Tänane saade on Hendrik ipzanist, kelle 100 seitsmekümnendat sünnipäeva me sellel kuul tähistame. Iga hetk geniaalse isiku elus on kuidagi väärtuslik. Seda pole üksnes argud, mil ta vaim loob palavikule see hooga. Seda on niisama ka need, mil näilikud kõik on surnud ja asjaomane isik isegi nõrkeb oma jõuetuse ning saamatuse tinakoorma all. Hingeelulises mõttes on viimased vahel huvitavamatki, kui esimesed nende laiusele hämmatavas kitsuses käärivad need algained. Kogu see tõsieluline igapäevane huumuslik maailm, millest puhkevad esimeste kevadki soojuses lilled esile. Nende sügise öiste ja varakevadiste meeleolude mõistmine tähendab meile geeniust vahel suuremal määral kui kõigi ta elu päikeseküljest ning õnnerikaste päevade vaatlus. Friedebert Tuglas. Pärast ligi 30 aastat kestnud mustlaselu asu sipsel suvel 1891 jälle kodumaal. Ta ei kavatsenudki esiti kauemaks Kristjani maniasse Oslosse jääda. Vahest ainult paariks nädalaks kuid nädalas said kuud. Ja ta ei rutanud erasõiduga ning lõpuks otsustaski ta kodumaale jääda. Kuid Ibseni ise ja ta kodumaa põllud enam need, mis olid olnud siis, kui ta korda avarasse maailma läks. Veerandsada aastat oli Norra magavate mägede lordide üle kajanud vaimusuuruste hääl milliseid vaevalt omanud ükski muu väike rahvas. Euroopa oli Norrasse ja Norra Euroopasse kantud. Norra polnud enam see metslaste maa, kus elas kaks miljonit kassi ja koera. Nagu lipsanud kord kibedusega öelnud. Tal on seda vähemalt enam tema suhtes. Uus põlv oli vaheajal kasvanud endiselt viha ja vaenu asemel kohtas Ibseni üldist vaimustust ning austust, millest pidi piisama isegi tema nõudlikule meelele. Kuid ühtlasi aastakümnete jooksul põhjalikult muutunud ka Ibseni eluvälised tingimused kitsamas mõttes. Teda, kes ta oli kord meeleheitlikult tunnustuse pärast võidelnud, mainiti nüüd maailma suurimate kirjanike hulgas ja peeti vastuvaidlemata suurimaks elavaks näitekirjanikuks. Ja tema, kes oli nooruses pidanud nii palju ainelist puudust kannatama, oli nüüd väga jõukas ning oli surres rikkamaid pealinnakodanikke. Viimasele asjaolule võlgnes ta üksnes oma teoste suure honorari ka, mille eest oskas ärimeheliku visadusega hoolitseda. Ta elu kujunes selle kohaselt. Ta ümbritses ennast mugavusega, niipalju kui evis selleks maitset. Ja pidulikel puhkudel esines ta auväärt vanahärral ring täis välismaiseid ordeneid ning aumärke. Kuid sisemiselt polnud Ibseni enam endine. Ta sapp ja vimm olid küll säilinud, kuid Mauruse humal lahtunud. Taali mehe ja piiri astunud. Aasta eest oli ta oma viimase aga võib olla ka esimese tõeliselt isikliku kire valusalt üle elanud. See oli 61 aastase kirjaniku armastus 18 aastase Emilia pardahhi vastu. Episood oli peagi selja taga, haavad paranesid. Kuid pärast seda oli seal igatahes vanadusele palju lähemal kui enne. Enesest polnud vanadus veel puudutanud mõistuslike ette kujutuslike jõudusid kuid see andis neile uue sihi. Jõue varjundi. Ibsenegi siitpeale inimest ja maailma uutest dimensioonides kord pisut kõrgemal, kord pisut madalamal kui jälle. Reaalsuse taga, hakkas ta nägema võrdkujulisi allegoorilise ja sümboolseid väljavaateid. See on