Kui me järgmisel neljapäeval mängudes kohtusime, olin tips, rõõmsameelne. Ema jääb täna võib-olla hiljaks, ütles seda. Ma tean, ta ütles mulle, vastasin. Lips kõndis mängutoas ringi ja naeratas. Ma mõtlen, et ma hakkan laulma. Kui tahad laulda, eksis laule ja kui tahad vait olla, siis olen vait. Hüüatas ta ja kui tahan mõelda, siis mõtlen. Ja kui tahad mängida, siis mängin. Ta läks maalimispuki juurde, võttis sinise värvipurgi ja hakkas laulma. Kui sinine sinisinine, mis sellega teha küll saab, saab sinise taeva ja sinise lille ja sinise linnu. Ta pani sinise värvi tagasi oma kohale, võttis punase värvi purgi ja hoidis seda kiskuda. Vahel. Seekord laulis ta erilise rõhuga. Oh sa punane vana, vihane. Kuulen kurja urinat. Lörri on punane, liha on punane hullud asjad on punased, hirm ja sõda ja punased plekid. Muudkui aga liha ja veri ja pisarad. Tiks. Panin punase värvi purgi käest, ohkas ja võttis kollase purgi. Ossat pige vana paha trellid akende ees, minu puu ees. Vana kole värv, vangikongi värv ajab hirmu peale. Nurjatu kollane. Ta pani värvipurgi maalimispuki servale. Siis märkas ta riiulil plastikust serviisi ja valas nõud kraanikaussi. Isegi eksis sealjuures ja hüüdis. Pesen nõud ära. Need ujuvad siin ja saavad märjaks. Kus on nõudepesulapp, kus on pesuaine? Loksat, Loksat, Loksat? Oh kui tore. Ta plaksutas käsi. Ma mõtlen, et võiks peo korraldada, nüüd kohe. Ta asetas kõik väikesed tassid ritta ja valas neisse vett. Kutsun külla palju häid lapsi. Tasse täites ta laulis Oy esimene tass, valan sulle jooki. Et maha ei loksu, aga natuke võib loksuda ka. Ta valas vett nõudepesulauale põrandale laua peale ja rõõmustas kohutavalt iga veetilga ja kogu sellest solgerdamise üle. Nüüd kutsun nakk teed jooma, ütlesin tips. Ta hääl muutus välja peetuks, ta oli ettevaatlik, jäljendades oma ema kõneviisi. Kui kutsume külalised teedi jooma, siis korraldamisele nagu peab igasse tassi veidike kanget teed siis piima peale. Ma ütlesin veidike teed, ära vaidle vastu. Tips pani lusikaga tassidesse vett. Kuuendas klassis on teed liiga palju, ütles ta tähtsalt. Ja lastele ei ole rohkem suhkrut vaja panna. Ei ole vaja rohkem suhkrut täis suuga ei räägita. Ole selle suhkruga ettevaatlik. Lits jätkas ematkimist. Küünarnukid laua pealt ära, kui sa korralikult ei käitu, panin tuppa luku taha. Tips istus ja pani käed korralikult sülle. Röstleiba tuleb siia, ettevaatlikult mängis ta edasi. Ta sirutas käe ja üks tass läks ümber. Ta hüppas hirmunult lauast püsti. Pidu on läbi, süüdista pidu on läbi, ma ajasin teed maha. Kas pidu lõppes sellepärast, et sa teed maha ajasid? Küsisin üle. Paha, paha, paha, karjusin tips. See oli ju õnnetus, seletasin mina. Pahade pärast, õnnetused tekivadki. Tipsil olid pisarad silmis. Pidu on läbi. Lapsed on ära läinud. Ta hääl mattus nutusse. Tõenäoliselt oli temaga kunagi nii juhtunud. Kas teed maha loksutanud poiss saadeti oma tuppa? Tips käis käsi mudides mängutoas ringi. Jah. Ta saadeti oma tuppa. Kohmakas on paha olla. Ta lükkas ühe tooli ümber. Ma ei tahtnudki seda pidu. Ma ei tahtnudki, et teised lapsed tulevad. Ta tuli minu juurde. Läheme sinu kabinetti. Läheme siit ära. Ma ei ole tobu. Ei, sa ei ole tobu, kinnitasin. Läksime minu kabinetti. Lips istus seal tükk aega vaikides. Siis ütles. Anna andeks, et ma teed maha, ajasin, olin kohmakas. Aga tobuma ei ole. Ah et kohmakas, mitte paha. Kordasin