Kultuurikaja. Käes on nädala kultuurisaateaeg tere kõigile kuulajatele. Tänases kultuurikajas räägime sellest, kuidas on saanud lavaküpseks Bertalt preesti Kolmekrossiooper Tallinna linnateatris Peeter Simmi lavastatud Isaac Paabeli loojangust, Ugala teatris ja esietendustest Von Krahli teatris. Kunstivaldkonnas on tänases saates Piret Raua vase, krabüüride ja maasikamaasika kobe laen vaiba loomislugu. Lisaks saame teada, mida põnevat pakub järgmisel nädalal kultuurihuvilistele Chaplini kunstikeskus Pärnus ja millistele üritustele tasuks minna muusikasõpradel. Stuudios on toimetaja Piret Pääsuke hetke pärast kõigest pikemalt. Nii imekaunist, tunde, lüürikat kui ajastu kriitilisi teatritükke loonud sakslase Bertol Bresti sünnist möödub 10. veebruaril 1990 800 aastat. Kirjaniku sünnilinn Augsburg on järgmise aasta kuulutanud preesti aastaks. Detsembrist algab telekanalilt raisad kaks kuud vältav programm allestavast prestist. Kõik, mis on Preist milles näidatakse nii tema teatrilavastuste salvestusi, kuid telefilme temast. Tuleval laupäeval esietendub vupertali teatris prestiiž Kolmekrossiooper. Tallinna Linnateater aga jõuab sakslastest ette, räägib maris Johannes. Kolmekrossiooper, kauaoodatud ja kaua proovitud on lõpuks jõudnud esietenduseni. Täna õhtul on linnateatrisse tähtis päev, kui publikule näidatakse esimest korda Adolf Shapiro lavastatud Berdalt rehti näitemängu kolmekrossi. Super. Ja mängitakse seda uues mängupaigas põrgusaalis. Esietendus see oli teatris tõeline põrguproove tehti hommikust õhtuni. Päev algas prooviga 11 paiku hommikul ja lõppes 11-l õhtul, et alata uuesti järgmisel hommikul. Ühe sellise mammut proovi vaheajal on lindistatud ka järgnev intervjuu lavastaja Adolf Shapiro kam. Kolmekrossiooper mastaapne kaasa mängib pea kogu linnateatritrupp. See ooper nõuab näitlejad mängu laulu, tantsu. Pikk on olnud prooviaeg. Adolf Shapiro. Alustasin kuuendal või seitsmendal augustil oli kolm vaheaega, üks kord, viis päeva, siis nädal ja kolmas kord 10 päeva. Seega proove tehti kolm ja pool kuud. Shapiro äraolekul harjutasid näitlejad laule, tantse, liikumist. Olgu siinkohal ära öeldud, et liikumise juht oli Mait Agu ja tema kõrval ka Aleksander Ivaskeevitš, kes õpetas näitlejatele stepptantsu. Muusikaline kujundaja oli Olev Ehala, konsultant Viive Ernesaks ja repetiitor Riina Roose. Ja koos lavastuse sünniga tuli ellu äratada aga uus teatrisaal. Kunstniku töö. Vladimir Anžhonid Jaagustavagu püümanilt. Lavastaja assistent oli Kaljo Oro ja peaosas väitsa mäki Elmo Nüganen. Palusin Shapiro iseloomustada koostööd meie näitlejatega. Seda, kuivõrd hea oli üksteise mõistmine, sest praktiliselt on ju laval Shapiro jaoks tundmatu noor näitleja põlvkond. Probleeme ei olnud, 11 mõisteti, toimus normaalne tööstiili otsingud, prooviti erinevaid väljendusvahendeid. Eelnevalt oli Shapiro jõudnud ära vaadata kogu linnateatri repertuaari, nii et osatäitjate valiku tegi ta ise, kui ta arvestas ka Elmo Nüganeni soovitusi. Shapiro on harjunud töötama oma meeskonnaga, aga Tallinnasse tuli ta seekord üksi. Miks nii? Päris üksinda siin ei olnud, sest siingi ootas teda juba ees vana tuttav seltskond. Ta oli koos töötanud ennem Olav Ehala ja Viive Ernesaksaga aga meeldivaim üllatus oli hea klapp kunstniku Vladimir Ashtoniga. Mida ütleb lavastaja sisetunne? Kolm päeva enne esietendust? See lavastus on veel liikumises, töö veel käib, käib seda rada, et kord tunned, et on külm, siis soojem siis et oled asjale juba üsna lähedale jõudnud, et on kuum ja siis jälle küll kõik veel muutub, areneb, tuleb usaldada sisehäält ja vahel veel improviseerida. Aga kuivõrd kiivalt Shapiro suhtunud Bresti teksti? Austusega, aga mitte liiga rangelt, sest rehk isegi soovitas kohendada oma teksti aja vaimule. Paljuski näidendit lühendatud, aga lavastus järgib preesti teksti loogikat. Palju on laulu ikkagi ooper? Laulusõnad on uuesti tõlgitud, näitemäng ise on Jaan Krossi tõlk. Ja nüüd siis see peamine küsimus, miks ikkagi Brect, kelle