Ma kirjeldan kuulajale pisut seda kohta, kus me oleme, me oleme Manhattani keskel ühes kõrghoones, kus Pireti büroo asub, siit aknast avaneb vaade teistele kõrghoonetele kesklinnas. Väga hubane, büroo, väga kallis advokaadifirma. Seda küll, jah, see on. Olin, kus ma töötan, on üks maailma suuremaid advokaadibüroosid siin meil on kogu maailmas kokku umbes 1000 juristi. Natuke vähem, võib-olla, aga see teeb Joment sterling üheks Ameerika suurimaks advokaadifirmaks. See on ka globaalne advokaadifirma selles mõttes, et meil on tähtsad kontorid nii Londonis, meil on neli kontorit Saksamaal ja Jaapanis, Hiinas, Boris, mitu, muidugi Ameerikas, peale New Yorgi Washingtoni on meil ka läänerannikul. Nii ka Lõuna-Ameerikas, nii et me oleme tõepoolest globaalne rahvusvaheline firma. Sinuga realzin firmas on kestnud nüüd neli aastat. Nelja aastaga oled sa saanud omale sellise uhke klaasist uste-akendega toa. Kuidas üldse siia sattusid, kui raske on töölingu lävepakust üle saada? Et, et sellise kabinetti jõuda? Kui on õiged näitajad, siis ei ole üldse mitte raske, aga õigete näitajate saamine on see raske osa teatavasti advokaadiks saada, siin maal on pärast bakalaureusetaseme lõpetamist vaja teha kolme aastane jurist, doktorikraad, see, kus koolis kraad on omandatud, tähendab väga palju. Kui teisejärgulised, noh, mitte tippkoolis see kraad on omandanud, siis on ikkagi pakule saada tippfirmas suhteliselt raskem. Kui aga on tegemist tippkooliga ja heade näitajatega, siis arvatavasti nad just tahavadki selliseid inimesi. Nii et siis nad tulevad sulle ise põhimõtteliselt mitte just koju, aga nad hakkavad sulle helistama, nad saadavad isegi videol. Nii et pärast Harvardi ülikooli lõpetamist, isegi enne seda, kui sa diplomi kätte said, tööd otsida. Meie süsteem on tegelikult selline, et hakatakse tööd otsima teisel aastal, meil on kolmeaastane programm ja teisel aastal hakatakse tööd otsima suveks, pärast teist aastat on selline suvine programm firmade juures ja kui sa oled suvise programmi ära lõpetanud, siis nad teevad sulle töö pakkumisel. Et minul oli töö olemas juba, ütleme kolmanda aasta alguses, nii et siis oli selles mõttes süda rahul. Et ma teadsin, kuhu ma lähen. Aga raske oli just see, kui ma pidin otsustama, millisesse firmasse ma lähen, teisel aastal ja siis ma intervjueerisin umbes 15 firmaga. Ja mul oli valida väga palju. Selles mõttes oli mul väga heaolukord, ma võisin ise valida, millisesse firmasse ma lähen teisele intervjuule. Ja ma läksin kaheksasse firmasse teisele intervjuule ja siis ma sain kõigilt tööpakkumise ja pärast siis valisin välja selle firma. Et sellisesse situatsiooni jõuda tuleb muidugi nagu sa ütlesid, tippkooli sisse saada. Ma arvan, et sinna Harvardisse sissepääsemine oli tunduvalt raskem kui see kõik hilisem. Mingis mõttes küll sellepärast, et et Harvardisse sisse saadab tuleb ikkagi väga kõvasti tööd teha. Loomulikult peab olema andekas ja peab olema natuke ajusid, aga selliseid inimesi on palju, kes on andekad ja kes on targad. Paljud mu tuttavad New Yorgist kurdavad probleemi üle, et nad tulevad Manhattanile, arvavad, et nad on andnud oma koolis kõige paremad klassi esinumbrid. Korraga on nende ümber kõik klassi esinumbrid. Ma arvan, et haridus on samalaadne situatsioon. Sa võid küll oma bakalaureusekraadi saada kuskilt koolist väga heade hinnetega, kuid korraga oled sa siis poolikute keskel. Ongi nii ja ma tean mitut inimest, kellel oli see suur šokk, et nad korraga ei olnudki enam klassi kõige paremad õpilased või nad ei olnudki kõige edukamad ja kõige säravamad ja nii mõnelgi inimesel oli see väga raske kukkumine. Võtame veel paar sammu, nüüd tagasi, sa tulid Ameerikasse, kus oli 18 aastane esimeseks kooliks siin oli sul. Ma alustasin Frank veeemmašokovitšess, mis on väike Artskovitš Pennsylvanias armas väike erakool, hea tasemega, kus mu maksti kõik õpperaha kinni. Nad leidsid, et ma olen huvitav kandidaat ja seal ma siis lõpetasin. See on just Ameerikas omapärane ja huvitav, et ülikoolid tunnevad huvi omapäraste ja huvitavate kandidaatide vastu. Täpselt nii, sest on arvamus, et inimesed õpivad midagi õpivad palju teistelt inimestelt just kaastudengitelt, mitte ainult professoritel ja mina olin tookord suhteliselt huvitav kandidaat, sest ma olin Nõukogude Liidust ja Eestist