sornimaal gruppa, sakslasi rikuti, sorbikeelseid teeviitasid ja tänavasilte huligaanitseda bussipeatustes ja nii edasi. Eks Saksamaal on suhtumine sorbidesse elanikkonna seas olnud aastakümneid suhteliselt negatiivne. Ja võib-olla tuleneb see sellisest saksa suur rahvuslikust vaimust, mis ikkagi jätkuvalt kusagil sisemuses tunnetab oma üleolekut teiste rahvaste üle. Nii et see uudis, et, et sorbi maal sakslased vandaalitsevad kahjuks ei üllata, et selliseid asju on seal toimunud ka varem ja mitte ainult nüüdsel ajal. Ühinenud Saksa mujal võid tõsiseid probleeme sakslaste ja sorbide vahel eksisteeris ka näiteks Saksa DV perioodil. Sormid on siis üks päike lääneslaavi rahvakild, kes elab Saksamaa idaosas Poola piiri ääres Spree jõe kesk- ja ülemjooksul. Nad on paikselt oma asualal elanud rohkem kui 1000 aastat ja nad kuuluvad ajaloolisse läänes slaavi Polawi rühma, kus siis tuhatkond aastat tagasi oli kolm suuremat ja olulisemat hõimu, kellest siis tänase päevani on säilinud üksnes sorbid. Sorwin on kindlasti jälle selline rahvas, kellest me siin Eestis suhteliselt vähe teame. Küll aga tunneme ilmselt selle rahva mõnda tuntumat esindajad. Nii nagu see ka paljude teiste väikerahvaste puhul on ja läbi ajaloo kindlasti kõige tuntumaks sorbiks on Gottfried Wilhelm von Leibniz, kes oli siis teatavasti filosoof, matemaatik, jurist, diplomaat ja elasta seitsmeteistkümnenda sajandi teisel poolel ja 18. sajandi alguses peatumata pikemalt leib neitsi teenetel teaduse ees, räägiksin siiski lühidalt ühest huvitavast leiutisest, millega see vägagi tuntud inimene siis omal ajal hakkama sai. Nimelt 1694. aastal täiustas Leibniz liitmismasinat ja täiustus võimaldas siis selle masinaga hakata tegema ka korrutustehteid. Nii et tänapäeval. Me võime, Leibniz siit mõnes mõttes vaadelda ka kui kompuutrit arvutite kauged esiisa, see korrutusmasin ei saavutanud küll väga suurt populaarsust tari suhteliselt kohmakas, seal oli palju erineva suurusega hammasrattaid, aga fakt ise, et Leibniz sellise asjaga hakkama sai, on kõrvuti paljude teiste leiutiste saavutustega kindlasti Leimisi nime maailma ajalukku igaveseks talletanud. Kui palju on sorbe nende ajaloolisel kodumaal? Tänapäeval on sorbe ligikaudu 60000 inimest oma ajaloolisel kodumaal kusjuures sellesse numbrisse tuleb suhtuda teatavate reservatsioonidega või vähemasti tuleb siia numbri juurde rääkida ära mõni lugu, millesse rahvaarv selline on saadud. Erinevate rahvaste rahvustunne põhineb väga erinevatel väärtustel. Enamike rahvaste jaoks on üheks oluliseks faktoriks keel. Mõned peavad seda tähtsamaks, mõned vähemtähtsaks. Sorvid on selles mõttes sarnased baskidega, et nende jaoks on keeleoskus rahvuse juures äärmiselt oluline inimene, kes võib-olla küll sorbi juurtega, kuid kes sorbi keelest mitte midagi aru ei saa, teda sorbid üldjuhul sorbiks ei nimeta. Ja see on see põhjus, miks me nõukogude ajal võisime entsüklopeediates lugeda ligikaudu 200-st 1000-st sordist. Sorbid ise aga väidavad, et juba mitu sajandit ei ole neid kunagi nii palju olnud. Teise maailmasõja eelvõime me rääkida umbes 120-st 1000-st sordist tänasel päeval umbes 60-st 1000-st kusjuures sellest 60-st 1000-st ainult ligikaudu 30000 kasutab sorbi keel pidevalt ja aktiivselt ülejäänud 30000 mõistavad sorbi keelt. Räägivad, aga ei tee seda kindlasti pidevalt ja regulaarselt. Nii et 60000 Saksamaa ligikaudu kaheksakümnemiljonilise elanikkonna juures on tõepoolest ülimalt väike number. Ülimalt