Õhtust head inimesed, Cameroni muusika, saad eikellegimaa, on vikerraadio eetris. Siit kuuleb järgneva tunni jooksul muusikat ja seda saatvat sõna teebki, kus me muusikate mees, ameerikamaalt kitarrist, produtsent, laulude kirjutaja, Lindsey Buckingham, kes üksipäini kui koos grupiga fliitud Mc on viimase 30 aasta jooksul tõestanud ka läksin sagedasti, et brilence popallakirjutamine ei ole mitte ainult et naljaasi, et kindlasti mitega käkitegu. Tõmblukk näol ärgu vaadata, kui olla siis, kui ollakse peadpööritavas kõrguses, muidu ei pruugi kohale jõuda, arvas laulis. Ma olen veel Linuxi pakingel. Mitut pidi andekas mees, kelle võimalik sugulus Buckinghami hertsogiga talle samaga, kellele kolm kuni neli musketäri ennemuiste tublisti teeneid osutasilt on seni ei kellelegi. Oll tegelikult tõestamata, ilmsesti mujalgi seest tõestatud all ja tõestanud on Lindsey Buckingham, et kvaliteet ja kvantiteet, talent ja massi. No pole alati ühendamatud asjad populaarmuusikas. Kahtlemata andekas ja kindlasti väga-väga California lik. Nõnda iseloomustas briki muusikapress korraks Prince'i Buckinghami, kes taas 97. aastal sügise paiku juba suvelgi oli kokku tulnud, ühte heitnud oma endiste ansamblikaaslastega megabändist Flyitvudmek. Tookord tehti nostalgiahõnguline Turmee. Ja tõepoolest tänu tolle grupi koosseisu kuulumisele mängudele, laudadel kui tegudele stuudios ongi Lindsey Buckingham eelkõige tuntud. Terane, ei kellelegi ma. Saade meenutab mõistagi mitmel puhul Buckinghami poisi tegusid, fliit, vudia mäki seltsis, aga me päästame meelega ja hea meelega selle tunni jooksul eetrisse. Kõlasid sugugi mitte pahemaid, mis Lintsil Buckingham omapäi ja valmis meisterdanud. Kõik see, mida Buckingham teeb, ei ei ole uus ilmunud. Ega Teadmis Valter roosimaailmu ehitab. See kõik pole ühtpidi üsnagi traditsiooniline ja kõigi oma kummaliste Õiga ootamatute krutskitega loob siiski suuresti ära lauluvormi. Nii nagu seegi üsna üsna kantrimaiguline pala, mis koos plitud Mäkiga mängitud aastal 79. Inimesed leegitsev lemme ehk välismaakeeli lavdad nõelas bluusilikult Palamis, mis nii nagu bluusile kohale hingekriipivat kamisi jätkab ennast veel eikellegimaa eetris, aga pisut seal eemal, taamal esitaja nimi võib olla sabagruppidega liitud mekk. End täna sai keelega saate peategelasel kitarristi lauljal produtsendil Lindsay Baglusamil. Pole tolle 68. aasta lauluga veel õigupoolest ühist mitte õhkagi. Ansambel Flitud mäki kaunikesti kummaline ja mõnevõrra käänuline lugu on rokiannaalidesse kirjutatud suure kohusetundlikkusega ja täppisteaduslikult lausa mitmetel puhkudel. Ilmselt on seda rohkem kui tosin korda Eesti raadiokanalites sky vähemal suuremal määral ümber kõneldud ja siinkohal märgita, kui, siis ehk vaid seda, et oh liitud üks kuuendate teise poole Briti bluusibuumi tublimaid bände oli selleks ajaks, kui saabusid segased seitsmekümnendad ja pliitud mäki alles jäänud riismed. Pärast järjekordse kitarristi lahkumist olid uhutud Kalifornia randa siis selle 70.