Tere õhtust. Asume neid kuulama kolmandat osa kirjandussaadete sarjast pealkirjaga, mis on meist vasakut kätt üle mere ehk Friedebert Tuglase ka Põhjamaades. Tänane osa viib meid head kuulajad Stockholmi ja Rootsi kirjanduse juurde. Kuid kõigepealt mõni sõna neile kuulajaile, kes alles täna sarja kolmandas saates meiega liituvad. Käsikirja autor ja lavastaja Heidi Sarapuu pakub meile intsineeritud pilte kirjandusloost. Reisiseltskond Elo ja Friedebert Tuglas, Richard Kleis ja Valter Treiman on teel Rootsi pealinna suunas. Head kuulamist. No ei jõua ja päike veereb, eks siis ka tuuluke oma harjunud kombe järgi tõuse ning ülemere lageda enesele tee totsi. Ja ega siis inimenegi muutmata ütle, kuidas aga oma peale öö ning tuule eest varju leida. Nii puhkasin ka mina oma asemel ja tundsin läbi une suikmäe, kuidas seesinane pähkla koor, mis on meie elu võrdkuju üles ja alla käis just nagu inimene isegi kõigi oma rõõmude-muredega. Ja veel hiljem kuulsin mina, kuidas tuul meie aurulaeva purjede sundas. Ning veelgi hiljem, nagu oleks üks hulkuv koer pimedal merel meie laeva ümber tiirelnud ja õudselt ulgunud. Aga siis mina juba magasin, mis ongi kõige parem, kui pole muud teha. Kuid varahommikul ajas laevenese jälle õieli ja inimesed tõusid uuesti jalule ning mina ei puudunud oma uudishimu tõttu mitte nende hulgast. Ja siis nägin mina sees kahvatus valguses, et mereviha juba Rootsi rannasaarte ümber kees. Neid sääri öeldakse olevat tervenenud 4000, aga et mina kunagi pole suutnud neid lugeda, siis ei taha mina ka oma pead selle eest anda. Kuid rohkesti on neid igatahes nii, et nemad ise omavahel segi ei lähe ja rahulikult paigal püsivat. Küll siis meie laev ikka siit ja sealt teed kobas aga keeruline see sõit oli ning mina arvan, et meie lõpuks hoopis juhtumise kombel Stockholmi linna üles leidsime. Nii et laev võis viimaks oma ankru tema uhke värava ees välja heita. Oleme üleval kud Marion Kumar Datak, nii et juba Stockholmis. Rootsimaa on ju tuntud juba meie esivanemaist saadik, kui nemad seda Sigtuna linna käisid ära hävitamas. Missugune töö pole kristlikust seisukohast küll kiita, aga ilmalikust ikkagi üks kange tegu, aga mõtlen. Õnneks on rootslased tolles Sigtuna loo juba unustanud, nii et meile sellest enam mingit pahandust kaela ei tule. Ehe ja aga üks jõukas ja nõukas rahvas on see kõigis oma ettevõtmistes olnud. Tema on välja mõtelnud rootsi söömalaua rootsi pikuti, rootsi terase ja Rootsi gümnastika. Nemad pole kaua kellegagi sõdinud ega tahagi seda teha. Nende kuningas on vana, aga sellest hoolimata armastab tema veel kurni mängida. Se kuningaid tuletab mulle meelde, et nägin täna öösel unes, et olime sinuga audientsile Taani kuninga juures. Mis keelt meiega majesteet kõneles, see oli mulle ärgates kaunist tume, aga mäletan selgesti, et peaminister, kes ka audientsile oli ta nimi oli miskipärast kollin. Rääkis ladusalt eesti keelt ja seletas, et ta olevat Eestis elanud. Kõnelemata viinast ei antud meile aga isegi kohvimete. Seepärast tahtsingi sind paluda, et sa tulevikus meie ühisteks külaskäikudeks mõnusamad kohad välja valiksid. Ja meie pealinnaks on kord olnud Kopenhaagen Mariemburg preisi ja Varssavi Poolamaal Peterburi Berliin, aga head mälestused on ainult Stockholmist. Kui mina vaatan Kaarel Kaheteistkümnenda sammast tema ida poole sirutatud käega, siis mõtlen, tema on ka meie kuningas olnud. Ducolm kutsutud ka Stockholm on