Nõukogude liit oli just langemas, siis see oli kõik väga pakub inimestele huvi. Ei, neil pole kunagi varem olnud sellist. Ja loomulikult sul peavad ka teatud näitajad olematust sisse saada ka Tartu teise keskkooli hindajat ja minu testi tulemused olid piisavalt head, et nad leidsid, et anname siis tüdrukule võimaluse järgmine kuululi, Columbia ülikooli New Yorgis ja alguses ma mõtlesin, et ma tahaksin saada doktorikraadi politoloogias ja ma sain siis Colombia ülikooli doktorantuuri, kus ma siis tegin magistrikraadi, aga otsustasin mitte doktorantuuri edasi tegeleda. Korraga tuli pragmaatiline otsus, et elada tuleb ka ja kuskil tuleb rahadega. Ka seda OK, aga selleks on mitu põhjust. Esiteks ma leidsin, et see eriala, mille ma olin valinud võib-olla ma ei olnud sellest nii huvitav, kui ma alguses arvasin, et ma olin sellest huvitatud ja teiseks mul tegelikult tekkis huvi õigusteaduse vastu kooli muidugi taas kõige kõrgemalt. No ma mõtlesin, et kui juba minna, et miks siis miks siis mitte proovida maksimumprogrammi peale välja minna ja nii ma tegingi, ma proovisin nelja kõige paremasse kooli ja mul õnnestus sisse saada ja Harvard õnneks andis mulle raha, sest raha on, on alati probleem olnud. Nagu paljudel eestlastel, kes sind siia tahavad õppima tulla, ei ole mul kunagi kuskilt endale raha, palun võta, ma pean olema alati olnud rahaküsija vähemalt seni. Nii et õnneks harudele näitasin, missugune mu pangaarve on, siis nad selle peale mul kohe umbes poole rahast stipendiumina ja siis ülejäänu raha võlgu ja neid võlgu maksma senimaani. Ma olen ise kahes ülikoolis õppinud, siin, siin, Ameerikas ja Harvard on ikkagi nagu teiste liigast väljas. Sellest ei julge paljud isegi unistada, et haavadesse konkureerima minna, sest konkursid on niivõrd suured. Kahtlemata on ja näiteks Harold looskuri tasemel võetakse vastu mingi 10 15 protsenti. 10 15 protsenti siis neist, kes avalduses saadavad Paljud inimesed üldse ei hakka siin avaldust saatma, nad teavad, et neil ei ole mingit võimalust sinna sisse saada. Nii et kui nad saavad 6000 avaldust, see tähendab, et on 20000, kes võib-olla väga tahaksid Harvardisse minna, aga nad teavad, et neil ei ole mingisugust võimalust, aga no ma mõtlesin koolja peale, kuhu ma võiksin õppima minna ja mul olid head hinded, kolledžist ja mitmesugused teised asjad. Näiteks ma ei tea teadustööd ja mitmemuulad alal mingis mõttes väljapaistev olnud, et ma teadsin, et need on mul tugevad, suured plussid. Ja siis ma teadsin, ma pean ära tegema eksami. Ja ma õppisin selleks eksamiks väga tõsiselt ja mul on väga hästi ära teha. Ja siis ma pidin kirjutama essee, mis näitab, miks ma tahaks õppida just nimelt Harvardis, miks ma tahaks juristiks saada. Ja siis ma tegin ka selle. Ja siis ma saatsin neile mitmesuguseid muid materjale endast ja mul õnnestus sisse saada. Kes oleks sellest rääkinud, kui sa ühel pärastlõunal tulid Columbia ülikoolis oma ühiselamusse ja nägid, et Haavelist oli suur telliskivi suurune paks saabunu? Jah, nii see ongi, et kui on väike kiri, et see on üldiselt halb, aga kui on suur paks, siis on hea. Ja ma tulingi siis trepist üles, otse mul ukse ees oleks suur Surbak vaatsejaid Harold loos, kui tõsiselt sa sisse või siis ma tegin nagu rebisin selle lahti, vaatasin või võiks aktiiv. Ja siis ma lugesin, vaatasin neid kõiki asju, käed väriseva paberid kukkusid maha ja siis karjuvad. See oli väga tore hetk ja siis ma muidugi siis kui ma lõpetasin karjumise äras, ma kavatsen. Raha sain, raha ei saanud, raha. Ütleme, kui vägi oma rahaga sai, siis oli kõige parem. Kas see oli see hetk, kui sa tundsid, et nüüd olen ma Ameerikas midagi saavutanud, nüüd mul ei ole oma tuleviku pärast enam vaja karta. Ma arvasin ka enne ma olin Ameerikas midagi saavutanud, aga sel hetkel oli tõesti selline tunne, nüüd ma olen kuhugi jõudnud, nüüd ma olen, ma tean, harvad looskur on mul eluaegne kvaliteedimärk, Sa oled midagi erilist, ma ei tea, kas ma tegelikult olen, aga see on. See on tõepoolest midagi, mis, mis annab mulle midagi erilist. Ja ma teadsin ka seda, et arvatavasti mul ei ole töö pärast vaja muretseda enam kunagi elus vähemalt kui ma olen veel suuteline tööd tegema ja kui ma tahan teha palganumbrite pärast seda ka mitte sellepärast et kahtlemata see on teine asi. Juristid on Ameerikas kahtlemata