-te aastate keskel, täpsemalt 74. ühinesid grupiga kaks tegelast Lindsey Buckingham ja lauljanna Steveniks kunagi tuua, kes suuresti tänu juhusele said kokku Mik Flipun. Ega me kõigiga, kes moodustasid, tollal moodustasid hiljemgi liitrid mäki kui aktsiaseltsi põhilisemad omanike baari. Lindsey Buckingham oli lisada sellesse muusikaliste see, kus, mis ennem oli põhiliselt bluusile toetada. Sa oled nii ühte kui teist ja nii üks kui ka teine ei pruukinud läbi kõigi hädade Flitud makiga sammu pidanud fännidele vanadele fännidele teps mitte meeldida. Sest see pliitud Mcis koos Lindsey Buckingham iga ja suuresti tänu temale, nii tema stuudiooskustele kui laule kurjutamise meisterlikkusele ja tublile pop laululikule insenertehnikule mõtlemisele hakkas tõusma komeedina kommunistlikus mõttes Ameerika edetabelite esimestesse otstesse. 10 viiendast aastast alates. Toonindsin pakinghani Flitud mäng, kui nii võib öelda, oli tõepoolest pärit just nagu hoopis teisest ooperist. Või siis või siis vähemasti teisest stiilivaldkonnast. Niisama lühikene parooliga. Aga miniatuurne missugune, võib-olla mitte kõige originaalsem, sest et ilmsest kitarrist Lindsey Buckingham, lastes näppudel niuhti käia üht-teistviisi materjali poolest kindlasti klassikult maha eksinud aga seesuguseid vahepalasid võrdlemisi ootamatuid, vähemasti ülipopulaarseks padunenukate megabändide halbu meil siis seesuguseid sinna sisse sihkerdada oskas Lindsey Buckingham, alatasa Priidu mekk, seitsmendate aastate ilmsesti üks edukamaid ja ameerikamaal üks kahest kõige edukamast grupist üldse teine nende kõrval hiiglas jõudis tol ajal väga hästi tasustatud esinejate kategooria kõige enam oma siis me seitsmenda aasta albumile ruumors tänu sellele tollegi plaanil nii nagu järgneval omalajal kaksikalbumi kujul ilmunud heliplaadilt. Raske oli suur osa palasid Lindsey Buckingham kirjutatud. Ja kui ütleme magusatele lugudele, mis edetabelites ilma tegid ja kandsid endas ka mitte ainult toda kõige laiematele massidele meele järele olemist kergeks tegevat, nagu seda nimetatakse vähimatki ühisnimetajat muusikale. Vaiko teatavad, kummastavad kvaliteeti, neid lugusid, kui nad polnud Lindsey, Buckinghami kirjutaja. Siis võis, kes teadis teada, et Lindsey Buckingham ei jätnud ka teiste kirjutatud laul, eks kõik, kes siis neid siis laulis või kes oli parasjagu konkreetselt kinni makstud produtsent stuudios, ei jätnud ta neid täiendamata iial omapoolsete nihvidega iial ei väsinud tõuemast kaasprodutsendiks ning arvatavasti seetõttu on kunagi hiljem juba sedasama läheksime seitsmendana aastal, kui võib-olla ka suuresti finantskaalutlustest põhjendatult kogunes püütud läkk. Taas tunnistas stiimuliks, et ilma Lindsey Buckingham itta pole selle grupi olemas ja pole selles mõttes mõtet selles grupis kaasa lüüa. Üks nendest padu edukatest paradest plaadilt nimega rõõmors. Kuulujutud, mis õigupoolest kirjeldasid ilma liigses enesehaletsus haavade lakkumise, laskumata gruppi enese kummalisi omavahelisi grupiväliseid suhteid. Te olete plaadid üks edukamaid laule mitte küll ainult siinse pagulasena Otarlusega, küll aga tänu temale suuresti stuudios erinevatest tükkidest lasin kokku kleebitud, oli kahtlemata Go ja Raul või sedakorda siis mitte tolle padumenuka albumi versioonis mitte plaadilt rõõmors aastast 77 vaid nostalgiliselt taastule albumilt. Vatsu rõhu all kõik see on kõigile mida ilmsemad, isegi