Taustast kui mul oleks olnud korralik keskkodanlik, kodu, makrameed, tšehhi kristallkollane köök, vanniparte vahtleja, tuba, õhtusöögid, ööst pruunis, elutoas, võltskroonlühtri üldvalguses. Aga olid otsata, hargnevad hekid, võõrkeelsete vaidluste virvarr, 12 vanemat vända, kel igaühel ütelda sõnum, inimluust, trepp kolmandale korrusele, biitlite viimane album. Kui mul oleks olnud esimeseks armastuseks igiigav punapõsine beib, klassikaline klassikaaslasest tüdruk, kel eeslinnas rõõsk, maja päevikus kiitused, kleepellid suus, piimapõrsa lõhn kaelas, emalt küsitud plastmass pärlitest kee. Aga päevad olid lühemad, siis lühemad ja tihedamad omal viisil. Ja noor naine, kes käekõrval pööningule viis, maitses mündi, tubaka ja hobukastanid järgi. Eks olnud sügis kui mul oleks olnud vanemad ja vana ja vanavanavanemad ja nende esivanemad, kes seisneks taustal käed, mullased, süda, puhtast kullast silmad, erksinised ja kaasavaraks tohutud talud kuskil viljandi all. Aga isakodu seinal rippus alligaatorid abis ja nailonpaela otsas. Vanaonu hambad sõjast saati laual avatuna seisis üks lõpuni kirjutamata raamat. Isalati laetud käsirelv, päritolult austria toode, ilus, puhas. Lauasahtlis õhtute mustus. Tervist, mina olen Urmas Vadi. Viimastel aastatel on ehk raamatupoodides luulelettidel nii mõnelegi silma hakanud erakordselt ilusad raamatud mille taga seisab Asko Künnap. On tarned raamatut kas siis ise kirjutanud, nagu näiteks Matu ja sisalikud, vastasid, mis muuseas võitis 2003. aastal Kultuurkapitali luulepreemia või leidub nendes raamatutes veel ka teistegi tekste nagu Karl Martin Sinijärve ja Jürgen Rooste omi näiteks kogumik, neid vigu me ei korda. Ja ehk kõige tuntum nii-öelda raamat on kaardipakk, kus lisaks roostele künnopila sinijärvele on bändi võetud ka Triin Soomets ja Elo Vee. Eelmise aasta lõpus ilmus Asko Künnap pil oma uus soolokogu kõige ilusam sõda raamatutest, paikadest, ajast ning tekstidest räägibki nüüd Asko Künnap. Ma olen graafiline disainer, selliseks koolitatud ja isegi luule kirjutamise, nii jõudsin ma tegelikult luuleraamatute kujundamise kaudu. Olen kujundanud mõne Indrek, Hirveraamatud ja mõned Karl Martin, Sinijärveraamatud ja üht-teist veel. Ja siis mul hakkas ideid üle jääma ja ma mõtlesin, et kas raamat peab olema Raamat sellisena, nagu me teda kõik teame, nagu ta entsüklopeedias on defineerida? Või ta võib-olla midagi muud, kas raamat peab olema paberist või kes ta peab olema kaantega. Aga siin ma jõudsin tagasi selle põhitõe juurde, et selleks, et reegleid rikkuda, peab neid tundma, ehk selleks, et katsetada raamatu kujundusega või üldse noh, see ei olegi enam kujundus, mida ma teen tegelikult orgaaniline osa raamatust, piir sisu ja vormi vahel puudub või on hägus? Et selleks, et teha nagu täiesti totraid, uusi arulagedaid lahendusi või mingeid uusi materjale kasutusele võtta või kontseptuaalselt raamat tükkideks võtta, teistpidi kokku panna. Selleks peab tegelikult teadma, kuidas üks klassikaline raamat töötab, miks ta selline on, mis on tema ajalugu ja sellepärast võib-olla mu enda raamatud nii sisalikud kui sõda, kaks viimast või ehk need on ju ainukesed suure tiraažiga minu raamatut luuleraamatut, kus ma olen üksi on tegelikult parafraasid 70.