päris hästi makstud ja ja seetõttu me oleme nõus suuri laene võtma, et kooli minna. Milline näeb välja ütleme, tavaline semester Harvardi koolis, palju, seal on vaja tööd teha, palju on võimalik lihtsalt nii-öelda üliõpilaselu elada. Haridusest räägitakse legende, et inimesed lähevad lolliks suure õppimisega. No lolliks võib alati minna. Loomulikult on intensiivne ja tuleb kõvasti tööd teha, aga ma arvan, et see on iga inimese oma valik, mida ta on nõus tegema ja mida ta on nõus loovutama. Mina kahtlemata tegin kõvasti tööd, sest ma mõtlesin, et kui ma juba olen endale eriala valinud, ma võiksin ka siis sellest midagi teada. Osales ülikoolides väidetavalt hoitakse tudengeid õpilaste seas, kui, kui sa oled sinna sisse pääsenud, kui vool on langetanud otsuse, et sa oled piisavalt hea, siis kuidagi ikka saad sealt läbi ka saavad ja seal on samasugune poliitika või on seal alati reaalne oht, et see võib välja kukkuda. Tegelikult ei ole sellepärast et lihtsalt need inimesed, kes sinna valitakse, on niisuguse tasemega, lihtsalt ei kuku välja, inimesed on küll lahkunud personaalsetele põhjustel, et neil on midagi perekonnaga või nad jäävad haigeks või midagi sellist või lihtsalt raha lõpeb otsa, otsustavat midagi mingi muu valiku teha. Aga õppeedukuse pärast mina ei tea küll kedagi, kes oleks pidanud lahkuma. Kahtlemata võib vähemalt tööd teha natuke ja mingis mõttes, kuna sa juba Harold looskulist sisse saanud. Kui sa seal ära lõpetad, siis sa saad ikka hea töökoha, kui sul just väga halvasti ei lähe, seal ju väga halbu hindeid ei saa. Aga see on ikkagi väga see, see ei ole sagedane, mis, mis on eripära, võib-olla on see, et esimese aasta jooksul programmis on need hinded, mis seal saab kõige tähendusrikkamad. Sest need hinded on, mis saadetakse firmadele, kui sa otsid tööd teisel aastal. Ja nad vaatavad sinu esimese aastahindeid, et teha tööpakkumine ja isegi kui teisel ja kolmandal aastal natukene kergemalt asja võtad, siis tavaliselt inimesel on juba tööpakkumine olemas. Selleks ajaks saudi õppejõud, kui rõhutavad, et te olete nüüd eliit. Noh, see oleks võib-olla natuke ebaviisakas. Ma arvan, et asi on natuke võib-olla vastupidine, isegi õppejõud ütlevad. Teil on mingis mõttes nii hästi läinud, te olete juba Harvardis, et te peate sellega midagi ette võtma, mitte ainult raha teenima. Säärased rahade võite niikuinii teenida, aga võib-olla peaks midagi tegema, aga näiteks ühiskonna heaks. Sellepärast kui te kõik lähete esindama suuri firmasid nii palju raha teenima, et võib-olla ühiskond kaotab sellega, et parimad pead nii-öelda näiteks ei kaitse vaeseid või neid, kelle elu võib-olla on ohus seetõttu, et neil ei ole korralikku juristi. Kas seda võib pidada mõnes mõttes nagu siin New Yorgis räägitakse limusiini liberalismiks, et mul on nii palju raha, et ma sõidan limusiiniga, võtan siis väikse kodutu poisi või tüdruku peale, aitan teda ja siis olen oma heateo maailmas. Sooritanud alati võib inimesi igasuguste nimedega nimetada, limusiiniga maa kindlasti sõidab, aga ma arvan, et on väga tähtis mõelda just selle peale, mis ühiskonnale tagasi anda. Sellepärast et kas oled konservatiiv või liberaal, selleks kõik, aga me elame siiski ühes riigis ühes ühiskonnas ja ma arvan, et see on kõigile kasulik, kui aidatakse ka neid, kes võib-olla ise ennast aidata ei saa. Ja mina olen alati seda proovinud teha. Kuidas näiteks meil soovitatakse ka meie nii meie firmas kui ka New Yorgi advokatuuris teha tasuta tööd, klient, midagi ei maksa selle eest siia vahele, kui palju, tunnitasu arvatavasti umbes 400 dollarit tunnis. Mina muidugi eestlast miljardi dollarit küll ei näe, aga see, mis firma minu eest kasseerib ja see loomulikult loeb, sa pead teenima ka nii, et et sul on ikkagi maksvad kliendid, aga on väga tähtis nii firmale kui ka New Yorgi advokatuurile kui ka minule endale. Et ma teen ka tööd tasuta klientidele, kes seda vajavad. Selle nimi on Probono tasuta töö. Ja mina olen näiteks teinud seda. Mul on üks klient, kes oli surma mõistetud Alabamas ja ma olen teda nüüd umbes aasta aega esindanud ja meil läks väga hästi selles mõttes, et just ülemkohus tegi otsuse mis meid aitas. Ta oli nimelt 17, kui ta inimese tappis ja ülem koos teatavasti hiljuti otsustas, et on konstitutsioonivastane, kui inimesed, kes alaealisena