lihtlabasemat võiks üks paduledukas popmuusika tunnistada. Aga ta, kus kõigile kenasti meeldiv muusika koduperenaistest kuni teismeliseeanitundes mitte päris olevat mokka mööda Lindsay paginsonile, kes seitsmendate aastate teise poole kommertslikult ülieduka pliitud mäki, mõnegi parima pala autor, esitaja ja produtsent oli muidugi aeg-ajalt ikka tuleb ette ja seda on võrdlemisi tüütu kõrvalt tunnistada, kus kuulsad ja edukad võtavad äkki kätte hakkavad. Ühel hetkel alama kuulsus ripub veskikivina kaelas. Et majanduslikud, majanduslik järg ei ole ikka kogu õnn ja kõik see värk ei ole neile algusest peale meeldinud ja see ei ole teps mitte see, mida nad on tahtnud. Lindsey Buckingham tol vägagi segasel mitmes mõttes pliitud mäki tegutsemisperioodil seitsmendate lõpus. Võib-olla on oma intervjuudes ka midagi sarnast kurtnud? Igal juhul ei ole see külla, ei kellelegi ma tegijaile kõrvega silma jäänud. Küll aga on teada, et ta tõepoolest tundus end pisut häirituna sellest missuguseks. Megainstitutsiooniks oli no viieliikmeline ansambel muutunud. Ta olevat isegi Grupi asutajaliikmena liitudele aeg-ajalt kurtnud, et tema arvates on Flitud Mc nagu natuke liiga populaarne. Ja tõepoolest, see oli pehmelt öeldud, sest võib ju vaielda ja täpsustada arvandmeid, et kas nüüd aastaks 2000 sai või saab trupi kõige edukamalt plaati huumor müüdud 30 25 23 või 17 miljonit eksemplari. Kõik need andmed on võrdlemisi lehida perioodi jooksul Ki ajakirjandust uurides olnud üsnagi erinevad. Aga selge on see, et Kunimaatiliseksoni Frillerini oli hõitud mäki seitsmeteistkümnenda album, rumalus üks nii edukuse kui ka edukuse ja muusikalise kvaliteedi ühendamise piirkivist. Mis saab siis edasi, kui kõik see, mida tahetud niisama hästi kui käes ja natuke rohkemgi veel Lindsey Buckingham-ile jäi ülesandeks grupi tol ajal veel pidama, jäi vaatamata mitmetele kõhklustele panna kokku, sest temast oli saanud bändi muusikaline arbiiter, järgnev helialbum, tolvun sai nimeks Task. Ning kuigi sellel kõlavate palade puhul nendest mõni way kellelegi, et asi on täna libisenud ja nimilugu on peatselt tulemas ei ole praegusele kõrvale kuulata, teab kui iseäralikud diaku, otsingulised, vaevangardistlikud, siis maksab ehk sellel puhul teha siiski mööndest mõelda. Tegemist oli mitte ainult iseenda otsustustest sõltuva grupiga, kes ühtpidi kahtlemata soovisime edu säilitada, aga vähemalt Lindsey Buckingham isikus ei soovinud sedasama mudelit täpipealt hoolikalt korrata. Mis Rumorsiali tabelite tippu viinud ja mitme kümnetele miljonitele kuulajatele nõnda armsaks teinud? Task on vähem lihvitu tasku on omal moel otsinguline ja kui teada, mil moel mõned tolle albumi paladest salvestatud on, siis võib tõesti hakata kahtlustama nagu on väitnud mitmed Ameerika maised muusikakriitikud, kes grupile tol ajal lähedal seisid. Lindsey Buckingham, mis oli peidus väikesele avangardist, kes mõnegi laulu vokaalpartii salvestas, mitte kallis kinni maksnud stuudios vaid võrdlemisi veidras asendis omaenda koduses vannitoas. Mida siis nende salvestustega veel hiljem stuudios tehti. Võib-olla mäletab Lindsey Buckingham ise, aga võib-olla ei taha seda enam mäletada, samamoodi nagu kõiki naid omavahel võimatult sõlme. Tere tulemast grupi liikmete vahelisi suhteid mis täitsid aega ka 77. 