Tere kuulama keskkava mina olen Toivo Tootsen ja ma käisin usutlemas kauaaegset laste tohtrit ning hobi humoristi Eha kostabit. Juttu alustasime juurtest, mis Eha kostabil on Võrumaal. Nüüd on kolm suurt haru ja, ja need harud on kusagil. Esimesed kiriku andmed on 1832, on siis, ühesõnaga minu haru ja minu otsesed esivanemad on Jaan ja Eeva Jaan ja Eeva. Ja kui meil oli esimene kosterite kokkutulek, mis toimus Sõmerpalus Sõmerpalu algkoolis, mind pandi, kui kirjaoskajat inimest pandi registratuuri ja ma pean ütlema, et ma nägin seal suurt vaeva neile kui 424 inimest ja kõige huvitavam oli see eri perekonnanimesid oli esimesel kokkutulekul 56, ühesõnaga politseisse tulnud naisliinid, kes on abiellunud, need saavad uued perekonnanimed, nii et minu kõigele vanem elus olev onu tõeline onust munaga pool onusid oli väga vapustatud, kui ta avastas, et nendel on Nikiforavid suguvõsasse tekkinud ja siis ta oli nii hämmastunud ja nii imestunud et kui oli, siis pärast suures saalis juba koosviibimine siis onu tõusis ülesse, küsis, näidake ennast välja, millise tehnikiforavid on. Need olid kenad, haledad blondid sinisilmsed olendid. Asi oli lihtsalt selles, et mees oli selt Vastseliina kasaritsa poolt, kus on väga palju vene perekonnanimega seal Petseri Petseripoolne külg. Nii et, et kosta, vaid on palju. Ja nüüd iga viie aasta tagant olnud kokkutulek. Mina ei ole saanud tehnilistel põhjustel sinna minna, sellest kurb see üle-üle-eelmine aasta oli viimane kokkutulek, siis olime oma infarktiga hädas, siis ma ei saanud tervislikel põhjustel sõita, sellest oli muidugi väga kurb meel. Aga ma arvan nüüd kokkutulek, kui tuleb veel. On Morkustabihka teie suguvõsast. Mark Kalev, nende talu oli, oli meie talust nii et kui üle põllu, mis olid natukene kumer nagu Võrumaal, kõik need pinnad, kumerad on üle kumera, põllu oli suveti näha puude nagu ikka, Eestimaa talud on ju ümbritsetud põlispuudega, nende põlispuude otsad, tipud olid näha üle põllu. See oli margitalu. Ja need nagu minu isa nimetas, kes oli taluvus, kõige vanem poeg, see nimetas ikka, et, et oh, lähme järgmine päevakorramarkide juurde, no mina olin nii väike, mind ei võetud markide juurde kaasa, minu jaoks jäi mingisuguseks selliseks väga imelikuks. Kaks sinna läksid täiskasvanud külla. Ja vot sellest samast margitaluvust ongi siis pärit Mark Kalev. Tema ema ja isa läksid 44. aastal ära ja ja meie jäime maha, kuna minu ema oli rangelt otsustanud, et tema oma jalga kodumaa pinnalt ei liiguta kunagi. Selle tõttu võiks mõni panna oma jalga selle koha peale asemele, temal oli see põhimõte, isa oleks muidugi tahtnud margid läksindi võrumad läks palju inimesi kosta, kosta pid läksid ka küllaltki küllaltki suur hulk, nii et minek. Kindel, aga ema tahtmise jutt. Me jäime siia ja ma pean ütlema, et ma olen täiesti õnnelik, et ma jäin siia. Minul on ka seesama põhimõte, et niikaua kui omama jala hoian selle koha peal ei saa selle koha peal ikkagi Tiinama jalga panna. Mis mälestused sul võrumastun? Oi, saajad lõhnavad imeilusad. Ma olin väga pisikene, kui minu ema ja isa viisid mind nagu ühe väikse pakikese sinna vanaisa tallu ja niimoodi, vaat siin omatsi eak, ehkis eakesed ja, ja siia Aia pääl ära roni havi sinna loitsude juurte üle aia kukkuda. Hiigelsuured, mitte kolhoosi sead. Ja, ja kui ikka niisugune Mullen astunud sihuke suur siga, mitu korda elus ühtsel vanaisa talus jala peale, ma tean, mis see tähendab, see on hirmuäratav, lokku tegelikult jään siis näidati mulle, kus ma ei tohi laudas minna, oli pull, oli, oli rõngaga võimsal lauda seina küljes, nagu need maagilist laudad on. Sellest laudast tuli vanaisa talus hiljem kolhoosikeskuse. Kolhoosikeskne laud tuli sellest laudast vanaisa palju hobuseid ja üldse see oli võimas talu pyha talu. Aga kuna vanaisa talus oli ainult kaks poisikest, siis varsti, kui mul hakkas juba initsiatiiv arenema, siis mina läbi kaasu metsa algul kasumit läks, nimetati niisugust väikest metsa, väikesed männid olid seal ja vahel ka mõni kuuseke ja siis tuli tööline varuma. See oli umbes paar kilomeetrit, oli siis Vagula järve äärde ja see oli järvere mõis. Seal oli minul onu talu, kus oli lugematu hulk onupoegi ja kaks onutütart ja vot sinna tahtsin mina iga päev nagu hommikul silmad lahti, tegin, niimarin läbi metsa jälle seal järve ääres, kuni lõpuks vanaisa, taluinimesed said kõik aru, et ega seda kõige nooremat kohta seal kinni ei pea, et kuda lapsinna järveressi minna. Siis las ta läheb ja siis ma olingi põhiliselt suuremast perearst ja sakslaste ajal olingi vajadusel järvere mõisas, kus oli väga-väga palju noori, oli. Seal oli muga esimesed, sellised väga lähedased kokkupuuteid sakslastega. Sellepärast järvere mõises olid need välisandarmeerial. Ketikoerteks nimetati neid. Võin ütelda, et mul on nendest head mälestused, aga mis puutub Võromaa mälestustesse, siis Võrumaal sain ma kõigepealt aru, mis tähendab üks õitsva pärnala järvere mõises oli tohutult pärnasid vanad põlised pärnad. Võrumaal sain mina maitse suhu, mis tähendab tõeline põlismets selline, kus on kus sa lähed mustikale? Siis ja mustikal. Me käisime eesti seal ju noh, kaks kolm last võtsid korvid ja läksid metsa mustikale. Mis 45.-st aastast alates oli ju täiesti keelatud Lugustega enam keegi ei julgenud metsa minna, sest sa ei teadnud, kes sulle vastu tuleb, on ta punane või valge, nii oli ju Võrumaal. Kõik need pärast aastaid oli seal ju väga hirmus. Ja seal sain ma aru, mismoodi peab üks tõeline mets välja nägema. Järveres elav onu, tema oligi metsnik, tema võttis mind vahetevahel metsa kaasa, viskas püssi üle õla ja tule, vaatame kuis mõõteanum. Ja siis ma läksin ja kui sellises metsas kõndida, siis tõeline sammal peab olema niimoodi, et et lapse jalg vajub ikka põlvini nihukseid Paksu koheva sambla sisse särmedeni tutvustama ussidega igat sorti sõnajalgadega. Ja millesse on muidugi meele tult. Kiindusin oli, Vagula äär on job alistatud kalmustega, kus siis linnalaps oleks kalmusid saanud, kalmuse lõhn on mul kogu aeg nina siiamaani ma võiks ütelda, kui ma näen mõnda veekogu, siis ma alati mõtlen, kas see võiks kalmuseid olla nuusutavatsioonilise kais, mida tänapäeva noored nimed võtavad, see oli täiesti niisugune. See oli täiesti kais. Nüüd ma olen meedik ja olen õppinud meditsiinilisi aineid ja ma nüüd ma tean, et kalmusejuured eritavad tõesti pool kergelt nõrku narkootilisi aineid ja nii istusime me siis seal paadisillas oma kaugele järve minev paadisild. Järve kallas oli liivane ja, ja läks alles kaugele sügavaks. Otse meie paadisilla vastas üle järve oli see koht, kus Võhandu tuleb Vagula järve, nii et üks läks paadiga, hoidis kalmuse juurt ninaal, silmad pahupidi peas ja, ja teised ujusid siis kõik paadi kõrval oli range käsk onu poolt. Üldse kõik lapsevanemad, kelle lapsed elasid seal järvere maise maadel kõik võitud üle järve, risti-põiki diagonaalis ja kuidas soovite, aga keegi peab paadiga kõrval olevat, kui midagi juhtub, et siis oleks abi kohe saadaval ja sellest me pidasime kinni, sest et uppumist me kartsime tollel ajal ikka juba kõik, me olime nii suured, targad ja vaat sellised lõhnad ja, ja küünid. Ühesõnaga ma ma tunnetasin, et ma olen ikka läbi ja lõhki maainimene, muidugi ma õppisin võru keele nii ilusti ära, et kui siis septembris pakikene Tallinnasse siis toodi või õigemini suuremast peast siis ma viriseda ja vinguda, siis tulin siis siis linna tagasi siis ma, et karistada oma oma kallist ema, kes oli mind kolmeks neljaks kuuks jätnud sinna Võrumaa metsikutes tingimustes, siis ma rääkisin temaga jonnakalt võro keelt ja siis ta jooksis vahetevahel käsi ringutades teise tuppa ja hüüdis mehel, et sa vaatad. Ma ei tea mitte midagi aru, mida ta mulle ütleb. Sellepärast kui võru murrakut rääkida veel kiiresti ja siis mära, see on täiesti kiiresti. Ja mõnikord oli ka niimoodi, et kui kooliaeg tuli kätte ja ma läksin septembris kooli siis lugemikudes oli