Nii palju, kui ta mäletab, olid mustad rõngad tekitanud temas alati paanilist hirmu. Lapsepõlvest peale esines pahaendeline linn tema painajaid, kes nägemustes kui ta raamatus rõnga pilti nägi, rebistasele mõtlemata raamatust välja. Näib, nagu oleksite aimanud ette oma saatust. Must ronk toob talle piinarikkaid kannatusi. Kuid samas ta kuulsust. Pisut enne surma hävitab poob raevuhoos oma paraadportree millel kunstnik oli kujutanud teda must ronk. Hedi oli papakese peale hingepõhjani haavunud, kui too ütles, et pole mingit mõtet poputada teda nagu kuldmunakava Janssikute lapsest. Head nahka niikuinii ei saa. Edi vanemad olid rändnäitlejad. Ema Elizabeth Hopkins olid tüüpiline andekas ja kaunis teatrida. Isa David. Niisama tüüpiline noorpäeva rass, kelle perekond karistuseks näitlejaks hakkamise eest endale hüppest välja heitis. Abielu ei kestnud kaua, vaevalt kuus aastat siis Viisti isikus, mõlemad ühe ja sama aasta jooksul siit ilmast. Oleks papakese teha olnud, oleks Edgar võinud poode Richmondi viletsasse korteri ublikusse virelema jäädagi. Kuid mammake jumaldas teda ja külvastele selliste õrnade suudlustega. Edgaril oli raske uskuda, et ta pole tema päris, vaid üksnes kasulaps. Just Francis Jon Allani härda südamega naine oli see, kes käis peale, et nad kolmeaastase nutta tihku poisikese endile võtaksid. Edgar unistas lapsepõlves, et kunagi saab temast samasugune kaupmees nagu papace et ta hakkab prahtima laevu vedama, sisse hauakive, müüma kasumiga, edasi väike farmeritelt kokku ostetud sigu ja hobuseid soetama Aja jooksul endale samasuguse telliskivimaja, kus möödus tema lapsepõlv. Jõukalt sisustatud toad viis kuulustavad mustanahaliste orja nii ustavat, et on valmis lõhki kiskuma igaühe, kellele osutab peremehe sõrm. Nagu John, millal nii hakkab ka tema pärast rikkalikku lõunasööki istuma mugavas tugitoolis ja pahvima aromaatsed tubakaga topitud piipu. Egas papace asjata olnud Virginia üks edukamaid tubakakaupmehi. Kes teab, vahest haagib ta endale isegi samasuguse raske kuldse nupuga jalutuskepi, nagu papakesel. Edgar oli kuuene, kui ärimaailmakeerdkäigud hallanite perekonna Inglismaale viisid. Nägus põse, lohukeste ja kastanpruunide lokkidega. Poisike pandi Stog juhingtoni erakooli Londoni lähistel. Väikelinna keskaegne atmosfäär. Kummaline arhitektuur, vanaaegne kellatorn, võimsate jalakatega ääristatud tänavate sünge jahedus jätsid Edgarisse kustumatu jälje. Tundus, nagu oleks ta siin juba kunagi olnud. Just Siil ilmnesid poisi juures mõningad kummalised asjad. Kaaslased tabasite, sageli krahv vöössi lossikiviaia ääres istunud. Thomas ja ägedesti šestikuleerides iseendaga rääkimas. Siin ilmutas end talle esimest korda tõstruk. Ja sosistas kõrvalugusid, mis ajasid tundlikule posikesele hirmuvärinat. Esialgu üritas poiss nägemust kätega vehkides minema peletada kuid mõistis siis, et see ei aita. Jäi kuulatama. Mõnikord hütis rong poissi oma selga ja viis fantastiliste nägemuste maailma, kus olite traal. Konid hirmuäratavad kolme peaga koletised raudlinnud. Kui perekond viie aasta pärast Richmondi naasis, mõistis hetk isegi, et papakesel oli olnud õigus, kui ta ütles, et ta pole