Tere õhtust ja täna õhtul tahaks natuke rääkida pikemalt olümpiamängudest olümpiamängude ajaloost. Stuudios on Hillar Nahk mõnegaks Tiitu, Tiit, Lääne ja Tiit kuningas. Põhjus omale stuudiosse kutsunud kaks Tiitu on see, et neil on valmimas ja juba natukene valminud üks tore projekt. Kõigi aegade olümpiaajaloo üleskirjutamine ja kaks raamatut, sellest on valmis. Ja kolm tuleb veel. Tiidud mõlemad talle küsimused. Et kust teil tuli selle mõtte, et kirjutada olümpiamängudest selline pikk-pikk-pikk, hea raamat. Võib-olla tundub, et tänapäeval on juba kõik olümpiamängudest ära räägitud ja valmis kirjutatud. See mõte minu arvates tuli päris tõsiselt juhuslikult ütleme nii, et et me tegime Tiiduga koostööd 20. sajandi kroonikat, koostasime sporti ja, ja ühel hetkel lihtsalt saime aru, et, et väärib eraldi jäädvustamist eestikeelses kirjasõnas ka olümpiaajalugu just need olümpiat, mida varem pole käsitletud ja, ja kui me mingil hetkel nägime veel ameeriklase Polzinski poolt välja antud sellist mahukat kapitaalset teost olümpiamängude ajaloost, siis mõtte nagu areneski edasi ja ja kuna leidsime ka sellise koostöö aldi partneri nagu Maalehe kirjastus, siis läkski, see läkski see pikk projekt käima. Mina võin öelda jah, et põhiline oli see, et ütleme, et mul on suhteliselt palju välismaist kirjandust. Ja noh, teavitamine loed seda huviga ja mõtled, et eesti keeles seda ei ole ja, ja noh, niisugused raamatud on nagu nagu olemas. Ja ühest küljest ja teisest küljest muidugi see, et eesti kirjasõjas, noh, ütleme siin Heino Kaseraamat noh, nad on juba aegunud, omal ajal olid nad muidugi meil oli tore koht meie kirjanduses ja ta andis palju abi, aga noh, nüüd on uurijad ikkagi neid vanu mänge nagu rohkem uurinud. Ja, ja sellepärast ei pea paljud asjad enam paika, et noh, kas või need kummutada ja nagu õigusmajja seada, et et see oli nagu üks oluline põhjus. Nojah, ja siis olid ka võimalused tegelikult selle raamatukokkupanemiseks hoopis teised okupatsiooni tingimustes teatud teemad olid tabud, mida ei saanud uurida, kas või eestlaste Eesti olümpiasportlaste elukäigud saatused, mida me kõik praegu sellesse olümpiaajalukku nagu uuesti kokku kirjutama. Võib-olla mõned mõtlevad, et et Eestis on kuidagi Eesti ajaloo kaudu või, või üldsus Bodele kuude eriliselt suured spordihuvilised, et kas mujal maailmas ka olümpiaajaloost nii palju räägitakse, on teil mingeid andmeid? Ma arvan, et ikkagi mõned riigid on, kus nii palju räägitakse, et kui on õnnestunud käia välismaa spordipoodides antikvariaatides, vaadata neid ilmunud spordi kirjeldamatu kirjandus, suurriigid jah, suurriigid, kahtlemata USA ja Inglismaa, Saksamaa, kuid ka kindlasti Skandinaavia ikkagi Soome, Rootsi eelkõige et selles osas Eesti kuulub sinna, jah, ütleme nii spordihullude etteotsa. Et kus ikkagi olümpia ja üldse spordikirjandust antakse, välja tahetakse, oodatakse lugeda, kuigi noh, vahepeal oli see pikk periood, kui suhteliselt vähe ilmus, aga siiski. Mulle näiteks tundub, et see niisuguses draamat Maugus, raamatu olümpialugudes kriis ei olegi. Nad on nagu kuidagi eraldi eraldi või siis ühe või teise teemale baseeruva tagalikust koondraamatut raamatuid nagu, nagu ei olegi ja ma kujutan ette, kui kunagi juhtuks näiteks niisugune asi, et me saaksime anda eraldi raamatutena välja kõik vanad olümpiamängud, nii et iga olümpiakohta oleks järeldada raamat, siis oleksime tõelised Guinessi rekordi väärilise rekordi saavutanud. Kulubki sinna randa. Paljud riigid on välja andnud sellised raamatud, pildid ja jutt, vähe juttu, palju pilte. Jah, üldjuhul küll, et ütleme viimasel ajal eriti, et ilmunud olümpiaraamatut päris kiiresti pärast olümpiamänge eelkõige nad ongi sellised pildialbumid, kus on siis lõpus ära toodud äärmiselt lühidalt lakooniliselt, kas siis võib-olla ainult medalivõitjad või, või paremad ja siis rasvased seal ära trükitud oma riigi sportlaste kohad. Et nad nagu jah, eriti sellist juttu palju ei sisalda baseeruva karu inimestele ja spordist nagu eriti ei tea nagu sellise suunitlusega. Kui ma vaatan neid inimesi, kes spordis, mitte midagi tea juurde, jah. Aga, aga samas ma ütlen, et meie olümpiasari on ka ikkagi sel eesmärgil, et oleks võimalikult selline populaarteaduslik, et ka inimesed, kes spordi ja olümpia võib-olla eriti pole seni huvi tundnud, et hakkaksid seeläbi tundma, et me just räägime lahti kõikvõimalikke spordialade sportlaste, selliseid elusaatusi, olümpial kahe olümpiavahelist perioode ja see on kõik see materjal, mis tegelikult on nagu ajaloos seni jäänud varju, mida pole käsitletud. Jaa, kurioosumeid muidugi sinna pipraks sisse, et et oleks midagi väga huvitavat ka leida. Lisaajal õpetajana tean, et kui kurioosum räägid lastele, siis näiteks nad jäävad meile kõige paremini meelde, nii et neid kurioosumeid maksab rääkida ja maksab esile esile tõsta. Jah, sellega äratatakse kindlat huvi muidugi ja, ja neid tuleb jah, kui erinevaid