Tere tulemast kuulama saadet, lood ja laulud, meil kavas võib-olla natukene selline mõtlikum, naiselik emateste vibratsioonidest kantset saade, sellepärast et tänaseks külaliseks on Hedvig Hanson. Tere tulemast stuudiosse. Tere aitäh kutsumast saatejuhiks ikka Maian Kärmas ja üritame siis noppida need lood sinu seniselt muusikuteelt, mis just sinu jaoks kuidagi märgiliselt. Aga enne kui me selle teeme, siis ma pean ütlema, et tegelikult see ikka väga tihedalt plaadistad. Sest kui ma vaatan 90.-te lõpust kuni siiani pea iga aasta või üle aasta, oled sa plaadi välja andnud, kuidas sul on õnnestunud? Sellel on nähtavasti ka oma põhjus, jah, ma olen sellele mõelnud ja paljud minu tuttavad, kes tegelevad näiteks popmuusikaga, imestavad, seda austavad seda too, sul on ikka selline loominguline juba pagas. Aga see tuleneb sellest võib-olla, et ma olen pühendunud omaenda muusikale, ma ei tee teisi asju. Ja siis seda, nagu ikkagi koguneb ka. Et ma ei tee muusikale, eksju, ma ei esine siin-seal, mul ei ole liiga palju tööd. Ma öösel magan rahulikult, ei laula ööklubides ja sellest jääb nagu see energia üle, mis ma arvan, et paljudel popmuusikutel võib-olla jääb puudu, et see võimalus aeg süvenemiseks, et sellest, see on vist tulenenud. Ja kui minna ikkagi alglätete juurde tagasi, siis sa oled mitmendat põlve ikkagi kunstiloome ja esinemisinimene. Kuivõrd see tundub sulle, et see on selline paratamatus, kuivõrd see oli ikkagi sinu enese valik, et sinust sai laulja? No hea küll, Novella Hanson on sinu ema. Aga kuivõrd sa tunned, et see oli kuidagi lihtsalt sinu eest ära tehtud valik või oli see sinu väli? Ma ei ole kordagi mõelnud nii, et see oli paratamatus. Et see kõlab kuidagi sellise sellise Otuslikuna, mille eest sai, sai põgenes, ma arvan, et me ikkagi ise teeme oma valikuid. Kuigi päris lapsena ma ei tahtnudki lauljaks saada, et mul oli seal erinevaid variante. Alguses tahtsin tantsijaks saada, mind võlus kuidagi see maailm, sest ma käisin emaga varietees kaasas ja siis vahepeal tahtsin näitlejaks saada ja ja kas see tuli tegelikult teismelise eas? Äratundmine, et üks hääl vaimustas mind nõnda et ma mõtlesin, ma tahan ka lauljaks saada, see oli nii justkuivõrd. Sa oled suutnud tegelikult seda iseenese häält orgaaniliselt leida selles mõttes, et alguses tikkimiteerime, aga, aga sina, Hedvig Hanson, kuivõrd lihtne või raske oli seda iseennast leida oma päris hääl? Ma arvan, et jah, see on väga oluline, et sa jõuad selleni. Ja arvan, arvan ka, et see on asjade loomulik käik. Kui inimene tegeleb laulmisega läbi elu, siis loogiliselt võttes sa nagu heidad, need kestad endalt jõuad selle päris endani, sest et ega imiteerimise matkimisega sa võid õppida palju ja, ja sa võid tunda seda hoogugemiste toom oskan ka midagi taolist analoogselt nagu esitada. Aga lõpuks ikkagi loeb see unikaalsus ja see isikupära. Esimene lugu, mis võiks olla, ma arvan, et teeks siis algust kohe sellise pühendumisega. Mängiks lugu, pühendus, mis on küll väike lugu, aga väga sümboolne, et et kõik see muusika, mis ma olen kirjutanud, see on olnud alati pühendusega kellelegi. Kas see tavaliselt iga kord, kui sa esitad neid lugusid uuesti, sa lähed sellesse, loome hetke ta ka tagasi. Mitte ilmtingimata, see oleneb kõik sellest atmosfäärist ja minu eelhäälestusest ja publikust