Eesti ajal ju palju võru murrakut tükke, nagu öeldakse, tekste oli niukse jutukesi. Klassijuhataja teadis juba, et koostabi oskab aru murrakut, siis mina olin klassi ees raamatuga ja lugesin siis püüdlikud vooru murraku siia ma ei saanud üldse maru kaua aega, ma ei saanud palju aastaid, ma saan aru, miks kõik naeravad koledate häältega, terve klass oli lõpuks naerust kõveras ja klassijuhataja või siis eesti keele õpetaja ütles alati, et jumal jumal, ma täiesti niisugune tunne nagu oma aeg käelise võrukesega koos legi minu uhkeks ja ma ei saanud ainult aru mikspärast, teised naeravad. Isegi sakslaste ajal oli, lugemikudes oli, oli, kui ma käisin õpetajate seminari algkoolis siinsamas Tallinnas Narva maanteel siis ka eesti keele õpetaja taipas varsti, et mul on midagi niisugust. Võru Võrumaa lõhnad on küljes ja kui oli võru võrukeelne tekst, siis siis anti mulle ette lugenud ja ma lugesin muidugi suure mõnuga, kui midagi Võrumaast kirjutatakse või üldiselt Roomas kirjutatud viimastel aastatel ikka järjest rohkem ja rohkem. Siis on mul niisugune tunne nagu nagu, nagu midagi sooja mässiksinud enda sisse, niimoodi keeraksin nii nagu pirukaid tehakse, moos keeratakse sisse, siis mul niukene moositunne keelel keeratakse midagi mõnusat tainast ümber. Ja ma tunnen, et kui, kui Võrumaal mind näiteks vaja oleks või kui Võrumaa näiteks kutsuks mind, ütleme siis niimoodi pateetiliselt. Et siis siis ma täitsa läheksin, näiteks kui Võrumaa, Võru linn oleks niisuguses olukorras Ja kui Võru linn kutsuks mind sellel põhjusel, et siin on neid nii palju, et tulge omad, need kah platsi. Ai Jummal ma läheks loomulikult siis siin niisugused minu suhted Võrumaaga, sest ikkagi see teisest kolmandast eluaastast kuni 15. eluaastani prahti ikkagi kõik suved, praktiliselt kõik suved Võrumaal. See see kinnist Näiteks minu ema pelgas ja tema, tal oli Tartu linnast pärit tüüpiline linnainimene. Tema, tema kartis seal, tema pelgas seal näiteks mina, minu, minu kõige paremad magamisentalli pealsed magamised, kui nad krõmpsutavad all vanaisa armastas meeletult, hobusid oli palju ja siis, kui nad kõik koos krõmpsutavad siis see on niisugune muusika, heina lõhn seal. Aga kui minu ema proovis seal magada, siis tema kahe tunni pärast võttis oma teki ja ronis redelist alla, sellepärast et krõmpsutamine ei lasknud tal magama jääda ja siis igal pool torkasid teda heinad ja minu jaoks olid nüüd heinad kuidagi nagu nagu, nagu nagu pidid seal olema, nii et mina, mina harjusin seal elama ja mulle meeldis seal elada. Mis puutub Võrumaa söökidesse, siis minu jaoks on terveks eluks üks selline imeline mõistatus. Võromaal kasvatataks tatart kasvatada tee ja Võrumaal kasvatati lina minu jaoks, kes ma armastan meeletult kõikvõimalikke värve, ma mäletan seda tagantjärgi, ma sain aru, kuidas ma värvide maias olin, ma läksin näiteks põldude vahelt, ühel pool oli helesinine kõik ja teisel pool on tumeroosa. Tumeroosa on õitsev tatrapõld ja see helesinine on õitsev linapõld. Ja tatrapudru tehti õige, mida minu minu pool, vanaema ühesõnaga võõras vanaema. Kuna vanaisa oli kaks korda abielus. See võõras vanaema ehk pool vanaema, hoolitses ka minu eest väga hästi maade maht, kõige paremad mälestused. Kui ta oli võõras, vanaema kõlab muinasjutuliselt, noh, nad peaks olema halb inimene. Ma ei mäleta, et ma oleks Võrumaal midagi nii kohutavates hulkades söönud, kui tatratangu mulle pandi algul väiksed kausid Teie või silm sees siis nad nägid, et ma kraapisin väga demonstratiivselt seda savikausi. Ah missugune päev oli see, mul tuli praegu meelde, kui kausis eta tuli õue peale. See oli kaugelt oli kuulda juba seda klirinat EKLA erinev ja siis need kaks poissi seal ta alusturid õudse jooksuga Kuunoya Arnaad kausis ettakausis, eta sait või ja siis siis kui see kausisetu sõitis õue peale, siis me võiksime valida sealt kauss ja see oli tahud, suur seiklus kogu selle päeva pika aja jooksul. Ja siis pandi mulle, kuna peres oli palju klusega kausi setud sõitsid Eesti ajal ikka väga-väga-väga tihedalt ringi mööda Võrumaal, eriti siis. Ja siis ma sain suurema kausi ja, ja kui seal nägin, et sellest natuke suuremaks tuli mulle ka vähe, siis anti mulle veel suurem kauss ja lõpuks oli mul pere kõige suurem kaussi ja ma sain niimoodi, et ma olin pärast kapsapead vahel iili kapsapead olid tavaliselt ikka meil niimoodi maja talli vahel oli niisugune köögiviljapall oma nagu nimetatakse ja siis olin ma nendesamade kapsapeade vahel selili, kauaks ajaks ikka mitmeks tunniks selle peale ja küll olen terve eluaeg ma püüdnud poest ostetud tatratangu samasuguse maitsega tatratangupudru keeta endale isiklikult, sest peres keegi ei armasta seda. Seda pudru siiamaani, ma ei olnud kedagi peale enda siin näinud siin lähikonnas, kes seda tahaks. Ma ei saa enam maitset kätte. Ma ei taipa, kuidas nad Võrumaal seda tegid, oleks ma siis osanud vaadata, kuidas kuidas vanaema seda teeb. Ja muidugi Saustid ehk nagu nimetatakse hämmetusiaalse Härmetus, mis neelab oma kartulid väikse vere või ja kui nende verevete peale seda hämmetusest valasid. Armas taevas, kuidas oskas vanaema seda hämmet teha? Kohutavalt võimalus, see oli, see oli nii hea maitsega küll, eluaeg olen ma proovinud Niukest hammetest teha, siin sousti, tehti sea, ma vaatasin ise, tehti sealihaviilu kehtest praeti ära ja sibulad, aga vot ma ei tea, kust tuli see maitse või kas tõesti on niimoodi, et see, mis seal lapsepõlves oled, et see kõik läbi elanud, et see kõik on hulga parem ja kõige võid kärbsed olid suuremad, päike paistis kollasemad. Ei, ma ei usu, tali lihtsalt hirmus hea maitsega. Ja muidugi meevõtmised, järveres oli onul oma 10 15 mesipuud oli metsnik ja siis mütsniku talu hoovi peal põldusid ei olnudki metsniku talul nihukesi suuri, siis olid mesipuud. Ma tundsin ärati ära instinktiivselt, millal meevõtmiseks läks, ma olin jälle järveres nagu kõpsti kohal. Ja, ja ma ei oska ütelda, mikspärast näiteks minu ema, kes sinna vahetevahel sattus samal ajal alati hammustada, aga mina mitte kunagi. Mina olin alati onu kõrval, kui sellel ei olnud ka mingisuguse niukse atribuute peas ega, ega kindaid käes või paljastega ega töötas ja ja vahetevahel tõrjus ainult kõrvadest, või kui hakkasid ronima kuskile niimoodi sissepoole talle siis lükkas nagu vara ja viina ei kartnud ka mesilasi, seal oli pärnaõiemesi, oli seal ja kui ikka külm piim ja, ja see pärnumesi ja jämeleib või ka sinna. Samoa armutegu. Niisugust asja ei oska üldse ette kujutada, kui hea see on niimoodi ise ära süüa, terve supitaldriku teemet, külma piima jätkus ainuld kaevust välja tõmmata, kui kaevu vahet sai käidud, jälle mets söödud. Ja võib-olla sellepärast kah me olime niuksed, allergiavabad ja ja terved, et me saime ikka ikka maal head sööki. Natukene. Kauge. Poolenisti. See klaver, mida siin just enne minu tulekut sätiti ja meister juhtis tähelepanu, et kas te olete kunagi näinud sellist klaverit? E iise. Ja mina muidugi ütlesin, et pole elus näinud. Tei sellist firmat ega sellist sellist klaverit. Klaverimeister oli ka Võrumaalt pärit Ernst Hiis. Ta eestiaegne nimi oli iis, kirjutatakse iha, see ise. Ja, ja Eesti ja lõpupoole oli ju see suund, et võib, võib Eestis teda oma nimesid, tema eestistas ennast siisiks. Ja tema pani aluse klaverivabriku loomisele ta see klaver, mis siin on, see on tehtud kolme 1935, siis ma alustasin klaveriõpinguid ja ja kuna mõlemad isa ja hiis olid või kunagi nii olid harukesed, siis, siis loomulikult isa palus endale klaveri teha. Ikka ikka oma inimesel ja ka teisi teisi tegijaid siin Eestimaal ei olnudki. Praegu teeb seesama hiisi poolt asutatud klaverivabrik meie ülemaailmselt kuulsaid eestowniaid. Sul oli vist väga varakult juba selline kunstikalduvus tähendab muusika poole ja kirjandusega. Pool minu isal oli ka niisugune kirjutama seda arve, tema kirjutas, kuigi theory klarnetimuusikamees lõpetanud Tallinna konservatooriumi. Ta armastas