Nipsu astus liivakasti, liiv läks kingadesse. Ta vaatas vilksti minu poole, osutas kingadele Jahakas nuuksama, vaatas siis jälle minu poole. Võta kingad ära, ütles ta hädiselt. Kas sa tahad kingi ära võtta ja soovid, et ma sind aitaksin? Küsisin selle peale. Ta noogutas. Võtsin tal kingad jalast ära. Ta uuris ettevaatlikult liivama jalgade ümber ja tüdines sellest mõne minuti jooksul. Siis läks liivakastist ära laua juurde ja hakkas uurima ehitusklotse, neid aeglaselt üksteise otsa asetades. Torn kas kõikuma ja kukkus ümber. Neiu A. Ta hüüdis mind endale appi, andes mulle uue nime, mida jäigi sellest alates kasutama. Neiu, tule mulle ruttu appi. Mida ma tegema peaksin? Ütle mulle. Tipp seisis ja vaatas ehitusklotse, käed kõvasti vastu rinda surutud. Tükk aega ei lausunud ta sõnagi minaga mitte. Avatud akna taga õues peatus veoautolips, läks akna juurde ja hakkas seda kinni panema. Aken kinni, teatas ta. Kas tahad akna kinni panna, küsisin, aga täna on väljas kena soe ilm. Jah, sa paned selle kinni, tips, ütles poiss otsustavalt ja panin akna kinni. Sa võid tõepoolest teha, mida tahad. Tuletasin talle meelde. Tips vaatas korraks minu poole. Tead küll, vastas ta lühidalt. Ta läks uuesti maalimispuki juurde, võttis pintsli, mis oli punase värviga koos ja puudutas paberit. Ta joonistas punase nelinurga ja värvis selle üleni punaseks. Tänane mänguaeg hakkab varsti otsa saama, ütlesin, tips ei teinud kuulmagi. Ta jätkas nelinurkade maalimist balletivärvide järjekorras. Viimaks tõusin püsti. Meie aeg on läbi, tips, nüüd peame ära minema. Ei tips ei lähe, tipsi jääb siia. Hüüatas ta. Ma tean, et sa ei taha ära minna, aga täna me siin kauem olla ei saa. Järgmisel nädalal kallal võid jälle tulla ja siis uuesti nädala pärast. Aga iga kord tuleb koju minna, kui tund on möödas. Tips hakkas nutma. Tips ei lähe koju. Nuuksusta. Ma tean, et sa tahaksid väga siin olla, aga tänaseks on aeg läbi. Lubama aitan sulejope selga. Tips pühkis kohmakalt oma pisaratest märg, nagu oleks olnud väga kerge ta sülle võtta. Õrn ja kaastundlik olla. Kuid miks oleksin pidanud talle tekitama uusi probleeme? Tal tuli koju tagasi minna, olenemata sellest, kas ta tahtis või ei. Tal oli vaja koguda julgust, et iseendaga oma maailmas hakkama saada. Viimaks oli tips minekuks valmis. Ta hoidis käest kinni ja me läksime ooteruumi. Ema oli juba seal. Ta meenutas oma ebakindla oleku tõttu väga tipsi. Kui tips ema nägi, viskas ta ennast põrandale pikali, hakkas jalgadega siputama, jõgi saama. Ema oli poisi käitumise pärast ärritatud ja pahane. Aga mina ütlesin head aega ja läksin ära. Ega mul kerge minna ei olnud, kuid ma ei tahtnud olla kummagi vastu ega kummagi poolt. Järgmisel nädalal läksin kohe, kui tips tuli talle ooteruumi vastu. Tips seisis ukse juures. Ema oli ta sisse toonud, öelnud paar sõna vastuvõtuametnikule jäära läinud. Läksime mängutuppa ja tips, sulges ukse. Võtad jope ja mütsi ära, ütles seda. Teadsin, et ta ütleb seda enda kohta. Tips ei kasutanud üldse sõna mina. Aga ma küsisin temalt, kas sa tahad, et mina võtan oma jope