vahel lähen, vahel ei lähe, vaid elan siin ja praegu selles loos. Pühendus esindajateks Hedvig Hanson ja Andre Maakeriga kahe peale selle loo salvestasite ja armastuslaulude plaadilt, see on pärit. No sina ja armastuslaulud, see käib paratamatult käsikäes suurt sotsiaalkriitikat sa vist laulma ei hakka kunagi, aga kes teab, kes teab, ega siis võibolla mind enam ei võeta varsti, tõsiselt kui ma laulan armastusest, aga noh, armastus muidugi see mõiste laieneb mu jaoks, et see ei ole enam see armumise tuhin ja see kergvaid loodetavasti see suurem armastus ja kes teab, võib-olla siis otsapidi sotsiaalne asi hakkab sinna sisse imbuma, eks ma arvan küll, et muusika kogu aeg teiseneb. Kui me liigume nüüd edasi järgmise loo juurde, sa oled valinud välja loo, mis oli sinu jaoks esimene lugu, mille sa ise kirjutasid ja valdavalt tänasesse saatesse sa oledki eelkõige valinud neid lugusid, mille autoriks sa suuresti ise oled, siis ma natuke isegi ime, sest on selge, et 22 aastaselt kirjutasid sa selle. Nii hilja oleks võinud sinu puhul mõelda, et juba õrnas teine eas oleks oma vihikuid täis, kirjuta vaat see ei olnud seda eesmärki ise kirjutada lugusid. Tookord oli tähtis ikkagi ise laulda aga eluseades, nii et see vajadus tekkis juba puhtalt sellest, et palju sa ikka siis laulad need nii-öelda kavereid. Et sa pead nagu oma maailma üles leidma ja ja Mul on nagu väga hea meel tagantjärele mõelda, et just rütm ja bluus stiilis esimene lugu sai siiski siin, süüa oli tegelikult algselt inglisekeelne siis kui ma alustasin avalikult laulmist, siis ma ikka põhiliselt laulsin inglise keeles. Aga siis aastaid hiljem, tegin sellele eestikeelse teksti. Aga hilja selles mõttes võib-olla jah, et hilja, natukene, võib-olla 22 aastaselt, aga ma arvan, et kuidas öeldakse 22, viimane taks. Saime tee peale. Aga sellegi loo sünnihetk või see oli ikkagi su esimene linnukene, et kuidas sa ennast tundsid sel hetkel, et vot mina kirjutasin loo, et see pidi olema eriline, oli ju see siis ikka mingi selline see ei olnud nii, et nüüd ma võtan kätte, kirjutan loo, vaid see oli ikkagi tung, eks ju. Kui me räägime pluusist, siis eks see oli ikka suur igatsus ja kurbus, millest pluusi kirjutatakse. Siinkohal on paslik rääkida üks pluusi nali, et mis juhtub siis, kui pluusi tagurpidi mängida, kas sa tead, ma jään. Siis sa saad tagasi oma koera, oma naise, oma töökorra, eks õhk pluusi ja kirjutatakse sellest, et kõik on kadunud ja sa nutad seda taga. Ja, aga kui teised artistid on siin kõnelenud oma esmakirjutamistest, et vot siis ma väga häbelikult läksin ja pakkusin seda lugu kaasmuusikutele, et kui enesekindlana sina ennast tundsid, kui, kui see selle loo välja pakkusid. Jah, ega see alguses polnud üldse lihtne. Mäletan, et teine plaat, mis oli suures osas siis minu omalooming, et et ikka põlv värises küll, kui professionaalsetele muusikutele neid lugusid nagu pakkusin, aga mind tollel ajal toetas väga Taavo Remmel, kes oli siis mu ansamblis, eks, et jaa täitsa nagu ta ütleb, aga mis aasta siis oli, see pidi siis olema näiteks kas 99 ja 2000 ja kes toona sinuga veel mängi, Tanel Ruben. Hirmu, eespere mängisi sisainwards mängis veel. Aga nüüd see versioon, mida me täna kuuleme, see eestikeelne see pärineb nüüd hoopis plaadilt, tants kestab veel ja siis mängivad juba teised