Tere õhtust. Hakkame kuulama viiendat saadet sarjast, mis on meist vasakut kätt üle mere. Meie alaline kuulaja teab, et tegemist on kirjanduslooliste kuuldepiltidega, mis tutvustavad kuulet Põhjamaade kirjandusega 30.-te aastate lõpu vaatepunktist. Sarja keskne tegelane on Friedebert Tuglas. Tänase osa pealkiri on viikingite veri. Allan seisis laeva ninas ja vaatasime meriseinas ja lillakas pärlmutrina. Päikeselaigud laienesid, kumerdusid ning purunesid laeva, neisse lõigates oli sügav vaikus. Kuuldus ainult laeva masinate, kaugeid mürtsa. Siis lähenesid jälle saared, mõni üksik puutorniga. Villa tõusis kuude haljusest pärani akendega aknais laeva järele vaatavate inimestega. Siis kadusid inimesed, kadusid villad. Jätkusid saared, must, roheliste okas, metsiga. Punased ja valged kaljud nagu merehambad mille vahel pöörles laeva aeglaselt. Mõtles nagu nõiutud vett, mis tõusis laeva ninas ning jooksis kahe diivana laiali. See polnud enam vesi, vaid želatiin, paindub klaas sulahõbe. Ei mingit muljega vahtu, vaid kaks saledat volti, mis jooksid seal imelikul peeglil. Näis, nagu poleks laev liikunud, vaid need kaks lainet jooksis mööda, vesi liuglesime, kaljud kandis tuul, valgeid pilvi aga seisis laev. Kas ei peitu inimeste erinevus ainult nende hinge liikuvuse erinevuses mõtesta? Ühed liiguvad loiult sihitult, teised tormavad, aga tuli kiirelt nagu meteooride. Ja neist saab vahest terassaabliga mõne killu. Kuid kas pole võimalikud veel vägevama, ega hinged, milles ei lõika isegi teemant paravägevaks? Teras hingeliseks tahtis saada temagi visata enesest kõik loiu tunnistused, pöörata selg meile kiusajaile, kes olid teda ümbritsenud. Äkki tundis ta kellelegi lähedust ja pöördus järsku. Otse ta kõrval seisis laeva ninas noor naine, heledas ülikonnas, üks küünarpea toetatud laevaservale, teine käsi rippu keha mööda alla. Naisel oli kitsas nägu, pooliti looriga varjatud, nõtke kael ja sale keha. Ta näonahk oli läbipaistvuse, nik klaar ja haiglaselt hingestatud. Kuid mis siin tema tähelepanu üllatavalt paelusid olid naise silmad. Need olid pikad ja kitsad, varjatud pikkade ripsmetega, mille alt paistsid otsekui lillakashallid kalliskivi ovaalid. Oli nii sügav süvenemis ilmeni silmil, et see ulatus peaaegu tarvetuseni. Ja siis äkki nägi ta vastu helki naise peale. Ses silmis pärlmutrina merisaar paari Palmiga. Palmi all istus Atleidi välimusega mees, punane turban peas. Aga saare taha kadus laev kolm nurgelise purpurpunase purjega. Ja laeva käilas seisis naine sinises looris. Allen vaatas ehmunult üles kuid ta ees oli lage meri kaugel taevarannal mustasid mõned kaljusid, saar. Päike oli vajunud madalasse ja meri tumenes. Allan tundis teravat tuiget ajus nagu raske peavalu eelkajastust. Ta põlved lõid värisema, käed higistusid Tallõõtsutes raskelt, siis pomises ta mõttes kokku viimse jõu, et äratada end ning kaaslast, mileedi, mileedi. Kuid see pööras vaevalt peada poole, tegi mingi ebamäärase viipelaskuge päikese suunas ja sosistas midagi otsekui tundmatul keelel. Kuid kuna ta sõnad näisid nii ebamäärased ja kauged, loitsid temasse ilmunud sõnulseletamatut