ja mütsi ära? Tahad, noogutas tiks. Aga minul ju ei ole mütsiga jopet, selgitasin talle. Tips vaatas mind. Võtad mütsi ja jope, ära, ütle seda, hakkas jopet ära võtma. Kas sa tahad, et ma aitan sul sinu jope ja mütsi ära võtta? Jah, vastasin tips. Aitasingi ja tips ise oli seekord aktiivsem, kui esimesel korral. Ulatasin mütsi jope tema kätte. Tips vaatas mulle otsa Jeviis riided ukse nagisse, öeldes riputad need sinna. Vastasin talle. Nädal tagasi riputasin mina, riputad sina? Jah, vastas tips. Ta läks nukumaja juurde ja sättis seal veidi aega maja sisustust kus uks on küsistama aja lahtisele esiküljele, osutades. Võib-olla seal nurgariiulil juhatasin. Lips läks riiuli juurde ja leidis sealt nukumaja esise heina. Ta üritas seda paigale sättida. Seinale oli joonistatud uks ja aknad. Sein ei tahtnud hästi paigale jääda. Tips kamandas Need kinni, pane kinni ja proovis uuesti. Lõpuks jäi sein paigale. Kohal. Teatas tips kõvasti kinni. Paistab jah. Sa said selle õigele kohale, tunnustasin. Tips saatis mulle nagu riivamisi naeratuse. Mina sain, jah, täiesti sina ise olin nõus. Lips naeratas. Paistis, et on enesega rahul. Ta läks liivakasti juurde, võttis kätepaar tinasõdurid, mis seal vedelesid. Ta vaatas iga üles võetud sõdurid tähelepanelikult. Neil kahel on püssid, ütles ta. Need tulistavad. Ta langetas pea ja ütles käheda häälega. Sind nad ei tulista. Ahhaa, mind nad ei tulista, kordasin. Nips valis kolm tinasõdurit ja vajutas need hoolikalt liiva sisse. Kolmanda sokutas eriti sügavale. See läks ära, teatas tips. Õues lõi kirikukell tips, kuulates üks, kaks, kolm, neli, lugesta. Kell on neli. Nii see on. Varsti on sul aeg koju minna. Lips tuli liivakastist ära ja läks kiiresti laua juurde. Ta vaatas sõrme värvipurke. Mis need on? Need värvid on sõrmedega värvimiseks. Näitasin talle, kuidas seda tehakse. Tips pistis ka sõrmevärvipurki. Oi pühise, ära ütle seda. Võttis tüki paberkäterätik ja pühkis värvi sõrmidelt ära. Need värvid on omamoodi seadja omamoodi halvad ka, ütlesin. Närvid on Prangi tehtud. Mina maalin vesivärvidega, ütlesin tips. Ta võttis vett, pintseldada vilunud pintslitõmmetega paberile punast värvi ja lisas siis balletivärvide järjekorras ka teisi värve. Hakkas tekkima pilt ja puutaevas rohi, lilled ja päike. See on küps kohmetus. See on neiu maja. Neiu, ma annan selle maja sulle. Sa tahad selle mulle anda? Küsisin üle. Ta noogutas. Tips, võttis pliiatsi ja joonistas neiu maja uksele lukku. Majal oli üks suur aken, mille ta oli värvinud kollaseks aknal punaste õitega lillepott. Maja keldrikorrusele joonistas lips paar trellitatud akent. Ta heitis mulle õnnetu ja argliku pilgu ja pani sõrmelukule, mille ta oli pildi uksele joonistanud. Siin on Pluk, selle saab võtmega kinni keerata. Keldrikorrus on pime. Vaatasin tipsi tehtud pilti ja siis teda ennast. Paistab jah, et sellel uksel on luk. Tips tõmbas sügavasti hinge ja lisas siis. Aga selles majas on mängutuba ka. Ta osutas kollasele punaste lilledega aknale. Nips läks kraanikausi juurde ja valas värvi v ära. Keeras siis kraani kõvasti