nende tõust ning tal tuleb maha matta unistus kuldnupuga jalutuskepist. Kogu vaba aja kulutas Edgar värsside kirjutamisele. Alleni filmis see tegevus armu ei leidnud. Ta korraldas kasupoja toas läbiotsimisi ja saatis lõõmuvasse kaminasse kõik tema värsivihikud, mis kätte juhtusid. Sellesse aega langeb pao esimene armumine. Armumise objektiks on ühe klassikaaslase ema Jens tihts. Tänast. See ühepoolne armastus ei kestnud kaua, sest varsti pärast kohtumist naine suri olles puu elus esimene, kuid kaugeltki mitte viimane kaunis naine, kellele oli määratud noorelt surra. Temale ampo pühendanud ühe oma kaunimates tüürilistest luuletustest pealkirjaga Helenile. 1825.-le aastal sai John Allen ühelt mos sugulastelt ootamatult päranduse 750000 dollarit. Perekond kolis suurde uhkesse kivimajja keset viljapuuaeda. Jõukalt sisustatud toad, nipsasjakesed, skulptuurid, rõdugaleriile, väike teleskoop Edgari sõpradest tohutut kadedust äratas poiss hakkas tundma end rikka pärijana. Vaatas rahuldustundega oma uut peent aluspesusärke. Saterguubesid. Vanad Inglismaa nägemused hajusid. Ronk ei ilmutanud end. Luulevihik kogus voodi alt tolmu. 1825. aastal elas puu üle uue armuloo. See oli juba päris tõeline romaan mis arvatavalt jõudis isegi salajase kihluseni. Ihalusobjektiks oli lõbus naabritüdruk säära Helmer Oyster. Noored tegid pargis pikki jalutuskäik. Edgar pühendas neiule luuletusi. Paraku ei saanud abielust vanemate vastuseisu tõttu asja. Saadete kodunt ära Shallatšovilli Virginia ülikooli, kus ta oma väljavalitu lehe pikki armastuskirju saatis. Vastuste neljale ka ei saanud, sest neiu isa toimetas Edgari kirjad kõrvale ja tüdruk ei näinud neist ühtegi. Õige pea pandi tüdruk mehele rikkale kaupmehele. Ülikooliminekuga lõppesid puu nooruse õnnelikud aastad. Teinud laia eluviisiga ja oli südamepõhjani pettunud, kui kasuisa rahasaadetised polnud sentigi suuremad. Kui just parasjagu õppimiseks kulus. Härrasmehena tuli tal läbi käia rikaste maaomanike poegadega ja ta sattus otsekohe kõrvus saadika ränkadesse võlgadesse. Et raha juurde saada, istus puukaardilauda. Tulemus oli ette teada. Ohtus järgnes kaotusele. Po üritas uuesti ning kaotas jälle. Kaaslased hakkasid temasse põlastavalt suhtuma. Tšenklane mängib teravate elamuste saamiseks, mitte leivatüki pärast. Oma pimedas poolkeldrikorteris kirjutas äpardunud kaardimängija päevast päeva värsside asemel pikil läkitusid kasuisale palvega saata raha saanud shoutuses, millist paksu pakiarveid ja veksleid oleks Johanna jälle on peaaegu rabanduse saanud. Mõelge ise, milleks on ühel noorel mehel üheks hooajaks tarvis mitut kümmet mantlite keepi raevu pärast aru kaotuse äärel kihutas Allen 1000 nelja Shalot Sully. Auväärne kaupmees tormas poja tuppa, karjus trampis jalgadega. Oli maksnud rõivaste arvetega kaardimänguvõlgu. Ta oli oma partneritele võlgu 17 kõige kallimast Kalevist mantlit. Jumalaga ülikool. See aga oli alles pool häda. Kõige hullem oli see, et allel ei tahtnud ära maksta kasupoja au võlgu. Noil aegadel kihutati selle eest endale kuul pähe. Virginia osariik paistis rahaliste kohustuste mittetäitmise eest ette nähtud karistuste ranguse poolest. Eriti