Tänases saates läheme sakraalkunsti valdkonda ja räägime ikoonist ikooni, tekkest, arengust ja ikooni tähendusest. Kunstimaailmas hinnatakse ikoone ennekõike kunstiteosena, aga ikooni esmane ülesanne on siiski seotud religioossus ega aastaid on ikoonikunsti ja ikooni bioloogia vastu huvi tundnud sellel alal tunnustatud spetsialist Michael kui NO ja tema teadmistele. Me toetamegi Mõistet ikoon on sageli kasutatud valesti ja eriti alates 18.-st sajandist. Läänelik mentaliteet vaatleb ikooni kui religioosset pilti, aga seda ainult ikoon ei ole. Ikonograafia, see on omaette maailm. Ikoone hakati looma Bütsants siis see oli viiendal sajandil enne seda viljeldi katakombi kunsti. Sest nagu me ajaloost mäletame, olid algkristlased ebasoosingu ja tagakiusamise tõttu sunnitud varjuma katakombidesse. Esimene keiser, kes võimaldas kristlastel katacombidest maa peale tulla, oli Constantinus Suur. Tema oli ka esimene ristitud keiser. Esimeseks ikoonimaaliaks peetakse aga evangelist Luukast. Traditsiooni kohaselt olevat Püha Luukas maalinud Neitsi Maarjat lapsega ja viiendal sajandil toodi see ikoon Konstantinoopolisse. Ikoon oligi algselt sündinud. Tee Hellenistlikust, roomaja, kristlikust kultuurist. Kristlased on roomlastelt üle võtnud mitmeid traditsioone, no näiteks Roomlastele omandas imperaatori portree juriidilise tähenduse see tähendab siis seda, et oli võrdne imperaatori enese kohalolekuga. Ja kõik dokumendid, mis olid alla kirjutatud imperaatori portrees, kehtisid täpselt samamoodi kui need dokumendid mis olid alla kirjutatud imperaatori enese juuresolekul. Ja teatavasti kannab ikoongi jumala kohaloleku vaimu. Nõnda siis, nagu öeldud, sündis kristlik kunst katakombides. Keelatud religioonina nõudis kristlus oma poolehoidjatele väga suurt osu panust ja sellest ka tollaste ikoonide temaatika. Enamasti käsitleti märterlust. Kristlikud kunstnikud ammutasid ainest ka muudest paganlikest traditsioonidest. Näiteks apostlid paigutati pildil nii nagu kujutati tarku Vilosoof ühe ülima targa ümber. Kunstis oli äratuntavalt teisigi paganlike sümboleid, mida, tõsi küll, omajagu ka muudeti. Näiteks aastaajad kuulutasid ette ülestõusmist. Laev tähendas õitsengut. See tähendab siis kirikut, paabulind, tuvi, palmipuu ja aed kujutasid taevast paradiisi. Aga sündisid ka uued sümbolid. Leibade paljundamine viitas armulauale viinapuujumala armuministeeriumile. Tol ajal püüdis kunst olla titaktiline, et toetada ja arendada vastristitud usku. Sümboolselt sai väljendada seda, mis otsesõnu võimatu oli. Ja risti kujutit esimesel kolmel sajandil enamasti ankru, kolmikhargi või lihtsalt Kristuse kreekakeelse monogrammina. Ametlikult sai siis kristlus lubatud religiooniks aastal 312. Keiser Constantinus saavutas siis võidu maksentiuse üle. Ja sellele lahingule eelnenud ööl olevat Constantinus näinud suurt risti. Selles nägi keiser kristlaste jumala kätt ja pidas oma unenägu ilmutuslikuks. Sellest ajast alates hakati kunstist paganlike teemasid välja tõrjuma. Ehitati palju ilusaid kirikuid, kunstnikud said tööd ja ka leiba, sest külastajad ostsid kirikutest kaasa reliikviaid või teisi esemeid, mis olevat kuulunud mõnele pühakule või puutunud otseselt kokku tema kehaga. Neljanda sajandi lõpul andis kirik Loa valmistada kultuslike esemeid. Muutus ka Kristuse kujutamise laad. Enam ei kujutatud teda õpetlase või targana, vaid õrna, noorusliku kangelase või troonil trooniva isandana. Bütsantsi kuldaeg oli Justini, Jaanus esimese valitsemise ajal valitses aastatel 527 kuni 565. Ja siis omandab Bütsantsi maailm ka oma lõpliku Roomast erineva kuju võttes mõistagi omaks ümbritsevate kultuuride mitmekesisusest nii mõndagi. Bütsants oli strateegiline ristee ida ja lääne vahel. Justin Jaanus esimene valitses peaaegu kogu Vahemere basseini üle ja tahtis seal kehtestada