Täna möödub 95 aastat Georg Otsa sünnist. Me räägime Georg otsast. Nii palju, kui me teame, mäletame ja kuulnud, oleme hea kolleegi, kuule räägiga, tere kulle. Sina oled Georg Otsast kirjutanud mitu raamatut, no põhiliselt ikkagi ühe. Kõigepealt ma kirjutasin soomlaste palvel õieti soomlaste tellimusel soomekeelse raamatu. Siis ma kirjutasin ta ise ümber eestikeelseks ja pärast seda siis läks, mõned aastad läks mööda ja siis tundsid lätlased huvi, nii et see on ka läti keeles ilmunud 2009 ja nüüd siis sel aastal, kui meil on see tähtpäev ka 95 aastat sünnist, siis ma mõtlesin, et oleks ikkagi sobilik taga vene keeles ilmutada, saaksid siis lugeda ka need inimesed, kes rääkisid seda keelt, kus maal ta oli ikkagi tohutu ebajumal. Siiamaani on siiamaani siia muidugi jah. Sellepärast ma vahetasin ka raamatu pealkirja. Algselt on ju Saaremaa valssi on see soomekeelne oma kaubamärk soomlaste jaoks. Aga venelast oli muidugi semisteriksi, aaria tsirkus, printsessist. Tundsid Georg Otsa, teadsid mitte isiklikult, aga teadsin sedavõrd-kuivõrd, me kõik teda teadsime, eks ole. Teatrist ja ühel suvel 68 oli see 69 täpselt praegu ei mäletagi enam. Olin oma väikeste lastega Võsul suvitamas ja siis nende suvila oli seal otse vastas. Tema viimane laps, Maria-Ann oli siis sama vana minu noorem tütar ja siis ma nägin teda seal liikumas. Ta on mul praegu silma ees, ega siis merele ei olnud ju võimalik eriti käia, see oli piiritsoon, aga tema siiski oli ilmselt siis luba pidada väikest. Minu meelest oli see kummipaat väikest paati ja kui ta siis läks mere poole niiviisi selja tagant vaatasin, see see paat oli, ta hoidis seda üleval pea kohal ja no siis ma nägin, et ujuja keha, see oli ikkagi haruldane. Mis ta siis oli, 47 kaheksa aastane mees parimas eas? Muidugi ma ei tea, kui palju sellest teatakse, et oligi sportlane tegelikult väga hea sportlane ja 39.-na teatavasti päästis tema elu ja sõjaväe päris nii. No aga ma kohe räägin sellest. 39. aastal tuli ta Eesti meistriks pikamaaujumises 1500 meetrit ja ka neli korda 200 teateujumises. Ja peale selle harrastas ta vehklemist need läbi ja läbi. Sportlik noormees oli tema ja nüüd mis puutub sellesse, et teda oleks päästnud, see on üks selline legend, on legend, aga see on moodi, siin on ka väike tõetera, sest kui ta mobiliseeriti Nõukogude armeesse, ta oli just lõpetanud teenistus Eesti mereväes. Muidugi eesti mehe merevägi likvideeriti, nii kui paljud meie asjade institutsioonid ja ta võeti Nõukogude armeesse. See oli siis augusti lõpp, sakslased olid juba lähenemas, eaga pommitasid, ei, siis kavandati ta laevale nimega Sibir, haavatuid Leningradi konvoeerisid, vaat ma ühesõnaga. Ja vot siis pomm tabas, laevalaev läks põhja, tema hüppas merre selle, aga see oli suursaare lähedal majakas paistis, et kuna ta nii hea ujuja, et siis ta võib-olla jõuab ujuda sinna maismaale. Tegelikult ikkagi ei oleks jõudnud, sest noh, riietega saapa talikülje jalast ära tõuganud. See kõik on teada mul sellepärast, et see on tema oma intervjuudest võetud. Aga siis muud riided olid seljas, nüüd imesid vee sisse ja vesi ikkagi külm, kuigi suveaeg, aga üks vene mootorpaat, väikelaev madrused, tõmbasid ta üles sinna kajutisse, siis ta kirjeldab seda värvikalt, kuidas ta seal ärkas ja mis ta kõik tundis ja nii edasi. Mingil määral