Täna on kavas juba neljas saade sarjast, mis on meist vasak Budget üle mere. See on kirjanduslooliste kuuldepiltide rida eesti kirjanduse suhetest Põhjamaadega. Tegevusaeg on 1939. aasta ja keskne kuju Friedebert Tuglas. Tänase saate veedame Ibseni kodumaal. Täna tahaksin unustada, kõik pea on liiga raske, minevikust. Süda on liiga tühi, olevikust unustada. Ainult unustada, kõik. Näen läbi akna ja puude järve laineid randa rulluvad, kui jaapani joonistel näen noort tüdrukut riideid, pesevad neid vete Kastvat ja neist vett puserdavat. Näen vanameest järve seljale sõudvat kaabu silmil ja valkjaskollased habemekõrred igale poole laiali. Ta sõuab aegamööda, ta sõuab järele jätmata, nagu Uus-Meremaa elanik kummardas oma küla kohal. Ja kuskilt mu kohalt kostab naise naer. Nii hele ja ahvatlev, nagu oleks sesse naeru sulatatud terved maailmad. Kui imelik kas pole ma seda pilti juba varem mõttes näinud? Kas ei tunne ma selle tüdruku ja vanamehe nime? Ja kas polema, kord kuulnud kuude ning ajastute kaupa kõrvus seda heledat naeru kirjutades üht teost. Ja kas tõelisus pole ainult vari? Ammu unistatud unistusest? Ma olen palju sellest varem kunstis läbi kannatanud, mis alles hiljem andminud isiklikult tabanud. Kas kordama tihti elus ainult seda, mis olen kord mõttes kogenud? Kas pole just sellepärast mu isiklik valu teravuse kaotanud? Kas polema ainult enese Epigoon ja mu tundmused elus on viljatud nagu Epigooni omad kirjanduses. Noor tüdruk on pesukorvi tõstnud ja ära läinud. Vanamees on ammu kadunud saarte taha. Naer on kustunud kuskil kauguses. Näen läbi puude, kuis ainult lained randa rulluvad peatumata järele jätmata unustada, ainult unustada kõik. Vaheline hiljem, mis oleks teinud mõtellod, mõttel, lood, mis üle oled sa mõtelnud? Olen mõtelnud, et meie olemasolu on nii mõttetu ja olematus veelgi mõttetum. Olen mõtelnud, et meil nii vähe teame ja seegi, mida teame meie tundmise vastu, sõdib. Olen saavutanud teadvuse kõige teadmatusest. Kuid selleks ei tarvitseks mõtelda ja ka selle peale olen mõtelnud. Ja kas seda tean ma, et mu meeletu mõte pingutus on tühi töö, täitsa tühi töö. Tean sedagi, et see mu viimse elujõu sööb ja mitu korda viib lähemale kõige tühjusele. No siis lõpeta kord, kui see oleks võimalik. Kas poleks seegi mõte tagajärg? Ja kas ei tunnistatakse lõplikult kõigel lootuse kadumist? Oh leelien leili on vaatevälja. Kevad on jõudnud, taevas on sinine ja päike helendab. On ilus, selge ja muretu maailm. Tõuse üles, Lilian, sina mõtteisse, surnud ja elunägematu. Tõuse üles ja vaata, maailm on su ees. Selles riigis on nii vähe rahvast, et neist isegi meie reisipasside järelvaatajaid jätkunud olema või ainult säärast riigipiirid ei saagi aru, kelle maa see on. Vaata, kui selge on meil Valga piir, kummagi naabri tollipunktid on ühes ning samas majas läti oma lätipoolses ning meie oma meiepoolses otsas. Muide siin vaguni teises otsas on üks norrakas dislehemehena Eestis käinud, oh neid kahju, et varem ei teadnud, oskab mõne sõna eesti keelt ka. Loomulikult tahtis ta kohe öelda, ma armastan sind, aga polnud ju kellelegi öelda. Siis ta palus, et me mõne eestikeelse sõna kirjutaksime, et oma keeleoskust meile näidata. Ütlesin Klausile, et sul tulevad kindlasti need sõnad paremini pähe, kirjutad alla. Ja mis need kaunid sõnad siis olid, kuuuurija, eelloo. Oleksite näinud võõra põrutatud ilmed neid Veldrantsenoveerides. Jaa, imelikke kombinatsioone võib pakkuda eesti keel, milline sisu, võib-olla mõnel