Tere, head õhtut, Tšehhi kuulajad. Selle kollektiivi ja selle soola hääle tundsite kindlasti ära. Ja, ja ei eksinud Kadri Voorandi ansambel Estonian Voices, mis on tõepoolest populaarseks saanud siin Eestimaal ja Kadri täpselt samuti, tal on selja taga hulk kontserte, rammiga ja olnudki kohal, kui jagasime džässiauhindu ja Kadri võitis selle peamise suure Danske džässiauhinna. Palju õnne tagantjärele ikka veel. Suur tänu. Ja sa oled seda tunnustust väärt ja elu jooksul oled sa nii palju tunnustusi pälvinud ja ja ikka väiksemast alatise suurema poole ja aasta oli vist siis 2008, kui sa võitsid noore džässitalendi auhinna ja kas, et mis sellel aastal võisid olla sinu saavutused, oli sul juba trio olemas, oli sul oma ansambel olemas mitmendal kursusel, sa olid Emdassis? M taas ma pidin olema tõenäoliselt siis kolmandal kursusel. Ja trio alged olid juba tekkinud, esimene esimesed kontserdid olid olnud vokaalansamblist, uuest ei osanud veel unistada. Eelmine ansambel, mis oli keskkooli ajast pärit nimetusega Sheikid oli just lahku läinud. Ja juba oli igal juhul alguses tehtud Kadri Voorand grupiga, see on, see on igal juhul selge, et sellega olid juba mingisugused kontserdid olnud ja kas mitte, polnud ka üks neist juba jazzkaarel olnud. Ja ja jätskaarel oled sa esinenud pea igal aastal, kas siis suurel festivalil või jõulujätsi või sügist Jesi talvejazzil. Ja selleks ajaks oli sul vist ka juba enam-vähem olemas selle esimese heliplaaditundega ajalugude nimekiri, vähemasti. Ja mingid lood olid olemas, osad lood olid veel sündimata, mis sündisid küll tõepoolest sellesama aasta jooksul. Üks osa neist siis Rootsis, kuna 2008 ma asusin õppima Stockholmi. Ja kui sa nüüd kuulad seda plaati kas sa teeksid praegu midagi teisiti, et oled sa sellega rahul või on see lihtsalt nagu üks etapp sinu loominguliselt teel? Ma arvan, et see viimane on vast kõige täpsem, miks etapp? Loomulikult praegu, neid lugusid ma esitaks juba teistmoodi, küll. Aga ta on selline, ma arvan, yks vajalik tore etapp ja lõbus ka seejuures, nii et igal juhul väga arendav etapp. Ja kas siin olid kõik sinu laulud ja seal selle plaadi peal küll? Natukene veel piinan sind, et aga mis lood ennem seda plaati olid seal olemas üldse, mida siin plaadi peal veel ei ole, mis sul oli selleks ajaks nagu loomingust olemas. Ma nii täpselt ei mäletagi selle selle plaadi pealt tulid küll jah, osad lood. No kindlasti mingisugused A capella lood ja ja mitmed oma oma lood olid, mida ma olin ju ka esitanud, kas mitte Uno Naissoo konkursil ja isegi vist ma võitsin seal mingi auhind paar aastat ja ka neid lugusid muidugi mitte kunagi ei saanudki salvestatud. Valetan, tunde kajamis oli lõpuks päris võidulugu, see sai ju ka salve ja plaadile see plaadi nimeks, aga vahetult enne seda olid ka teised lood, ma käisin seal mitu aastat järjest. Ja, ja ma mäletan ka seda, et naiste konkursil olid seal tõesti üks parimaid ja siis edasi edasi läksid juba järgmisele astmele, aga ma arvan, et nüüd oleks nagu paras aeg muusikat kuulata ja sellelt esimeselt albumilt, et siin on 10 lugu peal, mida me võiksime kuulata. No ma arvan, et hea hoogne alguse lugu selle plaadi pealt või siis ma ei, tants. Kadri, mul