Tere õhtust. Meie kavas on nüüd teine saade sarjast, mis on meist vasakut kätt üle mere. Kes esimest saadet koolist teab, et tegemist on installeeritud kirjanduslooga. Meie iseseisvusaja algpäevilt. Sarja keskne kuju on Friedebert Tuglas, kellega koos rändame Põhjamaades eesmärgiga uurida Eesti ja Skandinaaviamaade kultuuri suhteid. Tänases saates on meie huviobjektiks Soome. Saatesarja autor on Heidi Sarapu. Tallinnas seal 20. jaanikuupäeval 1939. Siin ma nüüd istun selle sinase kauni kohvimaja akna juures ja tunnen rõõmu loodud asjust, mis on minu ees laua peal ning liigub väljas akna taga. Ikka üks inimeste edasi-tagasi käimine, meestele äriasjade ajamine ja naiste poolte keelevadin, millega nemad oma aega täidavad. Aga seda südamerõõmu, mis minul epolenelmite sest mina tunnen enesel üksipäini siis hea olevat, kui mina tean, et ma maakohas, kus olen, iga silmapilk võin äras minna. Kui aga tahan. Ja praegu mina tahan ning võin sest minu reisib, paberid on korda seatud ja minu reisipungas on võõra riigi raha ning minu süda otse jubileerib kõigele sellele mõeldes. Istudes lenda, viskan oma mõtteid sinna ja tänna ning minu lamell ainult kasvab. Käik inimesed paistavad äkki minu vennad olevat, olgu nemad siis valged, kollased või vasekarva nagu nüüd suvisel ajal pahatihti ette tuleb. Ja siis tahaksin mina, et nemad käik koos võiksid ühes minuga ära sõita. Mina tean küll, et kui see nõnda äkki sünniks, siis maa sellest tühjaks ja meri kitsaks läheks. Nii leplik on täna minu süda ja mina tahaksin kõva häälega hüüda. Oo, inimese sugu, jätke mahakäik, vaen ja viha ning oma tähenärimine bokstaabi kallal. Ja nende mina siis vaatangi Eesti vabat riiki enese ümber ja need inimesed paistavad mulle head ning see maa kaunis olevat. Aga oma südame põhjast tean mina ka, et nemad mulle veel hoopiski paremad paistavad. Kui mina siit eemal olen. Aga mina ei tee seekord oma teekonda üksi vaid meid on tervenisti neli reisimeest üks neist koguni naisterahvas. Nende mõteldes näen mina, kuidas minu armsad sõbrad, igaüks omaette üle sellesama valgustatud turu tulevad ja juba nende välja nägemisestki, paistab, et nemadki niisama selle sõidu üle rõõmutsevad. Kõik on korras, raha on taskus, homme läheb sõiduks ettekandja väike vahuvein meile ja daamile elu, millist kooki soovid? Roosat ja üks roosa kook, maasika treenikok, palun. Niisuguse laristamise juures jõuame paremal juhul ainult Nissani Kleis maksab. Kleidil on nüüd loosi raha taskus ja kuulsus peale selle mõtleriaard sa lähed ajalukku, mitte kui ajaloolane, vaid kui ärimees. Tänu sulle saab kirjamees Tuglas abikaasa elu ja raamatukaupmees Valter Treiman ette võtta pika matka läbi Skandinaaviamaade. Ja ja nii võiks ju kirjutada krooni. Kroonika Anonymous, kes on väga minu moodi ja kes juba noorest peast püüdnud võõraid maid ja rahvaid näha nii palju kui seda minu kõht kukkur on lubanud. Aga minu uudishimu EP sellest ole veel täis saanud ja mina arvan, et ma ka siis veel reisimise peale mõtlen, kui minu teine jalg juba hauas on, missugused patu eest hoidku issand, kes küll ka selle ahvatleva maailma on loonud, härrased, tehke ruumi koogile nii. Meie ühise ettevõtmise terviseks, meie ainukese daami terviseks, kellel tuleb neid pika aja vältel välja kannatada. Kui mitu aastat lehtri räägitud ja ikkagi ainult litsemisega lõpetatud pole olnud seda eeldust raha. Ja kui nüüd see reis ometi teostub siis tänu ühe kaaslase raha õnnele tänu talle, et ja mida öelda ilusat ilma. Ilmsiks kuigi