Tere õhtust. Hakkame kuulama viimast kaheksandat osa sarjast, mis on meist vasakut kätt üle mere. Sellega jõuab lõpule meie kultuurilooliste kuuldepiltide rida. Ühe reisiseltskonna keskseks kujuks Friedebert Tuglas. Rännakust läbi Põhjala maade ja kultuuri. Poolsaar lõikab laiaga Arena merre. Ma lähen mööduda seljandiku mu ümber, Punavad mõned suvilad ja rohetavad siin-seal pihlapuud. Alles kollaste kobaratega on tuulevaikne keskpäev. Paremal käel peidab mets, taevaranna, vasakul laskub aga kallas mereni. Rannas Ruskab tohutu arv suuri raudkive nagu põuapäikeses peesitavaid loomi. Nende vahel ja taga. Ta paga veiklevopaalne kuumusest udutsev vesi. Alguses on kõik veel selge ja reaalse perspektiiviga kuid siis tõuseb merepind nagu õhku ja vinetuses ripuvad mõned valged purjekad ning Rusked praamid nagu sinakaletapetile naelutatud liblikad. Siis murduvad veel kord valguskiired atmosfääris ja järgmisel plaanil ei näe enam midagi peale sinise udu. Kuid ootamatult selgub kõige selle kohal üle lahe oleval linna siluett. Majaplokid, kirikutornid, vabrikukorstnad, kõik ühel ja samal kaugusel ilma perspektiivita nagu papist lõigatud sakiline sein. Miski ei liigu seal. Ainult pikkade vastanute kohal näib uduna kuruskem. Päike lõõmab juba päevade kaupa selle piletuse kohal. Õhus on merehõngu Atrude lehka maa auru. Kuid kõike seda läbib imalmagus pisut pööritama panev kärsahais. See on kõikjal nagu planeetidevaheline eeter, mille eest ei pääse kuhugi. See tungib kopsudesse ajju, igasse naha puuri ja mõtteuuristatud mingi mälestuse kallal. Mida see meenutab? Kus siia, kuna tundsin ma just sedasama. Ning mõeldes sellele kiusavale mälestusele hakkab süda kloppima ja veri suriseb palusalt tsoonis. Õhtu hilja, tulen ma siis uuesti tagasi. Päev oli nii painav, tahaks hingata värsket õhku ja. Nüüd on ümber pime ja öine tuuleõhk liigub tasameri, mu ees on must, aga selle üles iravad linna tuled. Neid on seal sadu ja tuhandeid nagu pisukesed, lõkked reas? Ei midagi muud, Mustamäe merre sumbus ähmase taeva kohal. Kuid endine ving püsib õhus, teda tuleb ainult nagu hookaupa tuule iilide tõustes-laskudes. Ning ta tundub nüüd veelgi tajutavam ses pimeduses. Kuidas see oli? Kas ei rippunud veerand sajandi eest samasugune ping nädalate kaupa õhus? Ja nüüd meenub mulle kõik, olin siis niisama mere sääres üksikul saarel, kaugel taevarandade taga põlesid ääretud metsad, sood ja rabad. Ning nende suitsuving kandus üle mere minuni mürgitades hingamist, päeval ja ööl. Ei ma teadnud midagi maailma asjade käigust, aga see oli nagu millegi kohutava enne suurte katastroofide eelkajastus kujutlus, tõelisuse transformeerumine. Kuid kas pole selle eeldused juba selle raske pinguna õhus? Kas ma ei näe juba praegu sellelegi linna tulesid äkki kustuvat? Ja kas ei kosta kuskilt merekaugusest sireeni? Hoiatav hädakisa? Mul on äkki sõnulkirjeldamatult vanus. Merivälja 1939. Kas sa saad tena Andrus Johaniga kokku ja ta on meie reisiraamatu pildid valmis teinud ja tahtis mulle ette näidata, vaatlemis, Postimees kirjutab. Oi, taevake, su silmad punased, kirjutasid öösel tippisinud jah, luu ära loomingu jaoks lubasin täna ära anda, on sul veel trükkida ja üks on veel. Ma loen su käekirja suurepäraselt võitma, tippinise