on meeles väga mitmeid sinu esinemisi jätskaarel et üks nendest oli aastal 2007, kui oli pronksiöö ja päevad-ööd ja päevad ja sinu kontsert, no 99 džässiklubis langes just sellele neljapäevale, kus juhtus palju linnas ja ma mäletan, et ohaste Bruho pääsenud hotelli, mis oli nagu hiline kontsert seal rock Cafe ees ja andi vei, ma ei tea, kas tema kontserdil sa käisid seal Vene kultuurikeskuses. Et on sul meeles midagi erilist, et oli järsku leeme ühistranspordiga või üldse koju saamisega kuskilt oli midagi kinni või oli rahvast vähem või või kuidas see meeleolu siis võis olla seal džässiklubis? Meeleolu oli tegelikult nagu Jazzkaare festivalil ikka. Me olime meie vana hea gängiga jussi kannast ei olnud siis seal meie bändiga liitunud oli Eno Kollom, Mihkel Mälganud, ilma eespere ja mina. Ja, ja rahvast oli, oli naa kelder täis, pungil ja ja kontsertile veel otsa plaksutati lisalugu nagu suures samal ajal juba väljas toimus tohutu nõrgel. Ja meie ei teadnud sellest midagi, sellepärast garderoobipoiss ja see tüdruk, kes valvasid inimeste riideid, ootasid ära, et inimesed olid kuulamas härra lisaloo. Ja siis ma kohe ei saanudki pihta, et miks see, mis, mis nüüd on juhtunud. See poiss nagu teatas kõigile kohe peale kontserti, kui me olime nagu läinud ukse taha, et nüüd kiiresti peate minema välja ja oma autodega koju sõitma, et on selline olukord tekkinud, on ta seal selle kontserdi aja jooksul, aga keegi ei teadnud, saal keldris mitte midagi. Mis sünnib. No loomulikult olime ju kõik ärevil ja väga mures. Aga, aga lava on lava ja laval leidis aset kontsert. Aga see, mis toimus peale seda ma mäletan. Me läksime bändiga minu juurde mustamäele ja ja arutlesime nendel teemadel ja elasime väga kaasa ja see oli tegelikult väga-väga murelik koosolek ja, ja väga suurt muret tekitav aeg. Aga, aga mingist otsast võib-olla see liitis nagu seda seltskonda hetkeks veel rohkem kokku. Aga, aga muidugi sellised asjad ei ole nagu kõige-kõige paremad kontserdi lõpetuseks, aga ma olen siiamaani tänulik, et need garderoobi poisid ja tüdrukud, et kuidagi see nende austus selle kontserdi vastu oli nii suur, et nad suutsid nagu oodata täpselt selle õige momendi ära ja siis muidugi see klubi oli ka sekunditega tühi ja kõik muutusega kiiresti. No sellised asjad jäävad tõepoolest nagu kauaks meelde. Ja ka sinu järgmise koosseisuga olid väga toredaid kontserte palju, et kuidas see juhtus, et kvartetis sai trio või jäid eksisteerima paralleelsed ehk siis tavaRemmeli ja Virgo Sillamaaga tria, kus saali kontsertidel luuleraamat käes nii toredasti juhatasid lugusid sisse-välja ja lõpuks sai sellest ka heliplaat. Kõik need erikollektiivid on tänini alles. Isiksuse kolme, nelja või viiestumine ma ei teagi, mis, mis see kõik on aset leidnud tegelikult kogu aeg on mind huvitanud. Eri eri tahud muusikast ja eri tahud minust, minust endast, millega millega tegeleda ja süvitsi minna. Ja trio kontseptsioon on hoopis midagi muud kui näiteks Kadri Voorand klubi kontseptsioon. See, kuidas on see muusika kirjutatud juba algselt on täiesti erinev, et riiule on kirjutatud pigem lihtsad meloodiad, jupid, kus on palju jäätud lahti ja vabaks. Seevastu windeetile kirjutatud muusika