meie selles ajalikus elus üht ja sama ametit ei pea, meil käigi siiski raamatut. Tegelikult tegemist on, mina usun ka, et meie, mitte nii palju oma ilmaliku tarkuse, kui alandliku meelega rahul oleme. Mäletad. Klais, kui meie läinud talvel ikka skandinaavia reisist kõnelesime mäletal raiusin sulle vastu, et see pole maa ega miski. Aga eks me nüüd näe, oma silm on kuningas. Mina rõõmutsen sinu vastupaneliku meelemurdumise pärast, ega minagi viitsinud oma raamatute juurest ära tulla. Tahtsin nende juures edasi istuda, olgu meri ära sõitvaid laevu kas või kuivalt täis. Aga eks maitse lugemine veelgi enam, kui mõni aeg eemal oldud. Nõnda on sööks kaunis jällenägemine, mis peab kestma järjestikku mitu nädalat. Äraseid vaata kuu tõuseb hele plaatina. Selline kuu nagu udu liinikust rullub ta välja nobedalt keereldes visates enese ümbert õrnu rõsku. Loore. Lüües õhetama puhkedes punema keskavarusi nagu valmiv vili ja tema all Valendavad pehme voodina ta rõõmsad linikud kaalid, Jamuurid kuuneitsiliku valge voodina ning pidulikuna ja puhtana algatama hõbedes teekonda nagu jumala. Pale läbi sinimustade avaruste üle magavate mustade maailmade. Nüüd aeg on käes läbi raiun ma nüüd köied ja lasen oma laevateele väsinuna maast ta kannab tõsist ja veel enam tema rõõmudest tahan ma minna pettununa inimkonnast, oma sõprust ja veel enam oma vaenlasest tahan ma lahkuda tüütununa olemisest ta mõistatusest ja veel elavda, mõttetu, sest tahan ma kaduda ja hääbuda jäljetuna. Nüüd aeg on käes, üles vinnal ankrud, et lasta oma laeva olemas tuse lõpmatult merede poole täis ääretut, janu, tahan ma rutata sinu poole. Oi olematus täis kirglik. Kui igatses, tahan ma kiirustada sulannale. Oi, olematus täis õrna. Õllevärinat tahan Enso sülle heita, kui laps oma ema sülle, oi olemata tus. Oi magus sõna olematus, oi magusad unenäod. Olematuses. Nüüd aeg on käes, nüüd üles reisipurjed. Nüüd üles reisipurjed, nüüd teele tummadeiga sustega veel tummemate kauguste poole läbi sinimusta avaruste üle magavate mustade maailmade õrnas hõbedases Elenduses. Sest vaata, kuu on tõusnud maakera tagant laatina värviline täiskuu on tõusnud. Soome lahel kuigi randadel paistab seal 21. jaanikuupäeval ja nende Laamandma kõige kõrgemal laevalael ja vaatlen seda maakaardi muutumist enese ümber. Nendeks tähendaks, see seal on siis Tallinn, mis jääb ikka väiksemaks ja väiksemaks ning viimaks oma tossu sisse kaob siis seal on Pirita, Viimsi ja see Naissaar kuskil vist iseäranis palju naisi ei ole nagu heade meestelgi just häid mehi, aga seesugused on need nimed. Ja keik aeg venib vasakut kätt, meie kalli Eesti vabatriigi rand oma metsade, põldude ning inimeste elu asemetega. Kohvid sinul hästi läheks, nende pean ma ikka mõtlema. Ja mina. Ma olen nii muretu ja õnnelik, et mina igavesti tahaksin nõnda jääda ning ainult neid kajaka lindusid vahtida, kes otsekui reisimeeste lustikson seie taeva alla pandud. Ja parem siiski, kui nemad otse sinu pea kohal ei lenda. Kuula, mis leht kirjutab. See on juba mitu põlve Eesti meremeeste kombeks oma laevamudelit pudelisse teha. Nii on neid pudelis laevu igasse ilma otsa tekkinud, sest kuhu eesti kultuur ulatub, sinna ulatub temaga ühes pudelis laev. See olevat ühes Ameerika lehes ilmunud. Mis sa sellest arvad? Usun küll, pigemini seda harilikult siin nagu eesti kultuur ulatub temaga laevad pudelis kaasa tulevad kui seda, mida August Grinbergi arvas. Mida sa silmas pead? Trinberg ütles, et imelik kultuursel eestlasel talve on parem