10 üheksanda aasta albumite vastavalt rõõmorsettaski vahel küll tas keel Käia Rumorsi salvestamise paiku aga task tuli task tõlkes tähendab uhka. Või kihva. Mispärast selline pala pealkiri on raske öelda ehk sedasama aegajalt kummalise Kullutusliku tooniga välja hüütakse pala käigus mitmel puhul. Ja olgu pealegi tollel ajal aasta 79 singlipalana seesugune veider välja pakutud lugu üsna edukaks osutunud lugu oli korjanud oma esitajate hulka nii suure hulga taustamuusikuid, koore, trummarid ja keda kõike veel tänu tollele arvukusele kantida ka kindlasti rekordite raamatusse. Eikellegimaal muidu ei teata, kas seesugune ühelainsal singi lool kaasa mänginud muusikute hulk on edaspidi veel arvukamaks osutunud ja kas seda rekordit kusagil lüüa püütud küll aga niisuguse suure hulga muusikutega salvestatud ja nõnda nägusat pala ise ralikult nägusat pala pööraselt populaarset grupilt eikellegimaal peaaegu et ei teata. Pliitmad Mcus, Lindsey Buckingham iga koos Lõuna-California Ülikooli pasunakooriga ja terve suure trummiorkestriga teeb nüüd seda, mis õieti kellelegi eetrist tuleb. Siis ometi häälne laulukoor. Samamoodi nagu üks eelpool kuuldud väga varasel grupi Flitud Mäpa ei oma tänase eikellegimaa muusikalise peategelase Lindsay pakinghemiga neist peaaegu mitte õhkagi peale selle, et kuuldud pasunakooridele järgnenud laulukoori lõiguke oli lauldud kahtlemata krõbibich poolt tollesama ameerika maanurga California rannikuala omaaegse kuulsaima grupigi poolt, kes kahtlemata Lindsey Buckingham, mille kõigest sellest, mida ta stuudios hiljem ise vokaalpartiide osanud peale hakata on ilmselgeks suureks eeskujuks olnud. Sest nii kummaline, kui olen 47. aasta peigmees Lindsey Buckingham, kes nagu lihtne arvutada kuldsete 60.-te keskel oli värskes ja vastuvõtlikkus. Eas tundub olevat California kandiksisveelilisest rokist, mis maailmas tublisti laineid lõi suuresti puutumata jäänud. Aga too nii-öelda ehe, perfektne popmuusika, kas või sellisel kujul, nagu piiskpoisina mitmehäälset omal ajal tegi on Buckinghami palee Endale jälje jätnud tublisti nendele, mis koos plitud Mäkiga mängitud-lauldud kui nendelgi, nagu näiteks järgmine eikellegimaa laul, mis Lindsay Buckinghami sooloalbumilt pärit. Head inimesed, head kuulajad, luuletega meeli, muusikatundi, eikellegimaa, selle muusika on siia valinud seda kommenteerimastid, kus need aga selle muusikasaate peategelane, täna Ameerikamaal Lindsey Buckingham kitarristi laulja üsna suurepärane popmuusikaprodutsent, kelle kohta ennist sai väidetud. Seoses vähemasti sai öeldud. Et kuulata tema laule, on mõningal puhul põhjust rõõmsasti tõdeda, et ka massiliselt menukas muusika võib olla muudetav mitte ainult statistiliste ühikute ja kvantiteediga vaid ka kena kvaliteediga, mis sinna lugudesse on saanud. Sellegipoolest Lindsey Buckingham on inimene nagu iga teinegi, mis sest, et kuulsam, rikkam ja teistsuguseid, vähemasti stuudios muusika juures nupukam, kui enamus tema kuulajast kindlasti või ka selle saate tegija kaasa arvatud ei ole temagi niivõrd imeinimene, kes oleks ainult pärlid, et poetanud. Ja kui sai öeldud, et