Sumberg paisuma juba enne, kui ta oli saanud kuu aeglensmani proua olla. Koka arvates ei olnud Leenzmann püssirohtu küll kokku hoidnud, kui ta tulistas. Usaldusväärsemat televäljendas ta lootust. Mees on nii põhjalikult tulistanud, ta jätab teenijatüdrukud seejärel rahule. Temal pole vahetpidamata vaja uusi muretseda. Lennusmann oli lausa reipaks muutunud. Ta tegi väikesi jalutuskäike talu taga metsas ja hoidis Tagni päevavarju kõrgel naise pea kohal. Nii kõrgel, teine nurises, päike pääseb ligi ja pealetükkivad kaseoksad teevad siilisaake. Viina seadis lõkse üles pärast tõelist aju tööd. Võis juhtuda, et Agni toa uks oli lukus ja võdi jäljetult kadunud et siis hiljem toast üles leitud saada. Mina vis kellelegi nägemata tuppa hiilida, kuidagi nii oli all ukse lukku keerata, võtme sissepooleta jätta. Ja siis lahtisest aknast välja ronida. Nutis keha Penliks nagu igivanal seinakellal. Ja pärast kuut seitset jõulist Penneldust saida, jalad, aknad, aga võimsel aruga seal pidama. Alati tulite Ma sel reedel otsida ja heledate bulla tangidega kardinate vahelt tuppa ronida ja uks lahti teha. Kahtlus langes Tiinale midagi, nii hele, solvunud hääl vuhises nagu talve tuulile kogu talu. Aga Tiina vaikis. Ta vaatas isale otse vihastesse silmadesse ja vaikis. Lensman sakutas teda juustest jäigas talle turjale. Tüdruk ajas tagasi, nii et vaht voolas suust välja. Elenzmanjetis järele. Kuni järgmise korrani. Juhtusetagnera raamat või õmblustöö kadusid nagu vits vette ja kogu maja oli jalul neid otsimas. Taga järjetult. Kuid päeva või paari pärast seisis raamat või õmblustöö täpselt seal, kus pidi. Oli öelnud, et ta oli duumasse Vi noorukese köögitüdruku seltsis siis see oli nii. Nad mäletasid põhjustel Endale vaevalt aimu oli. Poiss sellepärast, et tiine oli kord tõmmanud tal teki pealt ja näinud teda alasti. Ja sellepärast, et pärast seda oli temast tulekahju, mida kustutada, ei suutnud. Intuitiivselt aru, et selle tulekustutamise mängib ta maha, kui ei tunnistata, oli näinud Tiinat laudas just siis, kui asjad kaduma läksid. Pikka jälksel suurt kasvu Tiinal olid sitked, käed ja suur viha. Ta ei olnud minagi oma relvi köögitüdruku peal kasutanud. Sellest hoolimata Cartisse. Sünnitas poja. Ja kui pulmad peeti vaikselt Bergynis, siis lapse ristsetest kujunes kuninglik sündmus. Hõbekannud hõbeküünlajalad, heegeldatud lauakatted ja kogu kribu-krabu seisis päevade kaupa puhvetkapil serveerimislaual. Meie tüdrukud pidasid aru, kas nüüd tuleb toit ja sööginõud põrandale virna laduda. Laps, kellele pandi nimeks Oskar seega karjus palju. Ja see kuulus asjade hulka, mida Lensman ei olnud ette näinud. Tal olid nutu suhtes nii tundlikud närvid. Mulle sobis, et oli juurde võtnud, ta oli ilusa rinnaga ja lahke niipea kui oli Maya lapsehoidja, saanud ta tennise viimase moe järgi rõivaid ja lapsi asju Trondheimist, Bergenist. Ma ei tahtnud esialgu nii väiklane olla, et oleks talle midagi keelanud. Aga kui Takkidele saadetistele ei tulnudki lõpumooduste kärsituks tuletas naisele meelde, et rahaasjad ei lähe hetkel kuskil hästi. Veel ei olnud talle Bergynisse saadetud kala eest kogu arve tasutud. Tage puhkes nutma. Oscarnutis samuti. On Haimist järgmine saadetis, saabus, ohkas Mann ja oli paar tundi omaette. Aga õhtul tuli ta otsekui selginenud kontorist välja ja oli jälle lahke. Seda võisid kõik, kes peahoones elasid, tunnistada sest puupõrand on