intiimsust ning lähedust. Iial olnud Allan elus näinud sellist pilku, millega võrreldes ema ja armukese vaade oli külm ja karm. Oli nagu aastatuhandete sõprustes pilt, kus valus kaastunne, haletsus ja tajumine otse füüsiliseks saanud, kõigesse süvenemine ning kõige mõistmine. Siis pöördus naine ja lähenes aeglasel sammul laeva treppidele, pöördus veel kord ja vaatas Allani poole ikka üks käsi üles tõstetud ja teine loorides ning kadus siis alla. On alles kirju seltskond meie laevas olen näinud inglasi, sakslasi ja flaabla siia. Ja mis lasi veel mingid jumala loomaaed, just ilus oleks, seda ei saa kohe mitte öelda. Oled sa märganud, et Hollandi mehed on üldse ilma ala lõuate? Sellepärast on neil veider kala nägu. Seevastu, aga mõnel naisel on kolmekordne hammaste rivi ja eriti etteulatuv lõuapartii ning nende keele kõla taevas alastagu. Mille peale sa oled? Igal pool on need inglased põiki ees. Nad on mind tõesti tüüdanud surmani ära oma kõrkuse ja hoolimatusega teiste vastu. Igal pool peavad paremad platsid ikka neile kuuluma. Ja nähtavasti on neid Madalmaalasi Norra mäed juba nõnda tüüdanud, et nad nüüd meeleheites kaarte löövad. Eelmises võõrastemajas olin mina nende English mannide peale pahane. Küll olid nad üks rahutu rahvas, päeval ei andnud nad endast suuremat elumärki, aga niipea, kui nägematu päike meie silmist mägedata kadus, algasid nemad sedamaid suurt vee valamist, jalgade trampimise. Kui oleks olnud oma unenäod päeva ajal valmis teha, siis poleks Engel smannid saanud vahele segada. Aga norrakad, tahan ma kiita küll. Nende turismiliiklus on korraldatud haruldase täpsusega. Ei kuskil mingit viivitust sekelduste valesti mõistmist. Kui piletid on muretsetud ja ise ei eksi, siis võib sõita summana läbi, koguma kordagi mingit lisateadet küsimata. Kõik on täpselt ettenähtud laevad, autod, söömise ööbimiskohad ning kõike juhitakse hääldult, hädaldamata tagasihoidlik viisakalt. See on nagu hästi õlitatud masinavärk. Kas pole? Nemad ometi teavad, mille ajal ja tunnil üks või teine rong laev või autobuss tulevikus ühte või teise kohta jõuab. Inimlik mõistus ei või seda mitte säärase Evetada ehkanud trallid mängus kindlasti, ent inimesed on siin samasuguse väljanägemisega kui mujalgi maailmas. Aga üpris pikad on nemad küll ja nende hulgas on rohkem näo poolest ilusaid, kui vahest mujal. Nemad depoleka, nii paksud nagu mõnel muul maal. Aga seda vist mitte oma kestvuse vaid tagasihoidlikkuse pärast. Oled sa märganud, et väga paljud naistest kannavad meeste pükse? Ma ei tea, kuidas see nende sana kuulmise peale mõjub, nii. Ja nüüd läheb jälle rongisõiduks. Trondheimis viienda heinakuupäeva õhtul, tänane päev on olnud hommikust õhtuni üksainus raudteesõit ja need raudteed, mida mööda oleme sõitnud eye kuidagi maha Bergiani omast, vaid löövad selle mõnes tükis veel ülegi. Nende, et norra maa ilu EPole kaugeltki otsas, vaid temal leidub seda veel küllalt tagavaraks. Raudteed Andal snesist, kuni Tombasini kutsutakse Rauma teeks ja seda võib pidada norra rahva kiusu ajamiseks oma mägedega. Paistab nende, nagu oleksid nemad öelnud, raske see on. Aga ega