üks uhke ja rikas linn. Ainult see teeb tülinat, et nemad talle kuivemat kohta ei leidnud. Vaid kohusega ealeski astud ikka varsti vesi ees ning kus aga vaba ruumi on jäänud senna, on nad mõne oma kuninga, kuulsa kroonikakirjutaja või muidu tähtsa mehe kuju püsti pannud. Minevikku suuruse mälestused, oleviku kultuuri loodud mugavused, mis on sellele rahvale nüüd lähemal. Oled sa seisnud Norbra sillal ja jälginud inimeste edasi-tagasi voolamist. Küllalt, see on üks mu lemmikpaikadest kordoli sajastegi neer sealsamas seistes tundnud klassikaliste mälestusmärkide nukutsevat võlu. Kui hunnitult peegeldasid voogudest vastu tornid, monumendid, muusa, templid. Ok, ahtan, Roodan Rider, Holmen ters, Veriase Äära, soover Under marmortõlkes ja õhtueha üle Reader Holme, kus Rootsi kuulsus puhkab marmori all. Mina mõtlen seal alati strinbergile. Muide, strinbergil on väike luuletus, mille mõte on järgmine. Sünges kohas sünge maja, süngem Peelda, keldrikord mürtsub seal paigas, elektrimasin sünge maja, sünge kelder, kogu linna valgusläte. Nii on peidetud valgus allik kääbuse pähe. Haige ajju sõgedad kulusse. Nii on vaevelnud põdenud lõppenud naine, mees, kuid vaim Loitnud üles tulesambale mis maksnud inimestena tolku ata tasu, mis Alexis kivi, mis Juhan Liiv oleksid võinud olemata olla valuks endale vaevaks teistele. Kuid oli tähtis nende hinge olemasolu võib-olla just kõigi kannatuste, kõigi rikete, kõigi maiste viletsustega. Nõnda elu keldrikoopas ahastades lõid nad suuri mõtteid, heledat naeru, nukra unistust neile õnnelikele, kes Pillergaaritsesid muretuina nende pea kohal elu valges saalis. Mida teie juttu? No millised on meie plaanid tänaseks? Kas härra Treimann nõustus suga reisibüroosse minema ja olen meeleldi nõus proua Elolega linna näitama? Me käime siis vahepeal konsulaadis ära. Kas sa mäletad, kuidas sinna saab Strunud veegianit, et rannateed mööda otse edasi, kuni türmanskaotanit vist küll tüürimehe uulitz, siis varsti tongi. Et kus me kohtume hiljem, kas kohvikus kohtume Steinbergi muuseumis? Nõus? Treiman, kas peame sinna teed küsima, leiame ise üles, see on väga lihtsa koha peal õigemini küll väga väärikas linnaosas lihtne üles leida. Kui jõuame külastada, ütleme ka natsionaal seomi ta renessansimeistrite ning Lilia Forsi, Sornide ja laarsunidega. Vaimustav. Härrased, asume teele. Jah, streenberg Seicine kesklinna eramaja ees ja mõtlesin miskipärast selle ukse kõrvale vitriini asetatud teatrikuulutust. Äkki astus silindrit ja sügist pallitud kanded järskude liigutustega härra üle tänava. Ja peatus mu lähedal oli nagu kuidagi neetud kuju rohekashallides silmades mets, loomaline rahutus, nägu vaevatult kahvatu, lühikeseks lõigatud, vurrud harjastena püsti, suunurgad kibedalt alla tõmmatud. Peatus ja vaatas sedasama kuulutust. Ometi nagu nägemata tegi siis närvilise liigutuse. Jakk kõneles. Teatrit olen ma ikka pidanud nagu kunsti üldse. Piibli. Paupeerumiks pildipiibliks neile kes ei oska lugeda kirjutatut või trükkida, et ja dramaturgi ilmalikuks jutlustajaks kes pakub ajastu mõtteid välja populaarses vormis sedavõrd populaarseks, et keskklass, kes põhiliselt teatrit täidab ilma suurema peamurdmisega, taipab, milles asi on. Seepärast on teater alati olnud rahvakooliks noorukitele pool haritlastelt ja naistele, kellel on veel säilinud madalamat sorti võimet petta end ise ja lasta end petta teiste sõnadega illusioone saada, kirjaniku