väike arv. Samas oma ajaloolisel kodumaal moodustavad täna sorbi siiski natukene rohkem kui 10 protsenti elanikkonnast. Veelgi enam mõnes asulas, mõnes kitsamas piirkonnas, On sorbide osatähtsus koguni üks kolmandik. Nii et sorbid ei ole oma kodumaal siiski päris kaduvväike nähtus. Aga kindlasti on nad piisavalt pisikene rahvakild, et oluliselt mõjutada oma piirkonna tulevikku. Lisaks ajaloolisele kodumaale praeguse Poola piiri ääres Saksamaal elab Sis sorbe rohkem ka USA-s. Ainuüksi Texase osariigis on väidetavalt ligikaudu 10000 sorbi. Ja teine piirkond, kus sorbe rohkem elab, on Austraalia. Nii et nagu paljusid teisi väikerahvaid, On ka sorbe ajalugu üle maailma laiali pilutanud. Samas sorbi ise väidavad, et nad on erinevates maailma piirkondades üpris hästi suutnud säilitada oma kultuuri ja oma sellised traditsioonid mistõttu ka mitmenda põlvkonna välissorbid väga sageli Peavad ennast sorbideks. Hoonete keskel programmi sorbidest. Kusagil aastal 600 asusid slaavi hõimud Elbe ja Oderi jõgede vahelisele alale ja sorbide esivanemate asuala põhjapiiriks oli ligikaudu praegune Berliin ja lõunapiiriks oli ligikaudu praegune Tšehhi põhjapiir. Juba 631. aastal mainiti sorbe esimest korda frankide kroonikas. Kümnenda sajandi lõpuks olid sorbid kaotanud oma iseseisvuse ja algas massilise šarbida risti usustamine. Samas 11. sajandil olid siis sorbid Poola alluvuses, valdavalt järgnevatel sajanditel on aga sorbid põhiliselt olnud sakslaste all. Kusjuures juba 12. sajandi algul algas massiline talupoegade immigratsioon Saksamaalt isegi Flandriast tüüringist sorbide asualale. Sorvid on ajaloos osaliselt kuulunud ka Tšehhi kuningriigi koosseisu ja 16. sajandi alguseks oli sorbide arv jõudnud veerandi miljonini. See on üks suuremaid arve, mida sorbe kunagi ajaloo jooksul olnud on. Kusjuures sorbide masu ala suuruseks tol ajal hinnati ligikaudu 16000 ruutkilomeetrit. Mis on siis natukene rohkem kui üks kolmandik tänapäeva eesti territooriumist? Mis seal sorbide puhul väga huvitav, et kui meie siin Eestis oleme harjunud, oleme uhked selle üle, et meil on väga pikk laulupidude traditsioon siis sorbida laulupidude traditsioon on mitukümmend aastat eestlaste omast pikem. Ehk juba 1845. aastal toibus Sorwimaal esimene laulupidu laulupidu väga suure osa võtjaskonnaga sündmus, mida täna sorbide rahvuslikud organisatsioonid uhkusega meeles peavad. Viimastel sajanditel on siis sorbid elanud pidevalt sakslaste võimu all. See periood on olnud üpris erineva rõhumise astmega, on olnud vabamaid perioode, on olnud ka üpris karme perioode, kuid peab ütlema, et kuni natsionaal sotsialistide võimuletulekuni Saksamaal 1933. aastal Sorvid siiski olid suutnud säilitada oma keele oma kultuuri, oma põhilised traditsioonid ja veelgi enam, 20. sajandi esimestel aastakümnetel tegutses sorbimaal ka mitmeid katusorganisatsioone, mis ühendasid erinevaid sorbide väiksemaid organisatsioone nii kultuurivaldkonnas, hariduse valdkonnas ja nii edasi ja nii edasi. Tõsisem selline tagakiusamise periood sorbide jaoks algas koos Hitleri võimuletulekuga. Keelati näiteks sorbide lipu kasutamine, laiali löödi sorbida rahvuslikud organisatsioonid, veelgi enam, 1941. aastal näiteks keelustati ka sorbikeelne jumalateenistus. Sõja-aastatest ei ole sorbi maast midagi väga oluliste rääkida. Küll on aga väga huvitav fakt, et peale sõja lõppu oli sorbide katusorganisatsioon tomovina esimene demokraatlik organisatsioon, mis Saksamaal taastati ja toimus