kirjutada, see oli minule tagantjärgi ma olen hakanud aru saama, et ta oli väga kummaline inimene. Tahame, sest, et midagi tema kunagi ei avaldanud, mitte kusagil ta lugeja oma naisel oma abikaasale ja neid asju. Ja mina mõnikord kuulsin siis niimoodi ukse tagant pealt minule suurte loetud, mitte midagi, midagi väga-väga harva, kui ma olin juba päris suur, siis ta mõningad luges mulle, et ta põletas need kõik ahjus ära teha midagi alles. Ja tagantjärgi tundes nüüd natukene põhjalikumalt kirjandust, ma võiksin ütelda, vaat need sarnanesid peet vallaku nendele novellidele ja Jaakob Mändmetsa tüüpivad niisugused niisuguse niisugust stiili ja niisuguse niisuguse tunnetusliku skaalaga line tema novellid. Nii et ma kujutan ette, kui ta oleks asja võtnud võib-olla väga tõsiselt ette. Võib-olla isegi, aga ta ta ei kujutanud üldse ette, et ta tahaks, mida ta ei tahtnud midagi avaldada. Ja mina ju ka tegelikult ei ole midagi tahtnud avaldada. Elu on mul niimoodi läinud, et, et mind on niimoodi pandud kirjutama, nagu öeldakse. Sellepärast et ma kirjutasin. Vot mul oli kirjutamise tarve keskkooli lõpuklassides, seitsmendas keskkoolis oli mul väga tore klass ja nemad tahtsid. No mina kirjutasin ma sõbranna jaoks ühe tõelise armastusromaani, väga põneva sõja ajal oli tegevus luiteneeme, Ain oli selle pealkiri armastuse ja selle ma siis lõin, kirjutas masinasse ja tõin iga päev kooli järjejuttu, aga siis eesti keele õpetaja sai jälile, et midagi käib pinkide all niimoodi käest kätte ringi siis aastaste oma suureks vapustuseks. Trükimasinal trükitud esimene mõte oli tal muidugi lendlehed, seitsmendas keskkoolis eesrindlik kommunistlik kool, järsku tema klassis on lendlehed ja siis ta andsime kõik tema kätte siis lugeda ja siis selgus vaesele eesti keele õpetajale, vaene koostabi, kes kirjutab siin armastusromaane ja poliitikast on asi kaugel, tegelikult kui ta oleks saanud alguses oli lugeda, siis ta oleks natuke poliitik aset leidnud. Muidugi. Tuli suured õpinguaastaid ja esimesed tööaastad ja siis ei olnud mul mitte mingisugust kirjutamise tahetega tarvidust. Ja järgmine kirjutamine tuli siis, kui. Neid lahte traumasid hakkas Tallinna linnas nii õudselt olema, et ma käisin õhtulehe vahet kogu aeg, et kas ei saaks avada rubriiki kaitskem lapsid, kirjutame lastetraumadest, kuidas nad õieti juhtuvad ja kehvika nendes süüdi on. Ja, ja õhtuleht lõimib iga ukse pealt tagasi peeternoomadiga eesotsas. Et ei ole vaja ja mis me nendest koledates veristest asjadest kirjutame ja ei maksa lugejaid niimoodi närvi ajada ja ei ole nendel ruumi. Ja siis tegi koostabi niisuguse ägeda käigu, et ma läksin tolleaegse linna täitevkomitee esimehe asetäitja sooja riskina juurde, ütlesin, et kas saab kord majja. Siis, kuna õhtuleht oli ju sellesama, see hääl siis soojas riskina ainult keeras oma oma oma võluva soengu poolviltu minu poole, kohe teeme selle asja korda, minu juuresolekul helistati sinnasamasse, kus ma olin käinud palju kordi. Ja siis ütles ta mulle, et oodake doktor vastabi kodus telefonikõne, sama päeva õhtul helistati mulle ja küsiti, kus on see rubriik ja sellest peale seitse aastat järjest, siis ma tegin seda rubriiki head, harjusid minuga seal veriste lugudega ära. Aga siis alust alustas tööd nõndanimetatud ahelreaktsioon, siis oli juba täiesti niimoodi, et helistati, küsiti. Me tahame artiklit saada vä? Vetelpääste tahtis neid saada ja siis ajakiri noorus tahtis Hitchcocki lugusid saada. Noh, niisugused õpetlikud ja hirmuäratavad lood ja, ja siis ma muudkui, aga siis ma hakkasin tundma mõnukirjutamisest. Aga vahepeal olin oma meelejahutaja külaline ikka vahetevahel kutsuti mind külaliseks ja ja, ja kui, kui, kui inimene töötab kiirabis, siis ju alati küsitakse, miks kiirabis ka on juhtunud ja mis seal põnevat ja mis on seal hääd ja mis toredat ja ja mina siis rääkisin. Ja siis muidugi jah. Ma pean ütlema, et see meelejahutaja seltskond on pandud mind tegelikult kirjutama sellepärast et nad on väga palju kordi mulle ütelnud, et sa võiks selle paberi peale panna, miks ei pane neid lugusid paberi peale. Siis toolid, Ahto laad, poolpoliitilised suure vaimustusega ja küllaltki teravad mõned lood. Ja, ja siis tulid kiirabilood, pott peas, niisugune Semm meelejahutaja raamatukogus mõlemad ilmunud. Ja nüüd ma kirjutan perele ja kodule, see on niisugune ajakiri, ma sain seal terve lehe, kujutage ette. Ei, ma mõtlesin, kuidas ma selle pere Vadule teen, selle asja, et oleks huvitav lugeda ja siis mul tuli see ideed, et kui kirutaks nii, nagu oleks ahi tegelikult juhtunud, stoori ja lõpu panen esmaabi ja kõik loevad ja kõik rahul. Ja nüüd tulevad need stoori draamatuna. Võib-olla sellel sügisel juba lüüakse nüüd kõik kokku, köetakse ära, pannakse taha ilusti viidet või kuidas neid nimetatakse, et kui näiteks lapsilon, põletussiht, peede häälte vaatab, sealt tagant põle. Ja siis ta ei loe enam seda staarid, vaid loeb ainult seda esmaabi. Vaat niisugust raamatut ma tahan nüüd varsti näha selle annabki välja Tartus selle pere ja kodu toimetus. Ja siis ma lubasin kirjastusele valgus suuresõnaliselt ja, ja, ja pateetiliselt et ma kirjutan nendele ortopeedilised etüüdid kõlab kohutavalt hästi ja nagu, nagu nagu midagi klaveri poole kalduvat asja. Sellepärast et ma avastasin, et laste Aartopeedilisi asju asjadest pole üldse kirjutatud, aga siis ma tahan lõpuks romaani kirjutama hakata. Autobiograafilist ei. Ma arvan, et täna päevalist sest ma kujutan ette, et ega ei pea kirjutama ainult need, kes on 30 aastat vanad. Ka siin või kirjuta inimene, kes on 60 aastat vana. Ma arvan, et kõik oleneb inimesest. Nii palju, kui mulle muljet jäänud on kosta pidu, nad enam-vähem kõik muusikaarmastajad, inimesed. Kokkutulekul sellel esimesel kokkutulekul tuli see võib olla nagu eriti tugevalt välja. Kui inimesed nii palju hulk inimesi laulavad kõik erihääl hotell siis ma ütleks seda, et see on suur musikaalsus ja kui see kokku moodustab väga ilusa harmoonia. See näitab, kui musikaalsed inimesed on ühelt poolt ja teiselt poolt Kõik praktiliselt see on see, ma mõtlen seda vanemat generatsiooni midagi, see on minu onud, minu pool onud, näiteks minu vanaisal oli, oli 10 last. Nendest kuus on, on esimesest abielust, neli on teisest abielust kokku lapsi 10, selle tõttu ühed on päris onu, tehedan poolunud. Vaat see generatsioon nagu minu isa ja minu onud ja minu tädid, need kõik mängivad, mida, kui te midagi muud ei mänginud, seal võrguste mängis kannelt. Ja minu onupojad täpselt samuti, kõik mängisid kannelt või viiulit või akordioni. Need olid need põhilised pillid. Aga noorem generatsioon, see on nüüd need, mis on minu onupoja pojad. Vaat need on nüüd droom, beti mängijad ja ja saksofoni ja klarneti. Sellised pillid tulevad mängu ja kui ta üldse siis tõesti ühtegi pilli mängis, ta peab tingimata laulma kusagil kooris muusikat, ka lembesed on nad kõik tõeliselt muusika on kuidagi nagu nende sees mingil moel. Ja minust pidi tulema ju ka päris kindlasti läbi ja lõhki muusikainimene, kõigepealt ma sain viiendast eluaastast peale ERA viisise klaveritunde ja siis, kui vanus tuli kätte, siis ma astusin konservatooriumi, sest et sellel ajal ei olnud ju muusikakooli, oli ju konservatoorium. Ja, ja, ja ma olin kõigepealt, ma olin klaveriklassis, aga oli üks, üks saatuslik orelikontsert toomkirikus, kuhu, kuhu, kuhu mind mu kaaslased kaasa kutsusid ja ma kuulsin esimest korda tõelist orelikontserti ja see avaldas mulle sellise mulje, et ma andsin kuu aja pärast paberit sisse oreliklassi astumiseks. Nii et 45., kuuendal ja 47. aastal ma olin Edgar Arro orary klassi õpilane ja siis pandi orelil klass kinni, kõik oreliklassi, õpilased jaotati klaveriklasside vahel ära. Orel oli siis pahapill, see seostati ikkagi ateistlik, õpetus oli ikka niivõrd tugev või see propaganda, et, et kõik kesikud kiriku uksest sisse läksid, pidid olema usklikud. Ja, ja oreliklassi nimetati tollel ajal