jooksma. Kiriku kell lõi jälle. On aeg ära minna, kas kuuled, kell lööb, küsisin tipsilt. See on kuum vesi, vastas tips. Ja nüüd on külm. Mis ma mineku kohta ütlesin, tiks. Poiss pööras ennast õnnetu näoga kraani juurest eemale. Ja ütleb, et see tegi maja pildi ja enam ei teinud ka, ütles tips kareda häälega. Panin tähele, et ta ei väljendanud ennast enam selgelt. Ta läks nukumaja juurde panema ja enne kinni, ütles tips. Ma saan aru, et sa võid leida veel igasuguseid asju, mis tuleb enne kojuminekut ära teha. Aga nüüd on aeg läbi, tips. Lipsile saapaid jalga tõmmates nägin, kuidas ta võttis laualt lutipudeli, kus oli vett ja lutsis seda nagu beebi. Kui saapad olid jalas, tõusis ta ohates püsti ja läks uksest välja. Koridoris peatus korraks ja patsutas ust. Meie mängutuba, ütles ta. Siis läks ooteruumi ja ema hämmastuseks ilma mingi vastu meelsuseta koos temaga õue. Soovisin, et tips õpiks lahutama oma emotsioone, tegudest. Samuti soovisin, et ta taipaks, et see mängutund on ainult osa tema elust. Ent tähtis on ka see aeg, mis jääb meie iganädalaste kohtumiste vahele. Kui teraapia istungid saavad inimese elu kõige tähtsamaks osaks, ei ole neist tõenäoliselt palju kasu. Ma soovisin, et tipsil oleks tunnist lahkudes paremad eeldused hakata enda eest vastutama ja selle kaudu saavutada teatav vaimne sõltumatus. Järgmisel neljapäeval mängutuppa jõudnud, võttisid yks lutipudelitaimest tükk aega, lutti tipppani siis pudeli ära ja läks seinakapi juurde. Võttis sealt tühja kasti, kus olid olnud ehitusklotsid. See sobib klotside jaoks, ütles ta, osutades kastikaanes sildi tekstile. Ma tean, lastasin tipsi lugemis- ja arvutamisoskus oli juba mu tähelepanu äratanud. Ta kõikus nutikuse ja täieliku lapsemeelsuse vahel. Tundus nii, et alati, kui ta jõudis oma tunnete avaldamise lähedal taganes ta sellest võttes abiks lugemisoskuse. Võib-olla talle tundus, et ta mõistus oli ainus asi, mida teised hinnata oskavad. Aga miks ta sel juhul oli näinud nii palju vaeva oma võimete varjamisega lasteaias kodus. Kas see võis sõltuda eesmärgist, et ta tahtis eelkõige pälvida tähelepanu just sellisena, nagu ta on? Inimesena, keda armastatakse kõikide ta omaduste pärast kuidas ta oli üldse nii varases eas lugema õppinud. Mul jäi üle vaid soovida, et tipsi ema tunneb ennast ühel päeval piisavalt enesekindlana ja räägib mulle tipsi arenemisest. Ma mõtlen, teatas tiks. Ahnii, vastasin pool küsivalt. Niimoodi ma mõtlen, jah. Ma ei sundinud teda rääkima, milles ta mõtleb. Tips pidi õppima ise alustama. Ta näole ilmus naeratus. Maalin sõrmedega, mängin liivaga ja korraldan teejoomise, teatas ta. Saabiad plaani tänase mängutunni jooksul teha? Jah, vastas tips. Ta naeratus oli pisut avatum. Sul on üsna tihti õigus, ütles ta. No siis on ju küll kena, vastasin talle. Tips hakkas naerma. See oli lühike, naerupurse, aga ikkagi esimene naer, mida ma talt kuulsin. Lips võttis riiulilt tee nõud, sätin kõik valmis, teatas ta. Liivakastis oli väike nukumaja, mille aknaluugid olid ripakil. Ellips tegi need vaikides ja kenasti korda. Võttis siis