neiule vaja. Ega see asi nii hull ole. Miks sa Andrus Johannest juttu tegid? Tänases Postimehes on kirjas, et sünnipäevad on teisel septembril, Jüri Pari. Ja kus see leht on, ära vaeva silmi, kuule parem raadiot ja puhkeManuel suut lugu, kus ta on. Oot, ma panen paberisse masinasse. Nii, vaata, kas sa saad käekirjast aru? Saan, saan. Mis raadio siis kuulutab? Ka käesoleval sügisel avab Tartu oma sessiooni suurte pidustustega mis kahtlematult ületab palju eelmisis. On ju käesoleval korral kuhjunud kokku mõnele päevale palju ajalukku jäävaid sündmusi. Vabariigi presidendi Konstantin Pätsi esmakordne külaskäik Tartu ja Tartumaale uue Vanemuise teatrisaali avamine. Kaitseliidu ja Tartu maavalitsuse hoone nurgakivi rajamine. Tartu valmistasin agaralt presidendi külaskäiguks. Veel nädal enne seda käis Tartus elav tegevus, korrastati tänavaid, hõivati maju kõik vaid selleks, et anda pidulikumat ilmet riigi esimese kodanikku vastuvõtuks. Vana hallipäine Vanemuine Aia tänava nõlvakul on juba teist aastat agarasti olnud ametis enda korraldamisega ja uue rüü õmblemisega. Paljunes istekohti saab olema saalis üle 300-ga, rõdule mahub ka üksjagu, mis ta siis kokku võib teha? Sul on täielik võimalus homme õhtul kõik platsid kokku arvata. Ma keeran raadio kinni ja pingutame, aga mina masina taha? Keskpäeva kirekas valguses midagi hall roheliste kahvatusinist piiratud aknaruumi nelinurgaga. Algab siitsamast silmade eest laskub, siis tõuseb jälle üks heliriba teise kohal nagu jaapani joonistuselg. Otse ees räsitud roosipuhmas, siis rohelised sirelipõõsad ja siis mõned lapid alasti. Kord rannalainest siledaks, puutud kaljut, nende pragudes midagi nagu küüslaugutaolist. Maapind alaneb järsku siis juba heina kasvatavad põllusiilud hallide lünga aedade vahel. Nende taga punastes õites nõmme künkad suurte hallide kivide ja kollaste kadakatega. Jälle laskub äkki maapind all soine niit lopsaka rohelusega mille keskel mõni valge angervaksa pea. Siis tõuseb kitsakolmnurgana tükk Krusket künnimaad. Kuid selle taga algab metsasein, mis kerkib järk-järgult ning täidab kogu silmapiiri. Selle sakiline ladvastik tumeneb vastus sinivalget taevast. See maastik on nii ürgne, nagu poleks temani üldse veel inimjälg ulatunud. Kuid teda läbib ometi poolviltu maantee alates ühest akna piidasti lõppedes teises. Ning kahel pool teed on hallid aiad nagu harjasread. Olen vaadelnud juba kaua seda pilti. Olen üksi. Hember on täiesti vaikne. Maanteekollane fragment on surnud. Meid aeda pole teinud inimkäed kasvanud ise. Siin pole üldse kunagi keegi käinud. Pea tundub uimasena ja mõte suudab ennast vaevalt liigutada. Kuidas oleme ometi siia sattunud, kus olin ma eile ja kus sul on homme? Veel enam, kes ma olen ja olengi ma tõesti sulen hetkeks, silmad. Kõik läbi, laugude tungib ometi nii palju valgusteid, Minneib ümbritsevat nagu kollane Bulluusa. Ja see hakkab virvendama huugama. Lained tõusevad ja laskuvad ning kõik saab temas kumerad, venivad kontuurid. Nagu lainetaks ümber mingi ürgsuse želatiin. Kuhu poole nüüd? Ma olen vaba, ma võin teha oma ümbrusega, mis tahan. Peidan käega sellesse ja ta pik kargavad õhku nagu värvilised raketikillud, aga lan temast läbi ja ta puulat tulistel lainetena mu ees kahele