-te aastate Ida-Saksa köite. Kuidas teil seal tehti väga, väga kauneid ja kvaliteetseid raamatuid ja ma nagu tahtlikult ei parodeerinud, aga parafraseerisin neid vormis oma raamatut. Noh, seda arvatavasti saavad mõned üksikud friigid aru, et sa parafraseerida, aga noh, kindlasti kui need sinu raamatuid, mida sa oled küljendanud ja teinud, vaadata, siis nad on üks asi hästi ilusad, aga teine asi on see, et seal on just jaotatudki tekstid nii-öelda kolme ossa ja see jaotus on toimunud siis selle alusel, et on kolm erinevat, et kirja siis, milles need luuletused on siis ära trükitud, et see on sinu jaoks nagu hästi tähtis. Sa juba mainisid seda, et teiste raamatute kujundamise juures hakkasid ka ise neid tekste looma, et kuivõrd oluline või milline see seos selle sisu ja, ja siis selle väljanägemise vahel on. Kui Eestisse tulid arvutid, puudus selline loomulik, normaalne aeglane üleminek graafilises disainis käsitööst ja unustati ära põhitõed. Jube oli vaadata, kuidas ka vanameistrit nähes arvutid muutusid, lasteks hakkasid pläkerdama ja kadus põhi alt ära. Sellepärast ma olen nagu tüpograafiate fante pidanud vist kirjatüüp oleks õige sõna kirja tüüta pidanud oluliseks ja selle tõttu kaasade sisalike raamatus kirjatüübi järgi jaganud tekstid. Ja vastupidi, olles tekstid kolmemõttelisse ossa jaganud, leidsin igale ühele kirjatüübi, millega neid väljendada. Kõlab totralt, aga ma olen tahtnud siin olla natuke nagu rahvavalgustaja. Et näidata mõningaid põhitõdesid fondi või kirjatüübiga töötamise juures. Et see sisalike raamat on miskitmoodi, äraspidine, tüpograafia õpik, mida tohib ja mida ei tohi teha, millega võib liialdada, millega ei või kus kasutada minimalismi, kus baroki. Ja ma valisin sinna kaks kirjatüüpi äraproovitud klassikalist ja hakkasin valima kolmandat ja ei leidnudki, mis oleks sobinud nii, et kolmast oli ise kokku joonistada. Ehk siis seal oli batooni, mille kunagi prantsuse revolutsiooni ajal loos Itaalia kirjameister Champatistabodooni. See lehekülg on tegelikult selle luulekogu võti. Seal on antud see šabloon või see salakirja lugemise Schiffer, millega edasi liikuda läbi raamatu, kes viitsib või oskab või suudab tähele panna, seal on antud just see skeem, mida olen kasutanud läbi raamatut on luuletus. Luuletuse aset semine lehekülje peal on oluline. Kirjatüüp on oluline, on oluline see, kuidas ta suhestub illustratsiooni, sealjuures on kommentaar. Klassikaliselt pole ju nagu aus omaenda luuletusi ise kommenteerida. Luulekogus, aga ma võtsin seekord selle õiguse. Ja seal on ka serva peal üks pisike tekst, mis on püstil leheküljeservas, mis vaevu loetavalt seal kirjas ja see ütleb, kui ma õieti mäletan, et pisemgi tekst väärib lugemist. Klassikalises mõttes loetamatu ma täiesti mõnuga, kohati tõmbasin näiteks tekste lühemaks, juhul kui kujundus nägi parem välja lühema tekstiga. Ja täiesti rahulikult kirjutasin paar teksti juurde, kui kogu raamatu kompositsiooni seisukohalt nii sisuliselt kui vormiliselt. See tundus õigustatud, et seal vahel peaks olema üks lühike tekst näiteks juures, siis ma kirjutasin. All Lõuna-Eesti mägedes. Ma sündisin tellisepurust õuele. Ema mäletas, et sügisel kuu kõndis liivakivikaljusid pidi kuul minna mereni kaks laiska jõge all Lõuna-Eesti mägedes. Aga nöör oli süüdatud. Juba. Leek kõndis kassina vastutuult. Tolm, põlvus, teed. Õhtul moodustas maailma esimese kiriku all Lõuna-Eesti mägedes. Siis kohtasin naervad tütarlast. Tema juuksed olid elavast tulest läbi lõhnata suve ja ateljeeööde läbi ühikatubade me hoidsime käest all Lõuna-Eesti mägedes. Linn linna järel langes kõik tänavad voolasid mammonat. Ime asse näidati lennupileteid läksust järjest kaugemale põles nöör