ajajärk, mil sündis ka ehitajas, olles. Siis tere õhtust. Tere õhtust. Mulle paistab, et ei tunne mind ära. Ja ma pean tõesti tunnistama, et praegusel hetkel Kas teie nimi on vangel, jah, muidugi on see minu nimi. Siis te olete Eek, Lüüs, Rangeri jaoskonnaarsti tütar ja kelle tütar vaadis ikka peaksin olema? No siis me oleme teineteist seal ülal kohanud tol suvel, kui ma seal viibisin, vanale Kilgule tolle ehitasime. Muidugi oli see tol ajal. Ja sellest palju aega tagasi, sellest on täpselt 10 aastat. Ja tol ajal olite vist küll alles laps, ma arvan, ma. Igatahes nii, kahe kolmeteistaastane. Kass olete esimest korda siin linnas? Jah, seda küll. Jaa, jaa. Jaa. Võib-olla te ei tunne siin mitte kedagi, mitte kedagi peale teie. Jah, ja, ja ka teie abikaasa A. Te olete siis ka teda ainult õige vähe. Me olime mõned päevad seltsis sanatooriumi seal ülal õlal ja ta ütles, et ma teda tingimata külastaksin. Kui ma siia linna peaksin, sapp, seda poleks tal muide vaja olnud. Imelik, imelik, imelik, et sellest midagi rääkinud. Noh, ma paluksin siis luba täna ööseks siia jääda. See annab kindlasti väga hästi korraldada, annab. Sest mul ei ole, mul ei ole riideid kaasas, muudkui need, mis mul seljas on. Jah, ja veel on ka üks vahetuspesu seljakotis aga see vajaks pesemist, sest ta nii hirmus must öö, küllap sellega hakkama saab. Nüüd ainult ütleb oma naisele. Ole hea ja tule siia. Sellelgi preili valgel, keda sa tunned. Keda sa ütled seal olevat. Asja olete teie, preili. Tere. Te, tulite siis ikkagi siia? Linnapreili valgel tuli alles nüüdsama. Ja ta küsib, kas ta võib siia ööseks jääda meie juurde. Ja palun väga. Et oma riideid veidi korrastada, mõistad? Seda ma olen teile abiks, nii hästi kui suudan seal lihtsalt mu kohus. Teie kohver tuleb muidugi järele. Mul ei ole mingit kohvrit, no küllap saab hakkama. Loodan ma aga, aga teil tuleb leppida sellega, et jääte seni siia mu mehe seltsi. Mina katsun vahepeal selle eest hoolt kanda, et üks tuba teie jaoks pisut mugavamaks teha kasvõi võiks, ühe lastetubadest on. Need on ju täiesti korras. Miks mitte? Seal on meil ruumi rohkem kui küllalt. Võtke nüüd istet ja puhake veidi, ometi lähen sean korda. Aitäh. On teil siis niitu lastetuba? Siin majas on kolm lastetuba toas diivan, teil tee hirmus palju lapsi? Ei, meil ei olegi lapsi. Aga nüüd võite seni ju teie-meie-lab, võiks olla. Täna öösel, jah. Karjun oma, ei hakka. Ma püüan magada nagu ront. Ja kas teie isa elab veel ja isa elab. Ja nüüd te võib-olla kavatsed siin õppima hakata? Ei, seda mõtet ei ole mul olnud. Aga mõneks ajaks jääte siia, loodetavasti ikkagi oleneb sellest, kuidas asjalood kujunevad. Ehitas meister Salmes. Jah. Kas te olete väga nõrga mäluga? Nõrga mäluga? Ei, nii palju kui mina tean. Aga kas te siis sugugi ei taha rääkida sellest, mis seal ülal juhtus? Ülal? Nii sangeris? Minu meelest ei olegi selles suurt midagi rääkida, kuidas te võite ometi niimoodi ütelda? No eks rääkige siis teie sellest minule. Kui kui torn valmis sai, siis oli linnas suur pidu ja seda päävama nii hõlpsasti ei unusta. Ei unusta, see on teist väga kena, väga kena. Kirikaias oli muusika ja palju-palju