juba 10. mail 1945. aastal. Arvan, et see fakt, et nii väike rahvakild suutis luua või taasluua esimese sõjajärgse demokraatlikku organisatsiooni Saksamaal on kahtlemata väga oluline ja kindlasti mitte ainult sorbida jaoks, vaid vaid Saksamaal laiemalt. Saksa demokraatliku vabariigi ajal toimus sorbide kultuurisorbida keele sorbide ise teaduse väga tugev allakäik ja põhjustatud oli see nii saksa demokraatliku vabariigi ametliku silmakirjalikust poliitikast, mis ühest küljest justkui nagu paberitel kaitses surve tegelikult kiusas neid aga massiliselt taga. Kui ka siis kohalike sakslaste käitumisest, kes suhtusid Sorvidesse väga vastavalt. Ja peamine põhjus, miks neis alustavas suhtuti, oli asjaolu, et sorbid on slaavlased Saksa DV ajal väga suur osa sorbidest hakkas häbenema oma kuulumist Sorvida hulka. Laialt levis näiteks saksakeelsete nimede kasutuselevõtt ja, ja inimesed siis vähemasti ametlikult hakkasid ennast tunnistama sakslasteks nüüd viimase 10 aasta jooksul või 15 aasta jooksul. Õnneks on see protsess mõnevõrra muutunud, ehk siis paljud sorbid, kes pidasid ennast saksa demokraatliku vabariigi päevil sakslast, eks on täna jälle julgenud ennast tunnistada sorbideks. Siiski peab ütlema, et ka Saksa DV ajal oli mõningates sorbi algkoolides võimalik õppida sorbi keelt. Sellist hariduspoliitikat mäe Lääne-Euroopas väga sageli ei kohta, kus nii väiksel rahva killul oleks võimaldatud pidevalt oma keeles haridust saada. Et see omakeelne hariduse omandamine Saksa DV-s siiski oli, kuigi neid sorbikeelset tunde oli muidugi vähe ja loomulikult ei ole sorbimaal toimunud sellist asja, et oleks võimalik sorbidel kõiki aineid õppida sorbi keeles, aga emakeelt oli neil siiski võimalik Saksa DV ajal õppida. Ja nüüd, üheksakümnendatel aastatel ja ka viimastel aastatel on see sorbi keele õppimise võimalus Saksamaal pidevalt laienenud, on mitmesuguseid erinevaid koole osades koolides õpitakse sorbi keeles paljusid teisi aineid ja mõnedes koolides siis õpitakse süvendatult sorbi keelt, teised ained on aga saksa keeles. Samas see õpilaste arv, kes sorbikeelsetes koolides õpib või kes üldse sorbi keelt õpib, on siiski väga tühine. Täna on see number kusagil kui kuue 7000 õpilase vahel kui me arvestame, et on 60000 sorbi. Ega see 6000 väga suur number ei ole. Samas see ei ole siiski ka päris olematu suurus. Sorvid ise päris sellist kiiret väljasuremist täna siiski ei karda. Seda enam, et sorbimaa on selles mõttes huvitav piirkond, et ühena vähestest Lääne-Euroopa riikidest kaitseb Saksamaal keskvalitsus seadusandlikul tasemel ja finantsiliselt sorbide kultuuri ja keele säilimist mis teiste sõnadega tähendab, et sorbida ja katusorganisatsioon tomovina Tosama, mis taastati 45. aasta 10. mail ja mis uuesti taasloodi 89. aastal. Et too tomovina saab Saksamaal tuge kahelt liidumaal, kus siis zombid elavad ja Saksamaa keskvalitsuselt ja selle toe abiga püüab siis tomovina arendada sorbi kultuuri. Siinkohal võib näiteks öelda sorbi keeles antakse välja isegi raamatuid, aeg-ajalt ilmub selliseid ajakirja, taolisi väljaandeid on ilmunud ajalehti, on toimunud raadiosaateid, isegi televisioonis on vahel võimalik kuulda sorbikeelseid saateid. Ühe kooli tahtsid sakslased kinni panna ja sorbid lõid päris kõvasti häire kellasele kooli pärast. Eks selliseid probleeme, et klassides on liiga vähe õpilasi, loomulikult esineb sorbi maal. Me teame, et selliseid probleeme esineb ju meil ka Eestis. Et kui õpilasi jääb klassidesse