olümpiamänge uurida neid algmaterjale, siis tegelikult leiab päris palju selliseid huvitavaid fakte, mida mida varem ei teatud, muuseas näiteks mina olen isegi leidnud, et kui sõna-sõnalt faksiimile näiteks vaatame mõnest vanast eestiaegsest ajalehest tuues artikkel ilma et sa muudaksid tõsine ülevaateartikkel aga kõik see noh, tolleaegne terminoloogia puudumine ja ütleme see käsitlus ja üldse kogu kultuuriline nii-öelda vaatenurk siis praegu loeks seda nagu väljatoni. Aga omaette huvitav on lugeda Mõned mõtlevad, et ajaloost on olümpiamängudest kõik teada, aga tegelikult vist ei ole ja ja ma ise mäletan aastat tagasi, kui ma lugesin seda Heino Kase esimestena raamatut, siis juba seal öeldi, et vaat, ühel andmetel oli lõpptulemus selline ja ühele andmetel oli teistmoodi. Et see vana kõige algsema olümpiamängude ajaloo uurimine on vist väga keeruline ja ja kas kunagi üldse saabki täpselt teada, et kuidas, kuidas kõik lõplikult paika pandud? Ilmselt see nii ongi, et teatud faktide teatud sündmuste puhul on küll niimoodi, et elu lõpuni nii olema, et on ühe allika järgi üks variant, teisal teine. Me oleme püüdnud nagu erinevaid neid variante allikaid sisse tuua, näidata, et kuskil öeldakse nii teisel teistmoodi, et teatud momendid kohad sellised on ja need on isegi Eesti sportlaste puhul, et kas või näiteks selles teises osas 1092 Los Angelese mängude puhul sattusime sellise huvitava teema peal nagu Alfred maasiku esinemine. Algselt kogu aeg on räägitud meil spordiajaloos, ta võistles 50 kilomeetri käimises ja maratonijooksus, mille katkestas mees on ka ise 50 aasta jooksul hiljem oma mälestustes erinevalt rääkinud, kord rääkinud, et ta maratoni ei jooksnud, siis jälle ikkagi jooksis. Kui võtta nüüd need algsed olümpiamaterjalid, mis Los Angelesse kohta saime, siis seal öeldakse ilusti, et pärast 50 kilomeetri käimist arstid keelasid tal osalemise maratonis ära, kuna ta jalad kannatanute enam midagi teha ja, ja ei ole teda ka startinutega katkestanud nimekirjas, niiet nii et noh, iga igasuguseid selliseid näiteid tuleb välja. Tegelikult on asi noh, ei olegi nii keeruline. Et meil on olnud kasutada nüüd ütleme, vanade olümpiamängude puhul on antud välja päris häid raamatuid, kus ei tegutse ainult üks või kaks inimest, vaid terved rahvusvahelised meeskonnad, kes on rääkinud, et on kätte saanud kõik, mis üldse tookord selle olümpiakohta protokollid. Nii täiuslikuna või poolikuna, kuidas neid ole, rohkem ei ole mitte midagi lisada. On käidud läbi igasuguseid arhi, ajalehtede, arhiivid, tähtsamate maailma ajalehte, arhiivid on käinud veel külastatud neid inimesi, kes on veel elus olnud. Et rohkem nagu midagi vanade mängude kohta uurida ei ole ja sellepärast kuna meil olid need viimased kõige täpsemad raamatuid ka kasutada, siis enam ei olnud, et otstarvet, nii nagu vanasti seal värkideletel eris Camper näitab, nii või meie, see näitab nii või et neid erinev erinevusi, vaid et nemad olid, nagu see seltskond juba selle välja uurinud ja meie siis võisime julgelt nagu need panna noh, ilmad, et nii eriti eksis üksikud üksikud kohad, siis on ja tegelikult mõnel pool ikkagi see vaidlusmoment ka jääb, et isegi olümpiaalistades nendes protokollides noh, kasvõi selline näiteks, et kui Berliinis on toodud maadluse neljas koht, on pandud Eduard Pütsep, tegelikult oli ju Edgar Puusepp, et selliseid vigu isegi olümpianende alg algmaterjalides. Et selles mõttes kõike võib ette tulla, et eestlaste puhul veel kord tagasi tulles tades 12 näiteks Stockholmi mängudel hüppaja Johan Martini lugu ja Lucy ju kasvõi jah, et üheskoos öeldakse, et ta võistles ühes kohas, et ta üldse olümpial kolmandas, et ta ei saanud tulemust JÜRI originaalprotokollides näitab, et algkõrgust ei ületanud, nii et peab sellega leppima tõenäolist. Originaalprotokollid on alles kõik või ei ole? No nii palju kui Stockholmi omasid neid täideti seal ütleme, käimise puhul võis olla niisuguseid asju, et kohe esimese ringi aeg võeti maha, kuna näiteks seal ütleme meie mehed olid ju ka päris tuli turistid selles mõttes, et need polnudki, ei teadnudki õige käimine veidi võtta selle esimese paarisaja meetri peal maha ja ja võib-olla siis ei pandakski neid enam, sinna. Võis olla, teoreetiliselt võiks ka mitte võistelda, aga näiteks originaalprotokollide puhul on see huvitav, et just sellesama Stockholmi käimisvõistluse puhul, et, et nüüd lähevad täiesti lahku sellega, mis annab rahvusvahelise kergejõustiku liidu juures töötav käimisi komisjon. Nad on uurinud väga detailselt kõikuma suurvõistlused välja andnud eraldi paksu mahuka raamatu ja, ja seal on jälle jälle teised tulemused. Keda uskuda. Ei, no peame niiviisi leppima, lihtsalt märgime ära need mõlemad variandid ja niiviisi leppima või siis näiteks noh kui palju, kes eestlastest osalisi Stockholmi olümpiamängudel, needki on ju näiteks noh, ütleme Bauman on baltisakslane, eks ole, nüüd on ta siin ütleme, kuna