muusikud. Me siin rõõmsalt rääkisime pluusist enne nagu see oleks naljakas teema, aga tegelikult suur igatsemine ju tegelikult on väga ehe sinu lugudes ja kuidagi see nii kartmatult nagu näitab seda laval välja ja, ja teinekord saad isegi kriitikat selle eest, et sa oled nii kõik tunded lagedale, tüüp eestlased, kinnised inimesed ja nende jaoks nii tunded, valla juur on võib-olla, aga see on nende valik, et mis nad vastu võtavad, sest või ei võta vastu, aga see on selge, et mina ei saa ennast palju tagasi hoida lavale. Vastasel juhul ma oleksin võlts, et ikkagi kõik see, mis ma hetkel tunnen, see on, see on publiku ees ja ja mõnes mõttes, et mulle tundub, et kui me räägime pluusist või, või kurvemapoolsest muusikast või ka mõtisklevast muusikast, siis ma arvan, et sel, sellel on oma teraapiline mõju, et et mulle küll tundub nii, et kui ma olen kurb, siis ma pigem ei kuula mitte tavaliselt muusikat, vaid lähen selles kurbuses põhjani ja siis nagu oih, mul tuli selline kuidagi pilt silme ette, et kui hambad on auk, siis tuleb oma äradelt võtta enne, kui uus plomm tuleb peale panna, et et jah, et kurbus uuristada välja kurbusega seal natuke nagu see tuhaks põlemise moment, et sa saad siis uuenenud tõustaja. Ja, ja mulle tundub, et siiski aastatega on publik mind leidnud ja ei karda mind, et just kõlanud lugu oli selline pluusi lik ja sool on siin ka väga palju mõjutada, aga samas sa oled oma karjääri teises pooles väga pühendunud just eestikeelsele muusikale ja sinu jaoks on see oluline, et just eesti keeles ka laulda. Et kuidas need kaks asja on leidnud oma sellise klapi või või et kuivõrd lihtne või keeruline see orgaaniline seos olnud kunagi ma arvasin ka. Tuleb meelde jälle Marju Kuut, kes olla öelnud, et eesti keeles laulmine teeb kurgu haigeks. Et arvasin ka, et ma laulan inglise keeles, et see rütm ja bluus, soulmuusika, mis mulle lähedane ja džäss, eks ju on suures osas inglisekeelne. Aga ma olen väga õnnelik, et ma olen suutnud eesti keele, kuidas nüüd öelda, integreerida sellesse muusikasse. Ja minu arvates kõlab väga hästi ja ma alati eelistan eesti keeles laulda, kui ma laulan eestlastele. Järgmine lugu, mille sa välja meile pakkusid, on, kas sina tead, mis aega me selle looga läheme? See on need plaadilt, tule mu juurde. Ma arvan, et seal on selles suhtes tähtis plaat, et et ma sain publikule lähemale just selle emakeeles laulmisega. Et see on minu kolmas plaat ja esimene eestikeelne, et ma leidsin üles oma ema laulud, osa siis plaadil on need laulud ja osa minu enda laulud. See konkreetne lugu on väga õrn mälestus ja tänu ühele inimesele ja on jäänud minu repertuaari siiamaani. Selline sulnis valss. Aga ikkagi, kui meenutada seda esmakohtumistele looga või, või neid esmatõukeid, et kui sa neid meenutaksid. Vot minu lood on nii isiklikud ja tavaliselt on inspireeritud konkreetsetest inimestest, nad on seotud konkreetsete inimestega minu elus. Ja kui mõni inimene mind mõjutab, siis ma tunnen, et vot see võnge on minus nii suur, et ta tahab mitte ainult ainult verbaalselt, vaid tavaliselt nagu väljenduv tamist. Nii on kogunenud minu, minu inimesed minu muusikasse. Kas sageli need inimesed ise teavad ka või on selliseid juhtumeid? Üldiselt teavad jah, et ma olen ju selles mõttes väga avameelne, et kui ma otse ei ütle inimesele, et sa