Tere õhtust, kuulame kuuendat osa sari saatest, mis on meist vasakut kätt üle mere. Kuuldepiltides rändame Friedebert Tuglase ka Põhjamaades. Nonii nõnda siis jätame jumalaga norra maaga. No ja ega meil pole temast midagi halba öelda, pigem see on sind partii, mis tema mehi särati. Huvitav, lehmad on siin enamasti ilma tarbe tõsta aga kui neil sarved ka on, siis on neile nende otsa miskipärast vasknupud kruvitud. Mis on nende otstarve, oskate te seda mulle öelda, eks see ole rohkem ilupäev sat Roman, küsi nüüd kirja teel see asi järgi, mis kirja teel. Ma usun, et saldane võõrastama pidaja Siivers seni ainus tütar jääb sinu järgmist külaskäiku Norrasse igatsusega ootama. Mitte ilmaasjata. Igatahes politsei, käige suurema huviga tähele siinseid pulmakombeid, jätke nüüd jumalavallatud jutud. Ma tellin veel midagi joodavat, mida soovite. Siin vist tuleb ise puhvetist tuua, väike õlu mulle mulle tassi teed ainult üks hea vein kulubistika ärama, ilusam kui käik, ilmalik au on inimese alandlik meel, piskuga leppimine. Treiman on õige tagasihoidlikuma armuasjades. Usun küll, et postivedu Eesti ja Norra riigi vahel kasvama hakkab. Ja siinkohal anname talle oma üldõnnistuse kaasa. Kuule anonüümus, kas sa kirjutasid päevikusse konks vinger või Kauks ringe? Arvan, et esimene variant on tarvitusele võetud õndsa doktor Karl August Hermanni ajal kes nende sama nõudis, et tuleb kirjutada lambis, aga mitte laps. Aga praegusel doktor Johannes Voldemar Veski ajajärgul oleks seesugune Kirjameeste vabadus keele tervikluse seisukohalt täiesti lubamatu. Kas olete märganud, et meil püütakse praegu isegi võõrais sõnus nihutada rõhku esimesele silbile sest see vastavate eesti keelelaadile endi jama tagurlane härra labastareid oma lohiseva liistu kohaselt eestlasele kombeks kõik oma laisa suu järgi ümber teha? Lausa hirmus on kuulata, kuidas laensõnades eff asemel visalt emm või tarvitatakse kuid vorm pole iialgi form ja professor professor, see on jälle vastutulek eestlase keele laiskusele ja matslikkusele selle vastu ma sooviksin näha aega, mil kirjutatakse ja öeldakse rappas ning rahvatama. Millise veetluse annab mõnele Visnapuu luuletusele ta käo orbikus või hõbedastes Kuljustes just teadlikult muudetud rõhk. Võtame näiteks ühe väikese epigrammi. Feliks Hormusson ei ole liinimat liimi ei ole halvemat riimi, kui Tuglas ei ole Savimat savi, ei ole kiskja mat havi, kui Tuglas. Millises Muglas on ta küll keedeti haput, kelle poolt leedit Rammut iga narrida avitab kompromissiks meid kokku kõik. Iroosi reisi lõpu terviseks, ametlik osa on siis sellega läbi, nagu ma aru saan ja nüüd peaks algama tants. Päris mõnus oleks vahepeal konte sirutada, ega peale kaerajaani siin suurt ette võtta ei saa. Muide, tänavu möödus 50 aastat kaerajaanisünnist või kui mitte just sünnist vähemalt populaarsuse alguses. Et mina olen lugenud, et kaerajaan on oma nime saanud mingist kaeravarguse loost. Olen seda asja põhjalikult uurinud ja võin teile rääkida. Pool sajandit tagasi oli Ahja mõisa ja kärsa küla vahelise maantee ääres oru kaldal armetuenn. Nägin seda ise lapsena onnis