võõral ja tundmatul sõnal Lüthamsoni romaani nälg, tegelane vaevles kogu öö küsimuse kallal, mis võiks tähendada sõnaku Buo, mille ta ise oli asja sepitsenud müstifikatsiooni, enese või teiste kulul. Igatahes alistumine oma silmapilk selle loovale inspiratsioonile keeles. Härrased, vaatame, kas tõesti keegi meie pabereid näha ei taha. Element, tuleme kohe tagasi. Väike šokolaad igavuse peletamiseks oigil sõld rõõmania kohvile, tõsi, see on ju ka president, mul lemmik. Võin ma teile pakkuda, härrased? Ei, seal on ma ise magus. Samuti jään ma teile lehvitama mind, vabandage ja iseend, söör Pieter künti. Mu härrad, paremast oleks, kui üksteisest varem lahkume, goviimse restimi sõprusest hetk hajutab tsiteerid juhibsonit ja Marie Underi tõlge on hiliga lipsanyton parandatud. Aga nagu luteri saab õige kujutuse alles, tundes ta kaasaega tausta. Niipidi kaitsen tulema oma rahvast äratama. Ning filme ikka õppida? Ei, ei, ei, ei, kahjuks ei saa teist aru. Räägime saksa keeles, kui see teile sobib. Minu nimi on Christian foto. Olen ajakirjanik. Ja väga meeldib Elo Tuglas. Ma olen Eestis olnud väga meeldis. Eestlased armastavad palju lugeda. Kelle juures te elasite baltisakslaste juures, parun Stackelberg ide juures nimelt? Väga kultuursed inimesed, palju lugevdnud harrastavad muusikat. Palju sümpaatsemad kui Saksamaa sakslased. Kui need on kultuursemalt, siis on nende kultuur ometi elutu ega võrse selle maapinnast. Nad pole andnud ühtki suurt komponisti kunstniku või kirjaniku hoolimata sotsiaalsest eeldusest. 700 aasta jooksul pole nad kujunenud rahvuseks, vaid jäänud kolonistideks. Pole loonud oma kultuuri, vaid kasutanud ainult oma vana kodumaa oma. Nad elasid importkaubast ja olid sellele uhkedel, pealegi ei oska teile nii tuliselt vastata. Olin tõeliselt vaimustunud provos Türk Siiversi tema luuletustes ta ju komponeeribkaa. Kuid kas teie märganud nende luuletuste kompositsioonide pitsi heegeldusliku laadi? Selline näputöö ei lisa midagi baltisakste enestegult tuurile veel vähem meie kultuurile. Kahjuks olete te seni tutvunud ainult ühe võõra rahvakilluga meie maal. Et oleks pidanud süvenema kõigepealt päris rahvaende kultuuris, mis on loodud just nende isandate kiuste raskes ajaloolises võitluses. Siis on õige Eesti ja eestlaste avastamine on mul veel ees. Rõõm kuulda, et minu lühike misjonitöö on vilja kandmas. Paraku jah, on meie inimesed vist liialt tagasihoidlikud iga võõrast oma mõjupiirkonda haarama. Ega liigne tagasihoidlikkus ei ole kunagi vooruseks olnud. Kui nad basse näha ei taha. Mis meil selles võtame, kompsud ja läkiöömaja otsima, seal polnud kedagi peale riigivappi karu oma kirvega temagi ei elanud. Meil on külaline, tahaks, me juba oleme kohtunud, õppisime koos eesti keelt. Väga meeldiv. Tuglas, Friedebert Tuglas. Ega seda nimi ole, seda sõna Me õpetasime talle. Ja Christian Flat tõi ajakirjanik, kui tohib, korraldan teile öömaja, olete kindlasti väsinud pikast reisist suurepärane. Millises linnas ööbime konks ringeris, kui sobib, aga lenda, kui meie olemegi väsinud, meeldib meile konks, Vingeri nimi ometi väga ja meie otsustame ta maakeelde panna sest pole kahtlustki, et ta meie keelest pärit, kuigi võõramaalaste keele järgi ära väänatud. Ja eks iga uus päev on ikka targem kui eelmine ja meie ühes temaga asume minekule. Kleist Leis, ära kaabut maha unusta. Tänan. ONGI piludaks läinud. Norrasse tuld nagu suvelgi talvepalitu ja villase pesuga. Siin on vihma, tuult ja külma ka. Suvekuudel