näitemängudel pole Eesti teatripildis siiani olnud, teab mis uhked kõlapinda välja arvatud ehk Panso punttila lugu? Teda on üheks punaseks dramaturgiks peetud, kes lavalt publikud õpetama kipub. Rehton Adolf Shapiro jaoks ennekõike suur paradoksi meister üks paradoksaalse mõttemaailmaga inimesi meie sajandil. Shapiro näeb teatud ühisjooni Brehti Aabennašho vahel. Ja see Brehti paradoksidest küllastunud mõttemaailm huvitabki lavastajat ennekõike. Projekt ise on hästi öelnud, et ta tahab inimesi erutada, raputada Brehti teooria, mis on selles uut ennebreesti üritada Läti laval toimuva kaudu publikut ühendada. Aga Brehti soov oli saali ühist hingamist lõhkuda. Selleks, et publik ei tunneks ennast enam nii ühtsena tuleb talle ette sööta teid, ideid, mis sünnitavad saalis lahkarvamusi, vaidlusi, erinevaid vaatepunkte. Ta soovib justkui teises võõras võtmes näidata tavalisi argiseid asju. Sellel kõigel ei ole midagi ühistide aktilise dotseerimisega, pigem on see väärt mõttemäng. Soov sünnitada rahutust vaataja hinges. Küsisin Shapiiralt, kuivõrd ajakajaline on tema lavastatud Kolmekrossiooper linnateatris. Kuivõrd sinu otsitakse, tõmmatakse paralleele tänase päeva allilmaga. Nagu igas heas näitemängus on siingi midagi igavikuliste mis täna erutab vaatajat, olgugi et näidend ise on kirjutatud 80 aastat tagasi. Aga Shapiro soov linnateatris oli lavastada mõistujutt, mitte mingil juhul päevakajalist näitemängu. Shapiro teatrikeel on eesti vaatajale ikka hästi arusaadav olnud. Ehk murrab see lavastus ka meie teatud Brehti pelguse? Usun, et meil on taipu seda Shapiro lavastatud mõistujuttu mõista. Proovid on lõppenud, aga näitleja on nagu tsirkusehobune, olgu väsimusest kokku kukkumas ja häälest ära. Aga kui antakse märku etenduse algusest, siis ta tuleb särades lavale, laulab ja tantsib ja meediasaalis ei tohi teada olla, millise valu ja vaevaga see kõik on tulnud. Nii ka täna õhtul linnateatris, kus esietendub Adolf Shapiro lavastatud Berdalt Brehti Kolmekrossiooper SuperAga Shapiro ise, mis saab tast edasi? Ta võtab endale mõned nädalad puhkust, et tegeleda oma raamatuga. On hea meel, et see tõlgitakse ka eesti keelde. Shapiro ise korraldab venekeelse väljaande ilmumist Moskvas. Kuna järgmisel aastal tähistab Moskva kunstiteater oma sajandat sünnipäeva siis teeb Shapiro Jefreemovi ettepanekul seal uue versiooni oma Bulgakovi lavastusest, mis praegugi veel Haati repertuaaris. On hea meel, et linnateatri ponnistused on vilja kandnud. Et sündimas on lavastus, mis tõotab köita nii pepsi, teatraali kui lõbujanulised meelelahutajad. Hea meel, et korda on seotud üks uus ja põnevate võimalustega mänguplats. Aga halb uudis on see, et pilet Kolmekrossiooperile saada on raskemast raskem. Teatriteemat jätkab nüüd Pille-Riin Purje. Viljandis Ugala teatris esietendus oktoobrikuus Issak Paabeli draamaloojang. See näidend on kirjutatud 1928. aastal, tegevuspaigaks aga olnud essa aastal 1913 ilmasõja eeltegelasteks sealsed juudid, nende vaeni arm, äri ja valskus, usk, seadus, järjukad, lavastaja on kinorežissöör, Peeter Simm. TEMA teatri lavastus ongi raamitud filmi kaadritega ja viiuldajaga mitte küll viiuldaja katusel, aga üllo Kaur viiuliga viibib pildivahedes laval ja mängib nukrameelset viit. Melanhoolselt. Emotsionaalse raamistuse annab lavastusele vertinski luuletus laul, mille originaaltekst ja eestikeelne tõlge on ka kavalehel. Filmimine pool on teostatud omalaadse mõtliku rütmiga. Meeleoluka distantsi tunnetusega. Dokumentaalkaadrite hingusega liituvad lavastuse tegelased, näitlejad rollides liiguvad äratuntavaid viljandi paigus. Samas ei taotleta siiski üks ühes dokumentaalse efekti, sest filmi sekkuv kaadritagune dialoog on veel üks märk pinglikkusest võõrandamisest. Hardi Volmeri lavakujundus on nurgeliste tänavate ja soppidena paotuv. Pöördlavategelasi on tavatult palju koos massistseenidega lausa üle paarikümne. Ja mitmes osatäitmises on koloriitsed hetki. Näiteks n kraam, vinge ja kange iseloomuga vanamehe hobuse veoäri