Järgmisel hommikul helistas mulle tipsi ema. Leppisime kokku, et kohtume. Ma ei osanud arvata, kuidas meie kohtumine võib minna. Aga kujutasin ette, et see on talle raske ning nõuab talt hingejõudu. Tipsi. Ema tuli nõuandlasse täpselt kokkulepitud ajal. Läksime minu kabinetti. Ta istus minu vastu. Ta oli üsna kahvatu ja mudis oma käsi. Silmadest paistis ahistatus ja hirm. Ma ei tohtinud teda oma küsimustega suuremasse kitsikusse viia. Ma ei tea, millest alustada, ütles ta. Saan aru, mõnikord on raske otsa peale saada. Ta vaatasime kokku pigistatud käsi, tõstis siis pilgu ja vaatas mulle otsa. Tal olid pisarad silmis. Olen tipsi pärast nii mures, üttesta tõepoolest väga mures. Niisugust märkust ma ei oleks oodanud. Püüdsin jätta suhteliselt neutraalse mulje ja küsisin tema pärast mures. Jah, ütle seda. See on väga ränk. Ta on viimasel ajal paistnud nii õnnetu. Ta ei ole enam nii palju oma toas kui varem. Aga ta ainult seisab nagu vari ega võta mitte millestki osa. Kui temaga rääkima tahan hakata, põgeneb ta eemale. Kui tagasi tuleb, vaatab ta mind kohutavalt kurva näoga. Mu laual oli karp pabertaskurätikutega tipsi, ema võttis sealt ühe ja kuivatas oma silmi. Temast on raske aru saada, lisas ema mõne aja pärast olen püüdnud, aga see ei ole mul õnnestunud. Ma ei ole algusest peale temast aru saanud. Enne tipsi ei olnud ma lastega üldse kokku puutunud. Sündimisest saadik on tema pärast olnud ainult muret ja pettumusi. Meelil olnud kavas last saada. Ta lõi kõik meie plaanid segamini. Minul oli oma töö ja mees oli uhkemat teaduslike saavutuste üle. Olime täiesti õnnelikud. Ja siis sündis tips. Ta oli nii isemoodi suur ja inetu. Suur vormitu mütsakas. Ja hakkas algusest peale vastu. Iga kord, kui ta sülle võtsin, tõmbus ta kangeks nagu pulk ja hakkas kisama. Pisarad voolasid mööda tipsi ema põski. Ma ei kavatsenud seda teile rääkida, tahtsin ainult tipsi kohta küsimusi esitada. Mu mees oli eile täiesti endast väljas. Tema meelest teeb see teraapia asja ainult hullemaks. Ma arvasin, et pean teiega rääkima. Olen seda kõike lihtsalt liiga kaua endale hoidnud. Enne rasedaks jäämist töötasin kirurgina ja mulle meeldis mu töö. Mees oli mu üle uhke. Kõik meie tuttavad olid andekad, edukad ja huvitavad inimesed. Siis sündis tips ja varsti selgus, et ta ei ole normaalne. Olin selle üle väga pettunud, tunud lapse saamine oli juba iseenesest kõik plaanid segamini löönud. Aga vaimse puudega laps oli rohkem, kui me suutsime taluda. Meie kummagi suguseltsis ei olnud kunagi kedagi niisugust olnud. Olime alati tähtsaks pidanud just vaimset tegevust. Ja siis selgub, et tips ei hakka rääkima, ei õpi käima, suhtub inimestesse nagu väike metsloom. Tõmbusin oma tuttavatest eemale, sest häbenesime teda teistele näidata. Ma kaotasin eneseusalduse ja loobusin oma tööst, teades, et minust ei saa enam kunagi kirurgi. Käisin tipsiga närviarsti juures, kuid arst ei leidnud elundites mingeid kõrvalekaldeid. Aasta hiljem läksime psühhiaatri juurde. Minu meelest osutas tema käitumine skisofreenia-le. Psühhiaater tahtis tingimata kohtuda camu mehega. See oli hirmus kogemus. Ta tungis armutult meie intiimelu üksikasjadesse. Tundetud ja julmad küsimused paistsid, pakuvad sellele arstile sadistliku heameelt. Siis ütles ta, et tips ei ole hingeliste, puuetega ega vaimuhaige, vaid kõige tõrjutum ja kõige maha jäätum laps, keda temal üldse näinud. Ta ütles, et mina ja mu mees Me mõlemad vajame abi. See oli kõige õudsem kogemus, mida me üldse kunagi olime läbi elanud. Igaüks teab, et me oleme olnud niisugused nagu teisedki. Meil