olete teretulnud ja õnnelikku matkamist Norras. Ja nüüd siis Grand Hotelli, palun. Andku seesinane öö rahulikku hingamist nii meile kui igale linnupojuke sele tema oksa all. Ja nüüd oleme juba kolmandat päeva norra maa pealinnas nende kuninga ning teiste suurte meeste pesapaigas. Mina pole siin küll esimest korda, aga ega teda nüüdki või pahaks kiita, sest linn pole sugugi pisem kui köik teised tema suurused linnud. Nii et temaga võib rahule jääda, kui paremat ei taha. Esimesel päeval sõitsime meie üle merelahe välja ühte kohta, mida kutsutakse vabaõhumuuseumiks. Seal siis näeb, kuidas Norra mees on ennevanasti elanud ja oma majapidamist pidanud isegi oma kiriku otsast otsani puust teinud, sest puud ja aega oli temal palju. Aga kõike muud pähe. Ka oma vana riigivolikogu elik Parlamendi saali on nemad siin uuesti üles teinud kus nemad kord suud pruukinud ja suuri asju korda saatnud. Nüüdses maailmas on küll käik vastupidi. Parlamendi majand on palju uhkemad, aga inimesed nendes paistavad hoopis väiksemad ja nende suu pruukimisedki seda mööda. Aga mis mulle siin ise päinis meeldis, oli see, et nemad niisama on hanesulge tarvitanud nagu minagi. Ja see on ka arusaadav, sest meie teeme ühteviisi sündinud asjade ajalugu, kild. Viskasin mõned mõtted päevikusse täit saiakesi. Sattusin saiade otsimise tohines kalatorule ahtrist virnade viisi neile tundmatuid värvilisi neelakaid müüa, haaras suure kala leidjale lihunikunoa seljaga vastu teadja kisendas jubeda häälega. 100000 sorti juustusid kaupluste akendel. Küllap leidub siingi kehvast, aga Mulleley vastu mereline pära elurõõm ei ole kõige värvide kirendus, vihje, päike segamini. Eriline värskustunne. Mulle näib osta teistest linnadest koguni pisut suurem olevat. Glütransul lohutab ironiseerivalt olla eksitus, kui arvatakse, et Oslo väiksem kui teised tema suurused pealinnad on. Rahvaarvult on ta küll teistes Skandinaavia pealinnadest väiksem, aga elanikke, ettevõtlikkus ning töökus teeb tas suurlinna. Väljas on jahe, kuid hiljem siin paras kõndimiseks. Lähme tuulutama endid võib pärast edasi kirjutada. Pool inimiga tagasi liikus iga päev kell 12 sedasama Karl Johan skaalat mööda soliidne nõudliku näoga Marnelt vaikiv vanahärra. Taastus just sellesama maja alumisel korral asuvasse Grand Hotelli lugemissaali ja asetus akna juurde silmitseda paagivalt nii ajalehti kui tänaval mööda voolavaid inimesi. Tema juba kaasmaalasi nii teisiti arvustanud ning maha teinud muidugi mitte ainult Bergentis, vaid ka paljudes teisteski teostes. Aga ta ise oli ikkagi norralane, üks samast rahvast ja temagi suurust teiste väärikate kõrval tõstis seda rahvast. Seal eemal paistabki teater. Karl-Johan skaade otsas on Norra rahvusteater. Ja kohe sa näed, selle ees seisab kaks metallist meest, juusturatta taolistel aluskividel. Dixon Ibsen, teine Errnson, Taxikeenised Oslerlased räägivad veel praegugi, kuidas omavahel vimmas vanamehed kujude paljastamist päeva õhtul uudishimu rahuldamiseks ise teatri ümber keerelnud tahtmata teineteist kohata nii lihalikus kui metailses kujus. Järgmine õhtu teatris oli pühendatud lipsenile, kus esitati rahvavaenlast, mille eel igal ajal ja lõpus publiku vaimustus avaldused ei tahtnud lõpetagi. Ja ikka uuesti ja uuesti lähenes liigutusest kahvatu autor loosiäärele ja väriseva käeviipega tänas. Kui ta pärast teatrist lahkus, seisis publik kahel pool reas kaugele tänavale välja ja selle inimmüüri vahel astus aeglaselt vana luuletaja kummardades ja