poole ja haarama teda mõlema käega. Vormin, foolin, annan talle kuju, tallub kõigile mu tujudele otse janunedes nende järele. Mingi ime väärne protsessioon sealsamas maanteel siis kõrgem Mägide kõrval. Tiigrijaht, bambus metsas, elevandid puristavad ja kaugelt kostab neegrite tamm tamm siis sellesama maastikuga loogiline läbilõige ulatuses, mida ei näe inimene iialgi, tõelisuses sügavusest tõuseb õhetav kuma. Nagu maapealsete asjade vastuhelk. Trikk on peaaegu lõpmatus. Äkki Gustad hääl kraaks? Võpetan, jagan silmad. Varesehall, siluett vajub ülekaatril ja reaalsus tiirutab laisalt mööda. Jalad konksus. Keerame siit paremale ei tohi. Miks, kesse keelab, näe, uus siht on see tekkinud ei tohi. Suured saksad tulekul, siis ikka tehakse kähku uusi seadusi. Lähme siis otse edasi. Ja linn on puhas, küll pole ta ennegi. Aga nüüd ma keeran ikka paremale, ole hea. Anna see makk mulle. Lähete toimetusse, millal näeme. Kui sa terrorist läbi ei tule, siis enne Vanemuise avamist saame ehk ikka kokku. Unn, oleksin unustanud lilled, mis lilled. Andrus Juhanile, minu poolik. Tervita kõigi meie reisikaaslaste poolt. Tere päevast, proua Tuglas, kas astute tsentraal? Hei Tehi Ehik, milline üllat? Mina ja tsentraaliste rääkisite? Oleme ju hetkel ja ees, kus suur valss jookseb, lähete piletisappa? Oh ei, aga sabas olen seisnud küll viimasel ajal. Nimelt teie teisipäevase kontserdi pääsmed olid juba laupäeval läbi tehtud. See oli mullegi üllatuseks. Tahan teid südamest tänada suure elamuse eest itanud. Kahju, et ainult kaks kontserti andsite. Kuulajaid oleks jagunud veel mitmeks kontserdiks, aeg ajab tagant. Sõidan täna õhtul Soome ja sealt Ameerikasse edasi. Jätkata õpinguid ja õppida on palju. Nagu märkasite, olen oma mängutehnikat põhjalikult muutnud, ega teil kerge reisida ole. Kontrabass on kaunis arvestatav kaaslane. Heade kaaslaste puhul ei märka vanust, kaalu ega aega. Vastab see tõele, et eelmisel reisil külastasite Sibelist. See oli erakordne elamus. Ta on võrratult vaimukas vestleja. Kas te külastasite Sibeliuse kodu? Oma vaikuses maja ümber on kõrged kuused ja männid. Kodu on eht Soomelik. Ütlesin, et olen võlutud vaatest, mis avaneb tema aknast ja teate, mis, vastas tema. Ja siin on ilus olla. Eriti kui päike hakkab looja minema. Ma arvan, et ta mõtles sel hetkel oma vanusele. Kas vastab tõele? Chibiilses soovil oli pikendatud teie raadiokontserti Soomes, see on omaette lugu. Kuulge, istume siia pingile, kui te leiate aega mulle sellest jutust. Ojaa. Kas teile meeldib kontrabass? Varem küll mitte? Sibeliuse ütles mulle külaskäigu ajal päris avameelselt, et ta on huvitatud minu mängust eriti sellepärast, et tal ei ole õiget usku kontrabassi väljendusvõimesse pidades seda ligikaudu üheväärseks trummiga. Siis ta võttis lehepaberit, tõmbas sinna laiad noodijooned ja kirjutas üles paar takti ühest üsna raskelt mängitavast heli tööst. Kas saate seda mängida? Ütlesin, et kerge see küll ei ole. Aga Ma saan küll. Suurmeister võttis seepeale minu käe pihku ja naeris, pole ime nende sõrmedega. Aga üldiselt on kontrabassimängijad mind aina vihastanud, ühtki puhast nooti juhule. Tere päevast. Tere. Tohime tutvustada, härra juht, härra Treimann, väga kena. Rõõm tuttavaks saada. Käisin