rahvast, mitusada inimest. Meie koolitüdrukud olime valgetes kleitides ja meil olid kõigil lipud käes, jaajaa limpu, neid mäletan ma väga hästi ja, ja, ja, ja sihte läksite mööda tellinguid üle. Otse kõige kõrgemasse tippu. Ja suur kärg oli teil kaasas ja selle pärjad riputasite päris tipus tuulelipp otsa oli nii imelikult põlevali seal seista ja teie poole üles vaadata. Mõtelda, kui ta nüüd alla kukub. Teema ehitusmeister ise ja olekski kirevase päralt hõlpsasti võinud juhtuda. Sest üks neist valges kleidis koolitüdrukutest hullistest vehkis nii metsikult, karjus mulle sinna üles ja käid, meister, see on ja, ja löövitas, viibutas nii pööraselt oma lipuga, et, et seda nähes hakkas mul pea peaaegu ringi käima. Ja selles olen ma nüüd kindel. See pidid olema teie, sest see oli nii hirmus, tore ja põnev. Ma ei suutnud ette kujutada, et kogu maailmas leidub, ehitas meistrit, kes oleks võimeline nii tohutu kõrgeid torne ehitama. Ja pealegi, et teie ise seal ülal tipus seisate. Päris ilmsi? Ei pea sugugi pööritama ei hakka. Sellele oligi kõige peadpööritava mõelda. Kus ta siis nii kindlalt teadsite, et mul pea, oh ei, ei treeritanud, ma teadsin seda oma südames, sest muidu ei oleks ju seal ülal laulda võinud laulda. Mina laulsin, seda tegite päris tõesti. Ma ei ole kogu oma eluajal ainsatki nooti laulnud, aga tol korral te laulsite see kõlas nii, nagu kostaks õhust kandlemängu. Ei käi meil siis ka pärastpoole siis tulija, siis tuli ju see kõige tähtsam, kõige tähtsam. Seda ei ole ometi tarvis teile meelde tuletada, näiteks veid. Tuletage mulle natuke ka südamel, mäletad, klubihoonest korraldati tee auk, Surdine? Mäletan küll. See pidi olema sama päeva pärastlõunal, sest järgmisel päeval hommikul sõitsime ära ja klubist tulite õhtuks meile kutsuma täiesti eye. Preili vangel. Paneb imestama, kui hästi teil kõik need asjad meeles on, see asjad? Nad teavad ikka, kena küll. Kas tee oli ka tõsiasi, et ma üksinda toas olin, kui te tulite. Kas te olite siis üksinda? Siis ta ning põrguliseks ei nimetanud? Ei, seda ma küll ei teinud. Te ütlesite, et ma olen. Ma olen valges kleidis väga kena. Ja et ma näen välja nagu äike printsess nüüd kindlasti välja läigib. Ja pealegi. Kuid vaba tunne oli mul sel päeval. Siis te ütlesite, et kui ma suureks kasvan, siis olen ma teie printsesse. Rümba sõdaga ja sina teed. Ja kui ma siis küsisin kõik, kaua ma pean ootama. Te ütlesite, et tulete geene aasta pärast tagasi, trollina liigemalav kohus oligi. Ja te lugesite ja te lubasite, et ostate mulle sealt kuningriik. Ja ega pärast hea lõunasöögi Raagani vägagi ei olda. Aga vaata, Eesti kõik, kes seda. Ja te ütlesite ka seda, mis selle kuningriigi nimi saab Olejajana. Te ütlesite, et tema nimi saab olema apelseenia. Ei ole, ta sugugi ei meeldinud, sest mulle näis, et te tahate mind narrida. Aga seda ma kindlasti ei mõtelnud ja seda pean ma tõesti uskuma. Kui otsustada selle järgi, mis te pärast seda tegite, siis mis ma soigu. Mis ma pärast sõda siis tegin? See veel puudus, et kas selle ära olete unustanud sest minu arvates niisugused asjatavad ometi meelde. Aidake mind, ainult natuke, Taka võib olla. No