see Jertrud järkki toa esimese korruse vahel nägises rütmiliselt. Nad oleksid võinud oodata, Kunime magama, heidame, torises kõige vanem teenijatüdruk põlastavalt. Tõmbas selle ainsama poole. Kõik teised seelikukandjad võisid tema pärast rahus olla. Nii et nad kannatasid selle välja. Minu meelest oli nende ülevalt kostvate selge tähenduslike häälte kuulamine isegi ajaviide. Lance Jertrudi ajal ei olnud nad kunagi sääraseid hääli kuulnud. Tema oli olnud hingel tehak. Keegi ei suutnud uskuda, et tema oleks teinud seda liiderlikulensmaniga. Aga nad olid ju sigitanud selle tüdruku selle õnnetu tiine nii rasket pattu tehes. Missugune sünge saatus tal vaesekesel oli. Naised ei pidanud paljuks Hansast Järtrudist rääkida sosinal kuid piisavalt valjusti, et seda Agni kõrvu ulatuks. Kuid mitelensmani. Janad kirjeldasid teda elavalt tema uhked pikka kuju rõõmsat naeratust ja imepärast peenikest pihta. Tema tarku sõnu tsiteeriti kuidagi nii uksele ilmus, jäid kõik vait, nagu oleks keegi tule surnuks puhunud. Aga siis oli põhiline öeldud ja kuuldud. Takmen kannatas see Jertrudi portreed mitu kuud välja. Neist vaatas talle kergelt naeratades otsa külalistetoas ametapeedilt paneeli kohal. Teine vaatas teda tõsisel ilmel trepikojas ja ükseesiselenzmanni kirjutuslaual. Kuid ühel päeval sai tal sellest villand. Ta võttis need ise seinalt alla, takis vanasse padjapüüri ja pani kirstu, mis sisaldas osa neid esemeid, mis oli Gertrude toas olnud. Liina sattus talle peale, kui ta viimast pilti seinalt maha võttis. Hetk oli nagu kaaneta happekann. Tüdruk käis ta järel samm-sammult teise korruse esikusse, pesukapi juurde, padja püüride järele, pimedasse nurka, kus järk rudi kirst seisis. Tagni tegi, nagu oleks tüdruk, õhk. Ühtegi sõna ei lausutud. Tore südapäev oli rikutud. Lendas manistus rohelise plees kattega tugitoolis ilma et ta oleks portreede kadumist märganud. Siis sekkus asjasse Tiina. Ta oli väejuht, kes kihutamine. Vaino. Rõngu Lipp, mida ta enda ees hoides oli vana padjapüür oma klirisema sisuga. Jah, mis see on, küsis Lensman halvasti, varjatud pahameelega. Näriputan ainult pildi üles, vastas Tiina kõva häälega kevadest Tagnile paljuütlevalt otsa. Siia idelensmani ette seisma ja tõmbas ühe pildi teise järel peidukohast välja. Sa oled alla oled võtnud? Küsis Lensmann pahuralt. Mina ei ole neid alla võtnud, mina riputan nad üles. Tuasi nii vaikseks, nii vaikseks sammud ümberringi majaskustsid, nagu hiirekrabin toidukapis. Viimaks tegid Agni suu lahti sest Lensmanali avastanud tiine silmad sihtisid teda nagu hõõguvad söed. Mina võtsin need alla, ütles ta sülakalt. Ja mispärast? Lensmann ei olnud mõelnud nii pahur olla. Naiste olemuses oli midagi, mis teda üdini ärritas. Ta uskus üht kirjutamata reeglit. Selle mõte oli nii, et teie mõistega tuleb rääkida, nagu oleksid nad targad koerad. Aga kui see ei aita, tuleb hoolitseda, et koer saaks kinni seotud. Siis tuleb pöörduda selle olendi nagu targa hobuse poole. See tähendab, et ei tohi häält tõsta, vaid see oktaavi võrra langetada. Nii et see laulab korvis, levib kogu ruumis. Aga ta suutis harva omaenesereegli järgi toimida. Ta ei suutnud seda ka seekord. Ma ei anna asja kohta selgitusi, ütles Agni äkitselt. Lennsmann mõistis üritatud koera haugatuse ja käskis Tiinal toast lahkuda. Tüdruk ei kiirustanud, seadis portreed isa jalgade ümber, võttis padjapüüri kaasa ja lipsas