nüüd sulle tehtud, siis ma võin lihtsalt talle saata lingi. Siis ta on vastus tavaliselt ah soo ja siis selline asi. No kuulame siis lugu, kas sina tead? Ja see pala on need siis pärit plaadilt tule mu juurde aasta siis oli vist 2001, kui see ilmus ja, ja mis seal salata, et nii pühendunud džässmuusikuid, aga ei ole reklaamis olnud see lugu nii et, et sinu muusika on nii siin kui seal. Oled sa üllatunud ka tegelikult, et et Eestis on võimalik džässlauljana ära elada? Ma arvan tegelikult, et päris džässlauljana vast ei elaks ka ära, aga minu õnn on see, et mind ikkagi haarab ka heakõlaline popmuusika natuke selline soolikas muusika tahaks üldse mõelda endast kui hingelauljast, ütleme, eesti keeles hingelauljast pigem kui tõsisest džässlauljast. Et ja ma arvan, et ma olen sellepärast jah saanud elatud nii et mul on oma muusika, see on väga oluline lauljale, et tal kujuneb see oma muusika ja siis, kui see veel kõnetab publikut siis on võimalik küll ära elada. Täna, kui me seda saadet salvestame, siis on tegelikult sinu sünnipäev, salati kattub jazzkaarega ja see on kuidagi väga sümboolne ja, ja samas praegu tänama sünnipäeval, kui sa mõtled tagasi see, see, kes sa olid 10 aastat tagasi või isegi lausa 20 aastat tagasi ja see, kes sa oled täna, mis on lauljana sinu kõige kõigega pitaalsem vahe või erinevus. Kui seda kõige-kõiget kapitaalse siis ma peaks kauem mõtlema, aga kuna ikkagi raadioaeg on piiratud siis kõige kapitaalsem on nähtavasti just et see loomulik laulmine, et et ma arvan, et ma olen jätnud maha igasuguse manerlikkuse. Ja, ja seetõttu ka võib-olla ma ei taha olla ainult džässlaulja, sest džässis on ikkagi teatud reeglid ka, et ma tahaks olla täiesti mina ise, et ma võin öelda, et jah, see on 100 protsenti nüüd mina, kuigi mõjutajaid on meil loomulikult ikkagi ajast aega. Aga kapitaalselt no elu muudab meid ja kui me räägime konkreetselt häälest, siis siis ma olen huvitav olnud jälgida ja mul hakkab oma hääl meeldima tasapisi, et dub natuke madalamaks, kindlasti sügavamaks ja selles on natukene kähedust rohkem kui see eelnevalt kuulatud lugu. No paljud ütlevad, et tule mu juurde on olnud tema lemmikplaat. Aga mina eriti seda plaati ise ei kuule, sest et minu meelest on see hääl liiga hele veel. Ta ei ole elust läbi käinud, et mulle ikkagi meeldib, kui hääl on elust läbi käinud ja aga ma samal ajal hoian oma hääl, et selles mõttes, et ma ei tee talle liiga, ei alkoholi tubakaga, nii et nii käredat häält ma endale ei taha, et võib katkemise oht olla selles hääles. Järgmine pala, mille sa oled välja valinud, on tegelikult selline vokaliisija instrumentaali segu, pealkirjaks sellel afro, vait ja pärit on see sellised plaadilt, mis tegelikult suunatud välismaisele turule ja, ja mingis mõttes oli suurte lootuste aeg samas veel eneseleidmise aeg. Kuidagi see lugu on justkui tegelikult täna ma kuulasin teda enne seda salvestust, see on nagu selline sõlmpunkt, et sa oled kuidagi väga rõõmus, noor, väga pakatav selles loos, sa oled selle looga ise kirjutanud, et kui sa meile ka kirjeldaksid, et mis tõuge tegelikult selle loo taga oli? Üldiselt jah, kui mina teen lugusid, siis ma teen klaveriga neid ja tihtipeale nad tulevad sellised ballaadid ja ja pigem aeglasest tempos või meedium tempos, et klaveriga on raske teha selliseid rütmilisi, palun