Tere õhtust. Hakkame kuulama seitsmendat saadet sarjast, mis on meist vasakut kätt üle mere. See on kirjanduslooliste kuuldepiltide rida. Sõjaeelse Eesti vaimuelust, täpsemalt Eesti ja Põhjamaade kirjandussuhetest. Tänane osa reisiseltskond eesotsas Friedebert Tuglas ega on koduteel. Juhani Aho tüven Mervi. Anhan meri, ihana konse paini Sizarenza mürsk, kanssa. Hirnahtele Kalvi aida vastan. Konsionaal ta Kaulanza, kaardan heitava Taizan harjanza üles ilma ja koht. Vaikne merisiga on meri kaunis, kui ta heitleb oma õe, mine vava hädalisel voi on ta ju tore, kui ta hermetleb vastu kaljusid. Ja kui laine kaela kaarena tõstes heidab oma vahuse lakka üle avaruse poole raugani. Mina imetlen, mina austan teda. Ma pabistasin seal võimu hoida, kuid ma ei armasta teda ega hellita enam, ei ole nii nagu rahulikum Erat. Mina armastan rahulikku merd. Kivisel hellitan vaikset kalaranda, õnnelik kuulaguvetav. See meri on minu tõeline meri. Sõber, kelle juure mu mõte järele jääb, vaata tagasi tuleb. Kaugeim väliskari kivise lahekese sopp. Kalarand lageda madala kalju, viimasel nõlvakul. Vaatlen siin kuivama laotatud võrkude vahelt üle karide Sinavasse kaugusse kus ma olin, puri seisab liikumata kui majakas. Ja nagu mingi kauge maa kangastusena ripub juba ammu aja eest kadunud auriku suitsupilv. Soe õhk, mis maa ja taeva täielt mu üle ning ümber tulvab sile ummiklaine, mis loksub ja loksub iial väsimata nagu igavene pendel, mida näib hoidvat liikvel mingi salajane õtsutaja kusagilt teiselt taevakehalt. Milline hooletu õndsus ning õnn. Merigi suigutab unne, kuid kergesse ja värskendavasse uinud ja ärkad-uinud ja ärkad nagu laine tõuseb ning laskub. Silm magab, kõrv valvab, võttes vastu võõraid hääli, on need lindude kõned või hülgehiiud? Ei maksa, sest küsida, kust nad tulevad või mis nad tähendavad. Vahel on nagu kisendaks väike laps kuid kui virgud ja kuulatud ei kuule muud kui lainel, okset ega näe muudkui karitipul valget vahulainet, kust see kohe kaob. Et mõne aja pärast uuesti tulla. Meri, kes avades silmi sulgedes neid jälle, kui on läinud. Ergutaja lapse ja niidatuurita, vaikne, aeglaselt ummikuid veerepuruga ja ei ähvarda hirmutajate jaburaid, kes omakseid armas, hellitab omi lapsi, näinud kõik, kes olete Cadilen karistatud ja Riia, et kõik Pihkva ette ja tagakius, ehte ning kõik kavalad mõtted ja asjatud toimingud ning sekeldused sellega, et miks ei tule teie siia. Ja siin oleks teilgi häo olla. Ehitage siia oma on teie nagu minagi ei tasu vaeva muu, sest kõik muu on ju tühi töö ning vaimu närimine. Till ja keel on ikka isikupäraselt ühtlane, omapärane puhttahuline. Aha laastasid on eestikeelses tõlkes ilmunud väga palju. Eri raamatuna on ilmunud kaks kogu Aaviku ja Grentali tõlkes. Mina valisin kuuendas ja seitsmendas, andes ilmunud laastatest osa neist tõlkimiseks. Ei, see on tunda mingit nukrat vaatlust, sügavat intiimsust. Jäi maha laulune, siis. Ta oli koguja, Lemmest laulnud noori, naerutanud karjastele, kõrutanud oli vallatu ja vaba hooltest punapõskne sasipäine ei olnud suur, Teiskava polnud paljudel pajatusi kuid pole suur ka ööbiku viisistikega pik, käbliku sillerdus ega eriti keeruline tilgutajatact kelle juures oli koolis käinud. Ja