Lasteaias oli kojumineku aeg. Mudilased tunglesid nagu tavaliselt riietusruumis omavahel valjul häälel suheldes ja rõivaste selgapanekuga viivitades. Kõik teised välja arvatud tips. Tips oli noruspäi nurka kössi tõmbunud ja püüdis ennast kätega varjata. Koju mineku ajal juhtus alati nii. Kasvatajad Jeynja Heda abistasid lapsi nii palju kui vaja ja jälgisid silmanurgast tipsi. Kui teised lapsed olid ära läinud, vaatasid kasvatajad teineteisele otsa. Täna on sinu kord, ütles Chain ja lahkus vaikselt riietusruumist. Tuletips. Nüüd on aeg koju minna, ütles Heda rahulikult ja lähenes pikkamööda poisile. Ma aitan sulle jope selga. Tips surus selja tugevamini vastu seina, ennast ikka veel käsivartega varjata püüdes. Heda kummardus ja patsutas talle õlale. Ole nüüd hea poiss, tips, ema tuleb sulle kohe järele. Tipsi. Ema tuli alati kõige hiljem. Küllap ta soovised, võitlus riidessepaneku pärast oleks selleks ajaks juba möödas ja lips valmis temaga kaasa minema. Aga tipsile tuli jonnihoog, ta hakkas röökima, püüdis Hedadki unistada ja hammustada. Ei koju, ei koju, ei koju. Nii juhtus iga päev. Alati ei pruukinud võitlus ema tuleku ajaks möödas olla. Sel juhul saatis ema tipsile järele autojuhi. Mees haaras poisi lihtsalt sülle ja kandis autosse. Mõnikord röökis nips täiel häälel, tagudes autojuhti rusikatega, aga autojuht ei öelnud selle peale sõnagi. Nips oli käinud selles eralasteaias peaaegu kaks aastat. Kasvatajad olid püüdnud temaga kontakti saada. Aga ilmselt olin tips otsustanud hoiduda kõikidest eemale. Alguses ei rääkinud ta sõnagi, ei julgenud isegi oma toolilt püsti tõusta. Läks mitu nädalat, enne kui ta söandas hakata mööda seina vääri liikuma. Aga kui keegi talle lähenes, siis tõmbas ennast põrandale kerasse. Kui tipsilt midagi küsiti, siis ta ei vastanud. Ta käitumine oli ettearvamatu. Laste psühholoog oli tipsi uurinud ja üritanud mitmel viisil poisikest testida. Aga täitsa arutipsiga kontakti. Ka lasteaialapsi kontrollima tulnud arst oli ainult nõutult käsi laiutanud. Lips ei lasknud teda endale lähedalegi, tõmbus seina äärde ja sirutas käed ette valmis küünistama igaüht, kes liiga lähedale söandab tulla. See lasteaed ei olnud mõeldud probleemidega lastele vaid oli hoopis eriti peen eralasteaed kolme kuni seitsmeaastastele ja asus ühes New Yorgi parimas linnaosas. Tipsi vanaema tegi sellele heldekäelisi annetusi. Tema emal oli mõju lastevanemate nõukogule. Seepärast oli tip sinna lasteaeda võetud. Lipsi isa oli tuntud teadlane, otse silmapaistev teadlane, öeldi tema kohta. Kuigi lasteaiapersonalist ei olnud keegi temaga kohtunud. Lipsi ema jutu järgi oli poisi noorem õde Dorati täiesti nutikas ja eeskujulik laps. Tordi selles lasteaias ei käinud. Kasvatajad tegid tihti juttu, et tips vajab spetsialisti abi. Selle peale ütles ema alati. Andke talle aega. Tips oli selles lasteaias käinud juba peaaegu kaks aastat ja isegi mingil härral edenenud, aga mitte nii palju, kui vaja oleks olnud. Aga teisest küljest ta oli alles viieaastane. Kas võis olla nii, et ta sai aru, mis tema ümber juhtus näidanud seda lihtsalt välja? Kas ta oli nõrgamõistuslik