Norra saamide heliplaat Teed nugade noaralt tuli minu kätte kingitusena 12 aastat tagasi Ungaris. Seal kohtusin ma saami kooli õpetajaga toormagneberiga kes oli õppimas ungari keelt. Selleks oli talle antud üks aasta ja parasjagu kevadel. Saimegi. Ma olin püüdnud ise varem lugeda meil välja antud lauliku leegajusaid järgi saami laule. Seal oli ka paar norra-saami laulu ja nüüd püüdsin siis esitada talle oma lauluvara. Kuid Ta kuulas ja kuulas ja ütles, et ei, see see küll ei ole saami laul, nõnda ei laulda saamilaule. Ja mu küsimuse peale, kuidas siis õige oleks, ütles ta, et sa pead üleni laulu sees olema, mitte midagi ei tohi sinust üle jääda. Tuletas mulle meelde ühe väikse lapse ütlemist, kes kunagi nähes käibel lepatriinut palusid, ma käseksin lepatriinulendu minna, ma ütlesingi talle, et lepatriinulendu lendu. Siis ta vaatas mulle imestunult ja kurvalt otsa ja ütles, et ega siis niimoodi öelda, tuleb öelda niimoodi, et ta kuuleks. Ja kui samamoodi küsisin ma laplaste laulu kohta, kuidas seda siis õieti peab laulma siis kinkis kida mulle selle heliplaadi. Me rääkisime veel mitmete teiste rahvaste lauludest eesti lauludest mordva lauludes, kõik need pakkusid talle suurt huvi. Kuid plaati ei raatsinud ka kohe ära anda selle salatist alles paari kuu pärast, sest ta ütles, et see plaat aitas tal kodu enda juures pidada. Alati, kui ta seda kuulas, siis ta oli nagu oma kodusel põhja. Norramaal. Ja kui ma lõpuks plaadi kätte sain, siis kujunes kiiresti lemmikuks paljudele. Kõige rohkem armastasid teda lapsed. Aga ka paljudele täiskasvanutele kujunes ta kiiresti lemmikplaadiks. Norra saamimaa on selline ala kuskohal. Vana traditsiooniline joig on suurelt jaolt taandunud. Reformeeritud kirik jälitas laule, pidades neid paganluse ilminguix. Nii nagu kõike kohalikku kultuuri puutuvat ja põliskultuurile omast. Kuid kaugematel, mägedes ja jõgede ülemjooksudel säilisid siiski laulud. Esimesel pilgul tunduvad nii lauluviisid kui ka sõnad väga primitiivsed. Kuid kui me nendesse vähegi süvenen, siis võime mõista seda valu ja ilu mis on kätketud elamustesse mis nende laulude allikaks on olnud. Osa laule on traditsioonilised traditsiooniliste viiside peal traditsiooniliste sõnade peal. Osa laule on luuletatud tekstidega lähenevad juba norra lauludele ja osa on ka kaasaegsemat viisidega instrumentaalsaatega. Kõige esimene laul on pealkirjaga 20. Quoc tellobiootsi ja tema sisuks on neli rida 20 norra neidu on võrdsed ühe saami neiuga. Saami neiu on kasvanud ilusas looduses ja oma emalt saadud kauni tõuses. Kuigi lauluridu on ääretult vähe ometigi on nendega antud kujutlus saami neiust, tema väärtustest. Tema ilust suurimaks väärtuseks loetakse seda, et on kasvanud looduse keskel, mitte linnas. Teise laulu pealkiri on teeno majja. Teeno majja oli kaunitar kes oli kaudu käin ost pärit. Kui ta lahkus kaudu Keinost, siis püüdsid teda paljud, kuid keegi ei saanud teda omale. Hüüti teda teeno Maiaks ja ta oli kaunis üle kolme kilo. Helle on laul meie jaoks ääretult primitiivse tekstiga kuid saamide jaoks, kui meenutada nende traditsioonilisi laule seostub ta mitmete muude teemadega veel. Näiteks on üle saami jala tuntud laul kaunist Katrinast kaunist Katri linast, kes rootslaste poolt viidi kaugele mehele ja seal koju igatsuses palustajat teda lõpuks ikkagi koju toodaks ja kui ta koju toodi, siis enam ei raatsinud ta tagasi mehe juurde minna, selle asemel uputas enda Kalju pangalt. Ja samuti võib ka selle laulu juures mõelda taustana selle tänumajja koduigatsusest ja sellest, kuidas