Tiina sai varakult aru, et härra Lorhil ja temal on midagi ühist. Nimelt olla vastutav tehnilise küündimatuse eest ajapikku muutusse lohutuseks. Kui Lens Manlachi langus pea kohal müristas, kuna tiine pärast imeaastast väsimatult õpetamist ei osanud korralikult midagi muud, kui Jertrudi piiblit lugeda. Siis tegid oma toa ukse lahti, võttis tšello jalgade vahele ja laskis isa lemmiks salmidel alla, kontorisse voogata. Seal oli mõju. Seda, et arvutamiseni nii kiiresti selgeks õppis, et ajas poeselli kimbatusse, kui ta mitmekohaliste arvudega peas tehteid sooritas, enne, kui see need üles jõudis, märkida ei maininud keegi. Välja arvatud härrallur. Iga kord, kui Tiinalile mannile valju häälega katekismus ette lugenud, kaitses õpetaja ennast Pealt teha alandlikult süüdistuste vastu teenistuslikus saamatuses. Sest need sõnad Liina lugeda ei osanud, mõtles ta välja. Nii et tekst sageli ei olnud äratuntav, kuid oli oluliselt värvikam, kui algselt. Jõuniad kõverdasid suunurki julgemata üksteisele otsa vaadata, kartusest, et purskavad pidurdamatult naerma. Jah, aga arvud. See oli tüdruku kohta loomuvastane. Tema noorem vend oleks pidanud arvutamist õppima, pomises Lensmann murtud häälega. Siis ta aruste ruumist välja. Kõik teadsid, et Lensmani proua oli mitmendat kuud käima peal, kui ta surnuks kõrvetati. Aga see oli kui tõtt-öelda ainus kaudne etteheide, mida Lensmann Tiinale tegi. Fayernisseti oli vana koduorel suure toa taganurgas kinni kaetud ja portselanbaaside ja kaussidega ehitud. Kuid asi võttis nii halva pöörde, et härrallur keeldus Tiinat sellel õpetamast. Ta vihjas Leensmanile ettevaatlikult, et sobilik oleks majja, kus käib nii palju prominentseid, külalisi, kodu- ja välismaalt korralik tahvelklaver muretseda. Ja pealegi, mis on ilus mööbliese. Pealegi peab ju klaver suures toas olema. Seal saaks Lens man sama mõõduga tasuda kui pidada silmas Stiina põikpäisust tšello asukoha suhtes. Must inglise klaver toodi majja valitses peomeeleolu ja voolas palju higi, enne kui see viimaks puulaastude ja nartsude sees vabastati ja suurest kastist välja tõsteti. Härralor häälestas pilli, tõmbas põlvede kohalt viledaks kulunud püksisääred üles ja nihutas end ettevaatlikult soliidsele pöörderile. Härra lor oskas ühte asja paremini kui keegi teine. Mängida klaverit. Nemad olid nagu vabaks lastud tuvid, kui ta Beethovenit mängima. Oleme haldusvastu kannab pees amet, seljatuge. Jalad kõlkusid õhus. Suu avanes sügava ohkega, kuid esimesed helid ruumi täitsid. Tiina nägu oli jõed ja ojad. Suur hääl pääses välja ja paiskas ta põrandale. Tennsmann käskis mängu lõpetada. Tüdruk saadeti üles oma tuppa. Ta oli 12 aastane ja oleks pidanud teadma, kuidas iga asjaga viisakuse piiridesse jääda. Esialgu ei julgenud härra Lorh klaverile läheneda ükskõik kui palju Tiina mängus vihaselt karjus või meelitas. Aga ühel päeval sõitis Lensmann kohtuistungjärgule ja pidi nädal aega ära olema. Siis pani härra lor suures toas kõik uksed ja aknad kinni, kuigi mai päike kõrvetas. Seejärel kergitas ta jälle oma kulunud püksipõlvi ja seadis end ettevaatlikult