naeratades. Kas ta sel ajal veel kirjutas? Sosistab küll, et seal enam midagi kirjutavat, kuid ometi töötas ta salaja teose kallal, mis oli kavatsetud koguda näitetoodangu lõppvaatusele. Ja mis ilmus pealkirja all, kui me surnud ärkame otse sureva sajandi lõpul võib seda nimetada kirjaniku epilaadiks. Ta on seda nimetanud ühes erakirjas 1900. aastal. Teil olla õieti õigus, öeldes, et seeria, mis lõpeb käesoleva epiloogiga, algas tõeliselt, ehitas olles sega. Jutusta mulle sellest. Kujur professor Arnold truubek on oma naise majaga paljuaastase eemaloleku järel jälle kodumaale Norrasse tulnud. Seal kohtuvad nad Rubeke, endise modelli, reele ja mõisniku Ulthmiga. Sünnib kurbmäng. Traagikat võime tunda rohkem pea kui südamega teades, et see on Ibseni viimane teos, ta elu, epiloog. Mõistame, milline sisu on sellesse peidetud. Näe, olemegi jõudnud rahvusmuuseumini. Siin on Ibseni Töötuba. Laseme professor Rubeckil ja Ireenelsin kohtuda. Avame ukse. Nüüd olen ma väga kaugetest riikidest sinu juurde tagasi tulnud Arnold ja tagasi lõpmata pikalt reisilt oma isanda ja käskija juurde koju tulnud meie meie oma koju, Irene. Oled sa mind iga jumala päev oodanud? Kuidas julgesin ma sind oodata? Kas sa ikka tõesti mitte kellegi teise pärast nii järsku ära ei kadunud? Aga ma ei saa sinust aru. Kui ma sind oma hinge ja kehaga küllaldaselt olin teeninud ja Raiko oli valmis meiena näguse teda nimetasid, siis asetasin ma su jalgade etega kallima ohvri. Lahkusin sinust jäädavalt. Jätsid mõelnud püsivuse? Just seda ma tahtsingi enam iialgi iialgi midagi saaks luua. Pärast seda, kui sa meie ainsa lapsehoid laamad, oli su mõtteid tol ajal vallanud armukadedus. Ma arvan, et see oli pigem vihkamine, vihkamine minu vastu ja sinu vastu kunstniku vastu, kes täiesti muretult ja hoolimatult võttis sooja tuksuma keha noore inimelu ja kiskustelt hinge välja, sellepärast et sulle seda kunstiteose loomiseks. Just seda võid ütelda sina, sina, kes on nii suure rõõmu ja harda andumusega mu tööst osa võtsid tööst, millele me kahekesi igal hommikul kogunesime nagu palvusele. Ma ütlen sulle ühte asja, Arnold. Enne sinuga kohtumist ei olemas kunstnik kunagi armastanud imitega, pärast seda aga kunstliku Irene kunstnikuma vihk ka kunstniku minus kõige rohkem sinus. Ka mänd täiesti paljaks võtsin. Enim meist seisin, siis vihkasin ma sind Arnold, seda sai teinud Irene, et see pole tõsi. Ma vihkasin sind sellepärast, et see nii ükskõikseks resid jääda. Ükskõikseks arv otsa või siis ennast nii vihastamapanevalt hästi valitseda suutsid. Sellepärast et sa oled kunstnik, ainult kunstnik, mitte mees. Aga seda märjast elavast rist, kui seda ma armastasin. Seda rohkem, mida selgemalt toorest Armitust massist hingestatud inimlaps välja kasvas. Sest see meie looming, meie laps, minu ja sinu. Ma olen kunstnik Irene ja ma ei häbene seda lõtvust, mis minu külge võib-olla on kleepunud. Sest ma olen sündinud kunstnikuks ja midagi muud, kui kunstnik minust iialgi ei saa. Luuletaja oleks Arnold, armas Survana Hellat, miks sa mind kogu aeg luuletajaks kutsub? Sellepärast, et selles sõnas on midagi. Vabanda, sõber, midagi lunastavad, mis kõigi nõrkustele nagu mingi laotab. Aga mina olin inimene tol ajal ja ka minul oli vaja elada jänese, kui inimese kohust täita, oleksin pidanud lapsi ilmale tooma palju lapsi, tõelisi lapsi, see oleks minu kutsumus olnud. Kunagi ei oleks ma pidanud end sinu käsutusse andma luuleta ja see oli siiski ilus aeg. Jürena imeilus aeg. Kui