liiga vähe, siis sõltumata sellest, et õpilasel on võib-olla mugav käia lähedal koolis majanduslikud nõudmised nii-öelda suruvad peale ja selliseid klasse kiputakse sulgema. Ma ei usu, et selliste sulgemiste taga on on sellist sorbi vaenulikkust või selliste sulgemiste taga võiks näha midagi pahatahtlikku sorbida vastu. Pigem on siin põhjuseks asjaolu, et sakslased suur rahvana võib olla väga hästi, ei saa sellest aru, mida ainuüksi üks klassikomplekt sorbide kui väikerahva jaoks tähendab sakslaste jaoks, kas on üks kool vähem või rohkem, üks klass vähem või rohkem see nende jaoks ei tähenda mitte midagi. Aga sorbida jaoks, kellel on neid oma emakeelse hariduse saamise võimalusi niigi väga vähe. Nende jaoks on üks klassikomplekt kahtlemata väga oluline. Sorry maal tahetakse kinni panna ka sorbikeelne teater. Jah, eks eks selliste riikliku toega püsti seisvate organisatsioonide suur probleem ongi see, et raske on säilitada sõltumatust, et ollakse nagu mõnes mõttes tuulelipud sõltutakse rahastajatest Saksamaa kindlasti demokraatliku riigina ei takista ja ei saagi takistada teatritegevust, mis finantseerib ennast ise. Kui aga tõepoolest tegutsetakse riiklikul toel, siis jah, kahjuks on võimudel võimalus majanduslikele põhjustele viidates panna kinni erinevaid kultuuriorganisatsioone. Mis vahe on siis ülem sorbideli alamsorbidel? Sordid on tõepoolest rahvas, kes suhteliselt selgelt jaguneb alamsorbideks ja ülem sorbideks. Too jagunemine hakkas tegelikult laiemalt pihta juba 13. sajandil ja võiks öelda, et juurdus reformatsiooni ajal nimelt alamsorbi maal, võtsid sorbid üle luteri usu ülemsorbi, maal aga säilitasid sorbid katoliikluse. Ja see, selline usuline erinevus oli siis selleks viimaseks tõukeks, mis tõepoolest sorbide rahva üpris selgelt kaheks jaotas. Tänasel päeval on palav sorbidel ja ülem sorbidel üpris tuntavad erinevused ka keeles, loomulikult traditsioonides ja mis seal huvid. Ta, et isegi see sorbi, kultuuri ja keele säilimine on alamsorbidele ülem sorbidel erinev, nimelt alamsorbide puhul, kes siis on sarnaselt piirkonna sakslastele luteri usku on oma Sorvi kultuuri olnud säilitada tunduvalt raskem. Seetõttu näiteks alamsorbi keelt igapäevaselt kasutab täna ligikaudu 10000 inimest, samal ajal kui ülemsorbi keel igapäevaseid kasutajaid on umbes 20000 inimest. Ja ülejäänud vormidel on paljuski aidanud seda keelt ja laiemalt kultuuri rohkem säilitada just usk katoliiklus, millega nad üpris selgelt eristuvad piirkonna sakslastest, kes valdavalt on protestandid ja Kalamia ülem. Sorbide keelega seoses väärib kindlasti märkimist ka fakt, et tänasel päeval on sorbi keel laiemalt võttes justkui üleminekukeel poola keele tšehhi keelele. Kusjuures alamsorbi keel sarnaneb rohkem poola keelele, ülemsorbi keel sarnaneb rohkem tšehhi keelele, nii et isegi selliseid erinevusi on alam ja ülemsorbide, rääkimata faktist, et isegi oma kodumaad nimetada tavad, alame, ülem sorbid mõnevõrra erinevalt see hääldus Lucizza on küll suhteliselt sarnane, kuid kirjapilt on ühe tähe osas erinev. Kui alamsorbid kasutavad luusitsa nimes y-tähte, siis ülem sorbit kasutavad selle asemel tähte. Nii et isegi oma kodumaad ei nimeta täna sorbid ühtse nimega, me oleme harjunud, et tavaliselt on maa ja sellel maal elav põlisrahvas sarnasest nimedega. Ehk siis rahvas ise nimetab ennast sarnaselt sellele, kuidas ta nimetab oma kodumaad noh, näiteks meil, eestlastel, eestlased ja eesti sarnasus on ju väga-väga selge. Sorvid