sugestiooni vastu võtta. Seepärast tundub mulle, et meie ajal, kus algeline fantaasiast lähtuv puudulik mõtlemine näib arenevat arutluseks uurimuseks kontrollimiseks on teater, nagu religioon ongi määratud hääbumisele kui väljasurev kunstivorm mille nautimiseks meil puuduvad nõutavad eeldused. Selle väite poolt räägivad nii üldine teatrikriis, mis valitseb kogu Euroopas kui ka asjaolu, et neis skulptuur maades mis on vorminud ajastu suurimad mõtlejad, nimelt Inglismaal ja Saksamaal on dramaturgia, nagu enamik teisigi kauneid kunste surnud preili süliis polema taotlenud, midagi uut teha. Sest see on võimatu vaid ainult vormi moderniseerida vastavalt nendele nõuetele, mida meie aja uued inimesed minu arvates sellele kunstiliigile võiksid esitada. Ja sel otstarbel olen ma valinud või lasknud end haarata motiivist mille kohta võib öelda, et ta seisab tänastest grupi tülidest väljaspool. Kuna probleem sotsiaalsest tõusust või langusest kõrgemast või madalamast paremast või halvemast mehest või naisest on pakkunud ja pakub huvi igavesti. Kui ma nüüd võtsin selle tõsielumotiivi, leidsin ma selle olevat sobiva kurbmänguks, sest ikka veel on kurb vaadata, kuidas õnneliku saatusega indiviid alla käib. Veelgi kurvem kui terve suguvõsa väljasurev. Aga võib-olla tuleb kunagi aeg, kus me oleme niivõrd arenenud niivõrd haritud, et vaatame ükskõikselt pealt seda praegu nii julma küünilist südametud näitemängu mida elu meile pakub. See, et kangelanna äratab kaastunnet, tuleb ainuüksi meie nõrkusest meie võimetusest jagu saada hirmutundest. Et sama saatus võib ka meile osaks saada. Elu pole nii matemaatilisi idiootne et ainult suured väikesi söövad. Niisama tihti juhtub, et mesilane lõvi surmab võidelda vähemalt hulluks ajab. Äsja heideti mu kurbmängule isa ette. Et see on liiga kurb. Nagu tahetaks saada reipaid, kurbmänge. Õhatakse pretensioonikalt elurõõmu järele. Ja teatri direktorit muudkui tellivad forsse nagu seisneks elurõõm selles, et tehakse totraks, kujutatakse inimesi nagu kannataks tantstõve või idiotismi all. Mina näen elurõõmu elu karmides julmades võitlustes. Ja mulle on naudinguks midagi teada saada, midagi õppida. Ja siis ta kadus ühel hoobil nagu jälitaja ning jälitatu. Vaatasin uuesti teatrikuulutust ja siis mõistsin, sest majas oli Stockholmi intiima teater kutsutud ta peamise repertuaari tõttu kastreenbergi teatriks. Kümnekonna minuti pärast pidi algama frakensuli pärastlõunane etendus. Ma lunastasid pileti ja astusin sisse. See teater meenutas rohkem erakortereid kui mingit avalikku asutest. Paar väheldast, kõrvalruumi mugavate toolidega, seintel suured draamameistripildid, teatrisaal niisama tiimne, kui ma ei eksi, ainult 160 vabalt asetatud niisama mugava leen tooliga. Kogu laealune ületamatut kreemikasiidiga, millest elekter mahedalt läbi paistis. Mõne silmapilgu pärast kustus valgus ees, vaip vajus hääletult kõrvale ja avas näita lava. Suur krahvlik, köök, sööginõude riiulid, kahhelkividest pliit, teenijate söögilaud, köögitüdruk, kristiine ja teener Žanna ajasid oma teenija juttu, millega nii tihti algavad klassikalised tragöödiat või komöödiad. Tõeliselt algas nüüd kõige moodsam, natuke realistlik draama, äärmuseni viimistletud, nii et mõnd detaili veel tänapäevani mäletan. Näitlejad toimisid hoopis omaette, nagu poleks vaatajaid olemaski. Rääkisid kõige loomulikumalt häälel ja sosistades tõestiga sosistasid see tohutu etenduste