ma nüüd tagasi ometi kogu selle kauni ilu käest. Kas kahetsus ei tule liiga hilja? Vaata hinna, Arnold. Päike läheb praegu mäetippude taha looja. Enam ammu ei ole ma päikese loojaminekut mägedes näinud, aga päikesetõusu, päikesetõusu? Ma arvan, et ei ole ma näinud kunagi. Mina nägin kard imeilusat päikesetõusu, nägid, kus see oligi? Karel Beatööritavalt kõrgel mäetipul. Sa meelitasid mind sinna ja lubasin ma näe sealt kõiki maailma kuningriike ja nende au kui ma vait, kui sa vaid. Kas sul ei oleks tahtmist meiega kaasa sõita ja meie juurde sinna villasse elama jääda? Koos minuga samuti nagu minu loomingu päevil. Kõik see, mis mus umblukku on läinud lukust lahti keerata, kas sa ei tahaks seda, Irena, mul ei ole enam sinule sobivat võtit, sul on see võti kellelgi teisel peale sinu seda ei ole. Aita mind, et ma saaksin oma elu uuesti alustada. Tühjad unistused, asjatad, surnud unistused meie kooselule ei ole surnuist üles tõusmist. Eks mängime siis edasi. Mängima. Olen vaba, olen vaba, vangipõli on möödas, olen vaba, kui lind, olen vaba. Jep, prii Jeep free free mitt Fengel scapliiv orbiit ja F5 järk-free. Mis seal IPS on tahtnud öelda oma viimase näidendiga käsi, hõõrusin valu vanast südamest, mis on tuksunud nii palju kunstlikule olematule värisenud, nii harva isiklikust õnnest. Sellesse pihtimus on suletud iga vaimutegelase suurina salatunud traagika. Midagi ei saa ilma kõige eest peab maksma. Ja sellepärast näib, nagu võikski sellele õudsele orjusele antud õigupoolest ainult need, kellel ei leidu õnnelikumaid, elu võimalusi. Kõik need, kes on saatusest määratud üksinduse leia keeldumusele kelle hing on õnnetu ja keha mannetu. Selle elu elamiseks, mis jagab heldelt oma andisid kõige tühisemalegi ühe päeva liblikale. Aga nyyd vii mind kuulsasse käändkafeisse, kus ytlesin Jewierensianistanud. Naljakas, kui ma siin kõnnin, on kogu aeg tunne, nagu oleksid suured kirjanduslikud traditsioonid oma mälestushõngu isegi õhku jätnud. Kogu maailm on norra kirjanduse mõju tunda saanud. Olgugi, et seal kirjandusel endale alles äsja igasugused traditsioonid puudusid. Norralased on sangarliku pingutusega vahest rohkem igitundmatuid maid avastanud kui ükski teine rahvas. Ei ole ühtegi teist nii väikest, nii paljude suurte meeste maad, olgu see vaimsel või praktilisel alal. Ma tunnen hea kohvi lõhna. Astume sisse. Mäesõber, Hannibal ning truu voor on päris ägedalt. A, ta oli lihtsalt merre möödaga kutsutakse ilusa nimega. Aga nemad juba on surnud, siis ollakse nüüd nende peale väga uhked. Nõnda on lugu selle maailma aukaid, sinna, mitte ei tea ta tagantjärele heaks. Halvaks peetakse viidad aega, nagu see kuulus kommete kirjutaja Kitzberg siinsamas kohvikus tegi õhtust. Kuidas Kofon ja ega või midagi küll ta kohv on siin tõesti hea, nii et temal põhjust oli siin käia. Võtke istet, palun, jäetasin tihti käis. Seda on näha juba seina peal maalitud pildist kiht, kus tema oma torukübaraga sisse astumas. Paistab, nagu oleks korra meest väiksemaks jäänud, kui ma olin ette kujutanud. Aga usun, et mõtted, mis tema mõtleming, asjad, mis maja pole pisemad. Kes teab, paistab see nii-öelda sellepärast, et meie ülepea seda suurt ei läänes, meie silme all sünnib vaid ainult takkajärele targad oleme. Mida huvitavate nägite, sõber, truuboria, Hannibal, meie kõndisime vedu, uulitseid käisime ka majades kutsutud muuseumideks, kus ilm võis näha keksu võime asju, mis inimene on oma ligimeseõpetuseks ja ajaviiteks välja mõtelnud, olgu siis