kolm küla teda tagasi kutsuvad. Laul, mille pealkirjaks on Prinson räägib kosjasõidust. Poeg palub, et isa rakendaks narta ette sõidu põdra Prinsani sest ta tahab sõita Taiwaskeeti külastama kena neidu. Ta palub, et isa saani korda seaks ja ema paneks nahkse teki saani. Seda laulu võiks võrrelda meie jaanilauludega. Samuti on ju ka meil kosja teema alati seotud saaniga. Varasem pulmade aeg oli novembris, detsembris ja jällegi on teksti kuidagi nagu niisuguse. Meie jaoks suure elamuse kirjeldamiseks natuke vähevõitu. Siiski kui meenutame teist saami legendi inimpõdrast siis võime mõista selle laulu sügavamat sisu. Nimelt muisse saami legendi järgi on taevast tulnud põhjapõder kunagi kosinud endale inimneiu naiseks. Põhjapõder sai muutuda inimeseks. Neiu eksimuse tõttu kaotas põder selle võime ja lahkus, minnes tagasi metsikute põtrade hulka ja lõpuks taevasse. Seda legendi jutustades ja lauldes olid koolasaamid väga vaiksed. Seda kogunes kuulama terve küla ja väga hinnatud olid need inimesed, kes oskasid seda laulda. Ning selle legendi taga võib mõista ja tajuda kõiki inimlikke eksimusi looduse ja loomulikkuse vastu. Nii on ka siis see kosja põdra ette rakendamine nartale. Pühalik ja mitmeid sügavaid elamusi kätkeb toiming. Järgmise laulu pealkirjaks on Howlazovla. See on poisi nimi, kes kaun püüdnud kosjateel käia. Ta oli väga osav noa peale. Edasi küsitakse laulus, kuhu küll need põdrad jäid. Ta proovis muidki töid teha. Kõik jõukaks ei saa nutta, heal kosjas püüdis ta käia, kuid seal Saidavaid kõrvakiile Laul pealkirjaga etni manna ema tütreke on sõnad saanud, neelas Joona haige olnud. Laul läheneb oma rütmilt värsiehituselt norra lauludele. Aga sisu säilitab vahetuse naiivsuse ja improvisatsiooni lisuse. Sõnades palutakse GG kiusaks väikest tema lapsukest tema tütrekest, et keegi ei ajaks teda nutma keegi, eksitakse teda. Ja keegi ei tohi joosta tema järel. Sest ei saa ju määrdunud valgeks teha, ei sobi joosta mööda külarahaga, tuleb ettevaatlik olla, poistelt tuleb võtta ainult kingitusi vastu. Edasi küsib laulik, eks ometigi sai ema tütrekest vanapiiga. Miks ei ole kosilast all. Nüüd istub ja mõtleb kurvastades ema kõigi ise oli poiste eemale ajajaks. Ja nüüd järgmine laul viid juba saamide jaoks valusamate küsimuste juurde. Laulon vallatus poisist Raikost, Raiko, kes oli isa ema ainuke pojake kes tundis kõiki põdramärke. Terve kari sõidu põtru oli karjas ümber Raiko telgi. Ema põtrade kellahelin oli kuulda üle puude latvade. Ja emapõdra müüs ta maha. Selle lausega lõpeb laul. Ilmselt oli siis emapõdra maha müümine sedavõrd ootamatu ja sedavõrd võõras tegevus mida ta ei oleks tohtinud sugugi teha. See on põhjuseks, miks seda laulurahva hulgas nii palju lauldakse. Meie olustikus võiks võrrelda seda mõne vallatu poisiga, kes samuti mingi ootamatu ja meie ettekujutuste raamidesse mittesobiva teoga toime tuled. Aga siit edasi järgmised laulud räägivadki sellest, kuhu viivad niisugused traditsioone lõhkuvat tegemised. Laulu vana Polmak teksti autoriks on Ivar Solvak. Kriis on rahvasoust. Meie saami külas on kuulda nutu, sest noored on lahkunud sealt. Kuid saamimaa ei saa elada võõraste inimestega. Seda teatakse ju ammu. Päevast päeva jäävad kodud vaesemaks, metsad ja kosed hüüavad lahkunuid tagasi. Kuulake seda. Saami noored, võtke oma pärand ja pange õitsema oma kodumaa. Noel. Teema. Laen. Laen. Le laena. Laela lõngu. Laul kolmest kallimast räägib poisist kes kiitleb, et tal oli kolm kallimat. Kui tema nendest ei teadnud. Nimed olid neil Humpenstumpenniaczumpen. Hompenilt