muusikariista taha. Ta hoidis käsi natuke aega klahvide kohal, enne kui ta sõrmed kogu armastusega, mis tal oli neile asetas. Ta võttis nii kaua kui võimalik reaktsioon Sonotaapatsionatele möödas. Tänavalistashotteni, Tarantella ja valsi. Aga ta oleks sama hästi võinud kogu repertuaari läbi mängida. Stiina nutise Oulus. Nad mängisid terve nädala. Lapsel olid silmad omased, kui Lensmann koju oli oodata. Et teda ei juletud isale näidatagi. Ta kaebasid, tunneb ennast halvasti, läks voodisse. Ta teadis, et isa ei tule tema tuppa. Lensmann kartis haiglaslikult nakatumist. See oli talle tema õnn, sest temast külge jäänud, ütles ta. Ta ei teinud sellest mingit saladust. Kuid härra Lorf pidas plaani ja pärast jumal kandistasele Lensmanile ette, kui nad kahekesi salongis istusid. Sellest on pikalt ja laialt kohtuistungjärgust, rääkis, Selle kalli muusikariistaga on kehv lugu, et seda ei kasutata. Kas Ma ei arva, et Tiina jätab nutmise järele, kui ta saab ainult veidi harjutada ennast muusikat kuulama? Jah, ühelgitada tundma näed, oli koer, kes samuti kannatanud muusikat välja, kuid keda tuli sellega igal juhul harjutada. Esimestel kuudel koer ainult tulus, kõik oli kohutav. Aga tasapisi peni harjus. Lõpuks heitis ta rahulikult magama. Jah, seal mängiti, tõsi küll, viiulit, aga siiski. Klensman pihtis lõpuks Lorhile, et ta ei talunud mist. Oli küllalt nuttu, kui tema naine niisugusel traagilisel moel siit ilmast lahkus. Gertrud oli terve päeva ja öö karjunud, enne kui vaevast pääses. Sestsaadik lähevad säärased oled talle väga südamesse. Ja lõpuks sai härra lor kuulda Jertrudi loo. Minu arust, kes oli vabastanud käepideme, mis lehelist täis keeva pesukatlavaesele emale kaela kallutas. Härra lor, kes ei olnud harjunud pihtimusi kuulama, ei osanud midagi lohutuseks öelda. Ta oli olnud 10 aastat majas, teadmata, miks ta õpetab hundikutsikat. Lõpuks hakkas tallenz mõni üksik aselikust jutust paha kuid ta kuulas muusiku raudse oskusega eristada kunsti senti mentaalsusest. Tundlikus peas läksid mõtted liikvele. Mask ütles talle, et Lensman on igatahes mõningal määral tragöödiast üle saanud. Välisest leinast hoolimata. Härra lörh võttis julguse kokku, öeldes talle Leebes sõnastuses. Et ikkagi oleks kahju, kui keegi kallil muusikariistal ei mängi. Ta võiks õpetada, vaat kui Lensmanit kohal ei ole. Kõlenzmanali loo südame pealt ära rääkinud, hääle puhtaks köhatanud ja veel ühe piibu tõmmanud lepiti kokku. Pärast seda tegi härra Lorf pika jalutuskäigu tiki kevadiselt hallikas kollast randa. Kuivanud kõrred ulatusid lumest välja ja merelinnud, tiirutasid kodutuid ringi. Kogu aeg nägite silme ees Tiina kalki nägu koolistama trotsliku krapsakat peast arvutamist ja tema meeletut nutu, kui tema lor klaverilt mängis. Ta oli tegelikult mõelnud sel suvel Kopenhaagenisse sõita, uuesti muusikat õppima, talilenzmanni talus oluliselt raha kokku hoidnud. Aga ta ei läinud, kuivatanud noormees juba hõredate juuste kurnatud näoga. Kuigi ta ei olnud veel 30 täis. Olid teatud määral hakanud kutsumust tundma. Liina hakkas jälle rääkima esialgu ainult