arvu kaudu saavutatud osadesse sisseelamine tundus omakorda mingi rutiinina. Ei, nad ei näidelnud, nad elasid. Ja kas seegi täielikus oli kunst. Peaksin finan teenrit meelitama. Mu loomulik tagasihoidlikkus ei luba uskuda, et te ütlete minusugusele tõelisi komplimente. Ja seetõttu võtsin ma endale julguse, arvatete liialdate või nagu öeldakse. Meelitate. Kas te olete õppinud nii hästi sõnu seadma? Te olete ilmselt palju teatris käinud? Seda ka. Ma olen paljudes kohtades käinud. Aa, kas endine Läti siinkandis, minu isa oli siinsamas naabruses kohtu-uurija juures moonakaks. Ja preilid mäletan juba maast madalast. Ehkki preili minust välja ei teinud. Ehk tõesti ja ükskord on mul eriti selgelt meeles Aga sellest ma ei saa rääkida, rähki kikka, yks tegi mull keeran ei, praegu ma tõepoolest ei saa. Võib-olla mõni teinekord järgmist korda, võib-olla ei tulegi. Oli selles midagi? Oh ei. Aga ma lihtsalt ei saa. Teie juuresolekul ei saa ma seda endale lubada, aga kui ma käsin? Vaadake. Kas ta annaks mulle enne midagi juua? Ma ei tea, mis siin jääkapis olla võib? Ma arvan küll, et ainult õlu, milleks ainult Nyllebane maitseid. Ma eelistan õlut. Veinile. See on väga õige märkus. Minu terviseks. Minu käskijanna terviseks. Haava. Need peatega minu kinga suudlema siis on kõik nagu päris. Nüüd aitab preilit, keegi võib tulla ja meid näha, ja mis siis sellest oleks, inimesed hakkaksid lihtsalt klatšima. Kui preillidel teaks, kuidas nad äsjasel küüni juures jahvatasid, siis mida nad siis ytlesid? Rääkige mulle. Oi jumal ja ihtüoloogia ja ometi ma ei taha. Solvata aga nad kasutasid väljendeid, mis heidavad teile sedasorti kahtlusi, nagu. Saate ju isegi aru. Te pole Julaps. Ja kui nähakse daami üksi mehega napsitamas olgugi see kasvõi majateenija öösel, siis siis pealegi ennem üksik Kristin on ju siin, aga ta magab. Siis äratan ta üles, magajat ei tohi häirida. Mis asja, kui inimene on seisnud päev otsa pliidi ääres võib õhtuks olla väsinud ja teise und tuleb austada. Ilusti mõeldud. Ütle mulle mõned sirelioksad preiliga minuga seile tõepoolest ei lähe. Mõtlik hingetõmmet endale ette ei kujuta, et mina mitte. Aga inimesed küll. MINA OLEN särli, tema teenrisse ma ei ole ennast täis. Aga sedagi on ette tulnud ja pööbli jaoks pole miski püha. Ma näen, et te olete aristokraat ja olen küll. Mina laskun madalamale, ärge tehke seda, preili. Kuulake mu nõu. Keegi ei usu ette, laskuda madalamale, vabatahtlikult. Rahvas ütleb alati, et te langete madalamale. Mina olen rahvast paremal arvamusel. Käntsaka, mis vee peal ujub, kuni lõpuks vajub põhja, läheb. Ma nägin kartundjana seda vahetevahel ikka ja jälle. Just praegu tuli see mulle meelde. Ma olen roninud ühes sambadza. Istun seal ega saa kuidagi alla. Nagu alla vaatan, hakkab pea ringi käima. Pean alla saama, aga mul ei jätku julgust talle hüpata. Ikkagi ei saa ma enne rahukalen alla saanud. Ei mingit puhkust, enne, kui olen alla saanud alla. Ei. Mina olen tavaliselt, et ma laman pimedas metsas kõrge puu all. Ma tahan üles üles tippu ja sealt üle valgusküllase päikeselise maastiku vaadata ja kuldmunadega linnupesa seal puuladvast tühjaks teha. Ja ma ronin, ronin, aga tüdi on väga jäme ja sile ja esimese oksale nii palju maad, aga ma tean, et kui ma esimese oksjoni jõuan, lähen ma edasi latva, nagu Möldre tellit. Veel pole ma selleni jõudnud. Aga ma jõuan olgugi siis kas või ainult. Kõik see meenus mulle, kui paarkümmend