näiteks nagu tehakse kitarriga näiteks. Ja siis, eks see suund oli see, et prooviks teha midagi rütmilist, sest tegelikult mulle rütmid väga meeldivad ja see on konkreetselt brasiilia muusika mõjutustega selline palakene, eks ju, põhimõtteliselt nagu vahepala. Ja kuna ta on lihtsalt nii teistsugune, siis täna ma valisin selle siia. Vikerraadiokuulajatele kindlasti nüüd see kõlanud pala on tuttav, eriti need, kes õhtusel ajal kuulavad vikerraadiot, sest et see juhatab sisse meie õhtuse vööndi alati. Aga tulles tagasi sellesse aega, mil seda plaati sai universaali egiidi all salvestatud vot kalevis laam, kui ma ei eksi, siis kuivõrd suured sul need lootused olid või ootused, et tegelikult kaasa saad? Piiri taha? No tegelikult ju natukene sain ka, et kaks plaati tuli universaali alt välja, aga ma pean ütlema, et ma ei ole visa, mis puudutab karjääri. Mul on alati suhted olulisemad ja seal oli see momente, et teine plaat oli siis juba tehtud tuua Sandrega. Et oli selline iga tuli juba peale neist 29, siis kui teine plaat tuli. Et natukene oli seda Euroopat nähtud ja käisime sellisel uhke kõlaga tuurile, kui Rising Star suur ja ma nägin natukene seda reisimise elu ja melu ka ja ja oli ikka vahva ka, aga ma tundsin, et ma ei ole päriselt selline reisija ja lendaja tüüp, muideks kardan lendamist. Siis, kui lennuk hakkab raputama, siis mina hoian tavaliselt tandril nii kõvasti käest kinni, käed higistavad ja sest ma mõtlen, kuidas, kuidas ma ka maailma vallutada, kui ma kardan lendamist. Midagi ebamugavat on selles minu jaoks tõesti ja, ja teine asi oli, tuli peale suur armumine Andresse ja, ja see noh, ütleme loodus mäki vingerpussi, ma ütlen selle kohta kuidagi oleks pidanud siis, kui oleks tahtnud, siis oleks pidanud seda rauda taguma, et tõesti suhtlema ja, ja investeerima ise ja, ja käima festivalidel. Jaa, jaa. Aga vaat kuidagi ei ole mulle nii oluline, on nagu ma ütlesin, kõik lood, mis ma pühendanud alati inimestel tundus kuidagi loogiline sellel ajal minna maale ja hakata maad harima ja lapsi saama. Tollel ajal jäi siis sinnapaika ka, et aga ma olen, ma ei saaks öelda, et ma olen džässlaulja, nagu ma ütlesin, ma ei taha päris džässlaulja olla, aga ütleme siis, mitte poplauljana on siiski võimalik, ma arvan ka näiteks neljakümneaastaselt veel teha muusikat ja seda huvitavamat muusikat, et ma usun, et need, need plaadid, mis mul viimad ja on, on tulnud välja. Nüüd on palju küpsemad näiteks kui esmahetked kui näiteks seesama universaali plaat saamine ja pere loomine ja maaharimine ja ikkagi ei suutnud silmast välja juurida seda, seda muusikat, et et sinu jaoks ikkagi on olnud oluline ja, ja sinu enese looming on olnud oluline ja ka see on olnud eriti eriline, kui keegi teine on seda võtnud esitada ja sa palusid meil välja otsida ühe väga erilise Jazzkaar'e salvestise, millest ma palun nüüd, et sa räägid ise, üks artist võttis sinu lugu esitada. Just ja see oli ikkagi jällegi noh, selline meeldiv üllatus, üks üllatusi kindlasti see, mis jääb terveks eluks meelde, kui selline ere hetk kokambassi siis kameruni päritoluga selline maailma muusika lauljanna lihtsalt esitas, ühtäkki ma olin Stahlis esitas minu lugu, hakkas kõlama eesti keeles sulas sulaselges ja väga ilusas, kusjuures kuulata et kui mustanahaline lauljana laulab minu