omaniku Mendril kriki rollis. Näitlejal polegi ammu olnud sedalaadi mastaapsemalt osa Anne margiste tema naiseni haamane, kes oma meest neab. Ja kummatigi armastab Vilma Luik nende tütred voirana koomiliselt hüsteerilise vanapiiga hakatisena, kes isa kiusu pärast ei saa kuidagi mehele. Ere, on Andres Lepik tüüpilise juudi kaupmehe mussi pojarskina, žestide ja aktsendiga teravaks lihvitud roll. Mis stiilne pilk filmikaadris, millega lepiku pojarski oma spetsialiteeti riideäri vaateakent piidleb. Oma lopsakas rollijoonis on luule, komissarovil, linnukaupleja, Colodenkonna ilmekat ja karakteerset. Laia joont on teisteski osades Margo Mitt kutsernikifor, Ülle Bernhardt, elulustiline marusja, Ingomar Vihmar, sepivan Arvi Mägi, sünagoogi teener, harja leib, Margus Vaher, Kantor sviibak, Meelis Rämmeld, allilma tegelane Senka ja teisedki. Kesksemad rollid on Mendli poegadel, kes omasoodu kahtlast tsunfti ajavad ja isaga oma kangust mõõdavad, kuni julm jõukatsumine asjad paika paneb. Uljast ja samas hetketi ootamatult pehmeloomulist sõjameest Lovkat mängib Andres Noormets sünkjamat. Teravailmeliste salaliku peeniat mängib külalisena Arvo Kukumägi. Tüpaažilt on mõlemad head, eriti viimane, aga sisuliselt mitte päris sama huvitavad rollid kui välisilmes. Arvo Kukumäe puhul tundub, et tema on teatrilavast natuke võõrdunud. Puudu jääb mängulisest, intensiivsusest ja enesekindlusest. Aga vähene intensiivsus, liiga ühetasane nivoo on lavastuses läbivam valdavam. Selle ju võiks mõelda ka taotluseks nullstiililähedaseks vormiks. Aga kas pole probleem pigem selles, et kinoekraani ja teatrilavavahendid on mõnevõrra erinevad. Kui kaamera toob lähedale suure plaani kulmu kergituse ja ripsme värahtuse siis suurel näitelaval sündmusi fokusseerida, esile tõsta ja taandada on lavastaja ülesanne. Praegu muutus loojangu pidev üldplaan veidi loiuks ja tuhmiks ja see hakkas natuke häirima. Enam mängulist, Teredust. Rütmi ja tempo teisendusi oleks siin-seal näha tahtnud. Siiski tundub, et oma laadung lavastuses olemas ja mõtlik tonaalsus ülepakkumise ja tühjana aerutamise vältimine on pigem hea märk. Aga see eeldab ikkagi väga täpset väljamängimist. Kunagi Draamateatris lavastatud Isaac Paabeli marjast ehk see küll väga ähmaselt meeles on, näib praegune lavastus loojang igatahes tundlikum ja tunduvalt kaasa võtvam. Iseasi, et Ugala repertuaarivalikus on niisuguse nõudliku võib olla üksjagu hinge kaugegi materjali kavvavõtmine parajalt riskantne. Sest üks, mis kindel, publikumenukas kassatükk, loojang niikuinii ei ole. Samas juba oma julges erandlik kuses. Meie teatri üldpildis äratab Paabeli loojang huvi jupoleemiliselt. Ugala teatri näitlejatele tundub see olevat vajalik kogemus. On näha ja tunda, et nad mängivad sisulisi arusaamise ja huviga teistmoodi lavastaja käekirjaga töö paneb neid ennastki teisiti avastama. Ja kes seda ette teab, ehk jõuab tänu sellele koostööle Peeter Simmiga keegi neist kunagi ka filmitähe staatuseni. Nüüd 97 jätkab sel aastal eelmisel festivalil menukalt algatatud tava tuua esiettekandele Eesti heliloojate oopereid. Tänavu jõuab publiku ette kaks uut teost, jätkab Visu Erume. Esmaspäeval lavastab Von Krahli teatris rahvusvahelise uue muusika festivali nüüd 97 raames kaks uut kammerooperit. Üks neist on Alo Põldmäe ja Toomas Hussari depressioon baaris ja teine Lepo Sumera ja Peeter Jalakas. Olivia meistriklass. Mõni aeg tagasi ütles Pirjo Levandi, et tegemist on väga huvitava projektiga. Peale tema mängib seal veel ka Guido Kangur ja Jüri Peetson. Millega tegelikult tegemist on. Etenduse lavastaja Peeter Jalakas. Olivia meistriklass põhineb Ervin õunapuu samanimelisel romaanil seal niiviisi, et romaanis sündmustik, kust ei ole järgi enam midagi ja võib-olla kõige selgem on ehk kuidas ta seondub selle romaaniga on see, et mingil moel tegevusliku loogika ja võib-olla ilmanägemine on, on samalaadsed. Ta on siis sellise natuke sürrealistliku loogikaga ja samasuguse ülesehitusega lugu, mis räägib ühest naisest, kes