midagi tegid, näiteks mõrva toime panid, nii mõistetakse surma, nii et ta nüüd arvatavasti saab eluaegse vangistuse, mis on suur võidujooks? See on kahtlemata suur, võib meie jaoks, see on tõesti väga kurb lugu ja mul on hea meel, et ma ei saanud teda aidata isegi kui kuigi vahepeal tuli keskööni ja pärast keskööd tööd teha, sellepärast et see on töö, mis ma teen pärast seda, kui ma olen maksnud klientidele kogupäevadel. Täna on see kohtuasi, millest sa rääkisid, on pisut ebaselge. Mees tappis seitsmeteistkümne aastaselt kellelegi mõisteti surma. Mis talle siis kaasa nüüd tunda? Küsib kuulaja ja see on arusaadav, sellepärast et emotsionaalselt on alati selline tunne, et kui keegi midagi halba teinud, siis ta võib-olla peaks ära tapma, eriti kui ta inimese tapnud, see oli poiss, kes olid pärit tõesti väga vaesest perest, kus teda põhimõtteliselt oli lapsest peale pekstud ja piinatud kuni aju kahjustuseni välja. Ja see poiss oli siis olnud aastaid mitmetes lastekodudes lasteaia noorte kasvatusasutustes tema vanemad eriti temaga midagi teha, isa peksis. Ja ma saan aru, et ükskord Ta oleks nagu närv mustaks ja siis ta murdis mingisuguse naise koju sisse ja kui naine tuli koju, poiss ehmus ja tappis raseda naise. Me võime rääkida siin ka nahavärvi ja poiss oli valge ja laiali must seal Alabamas, Alabama. Võiks tegelikult olla kohe momentaalselt selle poisi taga, siis tegemist on ikkagi lõunaosariigiga, mis siit põhjast vaadates stereotüüpe kasutades on siiski mingil määral rassistlike valgete poolel. Mis juhtus olijad, kohtunik oli must, kes leidis, isegi ütles ühel hetkel, see oli küll kohtuväliselt, et tema tahab olla esimene kohtunikest, valge niiviisi surma mõistab ja mis juhtus, oli see, et vandemeeste kohus mõistis küll poisi süüdi aga mõistis ta eluks ajaks vangi, sellepärast et surma ei mõisteta mitte iga tõsise kuriteo pärast vaid see peab olema ikkagi mingis mõttes väga hirmus, see on üsnagi kõrge latt, millest üle hüpata. Ma arvan, et see poiss ei pannud niivõrd jõledat kuritegu toime. Muidugi on, alati on küsimus, mis on väga hirmus ja mis on veel hirmsam. Meie kui juristide töö ongi neid jooni tõmmata, et mis on surmanuhtluse ja eluaegse vangistuse vahel. Alabamas on selline õigus, et kohtunik võib vandekohtu otsuse ümber pöörata ja ta tegi seda ja ütles, et mitte eluks ajaks vangis. Vaid surm. Sellel protsessil oli ikka muud probleemid. Poisi advokaat magas kohtus näiteks ja üks et ta vist ei kuulnudki päris hästi, nüüdseks on juba ära surnud, et ükskõik mis inimene surmanuhtlusest võib arvata. Ma arvan, et üks asi, millega me kõik võime olla nõus, on see, et see protsess peab olema täiesti vettpidav. Nii et ükski inimene, kes surmanuhtlust ei ole ära teeninud, ei tohi olla, surma mõistetud ja ma arvan, et selle poisiga nii ei olnud. Ma arvan, et ta oli õnnetu noormees, kes tõesti tegi hirmsa teo, kes selle teo tuttu läheb eluks ajaks vangi oma kõik ülejäänud elu. Ta oli 17, kui ta inimesi tappis. Nüüd on 31 aga surm õnneks mitte, seda osalt tänu sinule. Ma loodan, vähemalt natukene tänu minule. Miks Ameerikas ainsa praktiliselt ainsa arenenud tööstusriigina siiski surmanuhtlus veel eksisteerib? No Ameerika osades osariikides on surmanuhtlus ja see on osariikide asi ja mõnedes riikides on konservatiivsemad inimesed jana, kes arvavad, et surmanuhtlus on selline asi, mis meie riigile on vajalik või nende osariigil on vajalik surma nuhtusele mitmed põhjendused, näiteks see, et inimesed, kes on sellised hirmsat teod toime pannud lihtsalt ära hävitada, on selline kättemaksumoment. Teatavasti ma arvan, et just nimelt see kättemaksumoment on, on kuidagi siin jäänud paljudes osariikides väga tõsiseks ja kuidagi poliitiliseks. Praegu me kuuleme Washingtonist pidevalt samas seda, et Ameerika ühendriigid on kogu maailma kurjusele kätte maksmas ja kogu maailma kurjusega võitlema. Siis ma arvan, et see on iseenesest väga huvitav paralleel, et nagu võitsime kurjusega, aga mis see teeb nendel kes, kes on võitlejad, et inimesed, kes on nõus Kodumaal inimesi tapma ja välismaal inimesi tapma, kas tapjad on ja kättemaksjad on, on just kõige õilsamad kriitika praeguse administratsiooni aadressil kahtlemata, ja ma arvan, ma olen selles väga kindel, et näiteks Iraaki minek oli vale ja ei oleks tohtinud seda