aastat hiljem seesama trupp oma ringreisil Tartus etendas sedasama aprillis olid ikka sama haugust palk, raamime ja sama mandaat. Ainult elatanud daam ei meenutanud erandada jaani ühiselt rahutu verelist noort krahvi preilit. Samuti kui kunstiteos veerand sajandit hiljem pole üldse enam sama kunstiteos, kuhu strinder maetud. Käisime eile eluga strinbergi haudu otsimas. Elektriraudtee viis linnast välja. Konduktor näitas, kus maha tuleb minna. Ma usun, et ma nii suuri surnuaedasid, mitte veel ei ole näinud. Ta ei lausunud sõnagi, pööras kanna pealt ringi ja viis meid männikust mööda, kus tee alla oru poole viis vaeste surnuaiale. Ja siis näitas ta kahe kase poole otseteekäänaku juures. Kaks noort kaske, Nende all lai ja umbes kuus jalga kõrge mustast puust rist kullatud otstega pääl. Aastrinberg 22, esimene 1849 kuni 14, viies 1912 ja lummer 9136. AV Ukruks uunika. Ole tervitatud, rist, sa meie kõikide lootus lihtsa sileda hauamätta pääl kidur, kibuvits. See on kõik ja seal luges Elo katke strinbergi punasest toast. Päike oli lilli holmi kohal heitis terveid kiirtegi, peida poole. Need tungisid läbi Pärksundist kerkivast suitsu, tõttasid üle Ridar Järdi, ronisid Ridarholmi kiriku risti otsa, sööstsid saksa kiriku järsule katusele. Mängisid Šeps pruu laevade vimplitega. Süütasid suure mere tollihoone akendes ilutulestikku, valgustasid liidinge metsi ja kadusid roosakas pilvesse kaugel, kaugel eemal, kus on meri. Ning sealt tuli jälle tuul läbi vaks holmi sama teed tagasi kindlusest mööda tollihoonest mööda üles Iklas. Saare läks Häsholmi taha ja vaatas suvilaid. Tuli sealt jälle välja, jätkas oma teed, kihutas mööda nõlvakud üles, tungis aeda ja paiskus vastu seina. Aeda astus lihtsalt, aga peenelt ning maitsekalt riietatud noormees tema näkku ei pakkunud midagi iseäralikku. Kõik pilgust paistis tal mure ja rahutus. Ta pööras näo vastu tuultavas mantlinööbid ja hingas. See hakkas ta pikki barjääri edasi-tagasi kõndima. Kaugel tema all suvises vastärganud lind all stats koordeni sadamas pöörlesid, auruvintsid, Raua kaalul, kolksusid, rauakangid, kostsid lüüsivahtide viled. Aurikutesseps uru ääres tõusis suitsu. Kolinal hüplesid munakivi sillutise omnibussid. Kalaturul lärm, kajakate kisa, töömeestekingade klõbin klaasivabriku tänaval. Kõigest sellest jäi mulje, et igal pool valitseb elu ja liikumine. Ja kui ta üle barjääri kummardus ning alla oma jalge ees olevale linnale vaatas siis näis, nagu oleksite silmitseda vaenlast. Tema ninasõõrmed laienesid, silmad leegitsesid ja ta tõstis rusikas käe otsekui oleks ta seda vaest linna välja kutsuda või ähvardada tahtnud. Nüüd lõik Katariina kirikukell, seitse. Maria sekundeeris oma raskemeelse kiiskendiga. Suur kirik, saksa kirik aitasid kaasa ning varsti värises kogu taevaalune kõigi linnakellade heinast, mis seitse lõid. Aga kui nad üksteise järel vaka olid jäänud, võis veel tükk aega kuulda, kuidas viimane neist kaugel eemal oma vaikset õhtu laulu laulis. Sellel oli kõrgem toon, puhtam kõla ja kiirem tempo kui teistel. Sest mis tal on? Noormees kuulates ja püüdis selgusele jõuda, kust see helin tuleb sest see neis temast mälestusi äratavat. Siis muutus tema ilme nii pehmeks ja tema näost võis lugeda sellist valu, mida tunneb laps, kui ta märkab, et ta on üksi jäetud. Ja üksi ta oligi, sest tema isa ja ema puhkasid Clare kirikuaias kust oli kell veel kuulda. Ja ta oli laps, sest ta uskus