silmavõlglaste ootas ei enam ega vähem kui vangimaja. Asi jõudis kohtusse. Vaesel alandatud Edgaril ei jäänud muud üle, kui põgeneda. Jumal keeras Edgar Allan pooles selja ega pööranud enam kunagi oma palet tema poole ta teie uskumatuid pingutusi, et rasketest olukordadest välja tulla kuid ikka ja teoskas saatustele vingerpusse mängida. Tühjad taskud sundisid 18 aastast puud sõjaväkke astuma. Kõhetu haiglase olekuga noormees tegi end ankeedis neli aastat vanemaks ja asus teenima kahurväelasena Salibane saared Lõuna-Carolinas. See iseäralik tuuline paik hiljem kirjeldab pooseda novellis kuldmardikas kujutas endast hingematvalt lõhnavatest magus mürgipõõsastest läbi kasvanud liivast maariba. Millegipärast meenutas saar Poola Inglismaad. Teenistuskohustused eriti palju aega ei võtnud. Sõpru ei tekkinud. Suurem osa ajast kulus oma lemmikute Vironi Shellija kiitsi lugemisele. Arvatavasti oleks poos saanud päris hea sõjaväelane, sest juba poolteiseaastase teenistuse järel tõusis ta vanemseersandiks, mis tänapäeva mõistes tähendab kõrgemat allohvitseri. 1829. aasta kevadel saadeti aga pood tegevteenistusest auga erru ning ta leidis end jälle nagu korduvalt varem ja hiljemgi ilma sissetulekuta ja ilma lootuseta kasuisalt arvestatavat toetust saada. Siiski oli kastumine toonud kasupoja ja kasuisa suhetesse mõningast leppimist ja pärast Edgari teenistusest lahkumist astus kasuisa Sammed kasupoeg West Pointi sõjaväeakadeemiasse vastu võetaks Hoossay küll quest Ponzi kursant kuid paraku ei läinud seal kõige paremini telehaaras loomi. Dirg. Ta muutus hajameelseks, andis küsimustele huupi. Vastuseid eiras teenistuskohustusi. Juhtkond lekitas Jonäelonile kirja, milles kaevati tema kasupoja peale. See oli viimane piisk hääleni kannatusekarikasse ja vastas, et ei taha sellest Logardest midagi teada. Kui Alleni kivi rivi ees ette loeti, vabises puualandusest kuni kaaslaste mõnitava vilkumise saatel teadvusetult kokku, kus kui pärast kõike üleelatut poleks teda oma tiiva alla võtnud, vooltimoris elav tädi kadunud isa, täievid puu, õde, marija klemm oleks hetkel tõenäoliselt surnud nälga nagu kodutu koer. Puu tundis end suures linnas ebamugavad. Kõik siin tunde zooplevatuma mõõtmete haardega. Kõige suurem saada kõige kõrgemini George Washingtoni mälestussammas. Siin hakkas Spo vihkama kodumaad ja mõtles sageli, et kui ta oleks jäänud Inglismaale oleks ta elu võinud kujuneda hoopis teistsuguseks. Tädi klemm koos seitsmeaastase tütre piltšinjaga üüris kahte armetut tuba Baltimore'i äärelinnas. Samas majas elas ka Edgari vanem vend. Aeglaselt tuberkuloosi ja alkoholismi hääbub. William Henry puu. Tädi klemm teenis elatist õmblemisega. Vahetevahel pani taaga pähe Vesedanu ja läks almust paluma. Edukatel päevadel istuti kolmekesi katkise jalaga kõikuva laua taha. Mitte üks, vaid kaks korda päevas. Edgar võis saada ülemäärase tassi teed. Ta häbenes kohutavalt oma priileivasööja staatust. Ei julgenud tädile ja täditütrele õieti silmagi vaadata ning vandus kõrge lennuliselt, et kõige lähemal ajal ootab teda rikkuse kuulsus. Vaene tädi klemm pidi mitu korda ennast surnuks ehmatama, kui tabas vennapoja öösel