elas Pops biitre Matson pisut pahaloomuline mees, kellest ei jäänud ümbrusele häid mälestusi. Teda kutsuti kaera keisriks, sest ta tegi oma onni ümber alati ainult kaeru maha. Ta harilik kõnekäänd oli tee nii palju kaaru, et saab keisrile Ki. Tema kolmest abielust oli tal hulk lapsi, kelle igaühe nimed lisati isa hüüdnime järgi sõna kaera. Ja nõnda kutsuti ühta poegadest, kellest jutt on kaeraJaaliks. Kas see Jaan Matson oli Ahja mõisas lätlasest sepa Georg Biederman juures poisiks just just just just blond poiss, keskmist kasvu, kõrgi võitu, noormees, suur nastik. Lugu, mis andis tõuke ta nime populaarsusele, juhtus tõenäoliselt aastal 1889 ja on seotud muidugi naistega. Tollal pesti mõisa pesu endises õlleköögis osalt selle suure seeskojas, osalt erilises pesuköögiruumis. Kordolid häärberitüdrukud Kilk, Liisaja, Janni, Maria, teised otsustanud pärast pesupäevad ennastki pesta. Kuid sellest oli kuulnud ka kaerajaan ja kolli Juhan. Viimane oli juhmivõitu kokutav mees, ametilt rätsep, kes samuti tundis huvi naiste vastu, kuid kellest ei hoolitud. See oli hea lugu, hea lugu. Võtame klaasikese veini. Ega sa ise seda välja ei mõtelnud. Ma olen ka selle kohta üht-teist lugenud, lugu õige küll, lase aga edasi. Kuhu ma jäin Ahja nadolid ele, see pesukööki, need kaks meest is suurte tõrte taha peitnud kumbki oma pead teiste teadmata. Milline jant sellest sigines, seda praegu lähemalt ei mäletata. Kuid omal ajal oli sellest sagedasti juttu, nagu ma mäletan varasemast lapsepõlvest, mis möödus sama õllekoja seinte vahel. Kohe pärast seda tekkiski Kaera-Jaanile pühendatud pilkelaul. Tal oli sellepärast kohe algusest peale suur menu, et oli seotud viisi ja tantsuga. Kaerajaanitaoline tants leidub isegi Leedus, seda võib ikkagi alles eri uurimust tõendada. Milme kaerajaan kujunes juba varem olemas olnud tantsumotiividest või vastupidi. Mina mäletan, et see oli vabaõhuringmängutants, mida tantsiti jaanituledele kiigemängudel laulu saatel, ilma pillimuusikate alles pikkamööda, siirduste kaugemale. Pärast Tartu jõudmist toimus selle levik ruttu. Umbes aastal 1000 902903 olevat viisi linna toonud karskuse sõbralaulukoorijuht Jaan Laosson. Ja seal tantsitud seda lauluharjutuste vaheaegadel laosonilt saanud viisi Krasnojarski polgu orkestri juht lange kelle orkestrit seal esines tihti tantsupidudel. Varsti tantsite seda tartus ka muulaste üliõpilaste pidudel ja grusiinlased ning armeenlased viisid selle eesti rahvusliku tantsuna isegi Kaukaasiasse. Nagu kuulsin ühelt sealselt tuttavalt, nägin koguni tantsukaarti, kus sellele naljaviluks oli peenem nimigi leiutatud Shandek hääl. Ei tea, mis Jaan Matson ise ka asjast arvas. Kaerajaan Jaan Matson ise oli aga ta nimega seotud laulule ja tantsule väga vihane. Mäletan oma isa rääkivate Diaal nende pärast isegi kodukihelkonnast ajutiseks tartu kolinud. Kuid tants tuli järele, Jaan Matson vanaks. Mõne aasta eest olnud ta läänistes veel sepaks ja surnud. Selle pika aja jooksul pidi ta küll väga tihti haavust tundma ilma haavajail, tema isikust oleks enam aimugi olnud ja nii, et elagu 50 aastat kaerajaani. Hurraa. Istungite