all Lõuna-Eesti mägedes. Aga oruda olid endiselt alles. Veri kogunes kanjunite põhja ja ärilõunal harjumusest ikka käsi täitsa järgi kobas. Ma olen Alt lõunaeesti mägedest. Lõppes algas püssirohi, telepood suleti, vihmaklõbin akendel, savine tulvavesi voolas läbikontorite, tuues kaasa esivanemate luid alt lõunaeesti mägedest. Üks hakk lendab üle maastiku, mis on need tardunud ilus jalasti. Sääsk puudutab nõiatrumminahka ja kummel kasvab ülavaremete tasa. All Lõuna-Eesti mägedes. Räägiks nüüd sellest raamatust, mis kõige viimane, sul on kõige ilusam sõda. See raamat on kah jagatud tsükliteks ja see esimene tsükkel räägib Lõuna-Eestist, et mis sind seob Lõuna-Eestiga. Lõuna-Eestiga väga lihtne. Mu emapoolsed vanavanemad on Kambjast pärit, sinna kirikaeda, ka maetud, seal Kambja kirikus paari pandud, et seos lihtne. Suure osa lapsepõlvest suviti seal veedetud ka laiemas plaanis. Et kui otsida seda õiget eesti maagilist realismi, siis Tallinnas ta seda ei leia. Saartelt jumal kaitse ei. Saartelt leiab midagi muud. Smuuli näiteks paras nõela. Aga seda õiget maagilist realismi eesti kirjanduses ja veel seda maagilist realismi, mida seal veel ei ole, mida võib-olla ma tahaksin ise sinna kirjutada, seda leia kõige rohkem Lõuna-Eestist. Kui Tallinnast hakata autoga Tartusse sõitma, on igav, igav, igav, igav, igav, väga igav, igav, igav, igav, väga igav, väga igav, igav, igav, igav, igav, siis hakkab Tartu kõik muutub. Ja nagu Tartust lõuna poole sõidad. Tegelikult su luules on hästi palju selliseid vastandusi, selles kogus ka nende paikadega täpselt sama moodi. Et seal on koosni mingi New York ja Tartu ja see Kambja ja kas see kaardistamine või need paikkonnad on, on sinu jaoks olulised? Kaardistamine ja kaardid üldse on mulle olulised. Kogun linnadega plaane ja kaarte ja liiklusskeeme ja metrooplaane see muster ja see maailm, mis neist nagu vabaneb või see, kuidas nad maailma tõlgendavad. Või kuidas saab maailmast aru saada läbi kaartide ja plaanide, see on täitsa uus ulatus ja ka selles kõige ilusam sõda raamatus. Kaardid kogu aeg kohal, seal on šampuseklaasis nähtud sealt pildistatud ja suurendatud universumi kaart, kus on luuletustes mainitud olulised kohad ristikestega märgitud. Seal on mu enda peopesa, mida ma olen lähedalt pildistanud ja natuke pliiatsiga kaasa aidanud, et olulisi jooni ära märkida, kus ma näen ühte teist kaarti, kus on samuti olulised kohad ära märgitud, kus toimub tegevus raamatus? Jah, ma olen Eesti-keskne, ma olen Lõuna-Eesti-keskne ka kui tarvis, aga see Lõuna-Eesti ei ole mingi eraldi planeet ja Eesti ei ole mitte see väike kole kõmmeldav Eesti, mille kohta üks kirjanikuna kirjutas, et kuidas see oligi, nuustaku kirikutorn oli ka nii madal. Ma ei mäleta. Ühesõnaga, kõik oli halvasti, hall. See minu Lõuna-Eesti ja minu Eesti on osa suurest maailmast, siin ei ole nagu põhimõtteliselt mingit vahet. Londonile Tartul ei olegi ju mingit vahet. Kui nüüd päris aus olla, siis Londoni, Tartu ja New York ja Tartu on üksteisele lähemal kui Tallinna New York oma olemuselt. Oma kihistustelt. Su silmades kõnnib kohutav Rahednapistavad Madalmaid kui oma igaõhtusesse paari amsterdami kaidel sisened sind kiidetud kauniks ja lapsed on sust põrkunud kiljudes teatava nurga alt meenutatud Marleeini. Teatavas mõttes ulatud laeni. Su silmades kõnnib metsapõleng nagu lõppenud, lühike armastus. Kokku kaks ööd ja kaks SMSi. Üks jalgrattasõit üle sildade. Amsterdam. Et ühesõnaga nende ruumide