võtsite kätte suudlesite mind ehitusmeister, soolne. Kus mina tegin seda, jaht, tegite seda? Te võtsite munn kinni kaanutasite ning tahapoole ja suudlesite mind palju kordi. Mu armas ja preili vangla igatahes seda ometi eitada taha. Ja seda ma tõesti eitan või nii. Preili vangil? Ärge nüüd seiske seal nagu soola samas. Südameis ütlesite, te olete kindlasti unes näinud? Kindlasti tahtsin ma seda soovisin seda. Mul oli selleks himu. Noh. Ja kirevuse päralt. Eks ma siis teinud seda ka, kas te tunnistate siis nüüd üle ja kõik, mida te tahate, et te võtsite mu ümbert kinni, võtsingi kaalutasite ning tahapoole õige kaugele voole suudlesid ja seda ma tegin palja kord niipalju kui iganes tahad, näete, viimaks läks mul ikkagi korda seda teilt välja meelitada. Mõtelda vaid, et ma niisuguse asja võisin unustada, preili vange ja mis siis edasi juhtus? Meie kahe vahel ei juhtunud enam midagi. Sest siis tulid ju teised külalised ja ja siis oli kõik ja õige ja teised tulid. Et ma selle võisin unistada. Tegelikult ei ole ta unustanud mitte midagi. Teil on lihtsalt natukene häbi. Viaat ehk sellegi unustanud, mis päeval see oli, mis päeval ja mis päevalgi pärja torni otsa viisite, noh tean vaid, et see oli 10 aasta eest nii sügise poole, see oli 10 aasta eest, 19. septembril, näe seegi on teil meeles, aga oodake ja täna on ju ka 19. september ja te ei tulnud, nagu te lubasite teile, lubasin. No man harjusin, siis tõid natuke. Kas ainult seda te tahtsitegi mind narrida? Ei mäleta seda jumala eest. Aga küllap midagi selletaolist ikka oli, sest tol ajal te olite ju alles laps? Ei, no, ma ei saa sotti, kas te mõtlete kõike seda, mida te räägite või, või teete ainult niisama nalja. Võib-olla narrin teid niisama nagu teie narrisid just narrite meid mõlemaid. Kes oli juba ammu teada, et ma abielus olen ja teadsin kogu aeg. Miks te seda küsite? Mul tuli. Miks te siia tulite? Sellepärast et oma kuningriigi kätte tahan saada. Nüüd on ju aeg täis. Andke mu kuningrifi meitas olles kuningriik lauale. Öelge mulle, preili vangel. Mis teie nimi on? Eesnimi, mõtlesin ma. Kas teil siis seda meeles ei ole? Tol päeval te ütlesite mulle Väike-Hilda. Ja see mulle ei meeldinud. Printsess Hilde? Kas ei ole imelik, et mul tuleb midagi niisugust meelde tuletada? Millal ma olin läbi elanud kunagi? Ütlemata siia. Et teie nüüd mu juurde tulite? Gibson oli eraelus haruldaselt vaikne ja suletud. Ta pika kuuenööbid olid nii otseses kui kaudses mõttes alati ülevalt alla kinni. Sellest annavad tunnistust ka tema erakirjad. Tai, naera naisega nutta. Äärmisel korral torkab ta, kui arvab, et teda on puudutatud. Ta kirjutas ainult pärast ja ainult oma asja pärast. Teiste vastu oli tal ainult nii palju huvi, kui palju need olid osa tema elust. Kui vähe tähendasid talle muud inimesed, osutab asjaolu, et tema kirjavahetuse trükkitoimetajad mitte ühtki temale saadetud kirja ei leidnud. Talineed kõik läbilugemise järel ära visanud. Kui niisama külm oli ta oma isiklikus elus. Tal polnud isikliku elu õigupoolest olemaski. Ehitajas olles ütleb enesest et leida võimalus teistele maju ehitada. Selleks pidin lõplikult loobuma lootusest kord