ikka mingisugust natsionalismi ja põrandaaluse tegevuse pesaks. Mina sattusin Laine metsa klaveri. Nüüd on ta tantaali, laine kallak siis ja ma pidasin vastu pärast orelit ja väga raske sobituda klaveri peale. Orel on niivõrd mitmekesine, niivõrd võimas. Ja tema tema teda kas armastad või ei pea temast midagi. Mina oli suure armastusega sealjuures ja ma elasin seda niivõrd üle, et ma andsin lahkumisavalduse sisse, ma tulin üldse, tulin ma konservatooriumist ära ja ma ei julgenud pool aastat kodus isale üldse ütelda seda, et ma olen paberid välja. Kuni siis Edgar Arro vist oli see, kes ütles isale, kes tuli, said kogemata Kaarli puiesteel kokku ja, ja hakkas rääkima, et sellest on kurb küll ja siis isa tuli koju ja see oli midagi hirmsat, mis siin toimus siinsamas kodus. Aga siis isa sai minust, no ei ole midagi, küll Saarele lahti tehakse ja küll sa siis õpid seda asja edasi, lõpeta keskkool ära. Sest see oli kurioosum, olin keskkooli eelviimases klassis konservatooriumis samal ajal, eks ole, noh, see oli niisugune kummaline olukord, aga pärast seda üldse oli väga kummalisi olukordi tekkis. Ja, ja kui siis keskkooli lõpetasin, no ma ei osanud nagu midagi peale hakata. Ja kuna siinsamas Tallinnas oligi meditsiiniline kool, siis ma mõtlesin. Ma ütlen, et elu koosneb väga paljudest vastikutest, juht joostest tuli mulle vastu Kaarli kiriku juures sedasama Kaarli kiriku juures, kus ma viimased kolm aastat olin või neli aastat olin järjest harjutanud ja mänginud, tuli ju minu keskkooli klassiõde vastu ja vahtisin praegu poolteist kuud tagasi, ma astusin met keskkooli ei tule ka, tead, kui huvitaval moel siis jumal, mis asi see meditsiin üldse on. Ja niimoodi siis ta rääkis ja rääkis, ja kuna ma tõesti ei olnud kuhugi astunud, ei osanud midagi pärast keskkooli lõppu peale hakata. Siis ma andsin oma paberit sinna metkooli sisse ja. Hea, kuna perekonnas on alati olnud selline komme, et kui sa midagi oled, alustan sa pead lõpetama. Ja siis ma lõpet siis element keskkooli ära. Aga kuna pärast keskkooli ainimet keskkooli kohutavalt lihtne lõpetada selle kurikuulsa nelja protsendi hulgas, see tähendab seda, et sa saad ilma eksamiteta sisse ülikooli siis ma mõtlesin, et ei, ei lähe kuskile. Las ma olen nelja protsendi hulgas. Läksin kiirabijaama tööle, muidugi, see oli minu õnn. Tallinna kiirabijaam oli minu esimene töökoht. Ma läksin sinna velskri tööle ja, ja ainukene suur pluss, mis oli selle tamise terve aasta jooksul ma sain kohe selgeks, et ma olen nii Juhku üldse juh, võib-olla maalin tohtrite kõrval, rumal. Tähendab, ma olin väga tark velsker aga mul oli kogu aeg midagit mattunud, tunnetasin seda, seda puudujääki võrreldes tohtritega ei mahtunud mulle hinge. Ja siis ma otsustasin, et ei. Ja muidugi tohtrid ise ka hakkasid, paljud teadsid seda, et ma olen nelja protsendi hulgas lõpetanud selle keskeriõppeasutuse noor inimene, mitte hallitanud, mõtlesime eluks ajaks, jääb kiirabijama velskriks, minge ometi, õppige Tartus tohtrit, mida tähendab seal neli protsenti, kes lõpetasid või neli protsenti, ühesõnaga neli protsenti lõpetajatest, kellele olid kõik viied. Üks, äärmisel juhul kaks, nelja Mul oli üks neli ja minu ema suureks vapustuseks oli see hügieen. Ja, ja, ja kummalisel kombel oli ka mul ülikoolis lõputunnistusel hügieeenneli, mille peale minu ema tähendas seda, et see on sinul sees. Nii, ühesõnaga Ma lõpetasin, ühesõnaga sellises sellises seisus, et mulle anti tõend, et mul on õigus kahe aasta jooksul astuda kõrgemasse õppeedukuse meditsiini õppima ilma sisseastumiseksamiteta. Mitte ühte eksamit ei pidanud tegema, aga tollel ajal tahud tohutu konkurents oli ja, ja siis ma andsin kevadel paberit sisse. Sügisel järsku sain kuskil juulikuus, õigemini suvel sain siis järsku teated olete kutsutud esimeseks septembriks õppetööle ehmatasin hirmsasti ära. Siis ma järsku ei tahtnudki siit Tallinnast ära minna. Aga siis ma sukeldusin Tartusse ja siis ma hakkasin tööle. Ja kogu aeg on mul selline tunne olnud, kui ma nüüd praegu kuulan. Ma olen käinud küllaltki palju neid orelifestivalidel, mis on viimased neli-viis aastat ju meil ikka lause võiks ütelda, ma ütleks maailmakuulus maailmatasemel on need orelifestivalil siis on ühe, ühest küljest on niimoodi, et kui ma tulen healt kontserdilt Niguliste kirikust siis on mul niisugune tunne, et mul süda ei ole mitte infarkti inimese süda, vaid tal üldse neljaks tükiks ära lõigatud, seal sees, kise seal sees, noh, niisugune valu on lihtsalt ees kõva, mõtlen, et ma oleks kindlasti mänginud samamoodi nagu. Ma ei taha ütelda, et seda ei tule niimoodi mõista mingil moel näiteks Ines Maidre seal halvustav Andres Uibot, ma pean nendest tohutut lugu. Nad on suurepärased kunstnikud, aga ma ma julgeks ütelda, et kui ma ikka oleks samas tempos jätkanud nagu mul, nagu ma mängisin, siis ma olen kindel, et ma samamoodi vähemalt oleksin vast samamoodi mänginud kui nemad. Ja kui sa kuuled, siis kui teised mängivad ja sina nagu oled sellest tükist ilma jäänud. Vaat siis on tõesti niisugune. Ühelt poolt tahan hirmsasti nendele kontsertidele minna ja teiselt poolt ma tean, kuidas see mulle mõjub. Klaverikontserdid ma üldse ei tunne mitte midagi. Ma lihtsalt ainult hindan seda pianisti ja koostööd. Ma armastan sümfooniaorkestrit ka järg, või vastupidi, kuidas öeldakse. Ma hindan seal teisi asju, aga kui ma kuulen, ole orelikontserti, siis, siis on mul niisugune tunne, et ma oleks nagu mingisuguses mingi uusis. Niisuguses. Noh, nagu kirjeldatakse fantastilisest kirjanduses sellis ookeanis selliseid lehtrikujulisi sügavikku, kiskuvaid veepööris. Ei, mul on niisugune tunne, nagu mul oleks niuksed, rohelised kraatri seinad ümberringi ja kistakse kuskile alla või vastupidi, takse sülitatakse sealt välja, mul on niisugused imelised tunded sees. Vahetevahel on mul niisugune tunne, et ma ei olegi oma kest, aas seal Niguliste kirikus, kus ma hõljun kusagil seal üleval. Ta mõjub mulle nii niivõrd rängalt, need üldiselt väga sageli ei käi, sellepärast keegi ei taha olla allagi istuda välja sülitatud niimoodi väga sageli. Aga festivali ajal ma niimoodi paar õhtut ikkagi võtan oma tahtejõu kokku ja lähen. Üldiselt, kuna ma olen nii kehva südamega, siis see vererõhk erutuse puhul ta tõuseb ka küllaltki ruttu kõrgele ja ja siis on see südametöö raskendatud ja see ei ole mulle näidustatud ja selle tõttu ma ei tohiks niisuguste kohtade peal käia, aga noh, ikkagi tahad. Meie saate esimene osa hakkab lõppema. Südaööl on eetris uudised, seejärel jätkame juttu Lastetohter Eha Kostabiga. Te kuulete Eesti raadio esimest programmi, eetrisson keskkava ja ma jätkan jutuajamist Eha Kostabiga. Ma küll jah, olin heamaalise ettevalmistusega lapsepõlvest võrks ütelda, aga kui ma läksin rajooni tööle, siis ikka see rajooni spetsiifika on ikka niisugune, et seal ikaliselt ootamatult juhtus väga kummalisi asju. Ja, ja mul tuli lihtsalt suur lust neid kirja panna, sellepärast et las noored tohtrid vaatavad, mis tihti ka juhtunud on, siis vähemalt nendele vast ei juhtu niisuguseid asju, mul on järjest rohkem hakanud meil tulema just nüüd need lood, mis, mis maal on juhtunud. Maal oli ikka väga hea töötada. Aga see oli ikka vist kool ühele arstile ka, kes alustab oma elutööd. Kui minu teha oleks, siis ma laseksin ülikooli tohtriks õppima ainult mehed. Kui mul oleks võimu. Jumal tänatud, et mul ei ole. Ja, ja kui ta ikka on mees tugevate teaduslike töökalduvustega, kes pärast ülikooli lõpetamist lähevad, läheb nüüd edasi kõikide nendele paljudele etappidele, nii nagu välismaal praegu valmistatakse, tohtrid, meil läheb ja samamoodi kõik see asi siis tema muidugi ei tohiks, tahaks ta näiteks kirurgiks saada see noormees siis temale, see kolm aastat maatööd oleks maha visatud aeg. Aga minule passis hirmus hästi, sellepärast et mina olin ikkagi laste tahtel ja mina maal sain, võiks ütelda niimoodi, ma sain suure julguse, ma sain nagu