kujutamine ei ole selline vastandamine, vaid pigem kosmopoliitne vaatepunkt. Kõik kohad, mida ma mainin, need ei ole juhuslikult valitud, ei ole mõtet nagu tühja kirjutada, lihtsalt sellepärast, et riimi läheb, kõlab hästi. Igal kohal, mida ma mainin oma raamatutes, on tähendus, ma olen seal viibinud ühel või teisel viisil ühel või teisel põhjusel. Noh, neil on olnud mulle mingi sõnum. Ma olen sealt midagi saanud, kas otseselt seal midagi näinud või mingi kogemuse tõttu targemaks saanud, teistmoodi, et ma oskan siinset elu paremini näha või analüüsida või enda tegevust analüüsida, tõhustada mis tahes kuidagi avatumalt näha. Sest noh, istus Tartus mees nimega Uku Masing, geenius kirjutas väga palju raha raamatuid. Aga kuuldavasti palju ei väljunud oma majast ega oma väiksest isiklikust ruumist. Ja kui vaadata tema nagu kirjutatu mahtu, siis on selge, et selleks jäänudki väga palju aega. Kui sa nagu aastate peale ära jagada. Et mina nii ei oska ja isegi kui oskaks ei tahaks. Kui ma räägin võõrastest maadest või mõnest mõtteviisist, millel on seal õppinud või mõnest kogemusest, mida arvan, on mõistlik edastada siis on see mu enda elust, ma olen seal käinud, ma olen seda näinud. Olen seda kogenud lahti mõelnud ja ei ole mõtet vaheta Kambjal ja Bankokil. Need on mõlemad lihtsalt kohad, kus Ma olen viibinud ja ühel või teisel viisil targemaks saanud ja ma olen sealt midagi leidnud, millest kirjutada? Ma kujutan ette, et seda sinu juttu on praegu väga kosutav mingitel inimestel kuulda, kas ei ole nii palju reisinud kui sina või et, et mul on küll selline tunne, et on olemas selliseid inimesi, kellel on kogu aeg tunne, et elu on kusagil mujal kui Eestis. Jah, elu on kusagil mujal, elu on igal pool. Aga kunagi oli kuskil üks küsimus, et kui ma saaks uuesti valida, siis millisesse riiki ja millise riigi kodanikuks ma sünniksin? Ma valiksin endiselt Eesti. Ja kui ma saaksin valida, mida ma teeksin. Ja kui ma suudaksin praegusest midagi uue variandi puhul mäletada siis ma võib-olla teeksin paremini ja tõhusamalt. Aga ma teeksin täpselt sedasama. Ma tahaksin olla graafiline disainer ja luuletaja. Ja kui vaja, siis ka nael õige koha peal. Välk valib oma lemmikuid. Välk, valid täna õhtul oma lemmikuid, lööb neid jõudumööda turba rüütleiks. Ühe aktsiaseltsi imperaator kõnnib koju läbi vihma else pargi Tallinnas Euroopas. Libedad ei kuudel, lageda malevamees on ta, kel portfellis pornolehelt tagataskus stiil. Mees, kelle kapis elab müütiline müük. Lojus, millist ei kirjelda ükski kosmograafia. Ning täna kevadine õhku Ninurja hull astub imperaator mööda häältest, kootud linna. Aga välgu loosiratas juba keerleb vastupäev ja õhtus eelained pool verise härjaprae. Teine tsükkel selles raamatus kõige ilusam sõda räägib sellistest müütilistest mütoloogiliste asjadest. Ka muudes tekstides on seal koos kuidagi väga lahutamatult koos. Tegelased nagu haldjad, deemonid, inglid, ja seda võib isegi natuke religioosseks pidada muinasjutu likuks kindlasti. Aga sellega on ühendatud ka selline argine, meie tavaelu, isegi mingit tehingut ja kokkulepped. Mis suhe sul sellega on, et kas see on ka sinu jaoks nagu üks? Ma kirjutan oma tekste, mainides ingleid ja deemoneid. Haldjaid sellepärast et nad ongi siin meie ümber. Mu tekstid on selles mõttes ükskõik, kumba pidi võtta, kes müütilised või realistlikud. Samamoodi on pangalaen üks väga müütiline asi, see on ju tegelikult hull kontseptsioon, kui selle peale mõelda. Pangalaen