edasi, ma lähen vaatan, kas Elon. Unelmate maale? Rong läbib kevadist maastiku. Dikt hakati peksma, värskuses toomingad, kullerkupud, pääsu seinad. Kablus, Ojaäär on kõik kollane, pael. Valitseb lämmastav kuumas. Lillatab must äikesepilv. Tormame siis lihtsalt nagu vastu õhetav musta meeri. Siis paiskub äkki vastu Aknid suuri sooje piisku. Tusel rabi trummaldus, äikesikumekorin läbi, rongimürin. Hämaras voolab esialgu sinine valgus. Siis Helenemine. Ehkki hirmud, hobune, pik, Parinaski, rongi Merinast, ta kargab püsti ja pistab lendamas vihmas lõhkuma. Nii kihutab ta võisturongiga. Äike, tees varss ütleb abitult kõrval. Aukus Vikerkaare loo viskub ühest taeva äärest teiseni. Rong kihutab selle nagu värvilise värava poole. Ometi seda saavutamata nagu ei saavutata unelmate maa väravat. Olite üleval? Lugesin, kõik sõbrad on. Jäid veel jutustama? Kauaks me Stockholmi jääme? Oled sa mõelnud sellele? Mind on haaranud üldse võimatu vastumeelsust teekonna pikendamise suhtes. Igatsesin koju. Arvan, et paarist päevast on rohkem kui küll kus teatanud? Seekordne Aleksandra hotellis. Ei tea, kas jõuame seekord uksele Sigtuna ära käia. Proovime, aga mõne hea tuttav, aga tahaks ka kokku saada. Need paar päeva lendavad kiiresti. Stockholmis võib rõõmu tunda lihtsalt värvirohkest üldilmest, rahva voogemisest, elutempost. Kuidas tahaksin korralikult sirutada, see mõte juba teine päev. Siis on ja kui võõrad me üksteisele rongis oleme. Kord ammu ühel novembriööl sõitsin raudteele, lamasin vaguniriiulil unetult ja vahtisin välja. Lund polnud veel maas, kuid veed olid jääs. Raudtee läks läbi külmunud soo, millel mõni kidur puu kasvas. Täiskuurid taevas. Puud lendasid kuusk mööda. Loigud läiksid kui peeglid, mille üle vedurisuits keerles. Vagun oli poolpime, kõht küünlatuli, vabises ukse kohal, laternad. Hämaruses paistsid väsinud inimeste hallid kogud, kes pingel istudes ja lamades magasid. Lamajad rappusid edasi-tagasi, istujate pead kõikusid sinna-tänna. Kuumaruumi täitis raske painejalik hingamine. Sisedki tundsin, kui võõrad meil tõepoolest üksteisele oleme. Istume samas rongis samas vagunis. Lööme tukkudes päid, ühte on öö ja õhkkol lämmatav. Meid veab vedur, mida me ei näe ja talutab masina juht, keda me ei tunne. Äkki vilistab vedur ja peatub keset pimedust. Mõned ärkavad, ehmuvad, arvavad oma kompsud ja kiirustavad välja. Meiega sõidame jälle edasi. Tukkudes magades unesid, nähes. Meil pole ülevaadet ajaloost, vähemalt mitte käesoleva hetke ulatuses. Ikka imestatakse, et Loui, 16. sel päeval, mil rahvas Bastiid ründas oma päevikusse, kirjutas mitte midagi. Ta polnud nimelt ühtki jänes sel päeval lasknud. Seda tahtis ta öelda, kõik muu oli seal ükskõik. Kas ei pea ka meie tihti jänesejahiks väärikatega, jäta nähtused, mille järeldused äraarvamatu suured, täiesti tähele panemata ning üles märkimata und ei ole või. Meil on siin jah, tõsised teemad käsil. Oota, ma räägin sulle, istu maha. Siin lauas istus äsja üks mees, kes rääkis kahest saarest kuskil Okeaalias. Elanikel olid seal imelikud kombed konstitutsioonilist vabaduste kaitseks. Veel