tuule tiibadesse. Mul ei olnud mingit erilist tahtmist teaduslikku tööd teha nõu kogulikul ajal. Sellepärast et juba ülikooli jooksul kuulsin. Mul oli õnn olla kunagisi professor, kadunud professor, põki pillamine, laste ortopeedias. Minu minu juhendaja Docter back ütles alati, et need teaduslikud tööd, mis meil siin noh, muidugi see oli omavahel öeldud ja saladuse katte all öeldes ei olnud laiale auditooriumile mõeldud need teaduslikud tööd, mis praegu tehakse, et see on naljategemine ja nad ikka olid kaanel kandidaadi doktoritööd, Nad olid nii vähese, praktilise tähtsusega, muidugi ma võib-olla teen paljudele ülekohut. Tõenäoliselt oli see väga häid kali, mis omasid ka praktilist tähtsust, aga kui palju tehti niisugusi, mis pandi laekasse, sinna ta jäi. Ja peaasi oli see kraad ja selle kraadiga saadav raha, kui sa teaduslikus asutuses töötlesid jäidet, minu kallis doktor pakk ütles mulle niimoodi, et ärge tee, hakake jumala pärast kunagi kantsleri tööd tegema ja ma ütlesin, ega ma ei tahagi seda teha. Ja ma mäletan seda, kui mind kutsuti ühte instituuti tööle, kui ma olin viis-kuus aastat töötanud ja ma ära ütlesin selle, siis ma mäletan ühe professori telefonikõne mulle kus ta väljendas mõtet, et ma nagu ei oska mõtelda õieti või nii. Aga mul ei olnud mingit tahtmist tulla tema instituuti tööle, et töötada ühe kohaga, saada maru vähe raha ja teha endale kandidaaditöö valmis, mille, mille mõtet ma ei näinud üldse praktilist. Mulle meeldis praktiline töö. Vot seesama töö, mis ma seal maal tegin. Kui ma ikka läksin tallu sisse ja kui seal oli must, siis ma kõigepealt kõigepealt vaatasime alati lapse üle, kui hädine ta on ja mis tal häda on, et olla julge ja siis, kui ma nägin, laps pole häda midagi, aga see ümbruskond on oioi must. Siis ma hakkasin pidama loengut minu loenguri, terav, vihane ja tige. Nii et üldiselt läks üle, roni suur kõlakas lahti, et oioi, oi, seda lastetohtrit tuleb karta. Et kui me juba lastetohter kutsume endale koju, siis küürima igaks juhuks aknaklaasid puhtaks, et me näeme, kas tuleb või ei tule. Sellepärast et see oli ikka hirmus mustesse rajoonis küll minema kohtasin. Ma isegi mõnikord mõtlesin, kas Võrumaal ka talud olid nii mustad, suurenes Võrumaalt alust. Enamik talusid olid väga ilusti puhtalt korras. Minu onude talud olid küll puhtad, aeg oli ka juba ennast. Aga aga oli eesti ajast mööda 20 aastat ja see avaldus juba inimeste käitumiste ja mina olin oma maaeluga rahul ja, ja kuna need apsud nüüd kah tulevad paberi peale, siis võib meelejahutaja lehest priid neid lugeda, kuidas, kuidas, kuidas rajooni tohter Ennast tundis seal? Eks ma muidugi sain, mul oli väga tore autojuht, ma pean tunnistama, see tõesti kirjutasin, makstud kõik niimoodi oma taskuraamatusse üles. Ja muidugi nöökis mind koledal kombel ja õpetas mind igat kanti ja ja ma olen talle tänulik. Sellepärast et Ma oleks seal palju-palju kordi ta tunnis kõiki koeri näiteks rajooni, siis on väga tähtis. Ma sain lihtsalt vähem hammusta, ma ei ole ükski kord hammustada saanud. Aga ise küll jah, sai mõningad rebida, niimoodi. Ma tulin linna tööle, siis ma jäin kõigepealt esimeses järjekorras jäima nälga. Sest maal oli mu nii hiigelpalju raha, et ma olin esimest ja viimast korda elusrikas. Oli kaks kohta ja mul ei olnud raha peale riiete mitte kuskile panna. Mul oli mingisugune rahapakk laekas. Ma ei tea kunagi, kui palju raha on. Niisuguseid olukord ei ole mul kolme aasta möödudes siiamaani kunagi olnud. Ega sul linnas sellega kunagi vist niimoodi olnud, et sa lähed haiget vaatama ja sulle antakse lõunat süüa, aga maal oli see vist tavaline asi, et kui tohter tulijad, siis pakuti süüa. See oli nagu aamen kirikus ja sellepärast, kui kusagil pakuti esimesel visiidil siia, siis oli iseenesestmõistetav, et sõit tagasihoidlikult ja näksis igaks juhuks Ta kõhtu ruumi, sest kui järgmises kohas pakutakse ka jää ülejärgmises kohas on ka sooja pandud lõuna siis sa pead igaks juhuks varuma endale, sest et see oli üldiselt solvav, kui sa ütlesid, et kõht on täis ja enam ei suuda süüa. Aga noh, söök seediks lihtsalt lihtsalt inimesed hommitisid su eest. Seal kana, kana, munakesed? Jaa. Jaa, jaa, rajoonist lähevad kõik asjad kohe kähku ka kindlasti praegu laiali. Kõik teadsid. Tohter armastab mett, meepurgid hakkasid ilmuma. Tohter armastab õunu, õunakoti takest ilmuma. Tohter ei kannata, kui tolles mingisugune lihakäntsakas pannakse. Nii pisike pann, ma ei, mul ei olnud sellega mitte midagi peale hakata. Ma olin väga õnnetu näoga, kui ma seal mingisugune üks kaheksandiksiga järsku enda ees pakituna plastikaati võid, sellafaani nägin enda ees naisi rabatud, ma ei tahtnud seda. Aga, aga nad said kohe varsti kõik aru, mida vaja. Linnas muidugi ei olnud palka, ei olnud mune ja mett ja ma ei osanud ennast majandada niisuguse väikse rahaga niimoodi, et ma olin kohe jalamaid miinustes. Minu ema ainult naeris, ütlesin, vot, vot tahtide õppida tahtliks vaata nüüd, kuidas on. Mina ei pea Eestimaal nii kuulsat laste tohtrit nagu, nagu sina oled. Sul on kokkupuutumisi patsiendid, tavaliselt lapsed, aga väga palju on ju ka kokkupuutumisi mammade papadega ja vanaemade-vanaisadega. Mis mulje sul kõigest sellest komplutist jääb? Peab peaks küsima, mis mulje Nendest jäänud, sellepärast et ma ikkagi juba need kolm viimast aastat ei tööta. Aga ma ei taha nüüd reklaami teha, aga, aga, aga ma ei hakka, kasutan võimaluse ära, et, et kodus mul üldiselt käivad tuttavate tuttavate tuttu ujutavad sest et mul on see suurõnnetused, on, on teisi inimesi peale minu ka väga palju siin maamuna peal kiosk ei ütelda ja ma olen muuseas selle terve eluaeg olema natukene kannatanud selle all, et ma ei oska ütelda. Ma arvan, et seda, seda teavad vist pooled inimesed, kui inimene ikka praegu näiteks ma olen kodus. Ta helistab, et teate, siin noor ema, no üks noor vanaema helistab mulle, et siin on üks, nooremad on nii õnnetu, ta nutab hommikust õhtuni, talle öeldi seal ja seal vot niisugune diagnoosin ta, ta ta nii hädas ja ta ei saanud üldse või siis ta ei saanud üldse aru, mis talle öeldi talle vene jaoskonnaarst ja nad ei saanud kontakti ja või siis kolmas variant seal visati välja kabinetist öeldi, et mis te hinnahhaalid. No ühesõnaga, mingisugune arusaamatus on inimesel tekkinud ja siis ma kuulan ja kuulan seda juttu ja nad räägivad, räägivad telefon ise, siis ma ütlen, nad küsivad, kus ma vastuvad, seda ma ei võta enam vastu, sest kardioloogid ütlesite, vajub, kui ma hakkan oma vastavad tegema, et siis mul tuleb see neljas infarkt kohe ei ole mitte enam niimoodi, et nädala pärast, vaid järgmine päev on käes. Ja, ja selle tõttu ma siis olema ettevaatlik ja olen ütelnud siis niimoodi, et kui viitsid mu juurde tulla, et siis aasi vaatan teie last ja väga sageli enamikul juhtudel ei ole praktiliselt mitte midagi. Nii et, et ma tahan neid lapsi vaadata. Tõenäoliselt jääb see kuni hauani niimoodi mulle lihtsalt lapsed meeldivad ja mind hirmsasti terve eluaeg on, on, on, on ajanud murru mida, mida ma vihkan siin oma töös kõik see 30 aastat seda tööd, kui ma isegi ei tea, tundub, et rohkem töötasin. Näiteks ma vihkasin hingepõhjast, laste põletusi, lihtsalt. Ma mõnikord surusin käed selja peale endale endale selja peale ja hoidsin kahe käega oma sõrmedest isiklikkudes sõrmedest kinni. Et ma ei võtaks keeva veepaja ja ei valanud sellele emale seda keevat vett pähe. Sellepärast et kõik need väikelaste põletused, lapsevanemate süü ja kui siis see väike laps seal karjub, see on see, on ta see põletuse valu, midagi nii hirmsat sa teed küll kiiresti teeb selle valuvaigistava süsti, sa paned sinna ümber selle põletusvedelikuga, sellel lina sa teed kiiresti, kiiresti, kiiresti, aga ikkagi see lapsel on ikka tohutu, võtab hulga aega, enne kui tohutu valu maha läheb ju. Ja ma ei tea lihtsalt, et ma olen ütelnud emadele mõnikord nii hullusti, et me oleme ise oodanud kaebus vanasti ju