on aga üks rahvas, kus rahvuse nimetus ja maa nimetus väga tugevalt erinevad, on täiesti erinevad sõnana. No eesti keeles me oleme harjunud nimetama rahvas sorbideks, vahel on aga seda rahvast nimetada tatud kaluusitsiteks ja vahel on nimetatud ka vendideks. Nose vendideks nimetamine ei ole küll päris õige selles mõttes, et see vendi riik oli tuhatkond aastat tagasi eksisteerinud suhteliselt tugev polaabi slaavlaste riiklik moodustis, tänase päeva Sorvidel on selle omaaegse vendi riigiga siiski väga vähe ühist. Sest vendi riik ei olnud isegi mitte nende esivanemate riigiks. Nii et vendideks võib-olla ei ole õige nimetada. Küll aga võiks siis Sorba nimetada ka luusitsiteks. Samas sorbide kodumaad võib samuti eesti keeles nimetada vähemasti kahe nimega. Üks termin on see, mida me siin saates oleme kasutanud, sorbi maa. Teine termin on aga Lusaatja. Kui me lähtume sellest, et me võiksime eesti keeles kasutada originaalile lähedasi termineid siis võiks rahvusena nimetada Sorba jätkuvalt sorbideks ja nende kodumaad võiks nimetada Lusaatjaks Josaatja. Mis siis tuleneb ladinakeelsest sõnast lu saatja, mis omakorda tuleneb siis sorbida enda maanimetusest, luusid sa, võib-olla laiemalt on tuntud selle piirkonna saksakeelne nimetus, mis on lausits? No näiteks, kui me vaatame keskaega kujutavaid maakaarte siis me pidevalt leiame seal sellise pool iseseisva piirkonna nimega lausits. Nii nagu teistegi väikerahvaste puhul on ka sorbide kohanimed jõudnud eesti keelde suuremate rahvaste vahendusel ja seetõttu kasutame eesti keeles sorbide asuala kohta nimesid, mis on ühte langevad või väga sarnaselt saksakeelsetele nimedele, kuid erinevad märkimisväärselt sorbide omakeelsetest nimedest, näiteks alamSorvid elavad Kotvussi linna ümbruses, seda linna nimetavat Sormid aga ise hoopis Kozebussiks. Samal ajal ülem sorbid elavad Vaudseni piirkonnas Paulsoni ümbruses. Toda linna nimetavat Sormid aga Budušiniks. Nii et need nimed saksa ja sorbi keeles on erinevad. Ja meie siin mõistagi kasutame suur rahvaste nimekujusid. Samas mis on huvitav, mõne teise, hoopis suurema ja hoopis tähtsama linna puhul kasutame me nime, mis pärineb sorbi keelest, kusjuures need linnad ei asu hoopiski mitte sorbi maal ja tähtsaimaks linnaks, kus me eesti keeles kasutame. Sorbikeelset nimekuju on Berliin. Sest tõepoolest nimi Berliin pärineb sorbi keelest ja on täna siis üleüldine rahvusvaheliselt kasutatav nimekuju selle linna kohta. No väidetavalt ka Dresdeni linna nimi tuleneb sorbi keelest, kuigi sorbi keeles on ta mõnevõrra erinev treeslani. Ja kolmas selline tuntud linn, mille nimi tuleneb algselt sorbi keelest on Laixig, mis siis sorbi keeles on lipsk. Sorbid ise püüavad igati rõhutada oma kuulumist slaavlaste hulka. Ma mõtlen, rahvuslikult meelestatud Sorvilt ja, ja väga palju oma tänase päeva kultuuris ja traditsioonides on tegelikult üle võetud teistelt slaavi rahvastelt. Isegi sorbi Lipp sorbi lipuvärvid on sarnaselt paljudele teistele slaavi rahvastele nimelt on sorbida rahvuslipp trikoloor, mille värvid on sinine, punane ja valge. No need värvid, mis on maailmas lippudel kõige enam kasutamist leidvad toonid. Samas on need kindlasti värvid, mis on väga paljude slaavi rahvaste rahvuslippude värvi toonidega ja see järjestus, sinine, punane, valge võeti sorbidel esialgselt just sellisena kasutusele seetõttu, et eristada ennast teistest slaavi rahvastest näiteks venelastest, kelle rahvuslipp teatavasti on valge, sinine, punane, hiljem on nendele värvidele püütud ka tähendust otsida. Päris üheselt või päris kindlat sellist tõlgendust täna siiski sorbi lipu värvidel ei ole. Sinist on peetud taevaks ja seda punast ja valget allpool on siis vaadeldud, kui järjest helgemaks muutuvad tulevikku. Mis nüüd puutub sorbi lipuvanusesse, siis tegemist on tõepoolest väga vana rahvuslipuga, pärineb ta 1842.