teha. Ma arvan ka, et surmanuhtlus, nii nagu see Nüüd on selliseid otsuseid, mis lõppude lõpuks peab siiski Ameerika enda jaoks tegema, ma olen alati nõus kritiseerima, aga samas ma tean, et Ameerika on mulle väga palju asju võimaldanud ja varvastel ameerika taga. Kas Ameerika on sulle võimaldanud kodakondsuse helmite Debra kunagi. Aga sa oled otsustanud. Põhimõtteliselt sa jääd siia. Kunagi ei tea midagi täiesti 100 protsenti, aga ma näen, ütleme järgmist kümmet aastat kindlasti siin, sest mu töö on väga huvitav ja tõesti Ameerikas advokaat olla on selline väljakutse. Et ma ei ole, ma ei ole kindel, ma kuskil mujal seda saan, esiteks need selle tasemetöö, mis ma teen. Ma ei ole kindel, kus mujal ma seda teeks. Intellektuaalselt huvitav muidugi vahetevahel on vigaseid mõte käib peast läbi ja kahtlemata on ka Eesti koht, mida ma alati armastan ja kui mulle alati meeldib tagasi tulla. Aga ma ei ole praegu näiteks kindral pidama, Eestis teeksin. See on huvitav, sest et sa oled lõpetanud haavandi ja sa kahtled, kas Eestis saaksid üldse advokaadina tööd teha. Tegelikult ma vist ei saaks, sellepärast et ma peaksin tegema, Eestis on teistsugune süsteemerit, esiteks Eesti kogu õigussüsteem on, on väga erinev Ameerika süsteemist, nii ma peaksin selle ära õppima. No ma peaksin ilmselt ka olema tega mingeid eksameid ja olema advokaadi abi ja nii edasi ja kindlasti ma arvan, et ma seda küll ei viitsiks teha. Nii et Ameerika advokaadina ma olen päris rahul. Nonii advokaadina oled sa jõudnud ka Ameerikas päris heale järjele, vastab see väide tõele, et advokaadid on selle ühiskonna nii-öelda rikkamale inimesele. Eks advokaatide hulgas oli igasuguseid, aga ma arvan, üldiselt jah, advokaadi loovad ära päris hästi, muidugi teenivad vähem raha kui näiteks pankurid või kui inimesed ikkagi Mõdodelli, Microsofti, siis see on teine tase, aga inimene, kelle ainus asi, mida tal müüa, on oma aju, arvan nende hulgas on advokaadid, ühed paremini makstud inimesed. Ja advokaate on siin palju, ameeriklast räägitakse ikka ja alati, kui advokaatide riigis. Kahtlemata sinu advokaat, nendest, kes on tänavanurga peal, on väiksed kontorid, kuni ütleme siis meie suurema ajani. Ja advokaadid on siin kahtlemata väga vajalikud mitmel tasemel näiteks majanduses on advokaatide roll võib olla suurem kui näiteks Euroopas mitmesuguseid diile, kui tehakse, on advokaadid siin algusest lõpuni väga suured osalejad, nii ütleme strateegia mõttes kui ka lisaotseselt õiguse poole peal. Ja näiteks ma Saksamaal töötasin lühemat aega aastaga tagasi, siis ma näiteks 100 Saksamaal nii väga ei näinud. Mulle tundub, et Ameerikas on advokaadid äris palju rohkem sees mitte ainult nõuandjatena, vaid ka otseselt. Teiseks ei tohi ära unustada. Ameerika on föderaalne riik. Siin on 50 osariik, igas 50. osariigis on oma seadused, näiteks praegu me istume siin Manhattanil, aga siit 10 kilomeetrit lääne poole. Jerzy ja nüüd Jerzy, son, täiestised seadused. New Yorgis mina advokaadina praktiseerida ei saa, kui ma just mingeid eksamite lisaks ei tee, aga see ei tähenda, et New Yorgis midagi ei toimu. Toimub küll, seal on suured firmad, osa meie kliente on ka New Jerseys. Või siis Floridast, siis on meil vaja võtta näiteks abiks võib olla New Yorgi advokaat või loorid, advokaat igal osariigil on oma advokatuuris. Täpselt jah. Nii et mina olen näiteks vanne andnud. Ma olen vandeadvokaat New Yorgis ka selleks, et ma saaks praktiseerida näiteks Kalifornias, peaksin ma selle advokatuuri eksami uuesti tegema ja uuesti vande andma, kui on mingisugune spetsiifiline kaasus, mille jaoks on, on mul vaja Californias näiteks kohtus esineda, ma võin spetsiaalse loa selle jaoks, aga ainult selle ühe asja jaoks ja siis mul peab olema California advokaat, kes ütleb, et jah, et tema võib tulla siia seda asja ajama. Eksamite tegemine ei ole kerge, ei ole üldse mitte kerge. New Yorgi osariigieksam on kaks päeva väga intensiivne, selle jaoks tuleb ikkagi mitu kuud 12 tundi päevas. Tulles tagasi selle kirevuse juurde veel lisaks sellele, et osa riike on niivõrd palju erinevaid, on niivõrd palju erinevaid ka huvigruppe, rahvusgrupp ja kõik need huvid põrkuvad pidevalt, nii et kohus ja advokaadibüroo on sageli kohad, kus, kus siis seda õigust selgitatakse. Ma arvan, et näiteks Eestis on inimestel mingis