saarel peksti pealik kohe pärast valimist valijate poolt läbi hoiatuseks võimaliku omavoli eest tulevikus. Teisel saarel sai pealik aga pärast valitsemise lõppu valijate poolt peksa nuhtluseks ette tulnud omavoli eest. See etnograafiline anekdoot meenutab arvustuslike kombeid erimail. Mõnel pool pekstakse loovat vaimu, enne kui ta mõjutama pääseb. Teisal pekstakse teda siis, kui ta oma töö on teinud. Eesti kirjanduses on aga mõlemad meetodid ühendatud. Laigu jutustab, Forseliuse on vanad eestlased vilistamisega tuult juurde meelitanud. Nii tegid sarjad laevnikud tüünel ilmal. Kas te ei kuule seda veel praegugi meie ajakirjandusest, kui tuult ei ole, siis vilistatakse see kostab tumedalt läbi tõsiste artiklite. See lõikab politsei pillina läbi, Päevakaja teeb. Aga vaadake lehti, mille toimetajad mõlemad pöidlad suhu pistavad ning vilistavad. Jälle on valimised ja jälle käib kõrvulõikav vile kärinal eestlaste maa. Nüüd on igas edukas rahvusliku adra rakendatud ja sellega pegasuse seisusesse ülendatud. Aga mulle meenub, mis ütles aine omaaegsest saksa romantikust. Hunnik vaata Klu, keda püha kalur Roomas oskab hästi kasutada, et hingesid oma õnge otsa püüda, oskavad seda meiegi, ülem, kalurid ja rahvuslus on selle juures hoopis kõrvaline asi. Rahu kosutab, vaen kaotab, seda häiutamist oleme kuulnud iga tõelise edasi Rünno puhul juba Eikornija Suija Pärtide ajast peale. Sest iga säärane edasi ründ oma rahulolematuse ja arvustusega näib olevat kellelegi kardetav. Kuid alles tema tulemusest selgub ta positiivne ülesanne ja tähtsus. Need kaks, kolm inimpõlve, kelle töö kannab praeguse Eesti arengut pole küll palju põhimõttelisest optimismist targutanud. Nende päeva võitlusist kajastus võrratult rahulolematust kehtiva olukorraga. Ja see just sundiski neid edasi pingutama. Igatahes polnud ka ärkamisaja meeleolude taevas nii pilvitu ja inimmõtte ning kangelasmeelselt kaunis nagu nüüd mõnele idealiseerijale näib. Kuid ajastu tõeline optimism, peegelduski rünnakut, kus vaenus rahu kosutab. Küllap ikka neid, kellel pole enam kuhugi püüda, nagu näeme tänapäevagi häiutajatest. Alati poliitikat ja ai, ai, Elo. Nüüd on sinu kord sõna võtta. Aga ma räägin parem anekdoodi, jah, aga rasvase onu. Ühes koolis jutustab väike jõnglane oma klassikaaslastele, nende kassilunud pojad. Toredad pojad, aga üks olevat opositsiooni mees, teised viis rahwarendalased poissi, uudis levib, kuulevad sellest õpetajadki periood omakorda ning poiss seletab uhkelt, et nii see olevatki. Üks opositsiooni melise viis rahvarindelast. Koolinõunik muidugi rahvarindlane tuleb kooli katsuma. Talle rutatakse kohe teatama, milliseid nutikaid õpilasi neil koolis leidub. Nõunik tahab ka ise seda imelast näha ja poiss kutsutakse jälle jutustama. Nõunik teeb sõbraliku näo ja ütleb. Ma kuulsin su kassil kodus olevat kuust poega, no kuidas siis ka nende meelsus on? Poiss vastab viis opositsiooni neist ja üks rahvarindlane. Kõigi nägudel peegeldub ehmatus. Kuidas, kuidas, sa seletasid ju eelmisel päeval otse vastupidist. Las ta poiss, aga neil tulid ju vahepeal silmad pähe. Maa tõi selle