jah. Vastasin tips põgusa naeratusega. Nii tuli nips sellest tormilise stseenist õnnelikult välja. Ta leidis endas enesekindlust, mille abil oma solvumisest üle saada. Kirikukellad lõid tips, läks akna juurde ja vaatas välja. Kus ema on. Ta ei ole veel tulnud. Meile antakse summeriga märku, kui ta siin on, vastasin tipsile. Kas oled kindel? Küsisin tips. Täiesti kindel. Keegi ütles jah, et teatab, kui ema tuleb, aga inimesed ei tee alati seda, mida nad lubavad. Kas sa mõtled seda, et mõnikord sa ootad midagi, aga seda ei juhtu. Mõtlen ja Anti teada tipsi. Ema on saabunud. Ellips tuli minu juurde ja puudutas Uiadalt, Muget. Nägemiseni. Neiua, ütles ta. Nädala pärast tulin tips koos emaga kaasas suur karp. Lips tahtis teile kangesti üht tema sünnipäevakinki näidata, ütles ema. Ta oskab seletada, kuidas seda kasutatakse. Ma üldse hakkan juba arvama, et ta teab kõik. Ema häälest kostis uhkust. Selles ei saanud eksida. Nips läks mängutuppa, järgnesin talle. Ma olen siin, teatas ta. Ma olen siin. Paistab ja ole nagu oma kodus lastasyndipsile. Mitte nii nagu kodus, vaid nii nagu mängutoas. Hüüatas tips. Hea küll, one siis nii nagu mängutoas. Kas sul oli lõbus? Sünnipäev oli vastastiks Taavas karbi. Vaata, see on morsevõti. Sellega saadetakse kriipsud ja punktide abil teateid edasi. See on väga huvitav. Tips vajutas ühte väikest kangi ja tippis oma sõnumi sisse. Igaüks, kes seda süsteemi tunneb, võib minu teadet lugeda, seletas ta. Või nii? Akna alla sõitis veoauto. Vaata autot, tips andis poiss varasemat väljendusviisi kasutades endale käsu. Ta avas akna ja piilus välja. Auto läks ära. Aknast möödusid kaks tüdrukut, raamatut kaenlas. Nad vaatasid tipsi poole. Tere. Ütles üks tüdrukutest. Lips tegi, nagu ta ei näegi tüdrukuid. Kas sa teretada ei oska? Sul on suu vett täis või? Küsis tüdruk. Kips ei öelnud midagi. Kui tüdrukud olid kaugemale läinud, ütles ta. Ma ei räägi nendega. Ma ei rääkinud veoautojuhiga. Sealt läheb üks naine. Temaga ma ka ei räägi. Sealt läheb veoauto. Nägemiseni, veoauto. Tips tõmbas akna kõmdi kinni ja pöördus toa poole. Ta silmad hiilgasid ärritusest. Ma ei taha tere ütelda, ma ei räägi nendega, teatas ta. Vaatad neid ja kuuled, et nad kõnetavad sind. Aga saad selle üle pahaseks ja ei taha nendega rääkida. Lisasin omalt poolt? Jah, vastas tips. Inimesed on pahad, sellepärast ma ei räägi nendega. Aga veoautoga räägin, sellele, ütlen nägemiseni. Veoauto ei tee su meelt pahaks. Veoauto on vahva põhjendastiks. Ta läks liivakasti juurde, võttis tinasõduri, kaevas augu ja mattis sõduri sinna liiva sisse. Liivakünka peale asetas väikese mänguveoauto tõepoolest tähelepanu väärne tundeavaldus, mõtlesin mina. Siis võttis ellips ämbri, plastkausi, lusika ja sõela. Täna on kokal vaba päev ja ma hakkan küpsiseid tegema. Siis lähevad muud mured meelest ära. Sõelu jahu, lisan suhkrut ja võid. Ta süvenes mängusse, kus matkis oma ema. Nüüd panen piima juurde, ütles ta. Siin on küpsisevormid, põrsas, täht ja süda. Nüüd panen küpsised ahju. Ta pani plaaditäie liivakooke mängu ahju. Nüüd istume ja ootame, kuni need ära küpsevad. Ta võttis kingad jalast, Toomas liivakasti ja hakkas laulma. Niikaua kui koogid küpsevad, võtan oma sokid jalast, ma hakkan varbaid lugema. Tiks hakkasin naerma. Viis varvast ühel ja viis varvast, teisel jalal. Teeb kokku 10 varvast. Seletas ta siis. Kas see sulle meelde ei