muidugi aitas ja päästis oskused ta ikka üsna ulpis üsna kaua seal vees. Georg Otsast on väga palju legende ja kõik temast midagi teame, kes on näinud, kõik, on kuulnud päevade saate kuulajad väga paljud, kui ma nendega telefoni teel räägin, meenutavad oma kohtumisi, ta ju käis maal igal pool esinemas ja inimesed räägivad, kuidas ta kuulas kellelegi laulu ja räägivad temast kui väga heast suhtlejast. Mina küll päris niisugust muljet ei saanud Eastega, kui ta kohtus käis maal kontserte andnud, ta oli hea kasvatusega inimene, see on põhiline. Ta kasvas haritud peres, ta sai hea kasvatuse taliviisakas, aga et ta oleks ülevoolavalt ennast kuskile omanud, seda ma küll niisugust muljet, et see on teine asi. Aga just selle viisakuse põhimõte, mis intelligentsel inimesel on, see tal muidugi oli. Nagu keegi ütles, et sellepärast võib-olla Ta päris hästi ei sobinud ka sellesse päris karmi maailma, kus ta siis ikkagi lõpuks pidi elama. Eriti Venemaa oludes, kus ikkagi ei inimesi. Ei looma väärtus ei olnud kuigi suur, sest näiteks seal kunstiansamblites Jaroslavlis Paul Pinna ju kirjeldab oma mälestuse. Õudne elu kõik oli, sa rääkis mulle ka Debora Vaarandi oma raamatu jaoks, intervjueerisin, ma lähen natuke, kui palju neid teemasid, aga ikkagi sama teema. Ja kui ma küsisin Debora käest, et mis te siis mõtlesite ka sealt, tema oli ka juba siis vasakpoolne inimene. Kas te ei saanud aru, kus seltskondade sattunud olete, te olete tagalas siin ja nii edasi ja Debora ütles mulle väga kuldsed sõnad, tead, maailm oli meie jaoks tohutult väike, siis me ei teadnud millestki midagi. Praegu on kõik nagu peopesal veel, terve maailm saab väga kiirelt informatsiooni. Me ei teadnud midagi, meil oli ainus eesmärk ellu jääda, kõlab usutavalt ja nii see kindlasti oli. Kuidas Georg Otsaga oli, ta pidi selles hakkama saama ja tema sai selle, ta sai selles hakkama suurepäraselt. Saigi hakkama, tal oli vene keele oskus, mis nüüd puudutaksin Jaroslavlis olemist, tal oli vene keele oskus siiski kodust kaasas, sest tema vanaema oli Peipsi äärest ja Varnja vanausuliste muuseumis on seina peal pilt suvisest lastelaagrist, kus muuseumi prouad näitavad uhkusega, et see siin on Georg Ots, nii et tal oli olid vene keele alged. Ta tegutses tõlgina seal Jaroslavlis. Kas siit läinud inimesed ei osanud otsida ja ta hakkas siis esinema, kõigepealt Ird, kutsus ta koori, kas sa oled vana Karli poeg, oskad siis laulda? Proovime aga õige pea, siis tulid tal solisti ülesanded ja ta laulis põhiliselt haavatutele ja siis nendele, kes seal olid järelravil. Ja minu meelest seal tegi ta väga tähtsad tähelepaneku, mis minu meelest annab võtme tema populaarsusele tema niisugusele. Kuidas ma ütlen jumaldamisele kuulaja poolt oli see, et ta sai järsku aru ja see on täpselt tema enda sõnadest võetud. Ta laulis, vaikne, kena kohakene sõduritel, eestlastele ja meestel olid pisarad silmis ja siis ta tajus, et ainult nii ta jõuab kuulajani. Kui ta suudab tekitada emotsiooni ja tegid seda emotsiooni, peab ta ise tundma sedasama, eks ole, et tas endas peab olema emotsioon ja ainult siis jõuab ta kuule, ta ise ütles, et see jäi tal kogu eluks meelde, ta oli 22 aastane ja hakkas laulma alles siis varem, koolipõlves ei laulnud eriti palju, isa pani klaverit mängima, see oli poisile väga vastuõelt, kuni Dale'i 