viina pudeliku püssiga läheneda ei tea. Palju talle selle mõttetera eest maksti? Honorari on mitmesugust. Minu vanaisa tegi paruni koera peale laulu ja sai selle eest talli juures 25. Samuti on seda kuulsustki mitmesugust. Minu tädimees oli suur laulik ja teda kutsuti kogu kihelkonnas möla Mihkliks. Mulle tuleb meelde, kuidas Promet ahastas Postimehes meeleheitlikult eesti kunsti saatuse üle erilise suhkruse vaimustusega rääkis ta kalleinist. Inimene võitleb rahvuslikkuse eest kunstis. Noor-Eestit ei sallinud ta silma otsas. See, mida kitsamas mõttes Soome rahvusliku kunsti ise ärasuseks peetakse Olgalleelne enne palju võõraid arhailise etnograafilise kunsti mõjusid vastu võtnud ning oma iseloomukohaselt ümber sulatanud. Ta sõitis koguni Aafrikasse neegrite juurde, et Kalevala illustreerimiseks primitiivne leida on ette vaatamata Galleni kitsalt rahvuslikust kunstist või mingist põhjamaisest realismist kõnelda. Kas rahvusliku kunsti tunnuseks pole siis Vanemuine Kalevipoeg või manala nime uusi pidamine puudu on veel kodused kadakad. Milline Najeviteet? Meie rahvamuinasjutt lauludes muusikas, kõiges selles on juba senisedki tähelepanekud, võõraid mõjusid ja laenusid avastanud. Euroopalise kunstihariduse külluse üle pole ühelgi meie kunstnikul eriti aga bronetel mingit põhjust kaevata. Kuidas võtta? Tema kompositsioonid on väga rahvuslikult mõeldud, kuid oma senise lohaka joonistusi ma ütleks halva maitsega. Just ei pääse Prometi isegi Eestis kaugele. Ma arvaks ta rahvuslikus kunstis valitseb halvemat sorti saksa kunsti mõju. Kes kõigepealt mitte kunsti otsivaid Isamaa-alust Nendest tulevad ainult meie tulevaste perekonnalehtede illustreerivad. Kuid nendega pole meil mingit tegemist, mu daamid ja härrad, aeg on lõunatama minna. Oleme juba Soome vetes, ei, veel mitte. Noja, eks sina tea, paremini. Soomet ilma välismaadest kõige paremini. Kui ma talved lõuna pool veetsin, suved ikka Soomes. Muide, Kesk-Soome lahte umbes Rakvere ja Kotka vahel seisab meres kõrge kaljusaar. Mis sina, Põhtu lähenevale meresõitjale vastu kui hiigelvalaskala selg. See on soomlaste suursaari, eestlaste Kõrgesaar, paar, kümmekond versta pikk, poolteist lai. Nii Eesti kui Soome Randon Vesta 50 lähema naaber, areni 25. Saart ümbritseb sügav meri, millel vahupäised, lained kohisevad. Kui aga tüünel suveõhtul üle vene parda kummardada siis mustavad tõmmus sügavuses hukkunud laevaosad kui tundmatu loomaluukered. Kord, kui polnud veel tuletorne saarel oli selle ümbrus häda ohtlikumaid kohti ja saareelanikud palvetasid, nagu paljud teisedki Randlased igapäevase leiva kujul taevaisalt ka tormi, iga hukkunuid. Laev tõi varandusi nende randa. Nüüd on ajad muutunud. Karel lõkendavad rahuajal hiigelpaagid ja mereselga künnavad uue aegsete Aurikud, hoides sihti Peterburi-Narva Viiburi poole. Saarlased ise aga püüavad silke hülgeid ning teevad sõitusid Eesti ja Soome randa mõistes peaaegu mõlema maakeeli ühteviisi. Sel saarel veetsin kord ühe oma maa paasuvedest. Milline unustatud maailmanurk? Kust ometi suured mereteed kätte paistsid. Milline peidupaik täis päikese, Helenduste tuulist avarust üle õhetava merekauguse lumivalged, lubjakivirannad, lillenurmed, kalju lohkudes ja päikeses põlevat mäe mälu, et see oli minu maailm. Kuid siis hakkasid silmad seletama mingeid raame, vaatevälja otsutus kauguses. Rannad põhjas Soome lõunas Eesti oma. See oli ainus koht maailmas, kust mõlemad rannad loobil käte paistsid. Kust võis näha, et meid üks ning sama päike