enesele kodu luua. Kõik, mis olen saavutanud, kui toimisin, ehitasin lõil. Kõike seda pidin kaaluma kõigest maksma. Rahaga ei vaid inimliku õnnega. Ja mitte ainult eneseõnnega vaid ka teiste omaga. Säärast hinda läks maksma muu kunstniku seisukoht mulle ja muile. Sellesse pihtimus on suletud loova tegelase suurim ja salat tuim traagika. Midagi ei saa ilma kõige eest peab maksma miski ei tasu looja eneseohverdust. Vähe leidub tasu ainelises, veelgi vähemaga, vaimses mõttes elu pikkuse, keeldumuse ja orjapõlve eest. Sest ühtki suurt tööd, nähtavat jälge enese olemasolust ei või korda saata mööda minnes vabal ajal ise pile, muust elust. Selleks peab ohverdama täielikult. Sellele peab andma iga eluhetke iga mõtte Pirvenduse ja südametukse. Ja sellepärast näib, nagu võikski sellele õudsele kurjusele anduda õigupoolest ainult need, kellel ei leidu õnnelikumaid, elu võimalusi. Kõik need, kes on saatusest määratud üksindusele, keeldumusele, kelle hing on õnne ja keha mannetu selle elu elamiseks mis jagab heldelt oma andisid kõige tühisemalegi ühe päeva putukale. Sul see pihtimus on peidetud ka Ibseni isiklik traagika. Muu jaoks olekski tema kõlvanud, kui ainult näitekirjanikuks, nagu teda tunneme. Tal oli perekond, oli vahel kodu ja mõnikord koguni Isamaa ning kaaskodanikud kuid ometi lasta väljaspool inimkonda. Tal oli imetleda häid austajaid, järelkäijaid nii laialt kui ulatuvad meie ahtake, see maailma piirid. Kuid siiski seisis ta sisemiselt olemuselt ihuüksi. Sest tal puudus nimelt üks omadus olla inimene inimeste hulgas. Millega pidi ta täitma seda lünka, seda puudujääki tööga ääretu tööga, mis muutus ta teiseks olemuseks. Tal polnud muud ülesannet ega ajaviidet. Ta pidi järele jätmata looma. Ta ei kõlvanud muuks kui geeniuseks. Kuid see õnn on raskemaid õnnesid, mis põletab veel viimsed riismed elavast inimesest ja matab ta kohustuste kivikoorma alla. See on elupikkune tükitöö, mille jooksul rahuldus ainult hetkeks looja rinda, täidab, et muutuda kohe jälle uueks loomis. Janukese pingutuseks. Epson avaldas tihti kartust, et surm teda varem võib üllatada, kui viimne rida. Riim on kirjutatud. Kuid ta elas küllalt kaua ja hoidis vanaduseni loomisjõu alles, et oma elutööd lõpetada allegoorilise näidendiga, kui me surnud ärkame. Ta suutis kõike öelda, mis tal öelda oli ja on nimetanud viimseteosed täie teadvusega dramaatiliseks epilogiks kolmes järgus. Ühes erakirjas ütleb ta 1900. aasta alguses. Teil on õieti õigus üldiselt seeria, mis lõpeb käesoleva epiloogiga, algas tõeliselt ehitaja Sollessiga. Kuid ma ei taha lähemalt sellel puhul rääkida. Jätan kõik kommentaaride seletused teile oodata, tiibsen ise oleks selge sõnaga öelnud, et see on tõepoolest viimne teos oleks sama kui nõuda kirjanikult tunnistust, et tal pole enam mingit muud kavatsust kui surra. Ibseni viimse draama sisu on järgmine. Kujur professor Arnold Rubek on oma naisega paljuaastase eemaloleku järel jälle kodumaale Norrasse tulnud. Seal kohtuvad nad ühes supel asutises suve veetes Rubeki endise modelli Irene ja mõisniku Ulfailiga. Nende nelja inimese vahel kujuneb kurbmäng mille traagikat võime tunda rohkem