kordamine korvas uudsuse puude. Kui ta laulu lõpetas. Kohe sama otsast algas. Kas ma teelgi laulan? Eni olite laulnud ning rõõmutsenud ja oma laul ning oma rõõmuli olnute ülim õnn sest polnud veel miski murdnud meelemõnu. Seal ühel päeval istus ta nõrekasse oksal, mis lõõtsus metsa teekese kohal astus mööda inimene Heikkis Rutes naine alatisi ning nuuksus oli mets, vaikinud oli lõppenud, laul lindude oli päev pilve peitunud. Katsus hõigata, ei kostnud kaja. Katsus laulu laulda, katkes keskel, viis. Ei teadnud põhjust selleks. Kuid ometi järele läks. Jäi maha, laulune hiis, kadus taha, lillene luht. Tuli vastu Laukanen laas saludega hallane Suu hallase soogaldel kõhn nõmm ning nõmmel madal maa, tasane maja. Naine astus ja hädaldas, tuli toani tuikus uksest tuppa, õnnetu, sirutusid kuivatanud käed emale vastu, mangusid sõnatud silmad võõralt abi. Kuid pole emal midagi anda. Ega laulu linnulgi liialt. Pigistas põue, kui tagasi tõttas rusus rinda, kui koju ruttas nutusse nõrkes jõudes endisele rõõmurajale. Nälg, nõrkevad, viletsus vaibuvad, ei ole ühtki aitajatega kedagi, kuule. Seisis mees ta taga, tõsine mure mõttes. Palu vaates. Aitas sina õnnetuid, ütles. Ei ole minust vait, täijat pole mul midagi anda. Aga sinu lauliku liisk tõstis käed imestades laululind. Aga sinu kaastundlik kannel hakkas kuivama, pisar haiges käega üle käharate kõnnikülasse. Tule taludesse, laula tänavail, mängin maa teil tanumail mis mina laulaksin ja mis minu mängust abi laulamis nägid, kõnelemis kuulsid? Peegitsemist tundsid, mängi neile, mis südames tuikab. Mina või sina. Tõusis neitsi ning läks karges rõõmukivilt ja laulis, laulud mängis oma kaastunde, viisid, kõneles ja kujutas, sai sajad liikvele südamet, tuhandeis, tundmused süütas. Ja nõnda sai mure oma mängu nõndaks. Kannatus Kangle. Nii viletsus eestkostja, kes n ainult noori naerutas, Enn ainult karjastele kõõrutas ning kelle oma rõõm oli olnud ülim õnn. Pärast Kalev alati Kivi seitse venda on Aho laastutoodang see annus, mis soome kirjandus Euroopa kirjandusele väärilisena võib anda. Muinasmetsa- ja külaühiskonna kõrval kujutab Juhani Aho juba moderni inimese mitmekülgset ning peenendatud hingeelu. Kas sinu novellid võrsvat tunde või mõistuse pinnast? Luues juhib kunstniku ikkagi intuitsioon. Aga olen kasutanud ka pisipettust. Imelik, et just neid kohti ükski arvustaja ei märka. Võib-olla peaksid neist kord ise kirjutama, mis küll näiteks lasti end sisse vedada mõnede kuldses rõngas esinevate fraasidega, mis ma kord lihtsalt sellepärast kirjutasin, et midagi paremat ei osanud öelda. Nüüd tsiteeritakse neid, kas peab und tingimata keegi nägema, kas ei või uni iseenesest olemas olla ja nii edasi ning oletatakse, et näis peitubki novelli kulminatsioonipunkt sest sügavaim mõte, mille pärast koguteos on kirjutatudki, tegelikult leiutasid vaid suure vaevaga otseselt tööd kirjutades tühja koha täiteks üleminekusilda otsides. Harilikult ei mõtlema, kirjutades küll lugejale, vaid tunnen ise, kirjutan enesele. Niipea kui mõeldakse lugejale, on tulemuseks vaid lastekirjandus. On siis vähemalt su kriitilised tööd, puht mõistuse produktid. Ei isegi need mitte puht mõistuse arvustus viib lahkamisele, nagu