Jaakob kannetati välja ja talle andestati. Ja teda kaitsti isegi siis, kui ta ühel ööl baldahhin voodiaeda tassis. Ta oli ohtrasti klaase tühjendanud, hingepurgist moele igas staadiumis puudust tundnud. Küllap ta uskus, et on sedaviisi naisele lähemal. Igal juhul nägi ta tema taevast. Aga taevas vist ei pidanud temast lugu. Vihma tuli nagu kahurikuule ja välk ja müristamine tabasid vaest meest, baldahhin voodis. Paljudes nüüd oli nõudnud temalt võtta voodi lahti, lohistada see välja ja panna jälle korralikult kokku. Ta Hinsiidi Surnute üles riputanud. See oli veel hästi. Vihm rikkus piisavalt poosi. Siidile oleks see katastroof olnud. Kuid Jacob sai kaineks nagu ime läbi. Kui Lensman kuulis sündmusest balda hing voodiga ei kutsunud ta enam oma sõpra, jahile ega faagernessetile kaardilauda ja punsile. Lesk tuli ise külla instreeringutega valgerannasõidupaadiga. Õhus oli krõps sügis, kuid keset päeva oli ilus ja soe. Rabatööd olid üle vaadatud. Täpilised, nagu arvata võis, nii varasügisel. Nad ei olnud, häälestasid härradent kehvaks jahiks. Kuid see läinud täkkesse, nagu öeldakse. Kohtumine oli häälekalt südamlik. Pakut, giidistagni kleiti, juukseid, figuurijad, tikandeid. Ta kiitis sööki, likööri, ahju, soojust ja külalislahkust. Ta suitsetas sigarit, jäi tüüdanud kedagi jutuga endast tema kurvast elust. Tarne läks pärast söömist meeste seltsi ja pajatas elavalt rootslasest, kes oli nädalapäevad nende juures öömajal olnud toolahas ringi ja uuris linde, milleks see küll hea võis olla. Kas teil ei olnud, no eks metsilinud majas, küsis Jacob pealiskaudse lõbususega. Pererahvas muutus rahutuks. Küllap tallis, vastas Lensman lõpuks. Jah, seal ta oli eelmine kord ka kesistas Jacob naerda. Teda meil täiskasvanuks saada, sellega on kohe tegemist, tähendas tahvli. Ta oli küllalt pikka kuivaline, kui ma teda viimati nägin, arvas Jacob. Ah, ja asi pole selles, ohkas Lensmann. Vaid selles, et on metsiku nii ohjeldamatult kui kunagi varem. 15 vastane ei peaks koolis käima või mõnes heas kodus kasvatada olema, ka sellega on probleeme. Jacob oleks peaaegu öelnud, et ei ole lihtne ilma emata kasvada, kuid sai sõnal sabast kinni. See ei ole sobilik, taipas ta. Aga kas samas ei käigi, imestas Jacob ja viskas silmanurgast pilgu söögituppa, kus tüdrukud lauda koristasid. Tased köögis, ütles Lensman piinlikust tundes. Kiis. Ta tekitab alati nii palju segadust, mainistagnia köhatas. Jah, köögis tunnete ennast hästi, ütles Lensman kiiresti. Jacob heitis pilgu ühele teisele. Klensmani enesetunne ei olnud kiita, nad tegid teist juttu. Aga meeleolu ei olnud seesama. Härrallur midagi ta oskas olla nähtamatu ja eemalseisja kutsus ta esile närvilisust ja ühtlasi ka rahulolu. Just sel õhtul paniselensmanil külma higi voolama. Jakobi Lensman läksid Auajal jahile. Tagni sundis Tiinat Ma ähvardusel ennast korralikult riidesse panema ja pärastlõunal tšellot mängima. Mingil põhjusel, mis sai olla ainult Lorhi meisterlik strateegia, nõustus tüdruk. Hoolimata sellest, et käskija Elitagi Pidi taluma