pea kui südamega. Õigemini teades, et see on Ibseni viimne teos. Tairu epiloog, mõistame, milline sisu on sellesse peidetud. Nüüd olen ma väga kaugetest riikidest sinu juurde tagasi tulnud Arnold ja tagasi lõpmata pikalt reisilt oma isanda ja käskija juurde koju tulnud meie meie oma koju, Irene. Aleksei mind iga jumala päev oodanud, kuidas julgesime asend oodata. Muidugi, sa ei ole, nad ei taibanud mitte midagi. Kas sa ikka Kösti mitte kellegi teise pärast järsku ära ei kadunud? Ma ei võinud väga hästi sinu pärast ära kaduda, Arnold, aga ma ei saa sinust aru. Kui ma sind oma hinge ja kehaga küllaldaselt olin teeninud ja Raik oli valmis, meie lapp näguse teda nimetasid, siis asetasin masu jalgade ette käia, kallima ohvri. Lahkusin sinust jäädavalt. Ütlesid, mõelnud püsis, ja just seda ma tahtsingi, et sa enam iialgi iialgi midagi lisaks luua. Pärast seda, kui sa meie ainsa lapse haid laamad oli su mõtteid tol ajal vallanud armukadedus. Ma arvan, et see oli pigem vihkamine, vihkamine minu vastu ja sinu vastu kunstniku vastu, kes täiesti muretult ja hoolimatult võttis sooja tuksuma keha noore inimelu ja kiskustelt hinge välja, sellepärast et sulle seda kunstiteose loomiseks, Tarv, just seda võid ütelda sina, sina, kes on nii suure rõõmu ja harda andumusega mu tööst osa pritsid tööst, millele me kahekesi igal hommikul kogunesime nagu palvusele. Ma ütlen sulle ühte asja, Arnold. Enne sinuga kohtumist ei olemas kunstnik kunagi armastanud emitega, pärast seda aga kunstliku Irene kunstnikuma vihkama ka kunstniku minus kõige rohkem sinus. Kõnelt täiesti paljaks võtsin. Enim seisin, vihkasin ma sind, Arnold, seda sai teinud Irene, et see pole tõsi. Ma vihkasin sind sellepärast, et see on ükskõikseks. Resid jääda. Ükskõikseks arv otsa või siis ennast nii vihastamapanevalt hästi valitseda suutsid. Ja sellepärast, et sa oled kunstnik, ainult kunstnik mitte mees. Aga seda märjast elavast rist, kuna seda ma armastasin. Seda rohkem, mida selgemalt toorest Armitust klassist hingestatud inimlaps välja kasvas. Sest see oli meie looming. Meie laps, minu ja sinu. Ma olen kunstnik, hõreneb ja ma ei häbene seda lõtvust, mis minu külge võib-olla kleepunud. Sest ma lähen sündinud kunstnikuks ja midagi muud, kui kunstnik minust iialgi ei saa. Luuletaja oleks sarnat armas suur vanalapp. Miks sa mind kogu aeg luuletajaks kutsub? Sellepärast et selles sõnas on midagi. Vabanda, sõber, midagi lunastavad, mis kõigi nõrkustele nagu mingi laotab. Aga mina olin inimene tol ajal ja ka minul oli vaja elada ja enese kui inimese kohus. Ta poleks pidanud lapsi ilmale tooma, palju lapsi, tõelisi lapsi. See oleks minu kutsumus olnud. Kunagi ei oleks ma pidanud end sinu käsutusse andma luuleta ja see oli siiski elusa kiirene. Imeilus aeg. Kui ma nüüd tagasi mõtlen ometi kogu selle kauni käest kas kahetsus ei tule liiga hilja? Vaata hinna, Arnold. Päike läheb praegu mäetippude taha looja. Enam ammu ei ole ma päikese loojaminekut mägedes läinud aga päikesetõusu, päikesetõusu? Ma arvan, et ei ole ma näinud kunagi. Mina nägin kard imeilusat päikesetõusu, nägid, kus see oli? Karel Beatööritavalt kõrgel mäetipul. Sa