-st aastast ja ametlikult või laiemalt kasutusele võeti ta 1848. aastal. Plip keelustati natside poolt 1935. aastal ja võeti taas kasutusele seitsmeteistkümnendal mail 1945. Ja mis on huvitav, kui nõukogude liidus rahvuslipud olid põranda alla surutud, sisuliselt olid nad keelatud siis Saksa demokraatlikus vabariigis näiteks sorbida rahvuslipp keelatud ei olnud. Veelgi enam. Olen ise lugenud saksa TV-s välja antud entsüklopeediat, kus sorbide artikli juures on kenasti olemas ka sorbide rahvuslipu pilt. Ja suur pudel on ka oma hümn. Jah, väike rahvas aga tõepoolest omab oma hümni ja, ja sellel hümnile on siis keelest tulenevalt mõnevõrra erinevad sõnad alam ja ülemsorbi keeles. Hümni nimi eesti keeles tähendab kaunistlusaatjat ehk siis sorbida kaunist kodumaad ja sorbi enda keeles peaks kõlama kuidagi Renna luusitsa. Sorvid, kes siis jagunevad alame, ülem sorbideks ei ole tänaseks päevaks kahjuks suutnud säilitada ühtset territooriumi ühtset asuala vaid nende asuala on siis selgelt jagunenud alamsorbi maksja ülemsorbimaaks, kusjuures nende asualade vahel ühendust ei ole. Ehk siis Sormid elavad Saartena, mille vahel asuvad puhtalt ja ainult sakslased. Ja, ja see probleem on selles mõttes tõsine, et tänaseks päevaks ei ela sorbid isegi mitte, et ühe liidumaa territooriumil ET sorbid, asuala jaotub kahe liidumaa vahele üksnes liidumaadest on brandenburgi liidumaa ja teine on Saksimaa. Nii et Sorvid on selles mõttes tõesti vägagi killustatud. Rääkimata asjaolust, et neil ei ole ühtset territooriumi Nad isegi administratiivselt kuuluvad erinevate liidumaade alla. Kusjuures arvestades, et Saksamaal on väga suur osa võimust antud just nimelt liidumaade pädevusse siis ka Sorvidel on Nendes kahes liidumaas mõnevõrra erinevad õigused. Mõnevõrra erinevad võimalused oma keelt kultuuri arendada näiteks Saksimaa liidumaal onsormidega asustatud piirkondades praktiliselt kõik teeviidad, tänavanimed ja muud avalikud märgid, kakskeelsed ehk kasutatakse nii saksakeelseid kui ka sorbikeelseid nimekujusid kusjuures sorbikeelsete nimede kasutamist tagab 1991. aastal vastuvõetud õigusakt. Samal ajal Brandenburgi liidumaal on vaid osaliselt teeviidad sorbidega asustatud piirkondades. Kakskeelsed tänava nimetusi valdavalt kakskeelseid ei kasutata. Ja, ja ka kohtutes on Saksamaalt põhimõtteliselt võimalus sorbi keelt kasutada. Praktikas juhtub seda küll üliharva ja peaaegu mitte kunagi ei juhtu seda Brandenburgi liidumaal. Harva juhtub seda Saksimaal. Nii et erinevates liidumaades on Sorvide võimalused ennast Sorbyna tunda ja Sorviks olemist edendada. Suhteliselt erinevad. Samas mõlemal liidumaal on vastu võetud rida normatiivakte, mis sorbide õigusi kaitsevad ja mis tagavad sorbidele võimaluse oma kultuuri edendada ja arendada. Nii et selles mõttes on Saksamaal siiski arengut tänaseks päevaks üpris positiivsed. Et sorbide õigusi kaitstakse ka liidumaade tasandil ja arvestades, et just see reaalne võim on koondunud liidumaadele siis just selline liidumaade seaduslik kaitse on tegelikult sorbide kultuuri säilitamise jaoks kõige olulisema tähtsusega. Kas