anekdoodi ka oma kirjavastustes ära, lisades juurde. Kahjuks pole selles veel midagi positiivset, et nad silmad pähe said. Häält teha neil ikkagi ei lasta. Ja me läheme nüüd tõsiste asjade juurde. Meie vist Soome küll edasi ei, matkaseltskond ei meeldi. Ausalt öeldes tunnen kohutavat väsimust ja see pagana jala nihestus natuke raskevõitu. Kahjuks peame jah hüvasti jätma, katsume Stockholmis paari päevaga asjad korda ajada ja kodu poole meie oma eesmärkidest ei tagane, sest maailmas on väga palju vett, mida meie teps mitte varem näinud pole. Mis ütlevad teile veel Tubkolmi, Ahvenamaa, Turu saared pärast Norra fjordi ja eks see ole sedasama, mis üks lahja kali pärast, kallis. Joomaaega no võtame siis meie lahkumise terviseks. Kui enne ei näe, siis Tartus ikka. Aga praegu on mul meeletu koduigatsus. Inimene igatseb alati siis oma kalli kodumaa järele, kui reisiraha otsa lõppemas. Ja nii Stockholm Janiideebeegaaž. Lähme võtame kohvreid, kus mu kaabu on Treiman, sul ei olnudki kaabut? Ega seda tahm musta mütsilodu enam nii kõlava nimega. Mis need siis on? Ja olemegi jälle Stockholmis, äi. Atakk lehis nüüd me peame ise hakkama saama, midagi ei ole teha. Huvitav vanades lossides muuseumides käimine teeb mind pisut nukraks. Kas ilm mõjutab ka pisut oli seda vihma nüüd vaja? Diakaugel Hannibal. Truur juba kadus nende laevuke nagu pähklikooreke merelainetesse vihma pilvedesse. Astume siit uksest sisse. Kahel puul avaneb muuseumi saalide rida, nende ukseavad järgnevad perspektiivseks korras. Viimased piidad Valendavad veel ebamäärases ääretuses nagu peeglis. Kuskil kauguses Rudiseb parkett oma peadlemi vaikuse, kuid pelgub siis vaikiks samuti. Mida sügavamaks muutub aga ümbritsev vaikus? Seda rohkem saab eluse piirastuste riik. Kaugete meistrite kujutelmad muutvad jälle olendiks liha ning verega läbi pidevate ruumide kostaks, kui siidikahin puude kohin, tiibade pihin. Kuskil tõmmatakse mõõk sihinal tupest. Vesi suliseb paadi käilas. Maa müdiseb hobukapjade all keegi nagu ohkaks. Keegi puhkes nutma ja keegi pahvatas naerma. Armussasinat käki, laulu, needused, kähinat. See on kauge mineviku eluigatsus. Saabuda veel kord tagasiteel, kord ühetuda elu punast ja hõõruda kirest. Teil kord tunda hetke rõõmu keset igavikus surmavat liikamatust. Mäletades Hamlet kortuid, kus ta käratsevate sõpradesse algaga läbi öise Helsingori tänavate. Siis ilmus äkki kollane täiskuu tänava lõpus nende pohmeluses silmade ette. Nad üritasite mööduda, kuid põrkasid ikka uuesti ja uuestikuusse. Kätest kinni hoides tuigerdasid nad kuus, kuni see murumunana lõhkes ja tänav sai täiskuu kollast tolmu. Selle keskel keerles ja tantsis, pildus käsi ning jalgu naerev. Joobunud jalu tema järel rabelesid oma jäsemete tehnikus ümber taeva õhetav munarebu. Nii möllasid nad kogu öö ning ärkasid järgmisel kesklõunal. Kloostritormis ademettais tuvisõnnikut kuhu on su kuningriik jäänud kohusekuldne troon, kus on su sõjasalgad ja kannupoistehulgad, kus su riigimehed purpurmantlis ning salamõrtsukas mürgi karikatega. Kõik hääbunud, auranud uduna. Sind on suured lained üles