usulise ja poliitilise ühtsuse. Kust saab pühapilt oma rütmi, graatsia ja harmoonia arvatud, et Aleksandrias ja teistest Kreeka linnadest. Siis hakkas kaduma keskpärane naturalis piltidelt. Pildile kirjutati ka kujutatav isiku nimi. Muide, seegi oli üle võetud paganlikust traditsioonist. Näiteks evangelist Markus kasutas Egiptuses olles üht sealset kohalikku traditsiooni. Nimelt Egiptuses kinnitati muumia pea juurde portree, mis pidi aitama kadunukest identifitseerida. Vahel oli pilt ka kirjadega varustatud ja portree oli maalitud Encaustikas. See on siis tehnika, kus sulatatud vahasse segati värvimulda. Kristlased hakkasid selliseid tahvleid asetama märtrite ja remiitide hauakambritesse. Ja rääkida võiks veel ühest ikooni edasist arengut mõjutavast traditsioonist. Jutt on ikoonist nimega ahiropojeetos siis ikoonist nimega Püha palg mille Kristus olevat saatnud essa kuningale Atgaarile. Legend jutustab, nii. See pidalitõbine kuningas olevat väga tahtnud Jeesust näha ja temaga kõnelda. Seepeale olevat siis kuningas võtnud nõuks, et saadab ühe salga õukondlasi Kristust otsima. Ja see väike Saldkond olevatki Jeesusega Palestiinas kohtunud. Et Jeesus teadis oma kannatusaega lähenevat, siis ei saanud ta kuninga soovile vastu tulla. Aga selle eest jäädvustas mingil imelisel moel oma näopildi ühele rätikule ja saatnud siis selle rätiku koos oma näopildiga kuningas hapkaarile. Nõndamoodi oli esimese ikooni looja hoopis Jeesus Kristus ise. Ja sellest ikoonist sai kõikide edasiste allikas ja eeskuju. Lugu Veronika higirätik, kust on eeltooduga ilmselt paralleelne ja võib edasi arendada siin mõtet, et mida siis tähendab Veronika, kas mitte tõelist ikooni. Veera ikoona. Mõistet ikoon on ilmselt kõige sobivam kasutada sellest ajast, mil pühapildist saab kultuse objekt kogu kirikus. Ja see sündis kaheksanda sajandi algul. Tollane vaimustus olevat muutunud peaaegu ebausuks. Pühaku ikoonist sai mõnel juhul koguni ristivader siis mitte lihast-luust. Inimene ei olnud vastsündinule ristivanemaks, vaid hoopis ikoon. Mõned usklikud läinud koguni nii kaugele, et asetanud armulaua leiva enne söömist ikoonile. Seda kirik taunis idaprovintside paljud islamiusulised araablased jaga juudid astusid sellisele kultusele vastu. Ja kaheksas sajand saabki kõige muuhulgas kuulsaks selle poolest et siis kuulutati välja niinimetatud püha sõda ikoonidele. Bütsantsi tollane keiser Leo, kolmas Isaurjalane astus välja Kristuse ja pühakute kujutamise vastu. Tõeline kriis puhkes aga 730. aasta paiku. Aasta hiljem siis 731. Algas massiline pildi rüüstamine. Viconofiile, kaasa arvatud munki, piinati ja tapeti. 754. aasta kirikukogu oli kindlalt selle vastu, nagu ühendaks Kristuse ministeerium nii tema jumaliku kui ka inimlikku loomust. Arvatakse, et pildirüüstajate liikumine ja ikoone austavate rahvaste tagakiusamine Itaalia provintsides kiirendas omal moel impeeriumi lagunemist ja viis nende rahvaste eemaldumiseni bütsansist. Teisel Nikaia kirikukogul, mis oli aastal 787 sai võidu siiski ikooni kultus omakorda viise aga viimase suure vägivallalaineni üheksandal sajandil. Kokkuvõtteks võib nentida, et idakiriku kõige sügavam kriis on seotud just nimelt ikoonidega. Lääne kirik ei ole seda kunagi õieti mõistnud. Ja 1054. aastas kisma annab viimase valusa tõuke kirikute lahkuminekuks. Ikoon on võtmeküsimus bioloogilises vaidluses mille keskseks teemaks on Kristuse lihakssaamine mis omakorda kogu kristluse nurgakivi. Pärast 840 kolmandat aastat saab Kapadookia Ast tähtis sakraalse kunstikeskus. Coremi orus on kaljuses kuu maastikus. Sadu liivakivisse raiutud kirikuid rajas selle püha Pasi leias. Neljandal sajandil taasavastati aga need liivakivisse raiutud kirikud 20. sajandil. Ja need esindavad kõige erinevamaid stiile. Enamik neist on pärit 11.-st 12.