võib öelda nii, et sortide hulgas on kõige rohkem kaevureid ja põllumehi? Jaht mõningates sorbi piirkondades on tänaseni säilinud selline väga kindlate ametite pidamise traditsioon ja, ja kaevurid on tõepoolest sorbida seas, no vähemasti sadakond aastat olnud kõige enam levinud amet. Teine laialt levinud amet on siis ja talupoeg 21. sajandil on, on see kindlasti hakanud vähenema. Selline traditsioonilistest ametitest kinnipidamine ja üheks põhjuseks on siin võib olla ka see, et kui saksa demokraatliku vabariigi ajal toimus mingil perioodil tohutu industrialiseerimine ja see selline kaevanduste laiendamine oli väga aktiivne lisaks võiks öelda isegi, et kaevuriks olemine oli vägagi populaarne siis viimase 15 aasta jooksul on see omaaegne liigne industrialiseerimine saanud tagurpidi käigu ja mitmel pool endise Saksa DV aladel, sealhulgas ka sorbide asualal on nüüdseks üleliigseks muutunud kaevandusi ja muid tööstusobjekte suletud. Sõltumata sellest, et mõnes sorbi külad asuvad Berliinist ligikaudu 70 kilomeetri kaugusel. Seega väga lähedal. Metropolile on Sormide asuala olnud sajandeid suhteliselt vaene piirkond ja peale saksamaade ühinemist, kui terve Saksamaa idaosa elas üle üpris tõsiseid majanduslikke vapustusi on need vapustused sorbide asualal olnud eriti sellised drastilised. Ja see on kaasa toonud tänaseks päevaks sakslaste suhteliselt ulatusliku lahkumise piirkonnast. Et kui kuni saksamaade taas ühinemiseni suurenes elanikkond pidevalt ja väga paljuski suurenes taga migrantide tõttu ehk siis mujalt Saksamaalt asusid sinna elama sakslased, siis viimase 15 aasta jooksul on korduvalt olnud perioode kui sorbide asuala elanikkond hoopis väheneb ja plahkujataks on olnud eeskätt sakslased, kes on sinna suhteliselt hiljuti tulnud, kelle juured ei peitu samas piirkonnas sorbid, kui nad on rahvuslikult meelestatud sorbid, neil ei ole ju nii-öelda kusagile minna, sest see on nende kodumaa ja, ja seal on nende juured. See, et sorbide osatähtsus piirkonna elanikkonnast väga kiiresti ei vähene onsorbide jaoks kindlasti väga positiivne areng. Saksamaal tegutseb ka sorbi rahvafond mis on küllaltki ainulaadne. Suhteliselt ainulaadseks võib pidada tõepoolest sorbi rahvafondi sest et see on üks väheseid fonde terves Euroopas, kus keskvalitsuse abiga rahastatakse väikese rahvakillu kultuuri. Väikese rahvakillu tegemisi võiks öelda isegi laiemalt rahastatakse laiemalt selle rahva eksistentsi säilimist. Sorbi rahvafondi eesmärgiks on siis toetada sorbi rahvuskultuuri tema kõikvõimalikes vormides, sealhulgas toetada kunstirahvamuusikat, ilukirjandust, ajaloo, rondi talletamist, kultuurivahetust teiste rahvastega ja aidata siis kaasaga Sormide keele kasutamise jätkumisele sorbikeelse hariduse andmisele. Ja mis siin salata isegi sorbikeelse teaduse arendamisele, sest täna on Saksamaal päris mitu kõrgkooli, kus on võimalik. Eks sorbi keelt õppida ja sedagi suuresti sellesama sorbi rahvafondi toel. Aastas annavad nad välja umbes 50 60 sorbikeelset raamatut ja tiraažid on umbes nii 500 600 raamatut. Minu arvates tiraaž 500 raamatut sorbi rahva kohta on hiigelsuur number sest kui me teame, et meil siin Eestis räägitakse tänapäeval 1000-st 1500-st raamatust ühest tiraažis siis rahvakild, mis on meist 15 korda väiksem. Kui selline rahvas annab välja kolm korda väiksemad Iraasiga raamatuid, siis on see täiesti fantastiline saadud. Te kuulsite keskeprogrammi Saarbidest, stuudios olid Andrus Mölder ja Marje Lenk.