kontserdil. Suurepärane, härra Treumen on tuntud raamatukaubanduse tegelane ja see on minu armastus, kellel raamatud, kellel muusika. Hetkel ongi vist raamatuid jälle kaenla all ja hakkame reklaamima üht põnevat reisiraamatut Norramaast. Võite mind arvestada esimeste ostjate hulka. Kes on uue raamatu autor? Anonymous hoo väga ja seda põnevam. Siin on raha. Saatke ta mulle Ameerikasse järele, tahan väga seal eestikeelseid raamatuid lugeda, saab tehtud. Aga nüüd ma kiirustan tööle, ära unusta homne õhtust kakkus ronist. Vabandage, aga meie ilus jutt, Sibelisest jäi pooleli. Kuidas teie raadises inimene Soomes kulges? Raadios pidin esinema 20 minutit. Kui kava oli poole peal, teatas hallo preili, et ma jätkaksin, mängub, olgugi, et aeg hakkas otsa saama. Sibeliuse olevat stuudiosse helistanud ja palunud minu esinemisaega pikendada. Kui saade oli läbi, kutsuti mind telefoni juurde, kõneles Sibeliuse. Pidin 70 aastat vanaks saama, elada veel seesugust üllatust, poleks iialgi uskunud, et saan kontra passilt kuulda seesugust muusikat. Te võite lugeda mind oma sõbraks ja Soomes käies külastage mind alati. Need soovitiivustasid mind omakorda väsimatult töötama, et jõuda täiuslikkusele. Täna kohtasin jälle meest, keda võiks nimetada ehitamisnõunikuks. Seda nimetust tarvitab Theodor härra kohta, kes igal juhusel olgu kõne milles tahes oma pessimistliku otsuse langetas. Näete, nüüd ma ütlesin juba ette, ma olen pettunud. Mind ei rahulda see, sellest on ju ammu üle saadud. Ma näen oma eitamis nõuniku tihti, see juhtub enamasti kohvikus. Ta istub Werneri tagumises toas, vaatab malemängu, kuid ei, mängise, hoiab ajalehte käes, kuid ei loe seda mitte. Ta on järjekindel mees. Tal on oma maailmavaade, mis põhineb eitamisel ja ta ei muuda seda, tema see mõju, mingi väide, ta ei lase end ühegi tõsiasjaga vangutada. Ta ainus loogika on eitamine. Seda maailmavaadet võiks nimetada pisut ühekülgseks, kuid igatahes on see selge. Ma usun, ta valgustab isegi oma kortereid negatiivse elektriga ja laseb endale päevapildi asemel ainult negatiivi valmistada. Ja pärast järjekindlus peab austama meie karakterivahelisel ajal. Sealt ta tulebki. Suhkrut siin lauas kindlasti ei ole. On küll, palun suhkur. R Dets nagu meie kunst. Paha kui meie keeleuuendus. Lubage, millega põhjendate oma väidet, kui meie kunstid on niisama head, kui see koht, siis on, nad rahuldavad see peab halb olema, kui teda meie kunstidega võib võrrelda. Aga milles on siis õieti teaduse ja kunstipuudused? Puha järeleaimus? Selge aseaine, kuid on see nii paha, kui meie kirjandusmaailma kirjeldus tähele paneb. Maailma kirjandus on järelaimus, kuidas, kuidas? Ei ole midagi algupärast prantslasi aimasid järele venelased, venelasi, sakslased ja sakslasi jälle omakorda prantslased. Kõik ülemaailmne plagiaat, millest õieti kõnelete reerunud prantslased mõjustasid venelasi. Vaimuhaige Dostojevski tööd tõlgiti saksa keelde. Sakslased avastasid siini messija sündiseks pressionistlik usuõpetus kuulutati inimesest. Romaan Roland kandis usu Prantsusmaale ja küllap rändab ta sealt tagasi Venemaale. Kõik kokku räägitud plagiaat, ütleme, et see nii on. Kuid mis siis oleks teie arvates algupärane, kas meie kirjandus sellisena, nagu ta oli enne