lugu, no see tunne oli lihtsalt. Ma olin ikka nii õnnelik, seda kuuldes, et talle meeldis see lugu ja et see, see kõlas nii hästi ja ja üldiselt minu lugusid on vähe esitatud, nähtavasti seepärast ka, et need on isiklikud. Ja võib-olla inimesed või ütleme, lauljatarid, no mehed niikuinii ja leile oleks tehtud, aga, aga lauljatar, et võib-olla ei suhestu päris või võtavad just seda nõnda, et nad on väga isiklikud. Aga Kokolase korda ei läinud. Ja see lugu on tegelikult põhjendatud kunagi Andreile, aga no seda kokku esituses kuulata oli võrratu. Ole sina, see kannab lugu pealkirja ja kuulame siis Traskaare salvestust. Aga ikkagi, miks ta selle loo valis ja kas teil oli enne või pärast mingisugune vestlus ka sel teemal, et kuidas see lugu temani jõudis ja kas teine tuttavad üldse tema võttis minuga meilitsi kontakti, nähtavasti ta oli kuulnud seda universaali plaati ja tutvustas ennast ja saatis oma muusikat mulle ja, ja tänu sellele kontaktile tegelikult Anne kutsus ka tema jazzkaarele, aga mul ei olnud aimu, et ta minule sellise üllatuse teeb. Miks see on nii eriline, kui teine inimene laulab sinu laulu? See on eriline siis, kui, kui sa näed, et ka teine paneb sellesse oma hinge. Et mulle on meeldinud need üksikud momendid, kus minu laule lauldud, just seda sedasama, kas sina tead, on tihtipeale lauldud. Et mul ei ole selle vastu midagi, kui seda tehakse austusega. Läheme edasi, ja kui meil juba oli siin saates juttu ka sellest, et ühel hetkel ikkagi valisid sa sellise kodus ema Helvi kui kasuks see, kes kasvatas lapsi haris maad ja, ja ja ei pidanud ja ei pidanud lendama väga oluline tõik siis ometigi mingisuguse, väga suure tundepuhangu ajel. Sa salvestasid koosa Andrega ema laulud, mis on plaat, mis pühendatudgi lauludele, mis kõnelevad emadusest või siis mis kõnelevad lastega. Ja kui sa meenutaksid teda perioodi, mida sa siis tundsid või miks sul seda plaati vaja oli? Nojah, nagu sa ütlesid, ega muusika mind maha jätnud. Et see plaat on jah, pühendatud minu esimesele lapsele, kui kui tekkis aega, et kodus salvestada, kui laps magas. Et sellest kõrg kõige õrnem aeg, ma arvan, naise elus just nimelt esimese lapse sünd, sest kõik on nii uus ja kõik on nii puhas sinu sees ja ja lootused on nii suured ja kuidagi kõik tundub niivõrd ilus. Sest ma tahtsin seda tunnet jäädvustada, et praegu sellist sellist plaati nagu enam ei teeks nähtavasti, et ei ole lihtsalt kuidagi sellist tunnet enam. Aga see plaat on saanud väga palju sooja vastukaja ja, ja see on ülimalt tore lugeda teda. Emad tänavad mind selle eest, et nii ka selle plaadi peale panen, laps muutub nii rahulikuks, isegi jääb magama platsil ka see on suur õnn. Ema saab vahepeal midagi teha, kui laps magab. Ema laul sellegi laulukirjutamise hetkest, mida sa mäletad? Jah, kõik need tunded, mis seal sees on, seda laulu ma väga-väga harva laulan. Sest et nii püha ja jällegi niivõrd selles ajas kirjutatud ja ja kuidagi ei ole olnud selliseid esinemisi, et seda nagu vahele pikkida vahel emadepäeval siiski. Aga kõik see, mis, mis üks noor ema tunneb, et kas ta suudab last lõpuni kaitsta, kas ta suudab kõiki vastuseid anda ja tegelikult ei suudagi, mind inspireeris ka tõsi, Marie Underi samanimeline luuletus, kus on sarnaseid mõtteid sees. Kõlab siis saates lood ja laulud, ema laul, saatekülaliseks