ka täiskasvanutega ühe laua taga istumist. Mehed olid heas tujus ja võtsid lambapraadi ette alati veini. Naerdi ja vesteldi. Norhisekundmas kuliinsesse jututeemasse jahil käimine ei olnud tema tugev külg. Ta oli haritud mees ja hea kuulaja. Härrad seletasid pikalt ja laialt kütti väljakannatamatus pingest. Siis arutasid, et võib-olla on halvad ajad siin põhjas. Haaret lõdvendanud. Nimetatud kala hind on tõusnud ja toore kala hind on 120 pealt kaks. Peets ja taldrik kerkinud. Kalawinutamises on õitseng haras Lensman. Tal oli plaanis kaljud sisemaa poole, kuni Nõmmedeni paljaks koorida. Kanarbikukiht on õhuke, et ta võib lapsi seda koorima palgata, kui asi selleni jõuab. Jakob ei teadnud midagi kala viinutamisest. Niisiis, nende kaljude nii oivalised, sul on seal kõik kohad neid täis. Nii olla, aga inimesi tuleb leida, ütles Jacob nagu muuseas. See oli ilmne, et tal ei olnud kavas millegi säärase tegelema hakata. Tarvikutega kauplemine ja rannalaevandus on tasuvamad, kinnitas ta. Aga see toob rohkem sisse, kui sa ise kaubad teed, selle asemel, et neid üles osta. Tini jälgis vestlust Loen, et uuris nägusid ja pani tähele hääletoone. Mida nad ütlesid, ei olnud alati oluline. Ta istus otse Jaakobi vastase, vahtis varjamatult vana leskmeest muidu sõida tema kohta silmatorkavalt vaikselt, ilusasti. Tugev noor keha oli korralikult pihikusse seelikusse pakitud. Juuksed halliks läinud härragreenel ütles äkitselt kõva häälega. Jacob tundis silmnähtavalt piinlikkust, aga ta naeris. Tiina, ütles ta vaikselt, kuid rangelt. Kas hallides juustes on midagi halba, küsis Tiina kiusakalt. Kes teadis, et see võiks olla sõjamärgusõnaks, ütles kiiresti Emornilt, kuigi nad ei olnud veel magustoitu saanud. Ta tšello ootamatult kuuletus, Tiina ilma protestideta. Kargas püsti, istus klaveri taha. Tema keha ja käed ootasid klahvide kohal mõne minuti. Seal kulus õige asendi leidmiseks. Alt servast kanditud roheline sametseelik poolitus kui Tiina sello põlvede vahel asetas. See ei olnud üldse naiselik liigutus, ei kena ega elegantne. Raske kehalisus täitis ruumi. Seelooritas Jaakobi pilgu. Kaks noort kikkis rinde seati tema silma alla. Kui Tiina pilli kohale kummardus ja poogna kohale asetas. Mängu rahunes mustade tõrksete juuste pahmakal külalise puhul mingil määral harjatud ja heinatolmust puhas. Suur, pisut ablas. Tüdruku suu oli pool lahti. Silmad vaatasid kõigest ümbritsevast mööda. Raske pilguga. Jakob tundis tugevat tõuget all kehas, kui Tiina ettepoole kummarduse esimesi tõmbeid tegi. Jakob teadis, mis see on. Oli seda varemgi tundnud. Aga see oli rõhuvam kui miski, mida ta suutis meenutada. Võib-olla sellepärast, et see tuli nähtamatult. Jakob ei pea muutus pääsukesepesaks, kus muusika kõik munad purustas rebudi, munavalge voolasid mööda põski ja kaela alla. Ta vajus intuitiivselt Markile jäleskisse Karel kustuda. Tiina rõivad olid järsku tihe lehestik noorel naise kehal. Et selsamal naisel oli teatud probleeme Schuberti tõlgendamisega. Nüüd härra lör rahule jääks, oli kaugel