toores Tsaari-Venemaa hoopis Liivi kubermangu ja noh, ühesõnaga on nagu eestlaste hulka näinud lätlased paranud sel osa baltisakslast enda nii-öelda olümpiameesteks, aga sealsamas mis rohkem oleks eesti mees, fan Lebedev, laske, kes on Narvas sündinud ja ja olnud ka eesti sõjaväega seotud, nii et et nii need asjad on nagu nad on. Kas teie raamatu kaudu võiks näiteks avastada endale juurde, et eestlasi on tunduvalt rohkem olümpiamängudel võistelnud, kui me siiamaani armame? Jah, põhimõtteliselt küll, et nagu väliseestlased just, jah. Mitmed, noh, seesama üks, 36, Berliini olümpiat. Adalbersbubenko, kes Lätile pronksmedali 50 kilomeetri käimises võitis tegelikult Mõisakülas sündinud. Aga lugeda jah, et juurendame Eestis panevaadal Bert ja pupenko ongi, polegi sinna vaja midagi muud, kui olümpiamängude ajalugu seda meile lubab, ma mõtlen, et siin ei, siin ongi see asi, et osa asju ole juba väljakujunenud arusaam ja kõik rahvusvahelised raamatuid on juba nii märgitud, pubekad märgitas igas raamatus Läti alla ja ja siis lisaks ka Vesperi Ederbergi kuidagi eestlaseks panna, kuna Rootsis ja kuigi ta on Eestis sündinud eestlane. Nii et siin on nagu vaja vahet teha, et, et osa juba jah, tõesti välja kujunenud asju, et ei ole mõtet nii natsionalistlikud, siis ka neid haarata endale. Me ei saa jah, nagu teiste medaleid endale selles mõttes kirjutada, aga noh, oma ajalooallikates raamatutes me siiski kahtlemata oleme kohustatud seal ära märkima, et need viited ikka nii nagu lätlased ikkagi päris täpselt tõdeb end Uiwatkondaksid, märgitakse ära, et nad on Lätis sündinud ja kuigi nende medalid loomulikult läksid Austraaliasse. Nende soovitab ja mina näiteks teadsin, et tõelised austraallased. Et kuidas see välja tuli, et nad on Läti päritolu. Nad on sündinud Lätis? Jah, see on nende nende elulugu. Kates ja andmetes on igal pool. Kuuendal aastal ühed suuremad tegijad Jah, 56 ja ka veel 60. Et oleks tollal ujumises maailmameistriks, et toimunud siis oleks nende medalikollektsioon ja võistluste kava oleks olnud mahulisem, siis võib arvata. Kondrodsite medalikollektsioon oleks päris suurunud. Näed, mida kõike välja tuleb, aga siis me võiksime hakata sinna albiino Sipowitsion Leedus sündinud USA ujuja näiteks Ozzy Bowitšude eks oli talle. Mul tuleb meelde paari näiteks oli niisugune. Kestutis pulataja siin Eesti seotud leedulane, eks ole, aga, aga samas on üks üks parimaid vastupidiseid näiteid on 1960 Roomas võistluses. Hongkongi võis võistkonnas laskur Peeter rull ja seda isegi kuuekümnendatel aastatel. Mõned toonased välisajaleht Vaba Eesti sõna ja ma mõistan, on märkinud, et tõenäoliselt teisest järeltulija või eestlane Peeter rull Hongkongi eest ja ja ta võistles veel paaril olümpial ja ja hiljem, kui ma ei eksi, siis 84 vist Los Angeleses on võistelnud Peeter rull juunior samuti Hongkongi eest, aga, aga hilisemad uurimused on näidanud jah, et Eestis ei ole seal midagi tegemist. Eestipärase nime kattumine ei tähenda veel midagi. See on täiesti huvitav selles suhtes, et me ise ka ei tea, võib-olla paljud tegelikult on eestlasi ja eestlaste järeltulijaid olümpiamängudel võistelnud, kui palju muu maailm näiteks selle kohta arutab? Mulle tundub nii nii palju kui uurinud olen neid asju, et, et selles suhtes arved peavad päris täpselt väikeriigid, just need väikeriigil on nagu selline uhke auasi, et nad, ta leiab kuskil või kohe öelda nähe oma sportlased, sellel juured Eestist ja mis iganes, et aga suurriigid nii. Ma võin kohe ära öelda, et, et nüüd kolmas olümpiaajalugu, mis puudutas 1940 80 72, kus sotsialistlikud riigid võistlesid sotsialistlikud riigid ja siis nõudviit oli, muidugi, siis kujutas endast ja Jugoslaavia ja Tšehhoslovakkia ju tegelikult mitut praegust riiki. Et me oleme üritanud nendes raamatutes koos selle õige riigiga. Ja siis ära hängivad ringi, vaata kas ta oli. Et kui teil, Tšehhoslovakkia, siis aga tegelikult oli Slock sele taliselevak selle ära märkida näiteks Miroslav Meczir on Slock näiteks ja siis enam ei märgitsevast Slovakkiaga siis kaldkriipsud, et slovaki täpselt samuti Sloveenid, horvaadid, Moldovat, pagulased, kirgiisid nii palju kui veel võimalik muidugi seda teha. Aga see on lihtsalt tunduvalt huvitav. Näiteks. Ma olen internetist vaatanud olümpiakomiteede lehekülge kõik kõik need väikeriigid, uuesti moodustatud riigid Bosnia-Hertsegoviinale, kõik, kõik on toonud ära nimekirjad, kes on olümpiamängudel osalenud ja kes on tegelikult pärit Bosnia-Hertsegoviinas taga, ütleme tookord oli Jugoslaavia igast nii et on, on päris head andmed tutvuda ja siis tingimata ära märgib, et oleks nagu siis huvitav ja kuna need on praegu erinevad riigid, siis, siis seda enam on nagu ja ajalugu järjepidevust või ühesõnaga nende olümpialiikumise järjepidevust jälgida. Seda meelel ära märkida sellepärast et mul on kodus üks väike entsüklopeedia, mis on Soomes tehtud nii-öelda algusest saadik kuni 70.