soojendab ning ühed ning samad pilved meie taevastumestavad. Seistes kehaliselt mõlema maa vahel, tundsin kuis ka vaimselt. Mõlemad olid mulle ühteviisi lähedad. Sünnikodumaa lõunas. Kibe ja armas, päikeserikkam ja pimedam. Ning vaimu koduma põhjas. Hõbe, unistuslik, valge öine siniJärvile. Kui kuld, erinevad keeled säravast, Kärne talle päikesele valla leepsinussili o niiske õnnelik munnid. Sadu on lõppenud. Sadu on lõppenud õitsengu hoos, kirjavad nurmed, kõike, mis päikene annab maa. Muld nüüd kannab tuhandepäiselt näen väljunud, pillinud koos. Sadu on lõppenud. Sadu on lõppenud, nüüd virgusin ma. Helkivaid lõngu ämbliku kudumus võrguks näen üles sill. Sülele mind äärt homme enne kui surm, nemad sulgenud, vaadata julgenud, silmad o niiskema muld täis õnnistus. Sind sadu on lõppenud. Kelle värsse sa lugesid? Ühes Soome-Eesti silla rajaja luuletus on see. Tõlkinud on Ants Oras, selge Aino Kallas. Mitte Aino Kallase raamatut, sina oled. Tõlkinud vist 10. Mind pole kunagi huvitanud tavaliste teoste tõlkimine Aino Kallase töödes, tema stiilis ja aines on erilist, mis jagab innukust. Tema ajaloolised jutustused on kirjutatud arhailisest keeles ja pakuvad tõlkijale nii vaeva kui huvi. Olen enne nende tõlkimisele asumist tavaliselt süvenenud meie vanemasse vaimulikku kirjandusse. Telkimistee on teil vastastikune, millal ta esimese sinu tee tõlkis? See oli 1908. aastal. Kõigepealt olid katked jumalasaarest, hiljem novellide kogu. Aga nüüd ta kirjutab juba ise eesti keeles ja ikkama. Ma arvan, et Aino Kallas ei oleks ilukirjanikuna üldse ärganud ilma Saaremaale minekut. Ja nagu ta ise rõhutab isegi täpset daatumit ja mainib, kus ta äkki Saaremaa ilu ja mineviku mõistmisele tuli. Ilma Saaremaata ei oleks seda Aino Kallast olemas. Välja sinna sinna ja päikesekulla merre. Hommikust õhtuni helisevad laulud, tellisin mandoliin, valge puri Valendaks sinises kevade õhus. Aga kui saabub öö vaikne, sumeneb unistus. Kevade täitu pisut udune ja kui mitukümmend õrne kuud paadi nina ees veepinnal helio nink puruneb siis tõuseb igatsus rännata mööda seda hõbe hiilgavat teed igavikku. Ja kajab laul. So ahjundaadike. OBD puruneb helides teravate lintidega ja iial ei pääse paadi nina ta pinnale. Aga hing igatseb endiselt tunnistus maa järele ning huuled sosistavad. Jõua paadike. Kullastes viirudes laienenud hommikune valgus lõõs. Kuidas läheb laod rõõmsaks, kergeks, kuis ühetavad õrnad sinised pilved? Uuele elule tahaksid kevadega, uuele elule, võimsale ägevale, mõnda, kuid päev, mis on tõusmas. Kuusk kevadel kuus, järgmise aeg. Uus päike, Moigatsuste tuline täht. Sinu kullast teed mööda tahan Marutata sinu tulistele pilve lippudele truudust vanduda. Kas lähete kaasa lööma? Neiust tulime, võtaks ja midagi kergelt või meiega valik, eriti suurale. Kohvi ma ei võtnud, sest jälle pakkusid nad seda, kondenseerub piimaga. Meil olid päris huvitavad härrased, lauas üks noor inglane, kes aga toredat saksa keelt kõneles ja teine lauas oli üks Riia härra. Teda huvitas kangesti see protsess, kuidas maakera üks kord päikese sisse kaob. Härrasmees leidis nii palju astronoomilise võimalusi ja usub siiralt et maakera seest tuld täis on. Meie koos hiiglasega moodustasime vastasrinde. Hingla läks nii hoogu, et palus mult isegi sigaretti. Ta olla niisugune eesel, et unustanud tubakamaalt kaasa osta. Muidu oli aga päris paljudes maades käinud, ütles, et iga Berliini tööline, niisuguseid kortereid lagunevate Londonis ja Pariisis on seal autodeks, peaks