Mul oli olnud kavas tips, võiks mõnikord osa võtta ka rühmateraapiatundidest. Seepärast küsisin. Tips, kas sa tahaksid, et mõni teine poiss või tüdruk tuleks neljapäeviti siia koos sinuga mängima? Tips hüppas püsti, ei, ei taha. Karjuste ägedalt. Ma ei taha siia kedagi teist. Nüüd oli ta nördimusest kokku varisemas. Ja tegelikult keegi ei tuleks ka lisast kurvalt. Keegi ei hooli minust. Hea Küldips, rahustasin teda. Kui tahad, et oleme selle tunni ajal ainult kahekesi, siis nii ka teeme. Ta läks kraanikausi juurde ja keeras kraani täiesti lahti. Siis keeras v vähemaks, kunikraanist tuli üksnes peenike nire. Ta teatas. Ma saan teha nii, et vesi ainult tilgub või ka nii, et tuleb kohinal. Võin kraani kinni keerata ja lahti teha. Saad seda reguleerida, märkisid? Jah, ma saan, mina saan, mina, mina, tips, kõndis mängutoas ringi, tagus endale rusikaga vastu rinda ja kordas. Mina, mina, mina jäi siis minu juurde seisma ja ütles. Ma olen tips, ma võin teha igasuguseid asju. Mulle meeldib tips, ma meeldin endale. Ta nägu oli rõõmsat naeru täis. Nüüd ma pean ühte tähtsat asja tegema. Ta ladus värvipurgid juhuslikus järjekorras maalimispuki äärele. Vaata kõik on täiesti segamini. Ja nüüd panen purkidesse, valet pintslit ka. Nii ta tegigi. Nüüd tegin kõik nii valesti, kui saab. Ta astus paar sammu tagasi ja naeris. Kõik on sassis, värvid kui pintslid, ütlesin omalt poolt. Jah, suur segadus on segaduste segadus. Aga nüüd ma pean kõik korda tegema. Iga asja jaoks on oma kord kips sest ta ennast ja hakkas värvipurke korda seadma. Summer teatas, et ema on tipsile järele tulnud. Nägemiseni, ütlesin tips. Tulen järgmisel neljal päeval jälle. Ja siis on mul jälle hea meel. Ta jooksis läbi ooteruumi ema juurde ja viskus talle sülle. Ema, sa oled mulle kallis. Emale tulid pisarad silma. Ta noogutas hüvastijätuks ja nad läksid lipsiga käsikäes ära. Järgmisel päeval tipsi ema helistas mulle ja leppis kokku kohtumise. Mul oli hea meel, et mul oli võimalik temaga kohtuda kohe samal päeval. Ta tuli naerulsui mu kabinetti. Ma tahtsin teile rääkida, kui tänulikud me oleme, ütlaste lips on väga palju muutunud. Ta on nagu uus laps. Ta ei ole kunagi nii avameelselt oma tundeid näidanud kui eile. See oli nii liigutav. Ta tundub tasakaalukam ja õnnelikku. Ta vastab, kui talt midagi küsitakse, mängib oma õega, kui see kodus on. Ta on hakanud minu suhtes poolehoidu tundma. Tegin üks päev köögis küpsiseid, ta tuli sinna ja ütles. Sinu tehtud küpsised on nii head. Sa teed neid meile kõigile. Meile. Ma arvan, et on hakanud ennast tundma pereliikmena. Mõtlen vahel omaette, et mida ma suhete parandamiseks omalt poolt teha saaksid. Ja mõtlen ka seda, miks kõik üldse niimoodi kujunes. Miks mulle tookord tundus, et meie elutipsi pärast nurja läks? Et ma oma töös loobusin, et meie abielu õnnelik ei olnud? Me oleme tipsile palju halba teinud. Kui ma esimest korda teiega kohtusin, olin kindlal seisukohal, ellips on nõrgamõistuslik. Aga nüüd tuli välja, et ma lihtsalt ei saanud aru, miks ta niimoodi käitub. Teie tunded