-te alguseni ja alati, kui eestlane võitis mingi medali, siis soomlastel oli ka sinna taha kirjutatud Viro, nii et nii et seda traditsiooni on, on peetud, teata riikides ikka, nagu öeldakse, kohustuslikuks siiamaani. Jah, ja just need uuemad Ameerika olümpia alad käsitlevad seda samuti väga täpselt kaldkriipsuga kohe kõik ära märgitud, noh kasvõi isegi sõjaeelsetel aastatel, kui oli tegemist jaapani võistkonna liikmega, tegelikult oli korealane, võistlus noh, siin päris mitmeid näiteid, et, et see on ikkagi ära fikseeritud, et või siis ütlemises kuulus võimles tukkeli, kes oli sloveen, eks ole? Raske panna Jugoslaavia pata, kui ta on ikka Sloveenia kuulsamaid. Kuigi jah, olümpiaajaloomedali ikkagi läheb Jugoslaavia sinna ja ega keegi tanud tegelikult mida vaadata siis ikkagi, kes siis ütleme, Jugoslaavia, ütleme, veepallis jalgpallis võimlemisEstonia andsid, et ütleme, võimles olid praktiliselt kogu aeg. Sloveenid. Isegi suusahüpetes suusa. Koormama korvpalli võistkonna moodustasid enamuses horvaadid. Veepallis olid siis ütleme, serblased ja horvaadid pooleks, et väga huvitav. Huvitav on tegelikult, nagu seda proportsiooniga jälgida. Selles suhtes on spordiajalugu väga huvitav ja ja aga kas maksab ikka niimoodi seda tõelist nii-öelda kohta, kus saad pärit, rõhutada? No maksab ikka, ma arvan, et tegelikult nendele reisidele juurde siis nendele väike riik Herlase tähtis kas kasvõi investerby, kes on tegelikult ju sündinud Eestis Eesti kodanik, kes 56. aastal maadluses Rootsile medali võitis. Ta ise ütleb ka, et Ta on tema, eestlase, rootslase vahekord on wifi, Vaide sõi Arnold vaide või, või noh, huvitav näide on muidugi kasvõi Mihhail Kaalest ja kes on sündinud Petserimaal Eesti kodanikes sobilikud viisitada, õpingud viisid teda Peterburi ja kus ta sai olümpiamedalist aerutamises keda tegelikult nagu aastaid ei ole isegi nagu meie omaks peetud või Eesti meda Kessorile petteid vabalt valdab eesti keelt, eks ole ju, et rohkem eestlane kui mingi Poljakov näiteks või keegi teine. Nii et siin on jah, väga raske seda piirjoont tõmmata muidugi, aga see selleks noh näiteks ütleme slovakid ole hea meelega omaenda meheks ka, ütleme Zoltan Halmaid, üks üks 20 sajandi alguse paremaid ujujaid. Lihtsalt asi oli selles, et tookord oli Slovakkia Austria-Ungari all sündis territooriumil parasjagu. Aga noh, ta on ikka puhas Ungari Ungari olümpiamedalimees, nii et, et siin tuleb väikest vahet ka teha. Aga siin siin ongi nagu jah, vahetad. Ühed ütleme, kes on sündinud ja kui palju neil seos selle emamaaga siis on, see pubekaiga, aga samas ei ole. Samas on noh näiteks sellised näited nagu Kalevi Kotkas, kes tegelikult oli, oli eestlane, oli Kalev Kotkas seda, kuna pool perekonnast kolisin ära Helsingisse ja noormees sai 18 aastaseks tuli minna sundaega armeesse teenima, siis oli nagu valikuvõimalused. Mis kodakondsus, seda siis võtab, kas Soome või Eesti ja kuna soomlased nägid ära, et selline võimekus, atleet siis nad tegid häid pakkumisi ja, ja lihtsalt valis Soome kodakondsuse, et tegelikult oleks võinud Kalevi Kotkas Euroopa esimene kahe meetri mees kõrgushüppes olla ju eesti koondis stressis. Sama sama aja veerand Tiina lillaks. Lillaks ema on eestlane, võiksime pidada Eestit, aga noh, ta on ikka puhas sportlane, ärme võtame seda endale, aga tasub alati ära mainida tema juured, et see on nagu huvitav, maha mitte rohkem. Nii nagu vilju Heino 10000. Probleeme siin või noh, neid valikuid on selles suhtes, kui te kirjutate, olümpiamängude ajalugu on palju või või on sul see ring, mis ta pärast Tunnetamise asi ja tegelikult on need asjad ikka suures osas juba noh, igasugustes kroonikates paika pandud, et ega sealt nii-öelda endale midagi Ahtitsema ei hakka või teistmoodi seda valgustama, aga aga kui on, ütleme, mingisugune seos Eesti ütleme, nagu seal oli Noh, teoreetilised variandid, et John Cook, olümpiavõitja kuulitõukes siit kuskilt eesti kandist pärit, lihtsalt lihtsalt märgime ära selle arutelu, kus kunagi ilmused ja niuksed versioonid on, aga ei võta seisukohta, noh, selles mõttes, et kus sa seda päris õigust enam tagantjärgi välja saad või võlubki. Ma tean, et Sun Gucci puhul on aarand, roos on siiamaani, teeb seda pidevalt uurimustööd ja ja mõnelt poolt ameeriklased on ta saanud vastused mõnelt poolt ei ole, et et praegu jah, need märgid, nagu viitavad tõesti ta esivanemad on pärit kuskilt siit Lõuna-Eesti või Põhja-Läti poolt, et seda ei tea, kas ta on siis Eestimaalt või Lätimaalt, aga kuskilt siitkandist on ta välja rännanud. Ma ei saanud hästi spordilooga tutvunud Brave kassas, kui teie räägite, siis mulle tundub, et ma ei tea sellest asjast peaaegu mitte midagi, noh võib-olla tean natukene, aga, aga neid uusi fakte uusi mainimisi eestlaste nii-öelda olümpiavõitude kohta ja suurte saavutuste kohta tuleb nii palju juurde. Et kas sellest viiest raamatust, mis te planeerite kirjutada vähe ja võib olla Küll, eks