me tegemata jätta ja nemad näitavadki seal, kuidas raudtee lühikese maa peal oskab tõusta kaugelt üle poole versta kõrgemale. Ja häda pole tal sealjuures ühtigi. Aga sellepärast tuleb tema perma juures ka kolm korda samale kohale tagasi iga kord ainult hoopis kõrgemas paigas. Ja siis tuli meil mõned tunnid Tombasi suut rongi oodata. Ja raudteed, mis siit edasi Trondheimi poole viib, kutsutakse Tobre teeks. D aga tõusis ja tõusis ning nii ta oli, tema kõrgus juba kaugelt üle kilomeetri. Ja ümber olid jälle päratud suud ning tühjad lumeväljad. Taevarannal aga tõusid juba ligi kahe ja poole kilomeetrised mäed. See on üks isandast ja inimestest ära unustatud paiku. Ja mina kujutlen, kuidas siin inimene ennemuiste pidi rändama, kui temale polnud veel autovankritega raudtee rongi, vaid ta pidi ainult oma jalgadega läbi ajama. Päeval oli veel päevlik taevas seltsiks, aga kui tema öösel puhkamiseks maha heitis, siis valitses Vaidze surma riik. Eigi oman näiduda ning trollidega. Eks jutustas sellest juba kuulus kommentaari kirjutaja, kuidas üks PR küntics kutsutud poissi nende käes püsti hädas olnud. On terve ja priske ja kõigiti kena. Tõsi küll, tal on ainult üksainus päev, kuid egas muud tütrelgi pole neid enam. Kolmepäised, trollid moest läinud ja kahe päisi me varsti vist enam ei näe. Ning need on siis kõik ka nii ja naa. Sa palud mu tütart naiseks, eks su tütart ja kaasavaraks saanud riigi seni kui elansod poole, sest niigi ja teise poole, kui sulen laud, olen sellega nõus. Kuid stopp, pois, seks tuleb sullegi mõni kohustus selga. Kui ühe neist murrad, siis ootab sind haud. Esiteks vaat muutkui sülita kõigel, mis väljaspool Rondet asub. Päevast toimingust, ärant, tülita iga valguslaiku sappelga tühjaga kuningas olla, kõik tasub nüüd käsutarkust, proovime vähe. Milles on trolli ja inimese vahe. Vahe üle ma just ei kurda. Kõik nagu meilgi, seesama pahe, suur troll siin praadida tahad, kui lammast, väike troll, ihumas küünt ja hammast ka. Väga õige, näen, sobime hästi, kuid olgugi, et iga päev nagu teine leidub siiski vahe siin mõnimu seal väljas päikese all, kui kästi. Inimene ole ise endale truu. Siin trollide hulgaselt käsk, igapäine, trall iseendast sulle olgu küllalt. Veidi udune nagu mu poeg, see vägev sõna küllalt, seesid pääle nüüd sinu juht sõnaksa, kuid aga Sa pead sest saama jagu, kui isandaks tahad olla, siin all on hullemaid asju, ei enam avad ka väärikalt hindama, pead muda all me eluviise Me sööki-jooki. Härg annab mõdu ja lehm annab kooki, ükspuha, kas hapu või magus see pääsi, et kõik on kodune töö, kus kurat käigude kodune jook, Evetleminud iial tõukega roog päälekauba veel sööjale, kuldne Kaus, kes seda omab, on mu tütre manna aus ja kirjutet on sa enesest võitu ning ainult algus on raskevõitu. Las käi mavad ajad mõistlikku juttu. Sääsülgad ei harjuda, suudan erutu. Nüüd aga see kristlase ülikond seljast ei salli me miskit, mis sisse veel väljast. Kõik kedrati kootud siin kaljudel ajal välja, arvad, saba otsast, Tootsiidist pael, mull pole saba, see kasvab pea. Õuetroll mu pühapäeva hääld talle taha vea, kas olen teile tolaks? Ärge