kokkupuutumist, euroop, kirjandusega? Ei, midagi, pole algupärast, kõik on enne nähtud. Mind ei huvita miski, kõik on vana ana õige. Mina olen revolutsionäär. Täiesti õige, tehke siin lauas ruumi tulevikule. Aed, roosid, šokolaad, Bach, valaga teibaga ja miine elas edasi. Kuhu edasi? Veeriku. Ma ei oota sellest midagi head, ma olen sest pettunud. Tulevikust. Te olete Tempri aktsionär, vilets pessimist? Ei, kuid mind või kulunud sõnadega peta ma mõtlen ise ja mõtlemine viib mind eitamiseni. Eitamine on ainukest tõde, midagi uut ei või olla päikese all. Ka teie ägedas pole uus mõtlemine ei aita kedagi, peab tundma, tundma, tundma mõtet, petavad tõde on tundmuses. Tundmused pole uued. Neidki on varem tuntud varem tuntud seda, mida tunnen mina praegu ühes minuga, kõik, kes on elulised, elulised pole midagi, kõik sureb. Teie manifest tegi, söövad kord, kuid söögu kui koid kord tulevikku tähendavad. Kuid praegu on mu manifestid ainsad elulised aia vaimulised. Neist algab ainus kunst, mis on võimalik meie demokraatia, suurlinnade autode ja aeroplaanide ajal. Hunnid olid demokraadid. Paabel oli suur linn ja egiptlased lendasid, uskuge lendasid. Vähemalt oli nende jumalaid Taube tüüpi tiivad. Mind ei huvita enam. Kas on siis lõpuks tähtis just silt selle kunstikohal, mida me harrastame? Kas pole loomulikum? Alles ajalugu annab, kas pole, ükskõik milline on meie teooria kui aga sisu alateadlikult ajale vastav peale vastav kõik väärtuslik. Ka mina tulen tundmuse juurde. Teie tundmus on väär, on iganenud, on ajast läinud. See on lilleline, pitsiline, šokolaadi-line, see pole tuleviku tundmus. Küll aga ütleme, futuris fotorismanni iganud. Assiis Ekspress on üle elatud, kas või ta täis, eilne päev, mis on siis teil tänane, mina, mina olen tänane päev, vaadake mind ja te näete silmapilk kuningigaviku ühel hoobil. Mina tunnen aega eneses, iga mu soon ütleb mulle, mis kell on. Mul on Raatus rinnas, on täisbaromeeter termomeetril, ma vaatan, kui periskoopidega kuulen, kui raadioaparaatidega liigutan, käsi kontenn ning mul on propellerid kannuste asemel. Ja, ja siis me jätsime jumalaga nurgal peatusin ja vaatasin tagasi. Nõunik läks Tõsedalt ja aeglaselt kogu aeg põlglikult enese ette naerdes. Revolutsioon määraga kiirustas pea püsti vehkides ägedalt kätega kui tuulik tiibadega. Mulle näis, nagu oleks seal läinud kaks algtüüpi, sest suurest inimhulgast, kes iga päev oma mõtteid kunsti arenemisest avaldavad. Meie vaidlus jäi täna pooleli, nagu ta on seni alati pooleli jäänud. Ja ma kardan, et aga igavesti pooleli jääb. Kas ma panen kohvi, tähendab vara veel? Treiman, tüüpiline helineja. Vanemuises ma nägin eile ehtelainet Kleisi Tregumanni mitte, küll ta oli. Aga seal on ilus küll. Keerulisi ornamentidega muidki ilusamaid ehitustehnilisi võtteid. Jooned on kas sirged või kaarest materjali välja töötas, räägib enda eest üks korralik teatrisaal, peabki olema mugav ja kodune. Et saaksid süveneda laualt pakutavasse. Organisatsioonid ei puudunud ka noorkotka-ist kodutütrest koosnevas paleerid. Mõlemal pool teed aga seisis sadadesse küündiv rahvahulk täis vaimustust. Eriti paistsid silma mõlemal pool teed naised oma toredais valgest pikkade käistega särgist, sinisest vihikust ja ruuge põhitooniga