seda teevad urgast ja palki. Aspelit juhib nii teaduslik meetod kui ka intuitsioon. Sellepärast ongi ta arvustus tabavam ja huvitavam. Aspellil on seda midagi, mis eelmistel puudub. Samuti savist nõusele, Semperi kirjutusega sinust ma kahtlen, nimelt olles sinu eitavas suhtumises lapsepõlve ja murrangu sellinne tulles kuidas on sellega Tõsi, need näited, mis esitab Semper leiduvad ju mu teostes kuid nende põhjal ei tule veel otsustada mu suhtumise üle minu enese lapsepõlve. Mul on tunne, et ma pole seni veel midagi head öelnud oma lapsepõlvest. On ta sellest rääkinud sinuga? Jaa, Semper tahtis põlest artiklit parandada, kuid ma ei soovitanud, tuleks ju väga palju muuta. Võib ju kõike seda paradoksina võtta. Mis aga puutub oma lapsepõlve mälestustesse, siis hoitakse neid kord vanaks saamiseni. Nende headusest ei kõnelda varem ning Semper ise oli just samal arvamisel. Iga arvustus on siis mõnevõrra ekslik. Semper eksperimenteerib Freudi meetodil. Ta katsub teatud valmisteooria abil avastada seda, mida sa ka iseenesest ei tea. Kuid säärasel juhul leiab ju igast kirjanikust üksikuid fraase, mis seda teooriat kinnitavad. Sellele vastukäivaid võib ka vähest veel rohkemgi leiduda kunisema kindla sihiga otsida. Seda muidugi, aga igal juhul Semperi artikkel huvitav. Millest see oleneb, et sa iial oma elamust sellest tammuta tõtt sõnades seisa? Tunnetis on asi selge. Mõtteis kahvatub juba, kuid sõnades käändub suisa valeks. See on sõnade türannia, väljendusvahendite meelevald. Elad otsinguid tuimad tõlkide armust. Ja sulle meenub Eino Leino igiliikuja ehitaja. Kogu elu raius ja tagus, mees. Just just oli masin käima minemas, aga enne seda saabus surm. Nii oledki sina tagunud ja viilinud, nähes vaimus oma imeväärse masinavärgi liikumist. Just just peaks ta tõeliselt minema. Kuid kardan, et must mõla mees su üllatab, enne kui keegi su mõtte liikumist näeks. Ikka räägid enesele vastu vihastuda mässad kuid kuidas suudaksid sa kõigega päri olla, mis juhtub sa mõttesse tulema? Peaksid siis olema hoopis sirgjoonelisem. Peaksid olema nagu rong, mis kord Roobastele pandud ja oma sihtkoha poole liigub. Kuid ikka rohkem ja rohkem hakkavad sulle meeldima metsa rajakesed, mis keerlevad ümber küngaste ja oja sondide. Tõde teostuks siira piira. Sa pole siiski täitsa üksi, keegi äratab, toetab kannustades sinke kuskil ajas ja ruumis, minevikus või ümbruses toimub sedasama. Sa avastad ühes sellega ennast ja oled väga õnnelik. Tunnete nägemused Kohavad sinus liigud nagu jooblustavas pilves hool. Kuni oled jällegi väljas ja otsid ennast ning oma aega. See kõik on vormi, valu. Tuul kohiseb, mõtted tulevad tuulega. Ma sööksin midagi või õigemini jooksin tassi kohvi. Mul ei ole kõige parem enesetunne, tahan oma reisipäevikule punkti panna. Kus sõbrad praegu. Usun, et vend Hannibal ja vend truu voor on praegu Turu linnas. Mine pea ostavad võib-olla uut kaabut, Kleisile. Vale, aga jah, pisut kannatada norramaal. Olgu, lähen loen midagi, joon tassi kohvi. Mida kavatsed lugeda? Tugevast jõudu tööle. Eile ja üleeile punusid pärgi kauneid Bärgi õitsvaid pärgi oma erakkuma ja ukse piircini kaunist pärgedega. Oma aknad matsin lillelooriga. Kuid näe, kuis närbuvad pärjad, kus