jää? Või tead küll, aga ei viitsi vastata. Mõnikord sa teadsid õiget vastust, aga ei soovinud ütelda, kas oli nii, küsisin. Ma ei tea, millal ma teadsin ja millal ei teadnud. Sõnastas lips oma hämmelduse, mida oli tõenäoliselt tundnud üsna sageli. Ta tuli liivakastist välja, võttis lutipudeli ja läks kasti tagasi. Heitis pikali ja imes, lutti nagu tita. Pani silmad kinni. Sest ma olin väike, ütles ta. Tõusis siis järsku püsti? Ei, hüüatas ta. Ma ei ole mingi väike tita. Ma ei ole üldse kunagi väike tita olnud. Sa ei ole enam väike beebi ja ei taha mõeldagi sellele, et oled kunagi nii väike olnud. Lips kõndis toas rahutult edasi-tagasi. Kui sa enam liivakast ei taha minna, siis paned ehk sokid ja kingad jalga tagasi, pakkusin. Tips, pani sokid jalga ja ulatas mulle kingad. Kui ma soovin, et sa mind aitad siis aitad isegi siis, kui ma su abi päriselt ei vajagi. Arvastid. Aitasin tal kingi jalga panna. Aitäh. Ütlesin tips, võta heaks, vastasin talle. Tips muheles. Sa oled mu vastu nii hea hüüdista. Ta vehkis kätega üles-alla ja kires, nagu kukk. Naeris, laginal. Õnnelik tirts, kisendas ta. Lase käia, tips vete kraanikaussi. Ta kargas kraanikausi juurde, keeras kraani nii lahti, kui sai ja täitis lutipudeliveega. Tahtis siis pudelile luti peale panna, aga ei saanud, see oli libe. Neiu, Aabaneb lutti peale, tips tröösti seda ennast. Neiu aas sind hätta ei jäta. Ta ulatas pudeli ja luti minu kätte. Panin lutti kohale. Ta seisis, lutti imedes mu ees ja vaatas mind tähelepanelikult. Sa ei ütle, et marumaal olen. Kui ma ütlen sulle, et aita, siis aitad. Kui mina ei tea, siis sina tead. Kui ma ütlen, et ma ei oska siis sina oskad. Kust sa seda tead? Ta vaatas mind terase ja kindla pilguga. Ma tunnen seda. Siis läks ta kraanikausi juurde ja leidis küürimispulbrid. Ta nuusutas seda, puistas veidike oma käe peale ja maitses. Ei seda süüa küll ei tohi, tips hüüatasin. See on küürimis pulber ja seal on paha maitse. Tips pööras ennast ringi ja vaatas liikumatu näoga minu poole. Ta oli mu äkilise reaktsiooni peale ehmunud. Tavaliselt ma teda nii järsult ei keelanud. Aga kui ma seda maitsnud ei ole, ei saagi ma ju teada, mis maitse sel on. Õigustas end väärikalt. Võib-olla on see tõesti ainus võimalus, aga ma arvan, et sa ei peaks seda alla neelama. Tiks sülitas pulbri suust kraanikaussi ja heitis mulle ükskõikse pilgu. Pani siis kaks lutipudelit vett, nii et need kokku külgsetasid. Laskis teise pudeli käest lahti, see läks vastu kraani. Võivad puruneda ja käe katki teha, hõikasta. Kas sa seda ei karda? Ma loodan, et sa oled ettevaatlik. Ütlesin nüüd, sest olin tipsi reaktsioonist pulbri maitsmise keelamisele juba midagi õppinud. Ma ei ole just eriti vana. Olen alles kuueaastane, ütlesin tips. Sa tunned ennast praegu hästi väiksena. Kas Sonny küsisin? Jah, on küll. Ta imes lutipudelit ja vaatas minu poole. Siis pani lutipudeli käest ära ja ütles. Läheme nüüd sinu kabinetti. Morseaparaadi võtame kaasa. Kabinetis võttisid yks morsiaparaadi kastist välja ja teatas, näitan sulle tervet tähestikku. Ta piiksutas kõik tähesignaalid mulle ette, siis võttis paberit ja kirjutas sinna midagi morsetähestikku punktide ja kriipsutaadil. Pärast seda piiksutas sama sõnumiga morseaparaadiga. Ma peaksin nägema paberit ja selle karbi kaant, kus kõik tähemärgid kirjas on, vastasin. Selge see. Vaata siis. See on väga tähtis teade. Uurisin asja ja