ei olnud varem mingisuguseid ülesaamatuid raskusi. Läksime koju ja elasime edasi nii kuidas oskasin. Aga meie abielu oli kokkuvarisemise äärepealt. Doroti sündis aasta hiljem kui tips. Mõtlesin, et teine laps teeb ehk asja paremaks. Lapsed ei ole omavahel kunagi hästi läbi saanud, aga Doroti on kogu aeg olnud täiuslik laps. See peaks tõestama, et viga ei ole. Mees. Eile kulmumees tipsi koju tõi, olid mõlemad väga ärritatud. Mees ütles, et tips ajas täiesti idiootliku jama. Ta rääkis seda tipsi kuuldes. Tips virutas rusikaga vastu kohvilauda, mõned lauanõud kukkusid maha ja läksid katki. Lips läks isale kallale ja karjus. Ma ei salli sind, ma ei salli sind. Suure rüselemise peale sai mu mees tipsi oma tuppa ja panin ta sinna luku taha. Kui ta ülakorruselt tagasi alla tuli, nägi ta, et ma nutsin. Tean, et ta ei kannata üldse mu pisaraid ja niisuguseid stseene. Ütlesin talle. Tips ei ajanud mingit idiootliku jama. Ta ütles, et ta ei salli sind. Siis hakkas ka mu mees nutma. See oli jube. Ma ei kujutanud üldse ette, et ta kunagi nutta võiks. Mul oli õudne tunne, sest nägin, et tal on samasugused hirmud nagu minul. Mulle tundus, et sel hetkel olime teineteisele lähemal kui kunagi enne. Olime üksildased ja õnnetud inimesed, kelle enesekaitse mehhanism oli kokku varisenud. See oli jube, aga tekitas siiski teatavat kergendust, et meis oli inimlikkust. Et me võisime eksida ja seda teineteisele tunnistada. Viimaks ütles mees, et võib-olla oleme tõesti tipsi suhtes eksinud ja ma lubasin tulla teiega rääkima, et saada teada, mida teie tipsist arvate. Lipsi, Eva vaatas mind väga kartliku näoga. Öelge, kas teie arvates lips on vaimupuudega? Ei ole, vastasin mina ei pea tipsi vaimupuudega lapseks. Naine ohkas sügavalt. Kas te arvate arvata, et ta õpib elama nii, nagu teised lapsed? Arvanud küll? Ma usun, te suudate ise sellele küsimusele vastata paremini kui mina. Sest te elate tipsiga, kuus, mängite temaga koos? Ma arvan, et saate hakata otsekohe sellele küsimusele vastust otsima. Jah, ma olen ka mõnikord märganud midagi, mille järgi võiks otsustada, et tal on teatavad võimed olemas. Aga ta paistab nii õnnetu, kuigi raevu puhanguid on tal vähemaks jäänud. Üldse tundub, et on viimasel ajal rohkem rääkima hakanud, aga omaette, mitte meiega. Ma arvan, et tal hakkab paremini minema. Loodan seda südamest. Seda loodan minagi alati sedalaadi südame puistlemisi kuuldes mõtlen, kui keeruline on inimese käitumine ja selle tagamaad, varasemad kogemused ja nendega seotud isiklikud tunded. Lipsi ema teadis, mis tema enesetunnet koormas. Arvatavasti teadis tema ja teadis kadamees, et mõistust saab kasutada enesekaitseks. Et selle abil saab tõrjuda tahapoole tunded, kui neid ei osata konstruktiivselt kasutada. Tipski oli selle ära õppinud. Seed tipsi ema ei olnud suutnud suhtuda oma lapsesse. Armastuse, lugupidamise ja mõistmisega olenes tõenäoliselt tema enesepuudujääkidest kes suudab armastada, austada ja mõista teist, kui teda ennast ei ole omalajal armastatud, austatud ega mõistetud. Tipsi vanemad mõjusid oma tundeelu poolest ebaküpsetena. Paistis, et neil oli liiga palju tegemist omaenese puudujääkide varjamise ja turvalisuse saavutamisega. Lips tuli järgmisel neljapäeval mängutuppa üsna rõõmsa olemisega. Täna tahan hirmsasti maalida, teatas ta. Tee nagu soovid, vastasin ja teengi. Ütles tips ning läks maalimispuki juurde. Panen värvid järjekorda. Ta vaatas vilksti minu poole. Mõnda asja võin teha nii, nagu ma tahan. Mõnda mitte. Ütles ta reipama häälega. Niimoodi on see küll, kinnitasin mina. Ja ongi, rõhutas