väljaspool Jakobi tõelust. Ta nägi, kuidas seelikuriie värises Tiina reitel, kui helid värisesid. Jaagu polikeeled tema sõrmede all. Poogen nõges, tugevas käes. Jaakob oli tema hingamine kleidi pihiku all. Ta tõusis ja vajus koos temaga. Öösel ei tulnud Jacob Greenelvile kuidagimoodi und. Ta suutis end vaevu tagasi hoida, et mitte alasti halla öösse tungalt kustutama joosta. Mõne sammu kaugusel ukse taga maga Stiina koguma iharuse tõukil võttis ta tüdruku riidest lahti. Oli plahvatamas noorte suurte rindade kujutelmast sellest, et Tiina põlved olid külalislahkelt laiali põhja ja lõunasse, mille vahele mahtus läikiva lakiga pill. Krõnele ei teadnud, mida endaga täiesti terve öö läbi peale hakkab. Järgmisel hommikul pidid ära sõitma. Paat oli juba sõiduvalmis. Kui Jacob Lensmanni kõrvale tõmbas, jäigastanud pilguga ütles. Ma tean ta endale saama, ma pean kiina endale naiseks saama. See viimane, tulin, nagu läks ta just sel hetkel avastanud, et see on ainuke lahendus. Ta oli sellest, kuidas see asi ära öelda, endast nii väljas, et unustas rääkida viisakas keeles sõnad tulitel komistades suust, nagu poleks ta neid varem kuulnud. Kõik, mis ta oli otsustanud öelda, oli haihtunud. Smann sai aru Kui Jakobi paat kaldast eemaldas, hakkas lund sadama esialgu üsna hõredalt. Siis tuli nagu kotist. Juba järgmisel päeval kutsuti Tiina kontorisse ja tehti talle teatavaks, et Jacob kurenell tahab teda naiseks võtta niipea, kui ta on 16 aastat täis saanud. Seisis vanades Vatmann pükstes harkisjalu keset kontorit talisõnnikut ja heinakõrsi täis imest juba põrandale loigu tekitanud. Anti korraldus kontorisse minna, arvas ta, et see on viimase Tagnile mängitud vembu pärast või siis on tegemist tõsiasjaga, et oli poolvenna natukese aja eest see aedikusse lasknud ja mille kohta tal tuleb nüüd aru anda. Ta ei pidanud enam isa poole üles vaatama, kui ta temaga rääkis. Ta oli sama pikk. Silmitsi siis on niisuguse pilguga nagu hindaks seda, et tema juuksed on üpris õhukeseks jäänud niiet ta teeks endale uue testi muretsema. Hansmani keskpaik oli viimasel aastal kosunud. Tal oli hea elu. Sa oled juurde võtnud. Sa oled paksuks läinud, isa mainisid ainult ja tahtis minna. Kas sa ei kuulnud, mis ma ütlesin? Ei. Jakob-il on ümbruskonna parim. Kaubakeskustel on kaks kaubapurjekat. Ta võib oma kauba purjekatega potilaadale sõita tõena. Lensmann möirgas vabastas suure kaja, mis laulis palgilt palgile toast tuppa, edasi kogu majas. Alguses proovis Lensmann mahendite sõnadega mingil moel lepitust leida. Sulastama ja kõnepruuk lõikas nii kõrvu, et ei saanud sellega nõustuda. Kõrvakiilud laksetasid valjult. Aga keegi näinud, et kõrvakiilud tulid mõlemalt poolt. Tiina läks isale kallale juba esimese hoobi puhul. Vihahoos inimene, kellel ei ole midagi kaotada, kellele ei loe midagi, piirid olgu tegu siis hirmu või lugupidamisega. Klensman tuli kontorist välja lõhkise vestiga põsel kriimustused Jaanus heasse kohta, mille uksel välja lõigatud süda tavaliselt lõpetab oma elupäevad purustatud südamega. Hingamine