on ju täiesti pöörane, see on ju hullem vanadest müütidest. Et kui nii võtta mu tekstid, müütilised, teistpidi nad realistlikud, nii nagu ei ole vahet nool näol ja New Yorgi see kõik on üks planeet ja probleemid on samad. Nii ei ole mingit kiviseina unenägude ja ärkveloleku vahel. Me võime õppida nii ühest kui teisest, Me võime õigeid otsuseid langetada ärkvelolekus, sest me oleme teinud need ennem unes. Samamoodi. Minevik, olevik, tulevik, aeg on lineaarne kokkuleppeliselt. Võib-olla see on illusioon, et meile on kell kalender tehtud ja meid on pandud nagu mingisse rütmi ringi pöörlema. Samamoodi religioon, religioon ei ole ka ju mingisugune karp täis ilusaid läikivaid asju, mis seisab riiulile, see on meie iga päevaga meie igapäevase mõttetu tööl käimise mamma Norjamisega meie väikest õigete-valede valikutega seotud. Ja noh, kui ma räägin religioonist või mõtlen religioosselt siis see ei ole kitsalt kristlik. Kristlik traditsioon on oluline, sest ma olen eurooplane, eestlane siin, uuemal ajal praegu, nüüd on kristlik traditsioon asi, mis on meid palju mõjutanud ja kirjandust ja, ja me oleme sellega läbi põimunud. Samamoodi, võib-olla see budistlik või näiteks miks mitte vana maosk või mis, vahetan budismile, vanal mao, sul, nad on tegelikult enam-vähem üks ja see sama asi mõlemad räägivad tasakaalust maailma balansist. Mida kõrgemale sa kivimaas tõstad, seda suurema pauguga ta langeb, kui sa lahti lased. Ja mõned nimetavad seda energia jäävuse seaduseks, selles mõttes näe siin vahet ei saa tõmmata joont vahele. Et näiteks politseinik, realistlik tegelane, aga hingel ei ole kamoon minutis, politseinik. Täiesti hull kontseptsioon. Hull peab olema politseiniku näoga. Usuteema neisse usu teema neisse ja börs langebki. Su aktsiad on kassipoegade pimedad ja kindlustusagent enam ei tülita. Nemad ei jäta. Saar kõigub Haadsonil, kuid peopesad, soojad valud ja lahutus, reetmine, kaotus, Refon vaikib. Nemad ei jäta sind. Kes hoiab su pead su pihkulööja öödes? Kes suudleb laupäeval armi, kui uinud usu teema neisse sust enesest päri? Sest sinus on sügavam, kuid millest. Ja loetud raamatute pahuküljed Jabael. Sa ütlesid, et hull peab olema politseiniku näha ja vot selle koha pealt küll on. Tajutav mingi sinu meelepaha selliste valgekraede ja bürokraatide ja mingite panga inimeste vastu. Otseselt mitte, pigem ma olen üritanud omal ääremaisel viisil olla mõistuse hääl. Et lihtsalt sõnum, mida ma tahaksin ütelda, annet, peatuge. Peatuge korraks ja küsige endalt üks küsimus, mida ma tegelikult tahan. Just nimelt, see peab olema isiklik küsimus, mida mina tegelikult tahan. Inimesed elavad nagu kassid, täna on Kaus täis, homme ei ole paha, kauss täis, hea koridor, läheb, läheb, läheb, läheb, hargneb vasakule paremusega parg, okei, lähen vasakule, koridor läheb, läheb, läheb, hargneb vasakule, paremale, okei, paremale. Nii, kass jookseb labürinti. Enamus inimesi elavad samamoodi, nad ei küsi endalt kunagi, mida ma tegelikult tahan äkki ümber, lähen tagasi äkki mõni jooksebki kuhugi, äkki ma üritan siit üle ronida, äkki magan, äkki ma peaksin üles ärkama ja neid seinu neid koridore polegi? Et minu kriitika või meelepaha sellise reglementeeritud mammonat orjava kapitalistliku reaalsuse vastu ei ole selles mõttes revolutsioon peaks loopima süütepudeleid kaubamajade akendesse, kaugel sellest. Lihtsalt Me kõik võiksime olla natuke rohkem ärkvel, natuke rohkem analüüsida. Mida me tegelikult teeme, kellele seda