tips. Siis hakkas maalima. Ohoo, värv hakkab voolama. Need neerud. Mõned on nagu minu mõtted. Tiks, sirutas käe välja ja patsutas peegel seina. Selle taga on kellegi teise tuba. Varem istusid seal inimesed, täna on tuba tühi. Olin hämmelduses, kas sa arvad nii? Ma tean seda. Sealt kostab mõnikord häälija vaikset jutuajamist. Kas sina ka teadsid seda püssitips? Teadsin küll, vastasin talle. Lips tuli minu juurde ja vaatas mu märkmeid. Olin värvide nimetused lühendanud, nii et kirjutasin ainult esimese tähe. Kirjuta need välja, soovitasin tips. P tähendab punast. See kirjutatakse. O r a n. Ja nii luges ta mulle kõik kasutatud värvide nimetused ette. Siis läks ta nukumaja juurde ja teatas. Täna on mul vaja üks asi ära teha. On või? Jah. Ta tegi nukumajas seinad ettevaatlikult lahti ja viis maja tükid liivakasti, võttis kühvli ja mattis need liiva alla. Saingi kõikidest seintest lahti, ütles ta siis. Paistab, et sait küll avaldasin oma arvamust. Ta võttis kinga jalast ja mattis ka oma jala liiva alla. Ta võttis peotäie liiva ja puistas selle endale pähe. Ta liigutused olid vabad ja pingeta. Anna mulle lutipudel, kamandas ta mind. Ulatasin talle pudeli, need tõmbun kägarasse pisikeseks soojaks palliks ja mängin, et olen jälle pihta. Nii ta tegigi, lutsides mõnuga pudelist vett. Tõusis siis äkki istukile. Ma mõtlesin ühe laulu välja, laulan seda nüüd sulle ka, teatas ta. Ta hakkas selge kõlava häälega laulma, käed koos. Nii paistis ta nagu väike koolipoiss. Aga laulusõnad ei läinud selle välise esitusvormiga kokku. Ta laulis. Oi, ma vihkan, ma vihkan, ma vihkan. Vihkan seinu ja kinnisi uksi ja neid, kes meid ukse taha kinni panevad nihkanud pisaraid ja pahasid sõnu. Ja ma tapan nad kõik ja murran nende luud. Ta võttis tinasõduri ja kolkis seda plastikkirvega. Ja linnud lendavad idast läände ja mina tahan olla nagu lind. Siis lendan majaseinte eemale oma vaenlaste juurest ja lendan mängutuppa liivakasti oma sõbra juurde. Mängin liivaga ja minust linnust saab tagasi laps. Ta hakkas jälle lutipudelit imema. Siis naeratas mulle, kuidas mu laul sulle meeldis? See oli täitsa laulmislaul. Lips tuli liivakastist välja. Pane selle lennuki lendama, süüdista lenda, lennuk, lenda hõikuste, joostes kergel ja rütmika sammul mööda tuba. Äkitselt jätistama lennukimängu katki. Kogu elurõõm oli nagu pühitud. Unustasin Dorati. Ta läks liivakasti juurde ja kaevas nukumaja seinad sealt välja. Neid ei saa veel liiva alla matta, ütles ta tuhmi häälega. Ta asetas nukumaja seinad paigale ja otsaesine kortsus, sulges kõik aknad. Varsti on aeg koju minna, tuleb aeg ja ütleb, et see on läbi. Ütles tiks. Tõsi jah, aeg lõpeb, lastasin, aita mul kingad jalga panna, ütles ta mulle kingi ulatades. Aita mulle jope selga ja müts pähe. Ta oli äkitselt jälle abituks muutunud. Minu ees seistes ja mulle tõsiselt otsa vaadates lisast tips. Pea meeles, ma tulen tagasi. Sa tuled tagasi. Ma pean meeles. Kui tipsi järgmisel nädalal mängutuppa tuli, istus ta liivakasti servale ja võttis kingad jalast. Laadis ise kallutaja liiva täis, laskis jälle tühjaks, kühveldas uuesti täis ja nii mitu korda, kuni moodustus kuhi. Mängult võiks nii olla, et mehed hakkavad sõdima. Ta ehitas mäe kiiresti valmis, valis paar tinasõdurit ja pani need mäest üles roomama. Sõdurid näevad vaeva, et mäest üles saada. Nad tahavad tipule jõuda. Tips vaatas silmade särades minu poole. Kas sa tead, mis seal mäe peal on? Ei tea, mis seal siis on? Tips naeratas palju tähendavalt, aga ei ütelnud aeglaselt toll tollilt, nihutas ta tinasõdureid mäetipu poole. Siis