Lorhiga, aga ajapikku ka teistega, kes talle ette juhtusid. Ja õppis klaverit mängima lohi nootide järgi alguses väikesi laulukesi ja näpuharjutusi, siis kirikulaule ja kergeid klassikalisi palasid. Valitses nootide eest. Ta kirjutas Trondheimi Kristiaaniasse Kopenhaagenisse, et saada noote, mis sobiksid algajatele. Seal sai ta kontakteeruda oma vanade muusikasõpradega. Õppis mängima kuulama, ilma, et ta oleks kulunud nagu hunt. Jelensmani talu omandas muusikalise kodumaine reisimehed, istusid seal Inglise, kuulasid tšello ja klaverimängu ja jõid punsyy. See tõestas ülimat andekust. Lensmanali ääretult rahul. Härra lohh jõudnud ja kahvatu välimusega oma napi kohmaka stiiliga oma sissepoole pööratud ja igava olemusega sai kunstniku staatuse. Jutustas Tiinale paljudest harukordsetest asjadest laias maailmas aga ka väikesi lugusi maagiast, muusikast. Ühel päeval, kui nad niisama lõbu pärast peegelsiledal järvel sõudsid jutustas ta vete vaimust, kes õpetab viiuldajat mängima. Muusika pidi kõlama nii ilusasti, printsess hakkab nutma ja tahab temale mehele minna. Jah, seda endale igatahes õpetas. Vastutasuks tahtis ta saada heade värsket liha. Ja vetevaim tegi, mis pidi. Viiuldaja õppis kunsti nii hästi ära, et tungida kaluri labakud käes. Siis tuli talle meelde, et tal ei ole liha. Hädaga viskas ta ära näritud kondimerre. Siis sai, küsis Tiina põnevuses. Ta ei oleks kunagi pidanud proovima vetevaim alt tõmmata. Vetevaim laulis talle päeval ja ööl. Sakondi mulle andsid, kus liha polnud pääl. Küll mängima õpid, kuid tuimaks jääb hääl. Mis see tähendab? Temast sai kohutavalt tubli pillimees. Mänge ei liigutanud printsessi südant ja mees ei saanud teda endale. Aga miks? Kui ta oli nii tubli? Osata hästi noodist mängida ei tähenda, et sa oskad kunsti, mis läheb inimestele südamesse. Muusikal on hing täpselt nagu inimeselgi. See peab samuti kuulda olema. Oskad kunsti, nentis Tiina kindlalt. Tänan, ütles mees ja kummardas Tiina ees. Nagu oleksite istunud koos printsessiga kontserdisaali esimeses reas. Seal oli lor inimene, kelle juurest võis kaitset leida. Oli see, keda tüdruk jäljendas, kui vaja oli. Keegi ei tohtinud teda naeruvääristada, kui tiine lähedal oli. Lor õppis tüdruku taltsutamatuid, hellitusi ja kallistusi tagasi tõrjuma seistes lihtsalt kangelt nagu pulk ja lastes kätel rippu. Tema silmad olid ämblikuvõrk metsa all vihmapiisk sees. Sellest piisas Tiinale. Härrallur listina Jertrudigalmule. Seal kasvasid ilusad lilled, ümmarguste sammaldunud munakividega ääristatud kääbas. Rääkis vaikselt Tiinaga ja seletas talle igasuguseid asju. Ilmantiine oleks temalt küsinud. Gertrud ei kanna vimma et ta elab taevas ja on rõõmus, kuna pääses lõputust murest ja vaevast siin ilmas. Et kõik asjad nii või teisiti ette määratud et inimesed on üksteise ilus tööriistaks. Et mõni saadab kurde asju, mis paistavad tema enda ja teiste silmis kohutavad kuid võivad saada õnnistuseks. Mehel oma klaasite silmadega otsa, otsekui oleks ta korra uskunud, et ta oli ülendanud Jertrudi jah, vabastanud tema. Et tegelikult oli teinud seda, mida keegi