on pigem rohkem, võib-olla Tšassilikum selle koha pealt kaasaegse džässivõtmes rohkem harmoonilist materjali on võib-olla rohkem ja, ja vormid on võib-olla rohkem paigas ja pikemad või ma täpselt ei oskagi tegelikult alati pikemad, aga need on rohkem paigas. Aga samas on Trio nagu siin Eestimaal vähemalt suure populaarsuse saavutanud, et esialgu võib-olla tundusid need lood kuidagi väga erilised, et ei olnudki salm ja refrään näen vaid oli hoopiski nagu mingi olupildike või selline emotsionaalne pildike ja täiesti vahest ka päris hull ja vahest ka päris ilus, et et see trio asi on tõesti väga, väga eriline. Palju sul neid lugusid on? Kuigi need on kokku lugenud, ei tea, ei teavita, lugu on print, sünnib ju igal kontserdil juurde, seetõttu tõenäoliselt ongi võimatu seda järgi pidada. Aga need nii-öelda vabalt improviseeritud lood luuleraamatu ka kätel, mis on juhtunud ajas ja hetkes. Siiski meie puhul saab neid nimetada lugudeks, kuna meil ikkagi ka vabalt improviseeritud tekib kompositsioonile omane Pärn ja ja meloodialiin ja, ja selline teatav justkui kirjutatud loole omane struktuur. Mistõttu väga paljud inimesed ei teagi, et me vabalt improviseerima uusi lugusid. Ja see hulk, mis on neid lugusid tekkinud, seda ei pea nüüd küll mitte keegi. Aga ikkagi algimpulss on siis luule võib nii öelda või? Võib-olla jah, see on see, mis meid kokku on toonud. Mida aeg edasi, seda rohkem on on ka muid poolse, aga luuletekst, mille pealt hakkab miski sündima, see on, see on võib-olla jah. Üks selline alguspunkt. Nonii, siin plaadi peal on 17 lugu, mida me siit valiksime siis? Praegu? Oleks selline tore lugu mis pole ammu kõlanud, õhtuda nõunud värvi just õhtuks väga sobilik lubastest. Siin kunagi kuuled, kuidas talannaksu Marika üksi ei jaksa. Taeva, Stalin seda keelu saate vaadata oma kodu ees trepi. Taali. Puus kahiseb August ja õud Täär. Siin ei kuule kuidas tänatakse sarikad üksi jäi. Taela instants. Keelu saanud. Taali. Puuskahised, August ja Duda õud. Sinu muusikuteel on sulle andnud palju toredaid kaaslasi. Kui tähtis on siis artisti arengus üldse kaasmuusikute roll, kes sinuga kaasa mõtlevad ja sind toetavad? Võib-olla inspireerivad. See on absoluutselt määrava tähtsusega see kaasamõtlemine või üksteisega üleüldse maailma asjade üle mõtlemine ja arutlemine ja koosolemine, üksteise energia väljajagamine on äärmiselt tähtis ja inspireeriv, sellepärast et näiteks kui võtta juba see trio Taavo Remmel, Virgo Sillamaa, mina kes juba ju päris mitmeid aastaid tuleme kokku proovideks, mis sisuliselt kujutavad endast filosoof ja tundi. Dundee võiks isegi öelda pallima sellest ajast tegelikult mängive vahest peaaegu et selleni ei jõua. Aga Meie ometigi on, on minu meelest meie jaoks sama tähtis või vaata et isegi tähtsam kui nende nii-öelda meloodiakäikude või rütmide kokku harjutamine. Millegipärast need tulevad peale sellist arutelu iseenesest juba palju paremini välja. Ja kõik see vaba impravisatoorne element sealjuures ka kindlasti on hoopis võimsam, kui, kui inimesed on justkui mingil muul tasandil ka samas samas kohas või kuidagi jagavad Ta olustikku ja pilti atmosfääri mingil teisend teisel levelil. Et samas mõttekanalis nii-öelda