seelikust koosneva rahvarõivais. Sealsamas kõrval aga. Näitsik siniseid rannapükstes. Ma lähen avan pisut maad eemal ja nii edasi, kelle huuled oleks valmistanud rõõmu igale huulepulga vabrigandile niivõrd ohtralt oli seal Rõõm näha nägitis presidenti ligidalt ja seal oli teda vaadata. Minu poolt koogikeselt proua elale, muidugi pole nad võrreldavad Stockholmi omadega. Aga ma proovisin parimat leida täna. Tere, proua, ela minuga ehituseks mõned fotod norra maa, oi kui kena teist. Istuge, armsad sõbrad. Ma lähen toon kohvi kohe lauale. Olime siis kõik keele Vanemuises ja mina. Ei olnudki. Ma arvasin, et nägin sind eile õhtul garderoobis. Trumani ma ei näinud, mina olin küll, mina ei olnud, piisab sellest, kui minu tuttavad seal olid. Hommikul ruudume Ekatset keskmist läbilõike kodaniku, kes on innukas ürituste harrastaja. Ükskõik millised need üritused ka ei ole igal pool kohta teda nurgakivi panemisel, pritsimeeste harjutusel, õllejoomise võistlusel, suvekuninganna valimisel, päästearmee vabaõhumiitingule, tegelase juubeliaktusele, lüpsivõistlusele, rongi käigus. No eks ta teeb seda kõike silmaringi laiendamise mõttes ja ole kena ulatama kahvidest. Siiapoole. Aitäh. Nüüd Tartu suursündmuste keerises on ruudume, see oli väga elavus, rohked päevad ta kõikjal näitusel Vanemuise avaaktusel, kaitseliidu hoolenurgakivi panekul, tuletõrjenädala üritustel ise särav ja sätendav, nagu oleks tema kõigi asjade ihu ja istus täna hommikul Berleris viibutas kätt. Osutas vabale toolile enda kõrval ja muudkui rääkis. Tore oli hästi, rääkis too mees, tunneb asja. Kas panen napsiklaasid lauale? Ei ole vastusündmusi ju nii palju. Kuule Tuglas, palju sul neid raamatuid üldse siin riiulis on? Peaks vist üle 5000 olema? 5023. Mis need arvud, aga siin on ju kõige täiuslikum Tõnnika riiulitel. Pallis rumalam traumad raamatuid kõigest 700 ümber. Sa mõtle, milline haruldane Baltika kogu sul on, ma olen uhke oma raamatukaubandust käsitleva kirjanduse kogu üle. Vot see on täiuslik. Muide. Meil oli raamatu kauplete ühingu koosolek, üks liikmetest rääkis tõestisündinud loo, sinna oled sina, Tuglas ka segada. Teed mind päevakangelaseks, kuula, kuula. See juhtus meie armsal kallil Eestimaal. Kodanik ja nudis pea oli lustakas meeleolus ja tahtis sooritada midagi hästi veidrate lõbusat. Ta ei hakanud laulma vene hümni taid õlitanud daamega püüdnud rinnaga pidurdada liikuvat trammi. Ta oli kultuurne inimene ja tahtis lõbutseda kultuursel kombel. Siis tuli tal mõte uurida meie raamatumüüjate teadlikuste taipu. No igatahes astuste peale väikest arupidamist tänava ristil suuremasse raamatuärisse ja palus pakkida endale paberisse Friedebert Tuglase Leic pesu triikimise õpetuse. Raamatut meil vole, vangutas mees müüa oma läikivad kukalt, müüdi läbi mullusele odamegi, aga vasta, vaatate kõrvalt, seal käis vähem rahvast ja jäi järele rohkesti igasugust vana prahti. Nudis pea vabandas viisakalt ja lahkus. Nüüd siirdus ta kõrvalärisse, mille uksel uhkeldas ahvatlev loosung. Hoia raha osta meilt. Vabalon Tuglase läik, pesu triikimise õpetust. Noor punajuukseline neiu, kordas küsimust mees sellile, see omakorda kutsus kokku kõik kaasteenijad, kutsutiga juhataja. Laid, son, Reekimise happeldus. Douglas Douglas rääkis