teine ei julgenud või tahtnud teha. Saatnud nirtrudiootse taevariiki looja juurde. Tule muresid, teenias rahvastega lapsi. Jertrut saatis kibuvitsa õite ja meelespeade head lõhna. Täna Tomnes. Tiina näoilme sundis Lorhi jututeemat vahetama. Ta rääkis pisut erutunud lillede eri osadest. Sel suvel, kui Tiina sai 13 aastaseks tuli Lensmann Bergenist koju ebatavaliselt hästi korrastatud habeme ja uue naisega. Mõtestada kõigile säärase uhkusega, nagu oleks ta ise tema valmis meisterdanud. See uus kolis nädala pärast järk rudi tuppa. Kogu talu pere meelest kaasa arvatud naabrid, tuli see kuidagi ootamatult. Kaks tüdrukut mingi õndsa Jertrudi asju välja kandma ja ärklitoas suurpuhastust tegema. See oli kõik need aastat suletud olnud nagu kirst, mille võtit kellelgi ei ole seepärast unustada tuleb. Vaesel Jertrudile ei läinud ruumi enam vaja, nii et tegelikult ei olnud mingit ülekohut tehtud. Sellest said kõik aru. Aga siiski, midagi oli selles, kuidas seda tehti. Üks, kui teine rääkis tasakesi ütles, et Lensmanil oli vähehaaval niisugune vajadus naisterahva järele tekkinud. Teenijatüdrukud ei jää kauaks Lennsmani tallu kui nad ennast päästa tahavad. Ei olnudki ju, seletage majja tulek nii väga hull, et poleks millekski hea olnud. Tagnieli ehtne Bergyninda keskelt peenike nagu sipelgas, kunstipäraselt üles pandud juustega rumalus, seelikut korraga seljas. Tegelikult oleksite pidanud neile kõigile õnnistuseks olema. Aga nii lihtsalt see ei läinud. Pimesi nägusid, mida uus Lensmani proua nägi, oli omatehtud kipsmask. Line oli vaeva näinud, oli endale kipsmaski ette valge ülbi selga pannud, et isa üllatada. Maski oli ta ise teinud härra Lochi näpunäidete järgi. Nutipäris õnnestunud jäljend sarnanes pigem poolnuga kui millegagi, mida proua Tagni varem näinud oli. Oli rohkem groteskne kui naljakas. Naeris täiest kõrist, kui ilmus toa uksele ilmutis kuid Tagni haarasin tal peast. Esimestest päevadest peale käisin Tiina ja Tagni vahel külm leppimatu sõda. Selles sõjas tuli Lensment leppide vahemehe rolli ka siis, kui naised omavahel üldse kokku puutusid. Gertrud viskas mulle alla väikese nööbi oma keebi küljest. Varemeid meeldinud talle, et mul on küünealused mustad. Nüüd ei ütleda selle kohta midagi. Lörhi arvates on see anne on kiiresti peast arvutan. Tema ütleb ette, mina liidan. Nii kord lahutan, maga, mitmekohalisi arve. Või jagan. Härra lor arvutab selle paberil välja. Näeb ta endale hambaid, ütleb priima Prinima. Siis me mängime koos. Ja ei loe rohkem jutluse raamatutega kategyskmast. Jertrudi karjumine purustab talvel tibatillukeseks ribadeks, mis lehvivad minu aknast mööda. Eriti jõuluteed. Üldiselt käib, ta viib kapukates. Nii et ma ei tea, kus ta on. Tan oma toast välja visata. Kõik pildid määra topitud kummuta tühi. Raamatud on minu juurde toodud. Need tulevad kuuvalgel riiulitelt maha ja läheb jälle tagasi. Gertrud mustal raamatul on pehmed servad. Siis seal on palju muinasjutte. Ma võtan lima suurendusklaasi ja tõmban sõnad ülesande juurde. Need jooksevad, kuid esiläbi mu pea. Mul tekib janu. Aga ma ei tea, mida nad