või elas oma maailmas, millel ei olnud kontakti tegelikkusega. Lasteaia personali arvates tuli tipsiga midagi ette võtta. Teiste laste vanemad ei olnud tipsi olekuga rahul. Eriti siis, kui tips oli mõnda oma kaaslast küünistanud või hammustanud. Mind kutsuti koosolekule, kus arutati tipsi küsimust. Olen ettevalmistuselt haigla, psühholoog, töötan nii laste kui täiskasvanutega. Lasteaia personal soovis, et ma kohtuksin tipsi ja ta emaga, sest ema tahtis kuulda minu arvamust, enne kui tips lootusetuks tunnistada ja lasteaiast koju jätta. Koosolekul panin tähele, kuidas tipsisse suhtusid tema kasvatajad. Sellesse lapses pidi olema midagi, mis pakkus huvi ja ratas vastu. Need poisid arvamatu käitumine väsitas neid, kuid kutsus esile ka tahet teda aidata. Lips oli järjekindel ainult selles, et peletas eemale kõik, kes ta lähedale tulid. Kasvatajatele kui tundlikele inimestele tegi muret lapse lohutamatus, süngus. Sain tipsi emaga eelmisel nädalal kokku, jutustas kasvataja Chain. Rääkisin talle, et me ei saa vist nipsti enam lasteaias pidada. Tema oli sellest väga vapustatud. Ta on üsna raske natuur. Igatahes soostus ta teiega aru pidama ja oli nõus, et kohtute Kadipsiga. Ta küsis veel, kas teame ta alles soovitada mõnda nõrgamõistuslike laste internaati, kui me teda oma lasteaias pidada ei saa. Ta ütles, et tema ja ta mees on juba leppinud sellega, et nende poeg on nõrgamõistuslik arenguhäiretega või ajukahjustusega. See ülestunnistus tegi seda meele mõruks. Tema arvab, et Timpson nõrgamõistuslik. Kuigi võiks ju ka oletada, et poisil võivad olla arenguhäired ja ema ise võib selles süüdi olla. Otsustasin, et püüan tipsi ravida mängudega pea abil, juhul kui ta vanemad sellega nõus on. Lasteaiast lahkudes mõtlesin neile paljudele õnnetutele lastele, kellega olin kokku puutunud ja kellel ei olnud õnnestunud saada täisväärtuslikuks inimeseks. Mõned hirmunud ja ahistatud lapsed ei suuda taluda neid ümbritsevat maailma ja suhtuvad sellesse agressiivselt. Mõnedega, saavad oma hirmudest ja ahistusest üle ning õpivad elus toime tulema. On neid, kes ei suuda enda eest seista ega väljakannatamatult saatust taluda. Neile olukordadele ei ole olemas valmis seletusi. Niisuguste laste tunnistamine lihtsalt looduse praagiks on oma aja ära elanud sisutu ettekääne. Pahatihti on niisuguste seisukohtade taga üksnes teadmiste puudus. Otsustasin järgmisel hommikul minna lasteaeda. Kasvataja Džiin oli väga huvitatud, mida ma tipsist arvan. Keegi meist ei ole veel näinud, et see laps naerataks, ütles Chain. Lapsed hakkasid üksteise järel saabuma. Nad ütlesid rõõmsalt. Tere hommikust. Võtsid üleriided seljast, panid need kappi, otsisid endale mänguasjad ja hakkasid mängima. Siis tuli tips. Tal oli hall villane jope seljas ja müts peas. Chain küsis, kas ta tahaks need ära võtta. Tips ei vastanud sõnagi. Oma vanuse kohta oli nips suurt kasvu. Ta nägu oli üsna kahvatu, juuksed tumepruunid, käed rippusid lõdvalt külgedel. Chain võttis tal jope seljast ning mütsi peast ja riputas nagisse. Tuli siis minu juurde ja ütles tasa. See on kinnips. Jätame ta täna hommikul rahule ja läks siis