ja selle koosseisu, kuhu te olete Eestimaa läbi rännanud, aga olete kaugemal ka esinenud. Ja selle koosseisuga küll vähem kui kliendetiga selles, sellepärast et kvintett on kuidagi rohkem ringi reisinud. Adria samuti on päris, ma ei tea, paljudes riikides tegelikult üles astunud, kus meil on eriti hästi läinud, ei, meil on ikka igav. Tõisse küsimused. Küsimus oli esialgu, milline roll on siis sinu kaasmuusikutel ja nüüd ma tahtsin jõuda selleni, et te käisite salvestussessioonil. Kaugel maal ja käisime Itaalias, mis on üksjagu kaugel ka ja, ja seal pärast, et Itaalia public ja jazziarmastajad nähtavasti armastavad ka meid mingil seletamatul põhjusel ja seetõttu me ka Itaaliasse läksime. Ja kas me saame nüüd sellest osa ka kuidagi, mida te seal stuudios tegite? Me tegime seal stuudios palju. Me salvestasime hulk uusi lugusid, ametlikult lugusid, aga meil oli väga-väga põnev ka ka nii-öelda peale ametlikku stuudioaega ja me jäime mitmel õhtul lihtsalt improviseerima nii-öelda neid vabalt improviseeritud lugusid. Et vaadata lihtsalt, et mis, mis sünnib, võib-olla sünnib mingit mingit uut materjali ja väga, väga tore koos veedetud aeg ka peale konkreetsete lugude salvestust. Ja jällegi mõned uued luuletused said spontaanselt niimoodi avatud ja ja muusikasse pandud. Nii et veidikese uut materjali saame kuulata, siis mida te seal Itaaliasse tegite? Sa ütlesid, et see on mitteametlik. Jah, see on väga mitteametlik, see on puhas improvisatsioon kusagil kella kuue ja seitsme vahel veebruari lõpus mingisugusel päeval kus, kus pead olid nii-öelda juba justkui nagu tühjendatud nendest käikudest ja asjadest, mis oli vaja eest kui ja mängida, aga aga selle sel momendil nii-öelda kõik lased ennast vabaks ja ja see oli lihtsalt lihtsalt must, miks otse otsestuudio puldist. Aga minu meelest seal on jällegi väga lõbusaid momente ja, ja miks mitte jagada seda ka korreks teistega kuulama. Kõlava loo juurde siis kuulub tekste reed soolalt. Laura Ashley seeliku kohta minu meelest äärmiselt tabav luuletus. Mis siis avanes vaba improvisatsiooni puhkus Itaalias stuudios ja, ja hetkel, millal ma seda laulan, on tõepoolest raamat minu ees lahti. Ja me keegi täpselt ei teadnud, kuhu see muusikale selline reis meid viib. See algas väga psühhad eelsest mingisugusest olustikust ja jõudis disko oli välja. Jällegi, kuhu ta läheb siit edasi. See ja see kõik on. Ja samas võib-olla põnevam äkki isegi mängijate jaoks, ma loodan, et kuulajate jaoks, aga see kõik on sündinud selle koha peal, ma ei tea, kas me sellest materjalist vahetame välja uued lood või mitte. Aga aga vähemasti see protsess oli, oli äärmiselt oluline, et mingid uued saundid tekkisid, mida meie trio nüüd siis, mis kasvas kartetiks Itaalias? Ei ole kindlasti varem polnud seda kõlapilti, seal sündis midagi uut ja ma arvan, et see on üks sellest, mis sündis seal. Sul on erinevaid, oma kollektiive kolm kindlat. Ta on siis sinu grupp, sinu trio ehk mis kassas kartetiks ja Estonian Voices kindlasti. Aga kuidas sa suhtud siis pakkumistesse ja koostöödesse, sest paljud muusikud ja heliloojad on sulle pakkunud lugusid laulda, tuleb need enda omaks, muudad sa seal midagi või milline tunne sul siis on, kui