minust tahavad. Gertrud on lõplikult välja kolinud. Kotkas, kes siin meie pea kohal tiirutab. Nad kardavad teda. Aga see on ainult Gertrud. Nad ei saa sellest aru. Toomas kas sa tead, mispärast hobune peab püstijalu magama? Küsis Tiina. Ühel päeval. Oli suvi. Samal ööl ärkas tuumas selle peale, et keegi käis kambri uksest. Arvasin, et see on lauda sulane, kes otsustas ümber ega läinud siiski paadiga väikest sisikat püüdma. Siis see, siis tüdruk järsku tema kohal maas. Samas vaatas ette heitlejatesse pärani silmadesse hallidesse nagu läikima löödud seatinavalgel. Need olid rasked, ta pea sees, ähvardasid voodisse, kopsata. Pätsid kähistest, näe, tõmbas poisil teki pealt. Sa pidid püstijalu magama. Siis ilmast alasti poisi keha, mida tuumas instinktiivselt kätega varjata püüdis. Naljakas välja, tegi tüdruk kindlaks tõmbas poisil teki üleni pealt ja hakkas teda reite vahelt uurima. Tuumas kaitses ennast häbeliku kurguhäält tehes ja pikka kätt voodiserval rippuvate pükste järele heites. Enne kui ta ise õieti arugi sai, seisis ta keset põrandat. Siis oli Tiina kadunud. Kas kõik oli vait, tema ettekujutus? Ei. Tüdruku lõhn oli veel alles. Nagu märg lambad all. Tuumas ei unustanud juhtunut. Aeg-ajalt ärkas ta keset ööd ja arvas, et Tiina on toas. Aga kunagi leidnud tõestust. Tuleks Mul on uksele sissepoole riivi ette panna, aga õigustas end sellega, et teiste meeste meelest oleks imelik. Siis, kui ta jätaks kellegi ukse taha. Ta tabasin mõttelt, et hobused vaatavad teda tegelikult, kui te neile Heino ette tõstab. Vahel, kui ta neile mõni leiva koorukis andis ja nad suure suukoopa avaside kollased hambad paljastasid. Arvestajad, nad naeravad tema üle. Viina oli esimene, kes oli teda vaadanud niimoodi. Pärast seda oli kõik kuidagi häiritud. Ta hakkas käima metsatuka taga järve ääres. Seal kujutas ta ette Tiina suple. Tees. Järsku torkas talle pähe, et tüdrukut veest vilkuvate juustega soojal pärastlõunal. Talle tundus, et ta kuulis heledatel suveõhtutel heina virnas sahinat, kui tal talli asja oli. Tunduda, et keegi liigutas põõsastes, kui ta ise pärast õhtust tööd järves Sukles. Ühel õhtul tegi ta seda läks mingist külmast värisedes jäisest veest, kivi juurde, kus ta rõivad olid rahulikult, mitte käed keha ees joostes nagu tavaliselt. Ja ta oli jätnud rõivad palju kaugemale kivile nagu tahaks ta, et keegi teda näeb. See tahe plahvatas temas, kui ta märkas, et keegi oli tõepoolest üleval põõsaste vahel. Midagi vilksatas pari Heleri piiluks ei julgenud ta peaaegu ümber vaadata. Siis hakkas ta värisedes ennast riidesse panema. Terve suvi oli Dallase tüdruk veres voolas kõigest läbi, millele ta mõtles. Nagu kärestikuline jõgi. Mina olendina. Mulle ei meeldi vaarikad. Neid korjatakse aida tagant võpsikust. Sealt, kus pesuköök kasus. Säärane võpsik teeb rohkem haiget kui kõrvenõgesed. Irtrud seisab keset järve seal, kus vesiroosid, õõtsuvad. Ma lähen tema juurde. Siis ta kaob. Esialgu neil on palju vett. Märkan, et ta hoiab mind. Nii, et ma püsin pinnal. Nüüd võin ma lihtsalt järve ja merre minna ning ujuda, sest tema hoiab lind.