teiste laste juurde. Lips pööras ennast väga aeglaselt ja ettevaatlikult ringi. Tõstis siis korraks nagu hirmunult käed ja laskis need uuesti alla. Siis ohkas, majutas hambad huulde ja seisis samal kohal edasi. Üks poiss jooksis tipsi juurde ja ütles. Tere, tips, tule mängima. Tips ähvardas kurjalt käega. Kui poiss ei oleks eemaletõmbunud, oleksin tips teda tõenäoliselt kriimustanud. Kiisu, kiisu, pilkas, poiss. Müüdi nihkus nips väikese laua juurde. Laual olid mõned kivid, teokarbid ja söetükid. Nipsakas neid sõrmitsema, vajutas vastu põske, nuusutas ja maitses. Vahepeal heitis pilgu minu poole ja vaatas siis kiiresti jälle mujale. Pärast seda roomas mööda seinaäärt laua alla ja jäi sinna istuma. Teised lapsed kogunesid koos kasvatajaga laua äärde. Kasvataja jutustas neile ühe muinasjutu ja nad laulsid koos paar laulu. Kas tips oli seda ette teadnud enne kui laua alla puges? Ta jäi laua alla nii kauaks, kui teised sealt eemale läksid. Siis roomasta mööda seinaäärt akna juurde pingini, kus olid akvaariumi ja terrarium, tõusis püsti ja hakkasin neid uurima. Vahepeal sirutas käe terrariumis ja katsus asju, mis olid sinna pandud. Ta liigutused olid kerged ja osavad. Akna juures olin tips umbes pool tundi. Helikus siis pikkamööda edasi. Raamatu nurka jõudes valistamise raamatu pööras tooli nii et ta jäi seljaga teiste poole ja hakkas lehekülg lehekülje järel raamatut uurima. Kasvataja läks ta juurde ja ütles. Ahaa, sina vaatate linnuraamatut. Räägi mulle ka sellest midagi. Tips lükkas raamatu eemale, heitis kõhuli põrandale ja jäi sinna vaikselt lamama. Anna andeks, tips, ütles kasvataja ja tuli minu juurde. See on nüüd niimoodi, nagu alati. Oleme aru saanud, et meil ei ole mõtet teda segada aga tahtsin, et te näeksite, kuidas ta reageerib. Kui tuli aeg õue minna, küsis kasvataja tipsilt, kas temaga minna soovib. Poiss vastas tuhmi häälega. Õue ei. Ütlesin kõrvalt, et mina küll läheksin õue, sest ilm on väga ilus. Äkitselt teatas tips tips, õuekasvataja aitas talle jope selga ja mütsi pähe. Tips läks jalgu lohistades teistele järele. Ta kõnnak tundus kohmakas, nagu oleks ta nii füüsiliselt kui vaimselt kammitsas. Teised lapsed mängisid liivakastis, kiikusid ja ronisid turnimispuudel. Tips, kõndis aia ääri mööda, tõstis üles maha kukkunud oksa ära ja hakkas sellega küürakil olles mulda kraapima. Kui lapsed jälle toas olid, küsisin tipsilt, kas ta tuleks koos minuga koridori lõpus asuvasse mängutuppa. Sirutasin talle käe. Ta kõhkles hetke ja haaras siis sõnagi lausumata mu käest kinni. Mänguteraapiatuba oli kõle ja sünge. Seal lõhnas teravalt märja liiva ja vanade vesivärvide järeletuba oli täis mänguasju ja meisterdamisvahendeid. Mõeldud teatavaks kaitsealaks, kus laps võis vabalt oma tundeid väljendada. Ta võis seal luua oma maailma just nii suure, kui talle sobis. Terapeut pidi omal algatusel rääkima nii vähe kui võimalik. Tema ülesandeks oli aidata lapsel nii palju kui võimalik lõdvestuda, ergutades teda väljendama oma tundeid ja kiites heaks tema sõnad ning teod. Kui astusime selle ruumi uksest sisse, ütlesin, tulime niisugusesse tuppa, kus sa võid