käis raskelt siis välja. Oli hobuse hirnatusi vastu maad kõmisevad, kabjalöögid ei teinud asja paremaks. Raske oli olla saatana isa. Ta ei tunnistanud seda ühelegi elavale hingele. Aga oma suurt kasvu tütre käest parajalt nahutada. Tuli välja, et nad on enam-vähem võrdsed. Selleni stiinal toorest jõust puudu jäi, kurvasta seda enam alatu leidlikkuse ja nõrkusega küünte-hammastega. Klens saad aru, mis halbade küll oli teinud, et on säärase saatuse ära teeninud. Nagu poleks asi siiani juba küllalt hull olnud. Laps, kes karistab oma isa. Jumal, jumal küll. Meil oli see esimene kord, kui keegi talle käe külge pani. Ta oli olnud nõudlikuid, sooja südamega ja hajameelne isa. Ja ta oli olnud oma ema ainuke poeg. Ta ei olnud karm mees süüdistuste väljakäigus ja nuttis. Samal ajal kihutas Stiina hobuse seljas mööda kalju paljandeid läbi Nõmme teie üle mäe. Mingis enam-vähem õiget suunda tänu oma kohatajule, milles ta ise aru ei saanud. Õhtupoolikul ratsutas ta järsult nõlvalt alla Reinsnesile. Tee lookles siksakiliselt suurte kivide, Pariku ja kadakate vahel üle kärestikulistes sügiseselt veerika. Jõe oli tehtud sild. Seal oli teed sillutatud, et see kevadise suurvee ajal ei laguneks. Ta Petreensnessile tuldi peamiselt paadiga järsaku haljalt alla vaadetest, tundus nagu ei oleks seal sügavikust midagi muud, kui meri. Nii ära seal ise. Teisel pool letid kõrgus taeva poole Hallmäeahelik. Kuid vastu Nad pakkusid meri ja taevas kogu seda vabadust, mida silm vajada võis. Kuid allapoole jõudis, avanesid nii paremat kui vasakut kätt pilgu ees aasad lopsaka kaasiku ja halli mehiseva mere vahel. Taamal ühinesid taevas ja meri säärasel moel, mida ta kunagi varem ei olnud näinud. Ta pidas hobuse kinni, kui oli viimasest häilust läbi tulnud. Valged hooned. Neid oli vähemalt 15. Kaks, kaubaaitaja kaks paadikuuri. See talu oli märksa suurem kui Lensmanni talu. Liina sidus hobuse valge lippaia külge ja jäi silmitsema väikest kaheksanurkset värviliste aknaruutudega. Maja. Metsliine puu moodustas välisukse kohal portaali ja igas nurgas olid suurejoonelised puunikerdused. Hoone sissekäigule oli esinduslik portaal, mille kohal puust nikerdatud keeritsatega kaunistatud lehestik käsipuudega lai kiltkivitrepp ja kummalgi poolust seisev aiapink võtsite vastu? See mõjus sedavõrd toretsevalt. Tiina läks köögiuksest. Ta küsis häbelikult ja segadusse sattunud teenijatüdrukult, kas härra Jakobson kodus. Jaagup Cronel tukkus suitsetamistoas kahhelahju ääres suures rokokootoolis. Lest oli eest lahti ja manisk puudus. Hallisegused lokkis juuksed olid sassis ja rippusid osaliselt näol habeli ripakil. Mõelnud selle peale hetkel, kui ta nägi, et Tiina seisis uksel. Tüdruk ilmus otse ta riivatutest unelmatest. Tõsi küll, ilma tšello ja pisikute virvendus juba Jaakobi veresoontes ringi. Nii et möödus mõni hetk, enne, kui ta taipas, et Tiina seisab tõeliselt seal. Jakob Greenelvi kael ja kõrvad läksid pikkamööda punaseks. Teda näha oli liiga suur katsumas. Mehe esimene instinkt, enne kui ta täielikult