sa laulad teiste lugusid? Ma arvan, et ma tõepoolest üritan siiski laulda need lood enda omaks ja, ja panna sinna siis niivõrd palju mitte iseennast muusikalises plaanis, aga, aga nii-öelda isikustadase materjal ja mitte selle jaoks, et midagi muuta, aga selle jaoks, et seda oleks ka tehniliselt lihtsam teostada. Kui olla emotsionaalselt kohal on, on see kõlamisse, hääle, hääle kaudu kandub edasi, on palju, palju parem ja ausam ja kandvam. Puht tehnilises mõttes juba tehniliselt võttes on parem helistada. No ja emotsionaalselt peavad need lood sulle ka meeldima ja tõepoolest neid koostööpartnerid on, palju, sind on kutsutud Ameerikasse Anthony Ränkeri plaadil esinejaid saa siis on kaks albumit koos Tanel Rubeni kvintetti ka, siis on heli atraaviga siis üks viimaseid on koos Kaspar kalluste trioga. Et nendest koostöödest sul puudu ei ole. Et järsku me võtame nendest ka midagi kuulata? Need on ju kõik väga armsad koostööd ja siit võib võtta lihtsalt kõige viimase näiteks. Kaspar kalluste plaat on vist, mis kõige viimasena sai esitletud. Need lood on vist kõige värskemat, ma arvan. Ja, ja igavesti tore lugu. Võin ette öelda koristaja. Taaskasutusse viia leidub kõlblikuks, jättasin. Leida punt kellega saaksin läbi. Saatekülaline on täna Kadri Voorand suure džässiauhinna võitja. Kadri on viimaste aastate jooksul nii paljude asjadega hakkama saanud, et kõigest me täna jõuagi rääkida. Aga siiski, erinevad koosseisud seavad erinevaid väljakutseid. Kuidas sul õnnestus Dormee rammiga, kuidas see koostaja kõla sind rahuldas? Ramm oli minu jaoks tohutu väljakutse ja Olav Ehala muusikat teha oli ju minu vana unistus tegelikult salaunistus, mida me tegelikult juba mõtlesime Estonian võitzisegaga lihtsalt ajapuuduse tõttu ei ole selle projektini jõudnud ja Mikk Üleoja tegi mulle selle pakkumise siis siiski enne kui ma ise jõudsin selle selleni. Nii et järgmine samm võiks olla nagu laulupeole. Samas oled sa teinud, et ka suurte orkestrite, ega oli see siis Valgre kava või oli see siis ei jää Saukest rägus, sa pidid laulma lausa ukraina keeles ja vene keeles ja sa said kõigega sellega suurepäraselt hakkama. Väga põnev projekt on ka sinu sooloprojekte, et kuhu tänapäeva tehnika on arenenud ja, ja mida sa kasutad, et üksinda saavutada selline ansambli kõla, et et kuidas sa seda tehnikat õppisid tundma ja mis see sulle siis nüüd annab, et tegelikult ta võimaldab väga paljutki? Ma pean muidugi endale aru andma, et see tänapäeva tehnika päris minu kasutuses ei ole, kuna tänapäeval on palju palju võimsamad ja, ja huvitavamad ja palju rohkemate võimalustega tehnilisi vidinaid, mida lavale kaasa võtta, minu omad küllaltki algelised kitarri vaheplokid millega lihtsalt natuke seda saundi huvitavamaks võib-olla muuta, aga kindlasti selles annaks minna väga põhjalikuks, näiteks kui imoodi on Hiipia, on keegi kusagil teinud tema uues varustuses läbi õhu toimivate signaalide, mis muudab hääle kas kajasemaks või mitme häälseks või tekitab trummihääli, või näed, et see kõik on täiesti taevasse juba ära arenenud. Ja jah, aga see on kindlasti põnev, aga, aga ma arvan, et mulle mulle tundub, mis, mis on minu käsutuses soundiplokid ja ta lihtsalt piisavalt