vaja on. Ja kas see, mida ma iga päev raha eest teen on üldse mingi mõistlik tegu, võib-olla see on destruktiivne, võib-olla see on paha, mida ma teen. Ja kas see raha, mida ma sellega teenin. Palju mul seda vaja tegelikult on, mis ma sellega teen, kas ma sellega ei tee midagi destruktiivset? Kas luuletamine sinu jaoks on ka sellesama küsimuse või miks mitte sellesama küsimuse küsimine mis eesmärki see luuletamine sinu jaoks täidab? Tihti mõelnud, et miks ma seda teen, miks ma kirjutan neid asju, kes ikka luulet loeb. Kui mul on terav sõnum, kui ma tahan inimesi üles kutsuda ärkamisele, võib-olla tuleks usulahk teha, võib-olla tuleks roosa triibuline kirik teha, anda kõigile tasuta õlut esineda telekas, öelda Jessaymoon šamaanikast džiisas Moonsemani. Et jah, luuletamine on väga pehme vorm maailma muuta. Aga ma usun, et ka sellised pehmed teed töötavad. Kui keegi ei luuletaks. Kui keegi ei kritiseeriks, läheks asi palju kiiremini vales suunas kui ka luule kirjutamine puudutab mingisugust üsna kitsast ringi. Kuulge, seal kitsas ringis, ainult osad saavad aru sõnumist või üldse süvenevad sõnumini või nõustuvad sellega või ei nõustu väga hea, kui ei nõust ikkagi vähemalt äratab diskussiooni siis ikkagi on mingi osa inimesi mõtlevaid inimesi, keda see on puudutanud. Ridagi. Ühel ülepeakaela hetkel hilissuvel ritsikad mõtlikult 11 manustasid ja sünnilinnas sulas palavusest maju. Ma arvasin valesti, ära, ei ridagi enam. Väiksemad vähetähtsamad jumalad palusid, ei ridagi enam. Ema küpsetas barretist suurema piruka, ei ridagi enam. Naisõiguslased lubasid hakata heaks, ei ridagi enam. Vein moondus tagasi veeks ja viina marjuks ridagi ridagi enam. Ühest üle tagalahetkest hilissuvel taustaks lahutasid vanemad, kasvas metsaks rohi, mitte poolt Näbedat ridagi enam. Nii nagu see geograafiline ruum või liikumine kaardistatud, siis tegelikult saab mingite kujundite kaudu no aega välja lugeda, et sa kirjutad näiteks Belkast, kes on kosmoses vanaisa jalgratast kõlasta sõitis seda ka Kambjas ja ja mingid sellised ajalised asjad, et kas aeg luules või kui sa kirjutad luuletust, et kas siis noh, aeg on ka mingisugune sulam või isa dateerid ka mingeid sündmusi või mingit sellist ajalist Kuist ainukene ajaline liikumine läbi kõigi nende sündmuste mida ma olen kasutanud või millele viidanud oma tekstides. Ainukene telg olen ma ise, mingit muud telge seal ju ei ole ühelgi teisel viisil moni tajuks neid asju lineaarsõna. Ja ausalt öeldes ma ei taju neid isegi nüüd lineaarsõna. Aga ise ju ikka märkad, et algul kasvad järjest pikemaks ja siis läheb järjest paksemaks. Sured ära, mingi telg sinna tekib, jah tahtlikult malen miksinud küll aegu, Sa viitasid õieti. Et nagu geograafia või see siinpoolsus, sealpoolsus, reaalsus, une-ärkveloleku reaalsus, et sinna vahele ma ei taha teha selget piiri. Nii, ma ei ole tahtnud ka selget piiri teha, et mis on lapsepõlve mälestus, mis on nagu toore veel välja kujunemata inimese mõtted, mis on nagu täiskasvanud inimese mõtted mis on eeldatavad sellised lehvaleva lahkuva inimese mõtted. Et ka sinna vahele tahtnud jooni tõmmata, et kohati ma üritan ennast oma tekstides asetada kas siis iseenda lapsena seisukohta, iseenda praegusesse seisukohta või näha asju iseenda na näiteks 70 aastasena. Ma ei tea, kui hästi see õnnestub, aga see on mu enda jaoks väga huvitav. Nüüd, kui on nullindate esimene kevadel, ma tahan pühitseda Viru hotelli. Kõigestab eripruunis kunst, naas, grill kanades ja