noh, oli tõesti stagnaajal oli ju see kaebuste kirjutamine, see oli iga inimese aukohuste pidi vähemalt ühe kaebusi oma elu jooksul ühe tohtri peale virutama, muidu ei olnudki üldse õige inimene. Nende peale tuleb kaevata ja nende peale siis nad ei tööta, hästi, tööta korralikult ja minul on ka üks, kus olnud niisugune, nii, mul on tegelikult kaks kaebust olnud elu jooksul kokku. Esimene kaebus oli selline, et niisugune arst tuleb lahti lasta, kuna hüppas korterisse ja praktiliselt hüppas tagasi välja visiidil ja, ja ei kuulanud last ega vaadanud last, vaid haaras lapse kaenlasse ja kihutas koos emaga haiglasse. Sellest tuli vihane vanaema, kirjutanud kolm lehekülge käsikirjalist teksti. Aga see kahekuune oli oma viimaste hingetõmmetega, seal ei ole midagi kuulata, kuulamistorudega ainult noh, tuled tuppa, vaatad peale lapsele näkku ja kihutad juba tagasi koos ema, ema oli taibukas, ema sai kohe aru, ema viskas ainult endal, mina haarasin imiku ja, ja, ja ema haaras endale man oli ümber niuke. Sügisene aeg oli ja me panime minema. Ja muidugi vanaema vihastas õudselt, et teda ei pühendatud asjasse. Teda last ei kuulatud õhust, laest võetakse diagnoose, ta ei kujutanud ette, pani selleks ajaks juba nii kihvt käsi, et ma Lääne mäe diagnoosini ärata krooks ukse pihikuma viima ekrooksumise üldse, mida iga sekund on kallis ja ma peaksin teda kuulama hakkama. Aga mida ma kuulan seal, kui ta enam ei hinga? No ühesõnaga, suure vaevaga me mõtlesime selle kaebuse ära, tähendab mina, mina oli teinud, mida ka meie osakonna juhataja on advokaati, liike, võimetega tohter ja see siis kirjutas emale, vanaemale kirjutas vastuseid. Ja teine kaebus oli see, kui ma ütlesin, see oli poliitiline kaebus. Selle kohta, ütles kunagine Tõnismäe haigla peaarst doktor geima, nüüd olen mina meelus kaebuse, neid niisugust ei ole mina kunagi kohanud ja väga huvitav on seda kaebust lahendada. Ei saanudki lahendada seda asja üldse. Ma ütlesin ühele emale ja isale, et kui teile meil siin Tallinna meditsiin ei meeldi, siis te võiksite oma laagri lahti lüüa jo kuni Vladivostokini välja. Teil on see võimalus, teil on ruumi ja maad igal pool ja kui teda linna meditsiiniga rahul, siis on see laager teil võimalik valida, tohutu valik on, ei saa ise aru, kui suur vallikad. Me tegime imikute vastu, võttusid see puusaliigese nihestus otsimise vastuvõtt. Ja isa tuli koos emaga sisse ja ütles, et mis partake tee siin organiseerib. Niuke polguvernik isa. Perekonnanimi oli ka vene perekonnanimi. Ema ema oli küll eestlane. Et mida teie siin üleüldse niimoodi korraldada, et mina olen oodanud siin 45 minutit koridori peal niimoodi ja, ja, ja, ja see on lubamatu tunnis sukusi vastav õppisid üldse korraldada ja, ja siis me hakkasime vaidlema selle üle, kas seda saab paremini korraldada või mitte, ühesõnaga puhtad organisatsiooni küsimused. Ja, ja siis ta selles üleüldse, et mida see Tallinna meditsiin endast kujutab ja läks niimoodi üldsõnaliselt, et noh, kõik, mis meil siin Tallinnas on kohutavalt halb ja nii kaua merre käisime, kuni järsku ma heal momendil ütlesin emale vot niisuguseid asju. Ja siis ta kirjutas muidugi kaebusi, mis oli siis paljundatud harukordselt kopeerpaberitega, see läksi ülikooli dekanaati, et nemad on välja Lektarile, et nemad on välja tähendab pühedaskonna dekaanile, et kuidas nemad lasevad niukesi subjekte üldse välja ülikoolist siis oleks pidanud jätma niisuguse siis läks see tervishoiuministrile linna tervishoiuosakonna juhatajale. Tõnismäe haigla peaarstile. Jaan minu suureks õnneks väga mõistlikule mehele. Tollel ajal oli linna parteikomitee esimees Nikolai Johanson äärmised mõistlik, intelligentne inimene. Ja, ja doktor geiman sai parteiliinist selle asja ära seletada, milles oli üldse küsimus ja ma ei saa, mindi lastud lahti. Ma ei saanud isegi haigla juhtkonda rabas nii ära see tekst kõik ja, ja kõik üldse kogule kaebused, et minu suureks vapustuseks ma ei saanud isegi mitte käskiv, ammugi ei lasta nüüd lahti selle eest. Aga üldiselt kõik vaatasid mind kuidagi väga kummaliste nägudega. Kuidas ma niimoodi nüüd ma võiks ütelda, mar revolutsioonilist tegevust arendanud, aga, aga see näitab ka seda. Egostabid nimetatakse üldse põõsast, eks. Kuiv kadakapõõsas. Kui tikuga väga lähedale minna, siis, siis läheb väga särinat kärinal põlema. Võrokesed on üldse ju ääresarnased, temperamentsed, inimesed, nii palju kui mina neid olen näinud, kui nad vihaseks lähevad. Nad tuletavad mulle väga soomlasi meelde. Kuna nad joovad ka üldiselt küllaltki niimoodi tugevalt ja siis kurat, vihaseks lähevad veel. Muuseas, kõige parem puskar, mida ma olen kunagi elus saanud, on Võrumaal saadud, keegi ei oska nii hästi puskarit ajada kui kui üks, üks tõeline võrukene jumaliku maitsega, ilma halva lõhnata ja ta on tõesti suurepärane jook. Ma olen lapsest saadik proovinud neid jooke muidugi väga väikestes kogustes. Mulle anti maitsta, kui laar valmis oli, nagu öeldakse. Ja ma pean tunnistama, et igal pool mujal midagi kohutavat, rooked pruulitud, aga Võrumaal oskavad. Ja, ja selle tõttu ka mul tööl, mõnikord ma olen minu õde, isiklik õe, võitsime ette, kellega ma koos töötasin, oli äärmiselt taibukas naine. See tundis mind nii hästi. Me töötasime peaaegu 20 aastat, kuni tema surmani koos ühes suri vähki. Ühes kabinetis töötasime tunnistada mind nii läbi ja lõhki. Et kui ta nägi, et kui ma hakkasin niimoodi tasakaalu kaotama, siis tema väga oskuslikult, kas talutas selle inimese kabinetist välja või talutas mind, kui mind oli veel võimalik kuskile välja talutada. Või lõida vastu minu sääre eesmist serva, mis teatavasti on kohutavalt valus koht. Kuna meil oli kaks kirjutuslauda, noh niimoodi koos istusime, vastastikuste sai laua alt, kahe kirjutas mulle panna ühe niukse põõna, nagu öeldakse, keset säärt, siis ma tegin. Ja jäin temale otsa vaatama ja kuna siis ta oli näost punane alati ja vaatas mulle kulmud kortsus otsa. Viimase kuidagi pidurdas väga ilusti ära selle sessi, valu oli ikka nii suur, ma jäin oma sääre peale mõtlema, vahel ma võtsin isegi jalalaualt välja, et vaadata, kas verevalumid ka on. Aga taltsutaja vaara, sellepärast et inimesed üldiselt on vahetevahel ikka ikka täiskasvanud, ma ei kujuta üldse ette täiskasvanute tohter. Ma saaksin endaga üldse hakkama. Minu jaoks on täiskasvanud inimene, kui ta on haige õudu ajamas. Ehitaks nad, võltsivad, nad valetavad, Nad kas suurendavad või vähendavad. Ega need vähendavad, on sama halvad kui need suurendajad. Sa ei saa tast üldse kätte, mis tal tegelikult kaebusi on? Ma olen kiirabis pidanud küllaltki sageli vaatama teisi perekonnaliikmeid ka. Ja ma olen nii hädas olnud nende täiskasvanutega. Ja ma ei kujuta üldse ette, et ma täiskasvanute tohter. Aga lapsed on laste päralt, võiks olla inimene terve eluaeg. Ja lapsi peaks peas kõik aitama. Aga see, mis praegu tegelikult lastega toimub, on sihuke lugu. Sellepärast et vaatan siin oma oma tänaval, elame siin umbtänavas, meil on vaikne, ma tunnen kõiki lapsi, kes siin on, siin on tekkinud uus põlvkond niukesi kolme-nelja-viieaastasi need viie aastased ekspluateerivad neid kolmeaastasi. Kunagi ei ole meie tänaval olnud kolme nelja aastased üksinda väljas tundide kaupa. Nüüd on, emad lasevad tänavale muidugi, suured õued, siin vaikne tänav, aga autosid liigub. Ja siis, kui ma kuule, mul on see õnnetus, et ma registreerin ära, kui laps nutab jonni pärast viha pärast või valu pärast ja mind visatakse nagu šampusekork siia akna peale või lahtisele verandale ääre peale kõõluma, kui ma kuulen kuidagi, kui laps nutab valu pärast. Ja siis ma müürgancitüred, poisikesed juba tunnevad mind kevadest alates ma müürgan siin veranda ääre peal, mida te teete selle väikesele, miks ta niimoodi karjub just, et kuulanud laps nutab valu pärast. Väänavad käsi, ehk nagu koolis öeldakse, vähenevad käsa. Niimoodi siis nad kisuvad juustest neid väikesi. Ja paar korda, ma olen läinud