Tere kena, pika nädalavahetuse jätku. Mina olen keelesaate toimetaja Piret Kriivan ja tunnistan, et sel korral tuleb keelesaade teisiti. Sest kevad on tulnud kevadisi luuletusi eesti luuletajatelt ja õpilastelt, raadio arhiivist koos Raimond Valgre ja eesti muusikutega head kuulamist. Kas on lennukeselmuret? Kass on linnukese mure? Ei ta nälga sure. Päike, kes hooletusse lilled jättis, kes jättis lilled päikse kätte? Küll on valus kevadel elada Helendada ja üksinda halada. Küll on valus kevadel elada. Puud ja kevadtuule käes nagu tule käes. Puu on raagus veel ja meel nagu tuule käes. Lind seegi eksib muru peal, nagu tuule käes. Haljaks Taage läheb maa halliks. Peagi tuule käes. Kui tagasi minna oma noorpõlve luule juurde, siis ma nagu noor inimene teatava bravuuriga annab enda portree. Ja see minu tolleaegne portree ja võib-olla ka üks minu populaarsemaid luuletusi rahva seas on. Minul on karvased sääred. Minul on karvased sääred, karvane rind, kogu küla peab ahviks mind. Minul on õige jämeturve põhja hääl, õhtu hilja, koik on kodumäel. Aga mu süda on vaba, vaba kui lind. Siiski linnuks ei pea keegi mind. Kui oja ennast alla hõiskab kingust siis lumipaberina rebeneb. Need lendavad, kui linnud pääsenud lingust. Puupaljana nüüd nagu häbeneb ja raputab end pungi täis kui käiksest. Ning lepa Urvastikust häbeneb pruun punast villa. Kuna noorest väiksest kuld udarlisest piima voolab kõike toites. Et pakatele mult, kui tabad täiksest. Tuul pühib ladvastikust sinilaites nüüd alla rohtu musta räästapilli ning rohi kikkis kõrvu hao koites ju kuuletab ja ootab ootabi lilli. Sõjas ta tuleb kevad, teisiti juutjuu ja teisiti see aasta teisiti ja kevad teisiti ja teisiti ju teisiti oopis teisiti. Nii palju lae rulllinde lilli, tall ja päikest. Heletumalt päikest. A ai. Tatralööb lahti hõbedase pajukoor, võin teha 1000 1000 pilli. Puud ja ööbikud kuursaal nututa moos, sõrmed 100 villid, tuutu. Kõik metsad niidud ainult hullata, siin magatalzin seal, kus susi. Palju õhtupäev võib kullata sa jagada kallistusi. Qqqq suus. Ja ö. On ainult väike valgusring, mis kiusab, kutsub. Kutt ja sind Moing, kun peatab, seisatab kind ja. See aasta tuleb kevad teisiti q ja teisiti see aasta teisiti kevad, teisiti tuleb teisiti. Tõug. Teisiti. Kevadel au Eino Leinot lugedes. Tõest on nagu laiemalt merel, tuul käiks noorte ja vanade üle on nagu hulk kurbi ju, pakatan pool. Ööbe avab kevadele süle. See ligemale nagu kannaks kõue. Mis põksuma lööb iga palava põue, kel kõrvad on kuulda. Nüüd kuulgu, löö silmad siit ümber, sa kodumaa, vaata õhtu ja hommikupoole. Kes suudaks, kes suudaks veel kahelda, et kevadzee ajanud kõik voole, kes tõrjuks veel tagasi kerkiva aate, kes kustutaks ära Me süttinud vaate, kelle silmad on näha, see nähku ei kannata kauem silmavees. Me kodumaa kurdab ja nutab. Las tööle, nüüd kiirustab iga mees ja tegude põllule ruttab. Me künname uuesti söötide, pindame, külvame lootust ka vanasse rinda, sest tõuskem kõik vabad ja noored. Sest tõuskem nüüd noored. Meid ootab see maa ja küsib. Kas tuleme juba? Kõik tuled, mis on, pangem põlema. Et sära saaks kodune tuba. Sel valgel me nooruse pidugi peame sel valgel mees siiki üles nüüd seame. Ja tööle. Siis võtame välja. Ei suudame kõike küll muuta veel sest palju on orjade sugu kuid eemal seal koidu ja Kinkude teel käib hõiskeks üks imelik lugu. Tõeks tõuseb kas tootus ja luuleloo luba? Kas kale seal tagasi tulemas juba? Mis tuliselt tuksetab põues uus kevad, see lauljate uutega Suu saan hõiskama, juhatud ilu. Nad laulavad selles, kuis lehitseb puu ja leegiks lööb talvine vilu. Nüüd tõstame kõrgele nooruse lippu ja näitame kõrgemale veel tippu. Kas