tänapäeval või Historias. Ja ega seda hulga peale vähe ole. Kui meie aga nende mööda linna liikusime, siis juhtusime kõrge kooli peasaali, kus parajasti üks suur koosolek elik kongress käimas oli, jääd meie kord kohal olime, siis võtsime sellest osa, mis mehed need teised seal olid või mis sihti ja päevakord oli sellel kongressi. See keik jäi meile küll tumedaks, aga otsuste vastuvõtmisel jäime meie põhimõtteliselt ise arvamisele, seda nõudis meie rahva iseloom. Et meie norralastest mitte maha ei jääks. Kas te Norra rahvusmuuseumiga jõudsite? Ei jõudnud. Teeme seda homme hommikul. Kas teie nägite Ibseni Töötuba? Huvitav, kui suur oli raamatu üllatavalt väike mööbel, pildid kõigest selle saades väikekodanlik maitse. Säärane aineline ümbrus ei takistanud aga ometi suurt maa Heimar ringlevate mõtte kujudessendi. Sellestki suur vastalu kassaga nägite, kuskil siin pargipuude üle tõuseb üks pagana imeväärne pakast. Obelisk selle sees raiutakse, kopsitakse, soomisetakse nagu mesipuu ja, ja selles kastis ehitab kujur Vigelar mingit ainulaadset monumenti. Obeliski. Öeldakse, et isegi need võimud, kes kulusid kannavad, lähemalt ei tea, mis ta õigupoolest teeb. Töö kestab juba aastaid. Küsime noor meelt, ehk tema oskab lähemalt vastata. Ters Café vastagu, kas te oskate lähemalt öelda kujur viigelandi töö kohta, saab see varsti valmis? Nende liige Landja Heltsikett. Ta ütleb. Pärast seda monumendi avamist ei kutsuta linna enam Osloks, vaid viige Landjaksi. Nii usaldab narvalane siiski vahel norralast. Homme läheb siis sõiduks edasi. Homme ootab meid ees maailma ilusam raudteesõit ootavad näe lumeväljad, Harding, Jähkude. Aga seda peab küll Norra looduse kohta ütlema. Kui tema mujal harilikult pikali mööda maad, siis kipub ta Norras ilmtingimata üles taeva poole. Ja see näeb väga ilus välja, nii et me ühtesoodu pidime kahetsema, et seda kommet ka meie maa loomisel epoles silmas peetud. See on küll tõsi, et säärasel maal reisides palju rohkem raudteeroopaid jalanõusid tarvis läheb kuid teiselt poolt toob see maale ka palju sisse sest köik tahavad seda viltu kasvanud, loodust näha ja ega nemad ilma raske rahata ei tule. Ja nüüd ei suudame Bergeni ilu mitte üles rääkida. Ainult seda peab arvama, et see koht juba maailma loomise ajal selle linna jaoks ette määrati. Nende ilus ja paslik anda. Täna hommikul varakult algasime jälle sõitu selle maa sisikonda, missugune sõit peab kestma nädalapäevad küll vett külmad mööda. Mägedest on teada, et nemad on harilikult alt laiemad, aga üleval ikka kitsamaks lähevad, kuni lõpuks hoopis ära lõppevad. Aga seda peab Norra mägedest küll ütlema, et nende lõppemist väga kaua oodata tuleb. Ja mõnel neist enesestki on peasest pikast ootamisest kas halliks või hoopis valgeks läinud. Nüüd olen mina jälle käesoleva tunnini jõudnud ja sest tund oli üpris vaikne ning rahulik. Ma istun oma väikese akna juures ja vaatan välja maailma, mis on nii kitsas. Otse hotelli ees on fjordi algus, aga kahel pool hotelli seisavad mäed, mille tippusid ei seleta silmad. Sealt kõrgusest langeb kolm koske püstloodis otse hotelli peale. Nii et selle uksehoidja peab ööd-päeva lahtise vihmavarjuga väljas seisma ja hotelli kaitsma. See on küll raske amet, kuid peab ka raha tooma. See keik on nende kaunis, et isegi minu fantasy ehk mõttekujutus mängima hakkab. Norralased on need fjordid ka hästi välja mõtelnud, aga veelgi parem oleks, kui nad need ka kesküttega täiendaksid, siis ei tunneks ükski külaline siin