saidasuudluse. Võib-olla Norras või Rootsis oleks samal teemal luuletatud 30 värsiline või salmiline ballaad kuid saami jaoks on küllalt nendest neljast reast pidevalt korrates seda viisiga, suudate selle pildi endale niivõrd silme ette manada, samal ajal teisest küljest ka taandada kogu valu ja kogu pinge mis sellest situatsioonist on tekkinud. Laul pealkirjaga vaatajanan kodumaa on Norra, Rootsi kui ka Soome saamide hulgas kõige populaarsem laul. Ja peale seda, kui see heliplaat teed, nugade, Noorat on Eestimaal levima hakanud on see laul ka eestlaste hulgas kujunenud, eriti noorte hulgas. Üheks populaarseimaks lauluks võib olla paljude jaoks ainsaks saamilauluks, mida teatakse ja võimalik ka, et mitmed noored ei teagi, et see laul saamide käes pärit on. Ma olen kuulnud seda laulu tihti lauldavat õpilasja ehitusmalevates. Laulu tekst räägid kodumaast, ela hästi, mu kodumaa sur, ajad on mulle kitsaks jäänud. Astu meeli raskel sammul, jätan maha kodupaika. Võõra keele võõras sõna tõukab eemale emakeele. Mul on meeles mu kodu, mu lapsepõlve mängupaigad, põdrakellade helinat, tahan kuulda oma südame sees. Palju pilte on mul silmas? Südames on mälestused neist. Mulle meenub isa sov lasso kõõlustest, köied, rännakud, põdra rakendiga. Oja kõrval oli maja. Ja mõttes lähen ma ikka sinna orgu tagasi. Hoian kyll nii saamielust ja kombest. Teen selleks oma parima. Kuid kodutee olen unustanud, sest võõra keele võõras sõna tõukab eemale mu emakeele. Nagu Eestimaal saamimaalgi juhtunud nõnda et sellest peale, kui vana rahvakultuuri hakati taga kiusama reformeeritud kiriku poolt siis on mitmed vanad tarkused ja taiad, millega 11 aidati moondunud vastupidiseks, nendega on püütud hakata üksteisele kurja tegema. Ja küllap on see ka üheks põhjuseks, miks maa on rahvast tühjaks jäänud. Laul pealkirjaga laks jooga kirjeldab ühte sellist juhtumit mille taga võib ehk olla kadedus. Igatahes üks traagiline sündmus saami. Ta seisis, sihtis põhjapõtra mis oli kaare marja oma, miks pauku stabis ja miks jooksis ta oma teed. Ennem kõneldud laulu kodumaaviisi autoriks oli Lars Wilhelm tsoon ja teksti autoriks Paulus otsi. Ka järgmine laul. Pealkirjaga vana aja mälestused on Lars Wilhelm tsoon neilt seekord nii tekst kui ka viis. Tekst räägid, kuidas mööda lagendike voolavad suured ja laiad jõed läbi mägede ja küngaste päikesepaiste ja linnulaul. See kõik kokku on saamima. Kuid praegu on need vaid mälestused vanast ajast. Põder ammub metsa serval, hunte on eemal kuulda, rabakanad on koiduvalgel metsaveerel. Rebane püüab seal neid. Kuid need on vaid vana aja mälestused. Äkked Väiga rahvas istub kojas tule ümber, seal põleb lõke, tuli küpseb, liha, keeb kohvi. Nii käis saami elu, kuid need on vaid mälestused kaugest muistsest ajast. Laul laiest otarist on jällegi rahvalaul. Ta räägib, et laiastuotari küla oli kõige rikkam, kui seal elas ja käis iivenbeka. Üle 3000 telgi oli siis seal, kui sinna kolis iivenbeka, laiast otarisson, kodu, temal soid, Neuaivis oli tema koduküla. See räägib ühest suurest saami põdrakarjade omanikust, kes koos endaga tõi igale poole külluse ja rikkuse, kuhu taga kolis. Laul põdralehmade kelladest on ilus looduspilt põdralehmade Kelly kuulista põdralehma hammumist ka kuivast puust tegid lõket ja sõi sealjuures harjuseid põdrakülgi praadista. Väljas ulgus põhjatuul, jälle kujutlus saami korralikust ja õigest elamisest, nii nagu tundrasaam seda koges. Üldse on saamide laulude tähenduseks see, et nad teavad lauluga looma maailma enda ümber. Nii on iga