ütlesin. Sain aru. Siia on kirjutatud, mina olendiks. Täiesti õige. Nüüd vaata, mis see on. Ta toksis veel morsevõtmega midagi. Mulle meeldib tips. Sulle meeldib tips? Meile mõlemale meeldib tips. Lugesin talle morsesõnumi ette. Ta plaksutas käsi. Ma hoian need teated alles. Ta pani oma morseaparaadile kaane peale. See on vahva aparaat. Ema kinkis selle mulle. Isalt sain keemiakatsete ained Dorati käest raamatu ja vanaema saatis ilusa mängutoosi, kompveki ja õhupalle. Tänavu oli mul väga vahva sünnipäev. Väga tore oli, kiitsin. Kas aeg hakkab juba läbi saama? Küsisin tips, pöörates lauakella enda poole. Mul on veel kolm minutit aega õnnelik olla. Ta hoidis laua servast kinni ja vaatas, kuidas sekundiosuti ringe teeb. Kui kolm minutit oli möödas, ütles ta. Nägemiseni, nii kaua. Ootasin. Ma tulen järgmisel nädalal tagasi. Nädal möödus tere päevast, ütlesin tips mängutuppa astudes. Ta läks nukumaja juurde ja võttis nukupereliikmed oma käte. Vaata ka, vaata. Siin on isa ja ema ja õde ka. Ja poiss. Ta läks akna juurde ja heitis pilgu välja. Siis ohkas pikalt. Siit näeb, kui inimesed mööda lähevad. Inimesi on igasuguseid, mõnikord ma kardan neid. Soovisin, et ta seda teemat jätkaks ja kordasin vahet, vahel kardad inimesi. Mõnikord ei karda ka lisandid. Sind ma ei karda. Ta läks liivakasti. Võib-olla maetakse keegi siia auku, seletas seda. See on võimalik. Aga mõtles siis ümber ja lisas vist ema etaga. Ta läks üle põrandalaua juurde. Mul on isa, ema ja õde, ütles ta aeglaselt. Mul on vanaema ja ta armastab mind. Vanaema on mind armastanud alati. Aga isa ei ole. Vanaema armastuses oled kindel, aga isa armastuses ei ole. Küsisin. Tips modis käsi. Nüüd olen ma isale rohkem meeldima hakanud. Ta räägib minuga. Sulle tundub, et sa meeldid nüüd isale rohkem. Küsimuste esitamine nõudis omaette kunsti. Liigne pärimine võis panna tipsi, suu lukku ja ta võis jälle tõmbuda ükskõiksuse kesta sisse. Põrmukese rohkem ja vastastid. Ta mudis närviliselt oma käsi. Siis läks ta jälle turvalisse mõistuse maailma inimeste ja tunnete tasemelt eemale. Mul on mikroskoop, ütles ta. Sellega teeb igasuguseid põnevaid asju. Tipsi jäi vait. Magutasin tips, võttis värvi kriidi ja joonistas paberile abstraktseid pilte. Siin on mul kindel tunne, laususta. Sina ei lase mitte kellelgi mulle liiga teha. Nii et sa tunned ennast minu juures turvaliselt, märkisin. Tips hakkas lähenema mingile enda jaoks väga tähtsale lahendusele. Mul oli vaja edasi liikuda ettevaatlikult, et teda mitte liiga palju tagant kiirustada. Ta läks nukumaja juurde ja võttis nukkude välja. Ema hakkab parki jalutama minema, ta tahab üksi olla. Tips asetas nukuema kaugemale. Siis võttis nukutüdruku. Õde, läheb ära, läheb kooli, ta on kodust ära saadetud. Tips viis nukutüdruku mängutoa kõige kaugemasse nurka. Siis võttis nuku isa. Isa on üksi kodus. Ta loeb ja teda ei tohi segada. Ta ei taha, et teda segatakse. Ta paneb piibu põlema ja läheb, teeb poisi toa ukse lukust lahti. Poiss tuleb toast välja, jookseb õue, sest talle ei meeldi lukustatud uksed. Aga poiss tormas nii kiiresti, et põrkas vastu lauda ja ajas lambi maha. Isa kärast temaga, et ta on rumal ja kohmakas poiss. Miks sa nii tegid, küsis isa. Aga poiss ei tahtnud vastata. Isa sai kurjaks ja käskis poisil minna tagasi oma tuppa. Ta ütles, et tal on poisi pärast häbi. Tips oli süvenenud selle loojutustamisse. Poiss