puutuge. Ei mu Väimestsust, saag, uisutagumik lage muuta inimest loomaks, saeksid, vennas, kui sul see leek, kollane lint on Hannas, mis muidu meil kõrgeima au puhul kantaks siis alles täit peigmehe väärtus tule antaks. Eks see inimene ole ju tuhk ja põrm kuid kuradile andavaid, väikene sõrm siis kahmata kohe kogu käe. Säh seosis, üsna kuulekas poiss ta enne, noh nüüd ka saba liputama õppi. Egas tenorid veel sellegagi lepi, tahate mult kasarmu ristiusku võtta? Ei, selle võid rahus endale jätta. Usu mis tahes usk lõivust, meil vaba, kui ainult sul trollikombed ja saba. Kui ei lahuta pruukmeidega väline Kirm võid pidada usuks, mis meie keeles hirm. Sa oled siiski üks sobivam vend, kui alguses suutsin veendant. Poeg, me pole nii pahad, kui näime. See teie ja meie vahe ongi. Kuid viijaks kauaksime tõsiseks jäime, andke silmale kõrvale, rõõmuks nüüd mahti. Kandle tar, lase kandlemäng lahti. Tantsitar, alusta Tobre tantsurongi. Sellise poeemi viiest vaatusest teotzeb neli Gibrans Stahlis või selle tagamail. Siin algas tema kangelane oma seiklusi ja siia tulite lõpuks jälle tagasi. Kõik, mis on teosesse realistlikku, tõsielulist toimuv kütrandi orus tagama Tobre Rondane on selleks liiga kõle, sünged, et neis võiks olla mingit inimlikku elu. Neist võib laiutada ainult fantastika teod, seda suured kõverad Tobretaadid, rähkivate trollide karjad, kohutades vaeste inimeste mõttekujutus. Kuid ilmasele fantastilise taustata poleks nii paar klienti, Tiit kui ka Ibseni suurteos mõeldav. Dovredaat nõudis kliendilt see kõigele sülitada, näiteks mis on väljaspool Dovret. Olen rahul iseendaga, see on trollide ühiskonna ideaaliks. Selle ideaali omaksvõtmise puhul läks staat nõus kõndile oma tütre pool kuningriiki andma. Kuid Maroko rannikul näeb seesama künt kivistunud Padakonna istub sajandeid liikumatuna, on püsinud sajandeid samana ja olnud enesega rahul. See on Ibseni kibe pilge norra kolkapatriotismi kohta. Poleks küla sangar täitsa juhuslikult teise mehe mõrsijat üle löönud oleks ta vahest elu otsani küünspranstalis edasi Luisanud. Niipalju kui tunnen Ibseni elulugu, polnud ta ise oma kangelase kodumaal näinud. Enne paar klienti kirjutamist olid vaevalt Berginist palju põhja poole saanud. Alles raugajas sõitis ta kord vist maad mööda Oslos Trondheimi ja pidi siis kätt ooperit riivama sisemaali tollel vähemalt kehvale mehele veel raskelt juurdepääsetav. Millal ja Kusta pärienti kirjutas? Xena alges paar klienti kirjutamist 1866. aasta sügisel Roomas ja lõpetas selle järgmise aasta suvel iseesaarel. Neis oludes ei võinud palju materjale saada ei oma kaasmaalastelt ega isegi mitte raamatuist. Ja tõeliselt polegi Bergentis kohalik kütt, Brans Stahli koloriit palju ilmekam kui Maroko Sahharov või Egiptuse kohta käivas märkustes. Võib-olla ongi õigem asju vahemaa tagant vaadata. Ja kindlasti peab ka rikkalikku fantaasiat olema. Olgugi et see teos on sündinud lõunas, on see Ibseni kõige norralikum teos. Kõige kaunim ja kahjuks võeti pärgament suure nördimusega. Olles vastu lavale, pääses ta alles 10 aasta pärast Ibseni sallinud rahvusliku sõna kõlksutamistega liialdust. Trollidest