alla. No siis on plats puhas, kahanud. See on asja üks külg suureks kasvatada. Lastel on ilmselt praegu raske, ega nendel kerge ei ole, maal on lastel kergem. Praegu. Aga linnalapsed on üldiselt agressiivsed, heliste kallaletungi ohvrid väga tihti, mis koolis sa, ma ei kujuta üldse ette, see kooliperiood on mul veel ees. Kui mu lapselaps läheb järgmine sügis, mitte see sügis, järgmine sügiskooli siis ma hakkan nägema, mis seal koolis toimub. Räägitakse, et päris. Oleneb muidugi koolist. Kindlasti on koole, kus on väga suur kord majas. Vaatame. Ja lapselapsed on peeniksid loodud, ma tegin sellega muusikalise eksperimendi. Minu minu tütar ei ole lauluvõimeline kui teised lood üles, tema laulab alla ja väimees täpselt samuti. Ja, ja kui see lapsukene sündis, siis mina hakkasin temale viiendast päevast, kui kätte sain, mina hakkasin laulma. Kõrvelaulust mingisugune väike aaria ja ja siis sinna otsa miljootini, mõni rahutust õnnest, mõni mõni laulukene ja, ja, ja taas kaarja enne, kui ta alla hüppab, sealt müüri pealt. No ühesõnaga, niimoodi viisidki seal. Ja, ja Saaremaa vahel ja niimoodi noh, ümise siin kogu aeg midagi ja lasksime muidugi maki pealtkaadi alle muusikat nii palju kui vähegi võimalik ja kuni kolmanda eluaastani pidas tema viisi, nii et ma hoidsin kahe kõrvu kinni, see oli lihtsalt kohutav. Aga ma ei heitnud meelt, sellepärast ma olin jõudnud vahepealt juba kirjandusega tutvuda ja, ja kirjutatud on. Et suure tööga võib lapsel see viisipidamine tulla, jumal teab mis vanuses neetud, ühesõnaga varustasime kannatusega. Mõtlesin veel yhe igasuguseid laule Kadriorus, jalutasime, laulsime tema õudse õudne kakofoonia, kui mõni meist mööda läks, võis küll vaadatud, püha jumal karjuvad omal viisil, nagu öeldakse. Ja kolmandal eluaastal tekkis mingi viisipidamise mingisugune niisugune kerge aimdus, kohati ta tuli minu häälega kaasa. Aga see oli ainult väga harva väga, aga see tekitas mul niisugusi vaimustuse juba. Ja neljandal eluaastal avati Tallinnas ju see muusikakool, see laste muusika musamoor. Mina lugesin muidugi lehest kuulutuse laps Musa moori, no kõik tuttavad ütlesid, et nii ebamusikaalne laps ja Musa moori, kas ma olen hulluks läinud? Ei veel ei ole, võib-olla lähen. Ja siis hakkasime ja tema tassi masina sinna sinna Musa moori, meil oli väga hea õpetaja. Annely kes ütles küll, jah, ei ole midagi, küll me teeme siin tööd sõnadega laulukesed mänguga koos klaveriga kõik pillid, pillid selles mõttes nagu sellises vanuseklassis on seal igasugused kõlapulgad, oh jumal, ma ei saanud üldse aru, mis pillid seal kõik sellised olid. Tamburiini tüüp, Piia kõrinad jaa jaa, jaa, kloppimise riistad ja mul tuli vaheldunud vaibakloppimise tunne tuli peale, kui ma seda asja seal niimoodi uksevahed vahel piilusin. Ja läks aasta mööda käis ta väga ilusti korralikult, ma küsin, kas järgmine sügis võiks veel tuua? Lapsed? Ja meie tädi Anneli ütles, et oi et dollagoid kallis vanaema, nii väga. Umbes niimoodi, et hoiab laps endale, noh, niikuinii lootused ja nii edasi. Mina, vanaema tahab väga ja mina olen nõus, käib kuigi jah, infarktid lendavad uksest sisse ja aknast välja ja vastupidi. Aga küll vahepeal jälle saame hakkama. Ja möödunud aasta aasta tagasi, too oli tema jõulude ajal minu juurde ja laulis minule enam-vähem ilma hääle vajumiseta. Laial luhal säravad jää ja lumi vastu. Moroy nisugune vapustus, ta laulis sõnadega, siis me olime kogu aeg neid jõululaule harjutanud. Et tal olid sõnad peas ja järsku ta laulis terve mitu salmi järjest ilma, no võib-olla seal mõned poole tooni vajumise ülespoole allapoole olid. Ja, ja ma olin nisurabandusest Makarglesid mööda korterit ringi mitte sugugi vastavalt oma vanusele ja, ja, ja kui keegi korrektori hüppenööri kätte oleks sellega hüpanud suurest vaimustusest, sellepärast et muidugi ka ma ei saa ütelda, et nüüd kõik see musamoori töö ja kõik see Pöörane laulmine, me läheme isegi trepist alla, kahekesi käsikäes, laulame omatehtud laulu, kaks karujõmmi lähevad trepist jälle rõõmuga oma viisiga kõik niimoodi selle pääle seda ei saanud kaua aega, see on keeruline, viis mu omalooming. Ja, ja ja ma ei tea, et kas nüüd see andis taga või lihtsalt vesi nagu kraavis takistuse tagant pääses lahti lihtsalt see lauluhääl tuli, võib-olla oleks tulnud ilma minuta ilma musa aarita, ilma selle lauluta ka seda keegi ei saa kindlaks teha, aga ta tuli ja selle üle olin nii õudselt hea meel. Muidugi musamooris oldi ka kõik väga vaimustatud ja ja siis, kui tuli suur Musa moori kontsert, laulis ta kvartetis kontsertsaali lavalt. Mina siis istusin kontsertsaalis ja vaatasin, see oli see sama saal, kus ma olen esinenud ise. Ja kus minu isa juhatus, politsei, orkestrit, kus me käisime kõikide politseiorkestri kontserditel siis avav kontsertsaal, kus ma olen nii palju käinud kontserditel ja siis nüüd minu lapselaps laulab setava pealt kvartetis seal midagi. Nemad sügavasti vaimustatud muidugi naerma ajas hirmsasti hea meel. Ja siis me otsustasime, et me võtame temale klaveriõpetaja, kuna ma märkasin midagi väga imelikku. Muuseas, ta võib klaveri juures sellesama hiisi klaveri peal pidanud täna ilusti siin häälestatud ihaliste poolt, kuna ta oli täiesti ära vajunud natukene oma hääle liste omaduste poolest. Ta võib näiteks 30 40 minutit kahe käega mängida klaverit. See on niivõrd kummaline, ma ei oska seda seletada ja ma ütleksin seda, et see kõlab väga. Ma ütlen, et see on nagu rääts või või koha või, või Sisask. Midagi niisugust, see on tänavamuusikamuusikas on tänavamuusika. Jaa, jaa, ja mõnikord ta laulab sedasama viisi, mida ta parema käega mängib, vahel mängib viisi vasaku käega ja parema käega võtab nagu mingi susi nagu udus, korjab mingi akordi. Ja ma olen seda kõrvalt ma loen, siin tase on minu toasse klaver, ma loen siin tugitoolis ja vaatan seda klaverimängu pealt. Mul on niisugune tunne muidugi, iga vanaema on täiesti veendunud, et tema ees istub sündinud geenius ja kõik niimoodi, et ma saan kõigest sellest kriitiliselt aru. Aga midagi siin on. Temas on tõmme maasika ega ta naljalt ei lähe ühtegi päeva mööda, kui ta kodus on, kui ta ei mängi klaverit. Neli kuud on ta klaveriõpetajaga mänginud klaverit, nüüd on temaga ka ilusti rahul ja, ja noodid õppis ta suhteliselt kiiresti ära, nii et ta mängib noodist praegu. Aga ta eelistab, mina, mina, mina võtan seda kui improvisatsiooni, siis mina olen õppinud niivõrd palju. Mina ei oska kahe käega niimoodi lihtsalt mängida, seal on eriline omadus, neid inimesi on muuseas päris palju. Ma tean inimesi, kes ei oska üldse muuseas noote, kas klaveri peal mängivad väga kummaline kuulata, neil tuleb see kuidagi ise harmoonia kuidagi seest ja vot nüüd see kuueaastane niimoodi minu klaverit piinab ja sellepärast ma otsustasingi sil klaveri ära häälestada, sellepärast et ei ole midagi halvemat kui häälest ära klaveri peal niimoodi kuulata muusikat. Nii et vaatame, mis saab õutud, huvitavam. Lastele peab andma võimalusi, aga mitte neid neilt ära võtma ja sellepärast kiirepis sõites näiteks ajas mind lihtsalt mõnikord meeleheitesse, kui ma vaatasin, kui tõrjutud ja kui alandatud ja kui solvatud on nii suur hulk eesti lapsi. Sõjalastest ma ei räägi üldse. Isegi vahetus oli mul niisugune tunne, et venelased oma lapsi soojemalt suhtusid nendesse soojemalt ja kuidagi kaitsvamalt. Eesti noored emad üldiselt on väga sageli, ma ei taha midagi ütelda, kogu jumal hoidku kogu rahva kohta, aga ma olen kohanud kiirabis nii inetu stseene, et lihtsalt, et tuled välja ja tunne väriseb vihast. Ütleks hea meelega oleks ütelnud hea meelega. Ema, mida te lubate endale selle lapses, iga laps on ju isiksus. Perearstid saaksid tohutult palju ära teha. Sest kui nad näevad ikka kodudes, nad näevad kumale istunud seal ortopeedi vastuvõtul, oleksid poolt, kiri on, ma ei oleks veeranditki teadnud, mis linnas toimub. Kiirabiga ringi sõites, see oli nagu aken Euroopasse. Nägid kõike, mis