töötamas. Küünal ees, silmad kinni, istus puulaua taga, pomises end ette midagi seosetut, haaras siis pliiatsi ja hakkas kiiresti-kiiresti otsekui dikteerimise järgi kirjutama. Ühele järjekordsetest käikudest, ühte pooltimori ajakirja toimetusse kohtas proosal noort poetessi liis truuni. Laine kutsustada enda saateks spiritistliku seltsi koosolekule. Iisatus pooboltimoori ühte jõukamasse majja. Heid võttis vastu elegantne kerges voolavas siidkleidis perenaine. Ei suutnud pöörata pilku daami salapäraselt looritatud pilguga näolt. Kada, silmitses ainiti hõõguva pilguga kehvalt riides kõhna noormeest. Hämarasse tuppa oli kogunenud inimest 15. Istuti ümmarguse laua taha ja taldrik alustas oma salapärast pöörlemist. Poos sai nende spiritistlike seansside alaline osaleja. Peagi ilmnes, et uustulnuk-l on erakordsed meediumi võimed pookas taldrikukeerutamist harrastama üksinda oma väikeses pööningukambris. Poom esitada kõrgematele jõududele saatusliku küsimuse. Mida ta oma õnnetu eluga peaks peale hakkama. Kas teha ise kõigele lõpp? Lait õega ning õnn ja kuhu siis on sinuga kuuliste ootamatut vastust pooli segaduses, mis veider soovitus. Ta orienteerub müstiliste õpetustes üsna hästi ja teades, et mõned neist aktsepteerivad sellist abielu, pidades seda isegi jumalikuks. See avavad inimesele ennenägematud võimalused. Pilk väreleval küünla leegil esitas bow endale ebameeldiva küsimuse. Kas ta pole mitte ületanud piiri kujutlusvõime ja haiguse vahel. Naid. Rosalie väikseke oli jäänud Richmondi Mcanside juurde, kes võtsid pärast ema surma endi juurde. Kõik hüüdsid teda väiksekeseks. Kuigi ta oli Edgarist vaid aasta noorem. Nõdrameelne oleks tema kohta palju öelda. Aga keskmisest väiksema intellektiga oli ta küll üle üheksaaastase lapse. See vaevalt ulatus abielluda rosaaliaga selle armetuga, milline narrus isegi Edgergele terve mõistus soovida jättis, sai aru, et see on liig mis liig. Ning siis järsku tundus talle, nagu oleks ta kuulnud kellelegi vaikset magusa toet. Errshisini täditütar Virtshnja 12 aastane sinisilmne ingellik olend. Kas ta ei võiks abielluda Ventšinjaga pool haaras kohutav erustus vaimud vaimudeks. Aga kui järele mõelda, siis süütu lapsemeelne versiine oli tema jaoks kõige armsam inimene maailmas ainuke olevus, kes siira vaimustusega viskustele kaela, kui ta koju tuli. Ainukeseks tunnistajaks oli lesestunud lohmakas vana naine. Missisklemm. Pruudi ema Jevgenia näost võis selgesti välja lugeda pettumust. Ta oleks nii väga tahtnud kuulutada kogu maailmale, et on nüüd täiskasvanud daam. Kuid vähe sellest, et talitus viidi läbi salajas keelasid ema ja abikaasadel rangelt rääkida toimunust ükskõik kellele. Isegi kirikuraamatusse jäeti sellekohane kanne tegemata. Foo imestas isegi, et oli suutnud ilma erilise raskusteta, mis siis klemmile augu pähe rääkima. Vaesele tädile piisas lubadused, niipea kui Edgar on abiellunud, läheb ta tööle, ei võta perekonna ülalpidamise enda peale. Siis klemm kartis paaniliselt, et vennapoeg jätab nad maha. Oli too ju ainuke hing, kelle peale loota. Tädi Klembutis väimehelt piduliku tõotuse, et too ei puutu alaealiste abikaasad enne, kui see on täiskasvanuks