karbitäie koduloomi, mille juurde kuulusid puust alused. Ta asetas väikese maja liivakasti keskele ja pani loomad ümber selle. Selles majas elavad kassid. Sõduril on kas päris tõeline kass ja kaks piiluparti. See on suur part, see on hästi julge. Väike park ei ole päris nii julge. Suurel pardil on kusagil oma suurparditiik. Aga väikesel pardil ei ole oma tiiki. Tema tahab endale ka tiiki. Nüüd need pardid vaatavad seda kui autot, mis siia sõidab. Õue akna alla oli sõitnud suur veoautot. Nii et väikepart tahab endale ka tiiki, kus tal oleks hea olla. Ja ta arvab, et suurel pardil on niisugune tiik olemas. Viisin jutupartide turvateema juurde tagasi. Jah, ütles tiks. Nad vaatavad koos, kuidas auto tuleb. Auto jääb seisma, juht paneb koorma peale ja sõidab jälle minema. Ahsoo, noogutasin, mina. Lips võttis mänguauto ja näitas, kuidas see toimub. Siis ei öelnud ta tükk aega sõnagi. Meil on aega veel viis minutit, lips, ütlesin ma. Kõik, see juhtub viie minuti jooksul, teatas tips. Ta uuristas liiva sisse, tee mis viis kasti servast majani ja tegi ringi ümber selle. Auto täis, seletas ta, võttis kärmesti kolm sõdurit, pani need autokasti ja puistas neile liiva peale. Kolm sõdurit on siin autos ega tule enam kunagi tagasi. Lähevad ära ja jäävadki ära. Ütlesin omalt poolt. Jah. Igaveseks. Nüüd kühveldasid autole ja sõduritele liiva peale, nii et need ei paistnudki. Noh, väike piilupart, nägid, mis juhtus neid mehena, seletas ta pardile. Siis võttis ta pardi, pani selle autod katva liivakuhja otsa ja läks liivakasti juurest ära. Olgu nad seal, et kui päevad. Kas sa tahad, et nad jäävadki nii? Jah, vastasin tips. Ta tuli minu juurde ja puudutas märkmelehti, mis olid mu põlvedel. Kirjuta see üles, soovitas ta. Lips oli täna liivast huvitatud. Tips mängis viimast korda majaja sõduritega. Nägemiseni. Tips võttis oma mütsi, jope ning lahkus midagi muud ütlemata. Mängutoast. Järgmisel neljapäeva õhtupoolikul läks tips liivakasti juurde, silmitses tasaseks silutud liiva ja liival vedelevad mänguasju. Kus mu väike piilubarton? Küsis ta kurjustades. Sa tahtsid, et ta jääks sinna, kus ta oli. Aga vahepeal on keegi ta mujale pannud. Imestad, miks ma ei ole hoolitsenud selle eest, et piilupart oleks olnud seal, kuhu sa ta jätsid? Ma püüdsin tipsi reaktsiooni aeglustada. Ta tuli lähemale ja vaatas mulle otse silma. Jah, just nii. Ütles ta rõhutatult. Teeb mind kurjaks, sa oleksid pidanud see-eest hoolitsema. Miks, kas ma lubasin, et teen seda? Tips vaatas maha. Ei lubanud. Ta hääl oli muutunud peaaegu sosinaks. Aga sa oleksid tahtnud, et ma hoolitsen. Jah, sosistas tips. Oleksin tahtnud küll. Mängimas ka teisi lapsi. Keegi neist on piilupardi kusagile mujale pannud. Ja mäge ei ole ka enam. Piilupart seisis mäe otsas, meenutasin tips. Jah, kaliivad mäge ei ole enam. Kas sa oled nüüd sellepärast pettunud ja pahane? Tiks noogutas. Tegelikult ei olnud tal vaja seda piiluparti ega liivaküngast, aga ta vajas turvatunnet, et kõik oleks olnud endistviisi sadama, niimoodi nagu eelmise nädala mängus. Ma tahtsin, et ta usaldaks