teha, mida sa ise tahad. Istusin väikesele toolile, tips seisis keset tuba, selg minu poole ja mudis oma käsi. Siis ohkas, läks ebakindlal sammul üle toa ja kõndis mööda seina v ringi. Vahetevahel piilus minu poole. Aga kui meie pilgud kohtusid, vaatas kiiresti mujale. Ta läks nukumaja juurde, laskus põlvili ja vaatas sinna sisse. Pikkamööda võttis ta nukumajast väikesi mööbliesemeid ja vaatas neid ükshaaval. Samal ajal pomises küsiva häälega iga asja nime. Voodi, tool, laud, himisesta kummut, raadio. Siis läks nukkude juurde ja valis mehe, naise, poisi, tüdruku ja beebinuku. Ise teatas pool küsiva häälega. Ema, isa, poiss, õde, tita. Siis hakkas loomi sorteerima. Koer kass, jänku ja vahetevahel ohkas jälle. Tundus, nagu täidaks ta mingit raskelt ja vaevaliselt ülesannet. Iga kord, kui ta mingit mänguasja nimetas, püüdsin vastata pisut pikema lausega. Jah, see on küll voodi või see on jänku moodi küll. Mõtlesin, et asjade nimetamine võib tema jaoks tähendada suhtlemise alustamist. Siis istus ta nukumaja ette põrandale. Ta vaatas seda tükk aega väga tõsiselt ja täielikus vaikuses. Ma ei sundinud teda tagant. Liiga sageli suruvad täiskasvanud esimesel kohtumisel ennast lapsele peale. Tips surus käed kõvasti vastu rindu ja hakkas korrutama. Uks lukus ei ole, uks lukus, ei ole. Ta häälest kostis äkki kahtlus. Lips ei taha lukus uksi, ütlesin talle. Ei taha, et uks lukku pannakse. Tips tundus väga mures olevat. Tipsi taha lukus uksi, nii uksi. Siis ta pani tähele, et nukumaja tubade vaheseinu oli võimalik ära võtta. Ta võttis seinad ära ja ütles. Tips ei taha seina, võta sein ära tips. Ja mulle tundus, et seal mängutoas kadus ka osa neist seintest, millega tips oli end kogu aeg ümbritsenud. Tunni aja pärast ütlesin talle, et mänguaeg hakkab otsa saama. Ta tõusis pikkamööda püsti, haaras mu käest kinni ja me läksime koos koridori, kui hakkas paistma tema rühmatoa uks. Küsisin talt, kas ta oskab üksi edasi minna. Küll vastastips. Ta hakkas üksi minema rihma toa poole ja ma ütlesin talle, nägemiseni, tips. Poiss, vastas ta. Tema hääles oli midagi pehmet ja hella. Ta tegi rühmatoa ukse lahti ja vaatas siis üle õla tagasi. Lehvitasin talle. Ta näost paistis üllatus, isegi rõõmuhelk. Ta astus rihma tuppa ja tõmbas ukse enda järel kinni. Esimest korda oli tips läinud kusagile üksi. Oli ilmne tipsi tundeelu oli saanud kahjustada. Temasugune laps püüab endasse tõmbuda, üritades pääseda uutest pettumustest. Oma kartused võivad kasvada nii ületamatuks, et see takistab teda üldse proovimastki teistega suhelda. Lasteaiast lahkudes hakkasin aru saama, miks kasvatajad ei soovi kuulutada tipsi lootusetuks juhtumiks. Minustki oli juba tekkinud tema vastu austus. Lips oli üsnagi. Helistasingi PSI emale ja tegin ettepaneku kohtumise suhtes. Ta kutsus mind järgmiseks päevaks enda juurde teed jooma. Perekond elas Manhattani idaservas kenas vanas majas, mille taga oli suur aed. Lipsi ema tervitas mind sõbralikult, kuid tõsiselt. Ta valas väga ilusast kannust teed. Ka tuba oli väga kena ja korrektselt sisustatud. Paistis, et ükski laps ei olnud seal veetnud isegi viit