longutavate päid kõik lilled. TeleSu pärgade ühe peegli, kaks peeglit, kolm peeglit. Sindena Allikesse Kukkasin hulga maailmu hämmendasin paljude palgete puna. Kustutasin loetlematute silmade tuleallikavees hulga maailmu, hukesin ühes peeglitega, Allik käis. Jällikate. Ta jõuab eheda pilvi säravaid tähti. Õhtusse pilvisse jääd tähisse tahaksin minna siit ära. Sinna tahaksin peita oma igatsuse nukruse, jääd üksinduse õhtusse pilvisesse ning tähisse. Tohin ma siia istuda, olge lahke. Tulite Rootsist ja praegu küll, aga meil on selja taga pikem reis Norrasse. Vabandage, ma unustasin ennast tutvustada Greta viisalkadena. Elo Tuglas. Mis te arvate, kas Eestil on soovitav etta? Võiks kuuluda Põhja-ühiskonda. Kas oleks põhjale ennekõike Rootsile soovitav, et Eesti oleks seal kaasas? Et viimasele küsimusele vastata jaatavalt, on vaja oletada, et Eestil selleks on olemas eeldusi ning tahet. Ja ka tean geograafiline asend, lähedane sugulus Soomega. Üldiselt levinud demokraatlik iseloom, siirus ning loomupärane heatahtlikkus põhjakultuuripiirkonna vastu on kindlasti eeldusteks. Aga on ka keeleprobleem. Soomes elab rootslasi palju. Eestirootsi vähemus on väike, kuid tema olemasolu on siiski tõsiasi, millest ei saa mööda minna. Mida rohkem levib ühe põhjakeeleoskus Eestis, mõtlen siin eelkõige rootsi keelt, seda kergem on Eestil leida ühendust põhjariikidega. Otsust ei saa teha juhtivad isikud ei siin ega Rootsis. Kõigepealt peab, loodame, avalik arvamine. Mida võib aga Eesti praegu teha, on see, et valmistada ette tulevast lähedamat koostööd põhjaga. Esimeseks eelduseks oli, nagu nimetasin, põhjakeel soovida, et rootsi keel viidaks üldiselt sisse eesti koolidesse. Oleks muidugi liialdus. Oleks vaja, et esijoones humanistliku teaduse alal aga ka ametiasutustes ärimaailmas oleks isikuid, kes valdaksid rootsi keelt. Eesti saaks siis eduga esineda kõikidel kongressidel võrdselt teiste põhjarahvastega oleks tal võimalus tugevamalt esile tuua omaenese vaatekohti ja probleeme. Arvan kindlasti, et tugev liitumine Põhjakultuurpiirkonnaga aitaks ühelt poolt kergendada Eesti suhtlemist lääne suurvõimudega, teiselt poolt saaks Eestile osaks vahendava silla ülesanne põhjariikide jama muude naabrite vahel. Hoo tõkkel tulid ikka kohvi jooma. Saage palun tuttavaks minu abikaasal. Tuglas Gretamisel käin ega siin eestlasega ma võin kõigest rääkida, ainult mitte poliitikast. Ja ajad on keerulised, praegu usinad peatusite pikemat aega Norras. Millised on muljed? Ajakirjanik, ma küsin lihtsalt uudishimust. Väike vana ja kultuurne põhjariik on tõesti palju pakkuma. Kas Norra on eestlasele jäänud siiski? Tundmatuks majaks Norra loodusega oleme tuttavaks saanud osalt norra kirjanduse kaudu. Ei hamsoniga teisedki meil loetavamad kirjanikud ei ole kirjeldanud norrafjorde milliste looduse ilu ja omapära on lihtsalt võrratu. Ja ei ole kuskil Euroopas nii haruldast mägimaastikku kui Lääne-Norras. Tihedalt ulatuvad kaljumägedest läbi lahed fjordid millised näivad lõppevat järgmise mäekünka juures, kuid millede pikkus ulatub tihti üle 200 kilomeetrini. Need hordid on niivõrd sügavad, et suurematki ookeani Aurikud võivad avamerelt tulla. Neid pidi südamasse mõnikord