ennast nii palju, et ta oma pettumusest üle saab. Kõik lapsed peavad õppima arusaama, et olukorrad ja välised tingimused võivad muutuda ja enamasti ei saa me selle vastu midagi ette võtta. Kui aga oskame kasutada oma seesmise jõuvarusid, ei löö see meid rööpast välja. Kui ta nüüd koges, et selles ümbruses oli midagi muutunud, oli tähtis suunata teda seda tõsiasja mõistma. Ta istus liivakasti servale ja vaatas vaikides seal läbi isegi vedelevaid esemeid. Siis sirutas käe, võttis mu pliiatsi ja püüdis ole tervitatud otsa suruda puualusesse loomade püstipanekuks mõeldud auku. Pliiatsi, süsi murdus. Vaata, ütles ta nagu muuseas. Ots läks katki. Ta andis pliiatsi mulle tagasi. Miks ta nii tegi? Ma lähen tervitan pliiatsi ära tips, ütlesin talle. Tulen kohe tagasi, ootasin. Jätsin tipsi üksi. Kui ma mängutoast lahkusin, jätkasid uurijad peegel akna taga tipsi jälgimist ja märkmete tegemist. Nad rääkisid hiljem. Tips oli võtnud kühvli ja hakanud liiva kaevama. Omaette rääkides. Hästi, ma näitan sulle paari asja. Kaevan su siit välja. Otsin selle mehe üles, kelle ma siia maha matsin. Lõpuks oligi ta ühe mängusõduri liiva seest üles leidnud. Nüüd sa oled mul käes, sa igavene riiukukk. Seisad siin sirgelt nagu tikk, justkui aiapost. Panen su siia, pea alaspidi tagasi. Surun su liiva sisse. Pärast seda oli tips käed liivast puhtaks raputanud, muhelenud ja naernud. Siis rõõmsalt ja tähtsalt ennast kavandanud. Võta müts peas ja jope seljas, lips. Siin on külm. Läksin teritatud pliiatsiga mängutuppa tagasi. Tips vaatas mulle vastu. Siin on külm, ütles ta, läks radiaatori juurde, katsus seda ja teatas. Radiaator on külm. Külm jah, vastasin. Täna võid üleriided selga jätta, küttesüsteem on korrast ära, praegu parandatakse. Mis viga on? Küsisin tips. Ma ei tea, vastasin. Võiks järele uurida. Arvastips. Sa võiksid minna keldrikorrusele neile vähendajatele nii lähedale, et kuuled, mida nad räägivad. Niimoodi saab igasuguseid asju, teada. Saab kindlasti. Vastasin tipsile ja olin päris kindel, et just niimoodi oli tips ise palju asju teada saanud. Ta istus ja vaatas mind mõtlikult silmi pilutades kuid sõnagi lausumata, mitu minutit. Siis kummardus minu poole ja ütles. Iseseisvuspäevani on neli kuud ja kaks nädalat ja see on neljapäev laval ja nagu ikka neljapäeval kohtun ma neiu, aga vaatasin kalendrist järele. Ta sirutas käemängujänese poole. Kolmapäevast, kolmandast juulist tuleb pikk päev, aga selle järel tuleb neljas juuli, see on neljapäev ja mina tulen siia. Sulle siis meeldib siin käia? Meeldib, kinnitas tipsi, naeratas Iseseisvus, päev on sõjaväelaste ja meremeestepäev. Trummid põrisevad, bum, bum, bum, lipud lehvivad. Rõõmus päev, sõdurid on tänavatel ja kõik, uksed tehakse pärani lahti ja kõik hüppavad rõõmu pärast. Sina ka, teiste hulgas on nii tips. Küsisin pärast väikest pausi. Mina tulen siia tuppa suure rõõmuga vastast tips. Sellest mõnust ma küll ilma ei taha jääda. Vaatasin, kuidas ta istus seal liivakasti serval ja säras rõõmust, mis teda praegugi valdas. Ta tundus nii väike, aga siiski julge ja täis