ikka Hedvig Hanson ja ja kui rääkida sinu pojast Holgerist tegelikult, kellest plaat tervikuna ajendatud oli, ta on juba piisavalt suur, kas teil on olnud juttu ka sellest plaadist või kas ta teab ka, et ema teinekord temast ja sinu teisest pojast taanilist laulab? Ma arvan, et sellega mul meenub ikkagi noorema poja Danieli küsimus, et aga miks mulle ei ole plaati pühendatud? Ma tavaliselt vastan siis mul ei olnud enam aega. Aga jah, ma arvan, et minu pojad veel päriselt ei, ei mõista seda minu tundemaailma ja ei peagi mõistma, neil on oma maailm, mis alles kujuneb ja ja ma arvan, et see aeg on veel ees, kui nad jõuavad minu minu hinge mõistmisele võib-olla et see on täiesti loomulik, et see nii on. Ma arvan, et meil on hea meel, ühel päeval ma loodan, et neil on hea meel, kuigi vahel ei ole see lihtne, nad võib-olla sooviksid, et nende ema ei oleks nii tundeline kõige suhtes näiteks korralageduse või lärmi suhtes, mida poisid suudavad väga edukalt korraldada. Aga ühel päeval ma loodan, nad mõistavad mind üsna hellal lainel ka, jätkame Ilmi Kolla tekstile, oled sa kirjutanud loo selles öös, nii palju on valgust ja selle sa oled valinud ka järgmiseks lauluks. Miks see lugu ja, ja see laul on juba sellisest perioodist, mis sulle endale võib-olla enese juures rohkem ja ja kindlasti ma arvan just see esmahetkede plaat praeguseks siis minu viimane plaat. On küll minu tegelik lemmikplaat ju see nii peabki olema, et et just viimased asjad meeldivad kõige rohkem, sest et nad on sulle kõige lähemal loogiliselt võttes, et see koosseis on küll unistuste koos, kes minuga koos mängivad, Kristjan Randalu, Andremaaker ara järelian, Ahto Abner. Just see kõlapilt ja nendega ülim tundlikkus ja, ja austus minu muusika vastu. Paremat ei saaks lihtsalt tahta. See lugu mulle meeldib seepärast ka, et mitte ainult Ilmi Kolla teksti pärast. Ja, ja mitte ainult nende muusikute pärast, aga ka näiteks selle tehnilise põhjuse pärast, et see lugu on viie peale. Ja see on, see loob huvitava sellise tunde loos. Esmahetked plaadilt kõlab nõnda lugu selles öös, nii palju oli valgust, nagu eelpool mainisin, Ilmi Kolla teksti kasutasid siin ikkagi, mis toimub sinuga sel hetkel, kui sa kirjutad lugu? Sa kindlasti vajad seda hetke, et poisid ei tee lärmi kodus, mis on tarne, aga, aga kui sa oled seal üksinda kodus oma klaveriga kuidas ikkagi toimub ja päris paljud muusikud jaotuvad kaheks, on need, kes arvavad, et see on metoodiline töö ja osad arvavad, et see langeb kuskilt ülalt. Mis meelt sina oled? Loomulikult mina olen intuitiivne muusik. Et tagantjärele on ju huvitav vaadata, mis sa kokku oled kirjutanud teoreetilises plaanis, eks ju. Armooniad ja taktimõõdud ja neid võib pärast analüüsida, kuva kirja asi panna. Aga tegelikult 100 protsenti mind ikkagi valdab tunne. Ja siis, kui see tunne on küpseks saanud, see tunne on, kasvab nagu vili ja kui seal küpseks saanud, siis ta siis ta tahab välja tulla ja siis tavaliselt ma kirjutan väga ruttu. Et kõik tuleb korraga, põhimõtteliselt minul algab asi ikkagi harmooniast. Ja meloodia tuleb iseenesest kohe paralleelselt harmoonia, aga et ma imestan jah, selles mõttes professionaalseid heliloojaid, kes, kes analüüsivad, kuidas meloodia võiks nüüd liikuda näiteks ja, ja mida ma väldin, mistõttu ma jällegi ei ole ei pea ennast