nii kaugele kui Tallinnast. Tartu. Milline elamus oli sõit Berginistrand heimini, Raumäe Tobre raudteede kaudu üleval mägedes on juuli kuhugi lõpmata külm. Näete, siin on mõned ülesvõtted täiesti valgejärv keset suve ja siin on kinni külmunud järv ennast hakanud jääkattest vabastama. Kuid enne kui kogu jää sulab, algab uus külmumine, nii et järel tuleb olla igavest jääkatte all. Ühel päeval nägin ometi ühel niisugusel järvel meest minevat kalastama. Mis kalad siis niisuguses kõrgustiku jääjärves elavad? Arvatavasti on niisugused kalad pärit juba kaugest eelajaloost, mille on toimunud maapinna vormumine. Selliseks, missugused kalad Norra jääjärvedes on, sellest pole mul küll mingit ettekujutust, kuid sama laadilistes Balkani mäe tippu järvedes elutsevad kalad on hoopis erinevad oma lihtsa joonelisuses meil tuttavaks saanud kalaliikidest. Harilikult on niisugused kalad pimedad, silmade asemel on neil vaid lohud peas. Palavate päevadega võis mäetippudel isegi pidada lumesõda. Külm, võib-olla niivõrd kanged, tuleb ette isegi külmumisjuhtumeid. Ma lugesin ajalehest, et üks inglise üliõpilane leiti esimesel juulil lumest külmununa ühel künkaharjal toobri kõrgustikul. Ja milline on teie arvates norralane? Sümpaatne kinnine vaikib. Aga ometi jutustab norra kirjanik oma maast kogu maailmale. Jah, norra kirjandus võiks öelda kirjandus, on seal tekkinud pettumusest kibestumisest isegi pihast. On ju peaaegu kõik Norra vaimusangarid leidnud võrdlemisi tagasihoidliku vastuvõtu kui mitte öelda, et nad koos oma teostega üldse tähele panemata jäetud. Olgu see Ibseniga või hamsoniga või teistega. Isekas norralane tahab ise suur olla, tal ei jätku mahti teise hindamiseks. Karm ja viletsa loodus karmilt koheldakse ka inimest, kes püüab üle pea kasvada. Ja nii kõik Norra suurimad pojad on kibestunud ja valusasti pettunud oma maast ja rahvast. Nad on vihastanud ja viha on neid sundinud veel rohkem andma. Veel rohkem looma vihkas juhibson oma isamaad, nii et lahkus Norrast. Aga kes lõi kõige norralisemaid teoseid, kuid. Sellise Tuglas seal on nii palju teravaid elamusi reisi jooksul juba reisi kestel valmis uus teos. Kuidas sa seda pealkirjastada? Ühe Norra reisi kroonika. Nagu ma näen, teil on mingid paberid kaasas, on see käsikiri ja kas tohime seda kuulda? Mulle meeldib eesti keel, töötan nimelt Rootsi ringhäälingus. Kas raadiot kuulatakse palju, Rootsis küllaltki, aga kõige rohkem kuulatakse muusikat. Tõsist muusikat ei armastata. Ringhäälinguteenistuses on alaliselt 30 seitsmeliikmeline orkester ja paljud nimekad kunstnikud. Aga suur, populaarsem võõrkeeltetundidel. See on tore. Mäletate, rääkisime enne rootsi keele omandamisest Eestimaal võib-olla annaks korraldada seda ka teeraadios. Aasta eest ostis meie ringhäälingu juhatus 50000 eksemplari inglise Timesi ja saatis selle asjast huvitatutele keele õppimise alusena. Siis töötati raadios läbi kogu ajaleht ja samuti tehti kahe Saksa ajalehega. Ja kes teab, võib-olla on meil ka eesti keele huvilisi, vähemalt mina kindlasti. Te siis ei taha neile lugeda? Ta pole veel päris valmis. Lähengi kajutisse teest sõna kirjutada, vabandage mind. Meeldivat jutuajamist. Tuglas on sattunud Norra meeleolude võrku nii