tipsi vastu olid tasakaalustamata. Ütlesin omalt poolt. Panite proovile jälgisite ja kahtlustasite nii pipsi kui iseennast. Tõsi, tipsi kogu aeg proovile, sest ma ei olnud kindel tema võimet, kas ma ei andnud talle rahul, sest ma tahtsin, et ta kõigega hakkama saaks? Ta sai rahu ainult siis, kui vanaema meile külla tuli. Vanaema võttis teda lihtsalt niisugusena, nagu ta oli ja uskus temasse. Ta ütles mulle ka, et ma peaksin tipsi rahule jätma, et küll poiss toime tuleb. Aga ma ei uskunud teda. Ma tundsin, et pean vastutama selle eest, missugune Tibson. Ja samas sain aru, et olen ise kõiges süüdi. Kuidas ma tema suhtes küll nii ülekohtune olen olnud. Ta hakkas nutma ja jätkas läbi pisarate. Ma nägin küll, et kummalisest käitumisest hoolimata olid nips omamoodi andekas aga ma keeldusin seda endale tunnistamast. Praegu olen jõudnud sinna, tean, tips on minu laps, ema, olen tema üle uhke. Ta vaatas uurivalt mulle otsa. Teil oli raske leppida sellega, mida te varem tipsi suhtes tundsite. Aga nüüd on teie tunded muutunud. Aitasin tipsi emal endas selgusele jõuda. Ta noogutas ja ulatas mulle paberipakki. Ma näitan teile paaride joonistust. Joonistuste järgi. Ei oleks küll võinud arvata, et need on kuueaastase poisi tehtud. Tööd olid tehtud osava käega, eriti hea perspektiivitajuga. Need on tõesti haruldaselt osava käega tehtud, ütlesid liigagi oskuslikuga. Ütlesin tipsi, ema vaikselt. See eriline andekus paneb mind muret tundma. Ma olen poissi skiso freenikuks pidanud, seda ma enam ei arva. Aga hämmelduses olen siiski. Kui lips on nii andekas, nagu järeldada võib ei tohiks tema andel lasta raisku minna. Tema kordaminekud tähendavad teile väga palju, mõtlesin muidugi. Ütles tipsi ema. Tema areng on väga oluline nii mulle kui talle endale. Kui ta oli kaheaastane, hankisin talle kahed täheklotsid. Panin ühed teatavasse järjekorda ja käskisin temal teistega teha samamoodi. Ta jooksis toast välja. Ma muutsin tähtede järjekorda ja tema tuli tuppa tagasi vaatama, mida ma teen. Võtsin teise tähekomplekti ja palusin, et asetaks selle tähed nii nagu mina olin pannud. Ta jooksis jälle toast välja. Läksin ise ka ära, teadsin, et kui ta üksi tuppa jääb, hakkab ta tähti uurima. Läkski tagasi ja asetas viimaks teise tähekomplekti, nii nagu ma olin ette teinud. Siis kogusin igasuguste asjade kohta pilte ja rääkisin nendest lipsile. Hiljem ta ladus nende piltide järgi sõnu kokku. Ta õppis kiiresti sõnu lugema ja neid õige pildiga ühendama. May öelnud tipsi ema jutu kohta midagi. Intellektuaalne surve, mida tips pidi välja kannatama, oleks pannud iga lapse enesekaitseks oma kesta tõmbuma. Sedasama tundis nüüd ka tipsi ema. Miks ma küll ei lasknud lipsil olla lihtsalt laps? Minu laps, ütles ta vaikselt. Miks ma oma tunded alla surusin, miks ma oma tundeid kartsin? Miks pidin tips kannatama minu ja mu mehe sassi läinud suhete all? Küllap sellepärast, et ma ei suutnud kujutleda, kuidas ma oma emarolli täites jaksan kinni hoida nii silmapaistvat ja andekat meest, kes pealegi ei olnud üldse last soovinud. Kõik, mis