vedas autoga uut liiva juurde, niiet mägi muutus veel kõrgemaks. Nüüd tõi ta sõdurit pikkamööda tagasi mäe jalamile. Täna nad tipp pääse. Korraks nad küll arvasid, et nad pääsevad tippu ja seda arvates olid nad õnnelikud. Kas sina oled kunagi mäe otsa roninud? Olen küll, aga sina tips? Ühe korraga olen, aga tippu ma ei jõudnud. Lisaste kahetsusega. Seisin mäe all ja vaatasin üles. Minu meelest peaks igal lapsel olema päris oma mägi, kust ta saaks üles ronida ja päris oma täht taevas. Ja igal lapsel peaks olema oma puu, mis on ainult tema oma. Ma mõtlen niimoodi. Lips võttis kühvli ja kaevas liiva sisse sügava augu. Siis pani sellesse auku ühe tinasõduri ja ajas talle liiva peale. See sõdur ei saanud tippu ronimist isegi proovida, kuigi ta oleks ka tahtnud. Aga ta maeti maha. Lips kuhjas sõduri haua kohale, künka. See oli isa, ütles ta liivakastist lahkudes vaikselt. Kas isa maeti sinna künka alla? Isa jah, vastas tips. Kiriku kell lõi üks, kaks, kolm, neli, kell on neli, ütles tips. Mul on kodus ka Kell, kellasid on igasuguseid, mõnda tuleb üles keerata, mõned käivad elektriga. Missugune Kell sinul on? Küsisin. Paistis, et tips tahab isa matmiselt turvalisemate teemade juurde pääseda. Oma tunnete selgitamine isa suhtes võtaks väga palju aega. Näis, et tema äsjane mäng tekitas tas veidi hirm. See on äratuskell. Vastastips. Ta võttis trummi ja lõi seda aeglases tempos. Löön isale trummi. Ma aga ma aga maaga. Ta lisas oma trummilöökidele tähti lugedes lõpu poole hoogu juurde ja lõpetas trummi põristamise. Istus veidike noruspäi, läks siis akna juurde ja vaatas välja. Seal on tohutu suur kirik, ütles tips ja taevas seal üleval on nii hirmus palju taevast ja lind ja lennuk ja suits. Kips oli tükk aega vait, siis ütles. Ja tips vaatab üles, vaatab seda suurust. Siit alt ülespoole vaadates tundub maailm suur. Lisasin omalt poolt. Paistab jah, ütles ta vaikselt. Muud ei olegi kui ainult suurus, ta ohkas. Ainult tips ei ole suur, tips ei ole kirikusuurune. Kas kõik on nii suur, et sina tips? Tundud endale väga väike, püsisin. Lips läks tagasi liivakasti. Siin ma olen suur. Ta vaatas minu poole ja naeratas. Neljapäeval nädala pärast astus lipsi jälle reipalt Mul mängutuppa. Ta võttis jope seljast ning mütsi peast ja viskas need toolile. Siis läks seinakapi juurde ja valis sealt kasti, kus sees olid kokkupandav väike linn. Vaatame järele, mis siin on. On kirikuid, maju, puid ehitanud, Nendest ilusa linna. Alustan kirikust. Siit tuleb väikelinn, kus on majade ümber palju ruumitiks oli kõhuli maas, põsk vastu põrandat. Tegin siia ühe pisikese maailma. Ma mõtlen, et siin on taevas ja vihma sajab ja puhub mõnus tuul. Ja nüüd tuleb kevadpuudele tulevad lehed. Selles vaikses väikelinnas on ilus ja hea elada. See puu näitab ülespoole taeva poole. Räägi, kus sa oled olnud, ütleb puutuulele. Jutusta, mida sa oled näinud. Mina olen juuripidi maa küljes kinni, mina pean alati siin paigal olema. Ja tuul sosistab vastu. Siia ma jää, kiirustan juba täna edasi, ära siit. Lips istus mu jalgade juurde põrandale. Jeyn on mu lasteaias kasvataja. Ta on täiskasvanu. Neiu A on ka täiskasvanu, on igasuguseid täiskasvanuid. Kas sa tunned veel muid täiskasvanuid? Pärisin. Muidugi tunnen. Ütlesin tips. Hedad, tunnen ka, ta on meie teenija ja Tšeiki tunnen. Tema meie aednik ja Milli peseb meie pesu. Mu akna taga kasvas puu. Üks uks oli nii lähedal, et ma ulatusin seda puudutama. Aga isa käskis tšekil selle oksa ära lõigata. Ta ütles, et puu kraabib maja ära. Ma rääkisin Tšeikile, et see on minu sõber puu ja mul on seda