eks vaatab, kuidas, kuidas töö käigus asi areneb, tegelikult meil on, tuleb viis raamatut nagu viis olümpiarõngast, aga tuleb kuues raamat lisaks, kus on siis isikunimede register ja üksikut huvitavat fakt, näolased paremini mingit statistikat, jah, ka erinevate olümpiamängude mitteametlikud medali, paremusjärjestused ja sellist statistikat paneme sinna Oll, Parkeri karikavõitjad, kõik poksis, olümpiaturniiri parimad jalgpallurid, eraldi niuksed tabelite ennast ka sinna ja, ja võib-olla võib-olla sealt annab ka teemat veel edasi arendada, sest noh, tegelikult kõik need suuremad tööd ongi nii-öelda nagu lumepall kasvanud, et et üks töö nagu sünnitab teist, et, et selles mõttes tööpõld on ikkagi päris suures Mis hetkest on, ma vaatan spordikirjutamisajaloos olümpiamängude ajaloos sai hetk, kui kõik on juba nagu ametlikult kõik paikas kirjas, et need protokollid on nii, nagu nad on kirjas ja enam ei saa muuta, on mingisugune taat on või, või, või, või ribarada selles spordialas olemas. Hilisemate mängudega ei ole enam mingeid probleeme, need protokollid, kõik täiuslikud ja olümpiaraamatut ka enamuses on nagu ühtemoodi nimekirjutustes seal, kui palju keegi on viitsinud vaeva näha. Aga noh, mis need vene nimed on seal, ütleme läbi inglise keeles ja, ja noh, ütleme niisugused muutused, aga vanade mängude puhul, nagu ma ütlesin, juba needsamad rahvusseltskond ütelnud, et enam midagi välja uurida, ei ole protokollid palju seal vihma käes, teda täideti, nii paljude jäigi ja, ja rohkem midagi võtta ei ole. On mingi tahate, ma ütlen, 36 või 40 852. Selles suhtes paika pandud. Ütleme, et päris hea ja täiuslik materjal minu arust hakkab peale, mis, mis, mis me oleme kätte saanud, absoluutselt, hakkab ikkagi 52 Helsingist peale. Aga rahul võib-olla võib ka rahul olla? Jah, kõige raskem muidugi enne esimest maailmasõda Stockholmis tahab poole, need on kõige raskemad, aga mis puudub veel viimastes olümpiamängudesse nende raamatutest, siis seal on nagu see mõne mängu puhul nagu see probleem, et terve rida alasid on jäetud nagu raamatus täiesti kajastamata. Mingid ahelad on jäädud suvaliselt välja, et see sõnu mingites mingil määral on, nagu sellise lünga tekitab või, või jätab raamat, aga meil muidugi seda väga pikalt ei käsitle, et me ikkagi kui tulla just kaasa nende värskemate olümpiamängude juurde, siis keskendume ikkagi rohkem nendele telgitagustele asjade kui praegu meie olümpiaraamatud siin meelde tuletada, siis oli niiviisi, et näiteks 72 suhteliselt hea raamat aga hulga alaseid puudus ja siis näiteks eriti mannetu raamat on 1980 Lake pressis peale pildiga ühe lehekülje selle kogu terve suur murdmaasuusatamisega terve küll käinud, sellest oli poliitiline otsus omal ajal väga kehval sime kehvade kvaliteediga veel pildid ka, nii et noh, näiteks selles mõttes on see raamat noh, suhteliselt mõttetu raamat, lihtsalt ta on välja antud, see on ainuke asi ka, aga tegelikult on sisu. Ega Los Angeles, nii nagu tagantjärgi pole ka paremat, nagu nad anti välja lihtsalt selleks, et ei jääks koht tühjaks, ei ole kunagi, kirjutame nüüd ka uuesti. Aga miks näiteks teile tundub, et Eestis on vajadus sellise olümpiamängude raamatu järgi, et et võib-olla paljudes riikides üldse ei ole, et eesti rahvas on ikka hull selles spordis? On küll ja, ja tegelikult noh, aastakümneid on seda näidanud, et see nõudlus nende olümpiaraamatute ja järel on olnud väga suur, et millised olid need suured tiraažid vene ajal ja nad ilmusid ju kaks aastat pärast mängija ikkagi nad kadusid lennult ära ja ja, ja tegelikult olümpiaraamatut nagu väärtused, kes on nagu kunagine hakanud soetama ostma, et et see on nagu selline pidev järjepidev kokku nagu margikogum, täpselt, et sa ei saa jätta seda kohta riiulist tühjaks. Tegelikult peaks veel võrdluse tõmbama sellega, et Eesti on suhteliselt hea kirjastaja ja peale spordiraamatute on ju veel väga häid muid teadasarju ka. Nii et ta on lihtsalt üks sari selles, ütleme, mis puudutab sporti, olümpiamänge võrreldes teistega. Ja, ja eriti just jah, see praeguse meie olümpiamängude ajalugu, et see rohkem lähebki võib-olla kohati selle spordiAlt-Igapäevase sportlaselt just kõrvale näitab, et mis kellelegi sportlasest kuulsusest või ka võib-olla olümpial 50. koha saanud mehest elus hiljem sai jah, mõni näiteks seal ütleme Kanada kõrgushüppes sai kes oli kuuenda koha omanik, sai Kanada esimene kosmonaut, kuigi tema ise ei lennanud, aga ta oli kõige noh, mingisugused põhjused lendavat tegelikult pidi lendama esimese Kanada kosmonaudi. Taolisi üksikasju on ju ka huvitav, paljud sportlased, keda me teagi, näiteks öeldakse naljakal lood, isegi naljakas traagilised lood. Et näiteks kahekordne olümpiavõitja laskmises nukk Bugatti elektritoolil mõrva pärast, noh, et ka mitmekülgselt näidata ära, et olümpiavõitja võib-olla ka Ma elu elu kujuneb teiseks ja ja kui võtta siin näiteks Veera Chazzaska traagiline lugu ja nii