džässmuusikuks, et ma väldin matemaatilisi, selliseid lahendusi, et oleks huvitav tingimata, et ma ei mõtle kunagi, et aga mis siis, kui ma prooviksin, et see meloodia näiteks läheks hoopis mingi Ma ei jõua nagu selleni, see on kuskilt otsast kunstlik. Et minu meloodiad, ma arvan, on väga loomulikud, tulevad ühe hingetõmbega. Aga tegelikult väga palju kordi on tänase saate jooksul kõlanud nimi André maaker. Kui me jätame nüüd välja selle, tõi ka ETV2 Moonsustajatega tere üksuse siis tegelikult teegaks muusikutena, teil on mingisugune väga vinge klapp. Kui sa meenutaksid nüüd teid esmakohtumisi muusikas, et kas see oli kohe äratundmine, vot et teil on ühine vereringe. Jah, ma arvan, et mind haaras André rütm. Et rütm on just seega, mida André väga muusikast armastab ja, ja tema sõnul ta tahtis tegelikult hoopis trummariks saada. Aga kuna trummiõpetajat ei olnud Kuressaares, vaid oli kitarriõpetaja Tiit Paulus, siis minul on hea meel, et ta on just nimelt kitarrist. Ta on olnud mulle selles suhtes võrratu partner ja raske on leida asendajat. Aga samal ajal on ta niivõrd universaalne muusik, et ma arvan, temas on piisavalt paindlikkust. Et ta võiks klappida ükskõik kellega. Ja ma näen seda tegelikult ta armastab muusikat üle kõige, et tal ei ole eeliseid, kellega musitseerida, et ta on väga voolav isiksus. Selles suhtes. Oleme jõudnud tänase saate kaheksanda looni ja see on niivõrd värske lugu, et selle saate salvestamise hetkel on seda esitatud loetud korrad koosseisuga sina marti tärn, Andremo ker ja loobumise tango. Selline juba juba väga kuidas ütelda korrekteerne ja niisugune tugev pealkiri, et räägi selle loo tagamaast tugeva pealkirja taga on tegelikult meie uus kava ja see on nüüd jälle täiesti uus muusika, kuigi miskit uut siin muidugi ilmas pole. Aga minu jaoks uus ja üks ajend oli kindlasti see, et Andre käis sügisel Hispaanias täiendamas ennast flamenco kitarriõpingutega ja ja teine ajend lihtsalt see, et mulle on alati meeldinud rütmimuusika ja maailma muusikarütmid. Et selles kavas saab siis olema istmelt tangot, bossanoovat, lamenkot, sambad ja võtsime kampa ka seekord kolmanda liikme, kui me tavaliselt oleme ringreisidel Andre ka kahekesi, siis vot oli vaja seda rütmi rohkem juurde. Mart tärn siis multiinstrumentalistina ja see konkreetne pala, jah, ta on väga karakteernja ja paljudele on see meeldinud, et selles on sellist muhedust ja ma arvan ka, et, et just nimelt see on ka minu suus suund, et see ei ole enam nii, kuidas öeldakse, paduromantiline vaid, vaid temas on niisugune väike vimka sees juba see selline noh, ütleme niimoodi, et nägu ei ole enam sile, vaid vaid väikseid miimilised, kortsud tekkinud. Ja seda me esitasime, siin see konkreetne versioon on siis esitatud klassikaraadios täiesti elavas esituses. Suur-suur aitäh sulle, et sa tulid ja jagasid meiega neid lugusid ja ja ikka, et oleks veel kümneid ja kümneid plaate a, kas nad kümneid ja kümneid, aga suur tänu kutsumast ja ja loodame, et on häid plaate, tulemus, mitte ainult minult, vaid kõikidelt headelt muusikutelt. Ta on avaldanud tõdemus, et eestlased meeldiva, mul tundub minema vahel juba aastaid miskit näris. Kuid mis on ja kas ongi päris? Ära. Kalmus. Teaviga. Jah, ma lasen juhtida, kuid tõesti kui? Nõnda. Kuid tuleks suudlastega suleks, minus oleks une.