Mina olen Tiina kes ärkab karjete peale. Need on jäänud mu pähe kinni. Mõnikord õgivad mu ihu. Hircudi kuju on puruks nagu lõhki lõigatud lambamagu. Tema nägu on karjud, kust kõik välja tuleb. Asi sai alguse sellest, et Lensmanud ei näe kaasa, kuidas sügiseselt kohtuistungjärgult koju tuli. Seppa, kes olid tõeline leid Trondheimist võlur omal alal. Pendik võis sepistada kõige harukordsem, vaid asju, mida sai kasutada nii paljudel töödel. Ta meisterdas käiakivi kohale seadeldise, mis iganes 10. käepidemest väntamisel kallas seitse supilusikatäit vett vikati terane valmistas lukke, mis kiilusid iseenesest kinni kui keegi, kes mehhanismi Nad püüdis seda väljastpoolt avada. Rääkimata sellest, et ta valmistas kõige ilusamaid attru erautisi. Rahvasuu kutsus seda seppa pik lõuaks. Kohe kui Telensmani tallu tuli, said kõik aru, miks ta oli pika ja kitsa näoga ja ääretult tumedate silmadega. Lina oli just viie aastaseks saanud ja tõstis oma helehalli pilgu, kui sepp tuppa astus. Otsekui oleks tüdruk teda ennetada tahtnud. Näidanud ennast just kartlikuna. Ainult ei olnud vajadust ennast esile tõsta. See tumedas ilmaline mees, kes kuulu järgi oli mustlane vaatas Lensmani prouat niisuguse pilguga, nagu oleks too mõni hinnaline ese, mille ta on ostnud. Ja proual ei olnud vist midagi selle vastu. Mann püüdis mõne aja pärast sepale tee üles öelda, sest talle tundus, et asi venib natuke pikale. Aga pendik jäi Jertrudi leebe naeratuse kütkesse. Ta meisterdas nutikaid lukke välisustele kappidele ja käiakivi kastmissüsteemi. Lõpuks sepistas ta uued kõrvad hiiglasuurele pesukatlale, kus naised lehelist ja pesu keetsid. Kõrvadeks kuulge, kinnitas ta süsteemi, mis võimendas suurt pesukatelt astmeliselt ettepoole kallutada nii et lehelis välja voolas. Kõike seda sai teha ettevaatlikult ja lihtsalt pajagoogu külge kinnitatud käepideme abil. Musta hirmuäratava katlanihutamise pärast palun nüüd enam vaja muret tunda. Seda sai allapoole lasta, pöörata ja kallutada nii kergesti nagu imeväel. Tänuseppa erakordsele tarkusele. Üks võis keset põrandat seista ja kõiki tirideerida, ilma et oleks vaja olnud aurule või katla keevale sisule ligi sattumist karta. Ühel päeval enne jõule läksid linna koos emaga pesukööki. Oli suur pesupäev Eli naistöös ja üks sulane, kes wet kandis. Pesukööki toodud ämbrites oli jää sulp, jääkamakaid. Tühjendati reipal Artsatusega ukse kõrvale, suurtesse tünnidesse. Pärast sulasse kõik katlas Hummuli auru nagu Eistudu täis. Naised olid ainult särgi väel pihik lahti nööbitud, paljad jalad puukingades ja käised üles kääritud. Käed olid punased nagu keedetud vähid. Need vehkisid, leid plaksu ja žestikuleerisid. Näod olid kõvasti pähe seotud rätikute all, võõrad voolas ojadena üle põskede ja kaela. Nired koondusid ühisesse jõesängi rindade vahele ja kadusid niisketes riide hilippudes alla põrgupõhja. Siis, kui Jertrud andis ühele tüdrukule korraldusi tekkis Tiinale meeletu tahtmine vaadata lähedamad mehhanismi, millega kõik kelkisid. Katellibamulises lehelise lõhn oli rahustav ja ohutu nagu tualettämbrite lõhn ülakorruse esikus. Soojal suvehommikul. Võttis väikeste kätega kõvasti kangi ümbert kinni. Ainult selleks teada saada, mis tunne on seda peos