külma ja kasulik oleks fjordidesse ka tulepurskavad mäed sisse, seal neid ei peaks palju olema, vaid ainult paar tükki. Kui juba koguma maailm sellest kisa täis oleks küll siis siia veel rohkem inimesi kokku ja selleks tuleks kõrgemate mägede sisse ülevalt kuni alla suur auk puurida ja sedakaudu tuld suitsu ning muud tossu välja lasta. Öösel aga võiks veel mõned raketid ja muud mürtsud taeva poole saata ja hirmsat õhetus teha. Kas see ei maksa jumal teab kui palju iseäranis kui see fjordid kesküttega ühendada, aga tulu sellest oleks tuhandekordne? Mull on ka hea äriidee. Miks norralased ametima pilvede väljavedu ei korralda. See on üks asja- ja ajakohane mõttepilvi, mis toovad nad oma mägede akovskidega üle igasuguse koduse tarviduse ega oska ülejäägi ka midagi peale hakata. Pilved logelevad muudkui siinsamas ringi asja ees, teist taga ja hakkavad lausa igavusest meile kaela tilkuma. Muidugi tookso, pilvede tollimine ja koha peale toimetamine meie võimudele uusi ülesandeid. Aga üks pilvetalitus vastava ametkonnaga Tallinnas saaks sellega kindlasti hakkama. Aga kõigepealt tuleks meie alandlikku arvamist mööda väljamaale pilveasjanduse eritundjaid komandeerida. Samuti tahame loota, et meie hiljuti nimetatud sõitungi atašee le Stockholmis ka õhulosside ja pilvelillade küsimusega tutvumine ülesandeks tehtakse. Ja tõsi ta on, et meie maa vahel säärane põud on naised enne aega närtsinud, kuid pilvi pole kuskilt võtta. Kust see vali puhang nüüd tuli, ma vaatasin jah, kui see Kleis seal sedasi kätega vehkles tuli üks tuulispask ja haaras tema peaga, et ei maksa naistest halvasti rääkida, näe vanajumal kohe karistada, aga kus meie kallis seltsimees iiulik peakate, nüüd näete, näete, näete seal Põlden katusel. Vaadake, kus elagavale ilme, keda on kergeid akordi ja teist väärt nagu kaalutledes, kas jääda siia või jätkata oma lendub fjordi kohale, vaadake Hannibali. Ta pole küll tuntud ronija nüüdsel turnimiskunsti nõudval ajal, aga seal ta nüüd ronib ta kõrgemale, tema ronib seda väiksemaks, tema meie silmis jääb, näe, nii kui kärbes mööda mastipuud minema ja nüüd kus ta kadus, mis kohutav suitsupilv sealt korstnast tuli, laev ju keeras ennast ja see kohutav suitsupilv mattis Hannibali oma veelgi kohutavamat hõlma. Mis me siin ikka aastane. Kõigele inimlikule on lõpuks piirid, liiatigi, et restorani lõhnad minuni, nina sõrmetesse ulatuvad, küll ta magustoidu ajaks kalla jõuab. Siin ennetzeena kombed, kõik sassis. Torraline algab soojade toitudega ja asub alles siis külmade kallale. Inglased algavad puuviljaga. Lõpuks toimivad kõik nagu juhtub. Aga see on hea, et kav käib sinna kõikjale vahele hakkame minema. Külgleis sealt kõrgustest alla laskub, ta on seal vastunud, palvetanud parasjagu. Ega tema enam mingit lihatoitu ei tarvitse, arvata võib, et see mees lõhnab nüüd ise värske suitsusingi järgi. Ah tahtsite ilma minuta sööma minna, armsad kaasmaalased. Hääl on nagu hukutav. Oled sa ikka sina klassis ja ka sõbrad? Laud kleidile, antagu nüüd pisut hingamist ja minge meie alpinisti tervitama, sest kuna siin lobisen moorist vaarist mind kusagil ootab üks rasvane praad agent ja tundsin ära küll. Ja nüüd järgneb pidusöök kadunud poja auks. See oli neljas saade Heidi Sarapuu koostatud sarjast, mis on meist vasakut kätele mere. Kaasa tegid Anu lamp, Ain Lutsepp, Indrek Pajumaa, Toomas Tross, Jaanus Mikk. Saate muusikaline kujundaja on Silja Vahuri ja helirežissöör Külliki Valdma. Nädala pärast kuulete järgmist osa.