meie vahel viltu vedas, tundus olevat vaesem tipp, siis. Kas me suudame seda viga kunagi parandada? Teie suhtlemisele on vahele tulnud palju tugevaid ja problemaatilisi tundeid. Ütlesin rääkisite oma varasematest tunnetest. Aga kuidas on lood nüüd? Olen kogenud, et need on hakanud muutuma, ütles ta aeglaselt. Ma armastan tipsi. Tal ei ole vaja kogu aeg kõigega hakkama saada ja ennast ületada. Aga enne, kui ma sellest aru sain, pidi tema esimesena oma hoiakut minu suhtes muutma. Tema pidi olema suurem ja muutus ka tema isa hoiak. Me olime varem oma ümber ehitanud müürid, mis meid lahutasid. Kui need müürid lagunevad ja nii ka kindlasti juhtub, oleme kõik õnnelikumad ja üksteisele lähedasemat. Tänu jumalale. Ta oli tunginud sügavale oma tunnetesse võib-olla sellepärast, et ta oli leppinud endaga sellisena, nagu ta oli. Ta ei arvanud, et ema roll teda kuidagi ohtu seada. Ta oli õppinud mõistma. Mõnikord ei hakatagi probleemse lapsega tegelema, enne kui ka vanemad psühholoogi abi saavad. Seetõttu on paljud lapsed jäänud professionaalsest abist ilma. Mõnikord on nii, et vanemad nõustuvad küll teraapiaga, aga ei suhtu sellesse mõistvalt ja sel juhul ei ole tulemused kuigi märkimisväärsed. Tipsi õnneks saita vanemad asjast aru. Lips oli ennast leidnud ja sama oli juhtunud ka tema ema ja isaga. Esmaspäeval helistas Mullen diipsi, lasteaiakasvataja Chain. Mul on rääkida hea uudis. Nips on palju muutunud, ütles ta. Mõtlesime, et teil oleks kindlasti hea meel, kui seda uudist kuulete. Läksin järgmisel päeval koos Jeni ja Hedaga lõunat sööma. Jäne, ajasime põhjalikult juttu. Lips oli aeglaselt, kuid teadlikult oma kapseldumisest kui saanud. Kõigepealt oli ta hakanud lühidalt küsimustele vastama. Siis oli hakanud tegelema samade asjadega, millega tegelesid teised lapsed. Ta oli aegamisi teistele lastele lähenenud. Tal ei ole enam jonnihoogusid ja ta naeratab sagedasti, rääkis seda alguses, kui ta teistele lähemale nihkus, hoidsin ennast tagasi ega ergutanud teda. Kõigepealt läks ta maalipuki juurde ja hakkas maalima. Heda võttis naeratades välja tipsi, tööd ta ei ole küll ei tea, mis kunstnik, aga midagi ta ikka teeb. Pildid olid üsna algelised. Tüüpilised kuueaastase katsetused, maja, puud, lilled. Piltide vaatamine tekitas minus vastuolulisi tundeid. Miks teeb lips niisuguseid pilte, kui ta tegelikult suudab teha hoopis huvitavamaid? Kas selleks, et ta vajab oma ja kaaslaste tunnustust? Ta oskab kirjutada ka mõningaid sõnu, teatas Heda. Ta näitas mulle vaevaliselt kirjutatud lauseid. Mina näen kassi, mina näen koera, mina näen sind. Ja ta oskab lugeda ka, seletas seda õhinal. Ta istub teiste laste hulgas ja veerib hoolega. Kui tuleb tema kord ette lugeda, loeb ta aeglaselt, kuid õigesti. Ta loeb niisama hästi kui teised temaealised ja püüab hoolega. Loomulikult oli kasvatajate vaimustus tipsi edusammudest poisile kasuks. Oleksin neile rääkinud, ellips oskab kõike teha, hoopis paremini. Oleks see teadasaamine võinud neid hämmeldusse viia. Lipsile oli praegu tähtsam emotsionaalne