stseenist piitsutab ta jah, õige tugevasti. Norra olusid Eli norrallik norralikus taotles rõhutatud lihtsust ja omapära, auväärt talupojaseisusele kirjutati ette, riietus jättaid jah. Mis siis süüa tahtis, toit tohtis olla ainult omama saadus viinapidi pruulima, koduma marjadest, poissi täitsa puhtast norra vilja piiritusest, aga KOV KOV pidi olema nii norralik kui võimalik. Siis see tähendab, tähendab tubli sigurilisandiga. Ja erandeid polnud üldse natuke ikka oli ka. Näiteks välismaa alkohol oli lubatud seitsmeteistkümnendal mail Norra rahvuspühal. Kas ka teistes Skandinaaviamaades ei tuntud huvi pärgenti vastu? Ka teisteski Skandinaaviamaadest ei saabunud enamat arusaamist. Üks tolleaegne Taani juhtiv kriitik arvustas teosta õige krõbedelt, leides muuseas põlevadki luule, mille peale Ibsel vastas. Mu raamat on luule ja kui ta seda ei ole, siis saab see luuleks. Muide, koostööd Edward kriigiga hoidis seda esialgu saladuses. Dresden, 23. jaanuar 1874. Kallis härra kreek. Ma pöördun teie poole nende ridadega, mille põhjuseks on üks plaan, mida ma kavatsen teostada ja samas järel pärida teilt, kas teil oleks huvi sellest osa võtta. Lugu on järgmine. Peegiun, millest kolmas osa on varsti ilmumas, soovin ma näha laval sooviti dekomponeerida sellele vastavat muusikat. Ma vihjan teile lühidalt, kuidas ma mõtlen, sisustada tükki. Esimene vaatus jääb samaks, ainult mõned lühendused, dialoog logis. Bergenti monoloogi soovin ma käsitleda melodramaatilise navi luulelisena. Stseen pulmatalus peab balleti abil palju paremini välja tulema, kui see seisab raamatus. Siia tuleb komponeerida üks eriline tantsu meloodia, mis vaibub vaatuse lõpus. Teises vaatuses peab kolme tüdruku tegevust iseloomustama mingi saatanlikud muusikas. Kolmandas vaatuses kasutaks ma akorde, kuid kokkuhoidlikult peri naise ja noore trolli vahel. Neljandas vaatuses olen ma ise mõelnud ühte suurt muusikat kalist toonide maali, mis vihjaks perienti rännakutele selles laias maailmas. Ameerika inglise ja prantsuse meloodiad võiksid hellitada läbi, kui vahelduvad ja taas kaduvad motiivid. Anitraja tütarlastekoor kostaksid eesriide tagant. Koos sellega läheks eesriie üles ja inimesed näeksid ühte kauget unistuste pilti, kus Solveigistub päikesepaistel väljas maja seina ääres ja laulab. Siis ees, reie rullub kinni. Orkestrimuusika peab nüüd iseloomustama tormi merel, siis algab viies vaatus. Umbes niimoodi olen ma ise mõtelnud kõike seda ja palun ise ilmutada. Kui kaua te soovite ennast pühendada sellele tööle? Kui te lähete edasi sellega, siis pöördun otsekohe Kristjani ja teatri juhtkonna poole. Loovutan ühe parandustega raamatu ja vormistanud meid eeskätt lavastajat, eks honorari taga võiks olla tõenäoliselt 400 riigilaagrit, mille me jagame omavahel. Ma pean seda loomulikuks, et me võime ka arvestada tükkide lavastamisega Kopenhaagenis ja Stockholmis. Kuid ma palun teid hoida lugu saladuses ka edaspidi. Ja vastata võimalikult kiiresti. Teie kõige sõbralikumate tänutunnetega. Henrik Ibseni. Sarviline, siin ta siis nüüd oletegi, muudkui imetlejate kõiksugutont, Teie muut, põrgu värkimis