veel kõike niitet kui muinasjutte. Kuidas sa suhtud etteheidetesse ajaloo ümber jutustamisest, mida sulle on tehtud reisikirjelduste puhul? Igaüks kirjutab oma reisikirju, nagu ta tahab, mina kirjutan nii, sest ma tahan anda ümara ja selge pildi sellest, mida olen näinud ühel maal ja mida temast tean. Ei saa ka ühest maast, millel on suur ajalugu, kirjutada ilma seda ajalugu puudutamata. Vahel on sellise maa minevik hoopis huvitavam kui ta olevik. Ja selle minevikumälestused määravad veel olevikugi ilme. Nende pärast reisitaksegi sinna nad sunnivad lakkamata enesele mõtlema ja see oleks ju imelik, kui see reisikirjades ei kajastuks. Muidugi kujunevad reisikirjad maadest, millel pole ajalugu või on see liiga lühiealine, hoopis teistsuguseks. Siberist Kanadast tuleb paratamatult kirjutada teisiti kui Itaaliast, Kreekast Põhja-Aafrikas on huvitav just minevik, ajaloolised kultuuripärandid, mälestis märgid peaks olema pime, et neid mitte näha ja tumm, et neist mitte rääkida. Seevastu on olevik halja armetu. Seda vaadeldes võib peamiselt nende rahvaste minevikumälestusi meenutada ja nende tulevikuvõimalusest unistada. Seda olengi teinud ja mulle läheb vähe korda, mida arvavad sellest mõned arvustajad, kelle isiklik kultuuriajalugu on veel võrdlemisi lühiealine. Tead, kuhu me praegu läheme? Mina tahan igatahes kuskil pisut istuda. Me läheme kohvikusse, kohvikusse, kosmopoliit, seal peaks ka Elo ja Treimann meid ootama. Eks see just selle koha välja valisid. Laeval see inglise noormees, mäletad sellest kõnelesin? Oli suur luulehuviline, ütles, et külastage Stockholmis kindlasti kohvikut, kosmopoliit, seal pidi igasugust huvitavat rahvast käima. Eriti aga Nils Farliin. Kõigi rootslaste lemmik, otseseid kaugel ei Klaara kvartalis. Oo tuttav kübar, Traiman, hoia kaabut, läheb veel lendu. On ikke arvas Kelveeresines eesti keelt kuulda annetega, näljased mitte väga. Olge mureta. Teen välja koogikesed. Olevat haruldased Stockholmis, miks sa arvad, et me just koogikesi tahame ja ma mõtlesin esmalt meie ainukese daami peale. Tänan. Aga praegu igatses musta leiva järele, räime, neil on kõik olemas. Õhtul rongis ootab teid Eesti silk ja Eestil leid. See jutt ajab küll e-suule. Kui prooviks õige rootsi õlut? Liin o vigasest an akva realism. Ja. Püüdlane vehkides seeder, küünlanäituse nor, Segeeennalens tav leedur juurde mehhaati Luthor. Sue siira Valdeeveeess tämbe Klaat Alt FCI läkla ON vileevensiirasid Liilsuseni õigena jumalaid ära järg Rookord läks salamärkidega Simson standardjumalaid. Märkas neid lõunaski kitsas on, seal see mustlane palus ja põhjes rinnuni, kuid Mae Atseegaardistatise saastandanud. Sest kaks korda kaks on neli. Ja kõik on nii selge ja klaar. No nii meeleheitlikult klaar et elu eest iga veli omapära, kui sa. Viitavad tähtede parallaksid, et varsti me haugume koos kõik ühtemoodi sabatutaksid kui koerana, kes koertega koos tõotatud paradiisi. Kui jõuame traaleri lass, on uutmoodi, vanaviisi. Vaid soomuseid täis igakast. Söör standard ehitab tehaseid. Söör standard ratsionaliseerib. Ratsionaliseeritud riigid roimade eri liigid, raadiol, lõputus öös, punased mustad rubriigid. Uudiste imestus töös. Ah, käras, mis kõledavõitu kõlu päiseks jääb sõnades üle. Kuigi lendavad masinad sõitu teevad kauri sankrist üle. 8842 meetrit. 