õige suurte nõudmistega, härra. Aga eks see oli suur vaatenurga alt nähtuna. Lähme siis meiegi Elo huvitavaid lauanaabreid otsima. Vabandage, on need kohad vabad. Sina, Tuglas. Milline meeldiv kohtumine. Tervist, proua Tuglas, professor sõderberi. Tõesti. Oh infimmine, ütlete, millal viimati kohtusime. See oli kolm aastat tagasi suvel kui see mai lõpus sõitsid üle lahe, et osa võtta uurijate teadlaste päevadest Helsingis. Ja, ja mäletan jah, olid kõledavõitu ilmad ja võrdlemisi vähene tähelepanu laiema üldsuse poolt, aga peremeeste korraldus, kus neid külalislahkus ei jätnud juba midagi soovida. Hea seegi, vanu tuttavaid oli seal palju ja kongressi kõige väärtuslikumaks tulemuseks osutusidki vahest muljed mõttevahetustest ja eriti südamlik oli sinu pool veedetud õhturaamatute ja Tartu mälestustega. Kuidas abikaasa elada? Tänan küsimast kenasti. Ja kuhu teid laev viib? Glebs istun norra, oi kui palju aastaid oleme sellest rääkinud liiga kallis maamehe jaoks, nüüd Reisneyb ometi teostvat ja tänu ühe reisikaaslase loosiõnnele. Teid on siis mitu peale siinviibijate veel ajaloolane Richard Kleis raamatukaubanduse ala tegelane Walter Treimann. Seltskond, kellega varem koos esitud Muide, kui söögisaali sisenesime, vaatasin eemalt kassimir Leino moodi mees istub selles lauas. Seda on mulle küll esmakordselt. Elo fantaasia on rikkalik, mina olen seda meest Eino Leino vanemat venda näinud kunagi Helsingi üliõpilasmajas luuletaja austamisõhtul. Ta sai parajasti 50 aastaseks, aga oli juba loominguliselt väsinud boheemlane, mingi ületamatu maailma mure mõjul. Ja paar aastat hiljem ta suri. Olin ta matustel, kui kirst oli juba hauas, astus noorem vend Eino selle äärele, peatus nagu oleks tahtnud kõnet alustada. Siis aga osutas käega alla ja lausus ainsad sõnad. Seal sa nüüd oled. Klassikud olevat surnud. Nad olevat midagi formalistlikult mõistuspärast me ei pääsevad neile psühholoogiliselt enam lähedale. Aga ometi imestlevad, pärivad nad tihtipeale just nagu meiegi tänapäeval. Ja mis tooks meid üksteisele lähemale, kui mitte ühine imestus ning pärimine. Härraste derberi, te olete kindlasti teadlik sellest, mida teilt nüüd küsida, et mispärast alistas Sibeliuse Kalevalastama esimeseks kangelaseks just kuller. Ja selleks oli kindlasti mitmeid põhjusi. Teema oli talle mõneti lähedane. See oli teda huvitanud juba kooliajal. Ei tundu võimatuna Sibeliuse, kes oli ise orb kellel kogu lapsepõlv tuli veeta sugulaste juures, Enda oma sisimas, just nagu oleks samastanud kuller koga kui see ei olnudki. Niisiis pidi kuller lugu juba põhiomaduste poolest noort heliloojat haarama. Poeemi üksindusmeeleolu ja kauge, muinasaja võlusündmuste dramaatilisus ja ja esmajoones sünge saatuslikus, mis kuller Voloos esimestest kuni viimaste värsiridade nii valitsust tema helides kohisesid, kosejevia, ohkasid Laaneid. Tema hingejõul ärkas kalevipoeg, kuller või uuesti ellu, koges oma kibedat noorust ägi jumala lühikest armuelamust lõppevat vapustavat dissonantsi. Ja heitis end viimaks mõõga otsa. Kalev v? Kaljo v. Kaljo vald. Selliseid pseudorahvaliku nimega koha leiutisi Veldman oma pseudomütoloogiliste jumalate ja kangelaste asupaigaks. Seda oleks võinud mõista pusliku olümpasena. Kreutzwald ei kasutanud seda kalevipoega koostades ometi mitte vaid lähtus tuttavatest traditsioonist. Muiste leiti Kalevalas kange meeste kasuida mitmes külas kasvama ees. Sestap tõusis kuulus sugu kange kalevite seltsi. Igatahes sisaldas juba Felmanni leiutatud nimi