ta läbi nina. Mees, pagan. Vaadake seal õld kataloogist. Mulle on ta nimi kuidagi tuttav, Douglas. Tuglas on ju tuntud mees taanu, kirjutanud uurma kritele liivakella ja, ja raskuse vaimu nimelise brošüüri maakera külgetõmbejõust. Olen ise lugenud tema toredat õhtutaevast meele, seda rallitaevatähtede mõjust keha kasvule ja õpetab seadma onus. Ja siis kindlasti sisse mõni agar väikemees ütles suurtele onudele, et Tuglas puht ilukirjanik ja tegi kõigile kohale viibijaile. Aga nüüd tahan mina teile ütelda, et ükski maade uurimine elik ekspeditsioon ei lõpe ilma selleta, et temast osa võtnud lõpuks veel kokku ei tuleks ja ühiselt aru ei annaks, mis nemad näinud ja tähele pannud. Ning mis sellest kõigest arvata ja lenda, tulime ka meie seltsina sel õhtul jälle oma kodulinnas kokku. Et veel kord seda reisilugu läbi võtta ja meie ees laual on seesinane kroonika Mõlda söömapoolist ning tere tulemast, roosid, roosid, roosid. Oioi oli vahva ris küll. Ulata mulle fotod lähemale. Norra reis nii kaugel selja taga olevaid, et ta nagu ei usukski enam. See on praegu nagu ime juba hall. Ja, ja see ongi klikene hotell mäletatukil Me jõime seal rõdul hommikukohvi. Päike vaatas rõdu klaasuksest sisse, lükkasin mõlemad uksepooled lahti ja üha rohkem sai valgust. Trahviks sordid ja väetisele taga. Kuule, anonüümas see minu peakate püüdmise lugu, et polnud just nõnda ja minu armuasjad pole täitsa selgesti ette kantud. Nii nagu mõni teinegi asi on nagu kõverate prillide läbi kördi nähtud. Ärge teie, minu ausaid prille ülepea mitte trotsige. Need lood on ju otse nende sündimise järel kirja pandud. Teiega olete tagantjärele asja ära unustanud, igaüks näeb ajalugu omal viisil. Selle kroonika põhjal võin mina öelda, et kirjutaja tunneb mind. Ja seda viga saab parandada. Nõnda jumal paraku on küll meie keegiga lugu selles maailmas ja mina püüan sind kindlasti tulevikus lähemalt tundma. Ja ega muid mõttevahetuse meil enam polegi ja kui neid ka on, hakkame sellesse kroonikasse midagi juurde märkima. Inimene mõtleb ja räägib palju, aga ajalugu, mis jääb aasta-aastalt ikka kitsamaks nagu näha meie kooli raamatu Istki ei suuda enam kõike vastu võtta. Meie mõttevahetused kestsid nõnda kaua, et mina ei tea, kas praegu on veel täna või juba ammugi homme. Ja nüüd olen mina lõpule jõudnud ja minule pole muud soovida, kui et lugeja seda ajaraamatut sellesama tõsise meelega loeks, millega mina tema kirjutanud olen. Sest pole midagi paremat kui sealt naljaheitmise otsimine, kus ainult õpetlikku hingekosutust on taga aetud. Igasugune kaksipidi mõtlemine on seal kurjast ja Beltsipulist sela. Head kuulajad seega ongi läbi kuulatud kaheksa osa saatesarjast pealkirjaga, mis on meist vasakut kätt üle mere. See kirjanduslooliste kuuldepiltide sari valmis toimetusel möödunud aastal ja kordasime seda nüüd. Saate käsikirja autor ja lavastaja on Heidi Sarapuu, muusikaline kujundaja Silja Vahuri helirežissöör oli Külliki Valdma. Saatesarja peaosi täitsid Anu lamp ja Ain Lutsepp. Kaasa tegid veel vaariuse trupi näitlejad Indrek Sarapuu, Toomas Tross, Indrek tajuma ja mitmed teised. Pole vahest ülearune meenutada sedagi, et saatesari valmis aasta tagasi ja selle valmimist toetas Põhjamaade Ministrite Nõukogu infobüroo.