mõttes ühed arusaama maailmast ühed printsiibid neid saab lahendada kohtusse minemata, sellepärast et meil on, ütleme, vanaemad ütlesid meil kõik umbes ühtemoodi. Aga siiani inimesed, kes on tulnud Indiast, siin on ameeriklased, siin on üht usku, teist usku. Inimesed, kellel on erinevad nahavärvid inimesed, keda on erinevalt represseeritud ja Neil on kõigil olla täiesti erinevad arusaamised maailmast. See, kuidas nad siis kokku põrkuvad, seda vahetevahel saabki, ainult vandeadvokaat ja advokaat on mingis mõttes see, kes nagu multikultuurse maailma omavahel läbi saama paneb või vähemalt tsiviliseeritult käituma paneb, kui mitte alati läbi saama. Ja kes teeb mingis mõttes aitab teha otsuseid, et mis on õige, mis on vale ja luua nii-öelda konsensust. Aga miks advokaat ja siis, kui nad nii vajalikud on, Ameerikas nii palju vihatakse, samas. No esiteks kui tehakse otsus, mis on sulle ebameeldiv, siis sa ikka tahad öelda, et seal kellelegi süü, nii et selles mõttes muidugi tahetakse seda kellegi kaela ajada, aga on ka advokaate, kes tunduvad olevat väga jõhkrad, ütleme, klientide leidmisega. Nii et alati on juttu sellest, kuidas keegi murrab jalaluu ära ja siis on kohe advokaat kohal. Kindlasti on ka selliseid inimesi ja nad on kahju, sellepärast annavad meie elukutsele halva maine joon advokaat, kes on ebaeetilised ja nii edasi, aga on inimesi, kes on ebaeetilised üldse. Nii et neid ei ole palju. Aga need, kes on kahtlematult tekitavad probleeme ja teiseks ka see, et avokaado on suhteliselt hästi makstud, nii et kui inimesed lähvad advokaadi juurde maksab talle palju raha ja siis tuleb välja, et nad ei võida kohtus, siis on natuke karm tunne. Advokaati on kahtlemata palju, aga see on Ameerika süsteemi omapära mingis mõttes. Näiteks olen võrdlevat uurimust Saksamaa ja Ameerika advokatuuri ja ültse juristide suhtes Saksamaal, kuna süsteem on aga teistsugune, siis on Saksamaal toodud palju kohtunikke hoopis vähem advokaat. Juristid on seal hoopis eriklass ja natuke teistsugune klassi Eestis on ka mingis mõttes teatavad juristid ja advokaadid on natukene erinevad, aga siin on kõik vandeadvokaadid. Sellist asja nagu jurist lihtsalt ei olegi. Et kui sa juba anud vande, siis sa oled advokaat, ei ole sellist nagu madalamat taset, ei ole mingit muud osad, nii et kõik, kõik need on advokaadid, eks ole. Kes, ütleme Saksamaal või Eestis isegi muideks kutsuda jurist asja ajateks või vandeadvokaadiabideks, sellist asja siin üldse ei ole. Lisaks, kuna kohtunikud sind ja suhteliselt vähe võrrelda seda, mis nad Euroopas teevad, nad ei uurisin ise midagi, advokaadid ise peavad kõik asjad välja uurima. Siis on, on vähem kohtunike ja rohkem advokaate. Me istume siin büroos, kus on hästi palju pabereid su laual ja kõik siin ümberringi, kui palju sul selle töö kõrvalt muuks eluks aega jääb, kas need lood, et New Yorgi firmas, kui seal suures firmas tööd oled saanud, kulutad sa praktiliselt kogu oma aja päevad on 12, tunni pikkuse vahel 14 tunni pikkused, vastab see jutt siin firmas tõele. See täiesti oleneb, mis parajasti toimub. Tõepoolest, vahepeal on vaja 12 tundi tööd teha, kui vahepeal ei tule ka. Mul on olnud nädalaid, kus ma teen kuus tundi tööd ja lähen lõbusalt koju. Kell viis nagu teised inimesedki ja muidugi on päevi, kus seda absoluutselt. Kas kell viis on alles pool päeva tööd tehtud? Tihti oleneb ja selles mõttes on hea, et keegi sellest ei hooliga, sa tuled siia kell 10 tööle või, või, kell 12. Kui sa oled advokaat, peaasi et ma töö ära teed. Ja kui sul on kliendiga kohtumine kell üheksa, loomulikult sa oled siis kohal või kell kaheksa või kell seitse hommikul. Ja kui on sul vaja mingi asi hommikuks ära teha, siis sa oled siin nii kaua kui vaja, milline see oma elus? Kui tohib küsida, no ütleme, rahulik. Sõpradega käin õhtul väljas söömas. Mul on omad väiksed hobid, õpetan endale praegu õlimaalimist, mis kahjuks ei ole väga hästi tulnud, aga ma proovin, mulle meeldib lihtsalt inimestega koos istuda ja juttu rääkida. Olen alati olnud poliitikahuviline, vahepeal saab käia ka jõusaalis. Mis tunne see on, kui ülikoolist korraga tuled ära ja oled elanud nii-öelda 12 aastat järjest? Üliõpilaselu raha ei ole olnud ja korraga on palk, mis on ka New Yorgi tingimustes väga hea. Ei, no alguses nagu hästi ei usu neid