8843 meetrit. Loojale lähemale, samm-sammult loojale lähemale, kergitab ennast inimene võitmatu ohjeldamatu ja loobib sigaretikonisid mäetippudele alla. Muide, paljud Rootsis heliloojad on viisistanud Berliini luulet. Vaadake seda kavalehte, mis laual on. Kas me ei peaks hakkama minema, mis kell rong läheb? Vaadet Eerik ta. Oslo renni. Ning. Eeva Renretsest tiiki osat. Stiilivaara kree ja Liivi Stig vaara keri. Ealisti haaraktookiori närbi plokk Reski Ringvaade ning son kõtt rofat. Ohansla ihansi, saale. Liiklejat. Eva liita ja rikk ta deklaat ost hoonet, ning Eegaar Elleretz tädi, kus saate Stig vaara Ogieri ja limiidiks keegi vaara. Ealistigidee vaala doktoriraha ära. Ära. Ja listi. Nüüd me peame küll kihutama vaksali poole. Oma esimese mulje põhjal võin küll öelda, et see Stockholmi linn pole muud midagi kui üksainus koolitus, mille üks salgab sadam Rein raudtee vaksali. Ja mina olen märganud, et kahel pool sele uulitsa ääres on mõned ja nende vahel nagu mõned inimvärvi nemad on ja kas nemad muude inimeste kombel just tagumistel jalgadel käivad, selles oleme kindlad. Nüüd me kihutame muudkui lääne poole, nagu oleks gootide, vendide ja nii edasi kuningriigi pind, isegi läbi vaguni põranda, meie jalad Aldasid põletanud. Ees on Norra hiiumärk või punkt, mis sa arvad? Kas kunagi oma töödega lõpule jõuad lõiguna ja vaevleb ikka ja ikka algas sellest peale, kui 10 aastasena esimese värsi kirjutasin ja sellepärast pole mul päris noorust olnudki, ikka mõtet tööle seda seganud. Ja kunagi ei saavuta seda, mida just tahaksid seni orja Põdi. No miks asja nii traagiliselt võtta, küllap see siis mulle eneselegi meeldib. Ma lihtsalt pean, ega saa teisiti. Nimetu kuskilt kostab sõnal nimetu. Kes ütles, seda ma ei tea. Kostis nagu hämarast õhust enesest õhtutuule, õhkusest. Aga ta elab juba, olgu nimetu. Kuid see on kellelegi nimi. Ja nüüd näen mandada jube ennastki. Mitte ainult varijagaja, vaid inimlik indiviid, küürus seljaga, hallide. See kahludega noh nüüd ma tean nimetada Ta oli vanaks jäänud. Ta oli peaaegu pime, ta käed värisesid ja ta ei suutnud enesel enam peatoidust muretseda. Ta hulkus paigast teise, kuni pandi vaestemajja samasuguste viletsate keskele. See oli armetu maja. Ühel kevadõhtul, kui maali juba sula ja mahl puudes kerkis, saabus sinna võõras noormees. Pane tähele, plastiline jutustamisviis on juba leitud. Saksa ju oli, aga teda huvitasid maarahva vanad lood. Kõik, mis nad teinud on ja oma nael arvanud kuidas oma pidusid pidanud. Ning orjust orjanud. Ikka rohkem selgub rahvalik, pisut melanhoolne toon. Ja nimetu hakkas jutustama. Pajatas esiti kui unetsi vastu tahtmistki aga siis sai ta hoogu, vaimustus vestlema. Ja siis nägi, ta nägi kõike jälle, isegi see oli elamuste uuestisünd. Nüüd ma tean ka juba, et see nooruk oli maamehe poeg Jakob ja nimetu ise kogu vanarahvas oma põlistarkusega. Kuid ma ei ütle seda. Minulgi on omad saladused. Nii on siginenud novelli Ämbra. Ma tean, et ma teda kunagi lõpuni ei arenda, aga sõnadesse ei vormi. Ta jääb sellele algastmele, nagu on jäänud loetlematut teised. Kuid siitpeale elab tahes minuga. Seon püsivaks jäänud stagneerunud kaja, mille äratas tundmatu hääl hämarusest kirjutab, et 1939. aastal. See oli kolmas saade Heidi Sarapuu koostatud saatesarjast, mis on meist vasakut kätt üle mere. Kaasa tegid Anu lamp, Ain Lutsepp, Indrek Sarapuu, Toomas Tross, Mare Nilsson muusikaline kujundaja Li Silja, Vahuri saate helirežissöör, Külliki Valdma. Nädala pärast jälle kolmapäeval kuulete järgmist osa kuulmiseni.