ärkas, oli paisata Tiina põrandale siin ja nüüd kui Jakob teadis, kuidas käituda, kui asi temasse endasse puutus. Pealegi viisema kaaren millal tahes ruumi astuda. Isa ütles, et me abiellume, paiskas Tiina ilma teretamata välja. Tõmbas ta hallika lambanahkse mütsi sellise liigutusega peast, nagu oleks ta sulane. Sellest midagi välja, lisas ta. Kas ei tahaks esmalt istet võtta, küsis Jacob. Tõusis püsti. Kirus Lensmanni teguviisi. Nagu näha, oli tüdrukul käskude ja karmide sõnadega aru peast hirmutanud. Jakob tegi endale etteheiteid. Ta oleks pidanud nüüd ütleme ta küsib ise tüdruku käest kõigepealt. Aga see oli tulnud nii järsku. Hiljem ei olnud ta enam millelegi muule mõelnud. Isa ei öelnud ju, et me abiellume. Ta ütles kindlasti, et mena otsin sind endale naiseks. Hetkele ebakindlus ilmus äkki Liina näole. Nagu vanamoeline uudishimu. Jakob ei olnud varem midagi säärast näinud. See tegite kohmakaks nooreks. Ta osutas uuesti tooli suunas, kust äsja alistunud aitasin Tiinal jaki seljast. Tüdruk lõhnas värske higi ja kanarbiku järele. Juuksejuurtel ja ülahuulel olid tibatillukesed piisad. Jacobs urus ohke tagasi. Andis ta korralduse kohvi ja kooki serveerida ja neid muidu ei segataks. Sundis ennast rahulikuks, nagu oleks tegemist äripartneriga võttiste tooli ja istus otse Tiina vastu. Äraootavalt. Hetkekski ei unustanud ta talle silma vaatamast. Jacob oli varemgi nii toiminud. Kuid pärast hinge purgi kosimist ei olnud kunagi nii palju mängus olnud. Me alustasime, lörpis olid tal ikka veel tigedad vaod kulmude vahel. Kootud kampsuni kaela juurest lahti teinud ja väikeseks jäänud pluusi osa ei hoidnud paigal ei rindu ega Jakobi pilku. Jacob saatis kohusetundest sõna emagarenile jäisitlesse Tiinat Lensmani tütart kes oli kartmatult ülemäe ratsutanud oma isalt teadet tooma. Ima kaaren, vaatasin Tiinat läbimonokli ja heasoovlikkus loori. Ta oli käsi kokku ja andis korraldused lõunapoolne ärklituba, valmis, seataks. Soe vesi ja puhtad linad. Jacob tähtistele tingimata kogu talu näidata, tahtis, et tiine oleks ainult tema päralt. Ta nägi teda. Rääkis vaikselt ja tungivalt kõigest, mida ta tahab talle anda. Musta hobuse. Ja musta hobuse. Jacob näitasteletalli kaubaitu poodi. Tiina loendas Buy talleel. Äkki naeris tüdruk. Järgmise päeva varahommikul saadeti sulane hobusega üle mäe. Enne kui Jaakob otsad lahti andis. Et Tiina sõidupaadiga koju viia, olid nad kokku leppinud. Nad abielluvad. Lens talus olid kõik segaduses. Kellelgi ei olnud, kuhu Tiina oli läinud. Terve meister nägi, läks jalgsi ratsateda otsima. Kui Reinsnesi sulane tuli sõnumite hobust tooma, vahutas Lensmann kergendusest ja vihast. Aga kui Jakob Elvi sõidubad sildusi Tiina tõusu veel ligunenud kanepi trossilt kaldele hüppas, rahunes Lensment. Reisner on paik, kus taevas ja meri ühinevad. 12 suurt pihlakad seisab rivis poest kuni elumajani. Aias kasvab suur toomingas, kuhu saab otsa ronida. Seal on must kass neli hobust. Sirtrutan Reinsin esil, ilmatu kõrge kaubaidakad. Tuul. Tuul kohiseb meist alati.