saanud. Lubatud imed ei lasknud ennast kaua oodata. Voltimori, nädalaleht voltimarssaatse diviisi, ta kuulutas välja juttu ja luulevõistluse preemiatega 100 dollarit parima juttu ja 50 parima luuletuse eest. Poo võitis mõlemad auhinnad. Vähe sellest, ajaleht avaldas tema juhtustuse ilmus seal veel ka tunnustav artikkel linna kõige mõjukama kriitiku sulest. Poolevides ajalehte, hämmeldunud ämma nina ees ja hõiskas vaimustusest. Kuula ikas keel ammendamatu fantaasia, imetlusväärne eruditsioon. See kõik käib minu kohta sellega imede lõppenud poogias nüüd tegi aktiivselt kaastööd vooltimul, kirjadele kuulis, et tema armsas Richmondis on kohalikus ajakirjas vabanenud abitoimetaja koht. Tänu soliidset soovituskirjadele sõida koha ilma suurema vaevata endale. Poo väike perekond sõitis Richmondi ja seadis end sisse üürimaja teisel korrusel maalilise vaatega jõele ja Kinkudele, mida Edgar lapsest saadik nii väga oli armastanud. Ainuüksi 1835. aastal avaldas hooajakirjas 10 oma jutustust hulga luuletusi ja katkendeid draamast. Politsei seal. Tänu temale kasvas ajakirja tiraaž kolmekordseks ning peatoimetaja vait oli valmis talle ootamatult sülle kukkunud aardest kirikus küünla süütama. Töölaua taga istudes tabas puu tihti endal peatoimetaja uuriva pilgu vaid kutsus teda enda poole külla. Kar pani tähele, et peretütar Elsa punast ahvatleb, kui teda näeb. Igal sobival juhul kutsus neiu teda aeda jalutama deklameeristada Shakespeari kinkis raamatuid ja iseenesestki, mõista ootust, temapoolset tähelepanu avaldusi. Oit omalt poolt viis jutu teinekord otsekui juhuslikult pereelu eelistada. Kord tähendas aga otse, et Poom meeldib väga, tema tütar leiad temal kui isal poleks midagi selle vastu, kui sellised vihjed panid Edgarile südamel, rinnus, hirmust krampi tõmbama. Sest mitte ükski elav hing ei teadnud, et puu on abielus. Kõik arvasid, et klemm ja täditütar on lihtsalt tema ülalpidamisel. 16. mail 1836. aastal võttis puhu. Väikeses Richmondi kirikus toimus sugulaste ja tuttavate juuresolekul. Tema kordus laulatus, nõbu vürginiaga. Mis oli ka tõsi? Tüterlast nähti sageli linnapargis, kus ta koos Edgari jõe rosaaniaga muretult kiigel kiikus armetur. Millegipärast oli pool alati valus neid koos näha. Lõbuda, tabamatu sarnasus hirmutas teda. Pauk tuli sealt, kust seda kõige vähem osati oodata. Jumal ise teab, millistel põhjustel ilmus äkitselt riigi teisest servast Richmondi missisklemi vend Nelson puu ja kuulutas kogu linnale, et kaabakas onupoeg on Arrinud oma alaealise virghiilia. Eelsed sõbrad põrkasid Boost eemale ja tal tuli jälle ülepeakaela pageda. Algasid piinarikkad rännuaastad üürikeseks ajaks õnnestus pool kanda kinnitada. Philadelphias kohalikus ajakirjas suhtuti nooresse kirja mehesse uudishimu ja lugupidamisega. Ta sai Johnson mägeseni abitoimetaja koha. Üks kirjastus avaldas puujutustuste valimikku boostercas unistus omaenda ajakirjast. Ta koostas vastava projekti. Kuid paraku ei suutnud kokku saada vajalikku rahasummat. 