lihtsalt kasutada, et ma saan vabalt improviseerida, neid kasutada. Me peete planeerima eriti midagi Aga samas on kõige toredam ikkagi see oma naturaalne heli ja ja et seda rikastada, no ma arvan, et sa mängid väga mitmeid instrumente, aga praegu andist, klaver, sinu põhipill ja seda sa oled laste muusikakoolis õppinud. Ja klaverit ma olen mänginud ju väga varasest saati, ma arvan, et kas esimesed tunnid algasid viie aastaselt ja segi kestis välja keskkooli lõpuni. Ja siis Tallinnasse õppima asudes ma jätsin klaverimängu absoluutselt katki, keskendusid häälele just kuni kuni siis paar aastat, aga ma tundsin, et väga tugev tung ja vajadus oli selle pildi juurde tagasi tulla ja ja nüüd ma olen üritanud seda väikeste sammudega ka jälle teha. Ja kui ei ole saladus, siis sa ütlesid, et mõtlete uuele albumile et mängid seal klaverit. Sead endale uusi väljakutseid. Ja trio pluss Maressis nüüd kvartett annab välja plaadi sügisel, kus pooltel lugudel on, on ka klaver juures kõlamas ja seda mängin mina. Ja see on, see on jällegi olnud väga suur väljakutse ja jätkuvalt suur. Et jõuda ka klaverimängus sellise sellisele tasemele, mida ei peaks kuidagi häbenema. Et mul, ma väga naudin lihtsalt klaverit ja klaver klaveritehnilist poolt ka selle mängutehnilist poolt, et see on midagi, millega ma olen üles kasvanud. Ja midagi Varasemast on meil siin olemas, kus sa natukene klaverit mängid. Ja midagi varasemast natukene olemas, siin on näiteks üks salvestis eelmise aasta džässi galakontserdilt kus ma siis juba üks esimesi esinemisi, kus oma avalikult klaverit mängisin. Laiad vere, tuled seal kontserdilt. Kui need tuuled üler Siis võid, noor ja kaunis kalur tere majevist. Kust ma tulen, äranesi köisse oli? Vaata, kuidas päike särab. Ja kui sul lamda ära aeru jaksu Tulen sulle taadi v2. Piss kapile vene naine külma. Ykskõik vanad puu edu saad merevett. Narr, kes ihkab viimase ja seda viimast täiust surema kelle maises piirdunud pilku hetkel? Ja kui sul Lomber, areen. Tulen sulle kaadeedeegaks KUU elu. Tugev käsi. Kui on mul murevarjuks Armasta sõi julgedki karastatud. Juukseid, mida p r lained, täitsa tore minna. Ja kui sul on päravingee aeru jaksu. Tulen sulle paali. Kadri, sinu tegevus on nii mitmekülgne, et raske on seda haarata ja kindlasti on sul ka oma kindlad plaanid, et kuidas aega jagad siis õpetamise vahel interpreedi töö vahel loomingulise töö vahele, realiseerimise vahel. Et millal sa oled loominguline ja millal sa oled asjalik ja millised on sinu tulevikuambitsioonid? Ma vist nüüd esitasin kõik küsimused korraga ära. Ja neid küsimusi kokku pannes on kokkuvõtvalt väga raske vastata, aga aga eks ta yks paras segapudru vahest kipubki olema. Ma mõtlen, et millal, mida teha öösel võib-olla, vahest on see kirjutamise kanal rohkem lahti ja, ja hommikul rohkem tuleb vastata meilidele. Ja nii ta, nii ta käib, siis vahepeal tuleb ära anda tunnid Eesti muusika ja teatriakadeemia, siis on jällegi väga põnev. Et kas see natukene rikastab ka sind või võtab aega ära või kuidas sa tunned? Igal juhul rikastab võib-olla see, mis mulle tundub, et võtab aega ära see meilide vastamise osa mingi tehniline logistika korraldamine ja ja nii-öelda bürokraatia