hoida. Pilkselt nägi Gertrud ohtu ja tormas lapse juurde. Niinal ei olnud piisavalt mõistust, et kotiräbalad käe ümber mässida, nii nagu tüdrukud tegid. Ta põletas ennast tugevasti ja tõmbas käe välkkiirelt vastu keha. Mäng oli juba nihkunud kaks nõksu allapoole. Nurk ja katla serva kõige madalama punkti suund said Jertrudile saatuslikuks. Katel tühjendasin nii palju, nagu see oli, välja reguleeritud, ei vähem ega rohkem. Siis katkestas ja mulises edasi oma toestikul. Minuga tabas välja sihitud täpsusega kõigepealt nägu ja rinda kuid moodustas kiiresti tulikuumad pead mööda vaest keha alla. Igast nurgas tormas inimesi ligi Jertrudilgisti rõivad seljast. Liinalikeset virvendavaid auravaid pilte mis kõnelesid, et nahka ja ohtrasti kõrvetatud liha tuli kooslehelise järele lõhnavate riide Rebalatega kaasa. Kuid pool nägu oli terveks jäänud. Otsekui oleks oluline, et looja palge ette sattudes oleks ta nii palju nägu alles, et see ära tuntaks. Tiina, hüüdis ema. Aga keegi ei vastanud. Gertrudil oli omaenesekisaga piisavalt tegemist. Roosalus laienes ja kattis peaaegu üleni. Tuli hõõguvpunane ikka rohkem ja rohkem, kuidas teised tal rõivaid seljast ära kiskusid ja nahka paratamatult kaasa tuli. Üks kummutas ühe ämbri jääkülma vett teise järel järk pruudile kaela. Lõpuks vajus ta Globelisele laudpõrandale kokku, ilma et keegi oleks julgenud teda üles aidata. Teda olnud enam võimalik puudutada, keegi saanutele kätt külge panna. Sest tal ei olnud enam pealispinda. Jertrudi pea rebenes aina rohkem. Kisa oli teravaks ihutud noad, mis tabasid kõiki. Keegi mine õue, kuid karjed tõusid ka välisseintest. Klirisesid kõigis akna ruutudes värisesid pinnal, jääkristallides ronisid välja paksust korstna suitsust. Kogu fjord kuulatas, idas oli kahvaturoosa triip. Ka talvetaevas oli lehes ise ka üle valatud. Viidi kodust ära naabertallu, kus inimesed vahtisid teda üksisilmi uurivalt otsekui oleks temas mõni pragu leidunud, mida saab avada ja sealt midagi leida. Teine tüdruk rääkis temaga titakeeles ja andis talle otse purgist mett niipalju, et oksendas köögi põrandale. Tüdruk koristas selle tema järelt vastikust. Tervesse näkku kirjutatud tematoorin oli hirmunud harakapoeg, kes katuseräästa all kägistab. Kolm päeva viibis leemsmanni tütar inimeste hulgas, keda ta kunagi varem ei olnud näinud. Kogu aeg vahtisid, nagu oleks ta mõni olen teiselt planeedilt. Aeg-ajalt jäi ta magama, sest ta ei kannatanud kõiki neid silmi välja. Viimaks tuli Lensmani sulanetele laud saaniga järele takista hoolikalt lambanahksesse tekki ja sõidutas koju. Lensmani talus oli kõik vaikne. Hiljem kord, kui tüdruk oli unustatud sulaste majja laua alla sai ta teada, et Gertrud oli terve öö ja päeva karjunud, kuni kaotas meelemõistuse ja suri. Pool nägu oli ilma nahata. Parem käsivars kael ja kõht. Ma ei teadnud päriselt, mis tähendab meelemõistust kaotada aga ta teadis, mis mõistus on. Ja Kirtrudile mõistus oluline olnud, seda teadis ta ka. Eriti siis, kui isa möirgas Munumine saab oma tarkusejumala käest. Inimene saab kõik oma anded jumala käest. Püha raamat on jumala sõna. Piibel on jumala armuand. Nii rääkis Jertrud iga päev. Et ta suri nii halb kisa ja see, et tal ei olnud enam nahka peal oli