siis kohtub erinevad meestega. Samal ajal on ta ühe kunstniku lugu. See kunstnik on saksa romantik Caspar David Friedrich, kelle maalid on nagu teiseks selle ooperi algallikaks. Et ooperis need maalid just nagu ärkaksid ellu ja sealt siis need tegelased, kes kas on seal kujutatud või neid ei ole seal kujutatud. Me oleme nad ise sinna kuidagi ette kujutanud, hakkavad siis omavahel tegutsema ja suhtlema. Ja tundub, et ta on hästi mitmetasandilise looga tegemist ja kuidas need nii vähene arv näitlejaid sellega toime tulevad. Kas niisugust segadust ei tekkinud? Ma loodan, et ei teki seal on õnne, et me oleme üritanud sellele nagu viimastes lugudes on kuidagi noh, juba mitu aastat kombeks olnud, et on mitu erinevat meediat püütud ühendada, nii on ka selle looga, et näitlejad ei ole mitte ainult näitlejad, lauljad ei ole mitte ainult laval, vaid nad on ka ekraanil, seal on tegelikult veel üks selline nagu sihuke geomeetriline kujund nagu kolmnurk mis ei ole küll mitte päris klassikaline kolmnurk on võib-olla pigem niiviisi, et tegemist ühe vanamehe jahe noore mehega ja nendevahelised vaheliste suhetega ja mõistagi seal vahel on siis naine, kelle jaoks võib-olla üks on liiga noor ja teine liiga vana või niiviisi Kas need ilma Ervin õunapuu romaani lugemata on raske jälgida etendust või ei ole see ilmtingimata vajalik? Ei, nad ei ole, nad ei ole niiviisi üldse seotud, see on täiesti nagu ma ütlesin, ta sai alguse kunagisest termin romaanis sesse. Mul see hirmsasti meeldis ja, ja kuidagi ma olen sellest väga võlutud. Ja siis kohe, kui ma seda lugesin, siis hakkasime Erviniga rääkimata, sellest oleks tore, tehakse film. Aga noh, kuna see filmi tegemine on, on meil selline suhteliselt valuline protseduur ja tundub, et neid tegelikult teha tahtjaid on ju suhteliselt palju. Siis me aga sellega ei hakanud väga tõsiselt oma pead vaevama ja kuna lihtsalt asjaolud sattusid ka kokku niiviisi, et nüüd festival oli huvitatud ühest tööst ja leppol oli ka plaanis teha ooperit, siis me kõik kuidagi sattusime väga õigel hetkel täpselt et kokku ja kudeks idee hakkas koheselt idanema. Aga tast on saanud täiesti teine lugu. Nii et selles mõttes selle loo täienduseks oleks küll sobilik lugeda ka romaani ja, ja me loodame, et need järelejäänud eksemplarid, mis seal raamatupoodides on, me loodame ka siin müüki panna, et seda osta. Ja selle nädala jooksul olnud võimalik kolmel korral näha Olivia meistriklassi, kas edaspidi ka veel, ma kuulnud nii mitmegi inimese suust nurinat, et nii kiiresti saavad Von Krahli teatrietendused otsa, et ei jõuagi vaatama? No see häda on meil olnud kogu aeg, eriti nüüd just viimastel viimaste asjadega, mis on seotud mis on olnud rohkem justkui muusika etendused, et nende esitamine on nii pööraselt kulukas, et lihtsalt kuna Krahli teater on sõltumatu teater, mis nüüd küll esimest aastat on, on saanud mingisugust toetust riigi käest, ikkagi on ta noh, see ei ole võrreldav sellega, mis on ühes ühes suures teatris, et mille lihtsalt mitte ei ole küsimus selles, et me ei tahaks mängida. Miks seda lugu siis teha, kui mitte mängida, aga aga lihtsalt on Me võimalused mingil moel piiratud. Ja praegu on küll niiviisi, et lisaks nendele kolmele korrale on meil Eesti kontserdiga kokkulepe veel kolme etenduse suhtes detsembris. Nii et kokku sel aastal neid esitatakse kuus korda mõlemat ooperit. Ütlesite sel aastal järgmisel aastal äkki gaasi soid? No seda nüüd kõigepealt, seda on jube raske ennustada, esiteks eks ole, tuleks nüüd kolm korda üle õla sülitada, et ma loodan, et nad ikka asjalikud asjad tulevad nii ja siis teiseks, et kui see, kui need publikule korda lähevad et need kaks asja, kui olid täidetud, eks, ja kui on näha, et nad on hästi läinud, siis ma arvan, et ju neid saab ehk siis millalgi veel näidata, aga, aga millal, seda ma küll praegu ei oska öelda. Jätkame saadet kunsti teemadel. Möödunud teisipäeval avati Tallinnas samba galeriis Piret Raua graafika näitus. Kreeka Krist ring on selle saatesõnaks