jah, et see on tõesti asi, mis ju ka on noh, tore töö, aga, aga ma tunnen, et ta võtab liiga palju aega ära, aga teiste asjade kohta seda kindlasti ei saa. Väed ja teised asjad justkui annavad nii palju juurde, et et äravõtmisest ei saa nagu juttu olla. Kas korraldad oma asju ise või on teil juba olemas nagu oma mänedžer või agent või midagi sinnapoole? Kahjuks sellist agenti mänedžeri konkreetselt ei ole, on inimesi, kes aeg-ajalt aitavad aga, aga ma väga unistan sellest, et oleks keegi, kes meid asjalikke asju rohkem tahaks just sellepärast, et tahaks ise tegelikult nii-öelda arendada seda muusikat, mida millega justkui keegi teine, see abistav isik ei saa ju tegeleda. Seda saan ainult mina ise teha oma muusika puhul. Ja, ja selle selle koha pealt ma tõesti väga loodan, et ma varsti leian selle inimese, ma igal juhul töötan juba vaikselt selle kallal. Aga kui nüüd rääkida veel loomingust, kas sul on ka klaveril noodipaber või? Täitsa otse arvutisse kuidas kunagi vahest toimib noodipaber ja ütleme, suuremate tööde puhul on ikkagi hea otse arvutisse kirjutada, see lihtsalt hoiab aega kokku. Seal ambitsiooni ka näiteks vokaalsümfoonilised suurvormi kirjutada. Unistusi on olnud tegelikult see selline, igasugune uus kõla inspireerib mind ja võib-olla ühel hetkel ma võtan ennast kokku ja, ja kirjutan suurele koosseisule. Kas need sümfoonilise teose, ma ei tea, ma ei hakka ennustama, aga igal juhul kunagi võib-olla see unistus saab teoks. Praegu on nende kollektiiviga, kellele ma praegu kirjutan, on niipalju veel mõtteid, mida kõigepealt realiseerida, vaatame, kuhu see ükskord välja jõuab, et midagi ei julge lubada. Maju heliloojaks õppinud ei ole. Kogu see instrumentide tundmine on, on omaette ala ja, ja ma arvan, et ma ei ole veel nii pädev, et kõikidele instrumentidele näiteks tervele sümfooniaorkestrile oskaks kirjutada. Olen üritanud kirjutada keelpillidele, jah, keelpillidele kirjutamist ma olen ka õppinud. Ja, ja nii-öelda bigbändile samuti tõenäoliselt tuleks kuidagi toime lihtsalt praktika, puudub aga, aga sümfooniaorkestrile midagi muud, nii et vaatame, kas kas selleni jõuab ja kas on üldse tarvis, kui meie ümber on tegelikult nii palju häid heliloojaid, kes seda teevad suurepäraselt. Aga sa oled hullupööra loominguline ja energiat ja tahtmist sul jätkub, Ma usun, et sa üllatad meid ikka jälle ja veel ja suur tänu selle saatesse tulemast. Ja meie lõpeb, võtame ühe sinu armsa kollektiiviga, kus sa oled solist, aga lood ei ole sinu omad, see on siis helioteraapia. Ja mingo ja Kirke on kirjutanud sinna laod ning arenteegi Kirke, Karja ja Heljo troobiga on seal kais, kontserte. Ja Heliiatroobiga on meil tulemas järjekordne inspe tribuutkontsert, kuna nüüd me selle asja võtsime teha ja selle vastu on huvi, vaatame, kuidas sellega läheb. Aga edu sulle ja aitäh saatesse tulemast. Suur tänu kutsumast. Minna midagi nõudmata. Minna midagi nõudmata. Midagi nõudmata. Viimsed lahtuvad, leinavad uni välja, magada ümber sinised seinad. Ta piinsed vastuvad leinad mooniväljadel magada ümber sinised seinad, minna midagi nõudma date kuhugi jõudmata minna, midagi nõudmata. Näeb ta. Neina siniseid Seina sinised seid ümber sinised seen. Pärseni.