hullem. Sest loomad surid samuti. Lensmani tallu toodi pidevalt uusi loomi, kes olid äravahetamiseni üksteise sarnased. Mingil moel olid ühed ja samad aastast aastasse. Aga Jertrud ei tulnud tagasi. Tiina kandis endast pilti Jertrudist nagu lõhki lõigatud lambamagu. Tiina oli oma ea kohta väga pikk ja tugev. Piisavalt tugev, et päästa valla oma ema surma. Aga võib-olla ka mitte piisavalt tugev, et sealjuures olla. Teised valitsesid sõnu kergelt nagu õli vee peal. Tegelikkus oli sõnades. Sõnad ei olnud Tiina jaoks. Ta oli ei keegi. Kohutavast minu meelest oli keelatud juttu teha. Siiski sosistati sellest. See kuulus kogu teenias pereõiguste hulka. Nimelt rääkida tasakesi keelatust parasjagu tasakesi, kui lapsed pidid, nii magavad inglid olema. Ja nende eest ei tulnud vastutada. Räägiti piklogisepist enam kunagi nutikaid mehhanisme pesuga teldele. Ta sõitis esimese laevaga lõunasse Trondheimi koguma meeletu tööriistakolaga, mis tal kastiga kaasas oli. Kuuldus jooksi sees sepast, kes meisterdab esemeid, mis põletavad inimesi surnuks. Räägiti, et ta läks sellest imelikuks jah, lausa ohtlikuks. Lens Malleskist sepapaja ja pesuköögi ühes korstnaga Jahjuga maatasa teha. Neljasepavasaraga mees läks selleks vaja. Lisaks kärutasid neli meest, rusud, vanalt kivi Molilt talle laudtee kaitseks. Sai mitu küünart pikemaks. Niipea, kui kelts oli maast sulanud, laskis ta platsi täis külvata. Hiljem kasvas vaarikavõsa metsikult pidurdamatult. Suvel sõitis ta Jacob Greenelvi kaubapurjekaga Bergenisse ja oli ära seni, kuni pidin minema sügisesele kohtuistungjärgule. Kukkus nii välja, et tina ei saanud sellest päevast peale, kui ta oma ema surnuks kõrvetas, isaga ainsatki sõna vahetada. Kuni isa üheksa kuud hiljem kohtuistungjärgult koju tuli. Siis teatas ja tüdruk, et tina ei räägi enam. Samas, ma olen kohtuistungjärgult koju tuli, leidis ta eest metslinnu. Kel pilk, mida keegi ei tabanud, kel juuksed, mis kunagi olnud Palmitsetud, kes paljajalu, kuigi öökülmad olid juba ammu käes. Ta võttis endale ise süüa seal, kus juhtus ja istunud kunagi lauda päevi saadist, õhtule, tallu tulnud inimesi kiviga pildudes. Loomulikult teise kaasa palju kõrvakiile. Mingil kombel oli tüdrukul inimeste üle võimu tal tarvitses vaid visata kivi. Siis tulid nad juba joostes. Tiina magas keset päeva mitu tundi tallis sõimes. Hobused, kes olid temaga harjunud, sõid ettevaatlikult magava lapse ümbert riivasid teda põgusalt oma suurte nokkadega, et heina temalt välja tõmmata. Tüdruku nägu ei reetnud mingisuguseid tundeid, kui Lensmann maale tuli. Ta istus ainult kivi peal ja kõlgutes pikki kõhnu jalgu. Varbaküüned olid uskumatult pikad ja nende all olid sissekasvanud mustuse randid. Räägiti, et teenijatüdrukud ei saa temast jagu. Lapsi tahtnud mingil tingimusel vanni minna. Ta karjus ja jooksis uksest välja, kuigi kaks inimest olid teda kinni hoidmas. Ta ei leinud köögi poolegi, kui seal ükskõik mida suure musta ahju peal keedeti. Mõlemad püsiteenijad õigustasid teineteist, nad olid ületöötanud. Jõudu ei ole lihtne leida. Raske oli nii ohjeldamatust ja ilma emata lapsest jagu saada. Nõnda räpanetlenzmann ei teadnud, kuidas ta peab käituma. Mõne päeva pärast sai ta vastumeelsusest jagu hoovis