15 aastane ja ta ühtäkki siis sunniviirused, muuseas eriklassi ema oli tema noor klaveriõpetaja. Ta sai järsku aru, et ta saab meloodia kokku kavirist nii ja siis ta hakkas nautima, sai meloodia kokkuse pakkustele suure elamuse, suure naudingu ja tal oli selles klaverimängija oskusest tohutult palju kasu. Ta ei olnud sõltuv, kui ta oma oma aariaid ja rolle harjutas. Aga Tallinn oli, tol ajal oli täis kooliorkestreid seal veel mitu Georgi seal, Georg Metsala, ka nendes kooliorkestrites ja kõiki neid moodsaid lööklaule ju lauldi, ta oli mitme orkestri solist, aga siis, kui tuli aeg elukutset valida, ta palus isal ennast testida. Otsenjaar ütles, et kulla poiss, sul ei ole nii võimas hääl, sul ei ole mõtet ja baritoni on kõik kohad täis. Tuleb ikkagi võtta niisugune elukutse, mis leiva lauale toob ja nii ta läkski õppima polütehnilisse instituuti, ehituse eriala ja esimene abielu tuli õige pea siis 41. aasta veebruaris juba ruut oli napilt 18 ja ta ise 20 ja see muidugi sõja ajal, kui tekkis niisugune arusaam, et kui laev on pommitatud, põhja läinud, siis on ka inimene kadainimene kadunud ja nii oli selle abielusaatus, noh siis olid jälle uued asjad ja uued arvamused olid juba seal Venemaal. Vähe on nii dramaatilise elukäiguga tuntud inimesi, sest see on täiesti ja muidugi kõige suurem traagika oli siiski tema enneaegne surm, liiga vanane lahkuma. Mõtle, mis oli 50 50, siis dramaatiline moment ikkagi on tema juures see maailm oli suletud üks kuuendik maakera sendini peeriu ja miljoneid ja miljoneid austajad. See on ka suur asi, kuid seal suletud ring ta ei saanud ju lahendada, käis Soomes plaanistamas. Hea seegi, korra käis Rootsis Taanis ja siis sotsmaades. Aga kui ma raamatut kirjutasin, helistasin siis telefoni intervjuu tegin Neeme Järvi, helistasin Floridasse ja tuli jutuks siis tema Surbopulaarsuse Kiirovi staadionil laulis, ma ei tea, kas 30-le 1000-le või kui palju siis neeme turtsatas ainult vastu ja ütles ja siis, ja mis siis lauliste staadionil mitte seal ei oleks laulma vaid Viinis, Mozartit, see on õige. Aga nagu ütles Eri Klas, et ega siis inimene elab sellel ajal, mis talle antud. Kas ta oleks maailmas läbi löönud oma isikuomadustega häälega, terve maailm oli ka ilusaid baritoni täis. Pärast mina arvan, et oleks löönud läbi praegu, kui me võrdleme näiteks need tema lauldud asju maailma teiste baritonid, laulduna ma ütleksin, et pooled asjad on ikkagi paremad, mis meil otsaga. Mina võrdlesin Forozdovski magule, tahan maailmakuulus. Aga ma ei tea, millest see oleneb. Mulle tundubki orgi hääl lihtsalt väga ilus, see on ilus. Kas ta oleks olnud maailmas midagi selle suuremas suurusjärgus? Kui ilmus antoloogia raadio produtseeritud kuuest kraadist koosnev 2001, siis sirbis, kirjutas Žanna Pärtlas oli selle noore kriitiku nimi. Ta kirjutas arvustuse plaadile. Ta märkis ära, et kui ta asus kuulama, siis ta laine korrigeerime, et kas ikkagi see, mis ta nüüd kuuleb, kas see vastab sellele ettekujutusele, mis tal on olnud noor kriitik. Ja siis, kui ta hakkas kuulama, ta laskis ennast kaasa haarata ja siis temal lõplik kokkuvõte on, et otsa kunst kahtlemata avastab maailma kõige kõrgematele standarditele ja et tegemist ei ole mitte tema hääle puhul isegi mitte akustilise nähtusega akustilise imega vaid tegemist on hingelise parameetrid.