ja sammastele seintele nikerdatud, jah, sa jätad sarvilise kiriku ukse taha? Mul tuleb üks lugu meelde. Ma pärast räägin. Peakirik, ja kõik siin gootika, temal on ainult see häda, et kunagi valmis ei saa. Sest kui teda ühest otsast ehitatakse, siis kuluta teisest otsast jälle ära, nii et tuleb uuesti alata. Vaadake, vaadake, millised värvilised aknad, suured tulekahjud kaasa teinud, aga siiski püsti jäänud ja ikka armastab ta puust edasi olla, et kergem oleks põleda. Nüüd on mul isu linnast välja minna kui sõidaks õige ühele väikesele saarele kutsutud munk Holmeniks. Seal on enne mõistlik olnud klooster ja kindlus. Kas see koht, kus üks kuulus mees, on kaua aega kinnistunud, oi saatan, mina ikka imestan, et Neid kohti näidatakse, kus keegi on kinni olla, aga mitte kunagi neid, kus mõni vaba mees on liikunud. Vandamine tuletas mulle meelde, et pidi tihelore kima ja see on aspernseni kogutud norra muinasjuttude raamatust, muide poiss ja kurat. Kõndis kord poiss mööda teed ja sõi pähkleid. Üks vähkel sattus ussitanud olema ja sammas tuli poisile vastu. Kurat. On see tõsi, küsis poiss, et kurat võib entii väikeseks teha, kui tahab, võib pugeda isegi läbi nõelasilma. On vastas kurat. Oi, seda ma tahaksin küll näha. Poe õige sellesse pähklisse. Üks poiss ja kurat pugeski. Kui ta läbi ussiaugu kenasti pähklist soli roninud, pani poiss augule punni ette. Siin ta mul nüüd oledki, ütles ta ja pistis pähklitaskus. Läinud tükike maad edasi jõudis ta sepabajani. Ta läks seppa juurde ja palus tal see pähkel katki lüüa. Õhk, see on käkitegu. Vastasse võttis oma kõige pisema haamri, pani pähkli alasile, lõi aga pähkel ei purunenud. Siis võttis veidi suurema haamri, aga seegi polnud küllalt raske, siis krahmasto suure sepavasara külma subpuruks löönud. Süüdistaja virutas niiviisi jaksas ning pähkel raksatas katki, niiet sepa pojal pool katust lendas. Selle pähkli sees oli küll saatori ise ütles. Jah, oli küll, ütles poiss. Keerame nüüd siit paremale. Sadam on seal. Kall punase kalju ääres vaikiva vee olen istunud palju päevi. Hommik, kui ilusad pilved üle metsa pelgasid kloori Parvet. Päevil, mil päike õudses taevas rändas põlev palg pööratud maa ning vee poole. Õhtuti ilmeks vaikis ning taevas õhkus hõbedane ning kuu kerkis kuldsena läbima nukruse pimeda laine. Palju päevi oleme istunud nõnda su rannal. Tuhandes- silmine, 1000 hooline pesi. Kõik seal nägid kõik seal sosistasid mulle ainsale kuulajale peegeldasid hele pilvi, sinisügavust päästasid kõrkija koha ning põudse kõue kauget kõma. Ja pannes palgesu lähedale sulgedes silmad su sära ees. Kuulsin kuma kaugelt meretaguselt, May suurte saabumistes sadamaist, suurte lahkumist haigmas. Kõik see jutustasid mulle deegline, pinud, põhjatu ja salapärane nägus õde avarustel üleval istudes, nõnda hakkas kiirustama, mulle üksiku mõla mehe kauge sõud. Näevad, olen istunud päevad teda oodanud, seal kaljude saarte ja salude tagada. Läheneb, kuuled, kuis vene sangad nägisevad võimsad aerud Vetlejevad. Pannes kõrva vastu rannakaljut, kuuleme kobrutust käilas. Tiisuline päras kuulen lainetel okset, mis piirab saart, randu