puudutada haisvat tähisevat keha, et võimaluse korral temaga kontakti saada ja temast telerist inimene teha. Aga tal tuli loobuda. Pealegi nägi ta vaimusilmas oma õnnetut Jertrudit nägi tema vaest põlenud keha, kuulis, pöörasid karjeid. Teen portselanpeaga, saksa nukk jäi vedelema sinnapaika, kus ta lahti pakiti. Keset söögilauda. Kuni teine tüdruk pidi lõunalauda katma ja küsis, mida ta peab nukuga tegema. Jumal teab, ütles teine, kes oli arvatavasti asjatundlik viise Tiina tüdruku tuppa. Tükk aega hiljem leidis palgapoisile sõnniku keldrist tundmatuseni rääbakaks maandunud. Aga leidmine oli kergendus. Ümber oli mitu nädalat sekeldamist olnud Lensmanali Tiina käest küsinud, kus see on. Kuna tüdruk ei teinud teist nägugi, et seda tooma minna, peeti nuku kadunuks. Igaüht võib kahtlustada. Kui see üles leiti, võttis Lensmandina ette päris rangelt. Kuidas sai juhtuda, et nukk setus sõnniku keldrisse. Tiina kehitas õlgu ja tahtis ruumist lahkuda. Siis sai ta naha peale esimest korda tunnista, mis asi see on. Isa võttis ta üle põlve ja andis talle palja tagumiku peale kus täis süüdi mõistetud laps hammustas teda käest nagu koer. Kuid midagi head see tegi. Pärast seda sündmust vaatas Liina alati inimestele otse silma nagu tahaks ta sealsamas välja selgitada, kas nad löövad. Läks tükk aega, enne kui Tiina leemsmanilt jälle kingituse sai. Et täpne olla, oli see härral, Lorhi eestpalvel tšello. Aga Tiinal oli tilluke pärl mutriläikega konnakarp. Tema väikese sõrmeküüne suurune hoidis seda Panas habemeajamistarvete laekas tubakatoosis. Igal õhtul võttis ta selle välja ja näitas irtradile kes istus kõrvale pööratud näoga, et varjata, kui vigastatud ta. Konnakarp oli tal korraga ühel päeval, kui ta rannas lonkis vastu säranud. Seal olid tibatillukesed roosalt helkivad vaod, mis lõppesid küpsus ja olid põhjast kergelt täpilised ja vahetasid vastavalt aastaajale värvi. Lambi valgel kiirgas sellest tuhmi vilkuvad kuma. Aga päevavalgel aknal Webasse, tema peos nagu tilluke täht, läbipaistev valge. See oli Hirtrudi taevari nööp, mille ta oli temale alla visanud. Hirtruditi sobinud taga igatseda ei saa taga igatseda seda, kelle sa ise oled minema saatnud. Keegi ei maininud poole sõnagagi, et tema oli pesukeedukatla, kallutas süsteemi vabaks lasknud. Aga kõik teadsid, Kaisa, ta istus suitsetamistoas, oli nagu mehed vanadel piltidel tubade seintel, suur kogukas, tõsine, näost täiesti lame. Ta ei rääkinud Tiinaga. Ei näinud teda. Liina viidi kodust ära, väikesesse kandi kohtumiseni. Nimi oli Helle. Seal oli palju lapsi ja kõike muud vähe. Sellepärast meil vedas, et nad said majja lapse, kellelt midagi pudenes. Maksis rikkalikult rahas, jahuga ja Teopäevadest, vabastades. Räägiti, et tüdruk peab uuesti rääkima õppima, et talle tuleb kasuks teiste lastega koos olla. Vabanes vaese Jertrudi elu lõpu igapäevasest meelde tuletamisest. Hellel püüdsid kodakondsed Tiina tüdrukule läheneda kõik kordamööda aga tema maailm ei olnud nende maailm. Jäi mulje, nagu suhtuks Tiina meisse voodi nagu maja ees kasvavatesse kaskedesse, hammastesse, kes sügisel nädalat sõid. Nad olid osa usaldus täratavast loodusest, kus ta liikus ei midagi enamat. Lõpuks jätsin ta rahule ja tegelesid