välja. Järgmisel hommikul olid pildid omal kohal. Dagney lamas peavaluga voodis, nii et väike Oskar pidi olema terve päeva allkorrusel. Lensmann väsis tütre naise vahelisest sõnasõjast. Ta hakkas kodust eemale igatsema. Üksildast teleuitamistele sõidupaadiga piki rannikut paar meest, meeskonnaks Piip ja väike naps kaasas. Ta tabasin soovimast saate tüdruk ära kusagile kaugele panna ta mehel. Aga ta sai alles 15 aastaseks. See asi ei paistnud talle kuigi roosiline ka tulevikus mitte sellepärast, et Tiina oleks inetu olnud, sest seda ta ei olnud. Aja kohta suur ja tugev, heade eeldustega. Kuid temas oli taltsutamatust, mis mehi, kes endale naist jahtimas on eriti ligi ei tõmba. Siiski ei matnud Lensmann seda mõtet maha. Sellest samamoodi missioon lik mõtte kus ta kohtas korralikust suguvõsast vallalisi mehi. Alusta kohe. Kas see võiks Tiinale sobida. Tagni hakkas pikapeale, kas mõni proua ema ja võõrasemarollist küllastus tundma. Ta tahtis minna Bergynisse enda omasid külastama, nagu ta ütles. Siis sai aru, et midagi tuleb ette võtta ja seda kiiresti. Ta tahtis Tiinat, millisesse kooli saata kui ta ei olnud leidnud ühtegi tuttavat perekonda, kes ta enda juurde võtaks. Toodiate terve kotitäis häid vabandusi, kõike alates diisikusest kuni välja rändamiseni. Ja ta oli liiga noor, et teda üksinda munde majja panna. Meeles mõtles ta kõigile, kellele ta ühes või teises asjas mõne teene oli osutanud. Aga nüüd tegin näo, nagu oleksid nad selle unustanud. Ta porises sellest kõigile, kes vaevaks võtsid kuulata. Nonii vastas ärritunult, et keegi ei saa seda seal Maiemata. Ahnii Lensmani tütar on see seal? Mees vahutas raevust ja solvatud eneseuhkusest. Kas Tiina pole ainuke naisterahvas, kes oskab tšellot mängida, kas ta ei käi siidises ametis ratsuta paremini kui keegi teine terves kihelkonnas. Kas ta ei arvuta paremini kui kõige tublim poesel, mis siis lahti on? Ei lahti pole midagi muud, kui et Tiina on läbi ja lõhki metsik, tige ja okkaline. Lajatas hinnangul Lensmanile silmade vahele, hoides samal ajal kõvasti kinni tillukesest pojast ilmunud kogu seda kära kartes virises. Ja kes peaks olema talle siis ema asemel, küsis Lensman. Ta pea oli, nüüd tulin. Igal juhul mitte mina vastast, Tagnid kindlalt, laskis lapse põrandale mehe jalgade ette, pani käed puusa. Laiast harrandlikus trepist alla, üle õue ja mere äärde oma armastatud rannahoonesse. Ta igatses Irtrudi leebuse ja tema rahustava käe, Jelena otsmikul. Tundus peaaegu nagu oleks tema jahe ingellik rahu muutunud veel suuremaks neil aastail, mil ta surnud oli. Lensmanseesis koi valgel ja palus õndsat Jertrudid, võta oma laps enda juurde. Sest temale läheb see liiga rängaks. Gertrud näeb ju seda. Hansman vabandasin välkkiirelt sellega, et ta ei soovi tüdrukule surma, ainult natuke viisakaid kombeid. Räägi sina temaga panustad tungivalt. Puhastas nina monogrammiga taskurätikusse, süütas piibu, eestus raskelt tünnile. Kui söödidel helisest, tundis ta, et tal on kõht tühi. Sellest hoolimata ootas ta niikaua, kui sai. Keegi ei saanud söömaaega alustada enne, kui Lensman laua otsas istus. See oli seadus, kui ta kodus oli. Liina ei tulnud üldse lauda teistes aida taga vana kase otsas. Sealt oli tal ülevaade nagu pistlikul. Ja taluhääled kostsid talle otse kõrvu. Ise oli ta teiste eest varjus. Puu ladvas rippustagni helesinine kudumistöö. Mäletad seda ja teistpidi auk augus kinni