kes lõikab selle kinda, kiretu ning vaike püsi Kessiivsel edasi Pisalt, kui vanad kalur ulguvetele vastu tuultele jää öödele. Keegi panin raadio üürgama. Ja ma tunnen suurt kujuniga. Viikingite veri, väike saarestiku aurik lähenes mütsudes sadamale. Seal polnud muud kui ajast luitunud laidur pehkinud postidel ja selle tagarannal punakaskuuri taoline ehitis. Viimase otsa juurest algas rohtunud tee tegi käänaku ümber raske kaljukühmu ja kadus siis metsa, mis neis katvat kogu saart. Laiduril nagu kogu rannal, polnud ühtki elulist peale halli batilise vanamehe tohik, paun seljas, seisis halistunult vesihallid, silmad sihitud lähenevale laevale. Tea, kas ta nägi laeva või mitte või nägi seal veel midagi hoopis muud kui laeva pidi temas voolama viikingite veri ja kõnelema esivanemate hääl, vähemalt 50-st põlvest. Tõeliselt kostsid ta hoiakust ja näost ainult sisesaare ning karjakopli vastukajad. Ja nüüd pidi äkki veel ühes oma tohik paunaga kuhugi minema. Just nagu reisile. Auriku välisserval rippus pikka saarmakehaga ja lühikeste jalgadega mees hoides ühe käega laevakart katusest ning keerutades teisega kulunud köie otsa. Oi, üüdistaja viskas köie laidurile punaka nina ja prillidega kapten kummarduse oma kohalt ning jälgis laeva randumist. Saarmanäoline sikutas astmelaua esile ja heitis otsapidi laidurile. Harilikult ta seda ei teinud, las ronivad niisama. Ega seda ole piletile märgitud, et peab veel maale aitama. Aga kui oli daame või lehmi maha minemast? Siis küll ega need oma kõrgete kandade või libedate sõrgadega kergesti saa pidikaga peenemaid kombeid olema, kuhu seekord lehmi polnud küllaga daame. Ja seal nad nüüd ootasid kolmekesi reas oma kompsudega. Ja nüüd tõstis esimene, kõige pikem oma lakk punase kinga porisele astmelauale. Kuid kohe ta komistas ta Rus ning kiljates saarma nägu sai veel parajal ajal oma aitava käega jaole. Daam ulatas talle peenelt ühe ainsa sõrme, astus siis tipi Sammel laidurile, sealt pöörduste, tegi väikese Niksu ja lausus daamiliku naeratusega sänkyu. Saarma nägu lükkas tubakarullik kalantselt ühest põsest teise ja aitas teisedki daamid kaldale. Samal ajal pinnas ka tohik, paun enese kohmakalt üle auriku serva sisse. Kapten heitis pilgu kellale ikka veel paar minutit vara. Tea, kes sealt mändide tagant küll peaks tulema, aga kui juhtud enneaegu ära sõitma, siis on jällegi kisa auriku ootus. Ja ootasid kolm daami. Seal nad seisid reas nagu kolm Seeba kuningaemandat, kõik ühteviisi rõivais, ühesuguste plank nägudega. Peas olid neil Klak mustad kübarad, millel želatiini läikega puuviljakoormad, seljas litritest läikivad mustad kleidid, jalas kriiskav punased kingad. Just nagu Hollywoodi peenem seltskond. Nende üleolev, kuid ühtlasi ka andestav pilk auricule, laidurile ja kogu ümbrusele osutas et nad olid kõigest täitsa teadlikud. Oh, nad on laias maailmas hoopis muuga harjunud. Kuid mida võibki neilt maha jäänult siin kodus nõuda. Ja nii need seisid ühel käe otsas kollane papagoipuur, teisel grammofon, pika toruga, kolmandal aga tohutu käekott, mille punasele põsele tikitud tantsiv Miki hiir. Nad seisid uhke peahoiakuga