öelnud. Enamiku praegusest noorest kunstist iseloomustab niinimetatud peale lennustiil nagu näiteks Mari Sobolev korraldatud näitust kõike kohe palju ja korraga ühed noored kõik, kuid Piret Raua väljapaneku koodi erinevus on ilmne, sest selleks on lihtsalt pildi sisse minek. Kunstnikuga vestles Mari Tarand. Hilissügiseses valguses võib vaadelda üht teistkümmet graafilist lehte. Esimese pealkirjaks on nabanöör ja viimasel kalme. Noor kunstnik on jõudu katsunud vägeva teemaga. Ise ma võtsin selle näituse kokku tegelikult sellise lausega, mis meil igapäeva keeles on niivõrd tihti kasutusel, et elu on karm ja siis tuleb surm täitsa nagu ühelt poolt on kerge huumoriga, me alati ütleme aga teisest küljest on seal ju oma kurb sisu taga just enne selle seeria kallale asumist lahkus isa ja see pani tegelikult selle inimese eksistentsi üle järele mõtlema. Need pildid on ka ühelt poolt väga sünged ja kurvad, aga ma kujutan ette, et teatav niisugune iroonia või huumorivarjund on neil ka ligi see näitus, tegelikult on ta ka magistriõppe lõputöö. Magistritöö osa, töö tuleb niisugusest keerulisest tehnikast nagu vaselõige, vase krabüür või kuidas veel nad on, tegelikult on vaselõige vase Grovjueer täpselt üks ja see sama. Aga me ühel päeval mai levini ka arutasime, et tahtmine on justkui vase krabüüriks nimetada neid vanu krabüüre, neid, mis kuluvad sinna seitsmeteistkümnendast 18.-sse sajandisse ja kaasaegse vase gro üürikohta nagu keel tahab öelda, rohkem vaselõige, et see on justkui lihtsam ja ta ei ole nii detailidesse kalduv ja nii nüansseeritud, kui on see vanaaegne reprodutseeri, vase, Krol kuidasmoodi. Kui sa niisuguse Eestis haruldase ala juurde jõudsid Sest kui ma lõpetasin Tallinna kunstiülikooli, siis mul oli selline tunne, et, et kõikidest nendest teoreetilistest teadmistest, mis nende viie aasta jooksul seal õpetati, jääb mulle väheks ja siis eriti just kunstiakadeemias magistriõppe võimalus. Ja ma lihtsalt tahtsin kindlasti sinna magistratuuri pääseda, kuulata neid teoreetilisi loenguid ja noh, see hiljem selguski, et oli väga huvitav Kangilaski ja kalmu loengut näiteks tulevad mulle kohe praegu meelde, et väga suure huviga sai neid kuulatud ja siis ma mõtlesin, et ma peaksin endale teemaks valima midagi niisugust, mida ma veel selle bakalaureusekraadi omandamise jooksul õppinud ei ole. Ja vase Grovjueer oli tegelikult ainuke sügavtrükitehnikaülikoolis, mida selles ametlikus õppeprogrammis ei olnud. Aga mulle olid just nimelt sügavtrükitehnikad meeldima hakanud, mõtlesin, et kuidas see vaselõige on kõikide nende sügavtrükitehnikate algus ja alused, et, et noh, et kuidas ma nüüd seda ühte baastehnikat üldse ei tea ja ei tunne ja siis lihtsalt valisin selle nagu laiendada oma tehnika tundmist. Minu juhendajaks oligi kunstiülikooli graafika kateedris ainukene inimene, kes seda on teatud perioodil teinud, seitsmekümnendatel aastatel on NO otsing Ennotsing. Siis näitaski mulle need peamised töövõtted ette ja laenas seal ka oma töövahendeid isegi ja selles mõttes oli selle algse tehnikaotsa peale nii-öelda aitamas. Aga muidu on Eestis teinud vaselõik, nüüd kaasajal ka veel Henno Arrak ja eks liibriiseid on teinud Lembit Lõhmus. Aga niimoodi suuremalt nüüd vabagraafilisi suuremaid lehti praegu ma ei teagi, et keegi teeks metallina vask teistest metallidest, võib-olla isegi pehmem, noh, on ju olemas ka teras krabüüri, aga võrreldes puu või, või linooliga on muidugi ka vask tugev, jäik. Aga jõudu ta võib-olla tõesti nii väga palju Secroveerimine ei nõua. Ma arvan, et naisskulptorite töö on tunduvalt raskem füüsilises mõttes. Silmatäpsus silmi väsitas küll hirmsasti, mõned kunstnikud kasutavad graveerimise juures luupi aga mina seda nii õigeks ei pea. Mul on niisugune tunne, et see, mida palja silmaga vaadatakse, see peab olema ka palja silmaga tehtud. See Takroveerimist raskendab just see, et valgus peegeldub sellelt Groveeritavalt plaadilt võib niimoodi otse silma. Ja see teeb selle troveerimise raskeks ja ma arvan, et