tõstnud, sümpton, imetletud, syndon, unustatud. Ei vajanud kuninga poegiga lehvivaid lippe. Neil on vaja isandaid, heldamate lubaduste, soodsamate suhetega vaja kaupmeest, kaukaga sõdurit, tsooniste kätega. Sina olid ainult nimi, vaid kuninglikud. Kilp unustad papp tolmunud troonisaalis. Sinust on mööda mindud, ohed suudaksid enesest isegi mööduda. Unusta unustajaid. Kadunud kuningate rüütel, kangelaste mängumeeste ajad. Kuningad puhkavad ajaloo hallitanud keldreisija, rüütlimõõkadega variseb roostet, rändavad laulikud, ei löö enam kannelt lossi saalis ning õuedaamid ei Gudrutena naerupead Roosesse pitsivahtu peites. Uued ajad algemad, lagedate väljade keskel niidab üksik vanamoor, halli lammast ja külma saju all rändab juut leierkastiga laada poole. Uued ajad on alganud. Kalur heidab liivasel rannal hapraid võrke lahja vette. Ja jumala eest unustatud piirivalvur avab moonakoti ning õgib pooltooreid verivorste hiljaks. Hiljaks oled sa jäänud esivanemate mõõgad asemel Aiazza mõtetega läbi tuulemõttest tõstetud malevaid mõttes raiuvad rüütlid mõttel leekides, langevad leegionid paljaks. Mõtteks oled sa isegi muutunud? Iial poleks sinust kuningat saanudki. Sul oli vaid lauliku pea ja luuletatud oli kuningriiki. Kuid kas oled sa isegi oma mõtete valitseja tähtsa, kust nad tulevad, kuhu lähevad? Mõtteid, oled sa valudes sünnitanud? Mõtted on su enese alla matnud. Siin me nüüd siis unistame. Aga hotelli juures ootab meid üks ajakirjanik. Vabandage meie väikest hilinemist, Friedebert Tuglas. Mastav, Eva Nilsson, Elo Tuglas. Võin ma teile klaasikese pakkuda? Ainult mitte alkoholi. Olete te karsklane? Olen sooridž karskusliikumise pooldaja. Nägi nii see Stockholmi tänaval juhtumist, kus politseinik ei lasknud mehel, kes nukastan, tulekus oli joogikohta sisse astuda. Iga täiskasvanud isik saab omale raamatu, millega saab osta iga kuu neli liitrit viina. Joomise eest karistatud võetakse raamat ära. Kas ajutiselt vedaliselt avalikudes joogikohtades müüakse alkoholjooki ainult ühes toiduga ja mitte purjus isikule ning ainult piiratud määral. Aga kuidas on lood noorsooga? Rootsi õppiva noorsoo karskusliit omab üle 4000 liikme aga meil on liikmete arv 7000 ümber. Oo siis olete neist ja ma arvan, et meil on teilt õppida palju. Kas riik toetab võitlust alkoholismiga? Alkoholismivastast võitlust toetab riigi Rootsis üle miljoni krooniga aastas. See on peaaegu 20 korda suurem Eestis antavast riiklikust toetusest. Härra Tuglas, käes, alkohol hõlbustab kunstilist loomingut. Sama hästi võiksite küsida, kas seda hõlbustab üldse mõtlemisjõu lõhkemine. Ma ei usu iial, et ükski kirjanik, maalija või helilooja alkoholi otsekohese mõju all midagi väärtuslikku oleks loonud. Ma pole seda kunagi näinud ega diaga ühtki tõendust, mida võiksin uskuda. Aga kas see või äratada mõnes esikas mate kujatust, leidlikkust või vaimurikast? Kuid see on alles esimene aste, loominguks kõlbuline vaevalt lähtekohakski. Looming ise nõuab loogiliselt jätkuvat süvenevat ja keskenduvat mõttepingutust. Kuid just selle teeb alkohol võimatuks. Ei tule lendlevaid mõtte sädemeid pidada veel püsivaks