-st sajandist. See on intensiivse vaimueluaeg. Kapitsansis. Õitseb teoloogia, õitseb kunst. Kui Konstantinoopol 1453. aastal türklaste kätte langes, tähistas see ühe mõjuvõimsa ajajärgu lõppu. Sündmus langes kokku Venemaa vabanemisega mongoli-tatari ikkest ja et Venemaa oli 10. sajandil võtnud vastu ristiusu siis võttis ta üle Bütsantsi teatepulga. Algas ikoonide kiire levik, sest patriarh footios austas sügavalt ikoone. Bütsantsi kunstnike toetusel kujunes Venemaal kiiresti välja oma ikonograafiline keel, kes ei peaks Andrei rubljovi ja tema loomingu üht tõelist meistriteost ikooni Kolmainsus. Vene ikoonimaal saavutas kõrgpunkti Neljateistkümnenda sajandi lõpul. Ja 15. sajandi keskpaigaks oli see kõrgpunkt läbi. Suuremad koolkonnad olid Moskvas, Pihkvas ja Novgorodis. Seitsmeteistkümnenda sajandi algusest saab alguse ikoonimaali allakäik. Põhjendatud on seda lääne mõjuga ja läänest süveneva eemaldumisega, endisaegsetest, vaimsetest, väärtustest. Ikooni ilu ei ole üksnes esteetiline ega ka üksnes vaimne. Ikooni ilu on sisemine lähtudes arheotüübist. Kunst väljendab oma looja maailmakäsitlust, seega on ta ennekõike keel. Ikooni täielik mõistmine eeldab terviku tajumist. Nii on öelnud Michilkonoom. Muide sõna ise pärineb kreeklastelt Eikon pilt, kujund, kujutis, mis asub etümoloogiliselt väga lähedal sõnale Heidolon. Ehk siis iidol. Ikonograafia ei tähenda mitte ikooni joonistamist, vaid ikooni kirjutamist. Kirikukujunduse arengut uurides selgub, et suurtel ikoonidel on suur sarnasus nii fresko de kui ka väikeste mosaiik idega. Imekauneid, fresko seid näiteks võib leida atlase mäelt Kreekast. Athose mägi muide vääriks eraldi uurimustööd, sest seal asuvad nii Kreeka, Vene, Rumeenia, Serbia kui ka Bulgaaria kloostrid. Need, erinevad kunstilised mõjud sulanduvad seal väga omapäraseks tervikuks. Ja muide, atose kloostrid elavad siiani bütsantsi traditsiooni järgi. Need on viimased bastionid, mille vastu purunevad tänapäevaste uuenduste lained. Aga tuletagem meelde, et jumalakoda peegeldab kosmosekorda. Põrand kujutab maakera võlv taevast ja absiid on ühendus nende kahe vahel. Nifreeskod kui ikoonid annavad edasi vaimumaailmas sündivat. Alates üheksandast sajandist on kirja pandud kindlad reeglid ikoonide paigutuse ja ikoonidel kujutavate stseenide valiku kohta. Pantokraator pilt kaunistab alati kuplit. Jutt käib muide idakirikust. Pantokraator on tähtsaim ikoonide hierarhias, sest sümboliseerib sissepääsu taevasse. Absiidi võlvil kujutatakse jumalaema jumalaema kui silda maa ja taeva vahel. Absiid isemis ümbritseb altarit, otsekui kaitsemüür kujutab oma ülemises osas inglite taevalikku liturgiat alumises osas aga apostlite igavest osadust. Sissekäigu kohal on aga tavaliselt jumalaema uinumise või viimse kohtupäeva ikoon. See on meeldetuletus kirikust lahkujale. Ülejäänud ruumi hõivavad pühakud. Omaette funktsioon on kirikus ikono staažil. See on siis ikoonidega kaetud vaheseinal. Päritolult on iganostaas üsna hiljutine nähtus. Klassikalise kuju sai ta 15. sajandil ja ikonostaasi ülesanne on eraldada ja ühendada samaaegselt. Ikonostaaž eraldab rahva altarist. Teisalt ühendab teispoolsusega ja ikonostaasi on kirjas meie silmade jaoks terve lunastuslugu. Siis on igal joonel igal värvil oma mõte ja tähendus. Seetõttu on olemas kindlad ikooniganonid. Ikooni teema on kanoonilisel defineeritud ega ole kunstniku otsustada. Sama kehtib ka ikooni sümboolika kohta. Erinevalt ilmalikust kunstist, kus sümbolism toimib allegooria kaudu ei saa ikoon olla intellektuaalse mõtlemise vili. Kindlaks on määratud kujutatavate isikute rõivastus, käte asend ja teisedki detailid. Ja mis veel, väga oluline. Ikoonimaalija Isigneeri oma töid. Kõiki ikooni valmistamiseks vajaminevad materjalid ja komponendid on pärit mineraalsest, vägetaalsest või orgaanilisest maailmast. Juba