ega ma nüüd selle vase krabüüri juurde edaspidi nii kindlalt ei jäägi ja üks nendest põhjustest, miks ma seda tegema võib-olla jääb, ongi just see, et et nagu tapab neid silmi, liiva silmad on nagu kallid. Ma tahtsin seda öelda, et, et see on nüüd üks niisugune peatükk, see magistritöö, see tuleb varsti kaitsmisele ja eilsel näitusel oli ka teoreetilise osa juhendaja või konsultant Mai Levin. Ma pean mai levini eruditsioonist ja tema tõesti laiatest graafikaalastest teadmistest väga lugu ja noh, kui selline inimene ütleb niimoodi hästi, nagu ta eile mulle tunnustavalt lausus, siis see tegi tõesti meele väga rõõmsaks, vot see oli selle näituse avamise tegelikult kõige rõõmsam hetkel. Ma tahan veel natukene ajas tagasi minna, et tasa teha üks võlg kuulajate ees ja sinu eest ka. Üsna hiljuti anti selle aasta lastekirjanduse auhind raamatule milles on Eno Raua luuletused. See on siis nagu tema viimane raamat, mille pildid ja kujunduse kõik oled teinud sina, see sündmus oli Luunjas ja kultuurikaja mikrofon sinna kahjuks ei jõudnud, aga oleksist väärinud küll. Kena ja südamlik päev ja Luunja inimesed olid selle päeva osanud teha tõesti selliseks helgeks, sõbralikuks ja meeldivaks. Seal, kohaliku koolilapsed esitasid katkeid Eno Raua naksitrallid raamatust ja see oli tõesti väga ilusasti ja siiralt esitatud. Aeg-ajalt on tõesti kuidagi tervistav ja tore sattuda mujale ja näha, milliseid huvija süvenemisega osatakse asju vaadata ja tunda. Väljaspool seda. Hirm, kiiret elutempot, mis siin Tallinnas meid kõiki haaramas on. Ja Tallinnas sõidetakse autoga, kala kõnnib jala, on selle raamatu pealkiri, kas isa jõudis mõnevõrra ka näha sinu tööd selle? Juures jah, kahte illustratsiooni jõudis näha, aga ta oskas juba rõõmustada ka selle üle, et kirjastus Varrak talle selle lubaduse andis, et see ilmub sellepärast, et ega lasteaialuuleraamatuid ju kirjastused praegu väga palju välja anda. See ei ole isa kirjutas lastele täpselt sama hoolikalt sama kaalutletult ning valitud ja läbimõeldud sõnadega, nagu ta kirjutas ka täiskasvanutele. Ma õppisin lugema just ka oma isa luuletuste najal, nii et kumust raamatut teen, siis ma mõtlesin endamisi, et võib-olla on kuskil mõni väike tüdruk, kes õpib ka need esimesed tähed selgeks. Kas selle raamatu peal? Järgneval kuuleme ühe vaibasaamislugu, mida esitleti möödunud kolmapäeval Tallinna bakalaureuse erakoolis. Pidulikul sündmusel käis reportermakiga Tiia Palmaru tekstiilikunstnik. Ja Maasik, kas seda tuleb sagedasti ette, et tänapäevani koolid tellivad kunsti? No minul on esimene kord, kui te alustasite selle tööga, teadsite, tellijaks on era pool ja niisugune tulevikku vaatav kood. Millised olid need motiivid, mis teie peast läbi käisid, kui te hakkasite valikut tegema? No see oligi nagu küllaltki raske, sest tuli kohe palju probleeme. Esiteks, koolid ei ole rikkad. No kuule nagu nagu eriti veel. Teiseks, keegi ei viitsi oodata, ei tea, kui kaua, nagu tekstiilikunstnik ütleb, et mul läheb poolteist aastat, kui ma teen nii ja nii suure kiire õli tähendab niisuguste asjade peale tuli nagu kõigepealt mõelda, mis on nii praktilise, aga edasi loomulikult ka selle peale, et, et missugune siis on see sõnum, mis on ühe ühe koolivaibast, mis siis tõepoolest oleks selline tähendusrikas erutav nendele vaatajatele, kes selle vaibaga kokku puutuvad. Ja Ma arvan, et ma selle lahenduse kuidagimoodi leidsin. Mulle tundub, et võiks olla kolm tempot, selle vaiba üks võimalikke allkiri ongi lagu kolmik kolm vaipa, kolm eraldi vaipa, mis üksteise suhtes liiguvad. Ja selle vaiba seeria niisugune sõnum on. Aja kulg, ta nimi on infiinitu, mis ladina keeles tähendab lõppe matud katkematult. Koolis muuseas õpitakse ladina keelt, nii et ma eputab, tähendab siis niisuguse kulumärgid või märksõnad on minu jaoks siis hommik keskpäev, õhtu või siis orus keskiga kipsus või siis kevad, suvi, sügis ja äkki neid kummikuid veel ja, ja kolmikut ka värvide kaudu siis mõte on üsna niisugune, lihtne ja arusaadav, aga siis