lipsas majast välja ja peitis ennast ära. Isa ei pannud seda täheletips, tõusis ja tõi nukuema maja juurde tagasi. Isa oli ikka veel poisi peale vihane ja rääkis emale, kui pahasti poiss oli käitunud. Ema oli mures ja ohkas, et ei tea, mis selle poisiga küll lahti on. Siis tuli üks hiigelsuur poiss, nii suur, keegi ei saanud temale midagi halba teha. Tips tõusis püsti. See hiigelsuur poiss kuulis isa ja ema juttu pealt ja otsustas neid õpetada. Ta käis tiiru ümber maja ning sulges kõik uksed ja aknad, et isa ja ema välja ei saaks. Tips vaatas minu poole. Ta nägu oli kahvatu ja tõsine. Kas sa said aru, mis juhtus? Küsis ta minult. Sain küll. See hiigelsuur poiss pani isa ja ema majja lukkuda. Siis võtab isa piibu, tõmbab tikkus tuld, viskab tiku põrandale ja maja läheb põlema. Maja põleb, maja põleb ja nad ei pääse välja. Nad on luku taga ja tuli kandub kiiresti edasi. Väike poiss märkab, et nad on luku taga ja ütleb. Las nad põlevad ära. Põlegu pealegi. Tips haaras paar korda nukuema ja nukuisa nagu tahaks neid päästa, aga tõmbus siis tagasi ja varjas kätega nägu, nagu oleks ettekujutatud tulekahju tõeline olnud ja tuli teda kõrvetanud, kui ta oma isa ja ema päästa püüdis. Nad nutavad ja karjuvad ja taovad rusikatega vastu ust. Nad tahavad välja saada. Aga maja põleb ja nad on luku taga. Tips vehkis kätega ja pisarad voolasid tal mööda põski. Mind ajab nutma, see ajab mind nutma, süüdista mul, ma nutan, sellepärast. Sa nutad sellepärast, et isa ja ema on luku taga ja maja põleb. Oh ei. Tips konderdas üle toa minu juurde, pani käed ümber mu kaela ja nuttis kibedalt. Ma nutan selle pärast, et tunnen jälle, kuidas lukustatud uksed mulle haiget teevad. Hoidsin tipsi oma käte vahel. Sa tundsid ennast nüüd samamoodi mahajäetuna. Tiks vaatas vilksti nukumaja poole. Ta hingas raskelt. Poiss päästab nad ära, ütles ta siis. Ta viis nukupoisi maja juurde. Tulen teile appi, päästan teid ära. Süüdista väike poiss, tegi ukse lahti ja kustutas tulekahju ära ja ta isa ja ema pääsesid. Ta tuli minu juurde, puudutas mu kätt ja ütles. Ma päästsin nad ära. Ma ei lasknud neil viga saada. Sa aitasid neid, päästsid nad ära. Kinnitasin omalt poolt. Lips istus laua äärde ja vaatas ainiti enda ette. Nad panid mu luku taha. Enam nad seda ei tee. Panid luku taha, aga enam ei pane. Ei pane, ütles lips ja ta kurgust pääses välja nuuksatuse taoline ohe. Isa kinkis mulle mikroskoobi ja see oli väga mõnus riist. Lips läks üle toa nukutüdrukut ära tooma. Ta pani kõik neli nuku nukumaja elutuppa ümber laua istuma. Läks siis liivakasti ja ajas varem kaevatud augu liiva täis. See tund oli olnud lipsile raske. Ta oli heidelnud oma tunnetega. Lipsi varasemasse ellu kuulunud lukustatud uksed olid põhjustanud talle suuri kannatusi. Mitte ainult tema oma toa lukustatud uks vaid ka tunnustamise ja heakskiiduuks, mis oli tema eest kinni pandud ja jätnud ta ilma nii vajalikust armastusest, lugupidamisest ja mõistmisest. Tips võttis lutipudelit ja imes sellest rutakalt. Pani siis pudeli ära ja vaatas kindla pilguga minu poole. Ma ei ole enam tita, ütles seda. Olen juba suur poiss. Mul ei ole enam lutipudelit tarvis. Ainult siis on seda vaja, kui ma mõnikord tahan tita olla. Ma olen niisugune, nagu mulle parajasti meeldib. Lips oli vabanenud ja õnnelik. Kui ta seekord mängutoast lahkus. Paistis, et ta on saanud lahti vaevast, mis teda seni oli rõhunud.