Lions popula kirjutamine pole naljaasi, veel vahing võiks olla käkitegu siis pisikesi Kekkisid ei ole päriselt Lindsey Racing Hämgi suutnud oma teel vältida. See jutuke ei ole nüüd hoiatav ja moosi sissejuhatus sellele, et me tahaksime mängida ühe iseäranis kehvanintsi Buckinghami palee õpetuseks siia aitäh teise otsa vaid ehk pigem viide sellele, et printsi Buckingham, kes mitmel puhul tundis kaunikesti küll saavat ansamblist Liidurnak selle edust, siselt õmblustest kõigist neist ootustest, mida tema arvates too teismelistest ja koduperenaistest moodustunud uus mitmekümne miljoniline publikum Grupilt ootas jõudis mitmel puhul ansamblist minema kõndida, sinna jälle tagasi tulla küll ajutiselt küll lihtsalt Abilisena, mitte enam ise, nagu ta väitis gruppi kuuluva. Ja kunagi Bill Clintoni valimiskampaania aegu oli nende kunagine üks vili edukamaid palasid Don't stop mille Clinton ja nii-öelda kampaania tunnus meloodeks valis taas põhjuseks, miks liiduline kogunes ja miks tõepoolest, kelle nii mõnedki miljonid, kes grupi muusikast alati võlunud olnud salamisi lootsid, et nüüd ehk tuleb siit uus algus või värski hetk, mis laseb tollel kõige edukamalt või tunnustatum, oli võib-olla kõige armastatumaid liidud, mägi koosseisul jälle edasi tegutseda. Ma polnud iial selline. Ta üritas teha oma soolomuusikat, mis ei olnud enamasti halvem sugugi kui tema parimad palad, mis müüdud plaatidele tehtud edukuse poolest, mis kindlasti oli talle väikseks okkaks hinges, ei andnud neid muidugi tema ütleme siis endise ansambli paladega võrrelda. Kaks kaheksakümnendatel aastatel valmis meisterdatud albumit jõudsid kriitikud saada küllaltki kiita ostjateni erilisele hulgale jõudnud arvataksegi. Et 97. aasta ansambli taas kokkutulek oli suuresti rahalõhnaline seltsi pakkunud Helgi endale 97. aasta turnee käigus jõudnud salamisi tunnistada, et aeg-ajalt tunneb ta laual sedasamast õõvastavat tunnet, mida ta tunnis juba kunagi seitsmendate lõpus ja veel enam 80.-te keskpaigas kuidagi liitunud Mäggiga koos mängis. Ja aeg-ajalt tavastanskisof endiselt mõtlemas. Samal ajal kui ta näiteks kas või laul laulis. Et miks pagana pärast on ta jälle selle postamendi otsas ja mida õieti ta siin teeb siis ja endale tõotanud mitte enam sellisesse situatsiooni sattuda. Aga ju kõigest sellest taasühinemise suli Lindsey Buckingham jaoks tublisti lootust, et ehk see edaspidi tema järgnevatele sooloüritustele aitab tähelepanu tõmmata. Nii või teisiti liitud Mac, mõtlesime seitsmendast live albumil Dance esitas üsna ettearvatavalt enamasti omanumenud lugusid. Üsna kenasti viiuliansambel hästi proovi teinud. Aga sinna vanade sekka oli poetatud ka mõni uus nendest uuematest lugudest oli mõninga taas Lindsey Buckingham jama. Üks kaunikesti kõneka pealkirjaga Mu väikend eemal. Ots paistab, otsad tõmbuvad kokku ja mina, kes ma olen, liikus NETS ja selle saate lõpus soovima koos Lindsey Buckinghami lõpulooga, et loodetavasti kohtume me veel Omalt poolt, võin öelda, et ei, kohtume eelmine nädal siinsamas samal ajal enamik printsi pagunstlemiga, vaid tundub, et muusikaline kompass just nagu näiteks Brasiilia poole. See kõik paistab siis nädala pärast siinsamas. Seniks jällenägemiseni.