teatud niisugused ilgelt äratuntavad motiivid on tõesti seotud loodusega õhuga veega maaga, neid üleminekuid ja kombinatsioone tütrele. Hõõru see kesk ja vahel või, või kevade ja suve vahel võimalik tekitada täiesti uusi emotsioone, meeleolusid või, või värvikombinatsioone. Et noh, niimoodi ma mõtlesin. Tallinna bakalaureuse erakooli rektor Ene Grauberg. Kas maasika maasiku kunstitööd on võimalik näha ainult teie õpilastel? Ma arvan küll, sest see kunstiteos asub suures saalis, kus toimuvad meie vooruloengud, nii et tere tulemast bakalaureuse kooli, siis on võimalus pidevalt seda ja mitte ainult seda, vaid ka mitmeid teisi väga ilusaid kunstiteoseid vaadata, nautida neid ja kooli loomise algusest heale. Me teadvustasime enesele, et haridus ei ole ainult konkreetsed teadmised pähe õpitud teadmised, oskused, vaid haridus on alati midagi laiemat, nagu vanad kreeklased ütlesid, et haridus on Paide ja see on kultuursus. Meie keskkond, ilu, harmoonia ja loodame, et me liigume iga järgmise kunstiteosega sammu hariduse kvaliteedi suunas. Meie saate lõpuosa on jäetud täna eelolevate sündmuste tutvustamiseks. Kõigepealt sellest, mida pakub järgmisel nädalal kultuurihuvilistele Pärnu räägib Evelin pull. Novembrikuu viimasel nädalal toimub Chaplini kunsti keskuses palju huvitavat. Kunstifondi töötajad korrastavad ja nummerdad. Pärnu kaasaegse kunstimuuseumi kollektsiooni arhitektid Maie Penjam ja Leonhard Lapin töötavad keskuse laiendamise eskiisprojekti kallal. Tal on Grete Instituudi tõhusale abile algas tume sügiskuu saksa kultuuri tutvustavate suur näitustega. Neljandal novembril avati ekspositsioonid, ajasõnad ning kaose ilu. Viimane on tuntud saksa kunstniku Felix truuese isiknäitus. 25. novembril toimub Pärnus Kadri tee ülemaailmne kongress, mis toimub juba kolmandat korda ja taas on kõigi kohale saabunud teadurite eesnimeks. Kadri sütevaka humanitaargümnaasiumi tudengite korraldatav rahvusvaheline kongress püüab teaduslikult mõtestada kadrikultuuri tähtsust inimkonna arenguloos. Kohe kaadride kongressi kannul. 26. novembril avatakse pidulikult esimene Pärnu avalik internetipunkt, mis asub Chaplini kunsti keskuse võõrkeelse kunsti ja kultuuriraamatukogu ruumides. Vähemalt räägib Chaplini keskuse arvutispetsialist Kalju Rüütel. Kõigepealt rahastab seda ühelt poolt avatud Eesti fond teiselt poolt siis linnavalitsus, Pärnu linnavalitsuse arenguamet ja Chaplini keskus saab seal olema kuus töökohta mis siis saavad tasuta kasutada siis igal tööpäeval 12-st kuueni plaanis õpetada natukene, mis asi on internet ja kuidas ta välja näeb ja mis ma teha saan, kolmandal kas on siis avamine ja peale seda siis ilmselt on kogu linnarahvas võimeli siia tulema praeguseni siin umbes 500 inimest juba nende kahe arvuti peal katsetamas seda ja vaatamas ja, ja noh võib öelda, et see tung on küll suisa massiline. Ela elav järjekord poole tunni kaupa, nii et, et see huvi on väga suur selle vastu. Kas see on Pärnus ainukene koht, kus niimoodi saab arvuti proovida? Praegu küll oli küll juttu ja, ja oli kuulda sellest, et tuleb ka internetikohvik, aga see peaks olema siis, kui ta tuleb siis suisa kommertsürituse selles mõttes, et et seal kohvikus siis tuleb selle internetti ja selle arvuti kasutamise eest maksta, aga, aga see punkt on nüüd siin täiesti tasuta. Nii et astud uksest sisse ja võid, arvati tähistada ja internetti minna. Mitte nii, et uksest sisse kohe arvuti taha, aga oleks hea, kui enne me registreerisime ikkagi need kasutajad, kes seda kasutavad ja ja noh, iga inimene peaks vähemalt kas siis õpilaspiletiga kuidagi ennast niimoodi, et me teaksime, siis kes inimene, kes, mis kellaajal ennast on aja endale kinni pannud, võib tulla varem endale aeg kinni panna nädal kaks, enne kui on vaja mingit konkreetset tööd teha. Ja siis loomulikult püüame siis mingit koostööd hakata arendama siis koolidega Pärnu linnas. Selliste huvi on juba välja pakutud, tööd on ees kuhjaga. 25.