oma asjaga. Liina oli osa nende igapäevaelust täpselt nagu kodu loomadki, kes vajasid minimaalset hoolitsust. Üldiselt aga said ise hakkama. Mina ei vastanud nende ühelegi lähenemiskatsele ja tõrjus tagasi iga väiksemagi algatuse suhtlemiseks. Ja ta ei vastanud sõnadega, kui temaga räägiti. Sel aastal, kui Tiina sai 10 aastaseks, võttis kirikuõpetaja Lensmaniette manitses teda tütart koju tooma ja talle korralikke seisusekohaseid elutingimusi võimaldama. Laps vajab kasvatust ja teadmisi, arvas pastor. Leismann laskis pea longu ja pomises, et ka tema oli selles suunas mõelnud. Liine toodi jälle saaniga koju. Saamatum, kui ta oli ära sõitiski. Aga oluliselt rohkem liha luudel pestud ja kammitud. Viimane võeti koduõpetaja, kes kandis suurtsugu nimehärral lor ja kes ei teadnud, mis Jertrudiga oli juhtunud. Ta oli katkestanud muusikaõpingud Kristiaanias, et külastada oma isa surivoodil. Aga kui isa siit ilmast lahkus, ei olnud tal enam nii palju raha järel tagasi sõita. Lor õpetas Tiinale tähti, arve. Hirtrudi piibel koos kõigi miljonite konksuliste märkidega oli usinasti kasutusel. Ja tiine nimetissõrm jälgis ridu nagu rotipüüdja, kes tillukesi tähe mutukaid enda järel veab. Lohil oli vana tšello kaasas pakitud viltteki sisse kantud kindlatel kätel maale nagu suurt kasvu rinnalaps. Ühe esimese tööna häälestas ta pilli ja mängisin audita lihtsat kirikulaulu. Kodus oli ainult teenias pere, aga nad pajatasid hiljem igaühele, kes kuulda tahtis kõiki üksikasju. Kui mängima hakkas, pöörlesid Tiina helehallid, silmad peas, nagu hakkaks minestama. Pisarad kuulasid hoiana mööda põski alla ja ta sikutas oma sõrmi, nii et liigesed maksusid tšellohelide rütmis. Kui härra lor nägi, kuidas muusikatüdrukule mõjus jäätiste kohkunud pooleli. Siis juhtus see ime. P, mängi veel, mängi veel. Hüüdis Tiina. Sõnad olid tõelisus. Ta oskas neid öelda, need olid tema jaoks olemas. Ta oli olemas. Lor õpetas talle võtteid, sõrmed olid esialgu lootusetult tillukesed. Aga ta kasvas kiiresti. Aja pärast vallas Tiina selle nii hästi, et Lors söandas Lensmanile öelda, et tüdrukule On tšellot vaja. Ja mida tüdruk sellega peale hakkab. Parem õppigu tikkima. Koduõpetaja väliselt kõhetu ja arg, kuid sisemiselt rannik nagu kõva koorega pähkel vihjest tagasihoidlikult, et tema ei oska talle tikkimist õpetada. Küll aga tšellot mängima. Nii toodi mure hulgas Peetset aadrite eest majja tšello. Lensmann tahtis kõige paremini meelega, et see seisaks suures toas, nii et kõik, kes külla tulevad, võiksid käsi kokku lüüa ja muusikariista imetleda. Aga Tiina oli teisel arvamusel. See pidi seisma tema toas, teisel korrusel. Esimestel päevadel tassistasele igav kord üles, kui isa oli andnud korralduse see alla tuppa tuua. Päeva pärast sai väsimus Lens mõist võitu. Isa ja tütre vahel sõlmiti omamoodi vaikiv kokkulepe. Iga kord, kui tuli koorekihti kuuluvaid külalisi. Nüüd olulisi inimesi toodi tšello alla. Tiina kutsuti tallis tuppa, pesti puhtaks, talle pandi lai seelik ja pisik selge. Ja ta pidi kirikulaule mängima härra Lorhistus vältel ja keerutas oma vuntsi. Tal ei tulnud pähegi, et tõenäoliselt oli ta ainuke inimene seltskonnas olenemata sellest, kui palju neid kohal oli kes oli suuteline liine.