toimus, isegi iga maja uus, mis tuli Lasnamägi ainult ajas mu pea täiesti sassi otsas, sest et need majad tulid viimastel aastatel enne 80 kaheksandat aastat, 89 veel tulin, tulin niisuguse kiirusega, me jõudnud majade numbritega majade tänavaid, neid lasnamäe tänavaid, me ei jõua neid pähe õppida, lihtsalt see niukse kiirusega tuli juurde ka, muidugi kusagil mujal linnaosas isegi üks uus maja tuli, siis ma imestasin, oo, siin oli tühi enne. Sellepärast mulle meeldis see kiirabi töö. Aga muidugi ma tagantjärgi sain aru, et ma ei oleks tohtinud seda teha. Mul on niisugune süda, mis, mis, mis öötööd ei oleks kannatanud pärilikkus muuseas päris palju kosta, pidu on saanud insuldi või infarkti vanaisa toimul insuldi, suri insulti, isase infarkti, mina infarkti, ühesõnaga, see on ikka geneetiliselt. Ta on ikka päritav see südame-veresoonkonna haigestumus kellel sapipõie perekonnad, ison, angiini, perekonnad, reuma, perekonnad, neeruperekonnad, vähi perekonnal. See on ikka ikka geneetiliselt on, on paika pandud. On, aga mulle meeldis öösel tööta. Imeilusal mööda linna sõita. Autoga sa ei pea kiirabiautole? Muidugi, nüüd on see asi kindlasti väga, väga, väga, väga hulluks läinud. Aga, aga kui mina kiireps sõitsin, siis eriti vanalinna kooli kutse. Oi, ma armastasin vanalinnakutseid. Nimistilised imeilusad kohad on vanalinnas olemas, kuhu muidu iialgi öösel ei satu. Kiirabiga lähed, võtad oma kohvri, lähed läbi lumesaju, p ikka pikka mingit Katariina käiku või saia kangist lähed kusagilt läbi või mingi Müürivahehoovi pere mõtleb pühade vahe, kust ma selle 15 korteri sinilörtsi leiad. Ja siis hakkad koperdama seal hoovi peal ringi tasku lambikesega. Ja kui siis oleks tulnud nurga tagant välja, mingisugune rüütel suure sulega mütsi peal oleks ütelnud talle väga viisakalt, noh, ma ei tea, cute naht või midagi nihukest, noh Rüütel niikuinii sakslane. Need olid ilusad ajad, aga kui oleks teada, et, et ma oleks tohtinud vihma muidugi oleks tööd teinud, selles kahtlen, ma ei tea ka. Öösel ei teeks nagu niisuguseid kovi hiigelkuumad, ilmad olid, päeval kaotasime jo kiirabiööd kusagil kell 11 23 24 läks jahedaks mõnusaks. Siis kõik tormasid kiirabikombele kogumit, personal ja kõik õhkasid seal jõutsevad. Nüüd võiks minna kutsetel. Onju seepärast, et kuumaga nautos õudne sõita, nagu praepanni peal istud, higi voolab. Tulevad autost välja, vaatad, näe, pink, märkmik. Ja sõita ka ei saa, sellepärast et tänavad olid alati nii ummistunud. Muidugi see töö mulle tervise poolest ei sobinud iseloomu poolest jah, aga tervise poolest mittearstina oled hiilga vorst, aga kuidas saab patsiendi emale, et ma olen nüüd esimest korda elus patsiendina tegelikult vahel kohta pidanud väga omapärane rahvas, nad on üldiselt väga terved. Muuseas, minul see kõige-kõige vanem esiisa Peeter, see oli ravimtaim, imesid keetis. Ja varustus igasuguste kokteilidega sisumma küla elanik niimoodi räägivad, vanad kirjad. Minu vanaisa ja oli, oli, oli külavelskriks niisugust ei olnud. Aga tema keetis ka rohtusid. Sul ikka keelides ka seda ma just mõtlesin, et tal ainult muusika mädaga tuleb välja topelt ka ja mina käisin vanaisaga kasu metsas korjamas noorte mändide vaip, kui tal oli vaja noore männivaiku, siis käisime metsas kuusevaiku korjamas, mina hoidsin nõude tema kraapis vaiku ja ja mulle ta leidis minuga koos metsas käia, mina, mina tahtsin ka temaga käia, vahet vahetevahel KuMul järve peal asja ei olnud, siis ma käisin metsas vana. Ja siis ma vaatasin, kuidas ta, ta kiitis suurepärase Panaritsiumi. Noh, see on see, kui sõrm on umbes. Ja maal on ju alalõpmata inimestel midagi umbes midagi ikka torkad ju ära ja siis mädanema, eks ole. Ja see oli muuseas vaik mesi. Ja siis oli temal taimed, mille nimeks oli tema, ütles Salfei ilmselt salvei. Jaa, ta keetis selle asja kokku ja Igarusanud 1000 korda etem saan, mina nüüd teadis farmakoloogia on see 1000 korda etem segu kui Nevski salv. Nii et kui ta ikka selle peale lõi, siis asi oli 20 40 tunni pärast lahti mõõda voolas välja. Nii et Trai palju rohtusid. Ta juures käidi kaugelt, aga noh, oma ümberkaudset küla lasku, midagi häda oli ja muuseas tal oli raamaturiiuli perse minu vanaisal raamaturiiuli peal eesti ajal ilmus Eesti tervishoid Eesti tervishoiu käsiraamat, kaheksa Helfti olid niisugused. Õudselt kallid oli kaks krooni 50 senti oli üks Hest ja ma seal ma nägin esimest korda neid värvitahvleid. Ja ta luges neid raamatuid. Ma nägin esimest korda leetrite keelt ja sarlake keelt. Siiamaani on mul meeles, kuidas, kuidas keeledele nägid ja seda ma nägin, vanaisa magamistoas olid tema voodikohal riiuli, vat seal see tervishoiu käsiraamat tooli. Ja mina vaatasin, et moi luba vaadata, neid lehitseda, aga ma ei tohtinud toast välja viia neid raamatuid. Vanaisa ütles nii kalja jummel kun ära, kuul kaovad. Ja, ja isa ei tulnud meditsiini vastu küll mingit huvi, ema pelgas kõikvõimalikke asju. Tema tõeline naine. Tema tegeles ainult, nagu ma ikka naersin ja näppisin, ta kaunite kunstidega. Luges ja tegi tohutult ilusat käsitööd ja armastas muusikat. Suusatas väga hästi, ujus jumalikult. Nii-öelda tema ujus näiteks oma nooruses nagu tühi, rääkis Emajõe Kivisilla juurest võistlema, ujuda sinna ujulat juurde ja, ja sinna Kvissentali puhul veel edasi mööda jõge. Täiesti rahulikult. Näiteks müüsime temaga eestiaegne, ma võisin kuskil seitse-kaheksasada, üheksa vaheteval korjas ning Võrumaalt üles näiteks viis Elvasse. Ema ei tahtnud seal Võrumaal olla. Ta kukkus alalõpmata aukudesse, astus lehmakookidest ja temal lihtsalt ei passinud see maaelu. Tali. Tüüpiline linnainimene. Jaa. Jaa, jaa. Tema elas niimoodi ka ilma haigusteta lõpetustaga insuldiga. Ja mina ei ole ka ju olnud kunagi haige, olen olnud leetrid. Üks angiin, mädane hirmsa palavikuga, ma mõtlesin, ma suren. Ma ei saanud aru, miks ta alla ei lähe. Aga ma ei viitsinud seda aspiriini külvata, ma lihtsalt jõin vaarikateed kogu aeg. Jää, siis hakkasid kolm aastat tagasi infarkt tulema. Aga minu meelest minu kardioloog on minuga rahul. Sellepärast et ma äärmiselt korralik patsient. Nüüd ma saan ütelda niimoodi, et iga päev on kingitus. Ema muu elas niimoodi, ta alati ütles kui väike, ela niimoodi, et nagu oleks viimane päev, kes teab, mis homme tuleb. Ma mäletan, kui venelased tulid sisse, ema ütles niimoodi, et no anno homne päev võib viimane olla joonigi ja oligi. Siis see oli õudne aeg, mis siis peale hakkad kui arvestada seda, et me ei saa, ikkagi oli politseis. Meil olid ikka kolm ilusat seljakoti valmis. Kuni 52. kolmanda aastani olid nad esid esikus. Ema hoolitses tema nurje, tema vaheks kuivaineid kogu aeg seal iga igas hilja kotis oli samad asjad sees. Ja isa kutsuti välja, nad vihjad tuldi järgi, viidi ära. Ja, ja siis me ei tea, millal tagasi tuleb, mõnikord tuli sama päev, mõnikord tuli järgmine päev on ikka tulile lõppe, see asi 48. aastal, sellega ta kirjutas avaldusele alla, et ta on nõus parteisse astuma. Hiis lõppesid, need ülekuulamised või ülekuulamiste põhjuseks oli see eestikeelsed kirjad lamasid laua peal. Politseiorkestri ees seisev isa taktikepikesega politseimundris fotod, neid oli ju tahutud linna peal. Politseinik jalutab ringi. Miks te midagi ette ei võta? Kaebused? Lihtsalt? Ja selle tõttu? Ma arvan niimoodi, et iga päev, mis me oleme elus. Eriti kui ma vaatasin seal kardioloogiaosakonna infarkti osakonnas neid inimesi, 35 aastane mees, infarkt, 42 aastane mees, infarkt. Viiekümneaastane naine, infarkt. Mida, mis häda, minul on minu vanuses saada infarkt täitsa loomulik nähtus. Viimane aeg, kui tahad neid üldse saada. Muidugi, millal siis veel. Aga siis? Ma arvan seda, et vanade roomlaste ütlus karpeediem kasuta päeva. Et see oli üks kõige tähtsamaid lauseid elus üldse. Tänane keskkava hakkab lõppema. Eha kostab iga ajas juttu Toivo Tootsen. Saated Eesti Raadio esimesel programmil aga jätkuvad. Kell üks kuulete öömuusika kontserti.