1841. aastal avaldas ajakiri esimesel loogilistele järeldustele üles ehitatud detektiivloo mõrv, ruum Moorgiale. Selle ilmumine tähistas detektiivzhanri sündi ja selle peategelane ogist pääl oli esimene kirjanduslikes salapolitseinike pikas rivis. Jutustus järgnes juutvustusele artikkel artiklile pooli tippvormis. Teda tunti, teda hinnati. Kuid samas oli suhtumises temasse tundega mõningad ette vaatlikuste kõhklemist kuidagi imeliku, ise kahvatualti mustas kaelani kinni nööbitud, palitus nähtamatuse kaugusesse suunatud pilguga mees. Po märkas ka ise järjest kasvava õudusega, et ta on pikkamööda hakanud seosatult kõnelema. Varem polnud temaga kunagi midagi seesugust juhtunud. Järjest sagedamini hakkas ta töölt puuduma ja kadus ära mitmeks päevaks. Ja mis siis klemm tõstsid esialgu häiret, teatasid kadumisest politseile, kuid ajapikku harjusid tema kadumisega ära tundes erutusseisundi lähenemist, katsus pool linnast inimeste silme alt kaduda ja uutes, nagu taga aetud kummitus, mööda ümberkaudseid põldusid ja tühermaid. Teinekord leidis tädi ta linna kalmistult sügavas teadvusetuses. Naasnud pärast eksirännakuid koju, sööstis pooma väikese naise juurde ja külvaste üle palavate suudlustega. Ta ei lasknud versiiniat endast sammugi eemale, sundis teda istuma enda kõrval, kuni ta kirjutab, luges talle ette oma judinaid tekitavaid lugusid, mis panid nooriku hirmust värisema. Jevgenia sai 16 sai 18 kuid Edgari jaoks oli endiselt kujuteldamatu läheneda talle abielumehena. Tädi klemm jälgis üha kasvava hämmeldusega abikaasasid, kes elasid nagu vend ja õde. Seal polnud enam vähematki kahtlust. 1842. aasta jaanuaris solid puu kitsukeses kodus, külalised. Istuti kamina ees. Edgar tõi harfi, et Virginia nagu tavaliselt külalistele laulaks. Kuid nägu jäi endiselt kahvatuks nagu vaha. Nii tema hääles kui kogu hapras olekus oli tõepoolest midagi ingellik. Silmad veegalkvel jälgis Edgari jumaldav pilk iga tema liigutust. Äkitselt haaras meil siin ja kahe käega kõrist ja tema valge kleit värvus verest punaseks. Kohale saabunud arst diagnoosis vähimagi raskusteta diisikus. Saatuslik haigus oli jälitanud pood, koguta elu sele kätari surnud tema isa, vend. Nimi tuli sellesse haigestunud ka tema naine suhtus virsiini haigusesse kui kohtuotsusesse ise endale. Ta oli veendunud, et üksnes versiini on see, kes kaitseb teda kaose ja pimeduseriigi ning lõpliku aru kaotuse eest. Jevgenia tema talisman, tema kaitseindlus. Kui lahkub tema, pole siin ajalikus maailmas kohta, ka tema jaoks. Tõi naise haigevoodi juurde arst. Istus öid ja päevi tema voodi ääres soojendades oma peostama külmetavaid käsi. Esimest korda elus hakkas puhu palvetama. Ta palus, et jumal ei võtaks temalt ära ainukesed olendid, keda ta armastab. Tal tekkisid häired südamega ning missis Klemm ootas hirmuga, et tema, Roomeo ja Juulia maetakse ühel ja samal päeval. Poo kirjutab aastaid hiljem. Nirsiinia ellujäämiseks polnud vähimatki lootust. Ma jätsin temaga alatiseks jumalaga, elasid läbi kõik ta surmapiinad. Ta paranes osaliselt ja ma lootsin jälle. Sama aasta lõpul lõhkes veresoon uuesti ja uuesti ja uuesti. Ma läksin hulluks, aga vahepeal olid pikali õudsed ajad, kui ma olin mõistuse juures. Teadvuse täieliku kaotuse hooaegu, ma jõin. Ainult jumal teab, kui sageli ja kui palju. Sellel raskel eluperioodil