kupeldajatest portjeedes tohutu suurtes seitsmekümnendates. Tõelises Porhese hargnevad teedeaias. Ja ma tahan pühitseda Ülikooli raamatukogu kust eale leitud ainumast raamatut ei nähtud haistetud küsitud isegi. Küll kuulati raudriiuleid relsidel liikumas 66-l maa-alusel korrusel tiridamises variandis Roosi nimest. Ja ma tahan pühitseda Linnahalli. Aga siinkohal kaotan tõesti julguse ja tunnistan üles. Mata põlvkond pole eksinud või kadunud või kaotanud. Nad on lihtsalt harilikud, ohtlikud hullud. Nüüd, kui on nullindatel esimene kevad, on kõik eelnenu nii püha püha püha. Selles kollases suures vaatas ja sisalikud vastasid, on üks luuletus, kust saab pühitsed selliseid kummalisi kohti nagu linnahall ja selline pühitsemine või isegi lunastamine mingite natukene nagu kahtlaste, ütleme kasvõi hoonete või, või siis suhtumistel unastamine kuidagi on seal selles, kui tõsiselt sa seda mõtled. See on tegelikult andeksandmise luuletuse. Jah, lunastamine on sellele lähedal sest seal lõpeb sellega, kuidas ma ütlen, et me vanemate põlvkond polnud. Seega polnud teinega, polnud murtud ega polnud piitnikud, vaid olid lihtsad harilikud tavalised hullud, see ongi andeksandmise luuletus. Kui me mõtleme kontseptsioonile, linnahall, mis asi see on? Võitis küll arhitektuurikonkursse vist lõunale, väärikas, aga seal vanastigi tehti taolisi templeid. Aga kontseptsioonina on seal ju kohutav õnnetus. Siiamaani ei oska välja mõelda, mis sellega peale hakata. Või kui me mõtleme sümbolina Viru hotellile, millega ma seal tegelen. Mis oli ühelt poolt omaaegne Eesti sisekujunduse ja disaini Tip ja ta oligi hea ta nüüd, vabandust, mu prantsuse keel persse keeratud. Ta oligi väga ilus, vormilt aga sisult kohutavalt mäda nähtus ja hästi vastu okslik. Ühtpidi, eks ole, kogu see pime äriprostitutsioon, pealtkuulamine, KGB kõik, mis seal toimus, teistpidi, eks ole, oli ta mingi aken, mingid suhted, mingid sidemed avatud maailmasse, magan nagu Viru hotellile andeks, selles luuletuses ja kolmas asi on Tartu Ülikooli raamatukogu. Ega väga mitut inetumat maja pole vist elus näinud, mina küll ei ole, olen paljudega läinud, aga vähe olen näinud hinnatumaid maju Varssavis olid paari nähtamatu. Et ega kontseptsioonina on ta ju täiesti mõttetu, raamatud on kuskil maal keldris kuuel maa-alusel korrusel. Kuigi ta on oma raamatute arvu poolest ju isegi maailmatasemel, suur raamatukogu on seal kasulikku vähe. Enamus sellest on pahk, mida nad seal hoiavad. Enamus sellest oli mingi nõukaaegne ega ka ideoloogiliselt, kuidas ta ehitatud on ja millist rolli ta kandis ja milline ta välja näeb. Ja see kõik moodustab nagu ühe süsteemi ja see, kuidas ta Tartu linnaruumi istub, sellise halli globacker. Ma annan ka talle andeks. Ja laiemalt ma annan oma vanemate põlvkonnale andeks, selles luuletuses. Aga. Kas sa näiteks annad ka andeks neile, kes teevad näiteks Tartu kesklinna sellise suure kasti uue kaubamaja, mida on nimetatud Tallinna ülikooliks? Ehk siis noh, ütleme meie põlvkonnale Ma olen ka kuulnud, et selle kohta öeldakse Tartu Viru keskus Viru keskus ja siis tema kaksikvend, mis Tartusse hakkab tulema kerkima juba kerkib. Need on ka väga huvitavad ajastu märgid. Et näiteks Tallinna Viru keskuse puhul mulle justkui kuskilt praegu meenub, et sealt lubati jätta läbi välisruumis nagu tänav. Täpselt ma ei mäleta, kuidas oli sõnastatud, aga põhimõtteliselt, et mõlemat pidi saab ilma kaubamajja sisenemata. Ja selle all ei mõeldud mitte et seal