sobitamine mitte oma lugemis- ja kirjutamisoskuse näitamine. Kasvatajad olid tipsiga rahul kuid me kõik pidime jõudma veel kaugemale suhtlemise ja oma tunnete väljendamise osas. Tegin tips edusamme aga tal oli vaja õppida oma võimeid kasutama, mitte neid varjama. Ta varjas oma intellekti maailma eest, mida ta pelgas. Ja kui ta oleks rakendanud oma võimeid tasemel, milleni teised lapsed ei oleks küündinud oleks temast hakatud eemale hoidma. Sest eriline andekus põhjustab paljusid isiklikke kohanemisraskusi. On täiesti palju andekaid lapsi, kes on kasvanud vääriti ja pidanud taluma suletust omaenese üksildase maailma. Muidugi tuleb rahuldada kõik lapse põhilised vajadused, kuid üliandekuse korral on vaja leida sobiv väljaelamise võimalus. Järgmisel korral mängutuppa tulles ütlesin tips. Ma nägin, et kabinetis magnetofon, kas ma saaks seda kasutada? Näitasin tipsile, kuidas saab lindistada ja ta võttis varmalt mikrofoni. Siin tips, ütles ta. Kuule, lindista ja sina oled see, kes hääled kinni püüab ja alles hoiab. Mina olen tips, tips räägib. Elas kord poiss, kel oli ema, isa ja õde. Ühel päeval läks isa oma töötuppa ja poiss läks talle ilmakoputamata järele. Ise karjus. Oled paha mees, ma ei salli siin, ma ei salli sind. Isa hakkas nutma. Ole hea, ära vihka mind, ütles ta. Anna mulle andeks, kõik, mis ma olen sulle paha teinud. Aga väike poiss ütles talle. Tahan sind karistada, sa rumal mees, täitsa mu silma alt kaoks. Tips panime magnetofoni seisma. See on ainult üks jutt isast. Tegin talle koolis savist tuhatoosid. Põletasin seda ahjus, maalisin mustri peale ja andsin isale. Tegid isale kingituse ja see lugu, mille jutustasid, on ainult väljamõeldis. Jah, aga kuulame seda edasi. Lips kuulas üle, mida ta oli lindile rääkinud. Jutustas siis edasi. Siin lips. Ma ei salli oma isa, ta ei hooli minust. Ma räägin, kes ta on, otsida siis üles. Tips ütles nime ja aadressi. Ta on teadlane, jätkas tips. Ta tahab, et keegi ei lärmaks. Tema ei salli poissi ja poissi, salli teda. Tips pani jälle magnetofoni kinni ja tuli minu juurde. Enam, ta ei ole minu vastu paha. Aga ta oli. Nüüd ma vist meeldin talle. Lips läks mikrofoni juurde tagasi ja hüüdis. Ma ei salli sind, isa, ära pane mind mitte kunagi enam luku taha, muidu löön su maha kõikide nende asjade pärast, mis sa oled mulle teinud. Ta keris lindi tagasi ja andis selle minu kätte. Pane see meie jaoks kindlasse kohta ära. Läheme nüüd mängutuppa, teeme selle asja lõpuni selgeks. Läksime mängutuppa ja tips kaevas liiva sisse sügava augu. Siis võttis nuku isa. Ta raputas seda ja lõi kühvliga. Teen sulle vangla, kus on suur lukk ukse ees, ähvardas ta. Siis kahetsed kõike, mida oled teinud. Olen sinu isa, ära ole minu vastu nii halb. Anna andeks, kõik, mis ma sulle olen teinud. Tips, esitas isa osa ise samal ajal talle liiva peale kühveldades. Nuku isa oli nüüd liiva all vangis. Lips võttis nukupoisi ja ütles. Poiss kuuleb, et isa hüüab appi ja läheb teda vangistusest välja päästma. Selle poisi nimi on tips ja ta läheb suurde kõrbe, kus isa on