lootust. Siia ma tulen, väga hea meelega, kordan seda veel. Aga ära lähen kurva meelega. Kas sa siit raasuke rõõmu kaasa võtad? Küsisin. Tips, ei vastanud. Ta mattis kolm mängusõdurit liiva sisse. Nüüd on neil küll paha olla, seletas seda. Nad ei näe, et nad ei kuule, nad ei saa hingata. Kas sa tips tahad, et nad siin liiva all on? Küsis ta endalt. Me peame viie minuti pärast hakkama ära minema, ütlesin tipsile. Alla jätta või ei taha? Küsisin omalt poolt torgitses liiva alla maetud sõdurid välja ja näitas mulle ühte. See on isa, teatas ta vahet, isa, ütlesin neutraalselt. Ja vastast tips. Ta pani mängusõduri lauale ja lükkas siis rusikaga pikali. Tegi nii mitu korda järjest. Siis vaatas minu poole. Kas nüüd on veel neli minutit aega? Jah, on küll, vastasin pilku kellale heites veel neli minutit, siis on aeg minema hakata. Ellips ohkas. Kuigi ma ei taha ära minna, no on mineku aeg käes. Homme on Washingtoni sünnipäev. Laupäeval ei ole midagi. Päev on 24., siis tuleb esmaspäev ja ma lähen lasteaeda. Ta silmad olid rõõmsad. Esmaspäeval ilmuvad lasteaiauudised, teatas tips. Sellele tuleb kollase, sinise ja valge kirju kaas. Ja siis tuleb jälle teisipäev ja siis kolmapäev ja neljapäeval tulen siia. Sa tead täpselt, mis sind järgmisel nädalal ootab, ütlesin, tean küll vastast IPS. Ja loed märgatavalt paremini kui sinu ealised tavaliselt mõtlesin kuid ei öelnud midagi. Tipsi meelest oli lugemis oskus iseenesest mõistetav. Seepärast ei olnud minulgi põhjust selle üle imestada. Nips võttis isaks nimetatud mängusõduri ja viskas selle liivakasti. Siis ütles. Täna tuleb isa mulle järele. Ah, nii, ütlesin kõrvu kikitades. Tuleb jah, vastas tipsi, tõusis. Praegu on läbi, küsis ta ohates. Läbi tahaks joonistada. Kas see tähendab, et sa ei taha ära minna? Tips vaatas vilksti minu poole ja naeruvine liikus üle ta näo. Ta võttis mütsi ja läks ooteruumi. Läksin temaga koos, et kohtuda ta isaga. Nägemiseni. Ütlesin tips. Nägemiseni. Kohtume järgmisel neljapäeval. Tipsi. Isa vaatas minu poole. Tere päevast, ütles ta kuivalt. Ta paistis vaevatud olemisega. Isa, kas sa tead, et täna ei ole neljas juuli ja täna ei ole iseseisvus. Tule nüüd, tips, mul on kiire. Iseseisvuspäev on juhuslikult neljap. On ju neljas juuli. Isa juhtis tipsi ukse poole ja ütles läbi hammaste. Lõpeta juba seal mõttetu lobisemine. Tiks, ohkas ja läks vaikides isaga kaasa. Läksin tagasi mängutuppa ja üks märkmete tegija jutustas mulle, mida tips oli sel ajal rääkinud, kui ma pliiatsit tervitamas käisin, mõtlesin poisi heast tähelepanuvõimest. Seisad siin nii sirgelt nagu tikk nagu vana aiapost. Minulgi oli tahtmine isale liiv peale kuhjata. Tips oli üritanud temaga juttu ajada, aga isa meelest oli see olnud mõttetu lobisemine. Tips pidi olema küllaltki tugev isiksus, kui ta oli niigi hästi talunud sedalaadi tõrjutud olekut. Alati ei jaksa meeles pidada, et ka vanematel on põhjus, miks nad käituvad just nii, nagu nad käituvad. Põhjus, miks nad ei suuda armastada ja mõista oma lapsi ega anna endast midagi oma lastele on peidetud sügavale nende olemusse.