mingit soome poole viitavat tendentsi Kalju vesi. Ja oleks huvitav jälgida, kuidas see nimi järgnevate kümnendite jooksul üldsuse teadvuses Soome nime sünonüümiks kujunes. Kalju vald. See nimi pidi tähendama vist midagi väga luulelist ja soomlastele meeldivat. Ma arvan, et meil ei jäänud muud üle, kui õlgu ehitada sest esmajoones ei saa me seda poeetilist nimetust teisiti mõista kui kiilaspäine võim, aga vähemalt seitse 80 aastat on sellega meie kirjandust magestatud. Jää soomlasi. Tuntud aga lähme versibelise juurde tagasi. Olen kuskilt lugenud, et Sibelis juhatas sajandi alguses üht suurteost nii Riias kui Tallinnas imp, trump, too nime all. Ega see kõigile tuntud fin ländjale. On küll. Sellel on omamoodi ajalooline taust. 1899. aasta sügistalvel tähistas kogu Soomemaa ajakirjanduse päevi mille jooksul korraldati peoõhtuid ja loterii siit ajakirjanike abistamise fondi heaks. Pealinna koorekiht kogunes hiilgavale peole Rootsi teatris. Peoõhtu peanumbriks oligaarloberg pommi lavastatud elavate piltide sari Soome ajaloost. Noor Eino Leino koos Jalmari Finnega oli kirjutanud elavatele piltidele teksti. Esimene pilt kujutas väina öise laulu ning Kalevala, kui pohlarahvas seisis tema ümber. Teises pildis ristis piiskop Henryk noort soome hõimupealiku ja teised seisid järge oodates ümberringi. Seejärel siirduti turukindlusse hertsog Johani õukonda. Peale hertsogi oli seal ka ta abikaasa Katariina loonika. Mõlemad kinnitasid Soome rahvale oma sõprust. Neljas pilt tuli sõjast. Gustav teine Adolf stseeni keskne kuju seisis oma ohvitseride ja sõjameeste keskel. Sellele usuvaimustust ja sangarlikkust tulvil seenile järgnes täiesti teistlaadi pilt, mille Berg bum ilmselt oli meelega kavandanud kontrastiks toredale lõpusseinile. Emake soome istus oma lastega kõrgete hangede vahel külmetavana näljasena. Viimane pilt oli kõige tähendusrikkam ja selle mõtet ei saanud mitte keegi vääriti mõista. See kujutas nimelt Soome ärkamist Aleksander teise valitsemise ajal. Selles esinesid ruune päri Lõnruutes Nerman, igaüks neist täitmas oma suurt rahvuslikku ülesannet. Nendest veelgi tähtsamad olid esimeste maapäevade neli esimeest Soome iseseisvuse esindajat, kes ainuüksi oma olemasoluga väljendasid tumma protesti vene võimukandjate ebaseadusliku käitumise vastu. Isegi rahvakooli lavastuses meeles peetud. Kohal oli ka esimene vedur meenutamas, milline tähtsus soome ärkamises oli raudteel? Sellele patriootilise sisuga piltide sarjale komponeeris Sibeliuse muusika, mis hiljem avaldati kahe süüdina nimetusega ajaloolised pildid rootsi teatripeoõhtul aga ei saanud tsiviiljust selle eest kuigi palju tänu juhtus nii nagu karjala süüdi esiettekande ajal. Publik oli elavatest piltidest nii vaimustatud, et ei märganud muusikat peaaegu üldse mitte. Publik oleks kuulanud palju tähelepanelikumalt, kui ta oleks teadnud, milline suur au talle osaks saav. Elavate piltide finaal ei olnud nimelt midagi muud kui Finlandia mille patriootiliselt paatusel ei ole kindlasti midagi võrdset kogu muusikaajaloos. Ürgses jõul kerkis tema hinge sügavusest soome rahva protest. Ja see protest kostis kaugele. Surve aastatel oli selle avalik esitamine Soomes koguni keelatud. Söömine väsitab, laev hellitab sind jälle magama. Naljakas, et söögikorra alguses kohe mustikasuppi pakuti. Päris korralik laine on, lainete asjus lähevad arvamused lahku sest see ripub igaühe konstitutsioonist elik põhiseadusest, kuidas tema ennast siis tunneb? Minule on see küll üks hirmus asi, kui