liiva alla maetud. Ta hakkab kaevama. Ta kaevab ja kaevab. Tips kaevas, kuni vangla katus paistma hakkas. Ta tõstis pappi üles ja piilus auku. Seal ta on ja rääkis edasi. Ma armastan sind, tips, ole hea ja aita mind välja. Tips võttis nuku isa ettevaatlikult liiva, vanglast väljaviisis nukupoisi ja nukuisa nukumajja. Ja panin kõrvuti istuma. Pühkis Lähed liivast puhtaks, astus akna juurde ja vaatas tükk aega vaikides aknast välja. Siis ütles. Poiss päästis oma isa ära ja isa kahetses kõike, mis ta poisi suhtes oli valesti teinud. Ta ütles, et ta armastab ja vajab tipsi väga. Lips pööras tüüd ennast toa poole ja rääkis edasi. Ma ajasin isaga täna juttu. Läksin enne hommikusööki ta juurde ja ütlesin. Tere hommikust, isa. Ma soovin, et sul tuleks täna hea päev. Isa pani ajalehe kõrvale ja ütles. Hommikust tips. Ma loodan, et sul on ka lõbus päev ees. Tips kõndis mängutoas ringi ja jutustas. Isa viis meid pühapäeval randa. Kõndisime koos mööda veepiiri ja isa seletas, mis vahe on ookeanil järvel-jõel ja tiigil. Siis hakkasin liivast lossi ehitama. Laenasin isale oma kühvlit ja me tegime seda koos. Meil oli väga vahva olla. Ema vaatas kõrvalt ja naeratas. See oli vahva käik. Ei olnud mingit tüli ega riidlemist. Tips istus liivakasti servale. Kui ma nüüd selle vangla tegin ja ta liiva sisse matsin, tahtsin anda talle ainult väikese õppetunni. Ma saan aru, noogutasin tipsile. Huvitav oli tähele panna, et tipsi, pahameel ja kättemaksu soov lõid välja alles siis, kui ta juba tundis, et suhted isaga on paremaks muutunud. Nips läks nukumaja juurde ja võttis kätte nukuema, hakates teda sõitlema. Mida sa oled oma pojale teinud? Kas sul häbi ei ole? Ta viis nukuema liivakasti juurde ja käsutas. Tee mulle siia üks mägi ja korralikult. Ma hoian sul kogu aeg silma peal. Oh jumal küll, miks ometi niisugune on? Miks mind küll niimoodi on karistatud? Tee aga see mägi valmis, ja ära tule ütlema, et sa ei oska. Iga asja saab teha kas hästi või halvasti. Ja kui teed, siis pead tegema hästi. Kui vastu hakkad, panen su tuppa luku taha. Tips vaatas minu poole. Ema püüab seda mäge teha nii hästi, kui saab. Ta kardab, sest ta ei taha, et teda tuppa kinni pannakse. Ta kutsub mind appi. Kuule, ema, mis sa seal nii üksinda teed? Sul ei ole vaja Liivamägi ehitada. Tule siia, ma aitan sind. Ta õudsutas nukuema hellasti oma süles. Mõnikord hakkas ema nutma, pisarad veeresid mööda põski. Ma mõtlesin, et tal oli kurb olla. Tal võis kurb olla küll, kinnitasin mina. Viin ta tagasi koju oma pere juurde. Panen nad kõikjale elutoa laua ümber istuma, seal nad saavad olla koostiks. Panin nukupere laua äärde põlvitas nukumaja juurde ja laulis neile. Siis läks maalimispuki juurde ja pintsel tas paberile rõõmsavärvilisi laike. Need on rõõmsad värvid ja kõigil on koos hea olla. Ja lisas siis. Nüüd on jäänud ainult üksainuke neljapäev. Tuled ehk sügisel ka siit läbi? Pärisin. Ma hakkan sinu järele igatsema. Kas siin on ka minu järele igatsed? Küsisin tips. Muidugi igatsen tiks. Ta plaksutas käsi ja naeratas laialt. See on