niisugune pildikene. Kas siis ühest küljest liigse pinge mahavõtmiseks, mis on tekkinud elus või vastupidi õnnetul hetkel kauni mälestuse uuesti enda juurde toomiseks. Nii on ka järgmine, laul pärineb kahelt noorelt mehelt Leifilt ja Hartrikilt mis on traditsioonilise viisiga, kuid sõnad on ülimalt kaasaegsed. Kauneid tütarlapsi oleme näinud noor kauni baaris istumas. Silmaklaasid ehk prillid olid mõlemil ees nendel, kes olid kõigist kaunimad üks oli hele kui päev, teine oli must kui öö. Me saime mõlemat neid kallistada ja lahkumisel saime kumbki suudluse. Laul pealkirjaga Kaare marja on taas rahvalaul nii teksti poolest kui ka viisi poolest. Sisu poolest meenutab ta veidi meie rahvalaulu ehted kadunud, kus kohal tütarlaps on käinud tantsimas või kiikumas ja seal on ta ehted kadunud või puruks läinud. Ja vanemad lohutavad tüdrukut, ära nuta, varsti tuleb laadaaeg. Kui sõidad kohale, palju poissi, tuuakse mitmeid ehteid ja muid kaupu, siis saad sa uuesti kõik tagasi. Lohutatakse Kaare, Maria, ära nuta, ales läks tooma. Head sõidupõtra, siis me lähme kiriku juurde vaatama, kuidas saami poisid on mägedest alla tulnud. Kuidas põhjapõdrad seisavad suure metsana, seal mustad hallid põhjapõdrad liiguvad metsa serval okta kolama. Ingvalt kud tormi loodud laul. Seda võiks pidada isiklikuks lauluks. Sellised laulud on tuntud kõigil põhjarahvastel koola saamidel, tšehhidel, eski, modell indiaanlastel. Sest nendel aladel pidi iga inimene oskama laulda ja iga inimene lõi iseendast oma elust ja olemisest laulu. Palju olen ma püüdnud palju, olen kalal käinud, vastutuuli olen käinud palju, olen vara kaotanud, kaua olen ma elanud ja vanaks olen jäänud. Paul Ema tütrest on tüdrukust, kellele poisid rahu ei anna. Miks nad ema tütart parvena ümbritsevad, panete selga valge kasuka? On tundra-põdrakarjus, et tema ümber kui paneb ta peojaki selga, on vaiksed poisid ümber tema, panete selga siidikleidi, on autodega poisid ümber tema. Miks nad ometigi ema tütart nõnda parvena ümbritsema peavad? Laul pealkirjaga Helle-Mare on kaasaegsema teemaga laul. Helle, Maret, Elle Maret, miks sa oled mu maha jätnud? Ma ei armasta sind, ma ei armasta sind enam. Miks sa petsid, miks sa petsid mind? Ma ei tahtnud seda, aga lihtsalt nõnda juhtus. Ela hästi küll me näeme ikka veel see laul Põhja-Ameerika indiaanlaste otsida indiaanlaste laulu, kus samuti tüdruk, kui teda on petetud lähed preerijasse ja laulab pidevalt, korrates ühte värsirida. Miks ometigi peaksime olema kurb selle tühise poisi pärast. Ja samuti on ka niisuguse kerge lauluga ehk võimalik oma valusid üle saada. Ja plaadi viimane laul lendab üle kõigi saami külade. Ta kirjeldab ühe või kahe sõnaga mis on nendes külades kõige olulisem ja muidugi püüdes ühte või teist külaga segada. Nii on kaudu käinu. Veriste nugade küla ehk metsikute julmade otsustavate inimeste küla. Karastusjook on küllusesarv, samal ajal ka praalijate ja kiitlejate küla. Einari on kõõrdsilmsete ehk salalike küla Hudsjokian. Paljasjalgsete kasukas, käijate küla Polmaki külas elavad kiidukuked. Messe külas elavad lonkajat. Sihker halvas ehk see on juba meile nõukogude liitu jäävas kalastajate poolsaare külarahvas. Nõnda oleme me saanud ülevaadata sellest plaadist, mis on küll ka Eesti raadios varemgi jooksnud kuid nõnda tervikuna ja otsani ei ole ta siiani veel olnud. Ja lõpetuseks võiks öelda, et alati, kui ma selle plaadi peale panen ja kuulan mõtlen ma norra-saami kooli õpetaja tormagneberi sõnadele. Kui sa laulad, siis laula nõnda, et sinust mitte midagi üle ei jää.