tugevasti, et juba reisi kestel on temal valminud teos Norra üle. Seda pole varem juhtunud. Tavaliselt on reisu raamatut valminud hiljem aastate pärast ja ta kirjutas selle senisest erinevas stiilis lõbusa ilmeliselt. Ta ütles, et vajab midagi uut. Inimese teadmised EPole äkki tulnud vaid tema andmeid kogunud üksteisega läbikäimises ja vastamisi õppust võttes. Ja kui ka maailmas jumal paraku on palju rumalat rahvast, siis on minu arvamise järgi targemaid ometi rohkem. Ning seepärast on ka hea, et inimene aeg-ajalt üle koduläve vaatab ja tähele paneb, mis mujal sünnib ning mis teised rahvad teevad. Liiatigi et see ühele, kristlikule inimesele ka kõlvulist meelelahutust pakub. On küll öeldud, et veereva kivi peale ei kasva sammal aga mina küsin. Kas siis peabki tema peale sammal kasvama? See on niisama hea, kui üks inimene üleni habemesse läheb, ega sealt läbi enam midagi ei näe. Ja nende sama on öeldud võõras maa mustikas oma maa maasikas. Aga mina küsin jälle. Kust sina siis tead, et su maa parempon kui sina, teisi pole ealeski näinud? Mina olen seda ajaraamatut pidanud peaaegu iga päev, nii palju, kui minu nõrk jõud ja kitsika aegsada lubas. Ning kohe algusest peale andsin tõotuse, et ma seda üles märgin, mis ma oma ihusilmaga näen. Seepärast ei mõtlegi mina sellest kõnelda, mis aastal mõni võõramaalinn on asutatud või kui palju oli temal elanike enne või pärast asutamist, sest mina pole sealjuures olnud ega neid mitte lugenud. Nende sama ei taha mina jutustada võõraste riikide ist uurijat ega öelda kas seal kuningad, rahvast või rahvad, kuningaid valitsevad. Sest kõik seesugune on nüüdsel ajal üks raske asi, mis võib kergesti komistamist tuua. Aga mis mina olen öelnud, selle eest tahan minaga seista. Ja nüüd oh armas lugeja, annan mina selle sinase kroonika sinu kätte. Olgu tema sulle õpetuseks kosutuseks ja ajaviiteks selle maailma tormiste lainete keskel iseäranis praegusel tõsisel ajal. Ja kui mõni peaks sulle kahtlust avaldama selle üriku õiguse püüdmises, siis ära võta seda kuulda sest maailma tahtmist ei või keegi täita, aga tõearmastus käib üle, käige silla. Ei ole. Mul ka. Ei tea, kas Hannibali truu ver juba magavad mis meil ikka muud teha on, aga Tartust tuleme kõik kokku, et veel kord seda reisilugu läbivate, eks. Hormusson viskus seliti voodi, hakkas lakke vahtima. Vaata seda musta punkti, mida pidas naela peaks. Kuid siis märkas ta, et see punkt liikus. See oligi kärbes hiline sügiskärbes. Ta liikus imeaeglaselt ja kõrvale Kaldmata laua toime mööda. Ta hakkas arvutama, kui kaua see kestab, kui kärbes seinani jõuab. See jalutas kiirustamata otse fataalse aeglusega. Tema jalgu polnud näha ja võis peaaegu arvata, et ta edasi veereb. Hormussoni ärevus kasvas, nagu oleks teda mingi kärbsepalavik üllatanud. Ta oli juba valmis sängil püsti tõusma, putuka jalutuslähemalt jälgida. Kuid sel hetkel vajus kärbes mingi prao vahele. Ormusson lootis, et ta sealt uuesti välja tuleb, kuid ei tulnud enam. Ta pidas veel tükk aega pragu silmas. Ja kui kärbes ikkagi ilmunud käänasta pettunult küljele ning sulges silmad kärbsed maailma vallutajatena mõtlistowniselt. Ja alles hiljuti oli ta kuskil ajalehes lugenud, mis keegi professor