alusplaadivalik on määrava tähtsusega, sest sellest sõltub ikooni eluiga. Puit peab olema piisavalt tugev ja kaua seisnud. Plaadi keskosa, millele joonistus tuleb, on sageli mõne millimeetri sügavuselt õõnestatud tekitades niimoodi kahe kuni viie sentimeetri laiuse raami. Ja sellel on mitte rohkem raamimise, kuivõrd kaitse tähendus. Ikoonimaalitehnika põhineb aga kahel menetlusel. Ent kaustikast oli meil juba jutusen pärit vanast Egiptusest. See aga hakkas kaheksandast sajandist alates unustusse vajuma. Teine menetlus on munaemulsioon temperal. Karedaks kriimustatud puidule kantakse liim. Sellele kleebitakse õhuke liimiga immutatud lõuend. Sellele omakorda kantakse kuni seitse krundi kihti, mis on valmistatud liimist, millesse on segatud kipsi või kriiti. Saadud pind lihvitakse siledaks ja sellele joonistatakse pilt. Järgneb kuldamine. Krundiks kasvatatakse punast või kollast ookrit, vahel ka läbipaistvat lakki. Sageli kasvatatakse lehtkulda. Pind kaetakse muna emulsiooni, ka seejärel kaetakse vaid kontuuridega joonistatud kujundid värvi toonidega ja modelleeritakse valgendustega. Lõpuks hirmutatakse seda kõike linaõliga, ikoon tolmuleja küünlaleegi tahmale vastu peaks aga lina õligi pole lihtne, sellele on lisatud kas vaiku või Ambrat. Näod ikoonil on otsevaates. Kõik, keda on kujutatud profiilis. On need isikud, kes ei ole saavutanud pühadust. Näod on ikoonil väga sageli tumepruunid. See on maa värv. Silmad on suured ja avatud, see näitab osadust. Tähenduslikud elemendid näos on meil ots, Mik, nina, kõrvad, suu ja põsed. Näiteks askeetidel Monkadellija piiskoppidelanud põsed sügavate kortsudega kaetud pikk kitsas nina, rõhutab õilsust. Suu on väga kitsas, ilma igasuguse meelelisuseta. Huuled on alati suletud. See tähendab, et vaikus ennekõike, kui tahad sisemiselt mõtiskleda. Ja teisest küljest näitab väike suuga seda, et inimene ei vaja maist toitu sest tema peamine toiduallikas on vaimne. Isikute suuruse ikoonil sõltub nende väärtusest ja tähendusest. No näiteks kui tohib üldse kasutada sellist mõistet nagu tagaplaanil seisev inimene on suurem, sest tavaliselt ikoonidel ei ole ees ega tagaplaani. Ikooni perspektiiv on niinimetatud ümberpööratud perspektiiv. See tähendab seda, et koondumispunkt on pildis vaataja juures. Niisiis kõik lähtub hoopis vaatajast. Ikooni peateema on muidugi valgus ja värvil on Bütsantsi ikonograafias tohutu tähtis osa. Värvid muide, ikoonil on rõõmsad. Ja kui lühidalt mõne värvi tähendust nimetada, siis valge see on valgus ja jumalaga üks olemine. Valged on tavaliselt jumalikku valgust kandvad isikud. Valge on puhtus, rõõm ja õnn. Sinine on kõige sügavam ja kõige immateriaalse kõikidest värvidest. Transententne värv on ennekõike sinine, värv sinine. See on alandlikkus ja avatus side jumalikkusega. Sinine, see on kõik taevane. Tumesinine märgib aga jumaliku elu müsteeriumi. Punane värv kannab eluprintsiipi. Punane on noorus, ilu, tervis, jumalik armastus, aga ka ohverdus ja altruism. Punased on Jeesuse rüü preetory juures, märtrite rõivad ja peaingel Miikaeli mantel. Roheline on uuenemise värv. Roheline on täius, tasakaal, rahu ja liikumatus. Kollane ja kuld omakorda tõde, täius ja harmoonia. Proon näitab meie maist päritolu. Pruun on alandlikkus ja vaesus must niivõrd loobumine, kui loomis eelsus. Püha Gregorius Suure järgi on ikoonid kirjaoskamatul seesama, mis pühakiri kirja oskajale. Aga mitte ainult ikoon. See on isiklik kohtumine ja arvatakse Epicoon pühitseb koha, kus ta asub ja annab inimesele, kes ikooni ees seisab jumala ligioleku tunde. Ikoon on tarkuse allikas. Ja seda tuleb osata lugeda. Loodame, et tänase maailmapildi saatega. Me tekitasime teis huvi vaadata ja vajaduse näha saada. Nii et kui te satute kirikusse, otsige üles silmadega ikoonid ja nad hakkavad teile rääkima.