leegiks. Kas pole tõsi, et esteetiliselt loovate isikute hulgas leidub harilikust normist üleulatuv protsent alkoholi tarvitajaid? Sel nähtusel on põhjused, mis vabandavad, kui teie õiguste tugev karakter kuulub harval Luubele isikul, pigemini on ta mõnel alal tahte nõrk ja püsimatu. Lisaks oma närve kurnava kutse tõttu otsib ta alkoholist just unustuste puhkust, otsib mõttepinge loidumist. Ning lõppeks on seegi tõsi, et isegi alkohoolikud on loonud suure väärtuslikke kunstiteoseid kuid nad on loonud neid hoolimata sellest, et olid alkohoolikud, on loonud selle kiustegi. See aga ei kõnele midagi alkoholi kasuks, vaid sunnib ainult kahetsedes mõtlema, mis oleksid nad veel korda võinud saata ilma oma õnnetu kireta. Kuulge, ma pole sellistele küsimustele välismaa ajakirjanikele veel parem vastanud. Olete pidanud alade kirjandusest rääkima jah. Isenesest päris lõbusalt küsimuse. Läheme siis kirjanduse juurde. Keda Rootsi kirjanikest olete tõlkinud Chalmers süüdi pööril. Malektinda äge tänulikke kuuläxiniaal märsada eesti keeles loetuna. Uni vanadusest. Eile ööse nägin ma und, et juba vanaks olin saanud. Kas mina elasingi veel vaevalt teadma seda? Mina olin üle elanud kõigest sellest, mis kord minu elu oli ja mina olin enam varju kui inimese sarnane. Ma hoidsin hämaratelt tuntud tänavatel. Sõjameestesalk marssis mööda püksisääred rasketesse saabastesse pistetud nende raudtee kannalt kolisesid tänavasse hiljutisel keskporist tänavat, istusid kaks pisikest last ja mängisid ise nii porised ja kehvalt riides, et täna väga ühte näisid Sulevat. Emad ei näinud soldateid ja soldatid ei näinud neid. Mina tahtsin minna ja lapsi teelt ära tõmmata, kuid ma ei võinud, ma seisin kui kinni naelutatud ega võinud ennast liigutada. Korraga sähvas minus mälestus, mis minu südamehirmuga täitis. Minul olivad ju enesel lapsed, kaks pisikest last, kus võisivad need olla. Ja millal nägin mina neid viimast korda. Mina pidin koju minema. Mina tulin suurde õue, mille keskel pisikene purskkaev oli ja nägin kohed saali aknas valgus laitis. Lamp seisis laua peal, see oli kaetud ja nemad istusime lauas. Mina läksin akna alla, koputasin ruudu pihta ja noogutasin neile seal päega. Kuid nad ei näinud nendega kuulnud. Korraga nägin mina, et seal võõrad inimesed vöör laua ümber olivad. Seal oli paks proua ja paljaspäine herra, kelle nägu tundsin ma ju kaua aega, olin näinud teda Tunordis. Nüüd elame hoopis teises linnajaos. See oli tol ajal kuldsel rahuajal siis tulivad teistsugused ajad. Jällegi oleksin mina kui punast kasarmud ja võõraste soldatite tooreid saapaid enese ees näinud. Ja minu lapsed ja minu kodu, mida mina enne otsisin. Nüüd mina mäletan, kõik, mina olen vana ja olen üle elanud, kõik minul ei ole lapsi ja ei ole kodu. Oma tütre kasvatasin ma jänese aadetes kuid kui ta üles kasvas, siis hakkas ta üht misjonäri armastama ja läks ära. Ja minu poeg, kuidas see õieti oli? Kas ta ei tahtnud ju ohvitseriks saada? Jah, muidugi, kuid see oli minule liiga vastumeelt. Aga tema pidi kroonud teenima tol ajal, kui see suur sõda süttis ning suri nälga üleval Lapimaal. Kui