nüüd või ei iialgi. Noored. Elas elas uisa unes pesa Palmis, siis munes sinitähnilise mune ikka Nad ei ole. Kuni ärated said tema. Nüüd ju hellameelne ema pesa põhjas, murdunud koorest oma lihast-verest noorest, tundis kõhu, haldab ploomi, pehmeid paljaid imeloomi. Taipas lendu kinni kivust sääsekärbse kõige ihust kõikkis mahtus suhu suhu puu üles-alla puhu nokkis maast jahmis õhust aetud viiest kuuest kõhust. Oi neid põhjatu maid, suid vajas söötasitkeks luid. Selgas sulist sooja kinda taha lusti liikus 100 tiivad külge laulu rinda. Et see tõuseks ja see tõuseks erk ja vaba. Jaan Kärner kirjutab luuletuses, kui tulebki, tahad, alljärgnevalt lahkub talv ning tuleb kaunis kevad. Õitseb kullerkupp ja kassikäpp. Veedia tuuled soojalt kohisevad. Teeb mu kodus pesa kärbsenäppe keset metsa, haavaõõnde aasi. Varjatud ning vaikne tali saab ja siis suure suveni lase laulvat elu sülest vana. Istun seal ja kõik on nii, kui ikka sama rahulik ning rõõmus rutt. Ja mu mõte koorib lahti pikka möödunud noorust kadunud ajastut. Ja ma leian seal veel vanuigipilgu, mis, kui suvetuul nii leebe käe, mis kandis päikest minu ligi. Neid mälestusse kurvaks teeb. Aga siis, kui tuleb jälle kevad, õitseb kullerkupp ja kassikäpp kutsuvad mind haavad helisevad, hüüab väike lind, see kärbsenäpp. Mina olen Kaarel ja esitan teile luuletuse, mis on kevad? Kevad on soe ja kevad on jaekevad, on üldse üks mõnusalt maa, ärkavad lilled, vulisevad veed ja lumest vabad ja saad, kui teed nüüd seina, haaras pikas reas õnge ellukeste valgete jad. Mina olen Raul ja loendile luuletuse kevade tulek on jälle kevad, taas lund ei ole enam maas. Tuul ei ole enam vali, sest möödunud on talitere, mina olen diviis ja ma esitan teile luuletuse. Kevad. Nüüd lumi on läinud maast ja kevad on tulnud taas. Päevad on pikemad ja ööd on lühemad. Mina olen Kädi ja esitan teile luuletuse, kevadpäike paistab kevadlõhna haistad. Kevad imeline on, näe, seal hüppab väikega, on linnulaulu, kuuled kaasa, laulavad su huuled. Kevad tagasi on taas jälle ilus. Allas. Mine areng Järli ja esitan teile luule tussegevad. Kevad tulnud taas, särab rõõmust taas. Kõik ootasid ammu kevadet, et juua puhast allikavett. Kõik linnukesed tulevad lõunamaalt tagasi, karu ärkab hästi ja ütleb hästi, magasin linale liis. Esitan neile luuletuse. Kevad. Kevad tulnud taas ja lund ei ole, maas on palju päikest, õues mul süda rõõmus, põues kõik lehed puhkenud puudel ja naera köigisudel. MINA OLEN Kirsike, esitan teile luuletusekivad. Juba lumi sulanud ja kevad saabunud aias õitsebki ellu. Adest rõõmu tunnevad. Mina olen Erko ja esitan teile luuletuse. Kevad. Välisukse lahti, teen, vaatan väljas, kevade, kevade on ilus aeg. Õitsele lööb kogu aed, pungad, puudel, tärkavad, kevadlilled, ärkavad. Tulin tuppa, silmad jätsin õue päikse kätte ilma silmadeta. Tuppa tulin uksepakul, komistasin päris pimedana hetke pärast, silmad tulid õuest järele, naerdes peos neid hoidsin päikest triiki täis. Südasuvi sügiseni silmadesse jäi. Andres Vanapa, Kalju Lepiku, Marie Underi, Henrik Visnapuu, Gustav Suitsu, Jaan Kärneri, Juhan Saare luuletusi lugesid, Endel Padrik, Kalju Lepik, Aino Talvi, Voldemar Panso, Karl Ader, Juhan Saar omaenda luuletusi kevadest lugesid kunagised Rapla ühisgümnaasiumi õpilased. Raimond Valgre muusikat esitasid karavan Modern Fox Trio naturaale Henn Rebane, Tiit Paulus ja instrumentaal ansamblid. Niisiis tõesti kevad on tulnud taas nii nagu on aegumatult tõdenud Heldur Karmo, Eve haugi ja In swing bändi esituses. Olge terved, nautige kevadet. Valge ja püüab keere kõrvu, siin on kevad tulnud. Nii rõõmsana. Nüüd jätkub valgust ka e-d ja ja talvede usk su kõrval ka laulu.