edasi, nii et sportlasel võib täiesti teine külg ette tulla, siis, kui ta juba Sportlased on, see lõpetab. Te olete teinud raamatu 1896. aasta olümpiamängudest, et kas hakkame, kas on reaalne või on mõtekas niimoodi, et äkki te teete kõik need raamatut sealt alates 1000 800009 staaž. Ja maalis on, aga see on ikka hästi karm töö ja, ja kui, kui toetus seal taga ei ole, siis noh millegi pessa elama ju päris lõbuks ei saa siukest tööd enam teha. Et see eeldab juba seda, et teatud kulutused tekivad nende raamatut vajalike raamatute tellimise siit-sealt ja, ja nii edasi. Ma olen väga päris hea raha kulutanud raamatut nii-öelda tellimise ostmisele. Maalehe kirjastus, kes, kes nagu seda sarja välja on praegu praegust ja kes üldse viimastel aastatel on küllalt suur spordiraamatute kirjastajad. Et nagu oli nagu see plaan, et kindlasti püüda välja anda eraldi raamatut, 1920 kuni kuni 48. Nemad olid nii-öelda pildi jah, kus nagu eestlaste osakaal päris suur ja, ja seal on see eeltöö, ütleme, meil on tehtud ja, ja kuna meil on need suured mahukad materjalid olemas, millest tegelikult sellesse praegusesse olümpiamängude ajalukku läks ikkagi noh, mingi võibolla kümnendik sisse kõvasti kärpima kahjuks ja mida rohkem rohkem uuemad, seda läheb ja, ja selles mõttes on nii, et selles selles mõttes on jah, võimalik, et isegi saavad olema riiulisse sellised mängud. Teoreetiliselt minul näiteks väga suured spordihullud on, on võimalik kunagine selline raamaturiiul, et, et on 96 null null null neli null kaheksa. 212 on, on, on päris kindlasti ilmutades 12 Stockholm, miks valmis lihtsalt? Miks sa selle välja valisite? Tegelikult ma kardan, et ega nad ei hakkagi, kui, kui neil üldse kirjutada, siis nad ei hakkagi mingisuguses, ütleme järjepidevusest. Pigem võib öelda, et selle määrab see materjal, mis sul parasjagu kasutada või õnnestus kätte saada. Kas materjali erinevate mängude kohta on erinevalt saada ka ikka jah, on küll. Kõige raskemad on 1000 900904. See on täiesti võimalik, et need kaks tükki tuleb ühte raamatusse kirjutada, lihtsalt läheb liiga õhus. Miks nad on kõige raskema alasid, on vähe, osavõtjaid oli ju väga vähe ja, ja üllatava pildi pealekauba olid need nägud noh, tagantjärgi olümpiamängud ja maailmanäituse asi, aga palju seal raamatus maailmanäitusest ikka kirjutatud. Et. 96896 oli nagu kindlalt midagi noh, sündmus, eks ole, pärast seda oli raske raske kõiki asju sündmusteks nimetada. Noh, tegelikult on öeldud ju, et uuesti nagu taisoo sai olümpia sissi köiel 1912 just nimelt selle Stockholmi mängudega. Et ennem nad olid teiste asjade varjus. Sa kujuta ette 1920 14 jahikassipurjetamises. Enamuses Ta oli üks kaks osavõtjad, kõik said medalid, eks ole, mida seal kirjutades võistluse käigust või või, või, või vastupidi, mõnel alal, nii et oli ühest riigist 20 osavõtjad ja oligi kõik, eks ole, jah, vibulaskmine näiteks, eriti kurioosne Londonis laskmine, kus võistkond ainult 12 tükki, üks millegipärast seal mingi segadusteki pandi, 13. see võIts pärast selgus, et ta ei olnud seal nimekirjas ja siis ei saanudki olümpiavõitjaks, kuigi tal olümpiakomitee andis siis nii-öelda lohutuseks selle kuldmedali. Aga noh, igasuguseid hulle asju, olümpiamängude ajalugu, seal tab ennast väga naljakad kurioosseid, sündmusi. Et sa kõike makstakse ju kirjutatud tegelikult kuulajatele ja lugejatele ei maksaks. Ei no ja muidugi, kui tore lugu seal Stockholmi majanduses, kus jaapanlane poolel teel niikuinii juua tahtis ja siis palus süüa veel istus siis lõpuks tühja istuks, istus siis maratoni trassiäärse peremehehoovis ja nii ta vaikselt raduste lõpetan teid ilmunud ööbimiskohast vaikselt. Lihtsalt Raivo Sara sõitis tagasi Jaapanis val, keegi ei tea, kõik olid mures, kust veest otsida, veel, aga 66. aastal tuli tagasi, jooksis maratoni lõpuni süda valutas nii kaua. Et siis kujutage ette, siis muidugi 54 aastat ajakirjanikud arvestasid välja, kui palju see tundidest siis teeb, kui kaua maratonidistantsi läbimiseks ei ole ilus lugu. Oli väga ilus lugu ja ja tegelikult vist maksaks võibolla seitsmenda raamatu kirjutada just nendest kurioosumeid. Kurioosne muidugi, teiste saab käsitletud siis nagu olla nagu mõttetu, nagu neid välja noppida, aga miks ka mitte, kui jah seda laiendada, sest noh, ikkagi praegu nendes raamatutes suhteliselt, me peame hästi, kokkuvõttes siis oleks mis selles ei ole mitte ainult olümpia piirduda, vaid üldse spordi kurioossumist, niuke noh, maailmameistrivõistlustelt või igasugustest teistest võistlustelt. Et see oleks täitsa mõeldav. Sport on tänapäeva maailmas väga tähtsal kohal, et, et kas sa oled selle raamatu kirjutamise ajal ka avastanud, et millal spurt muutus muutus väga tähtsaks. On olemas mingi mingi aja On ikka sellepärast on nii, et tegelikult kui taotlustati, et olümpiamängud on üks kõige parem asi oma riiki, maailma kujutate olümpiavõitja, ümn, selle mängitaks, selle riigi lipp tõuseb õhku või