minutit. Üldse tundus nii, nagu selles majas ei elatakski. Kui ma õigesti aru olen saanud, siis tõid, kutsuti eksperdina tipsi uurima, ütles majaproua. Tahan teile öelda, et imet me joota oleme tipsi tragöödiaga leppinud. Kuid olen kuulnud ka teie tööst ja oskan hinnata teaduslikku uuringut. Kui tipsi uurimisest on vähegi kasu teistegi temataoliste laste käitumise mõistmises süvendamiseks, oleme nõus teiega koos tegutsema. See oli uskumatu tipsi ema istus mu vastas ja pakkus mulle materjali teaduslikuks uurimistööks lootmata saada abi oma raskustesse sattunud lapsele. Mitte lihtsalt oma poeg, vaid seni uurimata materjal. Lipsist rääkis väga lühidalt, ütles sünniaja jutustas aeglasest arengust silmatorkav Ast mahajäämusest. Ta oli kuidagi pingul, aga valitses ennast hästi. Välise esindusliku küljega tuli ta väga vapralt toime, kuid tõenäoliselt oli ta niisama õnnetu, nagu ta poeg tips. Siis küsis ta, kas ma võin tipsiga tegeleda poisi oma toas ülakorrusel? Tal on palju mänguasju. Me olime teile nõus rohkem maksma, kui te teda kodus uurite. Aitäh. Aga on parem, kui ma kohtun pitsiga nõuandlas ja see ei maksa midagi. Maksmine ei ole meile üldse probleem, igal juhul tahame teile selle uuringu eest tasuda, seletas tipsi ema. Te olete väga lahke, kuid sedalaadi uuringud ongi mu põhitöö, mille eest saan kuupalka. Mul on teile ainult palve, et tips hakkaks nõuandlas käima regulaarselt. Veel oleks mul ja teie nõusolekut, et võime edasise uurimistöö jaoks kõik meie kohtumised heli lindistada. Siin on kirja pandud meiepoolne kohustus, et kui me kunagi seda materjali avalikustame, siis muudame kõik konkreetse isiku äratundmist võimaldavad andmed. Nõnda et publikatsiooni järgi ei saa keegi teada, et tegemist on just nimelt tipsiga. Mul oleks sellele kokkuleppele vaja, nii teie kui teie mehe allkirja. Ta uuris lepingut, mille talle olin ulatanud. Kas ma võin sellest enne otsuse tegemist oma mehega rääkida? Loomulikult vastasin talle. Oleks hea, kui teataksite mulle oma otsusest nii kiiresti kui võimalik. Kui majast väljusin, olin selle pere pärast üsna masendatud. Tipsi, ema oli mõjunud meie esimesel jutuajamisel isegi veel rohkem hirmunud ja kitsikuses, kui oli olnud lips. Meie esimesel kohtumisel. Mõtlesin tipsile ja tema hästisisustatud toale teadsin sinna sisse astumata tagi, et seal on kõik, mida raha eest saab. Ja olin täiesti kindel, et seal on ka väga tugev uks, mis on liiga sagedasti lukus. Mõne nädala jooksul ei kuulnud ma lipsi emast midagi. Siis ühel hommikul sain allkirjastatud loa, et võin teraapia istungid lindistada. Paljud mu töökaaslased nõuandlas hingasid kergendatult. Me võisime ainult ette kujutada, mida see viivitus tähendas ja kui palju närveerimist ning halbu eel aimusi see teraapiakuur vanemates võis tekitada. Panin järgmise neljanda täna õhtupoolikuks esimese teraapiaseansi jaoks kinni nõuandla mängutoatips toodi täpselt kohale ja ma läksin talle ooteruumi vastu. Ta seisis seal, kuhu ema oli ta jätnud, müts peas ja jope seljas. Läksin ta juurde. Tere tips, ütlesin kena sind jälle näha. Kas läheme mängutuppa. Tips haaras sõnagi lausumata mul