meelitasid mind sinna, lubasin, ma näen sealt kõiki maailma kuningriike ja nende au. Kui ma vait, kui sa vaibunud. Kas sul ei oleks tahtmist meiega kaasa sõita ja meie juurde sinna villasse elama jääda? Kas sinu ja selle teise daamiga koos minuga samuti nagu minu loomingu päevil. Kõik see, mis mus umblukku on läinud lukust lahti keerata, kas sa ei tahaks seda Irele? Mul ei ole enam sinule sobivat. Vait, Sul on see võti. Kellelgi teisel peale sinu seda ei ole. Aita mind, et ma saaksin oma elu uuesti alustada. Tühjad unistused, asjatad, surnud õnnistused. Meie kooselule ei ole surnuist ülestõusmist. Eks mängime siis edasi. Mängime ainult, mängime. Kui lugesin esimest korda Ibseni, kui me surnud ärkame siis olin poole noorem. Nägin siis ses teoses pärast mida nüüd enam ei näe. Kuid palju jäi tookord nägemata. Nägin siis siin uue tee avanevat kirglikku tõusu üles mõtte fantastiliste kõrgustele läbi sümbolistlike udupilvede müstiliste varjude riiki. Nüüd näen elust väsinud mõttest vaevata äärmiselt kulutatud närvidega inimeses palavikuliselt pingutust, et veel kord jalgu maha toetada ning käsi eluviljade järele sirutada. Just teose põhitooni ääretult väsimuse tundmust ei pannud ma esimesel lugemisel tähele. Gibson on aga ses teoses asetanud enesele teades või teadmata huvitav ülesande väljendada väsimust nagu väljendatakse armastust, igatsust, kurbust, tehes seda kõigi nende tehniliste abinõude rikkusega, mis on suure kunstniku meelevallas. Ta viimne draama on otsekui väsimuse ülemlaul. See on täis jõuetuse hiiglavõtteid, nõrkuse, suur tõitja, vintsutatud rauga, mõtte võitusid. Ei ole üht ridagi. Kas meil poleks seda väsimuse tunnet? Kuulamisega, tegelaste kõnedes näeme seda liigutustes. Se hoovab stiili rütmist, see imbub kogu raamatust. On ju mitmeti huvitav seis piiri ja Ibseni elu ning teoste võrdles kumbki siinses väikeses alevikus. Kummagi isa tegi pankroti kummagi hariduse pooleli, kumbki pidevalt vasakult enese eest ise hoolitsema. Võõrsile minema jääb teatrialale anduma ja kumbki tuli ligi 30 aastase eemaloleku järel rikkana ning austatavana kodukohta tagasi. Niisama elasid mõlemad üle kolm kunstivoolu. Alguses ajalooline romantika, Sis juurdlev realism. Ja lõpuks sale, kooriline sümbolism. Mõlemad kirjutasid ainult näide nende luuletusi ning lõpuks mõlemad on meile ühtviisi pärandanud oma luigelaulu elu epilogi. Kui Ibsenilt ta elupäevade lõpul küsiti, mis ta siis teeks, kui tal äkki oleks ärtu palju raha. Ja siis vastas ta ostaksin laeva ja purjetasid Seiloni päikese ja ilumaale. Võib-olla võis ta oma teekonda sinna õnnesaarele alustada alles kriigi oose surma kaeblikel helidel ja pärgi kandva paljaspäise, norra rahva saater. Silla, sooria, mooria, lossi, apelsini, Aimemaal. Te kuulsite saadet Henrik Gibsenist. Katkendi ehitusmeister salvestist esitasid luulevara Hayden anname ja Dan Põldaas ja katkendi näidendist, kui me surnud ärkame, Anu lamp ja Ain Lutsepp. Friedebert Tuglase mõtteid Hendrik Gibsonist lugesid, Indrek Saar vappuja, Väino Rast helirežii oli Külliki Valdmalt muusikalisi Silja Vahurit. Saate out tor Heidi Sarapuu. Saadet toetas Norra saatkond Tallinnas.