taevalaotuses. Parim reklaam seda avastasid Saksa DV näiteks ja siis hakkas see doping riiklik prod, riiklik Plaan doping, mille najal siis Saksa DV saavutasime, hirmsa kuulsus, eks ole ju, et see, see oli üks asi ja teine asi oli ka see, mis pärast ütleme, Nõukogude Liit ikkagi otsustas seal külma sõja tingimustes lõpuks ikkagi Helsingisse välja ilmuda peale raskusi oli just see, et kus sai võidelda, nüüd ütleme USAga sellel spordirindel ja alguses 48 sellepärast ei julgenud minna, kartsid ameeriklastelt tappa saada. Ja, ja siis oligi niiviisi, et siis sai näidata, kui, kui, kui vahvad on siis nõukogude sportlased ja, ja niiviisi Võib-olla paljud tänapäeval arvavad juba, et see sõda spordirindel on propagandasõjas kaotanud nagu oma olulisema kohaga. Noh, võib-olla ta on mingil määral tagasi läinud siin vahepeal pärast seda, kui külm sõda lõppes ja ja maailm ütleme nii, rahunes, aga, aga ma ise isiklikult tundub, et, et see võib hakata tasahilju jälle uuesti üles minema. Tiiu Järviv näide, kus, kus riigi valitsused teadvustasid selle, et boikott oli üks suuremaid karistusi, mida saab ühe või teise riigi otsa, kuna olümpiamängud olid niivõrd tähtsad ülemaalised pidustused minu arvates on sport kogu aeg olnud üks poliitikutel üks trumpe, võti käes. Et sinna jah, ütleme, kuni 1988 souli mängude nali, võib öelda kogu aeg mingisugune pinge üleval, et sealt nagu toimusse rahunemine, aga, aga, aga on ju isegi ennustatud, et võib-olla uus selline spordipoliitik hakkab just usundite tasandil peale, et võib-olla võib-olla just see mitte niivõrd riiklike piiride järgi, aga rohkem usu ususõda jätkub nagu spordis. Et seda, seda tendentsi võib-olla isegi natukene on näha ja see oht on olemas. Mulle tundub, et aasta 2008 Pekingi olümpiamängud need võivad ka mõnes mõttes muutuda propagandistlik, eks sellepärast, et Hiina tahab endale ja endale ja maailmale tõestada, et ta on keegi. No igal juhul ja paska tahab juba saada uuesti seda Pekingi olümpiat on öeldud või arvatud, et see võib kujuneda uuesti Moskva 80.-teks mängudeks, et kus tehakse pärast Potjomkini küla, et, et kõik näidata suurriigi üleolek. Ja Hiinal on praegu rohkem võimalusi kui 80. aastal. Nõuded tunduvad. Ja samas on jälle muidugi muidugi jälgitakse, nõutakse hindajad Hiinalt teatud tingimustel inimesed neist osas ja nii edasi, nii edasi ja aga teisest küljest jälle muidu Hiina mängud võivad kujuneda Aasia regiooni mängudes, kui hiinlased juba tahavad seal wushuusid igas spordialas, aga noh, seal on on suhteliselt jäik ja ei lase enam sinna midagi uusi alast tulla. Aga noh, võtame taekwondo, see on juba puhas. Puhas Aasia regiooni spordiala koreas välja mõeldud, edasi seda kultuurilises niukses niukses plaanis ikka niisugune asi aadlik, toodiamat sealjuures ole. Lõpetuseks tahan küsida mõlemalt liidult, esiteks Tiidud kuningalt. Miks on sind sport huvitanud juba? No seda on raske öelda, milleks inimene ühe või teise alaga tegeleb. Eks mõnes mõttes juhus tema koolipoisina olin, oli põhiharrastus ikkagi igasuguste spordialadega tegelemine kas ka ise tegelased ja ikka seal kooli või Pärnu rajooni Kons korraga uuritud seitsme kaheksal alal kohe ära, iluga tasemel. Aga siis mis puutub nüüd, ütleme spordi? Ja teaduse või ühesõnaga spordi niukse ajaloosse, sellesse siis selle kindla kindlalt on minu jaoks ükski raamat 1960 Rooma olümpiamängud, mille, mis ilmusid kuskil jõuludeks terve terve jõuluõhtu mul seal kuuse all seda lugedes. Tõesti praegugi võib hinnataks paremaid olümpiaraamatuid ja ta jättis mul niukse muljet ja kuna mu väitega lugesin, siis kujuta ette, veel veel 10 aastat hiljem olid seal peaaegu kõigi kalade kuus paremat järjest võis ette lugeda, lihtsalt kruvid loed siis, siis jääb hästi meelde. Kui vana sa umbes 60 11 samasugune nagu mina, et olümpiamängude ajalugu ma tahan tänu sellele, et on head olümpiaraamatut, nii et häid olümpiaraamatuid tulebki. Ikka head raamatud on alati mingisuguseks stiimuliks huvi, huvi nii-öelda vundamendiks. Ja kunagi ei kirjuta niimoodi, et te kõike teate, eks ole. Ma olen kohtunud paari Eestis kirjutatud olümpiaraamat, kus on öeldud ta niikuinii kõike teate, mis toimus ja sellepärast me pikemalt rääkima ei hakka. Nii ei tohi olümpiaraamatut kihvt. Ja nii ta on Tiit Lääne neid siis, et mis sind spordi juurde sa oled praegu ju spordilehe peatoimetaja. Jah, täpselt nii, ma arvan, et see oli ka küllaltki selline juhuste kokkusattumus, et mingil hetkel leidsin üles oma onu sõjaeelsed, Eesti spordilähetus, üksikud numbrid ja, ja neid oli nii põnev uurida ja lugeda, et sealt ilmselt see selline spordihuvi alguse saigi just sellise vanema vanema asja vastu, mis on kuskil kaugel ammusel ajal toimunud ja, ja siis ühel hetkel täpselt samamoodi see olümpiaraamatu avastamine, ütleme, Tokyo mängud, esimene selline suur raamat, Valter õierilt väga-väga hea raamat, kellas ei olnud ka maha ja ja, ja nii see tasapisitasapisi