õnnetuba. Tipsi, pahameel oli kadunud. Ta oli õppinud oma tundeid valitsema. Ta oli nüüd võimeline armastama ja vihkama tundeid näitama ja samas ka vaigistama. Tema enesetunnetus hakkas välja kujunema. Ta sai oma kogemuste kaudu teada, et tunded võivad vahelduda ja vaibuda. Kui tips tuli meie viimasesse ühisesse tundi jutustas ta, et oli lasteaias kirjutanud loo oma kodust ja sellest sõbralikust puust, mis kasvas tema akna all. Ta rääkis sellest õhinal. Linnud lendavad selle puu otsa. Ma avan akna ja räägin nendega juttu. Ütlen neile, et nad lendaksid Californiasse või Londonisse või Rooma. Et nad laulaksid ja rõõmustaksid inimesi. Aga nüüd ma pean tipsiga tegelema. Ta võttis nukupoisi, kellega ta oli tipsi mänginud. Siin on väike tiks ja suurdid. See olen mina ja see olen ka mina. On varane hommik ja suure tips läheb lasteaeda. Tal on seal sõbrad. Aga see väike Tibson, haige. Ta muutub ikka väiksemaks ja väiksemaks, kuni kaob täiesti. Ta mattis nukupoisi liiva sisse. Väikest poissi ei ole enam, teatas ta. Aga teine, Tibson, suur, vapper ja julge. Ta ei karda enam. Ta vaatas küsivalt minu poole. Ta on suur, vapper ja julge ega karda enam, kinnitasid omalt poolt. Pärast surevad mäega, tulin tips mulle korraks külla. Mu kabinetis palus ta uue kartoteegikaardid ja kirjutas sellele midagi, ulatas selle mulle ja ütles. Loe kõvasti. Ma lugesin. Hüvasti, kallis mängutuba. Hüvasti, kallis laut. Hüvasti, aken, kust paistab taevas. Hüvasti, kallis mängutoa tädi. Siis sirutas tips käe. Nii nagu sina soovid, nii nagu mina soovin, nii nagu meie soovime. Kaks, 10 aastat hiljem kui ma istusin oma elutoas ja lugesin, kuulsin avatud aknast väga tuttavat häält. Kas tead, Pieter Mei, meie õuel on 27 eri liiki puud ja põõsast. Vaatasin välja, muidugi oli see tips ja ta rääkis kellegagi oma sõpradest. Tiks oli tõenäoliselt kolinud minu kodutänava äärde majja, millel oli suur aed. Paar päeva hiljem nägin teda tänaval. Tips naeratas laialt ja sirutas mulle käe. Ma ju tunnen sind. Sa oled selle vahva mängutoa, tädi, see ma olen ja sina oled tips. Istusime maja trepile juttu ajama. Ma olen nüüd suur, ütles tips. Aga mul on meeles, kuidas ma esimest korda su mängutuppa tulin. Ma mäletan neid mänguasju, nukumaja ja liivakasti. Mäletan, kuidas me koos mängisime. Mida me mängisime, tips, tips, sirutas ennast minu poole ja sosistas. Mida tegin mina? Seda tegid ka sina. Mida ütlesin mina seda kinnitasid kasina. Äkki hüppas tips püsti. Tule vaata meie aeda. Arva ära, liiki puid ja põõsaid seal kasvab. Noh, ma mõtlen, et 27 eri liiki. Ja ongi. Aga kust sa seda tead? Ma lugesin kaks nädalat, enne kui kindlalt kõik kokku sain. Istusin ühel päeval lahtise akna juures ja kuulsin, kuidas sa sellest Piiterile rääkisid. Me oleme ju naabrid. Hüüatas tips. Läksime tipsi aeda ja ta näitas mulle kõik need 27 puud ja põõsast ära. Paar päeva hiljem kohtusin tänavalgaadipsi ema ja isaga. Nad rääkisid, et lips käib andekatele lastele mõeldud koolis. Nurga tagant kihutas jalgrattaga väljend IPS huvile, kes nagu indiaanlane.