käest kinni ja läksime koos mööda koridori. See on umbes samasugune tuba nagu sinule, Aias seletasin talle. Ahah. Ütles tips ebakindlalt. Tuba oli päikesepaistet täis, akendest oli näha parkimisplats ja suur hall kivikirik. Mängutoa ühel seinal paistis olevat nagu suur peegel. Tegelikult oli see aken, millest sai ainult ühes suunas läbi vaadata. Selle akna taga pimendatud ruumis istus abiline, kelle ülesandeks oli mängutoas toimuv salvestada ja teha märkmeid lapse käitumise kohta. See kuulus nõuandla koolitusprogrammi juurde. Tips käis aeglase sammuga toas ringi, puudutas asju ja nimetas neid küsival toonil. Liivakast maalipukk, tool, pilt, nukumaja. Ütlesin talle. Selles toas on palju igasuguseid asju. Oled peaaegu kõiki neid puudutanud ja nimetanud. Jah, ütles tips vaikselt. Ma ei kiirustanud teda tagant. Laps vajab omal moel ümbrusega tutvumiseks alati aega. Veidi aja pärast küsisin talt, kas tahad nüüd õueriided seljast ära võtta. Selge, võta müts, tips, võta jope. Ütles ta, kuid riidest lahti võtma ei hakanud. Kas sa siis tahad õueriided seljast ära võtta? Küsisin uuesti. Hakka siis peale võtta, ära selge. Ütles ta peaaegu sosinal. Ta näppis jope, varrukaid peariba kyll. Tahad jope seljast ära võtta ja soovid, et ma sind aitaksin. Püüdsin teda ergutada. Jah, vastasin tips nuuksatades. Istusin madalale pingile, ütlesin hästi, tule siia, tips, ma aitan sind. Tegin nii meelega. Olin valmis teda aitama, kuid pakkusin oma abi, nii et tal oli selleks vaja paar sammu minu poole astuda. Ta tuli ebakindla sammuga minu juurde. Aitasin tal jope seljast mütsi peast. Ulatasin siis need tema kätte. Ta laskis need põrandale kukkuda. Tõstsin need üles ja riputasin uksenagi külge. Las nad olla nii kaua siin, kui ära minema hakkame, ütlesin tipsile. Me oleme siin koos tund aega, siis sa lähed koju. Taivastanud läks maalimispuki juurde ja silmitses värve. Tähistusi võttis karbi värvipliiatsitega luges karbi pealt nimetused. Siis võttis punase pliiatsi ja kirjutas kenade trükitähtedega punane. Samamoodi toimistaga teiste pliiatsitega. Kirjutas värvide nimetused sõõrikujuliselt üksteise järele. Kirjutamise ajal veerista neid sõnu häälega. Ma ütlesin, sa siis loed iga värvi pealt selle nime ja paned selle õige värviga endale kirja. Kas tahad teha värvipaletti? Tahan, pomises ta vastuseks. Püüdsin olla nii, et ta tegutseks edasi vastavalt oma tahtmisele. Minu osa oli seda üksnes tunnustada. Inimene, kellel on jäetud initsiatiiv, valib endale piirkonna, kus ta tunneb ennast kõige turvalisemalt. Hämmastust või tunnustust, võib ta tõlgendada kui teatavat suunamist millelegi, mida ta peab valima. Sel juhul võib tähelepanust kõrvale jääda asju, mis on uurimise seisukohast väga tähtsad. Lähtudes enesekaitsest, liigume me kõik edasi ettevaatlikult. Tipsi nimetatud asjad oli ainus jututeema, mida püüdsin ülal hoida. Tipsile oli see teema tuttav ja turvaline. Vahetevahel vaatas ta vargsi minu poole. Aga kui meie pilgud kohtusid, siis pööras ta pilgu kohe mujal. Kuid tema käitumisest oli näha, et mis probleemid tal ka on. Nõrga mõistuslikkusega tema puhul küll tegemist ei ole.