otsis puu tihti lohudest oma sõpra. Sääne oli Francis oskuudi New Yorgi kodunt. Semjon oli kunstnik ja kutsus pood sageli seanssidele, et maalida tema portreed. Selleta käendalt hoidsid oskuudid sõpra Rammusate lõunatega ning katsusid igati pääst teda mustast masendusest. Nad ei osanud oletadagi, millist tormi tekitab puu hinges nende siiras sõprus. Pehmed tugitoolid, kullatud raamides, vanaaegsed peeglid lõbusalt praksuv kaminatuli. Kõik need mugavuse ja õdususe atribuudid sõprade kodus tekitasid Edgaris seletamatut rahutust. Kord märganud nurgas C4 nikerdatud jalutuskepp b. Puhub õpetas samasugune kepp oli olnud, alanes tema kasuisal. Pärast seda, kui kasuisa ta minema kihutas. Polnud enam kunagi hinganud sisse seda rahu viia comfordi õnnistatud lõhna. Puhu vaatas kõrvale, kui essaa möll õrnalt naiste embas ja naine tema pead silitas või kelmikalt teda lehvikugawastu kätonksas. Ta punastas ja sattus segadusse, kui perenaine teda Deculteeritud kleidis vastu võttis. Pooleli, piinlik endale tunnistada, et teda valdab pall kannatamatu soo, emmata sõbranayst. Puu ei mäletanud, kuidas see juhtus, kuid ükskord naasnud oskuudide juurest oma kõnedesse kütmata korterisse, mõistis ta äkitselt. Vihtleb seal kõike, ihkab laiali valgunud kehaga tädi klemmi. Tema heasoovlikkus vihkab isegi issand, anna andeks, patusele hingele. Puu võitles meeleheitlikult, teadmata, kus temas tekivad vihaga Tšetšeenia vastu. Enam ei soojendanud. Ta tema käsi oma peos ja silmitsedes külmaltama kannatavat vahe, nagu mõtles, et kui ta ükskord sureb, saab ta elada normaalset elu. 1845. aasta jaanuaris ilmus New Yorgi America Reviews Eskorpu kõige kuulsamas luuletus ronk. See pälvis rohkem tähelepanu kui ükski teine tema kirjatöögeenius. Geenius ei väsitud tema aadressil kordamast. Nendes saatuslikes ja prohvetlike värssides etis puu Viršiinega Jumalaga. Ridade vahelt võis välja lugeda, et pool tunnistab, et kõikide unustuse on tabanud fiasko. Puutus täiesti teiseks inimeseks. Riietus hästi, käitus tagasihoidlikult, ei tarbinud alkoholi. Tema kõne hämmastas tuttavaid, erakordse kainuse ja mõtestatuse, puhast poossey New Yorgi kõige kuulsamate kirjandussalongide alaline laiali enam. Ta ei jätnud vahele ühtegi moodsat teatri etendust, mis aga peamine asus tööle populaarse Broadway Journali toimetajana. New Yorgi kirjanduselu eestvedajatest sahitama lähimad sõbrad. 1847. aasta külmal jaanuari hommikul saatis ta tikklemm väimehe järele kes juba mõnda aega oli elanud perekonnast eraldi teatega. Et Virginia on suremas. Kuidagi Irustab, joob ta teda enne surma veel näha. Õnneks ei mõistnud see väike haigusest vaevatud laps naine kunagi, et tema jumaldatud Edi on talle ammu selja pööranud. Ta lõi oma kõhnad käed mehe kaela ümber ja sosistas, et armastab teda igavesti kah seal. Nende sõnadega langes naine jõuetult tõdele vaikis igaveseks. Puu elus algas kõige kummalisem ja inimsuhete poolest kõige keerukam periood. Paar aastat tagasi oli ta kohtunud kirjandushuvilise lesknaise Saara Helen uitmaniga. 