numbreid, sa oled harjunud pakisuppi sööma ja niiviisi ka väikeste arvudega manipuleerima, siis vaata tükk aega, et kas ikka on ja, või ei ole, aga siis tuleb välja, tuleb ju laenu maksta, tuleb üüri maksta ja noh, aga ikkagi päris mõnus tunne selles mõttes just et on mingi turvalisus, otseselt raha teenimine ei ole mulle kunagi niisama eesmärk olnud, on tore, kui on raha, aga turvalisuse tunne ja see, et ma tean, et kõik on korras ja ma ei pea selle pärast muretsema, see on ikkagi väga hea asi. Kas see ütlus stamp, ma tean küll, et kui sa suudad seda New Yorgi saavutada, saavutad sa seda igal pool maailmas peab paika. Mingis mõttes alates sellest New York on karm linn ega siin ei ole palju eestlasi, kes on tõepoolest ennast professionaalina välja töötanud, sellepärast et ei ole niisama. Et sa tuled siia ja sa oled kohe keegi, et siin midagi olla, tuleb ikkagi kaua aastaid tööd teha ja enamik meist kui eestist tuleme, meil ei ole ju ütleme mingit kuulsat peret, näiteks kes Meidis upitaks kuhugi me peame ise proovime läbi viia. Arvan, et paljud linlased on raskem, kui võis arvata ja kuidas me seda läbilöömist mõõdame, kas see, et ollakse kuskil ajalehtedes Eestis või seda oled siin? Oled sa inimene, keda respekteeritakse ja ma arvan, et võib-olla see teine on kindlasti väärtuslikum, et sa oled siin respekteerida. Kas see, et sa oled olnud Eestist, et sul võib-olla ei ole? Sul on väga tuntud vanemad Eestis mõlemad õppejõud aga et nad ei ole siiski Ameerikas tuntud poliitikud või miljonärid, kas see ka Harvardis mingil määral kuskil nii öelda olukorras päevavalgele tuli või, või sul on mingisuguseid probleeme valmistas, tegemist on siiski koolidega, kus õpivad paljude eliitperekondade lapsed, kus vaadatakse ka taustu. Ameerikas võidakse küll rääkida, et ühiskond on nii-öelda võrdne, kuid me teame ise väga hästi, et siin olemas oma tipud ja, ja need tipud armastavad väga ise keske hoida. Kahtlemata oli Harold Loskulis palju inimesi, kes olid väga väga rikastest kuulsatest perekondadest ka ütleme, poliitikute peredest. Selles pole küsimust, aga Ma arvan, et kui sa juba seal oled ega keegi nagu tagasi lükkas, sellepärast et sa oled, siis sul seda ei ole, sest me oleme ikkagi Moskuli sisse saanud ja see juba iseenesest näitab, et me mingis mõttes kuuluma sellepärast et kuidas need tipud on loodud, need on Ameerikas just luuakse nende eliitkoolide läbi. See on koht, kus sa saad inimestega tuttavaks ka teiste inimestega. Ja ausalt öeldes see, et ma olen Eestist, on mulaarsesse kasuks tulnud, sellepärast et alati ma olen üks väheseid inimesi Eestis inimesel alati küsivad. Oi Eesti ja kuidas ja no ma tean, kelle juurde tulla, kui mu kunagi midagi Eestiga on vaja teha. Ja noh, see on, ma arvan, et see on alati pluss. Sellepärast et see on väike viis kahtlemata silma paista, sest ma olen ainult Piret, ma olen ka Piret Eestist. Nii et aga seda, et keegi oleks kunagi min eemale lükanud, sellepärast mul ei ole kuulsaid vanemaid või rikkast sugupuud, seda küll absoluutselt mitte. Tähendab, kahtlemata on Ameerikas oma eliiti oma klassid, aga ma arvan, et mingis mõttes, kui sa oled juba jõudnud teatavale tasemele, siis sa oled juba aktsepteeritud, ükskõik mispärast toovad. Millist rolli Eesti sinu elus praegu üldse mängib ja see, et sa oled eestlane? Mul on eestlastest tuttavat siin New Yorgis ja sõbrad, kellega ma ikka aega veedan mu vanemad Eestis jõuda, jah, käin Eestis vähemalt korra aastas, ma olen, proovin olla kursis Eesti poliitikaga sellega, mis üldiselt seal toimub. Kahtlemata see mulle tähtis. Ikkagi mu kodumaa ja ma olen seal 18 aastat elanud, pole selleski, selles pole küsimust. Aga minu igapäevasest Eesti ei, seal ei ole mingit rolli. Nii palju, kui võib-olla aitab. Minu perspektiiv. Oled surnud roopast võib-olla natuke vahetevahel aitab, aga otseselt. Kas sünnivad Eestis või, või? Dakotas ei ole mingit vahet töö suhtes praegu, aga Eestile seal täielikult nagu selga pööranud ei ole, kuna sinu elu on nüüd siin, ma pean astuma suurte sammudega mööda Ameerika eduteed, et, et ülespoole jõuda. Et Eesti on kusagil seal kaugel taga ja mul ei ole ta jaoks lihtsalt. Ei, miks ma ei pea ju seda tegema, ma arvan, et ma saan olla Eestile kasulik ja olla Eesti patrioot ka ilma Eestis elamata ja otseselt Eesti jaoks tööd