seal, kus silmad olid üles hargnenud. Mis vardad olid aida katuseräästa alla harakapessa torgatud. Need särasid ja välgatasid, kui päike neid silmas. Reinsnesi Jacob kreemel oli Lens mõni lähedane sõber. Nad käisid talvel kuus jahil ja sõitsid suvelberginisse. Peaaegu 20 aasta eest oli Jakob tulnud Trondheimist, et aidata hinge purgi Reinsnesi leske rannalaevanduses. Reinsnes oli juba siis üks sobivamaid kaubakeskusi maakonnas ja omas kaht suurepärast kaoga purjekat. Ei läinud kaua aega, kui Jakob kolis teisele korrusele saali. Ingeborg abiellus sama lihtsalt oma noore tüürimehega. See osutus heaks valikuks. Jacob NL voli, tubli nooruk. Mõne aja pärast taotluste tegutsemisluba öömajapidamiseks selja taga sai paljude suureks kadeduseks. Ingeborg röönelvist räägiti head ja Jaakobi emast, Karenist. Rensnesi naised olid alati omamoodi olnud. Aegade jooksul oli palju suguvõsasid vaheldunud kõigile naistele ühine, et neid mäletati parimast küljest. Räägiti, et ükski inimene, kes uksest sisse astus, ei jäänud kostitamata, oli ta siis rikas või vaene. Kui Rensnesi naistel viga oli, siis see, et igal aastal last ilmale. Seevastu säilisid noored ja õrna nahaga. Oli nagu oleks loodetuul ja suur ulgumeri läänes neilt kortsud ja vanaduse maha pesnud. Selles paigas pidi midagi olema, sest see ei olnud päritav. Suguvõsad vaheldusid Reinsnesiil pidevalt. Jaakob küll NL oli töörügaja ja elumees. Ta oli tulnud meretuul juustes, suurest maailmast nutnud endale naiseks 15 aastat vanema hinge purgi koos kõigega, mis tal oli kuid ei loopinud midagi tuulde. Kuna Ingeborg oli 40 taastane, kui Jakud majja tuli, ei uskunud keegi, et võiks sulle järeltulijaid oodata. Aga nad tegid täiesti valearvestuse. Ingeborg, kes oli oma eelmise mehe kõrval viljatu olnud, puhkes õitsele. Täpselt vana testamendi Saara sai ta käima peale küpses eas. 40 kümneaastaselt sünnitas Reinsnesi Ingeborg poja. Talle pandi Jaakobi isa järgi Juhan nimeks. Jaakobi ema kaaren saabus Trondheimist oma lapselast vaatama. Kuid ei läinudki palju aega, kui ta käskis endale raamatukapid ja kiiktooli järele saata. Jäi päriselt Talibanile nii, memm, keda keegi majas oskas ette kujutada. Mjastus, Reinsnesi naiste riik, uude heasse paasi, leebe, kõike endasse haarav riik. See ühendas kogu pere leplikkuses ja heades tööharjumustes. Alluda Reinsnesi kodukorrale oli kõigile kingitus. See hingepurgil oli kaks kasupoega, enne kui ta Jaakobi mehele läks, võis tekitada probleeme. Kuid poisid kasvasid üles ja neil ei saanud midagi ette heita. Mis oli tume ja vanem, juhatas poodi. Hendersoni püsimatu heledavereline seilas talukaubapurjekal. Ingeborg hoidis kodurahu leiaotas armastusväärselt ülesandeid. Jaakobi oli täielik juriidiline õigus olla perenaise valitseja aga tegelikult juhatas ja otsustas Ingeborg. Ta küsis Jako pilt nõu. Ja juhtus sedagi, et ta tegi ka selle järgi. Selle kallal, et Jaakob oli tegelikult võõras, kaevanud keegi oma pead. Seda, et ta sõitis igal aastal kaubapurjekaga, koguni Bergynisse, et tal ka muidu meelispäevad läbi merel seilata, peeti loomulikuks. Keegi ei olnud kordagi kuulnud. Jaakobi Ingeborg oleksid teineteisega solvavaid sõnu vahetanud. Neil mõlemal oli oma tegevus. Jaakobi elu oli kaubapurjekad. Inertsist sai kõigest tema õpilane. Nii oli Jaakobi hinge põrgil mõlemal omakasupoeg. Ülesanded ja vastutus olid kirjutamata seadus täpselt määratletud, lähtudes