nägu tardunud ülevasse naeratusse. Poetades aeg-ajalt omavahel mõne sõna, millest auricule muud ei kostnud, kui see pidi olema inglise keel. Papagoi näis külmetavat, oli jänese õrrel kössi tõmmanud ja vaikis. Kogu see vaatus ärritas, vihastas kaptenit. Ojja. Oleks võinud temagi olla suure ookeaniauriku del, seista praegusele juhi sillal ja heita kotkapilgu ülemastide metsa New York ja Liverpool, Hamburgi hämarssey pressitud püksid, viski ning panna sigareid päris kodu ja perekond siin põhjas, armuseiklusi, aga igas maailmajaos. Tõeliselt aga tungis eluaeg selle külaga nende neetud saarte vahel vedas küla eitesid piima manner, kuid ja põrsaid ning meeskonnaks vaid see saarma nägu ja teine samasugune kahejalgne masinaruumis. Ja nüüd veel need Seeba kuningaemandad. Juba laevale tulles laiutasid ajasidendid kohevile, kiskusid oma plank näod naeratusele ja püüdsid kapteniga ainult inglise keelt rääkida. Oli ta just sedagi omal ajal pisut õppinud, kuid kellele Kuremusele, seda siin vaja. Palju muud jäänudki järele kui jess nõu. Ning tundis ta ju ka neid daame ja nende inglise keelt. Olid vaid Ameerikast kodu külastama tulnud köögitüdrukud. Nüüd tahavad seda metsatagust üllatada oma grammofoni, papagoi ja peente kommetega. Ja et vaadake, nii elatakse seal uhkel ning rikkal Ameerikamaal. Kapten tõmbas viimse ägedusega kolmandat korda vilepidet. Sarmanah sikutas astmel laua sisse ja hüüdis siis laidurile ahoi. Kui teid seal polnud nüüd kedagi peale nende tiivad, siis põllud sellel ka soovitud mõju. Nad liigutasid end küll, kuid tulemuseks oli vaid hädaldav jess nõu. Tohik paun, kes tundis enese olevat seotud silmuse sattumisega posti otsa hädaldas samuti oli peaaegu valmis uuesti välja ronima. Kuid siis hüppas Saarmäe nägu laidurile, vabastas köie, viskas laevale ning ronis ise järele. Nüüd arvasid Seeba emandad õige lahkumisedki olevat, tõstsid käed ning hüüdsid kooris. Kapten puri vihaselt lõuapärasid saada, Don söögu. Kui siin käib Vaidze merede valitsejate keel, siis käigu temagi poolest. Ta pilk langes läigatavale grammofonitorule ja see meenutas talle midagi taias rinna ette ning karjus kütjale rämedalt häälel. Siis Masters, poiss, kes teab, mis mees sel ajal sest arvas. Aga masina panin ta käima. Igatahes aurik eemaldus laidurist. Seal seisid uue maailmaimed ja vehkisid kätega. Ning papagoi ärkas, soputas tiibu ja kisendas neile kaasa. Äkki tõusis kaptenist silmitu viha kuid laseks õieti sel laeval loksil minna, nagu ta ise läheb, ründaks nagu maru hiil üle karide püsti kaljudele, nii et tulejuga taga. Kui on kogu elu olnud üksainus tankimine ja keerlemine, küla eitede ja põrsaste vedamine, saarma nägude ning tohik paunade kamandamine, siis olgu vähemalt lõpuks üks uhke maailma kärakat. Kuid see viikingivere mäss kestis ainult hetke. Aurik pöördus vasakule ja kadus Neeme varju. Ning üle vesise näitelava laius endine hall. Kuuldu oli viies osa Heidi Sarapuu koostatud ja lavastatud sarjast, mis on meist vasakut kätt üle mereosades olid Anu lamp, Ain Lutsepp ja Toomas Tross. Helikujundus Silja Vahuri helirežissöör Külliki Valdma. Toimetaja Mari Tarand.