tegemata. Mingis mõttes vaja Eestile selga pöörata. Ja ma kavatsen kunagi teha, ma arvan, et vastupidi. Mulle tundub, et New York sulle meelde, et sa oled New Yorgi väga kõrgelt üles kiitnud, aga mul tuleb meelde üks teine kommentaar, hiljuti Eestis üks siit lahkunud inimene, kes leidis, et, et see on linn, mis kuulub eilsesse päeva eelmisse sajandisse, see on linn, mis kahtlemata sooviks olla maailma pealinn või Rooma, nagu sa ütlesid, aga kahtlemata ta ei ole, see on mingisugune hullumeelsus, mis siin toimub. Inimestel on erinevad arusaamised maamess minu arust, kui on veel tuleviku linn sisse New York, Anjorca noor linn ja ma arvan, et see on praegu alles tema ütleme hiilguse algusest, eelmisel sajandil. Sa just jalad alla, aga ma arvan, et 21. sajand on New Yorgis ajanud ja inimesi siia järjest juurde. Arvatakse, et siia tuleb järgmise 10 aasta jooksul veel võib-olla üks miljon inimesi juurde elama. Samas on sajand alanud New Yorgi traagiliselt selle suure terrorirünnakuga kahtlemata traagiliselt alanud ja see on väga kurb. Aga New York üsnagi tugevate inimeste linn, ma arvan, et need, kellele New York ei meeldi, on ka mingis mõttes. Nad võib-olla ei suuda seda lihtsalt seda mitmekesisust ja seda, seda intensiivset elu niisama välja kannata seda, sa pead ise olema üsnagi karmid, tugev inimene, et New Yorgis hakkama saada, New Yorklastel on mingis mõttes tugevad inimesed, sellepärast et see oli väga hirmus, mis juhtus, aga me oleme edasi saanud. Me oleme sellest üle saanud, kuigi see on mingis mõttes, jääb võib-olla haavaks alati. Aga noh, mingis mõttes võib-olla annab ka jõudu edasi paremini elada. Sest tõepoolest need turvaküsimused New Yorklastel omavahelistes vestlustes enam ei domineeri. Küll aga räägitakse pidevalt sellest, kui kallis siin elada, kui kallis on siin me kinnisvara, sina võid tõepoolest vaadata filmi tulevikku, sest su palk lubab kallist korterit osta, aga mis saab sellest kunstnikust, kes soovib tulla New Yorki ja kliinitshilyczis elada? Tal ei ole selleks enam võimalust, varsti siin räägitakse väga palju sellest, et see võibki saada pankurite, advokaatide ja teiste väga kõrgelt makstud inimeste linnaks just nimelt seal Manhattan siin keskel, sest need värvikad tegelased, kunstnikud, boheemlaslik, kes on siin alati eksisteerinud lihtsalt ei suuda maksta neid üüre ja korterihindu. See oleks väga kurb, sellepärast et pankrotiadvokaatide linn oleks väga igav. No ma arvan, ka New York on siiski suur, meil on olemas ka Brooklyni ja Queensi, paljud need kunstnikud on sinna näiteks kolinud ja on tekkinud uued kogukonnad, siis ma arvan, et kui on lihtsalt, kui palju noori aktiivseid inimesi koos nagu New Yorgis on, siis ikkagi leitakse mingi võimalus ja ka Manhattanil on odavamaid kohti ja inimesed elavad kahtlemata viiekesi koos, mis on natuke kurb, aga samas aastast ja ma sain, aga mingis mõttes tore ja inimese alati leiavad mingeid võimalusi ja ma tõepoolest loodan, et kinnisvarahinnad langevad, aga no ma loodan ka igasuguseid muid asju. Nii et seda, ma arvan, loodavad nii pankurid kui ka kunstnikud meist. Aga samas, mis teha, selline on elu ning siiski nii palju inimesi New Yorgis läbi. Ma arvan, et inimesed, vaat siia mingis mõttes otsima mingisugust kiiret edu. Ja võib-olla ühel inimesel miljonist tõepoolest õnnestub saada kiire edu, ütleme, et kas neid leitakse, nad saavad modelliksid, heitakse siit maa pealt või, või filmi või midagi sellist. Aga enamik meist, et edukaks saada, peab siiski aastaid ja aastaid väga kõvasti tööd tegema ja lihtsalt võtma seda asja, seal on maraton, mitte sprint. Ja ma arvan, et inimesed, kes tulevad siia, loodavad New Yorgis sprindivad kohe edule. Et nemad tulevad läbi sellepärast et sa ei saa ikkagi edu. Ei, siin ei ole selline asi, et sa, et sa lähed lööma ja siis saadki läbi. Ei, siin on välja tuurid ja sa pead nendest aru saama ja sa pead nendega leppima ja mõtlema, kuidas sa ise siin. Mis sina annad sellele juurde, kuidas sina nende sees väljapaistvad ja see võib-olla ei ole nii glamuurne kui mõni muu asi, aga ma arvan, et see on see, kuidas tõsiselt edukaks saada. Ja sina oled maratonijooksu. Ma arvan, et ma olen maratonijooksja. Tänases saates Ameerika eduvalemid rääkis oma düsti elust New Yorgis töötav advokaat Piret Loone. Saate juhtoni Neeme raud.