oksa vaja. C kirganudki oksa ära. Aga siis läks isa uuesti aedniku juurde ja ütles, et peab selle oksa ära lõikama, et see on majale liiga lähedal. Šeik rääkis isale, et see oks meeldib mulle ja et ma ulatunud seda katsuma. Siis ütles isa, et ta ei taha, et ma ennast aknast välja upitanud ja selle akna ette tulevad panna. Turvatrellid ja Tšeik peab selle oksa ära lõikama ja kiiresti. Et minul on muid mänguasju küll, millega mängida. Ta laskis tšekil oksa otsa nii ära lõigata, et oks jäi nüüd aknas täiesti kaugele. Adeksiik jättis selle oksa, mida ma olin aknast katsuda saanud alles ja andis mulle. Ta ütles, et see on vana jalaka. Puu võib olla 200 aastat vana ja tema arvas, et mitte keegi teine ei olnud seda puud enne nii palju armastanud nagu mina. Kas keegi teine veel teab, et seik sulle selle oksa otsa andis? Ei tea. See on mul veel praegugi alles. Ma ei lase kellelgi seda puutuda, hammustan ööl, kui keegi seda tahab ära võtta. Ta kõndis kärsitult mängutoas ringi. Ma vaatan kogu aeg seda puud rääkista. Kevadel tulevad talle lehed, sest nad on rõõmsad, et vihm neile rohelise elu toob. Ja ta annab suvi läbi jahedat varju nagu sõber. Talveks lendavad leed jälle ära. Sheik rääkis, et tuul tuleb sügisel neid ära viima ja võtab need endaga ümber maailma reisile kaasa. Ta jutustas mulle loo puu viimasest lehest. Ta ütles, et see viimane väike leht hakkas mõtlema, et ta on sinna puu külge unustatud. Aga tuul tuli tagasi sellele väikesele üksikule lehele järele ja võttis temaga oma imetoredale reisile ümber maailma. Aga siis tuli leht meie õuele tagasi, sest ta igatses minu järele. Ja Tšeik leidis ta ühel talvepäeval sealt üles. See leht oli väga väsinud ja kõhnaks jäänud ja pikast reisist kulunud. Aga Tšeik ütles, et see tuli ikkagi tagasi, sest ta ei olnud leidnud tervest maailmast kedagi, keda ta oleks niimoodi armastanud kui mind. Ja sellepärast andis Tšeik selle lehemull. Tips kõndis ikka veel rahutult ringi. Ta tuli minu juurde ja ütles endisest abituma häälega. Kingad. Kole hea, seomu kingapaelad kinni, neiua. Kas oled murestibs? Olen, noogutasin tips. Kas tšikk on praegu ka teie aednik? Ei ole enam. Isa ütles, et ta ei tohi pärast seda südameatakki tööd teha aga ta käib, mõnikord meil ikka jutustab mulle igasuguseid lugusid. Sheik on kindlasti väga tore mees, ütlesin, on küll. Kinnitasin tips. Ta meeldib mulle väga. Ta on ju mu sõber, eks. Küsis poiss nukravõitu häälega. Ma arvan küll, et on väga hea sõber. Vastasin. Lips läks akna juurde. Ta vaatas kirikut, Lucia ütles. Šeik käib igal pühapäeval kirikus. Kas sina oled kirikus käinud? Küsisin. Ei ole vastast tips kähku. Minu isa ja ema ei ole usklikud Dorothy ja mina ka ei ole. Aga tšenkon ja vanaemal on ka? Ah niimoodi, ütlesin? Ma mängin nüüd tunni lõpuni nukuperega, ütlesin tips. Siin on itta ja kokatädi. Pesunaine ütleb, et on hirmus väsinud. Siin on isa tuba, sinna ei tohi minna. Teda ei tohi segada, tal on kiire. Tips tõusis ja pani mängumaja ukse lukku. Nüüd on see lukus, ütles ta. Veidikese aja pärast, ütlesin. See on nüüd lukus. Võib-olla teed selle lahti, sest aeg on koju minema hakata. Tips vaatas mulle terase pilguga otsa. Ma tean. Ma võin siin teha igasuguseid asju, kuid lõpuks pean alati ära minema. Nägemiseni, neiua. Neljapäev tuleb jälle. Igal nädalal on neljapäev. Vaatasin, kuidas ta läks. Nii väike, nii noor, aga siiski nii vapper. Mõtlesin, et kas šeik ise teab, kui tähtis on tipsile olnud tema sõprus ja mõistev suhtumine. Mõtlesin oksaotsale väsinud puu lehele ja tipsi nukrale ütlemisele. Downiu, mu sõber, eks ole?