läks ja, ja aastatega on suvi kogu aeg süvenenud, et see on õnnestunud ka väga suur selline raamatukogu kirjandus kogu soetada endale ja, ja, ja sealt seda uurimist ja, ja tuunimist nii-öelda jätkub. No, mul on päris aktiivne, ütleme siiamaani ikka. Kuulake, peavad, on jäävalli jääval juba möödunud talvel mängisime jah, sport ja peale selle peale selle üht-teist muud saab ka veel teha. Nii et ikka jah, pidevalt pordin, muidu ei jõuakski ajalugu uurida. Spordilugemine aitab nagu hingele kaasa naas hingeelule spordiuurimine, spordilugemine spordist lugeda. Noh, ikka avastamise rõõm on ju seal, kus aga kui sul on mingisuguse vundament ja sa juba ühte teist valda, siis avast kohta, et seda ma ei teadnudki, et see on muidugi sihuke mõnus tunne. Ma arvan jah, et mõlemad, et kindlasti aitab, et see kohati ongi spordiajalooolümpial uurimine, selline nagu Sherlock Holmes, oled seal seal riiulite vahel ja lapad need raamatuid põrandale laiali, siis leiad mingi täiesti enne ennekuulmatu fakti kuskilt teise riigiraamatutest. Ma tahtsin seda öelda, et mulle tundub, et me peaksime spordist natuke rohkem rääkima, sellepärast et kui me piirdume ainult jalgpalli, korvpalli ja mõnede teiste nii-öelda tippklassi kuuluvate spordisõnumite uudistega siis ma ei teagi, mis tegelikult spordimaailmas toimub, et et kui on ikka võimalik ilma rohkem ja inimesed hakkavad võib-olla asja vastu rohkem huvi tundma ja see spordi vastu huvi kassoteid. Vahepeal juba läks asi hulluks kätte, kui NBA ja NHL siis kui meil 90.-te aastate alguses nii-öelda vabaks läksid, igasugused kanalid siis sporti enam ei eksisteerinudki. Samas aga noh, võib-olla Eesti spordileht ju tegelikult tuli turule just sellesama põhimõtte järgi kirjutada kõigest kõigist spordialadest klubides, seltsidest, maakondadest, aga isegi noh, mulle tundub see, et, et võib olla selline mõnes mõttes kõige parem kuldne aeg Eesti spordiajakirjanduses oli võib-olla just see 90.-te algus, kuigi jazz NBA NHL väga palju võtsid ruumi. Aga see oli nagu selline hetk, kui toimus suur vabanemine, kus ainult anna minna, ükskõik milline teema, üks kõikidest kirjutasite pikal-pikal käel. Keelatud teemad puhalid vabal käel oodati, et millal see toodi, millal sa kirjutad ükskõik kellest. Ja siis ühel hetkel toimus muutus, kus määrati ära need alad, need inimesed, keda siis kogu aeg peab, kirjutame kaastamat. Et viimasel ajal selles suhtes on asi natuke siiski paremaks läinud, et on aru saadud, et sport ei piirdu 10 alaga ja ja viie viie tippsportlasega, keda kood ka muidugi see, et, et kas on üks või teine materjal suunatud kahekümneaastasel või neljakümneaastasele, et et siin on kahtlemata suur vahe, nii et, aga sealsamas ütleme mõlemile midagi pakkuda muidugi niisugune keeruline asi, siis selge see, et ühte huvitab rohkem, teine asi, üks asi, teine. Aga mulle tundub, et selles suhtes, et kui mingist spordialast rääkida, siis võib-olla, et tekib kellelgi huvi selle vastu ja kui me räägime olümpiamängudel madja, seal squashist kriketist ja muudest asjadest, siis äkki kellelgi tekib mingi asja vastu huvi ja, ja see on spordist rääkimise juures üks üks olulisemaid asju. Ja täpselt nii, sest noh, huvi ei saa tekkida, kui, kui sa pole seda, pole kuulnud, pole kuulnud, pole seda näinud, noh, mis iganes, kui näiteks kordki vahetult näha curlingu mängu, mis võib tunduda ju väga naljakas ja mis iganes, aga televiisorist üks paremaid väga mõnus, kui selle mängu nüansse reegleid teada on väga põnev. Näiteks mina vaatoriga snuukri ka vilja põhijälgede jah, et seal osali vanid ja hiitsid ja need on juba nii tuntud legendaarsed nimed. Aga noh, nii imehästi mängivad, et, et sellepärast jah, ei saa nagu keegi keegi nagu ette määratleda või, või teada teistest öelda, et Need alad kedagi ei huvita niikuinii, et mis me sellest räägime kirjutama, et kui me neist ei räägi saagi, kedagi ei saagi huvitada täpselt nii ja nii on ka üksikute sportlaste, endiste sportlaste elulugude väljakaevamisega, et, et see on kindlasti mitu korda raskemad, seda teha, on ju lihtsam minna Erki Noole või Mart Poomiga rääkida, kellega kõik teavad kõike. Nii et ei ole probleem, aga kui, kui kuidas kirjutada huvitavaks meest, kellest võib-olla 50 aastat pole kirjutatud, räägitud? Ma tahaks natuke lõppkokkuvõttes öelda niimoodi, et kui me ei räägi spordis ja sporditegemisest ja spordialadest nagu teie teete ja kirjutati ja räägiti eesti rahval, seda siis eestlased ei hakkagi võib-olla midagi liigutama. Et mida rohkem me teame erinevatest spordialadest ja erinevatest sporditegemistest ja nende tegemiste ajaloost, seda rohkem on loota. Ja me võime loota, et inimesed hakkavad ennast rohkem liigutama. No seda muidugi, eesmärk ongi folkloorist kirjutada ja mis tahes valdkonnas Krister vaja, et me katsume oma oma põldu harida, oma põldu harida. Aitäh, Tiit kuningas, aitäh Tiit Lääne ja siis ikka aeg on hiline. Head õhtut, head ööd. Või?