1848. aasta sügisel kohtus ta naisega uuesti ja tegi talle ettepaneku abiellumiseks. Daami suguselts oli kategooriliselt kosega vabast. Naine ise kõhkles ja kahtles, kuid nõustus lõpuks siiski tingimusel, et peigmees jätab joomise maha. Puu mõistagi oli valmis seda tõotama. Kuid kui pulmapäev oli juba kindlaks määratud, sattus kohalike noormeeste seltskonda need jootsid täis ja peigmees ilmus purjuspäi pruudi juurde koju. Nüüd sekkus asjasse pruudi ema. Toimus pisaraterohke jutuajamine, mis soovitmana mõjus pool minestanud Sophale. Seepeale võttis pruudi ema ohjad enda kätte, katkestas kihluse. Ja lugu oligi lõppenud. Samal ajal, kui puu üritas tanu olla saadamise suutmani, vandus ta armastust veel teisele daamile. Näenseeritšmandile, kes oli abielus, elas oma mehega kenasti koos poobistist, intiimseid, üksikasju oma kihlusest, mis siis uuekümmendiga Guysiklus katkes. Kirjutas puu missise. Richmondi lähete väldib edaspidi kirjanduslike daamide katkutõbist seltskonda. Ta ei pidanud lubadusest kinni. Suheneda kõikidega oli tõenäoliselt seksuaalne. Pigem oli see vaid igatsus vastassoo seltsi järele, sest Viršiiniat enam ei olnud ja tühik tuli täita. Richmondis loenguid pidades kohtus puu 1849. aasta sügisel uuesti oma poisipõlve kallimaga. Valges purjeriide satter kuues ja valges vestis härra. Tohutu lillegi käes põlvitab hoolitsetud väljanägemisega lopsaka umbes neljakümneaastase naise ees kelles võib suve vaadaga ära tunda sääre Elvira roislerit Ko esimeste Richmondi armastust. Ja, ja ta on jälle kodulinnas, tan, kuulus, tema ees on avatud kõik uksed. Poos, saabus siia New Yorgist teha. Abieluettepanek on ju alati armastanud teda ja ainult teda paraku lahutati vägivaldselt. Nüüd ei takista keegi neil kõike otsast alustada. Emilia tundis puu ära nagu igal naisel, nii oli ka temal meeldiv kuulata selliseid mesisõnu don rikka kaupmehe lesk. Tal on kenake varandus ning ta on iseenda peremees. Miks ka mitte? Edgar aitaks tal nooruse tagasi saada. Ainult et selle asja juures oli üks väike, aga selles tema ees põlvitavas mehes oli miski mis teda hirmutas, kuid mis seda ei suutnud kuidagi mõista. Pulmapäev oli kindlaks määratud. Tähtsa sündmuse eelõhtul tuli peigmees pruudile külla. Teenija laskis külalise sissejuhatus perenaise magamistuppa, papppuu astus sisse ja nägi valgetel linadel poolpaljast. Simuralt naeratavat Elmiirat. Lihava roosa ihu nägemine. Tekitas puhus põletavat ületamatut tülgastust. Ja pime tormas puu sadamasse, istus laevale ja sõitis poolte puuri. Ta sõidab oma virsiini oma kullakese juurde. Benseeni annab talle andeks, taastub nende korteri uksest sisse ja virsiini viskab rõõmsa hõiskiga talle kaela. Ainus asi, mis talle muret tegi, oli neetud must linn, kes asustada jälitama, kui ta emira juurest minema jooksis. Ta üritas ronka minema ajada, kuid asjata. Ronga võigas kraaksumine muutus järjest püsivamaks. Lõpuks access poole tunduma, nagu oleks kohutav hääl tema enda kõristi. Paar päeva hiljem kolmandal oktoobril veidi räpane ja poolsurnud luuletaja ühest pooltimoori Rummi poest ja toimetati haiglasse. Tõeliselt teadvusele tulles ei suutnud selgitada, mis temaga juhtus. Seejärel langes taas teadvusetusse ja suri neli päeva hiljem teadvusele tulemata. Kalendrileht näitas 1849. aasta seitsmendat oktoobrit.