vihane maru käib ja ö merd ning laeva katab ega ole ühtki randme käepärast, kuhu võiks varjule minna. Aga meri otsekui teaks seda ja ajab ennast ikka kõrgemale ning möirgab nagu maruhärg. Siis keerlevad mastid taeval. Laev ragiseb igast tõmblusest ja rüüpab kord ühe, kord teise pardaga üheksandat lainet oma hukatuseks. Aga tema sisikonnast kostab peekonikastide ja või tünnide raksu veeremine otsekui Joonase kisa valaskala kõhust. Ning ainult su vaimusilm võib ette kujutada, mis sünnib säärasel pilkas pimedal ööl veel pimedamasse süsimustas söepunkris Troimal. Sinus on Tuglase mõjutusi. Mina võin merd imetleda küll ja temale kiitustki laulda. Aga kui tema vihane on, siis ei taha mina temaga mitte lähemalt tegemist teha. Keegi kobiseda ukse kallal. Treiman, kas sa näed ust lahti kohe kohe? See on ju meie sõber, ormusson. Kus proua on, on siin alles pime. Elo jäi veel natukeseks juttu rääkima, kas sõbrad juba magavad? Visklene, muide, mida sa Treiman eile unes nägid, Agan, seda tead. Ei mäleta. Igatahes visklesid sa küljelt küljele ja käratasid aeg-ajalt toller Vetter. Mulle tuleb meelde ormussoni unenägu romaani lõpus. Missugune see uni oli? Niisugune oli see uni. Vaevalt olin sängi heitnud, kui mind imelik grammitus Valdes. Madrats tundus kõvana, katsusin seda läbi puulune käega, see oli päris puu kõva. Mille peale inimene küll magama peab? Hoiab kogu öö kätega kinni, et maha ei kukuks. Mu süda tuksus viha pärast, ime kõvasti tuksus, nii et madrats Gabises või vabises madrats iseenesest. Ma pidasin mõlema käega kinni. Madrats liikus ikka. Kus laskis juba äetšerkki, see oli hobune. Ma istusin sirgelt sadulas, surusin jalad jala Rausse ja lasksin traavlitaga lennata, lask sillaga lennata. Uhkustunne tärkas minus ja mu mõttelend sai jälle tuult tiibadesse. Milline mõnu on maitseda elu, häid ande, olla aristokraat pealaest jalatallani, olla noor ja julge, olla geniaalne pää laest jalatallani vaimust vaesed, käänavat su eest maanteekraavi ja noorte neitsite magusad silmad palvetavad su poole. Sina aga kihutad kui Parssipal. Ja kui don Juan läbi elu korraga tundsin ma, et mu hobune komistas. Keegi tõmbas hobust hännast, kes usaldas mu hobust hännastamata. Ma vaatasin taha ja nägin saunamee saadamat, kes mu järel jooksis valjad käsivarrel ja ühtesoodu häälitsedes soku soku, soku soku. Ja samal ajal nägin ma Helenat Marioni ning Johannest. Hellele ja Maarja naersid kõvasti ning näitasid sõrmega mu pääle. Mis peaksid ometi naerma, imestasin ma. Korraga jahmatasin. Ma tundsin enese oma vana tuttava ratsu seljas istuvat oma puuhobuse seljas, kes elektriga jooksis. Helene naeris tigedalt. Don Juan sõidab puuhobusega ja Marion sosistas põlglikult. Parssifal liigub elektriga. Ma läksin häbi pärast maa alla pugenud. Ma tundsin ahastust otsekui unes. Johannesel oli niisama piinlik. Ta pilgutas silmi ja muutis näoilmet, võttis paar korda silindri pääst digikätega liigutusi ja ütles siis piinliku naeratusega, et seisukorda pehmendada ja selle vastu õieti inimliku ja lõbusalt seisukohta võtta. Härra ormusson teeb nalja. Jah, ärge uskuge, ta teeb ainult nalja ära. Ormuse sõnul üleüldse suur naljamees. Kuuldu oli teine saade Heidi Sarapuu koostatud sarjast, mis on meist vasakut kätt üle mere. Kaasa tegid Anu lamp, Ain Lutsepp, Indrek Pajumaa, Toomas Tross, Indrek Sarapu. Helirežissöör oli Külliki Valdma. Muusikaline kujundaja Silja Vahuri. Kutsume teid kuulama sarja järgmist kolmandat saadet nädala pärast kolmapäeval. Kuulmiseni.