tema ohvitser oleks olnud, siis ei oleks ta võib-olla igatahes mitte nälga surnud. Kuid kõik see juhtus kaua aega tagasi. Kõik see ja mina mäletan seda ainult väga hämaralt. Mina olen kõik selle üle elanud. See kõik ei ole ilmsi. See kõik on unenägu. Te olete. Vabandage, kuhu te trügite? On juba üks ajakirjanik. Ega ta küll tõesti ei tea, miks ma teie poole tulin. Ei, tõesti mitte. Muidugi mitte. Ma tulin ära Tuglase portreed tegema. Ma olen kõigist Euroopa ja Ameerika nimekatest, riigimeestest, kirjanikest, muusikuid, portreed, joonistab. Need paljundatakse, kiivi trükkis. Ja nüüd kuulsin, et härra kirjanik on siin ja tulin kohe. Noh, nii algame siis peale kohe, nii äkki siin oodata. Kuulajate juhi, see, mis ümberringi sünnib Naeran. Naerma peab. Peab naerma, nii kaua, kui veel saab. Varsti naera. Euroopas ei naera kogu maailmaski enam keegi. Mina olen vaba mees, sakslane ja tean, et minu kodumaal varsti ei naera enam keegi. Võimalikud. Märgid teiegi siis naerge. Nii asjad on pakitud, hotelliarved makstud. Sooh see nääre härra jõudis kaks suurt portree joonist teha. Milline lapselik ilu, rõõmsast vastuhoovus. Nii et seame sammud kodu poole. Hüvasti. Kolm meiereis on kestnud juba kaunis kaua. Selle jooksul on nii palju nähtud ja kogetud. Kõige rännurõõmu kõrval on sellest sadestunud ka väsimust ning resignatsiooni. Tahaksid kõik, oleksite lõpp? Liiatigi pikemale teekond arenenud, seda madalamaks, värvi vaesemaks, sügismaks on kõik ümber muutnud. Nüüd tahaks vaid koju. Kuid sellel meeleolu on ka mingi sügavam salatum, põhi on nii palju kaunist huvitavat maailmas ja ometi tõmbab sind tagasi neisse raamidesse, kus seni suurem osa su elust on kulunud. Tead küll, kui kitsede kehvalt need on, mäletad, kui loiduli seal elutempo, kui tuhmid, nad värvid ja siiski sa kipud jälle tagasi. Mis on isamaa, armastus, kuuluvus teatud rahvustesse. Kuid kas pole see juba ammu üle kasvanud sellises sentimentaalsus, sest kas su teadvus, et kodumaa ja rahvusolenevad ainult juhusest ja on sellepärast täitsa relatiivsed väärtused? Ja siiski siiski lõplikult kuulutus ometi ainult seal ühiskonda? Nii hea või halb, kui see on? Seal on sul midagi teha ja mitte ainult passiivselt vaadata? Seal pole see paljasturist, paid oled rakendatud, olgu kui väikeses, kuid ometi vajaliku rattakesenama ümbruse masinavärki. Jälle lõikab laev neidsamu laineid. Kõle tuul käib hiilivana ülebee ja meri loksub raskelt, kui kaust täis suladina taevarannal mustaks. Laev teeb kasvavas õhtus suure ringi ümber saare. See tõuseb korraks kõrgele ja metsad mustavad taevarannal. Siis kaugeneb laev ja saar väheneb. Öös oli kohtamine teretamata. Hüvasti ütlemata. Kuid äkki süttib rannal tuli suur ja hele nagu majakas sadamasuus. See on juba pimelaev, kaugeneb ühtesoodu. Kuid tule kiir jälgib teda üle kõleda. Vetevälja. See oli kuues osa saatesarjast, mis on meist vasakut kätt üle mere. Saatesarja autor on Heidi Sara, puuosades olid Anu lamp, Ain Lutsepp, Indrek Sarapuu ja Toomas Tross. Saatesarja muusikaline kujundaja Silja Vahuri ja helirežissöör Külliki Valdma. Kuulmiseni nädala pärast.