butiikide vahel on mingi siseruum, mis meenutab pisut tänavat et sealt mõlemat pidi võimalik läbi liikuda ilma kaubanduskeskusesse sisenemata. Ma tahan näha, kus need läbimurded on ja väga tahaksin näha buldooserid sealkandis väga palju buldooserid, eks ta mõnes mõttes on meile kõigile õpetlik, üks ja, mis on seestpoolt väljapoole projekteeritud. Seestpoolt on ta okei. Aga väljapoole ta on igas suunas persega, ta ei ole mitte üheski suunas näoga. Käisin tiiru ümber, mõtlesin, kus on selle maja fassaad. Fassaad tähendab nägu, tal ei olegi nägu, ta on igas suunas persega, selles mõttes haruldane objekt. Ja ma kujutan ette, et ega sellest Tartu omast midagi suurt etemat ei tule. Aga selles luuletuses, kus sa siis annad andeks neile, kes on teinud Viru hotelli ja Tartu Ülikooli raamatukogu ja linnahalli, sa ütled, püha püha püha ja sellega arvatavasti viited ka Allan Kinsbergile. Samamoodi ütles püha püha püha, et kui palju, no ja kui oluline on sinu jaoks tsiteerimine, et, et tegelikult on seda näha, et, et sa oled mõelnud kas siis otsemalt näiteks Aleksander Suumannile või Jürgen roostele või Karl Martin Sinijärvele või siis ka viidates mingitele tekstidele oluline see viitamine või parafraseerimine või üldse nendest tekstidest inimestest, kirjanikest mõtlemine, sul on. Väga oluline, sest mina tahan olla osa sellest kultuurist, vaimsest kultuurist, mis on ehitatud eelnevatele kultuurikihtidele. Ma ei taha aatompommi ja siis kõrbest alustada. Et ei ole vaja sellist Kenderliku juttu sellest, kuidas varem pole midagi olnud enne mind, kõik on tehtud, kõik on olnud, kõik kihid on olemas. Me võime neid edasi arendada, juurde ehitada kogu Euroopa kultuuri. On seesama lugu, mis areneb edasi. Ja ma viitan väga teadlikult ja väga teadlikult viitan läbisegi nii kaasaegsetele eesti autoritele kui maailmaklassikale, sest veelkord jõuame sama teemani tagasi. Piire ju pole. Mõned Jürgen Rooste ja Karl Martin Sinijärve tekstid pole mitte ühtegi pidi halvemad kui Kitzbergi tekstid. Lihtsalt nad ei ole õigel hetkel sündinud, tegutsenud. Ameerikas. Ameerikas ühel päeval ma ärkan üles Ameerikas, süütan sigaretilambi gaasipliidi ja ei märka, et olen Ameerikas. Ainult et inimesed on kuidagi paksemad ja seeläbi laiemad tänavad. Ja minu naine ei mahu soengu tõttu vagunelamu uksest kõrvalise abita sisse. Ilm paratamatult on tegemist maisist magusa keskläänega, aga samas Rapla või Märjamaaga Tõnger maaga tõlgitud kaldjoontega Valga linna topograafilisel kaardil. Ühel päeval ma ärkan üles kolme torniga. Ühes Ida-Euroopa putukriigis selle katkise sillutisega pealinna lähistel ja ei märka, et pulde terjer on öö edenedes lapsed ära söönud. Ja mu naisel ja ikka sellel samal, kel välja hääldamatu nimi. Sõnulseletamatu keha on kesklinnas poissõber, butiik. Siinkohal teeme pausi. Butiigi nimi on alati nõnda, jäägu Fifi Nana TaDaa sisi või Bobby või kuhu, aga mitte kunagi mitte üle laipade, Popi ja Uhuu, sest Friedebert Tuglas unustati talle installeerida nagu mõni muugi, tühine detail. Ühel päeval märkan, ärkan üles ja olen ikkagi Zimbabwes. Mugamäe Mugabe Mugamäe, laulab naaber. Tänases liitris rääkis oma luulest ja sellest, milliseid piireda linnade, tekstide, raamatukujunduste ning aegade vahel nihutab Asko Künnap. Luuletusi luges Künnap pise ja Ain Mäeots. Saate panid kokku Külli tüli ja Urmas Vadi. Kuulake litrit ka vikerraadio koduleheküljelt ning kirjutage meile elektronposti aadressil Vadim ät. R punkt e. Kohtumiseni.