sellest kirjutas. Iga emakärbes muneb korraga 480 muna. Neist arenevad kärbsed 12 päevaga. Nii tooks üksainus kärbse paar suve jooksul, kui kõik järglased säiliksid ilmale kaheksa, neli, seitse, kaks, neli, üheksa. See seitse, kaks, neli, kaks, kaheksa, kaheksa. Null. Null null null null null null ja null. Siis moodustaks nelja kuu jooksul kasvanud perekond kaks. Ja kilomeetrise rivi, see on, ulatuks triljon korda ümber maakera. Produktiivsed olendid, mõtles Ormisson, nii need kärbsed kui ka too saksa professor oma arvudega. Õnneks on vähemalt kärbestel Kaumad vaenlased. Saabub sügis ja neist pole rohkem järel kui siin või seal mõni unine indiviid. Maailma vallutamine on sedapuhku pooleli jäänud ja uuel kevadel kordub kõik jälle algusest peale. Sobib see pessimistlik võrdpilt, inimrassi tegi enese laiutamise kohta või on see vaid kärbseperspektiivi pessimism. Hormusson pööras teise külje. Oh miks ei saa samuti kõndida nagu kärbes, jalad vastu lage. Mõtles ta veelgi jõulisemalt. Miks ei saa elada nagu kärbes, lennata suvi läbi ringi, sigineda tohutu tõlkija, teha sügise saabumisel veel viimne flegmaatiline jalutuskäik üle lae vajuda siis äkki prao vahele, sinna jääda, surra seal ega Kõsatagi enam kõige selle puhul, mis sinust veel alale jää. Miks peab sind veel su inimliku perspektiivi igaviku probleem vaevama? Koormusson pööras jälle teise külje, kuid uni ei tulnud ega tulnud. Aeg kulus ära arvamata igavalt toone, Sepvaid tiksutas sängi sambas. Siis äkki kuulis ta kõrvaltoast häält, mis pani ta juuksed hirmust tõusma. Mingi loom kõndis mööda vahariidega kaetud põrandat ja ta küüned tegid grippa gruppa ormussoni südali rinnast hüppamas. Kuid siis laskus keegi pehmelt põrandale ja ohkas sügavalt. Ning Hormusson mõistis, et see oli vaid perenaise pisike koer. Sellest meenus talle aga miskipärast maaväe ring, mida ta oli ise Baieris kogenud Taali voodist, mis ta all otsekui hingav hüljes lainetas une pohmeluses üles hüpanud ja surmahirmus kisendanud. Tule välja, sina, kes aga seal sängi all oled. Kuid maa ei kõikunud enam ja kõik oli vait. Ning see, et voodi alt kedagi ei ilmunud, täitis ta suurema hirmuga kui see, et sealt oleks, kes teab, milline sarviline oma pea välja pistnud. Kuid veel enne, kui ta oli selle mälestuse lõpuni jõudnud, jäi ta äkki magama ega näinud ühtki und. Ja see on minu päeviku viimane leht Meie Norra reisist. Tahtsin teha mingit kokkuvõtetega pea huugab ja ma jätan selle. Neljal tukkel neljal Telegram, mis siis juhtunud on peale selle Tallinna sadamas oleme. Loe sina, sul on paremad silmanud. Väga austatud proua ja härra Tuglas Turus, 12. juulil 1939. Oleme peale mõnusat ja südantkosutavat laevasõitu jõudnud, siia magasime. Olete Kant, kelle komportaableis hotellitubades kohtumiseni Tartus. Tervitades Rudolf Klais alter ego. Mingid muud öelda, kui tervitusi tagasi ja kohtumiseni Werneris. Kuulsite seitsmendat eelviimast osa kirjandusloolisest saatesarjast, mis meist vasakut kätt üle mere. Peaosades olid Anu lampi Ain Lutsepp. Kaasa tegid veel Helju Jüssi ja Einar Kraut. Saatesarja muusikaline kujundaja on Silja Vahuri, helirežissöör Külliki Valdma. Saatesarja viimane osa kaheksas on kavas nädala pärast kuulmiseni.