-st kuni 27. novembrini oodatakse keskusesse vaimupuudega õndsaid kunstnikke üle maarjamaal tuntud eesti kunstnike juhendamisel valmivad joonistused, maalid, skulptuurid, näitusele inglid. Parimad teosed valitakse edasi Rootsi, kus järgmise aasta mais-juunis seoses Stockholmi saamisega Euroopa kultuuripealinnaks eksponeeritakse üle mandri kokku saetud ingleid. Skepsolmeni saarel ühes vanas kirikus leiab aset vaimupuudega kunstnike loomingu näituse workshop inglid. Teadaolevatel andmetel on esialgu ainult eesti vaimupuudega kunstnikud saanud kutse esineda Stockholmi kui Euroopa kultuuripealinna 1998. aastaprogrammides. Kaheksandal novembril. Üheaegselt ehitatakse üles rahvusvahelist installatsiooni näitust jõulupuu 2000, mille kuraator Anu raud ja arhitektuurinäitust minu kodu ninglite piparkoogiarhitektuuri kui uue aastatuhande jõulupuude näituste avamine on kavandatud laupäevale 29.-le novembrile. Ja nüüd tavapärane muusikaürituste tutvustus Ivalo randalult. Mu tänane jutt kisub kiiva, kuigi või just sellega seoses et täna algab uue muusika festival, nüüd 97 algab Euroop tippansamblid hollandlaste orkestrite Volharting kontserdiga Ülikooli aulas. Nüüd 97 on neljas omataoline selle nimetuse all toimetatud kaheaastase intervalliga ja aiva kasvava nii rahvusvahelise esinejate kui kohaliku publiku huvi tähe all. Ei mäleta isegi suure riikliku, seega poliitilise tellimuse aegadest korda. Meil ühte punkti oleks koondatud eesti heliloojatelt ostetud või ostmata 20 esiettekandel ist tööd. Praegu nii juhtus ja see on õnnis tendents. Siin pole ruum lahti rääkida 13-sse ja 25 korda kõlavasse programmi koondatud enam kui poolesajast loost, mis üksteisega teed vaid läksid vaid, mis loovad tänast ja homset muusikamaastikku. Sealjuures olnud vana ja uuemat klassikat, vaidlustamata. Massitarbe kõrval jäävad kunstid aga asuguneid, mis ajas ja suhetes tahes alati ju jaa, igavesti elitaarse yks. Ja see on ka ausalt öeldes nende õnn paraku õnnetus, samuti eriti meil, kus uuenenud noorenenud meedia ennast müües teeb Liba panuseid vististi siiralt lipsus ja enesepeegelduses alahinnatakse tegijatest Päevalehe kui säärase lugejaskonda vähemalt ositi. Teisisõnu ka kultuurilehekülg peab väljaandjate arvates olema atra tiivne. Muidu tänane õlle summerdaja homme lehte ei osta, et see, et vaid 1000 potentsiaalset lugejat vastava kultuurilise ettevalmistusega lugejat asjalikuma käsitluse tõttu väljaande hülgevad, ei näi murettekitavat, sest ega ju nemad kulusid katta. Seda teeb reklaam reklaamitava tarbijaks, aga pole ju inimene, kes pöördub kontserdisaalid kassa ees ümber sest küsitud sajakroonise piletiraha eest tuleb tal siiski elada ja päevi elada. Selge siis, et taolist ega ei arvestata ei siin ega seal. Summerdaja aga saab ehk leht lugema küll, kui näiteks koer, inimene kunstnikuks või balleti Seksootroomiks kuulutada. Nagu öeldud, täiesti siiralt, atraktiivsuse nimel. Ma ei virise niisama, oman isiklike muljete kõrval ka isiklikke kogemusi. Viimane sellesama festivaliga seoses, kus jäeti avaldamata Ta festivalil tutvustus põhjendusel et artikkel tuli ülipikk 3000 asemel kuus-seitse 1000 täheruumi. Lugejal saavad seda lugedes võhm otsa. Ei lugenud otsustajad seda ilmselt isegi ja autorist sõltumatu objektiivse põneviku asemel täideti veerg hoopis laigukest ega sellest, et printsestajanast võinuks saada kinotäht. TV1 päeva film on Ameerika vähem tuntud naisrežissööri kerge komöödia, ainult sina ja muuga, mis tõesti ka vaja, kuid mitte ehk täpselt selle koha peal. Festist nüüd 97 oleks saanud kirjutada lõpuks vaid 10-st täheruumist koosneva sõnaga fantast tiik hüüumärgiga kuid 6000 täheruumiga artiklid see moehüüatus minu arvates siiski ei asendaks, sest festival tõotab tulla tõepoolest palju, kui pole veel tänagi hilja muretseda ajakava, sest Tallinnas toimub nädalaga 17 ja Tartus neli väga eriilmelist kontserti ja etendust. Lisaks veel kontserdit Paides, Viljandis ja Pärnus. Kultuuriga ja aeg on taas läbi saanud. Saate valmistasid Külliki Valdma ja Piret Pääsuke kuulmiseni järgmisel laupäeval.