sellest, mis oli suur talule kõige parem. Miski. Lühtrit ripatsid võisid lärmi ja riidude pärast siin majas rahus rippuda. Hääled olid vaiksed ja kultiveeritud. Ingeborg nakatas kõiki, kuni tallija kauba aitadeni välja. Pandi sõnul ei võtnud keegi suhu. Merel olles koostas Jaakob kõik selle kuidagi inimese enesekindlat pinda jalge all tundis võttist end jälle kokku. Ta haris ennast enne, kui ta hingepurgi juurde voodisse läks. Nii seest kui väljastpoolt. Ja teda ei tõugatud kunagi ära. Juhtus, et ta oli kustutanud nälga teiste sööma ja taludes pikale ranniku ääres otsis ta ikkagi lähedust küpse naise juurest. Tal oli alati hea meel olla kodus kardinate ja valge baldahhiniga kõrges voodis. Teistel ei jäänud märkamatuks, et hinge põrgi tedre kirjalistele palgetele ilmus õrn, kuna kui kaubapurjekas sündatisse sisse sõitis. Nonii säilida nädalate viisi, kuni Jaakob jälle kodust lahkus. Õhtud olid need varased hommikud hilised aga uus rütm ei häirinud kedagi. Ühele, kui teisele muutusid ööd sellest pikemaks. See Jaagup Kreemi ei öelnud ära punsi klaasist ja seda ei teinud ka Lens. Klensman leseks jäi, oli Jacob, see, kes teda lohutas, kes vihiste Trondheimi Bergynisse heasse seltskonda ja kes korraldas Tagniga kohtumise. Millised on vastastikku teineteise eest äritegevuses ja naiste juures? Lühikest aega külastasid nad helgele, andis kordamööda sama magamiskambrit. Ilmad nende vahel oleks sel põhjusel mingil moel arusaamatusi tekkinud. Siis suri ühel päeval Ingeborg, kui ta kummargil lehis all seisis juma musta kassi silitas kukkus Mahana kujun. Ja teda ei olnud enam. Keegi ei olnud kordagi selle peale tulnud. Ingeborg viiks siit ilmast lahkuda hoolimata sellest, et surm külastas ühtlaste vahedega kõiki peresid. Igal juhul ei olnud keegi mõelnud, et jumal ei lase tal näha oma poja pastoriks, pühitsemist. Temalgi salati seesis iga tillukesegi argliku jumala muti ranniku ääres ja kes alati astus teiste kaitseks välja. Hingepurgi surmapäevast alates peeti lehist ja musta kassi eliikmeteks. Jaagu pulli lohutamatu. Tal oli samasugune tunne nagu paljudel teistelgi pärast seda, kui surm oli neid kellelegi ootamatult röövinud. Ta sai aru, armastust ei saa vaagida, ei kaaluega, margapuuga. See tuleb, kui seda kõige vähem oodatakse. Jaakobi teadvusesse jõudnud, enne kui ta surnut valvas. Ta oli arvanud, et see oli äriasi ja voodiasi. Ja siis järsku oli see nii käsitamatult rohkem. Terve aasta piinas ta enda unetukse kõhnaks sellepärast et ei olnud hingepurgile oma tõelist armastust näidanud. Ta jättis unarusse öömajapidamise kohustused. Ei rohkem tädi jooki, kui te neid müüs. See ei andnud ainult vähe kasumit, vaid tegi ka tema, mida ükskõikseks loiuks. Terava mõistusega kasupoegade õlule ei langenud mitte ainult palju tööd vaid need said ka palju võimu ja au. Kui Jaakob ei oleks olnud nii ilus oleksitegi kindlasti äratanud põlgust nii kodurahva kui võõraste silmis. Jacobit ümbritses meelelisuse aura. Mõjus kõigele elavale täpselt nii, nagu see oli mõjunud proua hingepargile. Aga Jaakob oli paga punud ja meremees. Lenge purgi tarkus, ärinaisena tuli kiiresti ilmsiks, kui teda enam ei olnud. Kasupojad Summisid vees, nii et nemad püsisid pinnal. Aga see ei peagi aru, et neil tuleb juhtimine täielikult enda kätte võtta või siis peavad nad Jakobi merele saatma, seal äri tegema, kus ta reegleid tunneb. Muidu läheb kõik pankrotti.